1-18-3843/66 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

7. mai 2019

Kohtuasja number

1-18-3843

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi üldmenetluses

-

Jelena Soboleva süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 2 järgi

-

Maria Korotkova süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 28. novembri 2018. a otsus

Apellandid

Jelena Soboleva kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello, Maria

Korotkova ja tema kaitsja vandeadvokaat Otto Preem

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav I

-

Jelena Soboleva, isikukood 45607222729, elukoht XXX

tema kaitsja

-

vandeadvokaadi abi Aivar Kello, määratud korras

Süüdistatav II

-

Maria Korotkova, isikukood 45708210224, elukoht XXX

tema kaitsja

-

vandeadvokaat Otto Preem, määratud korras

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Marge Püss

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Maakohtu 28. novembri 2018. a otsuse põhiosa, jättes sellest läbivalt välja kõik

viited sellisele tõendusteabele, mis kajastub 5. detsembri 2017. a jälitustoimingu protokollis

alates selle leheküljest 61 (alates sõnadest „26. Product ID 1000147966456“) kuni leheküljeni

87. Samuti asendada maakohtu õiguslikud põhistused selle kohta, miks Jelena Soboleva oli

käsitatav ametiisikuna, käesoleva otsuse põhiosa punktides 58–63 esitatud põhistustega.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure Jelena Sobolevale apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot,

sh käibemaks 60 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

2(34)

5. Määrata OÜ-le Valga Advokaadibüroo Maria Korotkovale apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 210 (kakssada kümme) eurot, sh

käibemaks 35 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul

hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib

Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel.

Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Selles kriminaalasjas anti kohtu alla Jelena Soboleva süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 294

lg 2 p 2 järgi selles, et ta küsis ja võttis Maria Korotkovalt altkäemaksu, ja M. Korotkova

süüdistatuna KarS § 298 lg 1 järgi selles, et ta andis J. Sobolevale altkäemaksu. Altkäemaksu

andmise ja võtmise asjaolud olid süüdistuse kohaselt kokkuvõtlikult järgmised.

2. J. Soboleva oli ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. Ta töötas OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus

perearstina. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 35 lg 2 ja § 36 lg 1 kohaselt sõlmib Eesti

Haigekassa tervishoiuteenuse osutajaga ravi rahastamiseks halduslepingu. Eesti Haigekassa

sõlmis detsembris 2014 OÜ-ga Tartu Kesklinna Perearstikeskus üldarstiabi rahastamise lepingu,

mis kehtib 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2019. Selle lepingu objektiks oli perearsti

nimistusse kantud kindlustatud isikutele üldarstiabi teenuste osutamine perearsti poolt ja

kindlustatud isikutele osutatud tervishoiuteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine. Seega

on OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus avalikku ülesannet täitev asutus. OÜ Tartu Kesklinna

Perearstikeskus ja J. Soboleva vahel on sõlmitud tööleping, mille kohaselt töötab J. Soboleva

alates 1. aprillist 1999 perearstina. Vastavalt töölepingu punktile 2.2. tulenevad perearsti

tööülesanded ametijuhendist. OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearsti ametijuhendi kohaselt

on perearsti tööülesandeks muuhulgas esmase arstliku otsuse tegemine iga meditsiinialase

3(34)

probleemi kohta, millega patsient tema poole pöördub, haigete ravimine ja rehabilitatsiooni

korraldamine, krooniliste haigustega haigete jälgimine ja ravimine, koostöö pereõdede ja teiste

meditsiiniõdede, erialaarstide, sotisaaltöötajate ja omavalitsusorganitega, ravi- ja statistilise

dokumentatsiooni täitmine, haigete kohta ambulatoorse kaardi pidamine, meditsiinilise

dokumentatsiooni täitmine ja aruandluse üldises korras esitamine ja riigikeelsete arstlike tõendite

väljastamine vastavalt kehtestatud korrale. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 16

lg 9 kohaselt tuvastab püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse

Sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse ekspertiisiga. RPKS § 16 lg 103 kohaselt on

Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiga tegeleval ametnikul ja Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstil

isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja

ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks vajalikele isikuandmetele, sh andmetele ambulatoorsete

visiitide ja haiglas viibimiste kohta, andmetele ravimite kohta. RPKS § 16 lg 104 sätestab, et kui

vajalikud andmed tervise infosüsteemis puuduvad või need on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks

ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks ebapiisavad, edastab isiku pere- või eriarst puuduvad

andmed tervise infosüsteemi ja teavitab sellest Sotsiaalkindlustusametit või täidab isiku kohta

terviseseisundi kirjelduse vormi ja esitab selle Sotsiaalkindlustusametile 15 päeva jooksul

Sotsiaalkindlustusametilt asjakohase taotluse saamisest arvates. 31. detsembrini 2016 kehtinud

sotsiaalministri 23. septembri 2008. a määruse nr 57 § 4 lg 2 kohaselt esitab arst andmed tervise

infosüsteemi, teavitades sellest Sotsiaalkindlustusametit, või täidab RPKS § 16 lg 11 ning

puuetega inimeste sotsiaaltoetusete seaduse (PISTS) § 22 lg 1 alusel kehtestatud terviseseisundi

kirjelduse vormi, kui isik on käinud arsti vastuvõtul viimase kolme kuu jooksul enne

ekspertiisitaotluse esitamist. Arst esitab terviseseisundi kirjelduse vormi koos teiste oluliste

terviseseisundit kirjeldavate dokumentide koopiatega. Sama määruse § 4 lg 3 näeb ette, et kui isik

ei ole viimase kolme kuu jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist arsti vastuvõtul käinud või

hoolimata sellest puuduvad arstil patsiendi kohta piisavad meditsiinilised andmed terviseseisundi

kirjeldamiseks, teavitab arst sellest Sotsiaalkindlustusametit 15 päeva jooksul arvates vastava

taotluse saamisest. Määruse § 4 lg 5 kohaselt märgib arst terviseseisundi kirjelduses kõigi isikul

teadaolevate ja eeldavalt püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste diagnoosid koos

raskusastmetega ning organismi funktsionaalse seisundiga, diagnooside koodid, nimetatud

haigustega seotud uuringute andmed, senise ja praeguse ravi, objektiivse leiu ning teised

terviseseisundi kirjelduses nõutavad andmed. Määruse § 4 lg 6 kohaselt lähtub arst diagnooside

vormistamisel kliinilisest diagnoosist, näidates ära ka selle koodi rahvusvahelistest haiguste

klassifikatsiooni 10. väljaande järgi. Määruse § 6 lg 2 järgi annab ekspertarst ekspertiisitaotluse

ja terviseseisundi põhjal Sotsiaalkindlustusametile arvamuse isiku püsiva töövõimetuse tekkimise

aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta. J. Soboleva, täites avaliku halduse

ülesandeid terviseseisundi kirjelduse vormi täitmisel ja vajalike terviseseisundit kirjeldavate

dokumentide Sotsiaalkindlustusametile esitamisel, oli ametiisik korruptsioonivastase seaduse

(KVS) § 2 lg 1 ning KarS § 288 lg 1 mõttes.

3. Ajavahemikul 7. oktoobrist kuni 25. novembrini 2016 küsis ja võttis J. Soboleva M. Korotkovalt

altkäemaksu vastutasuna selle eest, et J. Soboleva kasutaks tulevikus oma ametiseisundit

OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearstina ja koostaks M. Korotkovale tegelikkusele

4(34)

mittevastava terviseseisundi kirjelduse, mis esitatakse Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroole

püsiva töövõimetuse tuvastamiseks, püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks, puude

raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks. M. Korotkova andis J. Sobolevale vara selle eest, et

viimane kasutaks oma ametiseisundist tulenevat pädevust M. Korotkova terviseseisundi

kirjeldamisel selliselt, et tegelikkusele mittevastavate asjaolude kaudu aidata M. Korotkoval saada

Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroolt püsivalt töövõimetuks tunnistamine ja töövõime kaotuse

protsendi määramine. 7. oktoobril 2016 Tartus Gildi 8 asuvas perearstikeskuses võttis J. Soboleva

M. Korotkovalt 50 eurot ja küsis samas M. Korotkovalt valget värvi nahast saapaid vastutasuna

M. Korotkova töövõimetusedokumentide vormistamise eest. 16. novembril 2016 andis

M. Korotkova R.M. vahendusel perearstikeskuses J. Sobolevale ühe paari valgeid nahast saapaid.

R.M.

saatis

V.M.

i

J. Soboleva

juurde.

Seal

andis

V.M. saapad J. Sobolevale üle. 25. novembril 2016 andis M. Korotkova R.M. vahendusel

perearstikeskuses

J. Sobolevale

teise

paari

valget

värvi

nahast

saapaid,

mida

J. Soboleva oli temalt küsinud. R.M. saatis V.M. i J. Soboleva juurde, kus

V.M. andis saapad J. Sobolevale üle.

Maakohtu otsus

Resolutiivosa

4. Tartu Maakohus tegi 28. novembril 2018 otsuse, millega:

1) J. Soboleva tunnistati KarS § 294 lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda karistati kaheaastase vangistusega,

mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata;

2) M. Korotkova tunnistati KarS § 298 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati kuuekuulise vangistusega,

mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata;

3) KarS § 84, § 831 lg 1 ja § 301 alusel mõisteti J. Sobolevalt riigi kasuks välja 50 eurot;

4) KarS § 83 lg 2 ja § 301 alusel konfiskeeriti J. Sobolevalt kaks paari valgeid saapaid. Kohus

määras KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb need saapad hävitada;

5) otsustati salvestiste jätmine kriminaalasja juurde;

6) tehti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus.

Põhiosa

5. Maakohus tuvastas, et Eesti Haigekassa ja OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus vahel oli

üldarstiabi rahastamise leping kehtivusega 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2019.

J. Soboleva oli OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearst. M. Korotkova oli kantud

ravikindlustuse andmekogusse, tal oli kehtiv kindlustuskaitse ning ta tuli Piirisaare perearsti

nimistust üle perearst J. Soboleva nimistusse. M. Korotkova oli süüdistuses märgitud ajal

5(34)

2016. aasta oktoobris ja novembris patsiendina J. Soboleva nimistus. M. Korotkova käis

J. Soboleva vastuvõtul perearstikeskuses Tartus Gildi 8.

6. J. Soboleva oli ametiisik KVS § 2 lg 1 ja KarS § 288 lg 1 mõttes. Ta täitis OÜ-s Tartu Kesklinna

Perearstikeskus avalikku ülesannet – osutas riigi rahastatavat tervishoiuteenust. Tema

ametiseisund tulenes tema ja OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus vahel 1. aprillil 1999 sõlmitud

töölepingust. J. Soboleva ametiseisund seisnes õigusaktidest, lepingust ja OÜ Tartu Kesklinna

Perearstikeskus perearsti ametijuhendiga kehtestatud töökorraldusest tulenevas õiguses ja

kohustuses teha avaliku ülesande täitmisel otsuseid ja toiminguid. Vastavalt ametijuhendile on

perearsti tööülesandeks esmase arstliku otsuse tegemine iga meditsiinialase probleemi kohta,

millega patsient tema poole pöördub, samuti otsuseid ravi kohta. Ametijuhendi kohaselt on

perearsti kohustus mh ravi- ja statistilise dokumentatsiooni täitmine, haigete kohta ambulatoorse

kaardi pidamine, meditsiinilise dokumentatsiooni täitmine ja aruandluse üldises korras esitamine

ja arstlike tõendite väljastamine. Dokumenteerimiskohustuse seab perearstile võlaõigusseaduse

(VÕS) § 769, mille kohaselt tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile osutatud tervishoiuteenuse

nõuetekohaselt dokumenteerima ja neid dokumente säilitama. Sotsiaalministri 18. septembri

2008. a määrusega nr 56 kehtestatud tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende

dokumentide säilitamise tingimuste ja korra § 4 lg 1 p 1 kohaselt käsitletakse tervisekaarti

tervishoiuteenuse osutamist tõendava dokumendina.

7. Kriminaalasjas on tõendeid kogutud jälitustoimingutega: telefonide salajase pealtkuulamise ja

salvestamisega. Jälitustoimingute aluseks on Tartu Maakohtu 30. septembri 2016. a määrus

nr KM2038/2016 ja 21. novembri 2016. a määrused nr KM2357/2016 ning KM2358/2016.

Jälitustoimingu käigus kuulati salaja pealt ja salvestati M. Korotkova kasutuses olnud

telefoninumbritelt XXX ja XXX ning J. Soboleva kasutuses olnud telefoninumbrilt XXX

peetud kõnesid. Jälitustoimingute tegemisel on järgitud kriminaalmenetluse seaduse nõudeid nii

jälitustoimingu loa taotlemisel kui andmisel ning seetõttu on jälitustoiminguga saadud teave

KrMS § 1261 lg 4 järgi tõend. Tartu Maakohtu 30. septembri 2016. a määruse

nr KM2038/2016 alusel tehti jälitustoiminguid M. Korotkova suhtes. Jälitustoimingud tehti

kriminaalmenetluses, mida oli alustatud KarS § 404 lg 1 tunnustega kuriteo asjaolude

väljaselgitamiseks ja tõendite kogumiseks. M. Korotkovat ei olnud jälitustoimingu tegemise ajaks

kahtlustatavaks tunnistatud. See asjaolu iseenesest ei välista isiku suhtes jälitustoimingu tegemist.

M. Korotkova oli määruse nr KM2038/2016 alusel jälitustoimingu tegemise ajal vallasekretär.

Ametikohast tulenevalt suhtles ta laia isikute ringiga. Seetõttu oli tema puhul põhjendatult alus

arvata, et ta suhtleb KrMS § 1262 lg 3 p-des 2–4 nimetatud isikuga, kellele vahendatakse teavet

ning ta ise võib osutab kaasabi või võimaldada kasutada oma sidevahendit KrMS § 1262 lg 3

punktides 2–4 nimetatud isikule. Oli põhjendatud alus arvata, et jälitustoimingu tegemine

vallaametniku suhtes võib anda tõendeid Piirissaarel toimunud korduvate põlengute asjaolude ja

põhjuste kohta. Vaatamata piirkonnas toimunud korduvatele põlengutele, puudusid tõendid

põhjuste kohta, mistõttu on küllaldaselt põhjust järeldada, et muul viisil avalike

menetlustoimingutega ei olnud tõendite kogumine võimalik. Tõendamisvajadusest lähtudes võis

jälitustoiminguid teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb. Juhul, kui jälitustoimingu

luba on antud nõuetekohaselt ühe isiku suhtes, siis sellega kogutud tõendi kasutamine on lubatud

6(34)

ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartner. M. Korotkova ei

olnud kahtlustatav, vaid isik, kelle puhul oli põhjendatult alus arvata, et ta suhtleb KrMS § 1262

lg 3 p-s 4 sätestatud isikutega ning tema suhtes oli jälitustoimingu tegemine lubatud KrMS § 1262

lg 4 alusel. Eeltooduga oli põhjendatud ja lubatud kohtu antud loa alusel salaja pealt kuulata ja

salvestada M. Korotkova telefoni teel edastatud teavet. Jälitustoimingute tegemine KarS § 404

lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas oli õiguspärane vaatamata sellele, et M. Korotkovale selles

kriminaalasjas kahtlustust ega süüdistust ei esitatud. Lahendatavas kriminaalasjas ilmnes

KarS § 404 lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas lubatud jälitustoimingu käigus juhuleiuna

uutele kuritegudele viitav teave, mis viitas KarS §-de 294 ja 298 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude tunnustele. Tartu Maakohtu 21. novembri 2016. a määrustega nr KM2357/2016 ja

KM2358/2016 anti luba salaja pealt kuulata ja salvestada vastavalt J. Soboleva ja M. Korotkova

kasutuses olnud mobiiltelefoni teel peetavaid kõnesid ajavahemikus 21. novembrist 2016 kuni

21. jaanuarini 2017. Arvestades korruptsioonikuriteo iseloomu, ei olnud uue kuriteo kohta

tõendite kogumine avalike menetlustoimingutega võimalik ilma kriminaalmenetluse huve

kahjustamata. Altkäemaksu võtmise ja andmise kui peitkuritegude puhul seab avalike

menetlustoimingute tegemine ohtu tõendite kogumise tervikuna. Mõlemad süüdistatavad olid

KrMS § 1262 lg 3 p-s 4 nimetatud isikud, kelle puhul oli põhjendatult alust arvata, et isik pani või

paneb toime kuriteo.

8. Süüdistatavate ütlusi ja jälitustoimingu protokolli kõrvutades ja nimetatud tõendeid koos hinnates

järeldub, et M. Korotkova andis ja J. Soboleva võttis 7. oktoobril 2016 Tartu linnas Gildi 8

M. Korotkovalt vastu ümbrikusse pandud sularaha 50 eurot. J. Soboleva kohtus antud ütluste järgi

ta ei ole ta M. Korotkovalt raha vastu võtnud. Prokuröri küsimusele, miks ta siis ülekuulamisel

ütles, et selline raha vastuvõtmine oli, vastas süüdistatav, et uurija ütles, et see on tõestatud.

Süüdistatav mõtles, et võib-olla ta midagi ei mäleta. Uurija ütles, et see on tõestatud, ärge vaielge.

Tegelikult mingit raha ega invaliidsusest juttu polnud. Pärast ütluste meenutamist

J. Sobolevale meenus sularaha kohta, et läbiotsimise ajal uurija ütles, et see on tõestatud. Ta ütles

mitu korda uurijale, et ta ei tea, ei mäleta, mille peale uurija ütles, et ei saa seda eitada, see on

tõestatud.

M. Korotkova

kohtus

antud

ütlused

ei

kinnita

ega

lükka

ümber

J. Sobolevale sularaha andmist. Ta jäi uurija väljendatud fakti suhtes kõrvalseisja seisukohale. Ta

ei väljendanud otsesõnu, kas uurija väitega nõustuda või mitte. J. Soboleva kohtus antud ütlused

on põiklevad. Süüdistatava ütlused ei välista temale asjade (lilled, šokolaad) toomist. Ta eitab

konkreetse sularahasumma toomist. Süüdistatav iseloomustas enda käitumist uurijale ütlusi andes

pailapse käitumisena, kes vastab küsimustele küsija soovitud viisil.

9. M. Korotkova soovis endale töövõimetuse määramist ning selle soovi kinnitamiseks andis

J. Sobolevale 50 eurot. Jälitustoimingu protokoll tõendab, et M. Korotkova on J. Sobolevale

50 euro andmisest rääkinud korduvalt erinevatele inimestele. Veel enne raha üleandmist rääkis ta

raha üleandmise kavatsusest R.M. le. Pärast raha üleandmist peetud kõnedes teatas

M. Korotkova samal päeval toimunust R.M. le, I.G. ile ja I.R. le. Järgmisel päeval teatas M.

Korotkova

perearstile

euro

andmisest

S.K.

le.

M. Korotkova nimetas kõigile ühesugust summat (50 eurot), mille ta perearstile andis, ja rääkis

kõigile ka 42 eurost, mille väärtuses perearst ravimeid välja kirjutas. Jälitustoimingu protokoll

7(34)

tõendab, et eelnimetatud teabe levitamise põhjus oli perearsti poolt valgete saabaste küsimine.

M. Korotkova oli valmis perearstile veel raha viima, kuid perearst küsis temalt asju, mille saamine

valmistas M. Korotkovale raskusi ja ta vajas selleks teiste inimeste abi.

10. 7. oktoobril 2016 kell 21.08 helistas M. Korotkova R.M. le ja küsis, et kus on valged saapad, mis

on tal tervise peale mängu pandud. R.M. teatas, et valged saapad on välja lõigatud, seifis, kui

läheb siis palub, ehk keegi õmbleb talle need saapad valmis. Samas kõnes rääkisid R.M. ja M.

Korotkova viimase tervisest ja mida arst selle kohta ütles. J. Soboleva ütluste järgi ei ole tema M.

Korotkova käest valgeid saapaid vastu võtnud, tema õele maksis raha ja tellis need saapad. Õde

on vana tuttav, kes varem ka tegi süüdistatava mehe jaoks saapad. Ta maksis nende eest 100 eurot.

KrMS § 289 lg 1 alusel avaldas prokurör J. Soboleva eeluurimisel antud ütlused: „Mina ütlesin

Rajale, et ära too mulle raha ega pudelit, vaid too mulle valget värvi nahast saapad.“ Süüdistatav

väitis kohtus, et see oli tellimine. Ta tellis ja maksis raha. Jälitustoimingu protokoll ja J. Soboleva

ütlused kinnitavad, et M. Korotkova õde R.M. oli patsiendina J. Soboleva nimistus. Lisaks sellele

sidus neid pikaajaline tutvus. J. Sobolevale oli teada, et R.M. töötas nahajalatsikombinaadis ja

tema kaudu sai süüdistatav mehele saapad. Süüdistatava ütluste järgi sai tema mees R.M. lt saapad

kommide eest ja kinkis need edasi oma sõbrale. Saabaste ja kommide väärtus ei ole proportsioonis.

Sellest järeldub, et varasema saabastega toimunud tehinguga sai süüdistatava lähedane endale

saapad turuväärtusest oluliselt soodsamalt. 7. oktoobril 2016 kell 21.08–21.17 M. Korotkova ja

R.M. vahel peetud telefonikõne kinnitab J. Soboleva ütlusi selles, et J. Soboleva oli R.M. kaudu

varem jalatseid saanud. J. Soboleva ütlused ja jälitustoimingu protokoll kinnitavad, et J. Soboleva

oli küsinud R.M. käest endale valged saapad. R.M. kinnitas telefonikõnes, et valgete saabaste

tegemist on juba alustatud, saabaste detailid on juba välja lõigatud. Saabaste tegemine on viibinud

mitmel põhjusel – meistri töövõimetus ja R.M. töölt kõrvalejäämine. Salvestised tõendavad, et

M. Korotkova ei teadnud enne 7. oktoobri 2016. a visiiti J. Soboleva juurde midagi perearsti

soovitud

valgetest

saabastest.

Sama

päeva

õhtul

R.M. le tehtud kõnest järeldub, et ta sai valgetest saabastest teada J. Sobolevalt, kes vastuvõtul

temalt valgeid saapaid otse küsis. Telefonikõnes väljendatu tõendab, et M. Korotkova sai perearsti

vastuvõtul selge signaali, et tema tervislik seisund oleneb perearsti soovitud valgetest saabastest.

R.M. vastas M. Korotkovale, et ta on nende saabastega juba haigeks jäänud, ära on tüüdanud.

Tuleb need ükskord juba ära teha kuidagi, ütle talle, et ta saab need valged saapad. M. Korotkova

ütlemise

peale

„tähendab

siis,

et

grupi

saab

kätte“

kinnitas

R.M. , et saab, saab. 7. oktoobril 2016 kell 21.28 helistas M. Korotkova I.G. ile ja teatas, et käis

perearsti juures ning vaja on välja uurida, kui palju maksavad moodsad valged saapad. Perearst

teatas, et tema tervis ja grupp valgete saabaste vastu. 8. oktoobril 2016 kell

09.18 helistas M. Korotkova S.K. le ja teatas talle, et andis arstile 50. Ütles grupi kohta ja tema

ütles, et ütle Rajale, et ta ootab endiselt valgeid saapaid. 8. oktoobril 2016 kell 12.43–12.53 peetud

kõnes arutlesid M. Korotkova ja R.M. 100 euro eest valgete saabaste ostmise üle. 8. oktoobril

2016 kell 12.58–13.11 helistas M. Korotkova I.M. le ja teatas, et käis Tartus perearsti juures ning

proovib ikka kuidagi gruppi teha. Tal on uus perearst, kes ütles, et õde lubas talle valged saapad.

Nüüd ta uurib, kas Tallinnas müüakse kuskil valgeid saapaid. Jälitustoimingu protokoll ja J.

Soboleva

ütlused

tõendavad,

et

J. Soboleva

küsis

8(34)

M. Korotkovalt valgeid saapaid. Nii süüdistatava ütlused kui ka jälitustoimingu protokollis

fikseeritud 7. oktoobri 2016. a teises telefonikõnes väljendatud teave on samasisulised selles osas,

et J. Soboleva küsis valgeid saapaid R.M. lt, kes oli varem tema patsient. R.M. hakkas küsitud

saabaste tegemist oma töökohas ka ette valmistama. Töövõimetuse ja töösuhte katkemise tõttu jäi

saabaste tegemine pooleli. Kuna R.M. ei olnud enam J. Soboleva patsient, ei olnud saabaste

valmistamine ka enam aktuaalne. M. Korotkova tuli J. Soboleva patsiendiks R.M. soovitusel ning

kui ta läks arsti juurde vastuvõtule, muutus saabaste teema jälle aktuaalseks. J. Soboleval tekkis

võimalus

saapaid

küsida.

7. oktoobril

2016

kell

21.39 helistas I.R. M. Korotkovale. Viimane teatas helistajale, et käis linnas perearsti juures, kes

ütles talle, et tema tervis ja grupp sõltuvad valgetest saabastest, mida Raja millalgi lubas. M.

Korotkova palus, et Ilona hangiks Rajaga need valged saapad, raha ta leiab.

R.M. kaudu oli J. Soboleval teada, kus saapaid valmistatakse ja ka see asjaolu, et naha- ja

jalatsikombinaadis, kus R.M. töötas, saab teha temale sobivaid valgeid saapaid.

J. Soboleva ei pöördunud otse ettevõttesse tellimuse esitamiseks. Telefonikõnest selgub, et

R.M. oli alustanud saabaste valmistamist. J. Soboleva ütluste kohaselt oli talle vaja ortopeedilisi

saapaid, mida ta varem ostis Kalevi 4 asuvast poest. Talle ei meeldinud sealt saadud seanahast

mustad saapad. Kalevi 4 poes polnud valgeid ja pikki saapaid. J. Soboleva ütlusi selle kohta, et

temale toodi valged saapad, kinnitavad dokumentaalne tõend ja asitõendid. Asitõenditena on

kohtule esitatud kaks paari valgeid saapaid. Läbiotsimisprotokolli andmetel andis J. Soboleva 27.

oktoobril 2017 enda elukohas uurija ettepanekul välja kaks paari valgeid saapaid, mis võeti

asitõenditena kriminaalasja juurde. Asitõenditeks olevad saapad on samad, mis R.M. mees tõi J.

Sobolevale. 23. oktoobril 2016 kell 11.48 helistas I.M. M. Korotkovale ning sai teada, et M.

Korotkova

leidis

valged

saapad.

16. novembril

2016

kell

15.03–15.11

helistas

R.M. M. Korotkovale ning teatas, et Vovtšik viis täna need saapad ära, mis talle ostetud. Viis töö

juurde. Ei läinud jalga millegipärast. 24. novembril 2016 kell 08.36 helistas R.M. M. Korotkovale

ning

teatas,

et

saapad

toodi

ära.

Kinnitati,

et

Vovik

viib

saapad

ära

ning

M. Korotkova palub R.M. t, et ta ütleks jälle grupi kohta. 25. novembril 2016 kell 18.34 helistas

R.M. M. Korotkovale ning teatas, et Vovka viis saapad ära ja need olid talle parajad. 25.

novembril 2016 kell 18.53 helistas J. Soboleva R.M. le ja tänas valgete pehmete saabaste eest ning

küsis,

kust

ta

selle

naha

sai.

Kohtuistungil

kinnitas

J. Soboleva,

et

R.M. mees tõi Humanast ostetud saapad tema kabinetti. Ka teise paari valgeid saapaid tõi mees

ja ta pani nende saabaste eest raha mehele taskusse Rajale edasiandmiseks. Mõlemad valgete

saabaste paarid viis J. Sobolevale R.M. abikaasa, kes andis saapad J. Sobolevale üle tema

töökabinetis Tartus Gildi 8. J. Soboleva ütlusi teise paari saabaste eest raha maksmise kohta

tõendid ei kinnita. Ka raha maksmise viis, raha üle lugemata taskusse panemine, ei ole

usaldusväärne viis saabaste eest tasu maksmiseks. Esimese paari saabaste eest raha maksmisest

süüdistatav ei rääkinud.

11. M. Korotkova soovis J. Sobolevalt kui perearstilt töövõimetuse määramise algatamist ja ta teatas

sellest perearstile kohe 7. oktoobri 2016. a vastuvõtu ajal. J. Soboleva ütluste kohaselt ei läinud

M. Korotkoval invaliidsuse või töövõimetuse tuvastamise uurimine täielikult nii nagu oli vaja. Tol

momendil polnud mingit põhjust talle invaliidsust vormistada. 25. novembril 2016 kell

9(34)

18.12 helistas R.M. J. Sobolevale ja nad rääkisid saabastest. J. Soboleva tänas saabaste eest. R.M.

osutas oma õele, kes tahab gruppi saada. J. Soboleva lubas proovida ja palus meelde tuletada.

12. J. Soboleva ütlused vastavad tõele selles, et perearst ei määra töövõimetust. RPKS § 16 lg 9

kohaselt

tuvastab

püsiva

töövõimetuse,

selle

tekkimise

aja,

põhjuse

ja

kestuse

Sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse ekspertiisiga. RPKS § 16 lg 103 kohaselt on

Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiga tegeleval ametnikul ja Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstil

isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja

ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks vajalikele isikuandmetele, sh andmetele ambulatoorsete

visiitide ja haiglas viibimiste kohta, andmetele ravimite kohta. RPKS § 16 lg 104 sätestab, et kui

vajalikud andmed tervise infosüsteemis puuduvad või need on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks

ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks ebapiisavad, edastab isiku pere- või eriarst puuduvad

andmed tervise infosüsteemi ja teavitab sellest Sotsiaalkindlustusametit või täidab isiku kohta

terviseseisundi kirjelduse vormi ja esitab selle Sotsiaalkindlustusametile 15 päeva jooksul

Sotsiaalkindlustusametilt asjakohase taotluse saamisest arvates. Sotsiaalministri 23. septembri

2008. a määruse nr 57 § 4 lg 2 kohaselt esitas arst andmed tervise infosüsteemi, teavitades sellest

Sotsiaalkindlustusametit, või täitis RPKS § 16 lõike 11 ning PISTS § 22 lõike 1 alusel kehtestatud

terviseseisundi kirjelduse vormi, kui isik oli käinud arsti vastuvõtul viimase kolme kuu jooksul

enne ekspertiisitaotluse esitamist. Arst esitas terviseseisundi kirjelduse vormi koos teiste oluliste

terviseseisundit kirjeldavate dokumentide koopiatega. Kui isik ei olnud viimase kolme kuu

jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist arsti vastuvõtul käinud või hoolimata sellest puudusid

arstil patsiendi kohta piisavad meditsiinilised andmed terviseseisundi kirjeldamiseks, teavitas arst

sellest Sotsiaalkindlustusametit 15 päeva jooksul arvates vastava taotluse saamisest. Arsti

kohustus oli märkida terviseseisundi kirjelduses kõigi isikul teadaolevate ja eeldavalt püsivat

töövõimetust põhjustavate haiguste diagnoosid koos raskusastmetega ning organismi

funktsionaalse seisundiga, diagnooside koodid, nimetatud haigustega seotud uuringute andmed,

senise ja praeguse ravi, objektiivse leiu ning teised terviseseisundi kirjelduses nõutavad andmed.

Arst lähtus diagnooside vormistamisel kliinilisest diagnoosist, näidates ära ka selle koodi

rahvusvahelistest

haiguste

klassifikatsiooni

10. väljaande

järgi.

Ekspertarst

andis

ekspertiisitaotluse ja terviseseisundi põhjal Sotsiaalkindlustusametile arvamuse isiku püsiva

töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta. Seega kehtis

2016. aasta oktoobris ja novembris kord, mille kohaselt määras püsiva töövõimetuse ekspertarst,

kes lähtus tervise infosüsteemis olevatest andmetest. Andmeid tervise infosüsteemi sisestas

perearst ja eriarstid, kelle juurde suunab isiku reeglina perearst. Püsiva töövõimetuse määramine

algab perearsti juurest. Perearstina tegi J. Soboleva KVS § 2 lg 2 tähenduses otsuseid ja toiminguid

andmete sisestamisega tervise infosüsteemi.

13. J. Soboleva võttis M. Korotkovalt vastu 50 eurot sularaha. Seda andes väljendas M. Korotkova

soovi püsiva töövõimetuse saamiseks. Saanud teada patsiendi soovi, küsis perearst M. Korotkovalt

valgeid saapaid ja võttis vahendaja kaudu vastu kaks paari valgeid saapaid. Raha ja asjad sai

J. Soboleva enda käsutusse. Kui J. Soboleva võttis raha vastu, kinnitas ta sellega samal momendil

ka M. Korotkova tahte täitmist, sõlmis viimasega ebaõiguskokkuleppe. Mõlema süüdistatava teod

on lõpule viidud. Kriminaalmenetluses ei tuvastatud, kas M. Korotkova tervislik seisund

10(34)

võimaldas temale töövõimetuse määramist või mitte. Seetõttu ei saa teha ka järeldust, et

M. Korotkova taotles tegelikkusele mittevastavate andmete sisestamist tervise infosüsteemi.

Objektiivse külje realiseerimise aspektist pole oluline, kas ametiisik pani ka tegelikult

altkäemaksuandja huvides toime oma ametiseisundit kasutades mingi teo.

14. Mõlemad süüdistatavad panid kuriteo toime otsese tahtlusega. Enne kuriteo toimepanemist

vahetas M. Korotkova perearsti ja valis oma õe R.M. juhatusel viimasele tuttava perearsti.

Kõnesalvestised tõendavad, et R.M. le oli teada J. Soboleva viis võtta vastu temale toodud asju

ning

küsida

konkreetse

otstarbega

asju

(saapad).

Perearsti

juures

avaldas

M. Korotkova kohe soovi saada invaliidsusgrupp. J. Sobolevale raha andes teadis M. Korotkova

sellega saavutatavat eesmärki. Arstile raha andes M. Korotkova teadis, et ta teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu, andis altkäemaksu ja ta tahtis seda teha invaliidsuse saamiseks.

J. Soboleva ei eita M. Korotkova soovi saada invaliidsus. Ta eitab tegutsemist M. Korotkova

seatud eesmärgi nimel. J. Soboleva teadis, et M. Korotkova ravi tasustatakse haigekassa poolt.

J. Soboleva, saanud M. Korotkovalt selgesõnaliselt teada viimase eesmärgi saada invaliidsus ja

võttes selle kinnituseks vastu ümbrikus oleva tasu, teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava

asjaolu ja ta tahtis seda. Altkäemaksu vastuvõtmise tahet kinnitab selle küsimine. Nähes, et

antakse, J. Soboleva otsustas küsida konkreetset asja. Pikaajalise tutvuse tõttu R.M. ga teadis J.

Soboleva R.M. ja M. Korotkova sugulust ja küsis M. Korotkovalt valgeid saapaid, mis olid juba

„tellitud“.

15. Asitõenditeks olevad altkäemaksu esemeks olnud valged saapad moodustavad KarS § 294

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo vahetu objekti. KarS § 83 lg 1 ja § 301 alusel tuleb kaks

paari valgeid saapaid konfiskeerida. Konfiskeeritud saabastel puudub kaubanduslik väärtus.

Väärtusetud saapad tuleb kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada.

J. Soboleva altkäemaksuna vastu võetud 50 eurot sularaha on ära tarvitatud. Seetõttu tuleb

J. Sobolevalt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja mõista 50 eurot.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

16. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid:

1) J. Soboleva kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist

ja J. Soboleva õigeksmõistmist;

2) M. Korotkova kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma

kaitsealuse süüditunnistamist puudutavas osas ja palub M. Korotkova õigeks mõista;

3) M. Korotkova, kes taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Lisaks

palub süüdistatav tagastada R.M. le 450 eurot, mille viimane tasus kriminaalmenetluse

lõpetamisel otstarbekuse kaalutlusel.

17. Prokuratuur apellatsioonidele ei vastanud.

11(34)

Jelena Soboleva kaitsja apellatsioon

18. Apellant märgib, et maakohus kontrollis kaitsja taotlusel jälitustoimingu lubade seaduslikkust.

Vahetult enne süüdistatavate ülekuulamist avaldas kohus, et jälitustoimingu load on antud välja

seaduslikult. Kaitsja sai aga alles maakohtu otsusest teada, et Tartu Maakohtu 30. septembri

2016. a määruse nr KM2038/2016 alusel tehti jälitustoiminguid M. Korotkova suhtes ja seda

kriminaalmenetluses, mida toimetati KarS § 404 lg 1 tunnustel. Apellant leiab, et temal

J. Soboleva kaitsjana oleks olnud õigus seda infot teada juba enne süüdistatavate ülekuulamist

maakohtus. Selle teadmise olemasolul oleks kaitsja saanud esitada M. Korotkovale küsimusi.

19. Maakohus ei kontrollinud jälitustoimingu loa nr KM2038/2016 seaduslikkust piisava hoolsusega.

M. Korotkovale polnud pealtkuulamise ajal esitatud kahtlustust ja ka hiljem ei esitatud talle

kahtlustust. Seega oli pealkuulamine sisuliselt alusetu. Jälitustoimingu luba anti välja otsitud

põhjendustel ja seega seadust rikkudes. Absoluutselt ebamõistlik on kujutada M. Korotkovat ette

öösel saarel maju süütamas. Samuti polnud mingit alust arvata, et M. Korotkova võib osutada

süütajatele kaasabi. Veelgi absurdsem on väide, et M. Korotkova võiks anda võimalikele

kurjategijatele kasutada oma sidevahendeid. Kui oli kahtlus, et M. Korotkova võib osutada

süütajatele kaasabi, siis oleksid pidanud olema ka isikud, keda kahtlustati süütamises. Tekib

küsimus, miks ei kuulatud pealt neid isikuid. On küsitav, kas üldse ja kui, siis milliseid tõendeid

jälitustoimingu loa andmise seisuga oli kogutud ja millised asjaolud olid tuvastatud. Samuti

kahtleb kaitsja selles, kas on arusaadav ja põhjendatud, millist teavet sooviti jälitustoimingutega

koguda ja miks tuli tõendeid tingimata koguda jälitustoimingutega. Jälitustoiminu lubade

õigusvastasusest tuleneb automaatsel nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus.

20. Maakohus on rajanud otsuse M. Korotkova ja R.M. vahel peetud ja salaja pealt kuulatud

telefonikõnedele, ehkki nende kõnede ajal oli kas üks vestlejatest või mõlemad alkoholijoobes.

J. Sobolevat ei saa süüdi tunnistada M. Korotkova levitatud jutu alusel.

21. Ei ole vaidlust, et J. Soboleva soovis endale valgeid saapaid. Kohus on aga salvestisi valesti

tõlgendanud, asudes seisukohale, et valged saapad pidi J. Sobolevale organiseerima

M. Korotkova. Tegelikkuses tellis J. Soboleva valged saapad R.M. lt. Hetkel, kui

M. Korotkovast sai J. Soboleva patsient, olid saabaste nahkdetailid juba välja lõigatud ning need

olid R.M. käes. Otsiti kedagi, kes valmislõigatud detailidest saapad kokku õmbleks.

Kokkuõmbleja otsimise võttis enda peale M. Korotkova. See, et saabaste kokkuõmblejat ei

otsinud R.M. , vaid tema õde, ei muuda olematuks asjaolu, et saapad tellis J. Soboleva

R.M. lt ja oluliselt varem kui M. Korotkovast sai tema patsient. Jääb arusaamatuks, miks M.

Korotkova viis omal initsiatiivil J. Sobolevale tekstiilist valged saapad maksumusega

paarkümmend eurot. Keegi neid saapaid ei tellinud, J. Soboleval neid vaja ei olnud ning kordagi

ta neid ka ei kandnud. Need saapad ei olnud altkäemaks.

22. J. Soboleva selgitas kohtus selgelt, miks tema eeluurimisel antud ütlused, erinevad kohtus antud

ütlustest. J. Soboleva kohtus antud ütlusi sai kohus tõendina kasutada.

12(34)

23. J. Soboleva ütlustest ja ka muudest tõenditest selgub, et perearstina ei saanuks J. Soboleva

M. Korotkovale töövõimetust vormistada. J. Soboleva sai saata M. Korotkovat vaid uuringutele

ja teda ka ravida.

24. On tõendamata, et M. Korotkova andis J. Sobolevale 50 eurot. Samuti ei ole prokuratuur suutnud

ümber lükata J. Soboleva väidet, et ta maksis saabaste eest.

Maria Korotkova kaitsja apellatsioon

25. Apellant märgib, et kohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse valdavalt jälitustoimingu protokollile.

Jälitustoiminguga kogutud tõendid on aga valdavalt kohtukõlbmatud.

26. Vaidlus puudub selles, et J. Soboleva perearstina on ametisik KarS § 288 mõttes. Püsiva

töövõimekaotuse tuvastamise protseduuri sai faktiliselt mõjutada taotleja perearst. Asjaolu, kas

M. Korotkova kuulus 2016. a sügisel perearst J. Soboleva patsientide ringi, saab tõendada ainult

perearsti nimistu ametliku väljavõttega, mitte ütluste alusel, nagu maakohus seda tegi. Kohtule

pole esitatud M. Korotkova patsiendikaarti ega ravidokumente, samuti pole tehtud päringuid,

tuvastamaks, kas M. Korotkova on taotlenud püsiva töövõimekaotuse tuvastamist ning kas sellega

seoses on J. Soboleva astunud väidetava kuritegeliku kokkuleppe realiseerimiseks mingeid

samme. Ainsaks kohtuotsuse aluseks olevaks tõendiks on jälitustoimingu protokoll.

27. Nn kuritegelikust kokkuleppest KarS § 298 lg 1 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui kokkulepe

kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt

konkreetselt. J. Soboleva pole M. Korotkova terviseseisundi kirjeldamiseks mingeid

ebaseaduslikke toiminguid teinud. J. Soboleva pole M. Korotkova terviseseisundit üldse

kirjeldanudki. M. Korotkova ei ole ekspertiisitaotlust kunagi esitanud. Patsiendi tervisekirjeldus

ei tugine mitte arsti subjektiivsel arusaamal, vaid haigusloos kajastuvatel diagnoosidel,

uuringutulemustel, eriarstide arvamustel, ravikäigul jms. Seetõttu puudus J. Soboleval tehniline

võimalus tegelikkusele mittevastavate dokumentide esitamiseks. Näiteks tuli tervisekirjeldusele

lisada kõikide dokumentide koopiad ning perearsti subjektiivne diagnoos ei saanud olla püsiva

töövõimetuse tuvastamise alus.

28. M. Korotkova ja J. Soboleva suhtlus on olnud minimaalne ning piirdunud perearsti vastuvõtul

kohtumisega. Ka polnud nende vahel telefonisuhtlust. Kogu jälitustoimingu vältel pole salvestatud

ühtegi süüdistatavate vestlust. 7. oktoobril 2016 toimunud vastuvõtust kuni kahtlustuse

esitamiseni möödus enam kui aasta ning kogu selle perioodi vältel ei teinud J. Soboleva ühtegi

ebaseaduslikku toimingut. M. Korotkova aga J. Soboleva vastuvõttudel ei käinud, viimasega ei

kontakteerunud ning mingit huvi töövõime kaotuse tuvastamiseks ei ilmutanud. Nimetatud

asjaolud räägivad sellest, et süüdistuses kirjeldatud kuritegelikku kokkulepet pole olnud.

29. Ainsateks isikulisteks tõenditeks on süüdistatavate ütlused. Nii M. Korotkova kui ka J. Soboleva

kinnitasid ristküsitlusel, et nemad pole kuritegu toime pannud. J. Soboleva ütluste kohaselt hankis

valged saapad R.M. ning tema tasus saabaste eest. R.M. t ega viimase meest prokurör tunnistajana

13(34)

kohtusse ei kutsunud ja seetõttu polnud nende küsitlemine võimalik. Kahtlustatavana

ülekuulamisel käsitleti J. Sobolevaga saabaste üleandmise fakti, kuid nende eest tasu maksmise

kohta süüdistatavale küsimusi ei esitatud. Seetõttu saab lähtuda J. Soboleva kohtus antud ütlustest,

et saabaste hankimine polnud M. Korotkovaga seotud ja ta maksis saabaste eest turuhinda või

pigem

sellest

rohkemgi.

Nimetatud

saabaste

soetusväärtus

oli

mitte

enam

kui

60 eurot. J. Soboleva maksis nende eest aga 100 eurot. Varalisest kasust või soodustusest sellises

olukorras rääkida ei saa.

30. Ainsaks süüdistust tõendavaks tõendiks on jälitustoiminguga saadud kõnesalvestised. Kaitsjad

taotlesid kohtuistungil jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkuse kontrolli. 31. oktoobri

2018. a istungil teatas kohus enne süüdistatavate küsitlemist lakooniliselt, et jälitustoiminguga

kogutud tõend on lubatav. Käesolevat kriminaalmenetlust alustati 14. oktoobril 2016 teises

kriminaalasjas saadud juhuleiu alusel. Juhuleiu põhjal alustatud kriminaalmenetluse korral tuleb

taotleda jälitusluba juba uue menetluse raames. Esitatud taotluse alusel kontrollib kohus sellisel

juhul kuriteokahtluse põhjendatust, jälitustoimingu materiaalsete eelduste esinemist ning ka seda,

kas tõendite kogumine muul viisil on välistatud. Samas määrab kohus jälitustoimingu aja,

puudutatud isikute ringi jms. Antud juhul seda aga ei tehtud. Jälitusluba antakse konkreetse

kaasuse raames ning selles piiritletakse nt pealtkuulamisele allutatud isikute ring, toimingu aeg

jms. Teises kriminaalasjas antud jälitusluba ei oma vähimatki seost käesoleva kriminaalasjaga.

Kuni 14. oktoobrini 2016 jälitustoiminguga juhuleiuna saadud teave võib olla tõendina kasutatav,

pärast seda kuupäeva kogutud teave aga mitte.

31. Kui ringkonnakohus asub siiski vastupidisele seisukohale ja leiab, et kõnesalvestised on tõendina

kõlblikud, siis tuleks arvestada, et need salvestised pole süüdimõistmiseks piisavalt veenvad.

Salvestiste vahetul kuulamisel oli ilmne, et päris mitme vestluse puhul olid osalejad

alkoholijoobes, millele viitas ka mõttekäikude hüplevus, vulgaarne sõnakasutus jms.

M. Korotkova sõnul oli ta teadlik, et tema telefone kuulatakse pealt ja sellega seoses esitas ta

29. septembril 2016 Lõuna prefektuurile teabenõude. Paljuski on kuulatud kõnesalvestused

käsitletavad aasimisena või siis tühja lobana.

32. Lähtudes eeltoodust tuleb M. Korotkova õigeks mõista. Asjas esinevad kahtlused ja küsitavused,

mida kohtumenetluses kõrvaldada ei õnnestunud. Sellised kahtlused tuleb aga in dubio pro reo

printsiibist lähtudes tõlgendada süüdistatava kasuks.

Maria Korotkova apellatsioon

33. M. Korotkova leiab, et jälitustoimingutega on rikutud tema põhiõigusi. Samuti on teda salaja pealt

kuulatud kauem, kui kohtuotsusest nähtub. Kriminaalmenetluse alustamise asjaolud on ebaselged

ja menetluse alustamine oli ebaseaduslik. Pole tuvastatud, kas M. Korotkova telefonil rääkis tema

14(34)

ise või keegi teine. Jälitustoimingu load on välja antud ebaseaduslikult. Eelnevalt ei kasutatud

muid menetlustoiminguid. Jääb arusaamatuks, milliste määruste alusel kuulati pealt M. Korotkova

tuttavaid ja sugulasi, kellega ta telefonitsi suhtles. Tekib küsimus, miks kuulati M. Korotkovat

pealt 3. oktoobrist 2016, kui 50 euro väidetav üleandmine leidis aset alles 7. oktoobril 2016.

M. Korotkova käis J. Soboleva vastuvõtul 9. septembril 2016 ja 13. aprillil 2017. Seega ei ole

teada, kes käis J. Soboleva vastuvõtul 7. oktoobril 2016, kui toimus väidetav altkäemaksu

maksmine. Kuritegu pole tuvastatud, tõendid pole piisavad. On ebausutav, et ta andis esimesel

visiidil tema jaoks täiesti võõrale perearstile altkäemaksu. Kriminaalmenetlust on alustatud

ebaselgel alusel. Mõnel salvestisel pole üldse tema hääl ega kõnestiil. Pealtkuulamisega saadu ei

kõlba tõendiks. Jälitustoimingu luba pikendades oleks maakohus pidanud kontrollima, kas senise

pealtkuulamise käigus oli soovitud tõendusteavet saadud, ja põhjendama, millise tõendusteabe

saamiseks on vaja telefonide pealtkuulamist jätkata. Maakohus rikkus menetlusnõudeid esmalt

sellega, et andis jälitustoimingu loa korraga mitme isiku suhtes, analüüsimata jälitustegevuse

lubamise eelduste olemasolu nende osas eraldi. Kuriteokahtluse põhjendatust ega ultima ratio-

nõude täidetust ei saa hinnata mitme isiku suhtes korraga. Maakohus ei ole jälitustoiminguks luba

andes nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse olemasolu. Kohtueelses menetluses eksitas ja

survestas uurija süüdistatavat ega taganud tõlgi abi, mis olnuks vajalik. Tema kaitseõigust rikuti.

Prokurör jättis alusetult tunnistajad kohtusse kutsumata. Kohtul polnud alust M. Korotkova ütlusi

tõendina kõrvale jätta, sest ta selgitas kohtule, mismoodi kohtueelses menetluses neid ütlusi saadi.

Teda survestati ja eksitati. Kohtus antud ütlused on õiged ja nendest tuleks ka lähtuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Jälitustoimingu lubade ja nende alusel kogutud tõendi seaduslikkusest

34. Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega selles, et menetletavas kriminaalasjas on tõendikogumis

keskne roll jälitustoimingu protokollil (KoTo, kd 1, tl 57–145), mis kajastab jälitustoimingu

käigus 3. oktoobrist 2016 kuni 10. jaanuarini 2017 salaja pealt kuulatud süüdistatavate – valdavalt

küll vaid M. Korotkova – telefonivestlusi kolmandate isikutega. Seetõttu on igati asjakohane ka

kaitsjate taotlus kontrollida jälitustoimingu aluseks olnud kohtu lubade ja seega ka

jälitustoiminguga kogutud tõendusteabe seaduslikkust. Riigikohus on korduvalt märkinud, et

erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest ei saa kohus jätta

rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Mõistagi

tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui

riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul

arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas

läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski

avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma

istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Kui küsimus jälitustoimingu

seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3 ja

29. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p 13.4)

15(34)

35. Selles kriminaalasjas kohtule esitatud jälitustoimingu protokollis kajastuv tõendusteave on

kogutud kolme kohtumääruse alusel. Nendeks on Tartu Maakohtu 30. septembri 2016. a määrus

nr KM2038/2016 ja sama kohtu 21. novembri 2016. a määrused nr KM2357/2016 ning

KM2358/2016.

36. Kolleegium märgib esmalt, et eelmises punktis nimetatud jälitustoimingu load on olemas

jälitustoimikus, kuid mitte kohtutoimikus. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks juhtida

prokuratuuri tähelepanu Riigikohtu järjekindlale praktikale, mille kohaselt puudub mõistlik

põhjus jätta kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse

võtmata ka seda kohtu luba, mis moodustas konkreetsel juhul jälitustoimingu läbiviimise aluse.

Vastava loa võtmine kriminaalasja materjali juurde võimaldab kohtumenetluse pooltel vahetult

kontrollida üksiku jälitustoimingu seaduslikkust, tagades seeläbi tõhusa kaitseõiguse

EIÕK art 6 lg 3 p (b) mõttes. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos

jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba

sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid,

taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid

puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 10; 29. septembri 2014. a määrus asjas

nr 3-1-1-37-14, p 24.2 ja 15. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-53-16, p 17) Kolleegiumile jääb

arusaamatuks, miks prokuratuur pole menetletavas asjas jälitustoimingu lube kriminaaltoimikusse

lisanud ega koos jälitustoimingu protokolliga kohtule esitanud. Vaatamata eelmärgitule pole

kohus pädev jälitustoimiku materjale praegu omal algatusel kohtutoimikusse lisama.

Menetletavas asjas ei ole jälitustoimingute lubade kriminaaltoimikusse lisamata jätmine käsitatav

siiski sellise minetusena, mis riivaks süüdistatavate kaitseõigust ebaproportsionaalselt. Ka

apellandid pole taotlenud jälitustoimingu lubade toimikusse võtmist ega nendele tutvustamist,

vaid üksnes seda, et ringkonnakohus kontrolliks ise jälitustoimingu lubade seaduslikkust.

37. Maakohus asus kriminaalasja arutamisel kaitsjate taotlusel tehtud kontrolli tulemusel seisukohale,

et nii kõigi jälitustoimingu lubade andmisel kui ka jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduse

nõudeid. Apellandid kahtlevad maakohtu sellise järelduse õigsuses ja taotlevad ringkonnakohtult

jälitustoimingu lubade seaduslikkuse ülekontrollimist. Seejuures seatakse apellatsioonides

küsimärgi alla, kas jälitustoimingu lubade andmisel oli olemas põhjendatud kuriteokahtlus ja kas

kohus järgis jälitustoiminguid lubades ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtet.

38. Hindamaks kaitsjate väiteid, mis puudutavad jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkust,

tutvus ringkonnakohus jälitustoimiku, sh kohtu väljastatud jälitustoimingu lubade ja nende

aluseks olevate prokuratuuri taotlustega. Jälitustoimikus oleva info põhjal märgib ringkonnakohus

järgmist.

1.1. Kohtumäärus nr KM2038/2016

39. 30. septembril 2016 tehtud Tartu Maakohtu määrusega nr KM2038/2016 anti prokuratuuri

taotluse alusel luba muu hulgas selleks, et kuulata ja vaadata 3. oktoobrist kuni 3. detsembrini

16(34)

2016 salaja pealt ning salvestada M. Korotkova kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu

edastatavaid sõnumeid (teavet). Seda jälitustoimingu luba ei väljastatud käesolevas

kriminaalmenetluses, mida toona polnud alustatudki, vaid teises kriminaalasjas, kus uuriti

mh KarS § 404 lg 1 tunnustel tekkinud kuriteokahtlust, mille kohaselt süüdati Piirissaarel

2016. aasta maist kuni septembrini mitu hoonet. Jälitustoimikust nähtuvalt on kõneksoleva loa

alusel salaja pealt kuulatud M. Korotkova telefonikõnede salvestistest ja nende üleskirjutustest

käesoleva kriminaalasja juurde võetud need, mis hõlmavad

esiteks ajavahemikku

7.–19. oktoobrini 2016 ja teiseks ajavahemikku 21. oktoobrist kuni 16. novembrini 2016 (vt kaks

saatekirja koos nendele lisatud DVD plaatidele trükitud teabega).

40. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu

tulemusena saadud teave tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle

kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud ning ka uue kuriteo (n-ö juhuleiu) kohta on

tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav. N-ö juhuleiu all tuleb vaadeldavas kontekstis

mõista uut kuritegu, mille toimepanemise kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu

teostamisele asumist teave puudus. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post

kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19; 21. mai

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 8.3 ja 5. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-79-16, p 15)

Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud

jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui

ka seda, et sellise kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja

menetluse raames jälitustoiminguid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-92-13, p 9). Seega on määruse nr KM2038/2016 alusel kogutud tõendusteave

kasutatav ka praeguses kriminaalmenetluses, kui jälitustoimingu loa andmisel ja selle alusel

jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduse nõudeid.

41. Asudes hindama kohtumääruse nr KM2038/2016 seaduslikkust, tõdeb ringkonnakohus kõigepealt

järgmist. Täiesti arusaamatuks jääb maakohtu apelleeritud otsuses märgitu, mille kohaselt anti

luba M. Korotkova telefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks seetõttu, et tol ajal oli tegemist

Piirissaare vallasekretäriga, „kes suhtles laia isikute ringi kuuluvate erinevate isikutega ja seetõttu

oli tema puhul põhjendatult alust arvata, et ta KrMS § 1262 lg 3 punktides 2–4 nimetatud isikuga

suhtleb, kellele vahendatakse teavet ning ta ise võib osutab kaasabi või võimaldada kasutada oma

sidevahendit KrMS § 1262 lg 3 punktides 2–4 nimetatud isikule.“ Tartu Maakohtu 30. septembri

2016. a määrusest nr KM2038/2016 nähtub üheselt, et M. Korotkova suhtes anti jälitustoimingu

luba seetõttu, et kogutud teabe põhjal oli alust arvata, et ta võis vähemalt kaasa aidata

KarS § 404 järgi kvalifitseeritavate kuritegude (ehk Piirissaarel aset leidnud süütamiste)

toimepanemisele. M. Korotkova suhtes tehtavate jälitustoimingutega sooviti välja selgitada tema

seotus kõneksolevate põlengutega. Ühtlasi on ebaõige maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et

M. Korotkova ei olnud selles varasemas – KarS § 404 lg 1 tunnustel toimunud –

kriminaalmenetluses kahtlustatav, kuna teda ei olnud jälitustoimingu tegemise ajaks

„kahtlustatavaks tunnistatud“. KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo

toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada

17(34)

kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Riigikohus on selgitanud, et

oluline on eristada kahtlustatava seisundi tekkimist ja kahtlustatavale tema õiguste tagamist.

Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni, sedastatakse vastav kahtlus üldjuhul

menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel menetleja allutab isiku

menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja, vastavalt kas

prokuratuuri või kohtu poolt. Õigusteoorias peetakse selleks menetleja iga toimingut, mis on

suunatud menetluse läbiviimisele. Menetlustoimingule allutamine tähendab olemuslikult ka

jälitustoimingule allutamist, kui see on suunatud konkreetsele isikule. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 9.1) Kuna jälitustoimingu

salajasust arvestades ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34

ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada,

et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 17) Tartu

Maakohtu 30. septembri 2016. a määrusest nähtub selgelt menetleja kahtlus, et M. Korotkova on

vähemalt kuriteost osavõtjana seotud Piirissaarel toimunud süütamiste toimepanemisega. Seega

leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et M. Korotkova oli selles varasemas kriminaalasjas

kahtlustatav. Ka maakohtu 30. septembri 2016. a määruses on otsesõnu kirjas, et jälitustoimingute

tegemine M. Korotkova suhtes on lubatav KrMS § 1262 lg 3 p 4 alusel. Seega on väär maakohtu

apelleeritud otsuses märgitu, mille kohaselt „ei olnud Maria Korotkova kahtlustatav, vaid isik,

kelle puhul oli põhjendatult alust arvata, et ta suhtleb KrMS § 1262 lg 3 p 4 sätestatud isikutega

ning tema suhtes oli jälitustoimingu tegemine lubatud KrMS § 1262 lg 4 alusel.“ Jälitustoimingu

loa alusel tehti jälitustoiminguid M. Korotkova kui kahtlustatava suhtes.

42. Asjaolu, et M. Korotkova suhtes KarS § 404 lg 1 tunnustel tekkinud kuriteokahtlus ei leidnud

järgnenud menetluses kinnitust, vaid langes ära, ei mõjuta kohtumääruse nr KM2038/2016 alusel

kogutud tõendusteabe lubatavust käesolevas kriminaalasjas. Riigikohus on selgitanud, et

jälitustoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex

ante, mitte aga ex post. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas

nr 3-1-1-1-17, p 79) Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist

asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik

ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada. Seega ei saa

jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus

hilisemas menetluses kinnitust ei leia. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-79-16, p 15) Hinnangut jälitustoimingute tegemise seaduslikkusele ei

mõjuta see, et kriminaalmenetlus jälitustoimingu loa taotlemise ja andmise aluseks olnud

kahtlustuse osas hiljem kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetatakse (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-42-14, p 9).

43. KrMS § 1262 lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi esimese lõike neljanda punkti alusel teha

jälitustoimingu mh KarS §-des 404, 294 ja 298 sätestatud kuritegude uurimiseks. Seega oli

jälitustoimingu tegemine lubatud nii selle kuriteo puhul, mille lahendamiseks määrus

nr KM2038/2016 anti, kui ka nn juhuleiuna käsitatavate kuritegude puhul, mis on käesoleva

kriminaalmenetluse esemeks.

18(34)

44. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 30. septembri 2016. a määruses nr KM2038/2016 on

prokuratuuri taotluses toodud argumentidele tuginedes (sellise tuginemise lubatavuse kohta

vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32)

eeskujuliku sisukusega ära näidatud nii asjaolud, mis andsid menetlejale toona põhjendatud aluse

kahtlustada M. Korotkovat KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kui ka

asjaolud, mis viitasid sellele, et vajalike tõendite kogumine ei ole jälitustoiminguid tegemata

sisuliselt võimalik. Kuna määrust nr KM2038/2016 pole kriminaaltoimikusse kantud ega

M. Korotkovale tutvustatud, ei saa ringkonnakohus siinkohal jälitustoimingu loas kajastuvat infot

lähemalt käsitleda. Seepärast piirdub kolleegium tõdemusega, et kõneksolevas määruses on kirjas

konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle

kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega. Seejuures

peab ka arvestama, et jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise

ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult

kohtult nõutava argumentatsiooni määra. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära

näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui

konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773)

45. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kohtumäärus nr KM2038/2016 on antud seaduse nõudeid

– sh KrMS § 1261 lg-t 2 – järgides. Samuti ei viita jälitus- ega kohtutoimikus olev teave sellele,

et seadust oleks rikutud käsitletava loa alusel jälitustoimingute tegemisel. Järelikult on

kõneksoleva loa alusel M. Korotkova telefonikõnesid pealt kuulates saadud tõendusteave kogutud

seaduslikult ja tõendina lubatav.

46. Kolleegium ei nõustu ka M. Korotkova kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et

kohtumääruse nr KM2038/2016 alusel kogutud teave saab olla praeguses kriminaalmenetluses

tõendina kasutatav üksnes osas, milles see on kogutud enne käimasoleva kriminaalmenetluse

alustamist 14. oktoobril 2016. Kohtumääruse nr KM2038/2016 oli jälitusasutusel seaduspärane

alus kuulata M. Korotkova telefonikõnesid pealt 3. detsembrini 2016. Jälitustoimingu käigus

ilmnenud juhuleiu kohta kriminaalmenetluse alustamine pole selline asjaolu, mis muudaks pärast

seda teise kuriteo menetlemiseks seaduslikult jätkuva jälitustoiminguga kogutava teabe juhuleiu

osas lubamatuks tõendiks. Uue kuriteokahtluse ilmnemine ei tähenda vähemalt üldjuhul – ega

tähendanud ka praegusel juhul – seda, et see kuriteokahtlus, millele tuginedes jälitustoimingu luba

anti, langeks ära. Samuti ei lange uue kuriteokahtluse ilmnemise tõttu eelduslikult ära

jälitustoimingu vajalikkus. Seega ei mõjuta uue kuriteokahtluse ilmnemine üldjuhul

jälitustoimingu lubatavuse eelduste olemasolu. Ühtlasi pole ühtki mõistlikku põhjust, asumaks

seisukohale, et olukorras, kus ühe kuriteokahtluse uurimiseks seaduslikult tehtava jälitustoimingu

käigus saadakse tõendusteavet mõne teise kuriteokahtluse kohta, ei tohi seda teavet selle teise

kuriteo lahendamiseks siiski kasutada, kui tegemist on kuriteoga, mille puhul on jälitustoimingute

tegemine lubatav.

47. Eeltoodu põhjal loeb kolleegium seaduslikult saaduks jälitustoimingu protokollis kajastuva

tõendusteabe, mis on kogutud käesoleva otsuse punktis 39 märgitud ajavahemikes peetud

19(34)

M. Korotkova telefonikõnesid salaja pealt kuulates. Need telefonikõned kajastuvad kohtutoimikus

oleva jälitustoimingu protokolli (lisa 1) lehekülgedel 1–61 (enne sõnu „26. Product ID

1000147966456“) (KoTo, kd 1, tl 59–119).

1.2. Kohtumäärused nr KM2357/2016 ja KM2358/2016

48. Tartu Maakohtu 21. novembri 2016. a määrusega nr KM2357/2016 anti prokuratuuri taotlusel

luba kuulata ja vaadata 21. novembrist 2016 kuni 21. jaanuarini 2017 salaja pealt ning salvestada

J. Soboleva kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid sõnumeid (teavet). Tartu

Maakohtu 21. novembri 2016. a määrusega nr KM2357/2016 anti prokuratuuri taotlusel luba

kuulata ja vaadata 21. novembrist 2016 kuni 21. jaanuarini 2017 salaja pealt ning salvestada

M. Korotkova kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid sõnumeid (teavet).

49. Mõlemad eelmises punktis osutatud jälitustoimingu load on välja antud käesolevas

kriminaalmenetluses ja nende aluseks oli üldjoontes sama kuriteokahtlus, mis kajastub ka

käimasoleva kohtumenetluse esemeks olevas süüdistuses. Kolleegium leiab, et jälitustoimingu

lubades ja nendes kajastatud prokuratuuri taotlustes on küllaldaselt ja konkreetsele asjaoludele

tuginedes põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Samas puudub nii prokuratuuri taotlustes kui

ka kohtumäärustes nõuetekohane argumentatsioon selle kohta, miks ei ole tõendite kogumine

muude menetlustoimingutega võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud

(KrMS § 1261 lg 2).

50. Riigikohus on selgitanud, et jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda

jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema

seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine

jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda

mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda

üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud

põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste

tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et

jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel.

Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest

käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude

menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. Teisisõnu peavad kohtumääruse

põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega ja kohtumäärusest peab

nähtuma, miks just selles kriminaalasjas pole tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid

kasutamata võimalik või on oluliselt raskendatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 31 koos seal toodud viidetega varasemale

kohtupraktikale.) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa aga rajaneda üksnes või eelkõige

asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt

(Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36). Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist

kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16,

p 44)

20(34)

51. Nii määruses nr KM2357/2016 kui ka määruses nr KM2358/2016 piirdub maakohtu põhjendus

ultima ratio-nõude täidetuse kohta järgmise üldsõnalise kolmelauselise tõdemusega, mis on

juhtumi faktiliste asjaoludega sidumata (vt mõlema loa lk 4 alt kolmas lõik): „Eeluurimiskohtunik

nõustub prokuröri poolt taotluses toodud asjaolude ja järeldustega selles, et ülaltoodud kuritegude

tõendamiseseme asjaolude osas on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas

välistatud või oluliselt raskendatud. Kuriteo varjatud iseloom ja mastaabid määravad tõendite

kogumise meetodid. Ei ole välistatud, et muude menetlustoimingutega on võimatu kuritegudega

seotud isikute kohta tõendite kogumine või on see vähemalt väga aeganõudev tegevus.“

52. Osunduse esimeses lauses on (osaliselt) korratud KrMS § 1261 lg 2 teksti. Põhistuse teine lause

on mittemidagiütlev ja vähemalt kuriteo mastaapidele tehtud viidet puudutavas osas ka

arusaamatu. Menetletava kuriteo mastaabid on pehmelt öeldes võrdlemisi tagasihoidlikud.

Maakohtu kõneksoleva põhjenduse viimane lause kõneleb aga pigem selle kahjuks, et lugeda

ultima ratio-nõue täidetuks. KrMS § 1261 lg 2 kohaselt peab jälitustoimingu tegemiseks olema

põhjendatud alus arvata, et andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude

menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või

kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (kriminaalmenetluse huvide kahjustamise kohta

kõnealuses kontekstis vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 30; see alternatiiv pole

praeguses asjas kindlasti kohaldatav). Jälitustoimingu lubamiseks ei piisa pelgalt sellest, et

alternatiivsete tõendikogumis-viiside puudumist või mitteõigeaegsust „ei saa välistada“.

53. Ka maakohtu määrustes viidatud prokuratuuri taotluste põhjendustes ei ole jälitustoimingu

vajalikkust põhjendatud Riigikohtu praktikas nõutud viisil. Prokuratuur viitas jälitustoimingu

vajalikkust argumenteerides vaid sellele, et altkäemaksu näol on tegemist konspiratiivse

peitkuriteoga, kus puudub kannatanu ning kus kõik osalised – andja, vahendaja ja võtja – on

huvitatud, et teo asjaolud ja tagajärjed jääksid avastamata. Kolleegium märgib, et osutatud

argument on jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel iseenesest õige ja asjakohane, kuid

menetletavas asjas pole seda kriminaalasja tehiolude ja uurimise senise käiguga seostatud.

54. Kokkuvõttes on nii prokuratuuri taotlustes kui ka maakohtu määrustes toodud põhjendus

jälitustoimingute vajalikkuse kohta sedavõrd deklaratiivne ja abstraktne, et selle saaks sisuliselt

muutmata kujul üle kanda ükskõik millisesse altkäemaksu-kuriteo asjas antavasse jälitustoimingu

loa teksti. Juhul, kui lugeda selline põhjendus nõuetekohaseks, viiks see tulemuseni, kus

KarS § 294 ja/või 298 tunnustel menetletavates kriminaalasjades tuleks jälitustoimingute

vajalikkust vähemalt eeldada. See oleks aga vastuolus KrMS § 1261 lg 2 mõttega

(vrd ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33) Ultima ratio-põhimõtte järgimise kohta

esitatav põhjendus ei tohi olla selline, mis oleks võimalik tervikuna „kopeeri-kleebi“ meetodil üle

kanda mõne teise sama liiki kuriteo menetlemisel väljastatava jälitustoimingu loa teksti. Määruste

nr KM2357/2016 ja nr KM2358/2016 ning nende aluseks olevate prokuratuuri taotluste puhul see

aga just nii on.

55. Kolleegium möönab, et tõenäoliselt olid KrMS § 1261 lg-st 2 tulenevad eeldused M. Korotkova

ja J. Soboleva suhtes jälitustoimingu tegemiseks 21. novembri 2016. a seisuga olemas ja seda

21(34)

järeldust olnuks võimalik ka nõuetekohaselt argumenteerida. See asjaolu ei võimalda aga lugeda

puudulikult põhistatud jälitustoimingute lube ja nende alusel tehtud jälitustoiminguid

seaduslikeks. Riigikohus on selgitanud, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 kohaselt

on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning

jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 1261 lg 4 järgi toob

jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse kaasa ka jälitustoimingu loa põhistamatus, kuna

tegemist on seaduse nõuete rikkumisega jälitustoimingu loa andmisel. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 780)

56. Neil põhjustel asub ringkonnakohus seisukohale, et Tartu Maakohus rikkus nii määruses

nr KM2357/2016 kui ka määruses nr KM2358/2016 ultima ratio-nõude järgimist põhistades

KrMS § 145 lg 1 p-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Seetõttu

pole osutatud jälitustoimingu lubade alusel kogutud teave KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tõendina

lubatav. Ringkonnakohus jätab selle osa jälitustoimingu protokollis kajastuvast tõendusteabest,

mis koguti määruse nr KM2357/2016 või määruse nr KM2358/2016 alusel tõendikogumist välja.

See tähendab, et jälitustoimingu protokoll ei ole tõendina kasutatav osas, mis kajastab

M. Korotkova poolt pärast 16. novembrit 2016 peetud telefonikõnede sisu, ega osas, mis kajastab

J. Soboleva telefonikõnesid. Jälitustoimingu protokolli kõneksolev osa, mille kolleegium jätab

tõendikogumist välja, hõlmab protokolli (lisa 1) lehekülgi 61 (alates sõnadest „26. Product ID

1000147966456“) kuni 87 (KoTo, kd 1, tl 119–145).

2. Süüdistuses kirjeldatud teo tõendatusest ja süüteokoosseisu-pärasusest

57. KarS § 294 lg 2 p 2, mille järgi maakohus J. Soboleva süüdi tunnistas, näeb ette karistuse

ametiisiku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või

vastuvõtmise eest vastutasuna tema ametiseisundi kasutamise eest, kui see on toime pandud

altkäemaksu küsimisega. KarS § 298 lg 1, mille järgi tunnistati süüdi M. Korotkova, sätestab

vastutuse altkäemaksu lubamise või andmise eest.

2.1. Jelena Soboleva kui ametiisik

58. Ametiisik on KarS § 288 lg 1 kohaselt füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks

ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu

eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel.

Ametiisiku

keskne

tunnus

–

ametiseisund

–

seisneb

korruptsioonivastase

seaduse

(KVS) § 2 lg 2 kohaselt õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja

kohustuses teha avaliku ülesande täitmisel otsus või toiming, sealhulgas osaleda otsuse tegemises

või toimingus või nende sisulises suunamises. Otsus on seejuures teise isiku, sealhulgas avalikku

ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud

otsustus, millega reguleeritakse üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse

üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt

(KVS § 2 lg 2 p 1 teine lause). Toiming on aga teisele isikule, sealhulgas avalikku ülesannet

täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole otsuse

22(34)

tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses

(KVS § 2 lg 2 p 2 teine lause).

59. Maakohus tuvastas – ja selles pole ka vaidlust –, et J. Soboleva töötas süüdistuses käsitletaval ajal

OÜ-s Tartu Kesklinna Perearstikeskus kui tervishoiuteenuse osutaja juures perearstina

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 7 lg 2 mõttes. M. Korotkova kuulus

patsiendina J. Soboleva perearsti nimistusse (TTKS § 8). Siinkohal ei nõustu kolleegium

M. Korotkova kaitsja väitega, et M. Korotkova kuulumist J. Soboleva kui perearsti nimistusse

saab tõendada üksnes selle nimistu ametliku väljavõttega. Kaitsja osutatud seisukoht on vastuolus

KrMS §-s 61 ette nähtud tõendite hindamise põhimõtetega. Seda, et J. Soboleva oli süüdistuses

märgitud perioodil M. Korotkova perearst, on kohtus antud ütlustes kinnitanud nii J. Soboleva

(KoTo, kd 2, tl 4–4 pöördel) kui ka M. Korotkova (KoTo, kd 2, tl 6 pöördel). Seda fakti kinnitab

ka jälitustoimingu protokoll (lubatavas osas) ja senises menetluses pole kõneksolevat asjaolu

kahtluse alla seatud.

60. J. Soboleva töölepingust ja ametijuhendist tulenevad põhilised tööülesanded seondusid

patsientidele – sh M. Korotkovale – tervishoiuteenuse osutamisega. J. Soboleva oli VÕS § 758

lg-s 2 nimetatud isik. Patsiendile tervishoiuteenuse osutamine toimub tema ja tervishoiuteenuse

osutaja vahel sõlmitud lepingu (VÕS § 758 jj) alusel eraõigusliku suhte raames

(vt ka nt Riigikohtu erikogu 8. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 7 ja

halduskolleegiumi 8. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-50-14, p-d 11–12). Arsti poolt

patsiendile tervishoiuteenuse osutamine ei ole käsitatav avaliku ülesande täitmisena ega anna

arstile ametiseisundit KarS § 288 lg 1 mõttes. Seda järeldust ei muuda ka see, kui

tervishoiuteenuse osutaja, kelle juures arst töötab, on sõlminud Eesti Haigekassaga ravi

rahastamiseks halduslepingu, nagu see oli OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus puhul, ja

ravikindlustusega patsiendile osutatud tervishoiuteenuse eest tasub Eesti Haigekassa.

Tervishoiuteenuse osutamine on ka sellisel juhul käsitatav eraõigussuhte raames toimuva lepingu

täitmisena. Märgitust tulenevalt on väär maakohtu põhjendus, mille kohaselt oli J. Soboleva

ametiisik, kuna ta täitis OÜ-s Tartu Kesklinna Perearstikeskus avalikku ülesannet – osutas riigi

rahastatavat tervishoiuteenust. Ühtlasi on J. Soboleva ametiseisundi tuvastamise seisukohalt

õigusliku tähenduseta ja asjakohatud süüdistuses ja maakohtu otsuses tehtud viited

RaKS § 35 lg-le 2 ja § 36 lg-le 1, sotsiaalministri 19. jaanuari 2007. a määrusele nr 9,

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lg-le 2, sotsiaalministri 18. septembri 2008. a

määrusele nr 56, Eesti Haigekassa seaduse § 5 lg-le 1 ja § 3 lg 1 p-le 2 ning Eesti Haigekassa ja

OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus vahel sõlmitud üldarstiabi rahastamise lepingule.

61. Küll nõustub kolleegium sellega, et avaliku ülesande täitmisena on vaadeldav isikul püsiva

töövõimetuse tuvastamine, nagu selle nägi ette süüdistuses märgitud ajal kehtinud RPKS § 16.

Ehkki RPKS § 16 lg 9 kohaselt tuvastas püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja

kestuse Sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse ekspertiisiga, oli ka perearstil püsiva

töövõimetuse tuvastamise menetluses ülesanded, mille täitmine on käsitatav KVS § 2 lg 2 p-s 2

nimetatud toimingu tegemisena. Nimelt andis süüdistuses märgitud ajal kehtinud RPKS § 16

lg 103 Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiga tegelevale ametnikule ja Sotsiaalkindlustusameti

23(34)

ekspertarstile isiku nõusolekul juurdepääsu tervise infosüsteemis olevatele püsiva töövõimetuse

tuvastamiseks ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks vajalikele terviseandmetele. Kui aga

need andmed tervise infosüsteemis puudusid või kui need olid püsiva töövõimetuse tuvastamiseks

ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks ebapiisavad, oli muu hulgas isiku perearstil RPKS § 16

lg 104 kohaselt õigus ja kohustus 1) edastada puuduvad andmed tervise infosüsteemi ja teavitada

sellest Sotsiaalkindlustusametit või 2) täita isiku kohta RPKS § 16 lg 11 alusel kehtestatud

terviseseisundi kirjelduse vorm ja esitada see Sotsiaalkindlustusametile. RPKS § 16 lg 91 alusel

kehtestatud sotsiaalministri 23. septembri 2008. a määruse nr 57 § 3 lg 6 kohaselt pidi püsiva

töövõimetuse tuvastamist taotlev isik nimetama ekspertiisitaotluses püsiva töövõimetuse

tuvastamiseks perearsti või teda põhiliselt raviva eriarsti, kellel oli tema terviseseisundi

kirjeldamiseks asjakohased andmed ning kelle vastuvõtul ta on käinud viimase kolme kuu jooksul

enne ekspertiisitaotluse esitamist. Sama määruse § 4 lg-d 1, 2 ja 7 panid ekspertiisitaotluses

nimetatud arstile kohustuse esitada Sotsiaalkindlustusameti nõudmisel endal püsiva töövõimetuse

tuvastamist taotleva isiku terviseseisundi kirjeldus. Määruse § 4 lg 5 järgi pidi arst terviseseisundi

kirjeldusse märkima kõigi isikul teadaolevate ja eeldatavalt püsivat töövõimetust põhjustavate

haiguste diagnoosid koos raskusastmega ning organismi funktsionaalse seisundiga, diagnooside

koodid, nimetatud haigustega seotud uuringute andmed, senise ja praeguse ravi, objektiivse leiu

ning teised terviseseisundi kirjelduses nõutavad andmed. Kolleegium leiab, et nii

Sotsiaalkindlustusameti taotlusel püsiva töövõimetuse tuvastamiseks vajalike andmete tervise

infosüsteemi edastamine kui ka terviseseisundi kirjelduse vormi täitmine ja selle

Sotsiaalkindlustusametile esitamine oli süüdistuses märgitud perioodil käsitatav püsiva

töövõimetuse tuvastamisel kui avaliku ülesande täitmisel tehtava toiminguna KVS § 2 lg 2 p 2

tähenduses. Arsti sellise tegevuseta polnud Sotsiaalkindlustusametil võimalik püsiva

töövõimetuse tuvastamise menetlust lõpule viia, samuti on selge, et arsti poolt Sotsiaal-

kindlustusametile esitatavad terviseandmed mõjutavad sisuliselt püsiva töövõimetuse menetluse

tulemust. Riigikohus on selgitanud, et isiku lõplik iseseisev otsuste vastuvõtmine ei ole ametiisiku

obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks. KarS § 288 mõttes ametiisikuks olemiseks piisab ka

sellest, kui isik saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2) Ringkonnakohtu hinnangul vastas perearsti

pädevus püsiva töövõimetuse tuvastamist taotleva isiku terviseandmete kirjeldamisel ja

Sotsiaalkindlustusametile esitamisel Riigikohtu osutatud tingimustele.

62. Eeltoodust järeldub, et Sotsiaalkindlustusameti taotlusel püsiva töövõimetuse tuvastamiseks

vajalike andmete tervise infosüsteemi edastamisel või terviseseisundi kirjelduse vormi täitmisel

ja selle Sotsiaalkindlustusametile esitamisel on arstil avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund ja

tegemist on ametiisikuga KarS § 288 lg 1 mõttes.

63. Seega oli J. Soboleva süüdistuses käsitletud ulatuses ametiisik.

2.2. Vara küsimine/vastuvõtmine ja lubamine/andmine vastutasuna J. Soboleva ametiseisundi

kasutamise eest

24(34)

64. Ringkonnakohus kontrollib järgnevalt – eeskätt apellatsioonides vaidlustatud ulatuses –

altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisude täitmist süüdistatavate poolt. Selleks hindab

kolleegium, kas süüdistuse ja olemasolevate lubatavate tõendite pinnalt on süüdistatavatele

võimalik omistada süüdistuses märgitud vara (50 eurot sularaha ja kaks paari valgeid saapaid)

andmine ja/või selle lubamine ja vara või muu soodustuse vastuvõtmine või lubamisega

nõustumine/küsimine, samuti ekvivalentsussuhe.

65. Kolleegium meenutab sissejuhatavalt, et altkäemaksu võtmisest ja andmisest kõnelemine eeldab

lisaks vara või muu soodustuse vastuvõtmisele (üleandmisele) või selle lubamisega nõustumisele

(lubamisele), ekvivalentsussuhte olemasolu altkäemaksu andja ja võtja vahel. Ekvivalentsussuhe

tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on altkäemaksu võtja altkäemaksu andjaga ühel

meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Teisisõnu saab öelda,

et ekvivalentsussuhtest ilmnebki ebaõiguskokkulepe altkäemaksu võtja ja andja vahel.

Altkäemaksu koosseisu puhul, mis koosneb kahest alternatiivist – soodustuse lubamisega

nõustumine ja soodustuse vastuvõtmine –, on määrav juba esimene ehk soodustuse lubamisega

nõustumine. Kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja ebaõiguskokkulepe sõlmitakse

sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse vastu võtab, kujutab soodustuse vastuvõtmine

endast ühtlasi seda, et ametiisik nõustub soodustuse lubamisega. Kui aga kokkuleppe kohaselt

peab isik ametiisikule soodustuse üle andma kunagi tulevikus, on mõõtuandev just

ebaõiguskokkuleppe sõlmimine – tegu on juriidilises mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe

sõlmimisega. Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu

kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine)

faktilist lõpetamist. (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-14, p 1016 ja 8. juuli 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p-d 15 ja 15.1.)

Altkäemaksu lubamisega nõustumine tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või

muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka

tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu

realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet. Süütegu

on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna

toime seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 24.2) Altkäemaksu võtmise

ega andmise koosseisu realiseerimise seisukohalt ei ole tähtsust ametialase teo toimepanemise

ajal. Kui soodustus on ette nähtud mõne teo eest, mille ametiisik on juba toime pannud, ei saa

ametiisikule ette heita mitte sellise teo toimepanemist, vaid alles soodustuse lubamisega

nõustumist või soodustuse vastuvõtmist. Kui aga soodustus kujutab endast tasu mõne tulevase teo

eest, ei ole oluline, millal ametiisik kokkuleppekohase teo toime panema peab, ja isegi mitte see,

kas ametiisik selle üldse toime paneb. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-31-14, p 15.2)

66. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt küsis ja võttis J. Soboleva M. Korotkovalt vara – 50 eurot

sularaha ja valged saapad – vastutasuna selle eest, et J. Soboleva kasutaks tulevikus oma

ametiseisundit perearstina ja koostaks M. Korotkovale terviseseisundi kirjelduse, mis esitatakse

25(34)

Sotsiaalkindlustusametile püsiva töövõimetuse tuvastamiseks, püsiva töövõime kaotuse protsendi

määramiseks, puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks.

67. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on perearstil Sotsiaalkindlustusametile patsiendi

terviseseisundi kirjeldust koostades ja esitades ametiseisund KarS § 288 mõttes. Seega on

kõneksoleva tegevuse eest vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine, samuti selle eest vara

või soodustuse vastuvõtmine või küsimine käsitatav altkäemaksu võtmisena KarS § 294

tähenduses. Sama tegevuse eest vara või muu soodustuse lubamine või andmine on aga vaadeldav

altkäemaksu andmisena KarS § 298 tähenduses. Seejuures pole teo kvalifitseerimise aspektist

oluline, kas terviseandmed, mille Sotsiaalkindlustusametile esitamise eest vara või muud

soodustust antakse või lubatakse ja küsitakse, on tõesed või mitte (see asjaolu võib siiski mõjutada

toimepanija süü suurust KarS § 56 lg 1 ls 1 mõttes). Samuti pole teo karistatavuse aspektist

tähtsust, kas perearst võtab terviseseisundi kirjelduse koostamise eest soodustust (või nõustub

seda võtma) enne või pärast kirjelduse koostamist või kas ta tegelikult üldse terviseseisundi

kirjelduse koostab ja selle Sotsiaalkindlustusametile edastab. Seetõttu ei ole ka menetletava

kriminaalasja lahendamise seisukohalt oluline M. Korotkova kaitsja apellatsioonis märgitu, et

J. Soboleva pole M. Korotkova terviseseisundi kirjeldust koostanud.

68. Ringkonnakohus leiab, et jälitustoimingu protokoll osas, milles see on tõendina lubatav

(KoTo, kd 1, tl 59–119), koostoimes läbiotsimisprotokolli (KoTo, kd 1, tl 157–158) ja asitõendi

vaatlusprotokolliga (KoTo, kd 2, tl 159–166) kinnitavad kogumis veenvalt süüdistusversiooni,

mille kohaselt võttis J. Soboleva 7. oktoobril 2016 M. Korotkovalt 50 eurot vastutasuna selle eest,

et ta tulevikus koostaks M. Korotkova püsiva töövõime tuvastamise menetluses

Sotsiaalkindlustusametile esitatava terviseseisundi kirjelduse. Samuti järeldub viidatud tõenditest,

et J. Soboleva küsis 7. oktoobril 2016 M. Korotkovalt terviseseisundi kirjelduse koostamise eest

üht paari valgeid saapaid ja võttis temalt vastu kaks paari valgeid saapaid, millest esimesed anti

üle 16. novembril 2016. Teise saapapaari üleandmise täpne aeg lubatavatest tõenditest ei nähtu,

kuid see pidi toimuma pärast 16. novembrit 2016, kuid enne 27. oktoobri 2017. a läbiotsimist.

69. Jälitustoimingu protokolli kohaselt helistas M. Korotkova 7. oktoobril 2016 kell 12.30.56

mobiiltelefonilt oma õele R.M. le, kes oli varem olnud J. Soboleva patsient ja kes

J. Soboleva kohtus antud ütluste kohaselt palus tal võtta M. Korotkova enda patsiendiks

(KoTo, kd 2, tl 4). Selle telefonikõne sisust (KoTo, kd 1, tl 59–64) saab järeldada, et M. Korotkova

viibis kõne tegemise ajal Tartu Kesklinna Perearstikeskuses, kus võttis patsiente vastu ka

J. Soboleva. Märgitule viitab esmalt M. Korotkova poolt R.M. le antud selgitus, et ta tuli

polikliinikusse varem kohale ja viibib selle koridoris, mistõttu ta peab rääkima sosinal

(KoTo, kd 1, tl 4). Asjaolule, et M. Korotkova pidas „polikliiniku“ all silmas just Tartu Kesklinna

Perearstikeskust viitab tema küsimus õele, et mis kirik see seal selline on, ja õe vastus, et tegemist

on ilmselt Jaani kirikuga, mis on kesklinnas polikliiniku juures (KoTo, kd 2, tl 63). Kolleegium

peab KrMS § 60 lg 3 mõttes üldtuntuks asjaolu, et Tartu Jaani kirik paikneb Tartus Gildi 8 asuva

perearstikeskuse lähedal. Sama vestluse käigus mainis M. Korotkova R.M. le, et „no ma ei tea,

ma panin 50 ümbrikusse, teisele võtsin šokolaadi“, mille peale R.M. vastas „no ja aitab küll“. M.

Korotkova ütles selle peale, et „no esialgu aitab, vaatame, mis edasi.“ Vestluse kontekstist nähtub,

26(34)

et

raha

saajana

peeti

silmas

arsti,

kelle

kell

kaks

algavat

vastuvõttu

M. Korotkova parajasti ootas, ehk siis J. Sobolevat.

70. Sama päeva ehk 7. oktoobri 2016. a õhtul kell 21.08 helistas M. Korotkova uuesti R.M. le,

märkides juba üsna telefonikõne alguses, et „see sinu arst on super“ (KoTo, kd 1, tl 67).

Meenutagem siinkohal, et J. Soboleva oli varem pikka aega R.M. arst ja just

R.M. vahendusel sai ka M. Korotkovast J. Soboleva patsient. Seega pidi M. Korotkova „sinu

arstist“ rääkides silmas pidama just J. Sobolevat. Rääkides R.M. le oma visiidist arsti juurde,

märkis M. Korotkova muu hulgas, et „50 eurot andsin talle, šokolaadid, see, medõele, ütlesin, et

noh, tehke seal midagi, kas suren ära või andke grupp, või mis ma hakkan?“ Veidi hiljem märkis

M. Korotkova sedagi, et „ühesõnaga, ümbriku lükkas nii osavalt kõrvale, et keegi ei saanud seal

mitte

midagi

arugi.“

M. Korotkova

viimati

viidatud

lause

peale

vastas

R.M. järgmist: „Noh, ta on ju meister. Ta ütles, et selle asemel, et mulle komme tuua, tooge parem

kümme eurot, nii ütleski.“ (KoTo, kd 1, tl 68)

71. M. Korotkova ja R.M. käsitletud telefonivestlustest järeldub, et M. Korotkova andis

7. oktoobril 2016 perearst J. Soboleva vastuvõtul käies viimasele ümbrikus 50 eurot sularaha,

mille J. Soboleva ka vastu võttis. See, kuidas M. Korotkova ja R.M. raha andmisest nii enne kui

ka pärast selle toimumist rääkisid, ei anna vähimatki alust arvata, et tegemist võinuks olla lihtsalt

n-ö lõõpimise või naljaga, mida ei mõeldud tõsiselt. Samuti polnud M. Korotkoval vähimatki

põhjust R.M. le arstile raha andmise kohta valetada. Esimese telefonikõne ajal arutati tõsimeeli,

kas 50 eurot on piisav summa, teises vestluses viitas R.M. aga sellele, et J. Soboleval ongi

kombeks patsientidelt raha küsida. M. Korotkova repliik „50 eurot andsin talle, šokolaadid, see,

medõele, ütlesin, et noh, tehke seal midagi, kas suren ära või andke grupp, või mis ma hakkan“

osutab ühtlasi sellele, et ta ei andnud J. Sobolevale 50 eurot mitte selleks, et arst teda hästi raviks

vmt põhjusel, vaid just selleks, et J. Soboleva aitaks kaasa sellele, et talle antaks „grupp“.

Telefonikõnest nähtub, et M. Korotkova oli väljendanud „grupi“ saamise soovi selgelt ka J.

Sobolevale. M. Korotkova viitest „grupile“ on üheselt mõistetav, et jutt on „invaliidsusgrupist“,

mis on varem kehtinud õiguse põhjal tavakeeles juurdunud termin, tähistamaks suuresti seda sama

mõistet, mida süüdistuses käsitletud perioodil kehtinud õiguses nimetati püsivaks töövõimetuseks

(kehtivas õiguses osaline töövõime või puuduv töövõime). Järelikult sai ka J. Soboleva M.

Korotkova jutu põhjal raha vastu võttes aru, mille eest talle seda antakse.

72. Ka 7. oktoobril 2016 kell 21.39 alanud telefonikõnes I.R. ga rääkis M. Korotkova sellest, kuidas

ta käis samal päeval linnas perearsti juures ja andis viimasele ümbrikus 50 eurot (KoTo, kd 1, tl

74). Sellegi vestluse kontekst viitab sellele, et 50 euro andmise põhjus oli saada „grupp“ ehk siis

saavutada püsiva töövõimetuse tuvastamine.

73. Maakohus on põhjendatult jätnud ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja J. Soboleva ja

M. Korotkova kohtus antud ütlused selle kohta, et M. Korotkova pole J. Sobolevale raha (50 eurot)

andnud ega viimane seda vastu võtnud (M. Korotkova raha andmist kohtus isegi otsesõnu ei

eitanud, kuid ütles, et ei mäleta seda). Nimelt on süüdistatavate (eeskätt J. Soboleva) sellised

ütlused diametraalses vastuolus mõlema süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustega, mis

27(34)

avaldati ristküsitluse käigus prokuröri taotlusel KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel. Nii

J. Soboleva kui ka M. Korotkova on kohtueelses menetluses kinnitanud, et M. Korotkova andis

vastuvõtule tulles J. Sobolevale ümbriku, kus oli 50 eurot (KoTo, kd 2, tl 5 pöördel ja 8 pöördel).

Kummagi süüdistatava maakohtus antud selgitused ütluste muutmise põhjuste kohta ei ole

kolleegiumi hinnangul usutavad. Mõlemad süüdistatavad põhjendasid seda, miks nad kohtueelses

menetluses raha andmist ja vastuvõtmist jaatasid, viidetega uurija survele, stressiseisundile

ülekuulamisel jmt. Rääkides uurija väidetavast survest, selgitasid süüdistatavad, et kuna uurija

olevat öelnud, et raha andmine on tõestatud, olevatki nad selliseid ütlusi andnud. Kolleegium ei

pea taolist väidet usutavaks: kui inimene teab, et ta ei ole raha andnud või võtnud, pole tal üldjuhul

põhjust raha andmist või võtmist jaatada isegi olukorras, kus ülekuulaja väidab, et see fakt on

muude tõenditega tõendatud. J. Sobolevat ega M. Korotkovat ei saa pidada ka kuidagi eriliselt

mõjutatavaks ega abituks inimeseks, keda oleks lihtne veenda andma end alusetult süüstavaid

ütlusi. J. Soboleva on arst, M. Korotkova on aga varem töötanud nii Piirisaare vallavanema kui ka

vallasekretärina. Seega on tegemist inimestega, kes eelduslikult suudavad elementaarsel tasemel

enda huvide eest seista. Riigikohus on selgitanud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on

diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste

põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused osas, milles esinevad diametraalsed

vastuolud, tõendikogumist välja jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri

2015. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 30). Just selliselt tuleb toimida ka J. Soboleva maakohtus

antud ütlustega selle kohta, et M. Korotkova pole J. Sobolevale süüdistuses märgitud 50 eurot

andnud ega viimane seda vastu võtnud, ja M. Korotkova põiklevate, kuid pigem siiski raha

andmist eitavate ütlustega.

74. Jälitustoimingu protokoll annab eelviidatud osas küllaldase aluse, nõustumaks süüdistuses

kirjeldatud ja juba maakohtu otsuses tuvastatud asjaoluga, et M. Korotkova andis 7. oktoobril

2016 J. Sobolevale 50 eurot vastutasuna selle eest, et J. Soboleva kasutaks oma ametipädevust,

aitamaks kaasa M. Korotkoval püsiva töövõimetuse tuvastamisele. J. Soboleva võttis raha vastu,

teades M. Korotkova esitatud palve põhjal, et viimane soovib tema kaasabi püsiva töövõimetuse

tuvastamisel ja proovib teda rahaga mõjutada.

75. Samuti tõendab jälitustoimingu protokoll (lubatavas osas) koostoimes läbiotsimisprotokolli ja

asitõendi vaatlusprotokolliga süüdistuse seda väidet, et J. Soboleva küsis M. Korotkovalt

viimasele püsiva töövõimetuse tuvastamisel osutatava abi (terviseseisundi kirjelduse koostamise)

eest tasuna valgeid saapaid ja et M. Korotkova korraldas kahe paari valgete saabaste üleandmise

J. Sobolevale, kes need ka vastu võttis. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.

76. Eelnevalt juba viidatud M. Korotkova ja R.M. telefonikõnes, mis algas 7. oktoobril 2016 kell

21.08, ei olnud J. Sobolevalt seoses M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamisega soovitud

abiga juttu üksnes 50 euro üleandmisest. Nimelt päris M. Korotkova juba üsna kõne algul R.M.

lt, et „kus valged saapad on, mis on mulle tervise peale mängu pandud?“ (KoTo,

kd 1, tl 67) Pärast R.M. selgitust, et valged saapad on juba välja lõigatud ja asuvad seifis, kuid

„meister on jalutu“ ja R.M. ise enam tööl ei käi, kuid ehk on võimalik kedagi paluda, et too saapad

valmis õmbleks, viitas M. Korotkova J. Soboleva nõudmisele, et M. Korotkova püsiva

28(34)

töövõimetuse tuvastamisele kaasaaitamise hinnaks on valged saapad. Nimelt ütles

M. Korotkova telefonis vastuseks oma õe selgitustele saabaste hankimise keerukuse kohta

järgmist: „Ühesõnaga ma ei tea, mida sa teed, aga ta ütles, et minu grupp sinu valgete saabaste

vastu.“ (KoTo, kd 1, tl 68) Vastates R.M. järgnenud tõdemusele, et siis tuleb saapad ametlikult

tellida, kordas M. Korotkova eelöeldut, märkides, et „no kui miskit on, siis ma maksan kinni, aga

teha pole midagi, sest ta ütles, et sinu saapad minu tervise vastu, palun.“ Pole alust arvata, et M.

Korotkova oleks õele J. Soboleva nõudmise kohta valetanud. Esiteks polnud tal mingit motiivi

seda teha. Teiseks nähtub R.M. vastustest, et J. Soboleva soov endale valged saapad saada polnud

talle mingi uudis, sest J. Soboleva oli ka temalt endalt neid samu saapaid nõudnud. Seetõttu olid

saabaste detailid juba välja lõigatud, ent meistri haigestumine ja R.M. enda töölt eemalejäämine

olid takistanud saabaste lõplikku valmimist ja üleandmist. R.M. märkis isegi seda, et J. Soboleva

on teda nende valgete saabastega juba ära tüüdanud. (KoTo, kd 1, tl 70) Märgitu taustal on igati

usutav,

et

J. Soboleva,

teades,

et

R.M. on M. Korotkova õde, asus viimast enda soovitud (ja R.M. poolt kunagi varem ka juba

lubatud) saabaste kättesaamiseks survestama, seades saabaste saamise tingimuseks, millest olenes

tema võimalik tulevane kaasabi M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamisel. Käsitletava

telefonikõne vältel mainis M. Korotkova veel korduvalt, et tal on „grupi“ saamiseks tarvis valgeid

saapaid, mida perearst soovis, ja väljendas valmisolekut nende eest maksta. Samuti avaldas ta

valmisolekut arstile veel raha viia („Ei, ma viin iga kord talle, palun, 50 eurot ja ei mingid

küsimused, aga et ainult aitaks.“). R.M. lubas, et saapad tulevad; et need on juba välja lõigatud,

vaja

on

ainult

ära

teha

(KoTo,

kd

1,

tl

69).

Telefonikõne

lõpupoole

ütles

R.M. õele veelkord, et „ta saab oma valged saapad, ütle talle“, mille peale M. Korotkova märkis,

et „tähendab siis, et grupi saab kätte“. R.M. vastas järgmist: „Saab, saab, ta on energiline

naisterahvas ja ta võib veel sellega ühendust võtta veel, selle, P. iga, tema ka, P. , on ka seal

komisjonis, P. .“ (KoTo, kd 1, tl 70) Viimati osundatud repliik on mõistetav R.M. kui J. Soboleva

kauaaegse

patsiendi

kinnitusena

selle

kohta,

et

J. Soboleva on võimeline saavutama M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamise.

77. Seda, et M. Korotkova telefonikõnedes kajastuv jutt sellest, et J. Soboleva soovib „grupi“ eest

valgeid saapaid, pole „tühi loba“, nagu väidab M. Korotkova kaitsja, kinnitavad M. Korotkova

edasised nädalaid kestnud aktiivsed jõupingutused valgete saabaste hankimiseks. Kaitseversioon

„tühjast lobast“ on vastuolus ka tõigaga, et J. Soboleva elukohas hiljem toimunud läbiotsimisel

(KoTo, kd 1, tl 157–158) võeti süüdistatavalt ära kaks paari valgeid saapaid, mille tunnused

(KoTo, kd 1, tl 159–166) vastavad nendele, mida mainiti ka M. Korotkova salaja pealt kuulatud

telefonikõnedes. Ühtlasi nähtub jälitustoimingu protokollist selgelt seegi, et M. Korotkoval oli

kõnealuseid saapaid vaja üksnes seetõttu, et „tasuda“ J. Sobolevale abi eest püsiva töövõimetuse

tuvastamise menetluses. J. Soboleva kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et M. Korotkova üksnes

aitas R.M. l J. Sobolevale saapaid hankida jälitustoimingu protokolli põhjal kinnitust ei leia.

Sellest tõendist nähtub üheselt, et saabaste hankimisest oli aktiivselt huvitatud just

M. Korotkova, mitte R.M. , kes üksnes abistas oma õde. Asjaolu, et J. Soboleva oli kunagi varem

küsinud samu saapaid R.M. lt, ei muuda seda, et süüdistuses märgitud ajal küsis ta neid M.

29(34)

Korotkovalt vastutasuna võimaliku tulevase abi eest M. Korotkova püsiva töövõimetuse

tuvastamiseks tarviliku terviseseisundi kirjelduse koostamise eest.

78. M. Korotkova helistas juba 7. oktoobril 2016 pärast kõnet R.M. ga I.G. ile ja ütles, et on vaja välja

uurida, kui palju maksavad moodsad valged saapad, sest ta külastas samal päeval perearsti, kes

oli teatanud, et „minu tervis ja grupp valgete saabaste vastu“ (KoTo, kd 1,

tl 72). Samasisulise info edastas M. Korotkova ka kell 21.39 alanud telefonikõnes I.R. le, kellelt

ta samuti uuris, kui palju võivad maksta valged, ilusad, moekad saapad (KoTo, kd 1, tl 74–75) M.

Korotkova poolt I.R. le öeldu kohaselt olevat J. Soboleva saapaid küsides viidanud R.M.

varasemale lubadusele talle sellised saapad tuua (märgitu on kooskõlas R.M. öelduga). I.R. arvas,

et naturaalsest nahast saapad võivad maksta üle saja euro ja pakkus välja, et ta võib osta valged

saapad.

79. Juba järgmise päeva ehk 8. oktoobri 2016. a hommikul kell 09.18 helistas M. Korotkova S.K. le,

rääkides viimasele samuti sellest, kuidas ta oli eelmisel päeval öelnud perearstile grupi kohta,

viimane oli aga käskinud öelda Rajale (s.o R.M. le), et ta ootab endiselt valgeid saapaid (KoTo,

kd 1, tl 78). Seejärel arutas M. Korotkova S.K. ga, kuidas neid valgeid saapaid hankida ja kui palju

need

maksta

võiksid.

8. oktoobril

2016

kell

12.43

helistas

M. Korotkova R.M. le, alustades kõne järgmiselt: „Kuuled, me rääkisime Ilonkaga eile valgetest

saabastest. A mis oleks, kui me lihtsalt ostame talle saapad ja kõik?“ (KoTo, kd 1, tl 81) On üheselt

mõistetav, et „Ilonka“ all pidas M. Korotkova silmas I.R. t, kellega ta oli eelmisel õhtul telefonitsi

vestelnud

ja

kes

oli

pakkunud

välja

võimaluse

saapad

osta.

R.M. küsis M. Korotkovalt vastu, kust viimane saapad ostab, mille peale M. Korotkova selgitas,

et tema ei tea, kuid Ilonka räägib, et valgeid saapaid müüakse ja et saja euro eest saab. Seejärel

arutasid M. Korotkova ja R.M. pikalt seda, kas ja kust oleks võimalik valgeid saapaid osta;

millises suuruses need peaksid olema; et J. Soboleva peaks kas ise käima saapaid proovimas või

siis tuleks viia üks saabas proovimiseks tema juurde; ja et Ilonka käest tuleb küsida, kus ta nägi

valgeid saapaid. M. Korotkova teatas, et kui tal tuleb palgapäev, ostab ta saapad ära ja kõik.

(KoTo, kd 1, tl 81–83)

80. 8. oktoobril 2016 kell 12.58 helistas M. Korotkova I.M. le ja ütles, et ta käis Tartus perearsti juures

ning et ta proovib ikka kuidagi gruppi teha, aga ei õnnestu ja seoses sellega ta helistabki I.M. le.

Sellest telefonikõnest ilmneb muu hulgas, et M. Korotkova soovis püsiva töövõimetuse

tuvastamist, kuna vallavalitsus tahtis teda töölt vallandada. M. Korotkova selgitas ka I.M. le, et

perearst küsis temalt R.M. poolt kunagi lubatud valgeid saapaid, „andes mõista“, et siis liiguks

ka „grupi“ tegemine vajalikku suunda. M. Korotkova uuris I.M. lt, kas Tallinnas müüakse kuskil

valgeid saapaid. I.M. lubas vaadata, „kust võiks...“, mille peale M. Korotkova ütles, et „vaata,

ükskõik mis raha eest.“ (KoTo, kd 1, tl 86–89)

81. 9. oktoobril 2016 kell 18.08 helistas M. Korotkova I.R. le. Vestlus puudutas mh jällegi saabaste

hankimist. Arutati võimalust tellida need Hiinast (KoTo, kd 1, tl 90–91). Järgmise päeva ehk 10.

oktoobri 2016. a hommikul kell 7.23–7.32 rääkis M. Korotkova telefonitsi V.F. iga ja palus, et

30(34)

Serjoga või keegi teine, kes käib Peterburis, hangiks sealt valged saapad. Ühtlasi ütles ta seda, et

terve Tartu on läbi kammitud, aga saapaid ei ole. (KoTo, kd 1, tl 93)

82. 11. oktoobril kell 14.31 helistas M. Korotkova uuesti R.M. le ja uuris, millal viimane hakkab

valgeid saapaid otsima. R.M. ütles, et neid ei ole, need tuleb teha. M. Korotkova märkis seepeale,

et ta leidis Tallinnas Punasel tänaval asuva firma, kes saapad valmis teeb, kuid vaja on materjali.

R.M. arvas, et kui ta tööle läheb, palub saapad kellelgi valmis õmmelda. Siiski jõuti vestluse

käigus selleni, et olemasolevad detailid, mis on R.M. juures kodus, võiks saata saabaste

valmisõmblemiseks Tallinna. (KoTo, kd 1, tl 95–96) Samal päeval kell 14.34 ja 15.06 helistas M.

Korotkova kahele tuvastamata meesterahvale ja uuris, kas need saaksid saapad valmis õmmelda,

kuid sai mõlemalt eitava vastuse (KoTo, kd 1, tl 96–97) Kohe seejärel ehk kell 15.24 helistas M.

Korotkova tagasi R.M. le ja teatas, et ta helistas kogu Tallinna läbi, kuid ei õnnestunud saabaste

kokkuõmblejat leida. R.M. vastas, et „no ma teen sulle ära, rahune maha, ma lähen...“ R.M. lause

katkestas M. Korotkova „kurat võtaks“, misjärel R.M. jätkas, öeldes, et ta läheb tööle, palub

Koljat

ja

viimane

teeb

ära.

M. Korotkova kurtis edasi, et otsis pool päeva valgeid saapaid, kuid ei leidnud. M. Korotkova ja

R.M. rääkisid pikalt valgetest saabastest ja R.M. rahustas M. Korotkovat, lubades, et ta korraldab

saabaste

valmistegemise.

(KoTo,

kd

1,

tl

98–101)

Samal

päeval

kell

19.31 helistas M. Korotkova ka I.R. le ja rääkis tallegi, kuidas tal oli ebaõnnestunud nii valgete

saabaste kui ka nende kokkuõmbleja leidmine. Arutati veelkord ka saabaste Hiinast tellimise

võimalust, kuid leiti, et sealt ei õnnestu hankida sobiva suurusega saapaid (KoTo, kd 1, tl 102–

103)

83. Mõned päevad hiljem ehk 16. oktoobril 2016 helistas M. Korotkova V.F. ile, kes küsis M.

Korotkovalt muu hulgas, et „mida arst räägib, kas ta teeb sulle ikkagi, proovib vormistada

selle...invaliidsuse või?“ Selle peale vastas M. Korotkova: „Valgeid saapaid nõuab, aga meil ei

ole neid.“ Seepeale kirjeldas M. Korotkova V.F. ile jõupingutusi, mis on tehtud valgete saabaste

hankimiseks. (KoTo, kd 1, tl 103)

84. 17. oktoobril 2016 kell 20.48 helistas R.M. M. Korotkovale ja rääkis, et ta oli käinud samal päeval

„kaltsukas“, kust oli leidnud sobiva suurusega (number 41) täiesti uued valged saapad hinnaga 26

eurot ja need ära ostnud. R.M. seletas veel, et kui ta läheb tööle, õmbleb neile saabastele naha

peale, siis on nagu päris nahast. M. Korotkova kiitis õde ja viimane ütles, et läheb tööle 5.

detsembril. (KoTo, kd 1, tl 105–107)

85. 19. oktoobril 2016 kell 20.40 helistas M. Korotkova I.R. le ja rääkis, et nad ostsid saapad ära ja,

et R.M. veel natukene kohendab neid. Veidi hiljem ütles M. Korotkova, et vaatame, kas

saavutame midagi või ei saavuta, ja märkis, et ta (s.o perearst) esitas tingimuse – saapad ja kõik.

Konteksti arvestades pidas M. Korotkova silmas J. Sobolevat ja võimalust, et viimane aitab tal

püsiva töövõimetuse tuvastada. M. Korotkova lisas sedagi, et „ma muidugi viin talle raha edasi

võimaluste piires.“ I.R. järgnenud küsimusele, kas ta tahab gruppi, vastas M. Korotkova jaatavalt.

(KoTo, kd 1, tl 107–108)

31(34)

86. 22. oktoobril 2016 kell 19.00 helistas M. Korotkovale S.F. , kes ütles, et sõidab parajasti

Peterburist tagasi ja kuulis emalt, et M. Korotkova ei suuda kuskilt valgeid saapaid leida ja pakkus

võimalust tellida need eBay või AliExpressi kaudu. M. Korotkova selgitas, et tal õde juba leidis

saapad.

(KoTo,

kd

1,

tl

111)

23. oktoobril

2016

helistas

I.M.

M. Korotkovale ja uuris, kas viimane on valged saapad leidnud. M. Korotkova selgitas, et saapad

on ostetud, kuid saabastel tuleb kunstnahk ära lõigata ja päris nahk peale panna ning neid ei ole

veel üle antud. (KoTo, kd 1, tl 112)

87. 26. oktoobril 2016 kell 9.35 helistas R.M. M. Korotkovale. Selle telefonikõne käigus ütles R.M.

, et ta teeb saapad talle (s.o J. Sobolevale) ära ja kui ta läheb oma arsti juurde viib siis need ära.

M. Korotkova märkis seepeale järgmist: „Ja ütle otse, ma ütlesin neile otse, et mul on gruppi vaja,

muidu ma ellu ei jää.“ Hiljem lisas M. Korotkova R.M. le veel: „Vii saapad ära, palu gruppi, et

ma istuksin kodus ja ei puudutaks midagi sellist, muidu on mul lihtsalt lõpp käes.“ R.M. muretses

seepeale, et grupi eest antakse M. Korotkovale 160 eurot ja kuidas viimane sellega elama hakkab.

M. Korotkova arvas, et küll elab ära, pensionini ei ole enam kaua. (KoTo, kd 1, tl 113–114)

88. 9. novembril 2016 kell 10.23 helistas M. Korotkovale V.F. , kes küsis muu hulgas, „kas ta ei saa

praegu seda invaliidsust ära teha või?“, mille peale M. Korotkova vastas, et „no vot saapad on

veel kätte andmata...“ (KoTo, kd 1, tl 115) Samal päeval kell 18.27 helistas M. Korotkovale

R.M. , kes muu hulgas märkis, et „oota, lähed selle ohmukese juurde ja võib-olla ikka saad grupi

seal.“ M. Korotkova vastas seepeale, et „tee saapaid, ta ütles, et kuni saapaid ei saa, pole ka mingit

juttu.“

Edasises

vestluses

arutati

saabaste

üleandmisega

seonduvat.

M. Korotkova palus õel saapad ära viia ja öelda, et teised on ka, las teeb grupi. R.M. lubas saapad

üle anda. Kõne lõpupoole ütles M. Korotkova R.M. le veelkord, et viimane viiks saapad ära ja

jätkaks kõnelusi. Lisaks lubas M. Korotkova, et hakkab ise käima ja 50 euro kaupa viima, aga

korraga ei kougi ta talle 500 eurot välja. (KoTo, kd 1, tl 117–118)

89. 16. novembril 2016 kell 15.03 helistas R.M. M. Korotkovale ja ütles, et Vovtšik oli samal päeval

R.M. ostetud saapad ära viinud. Need ei olevat aga jalga läinud, kuid J. Soboleva olevat saapad

siiski vastu võtnud ja lubanud neid kodus uuesti proovida. Järgnevalt arutasid

R.M. ja M. Korotkova teise saapapaari valmimisega seonduvat. (KoTo, kd 1,

tl 118–119)

90. Nähtuvalt 27. oktoobri 2017. a läbiotsimisprotokollist (KoTo, kd 1, tl 157–158) toimus sel päeval

läbiotsimine J. Soboleva elukohas. Läbiotsimise käigus andis J. Soboleva menetlejale

vabatahtlikult üle kaks paari valgeid saapaid. 31. oktoobril 2017 vaadeldi neid saapaid

asitõenditena (KoTo, kd 1, tl 159–166) Vaatlusprotokollis kajastuvad saabaste välised tunnused

sobituvad nendega, mida mainiti M. Korotkova salaja pealt kuulatud telefonikõnedes.

91. Kolleegiumi hinnangul pole mõeldav, et M. Korotkova otsinuks alates 7. oktoobrist 2016 kuni

novembrikuu keskpaigani nõnda aktiivselt valgeid saapaid, kui J. Soboleva poleks neid temalt

7. oktoobri 2016. a vastuvõtu ajal küsinud. Kuna eelnevalt refereeritud tõendusteabest nähtub, et

M. Korotkova rääkis J. Sobolevale 7. oktoobri 2016. a vastuvõtul oma soovist „grupp“ saada ehk

32(34)

saavutada endal püsiva töövõimetuse tuvastamine, on selge, et J. Soboleva ei küsinud valgeid

saapaid niisama, vaid just vastutasuna oma võimaliku tulevase abi eest M. Korotkova püsiva

töövõimetuse

tuvastamise

menetluses.

Telefonivestlustes

erinevate

inimestega

ütles

M. Korotkova korduvalt, et perearst küsis valgeid saapaid just „grupi“ eest, rõhutades samas oma

tungivat soovi „grupp“ saada. Siinkohal tuleb taaskord märkida, et M. Korotkoval polnud mingit

motiivi perearsti peale valetada. Salaja pealt kuulatud telefonikõnedest kumab selgelt läbi

M. Korotkova tõsine mure, kas ta ikka suudab arsti soovitud valged saapad hankida, tegemist on

M. Korotkova jaoks olulise probleemiga. Kohati on ta saabaste leidmise pärast närvis, kohati ka

lausa tüdinud. See kõik kinnitab seda, et J. Soboleva pidi olema teinud M. Korotkovale moel või

teisel väga selgeks, et tema abi M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamisel oleneb valgete

saabaste saamisest. Süüdistusversiooni usutavust kinnitab kaudselt ka jälitustoimingu protokollis

kajastuv J. Soboleva kauaaegse patsiendi R.M. viide J. Soboleva harjumusele patsientidelt vara

(raha)

küsida

(vt

R.M.

vastust

M. Korotkova

selgitusele,

kuidas

J. Soboleva oli rahaümbriku osavalt kõrvale lükanud: „Noh, ta on ju meister. Ta ütles, et selle

asemel, et mulle komme tuua, tooge parem kümme eurot, nii ütleski.“ (KoTo, kd 1, tl 68)).

92. Huvi valgete saabaste vastu ja nende vastuvõtmist kinnitas maakohtus antud ütlustes ka

J. Soboleva ise (KoTo, kd 2, tl 5 pöördel – 6 pöördel). Tema väitel tellis ta aga need saapad

R.M. lt ja maksis nende eest sada eurot. Jälitustoimingu protokollis kajastuv teave kummutab

sellise versiooni siiski ühemõtteliselt. J. Sobolevaga suhelnud M. Korotkova, aga ka R.M. jutust

on selgelt aru saada, et J. Soboleva soovis saapaid tasuta, M. Korotkova puhul küll vastutasuna

võimalike

tulevaste

teenete

eest

püsiva

töövõimetuse

tuvastamisel.

M. Korotkova telefonivestlustest on üheselt aru saada, et saabaste hankimise kulu jääb

M. Korotkova kanda, ja võimalusest, et J. Soboleva võiks saabaste eest raha maksta, pole juttu

poole sõnagagi. Lisaks on J. Soboleva ütlused saabaste tellimisest vastuolus tema kohtueelses

menetluses antud ütlustega, kus ta sellist versiooni ei esitanud (KoTo, kd 2, tl 6).

93. Kahe paari saabaste äravõtmine J. Soboleva elukohas toimunud läbiotsimisel kinnitab nende

J. Sobolevale üleandmise fakti. Esimese saapapaari puhul nähtub nende üleandmine ka

jälitustoimingu protokollist (KoTo, kd 1, tl 118–119). Saabaste vastuvõtmist R.M. abikaasalt on

maakohtus antud ütlustes kinnitanud ka J. Soboleva, väites küll, et ta tasus nende eest (KoTo, kd

2, tl 5 pöördel). Saabaste eest tasumise versiooni alusetusel peatus kolleegium aga juba eelnevalt.

2.3. Kokkuvõte

94. Käsitletud põhjustel leiab kolleegium, et vaatamata osa jälitustoimingutega kogutud tõendite

lubamatusele ja nende tõendikogumist väljajätmisele, on süüdistusversioon ikkagi tõendatud.

Apellatsioonides esitatud vastuväited ei anna kolleegiumile alust muuta maakohtu lõppjäreldust,

mille kohaselt andis M. Korotkova 7. oktoobril 2016 perearst J. Sobolevale 50 eurot selle eest, et

viimane aitaks tulevikus oma ametiseisundit kasutades kaasa sellele, et M. Korotkoval tuvastataks

püsiv töövõimetus. J. Soboleva selline kaasabi saanuks seisneda M. Korotkova kohta sobiva

33(34)

terviseseisundi kirjelduse koostamises ja selle Sotsiaalkindlustusametile edastamises. Seejuures

pole süüdistatavate teo karistatavuse seisukohalt oluline, kas selline terviseseisundi kirjeldus

vastanuks tõele või mitte. Lisaks sellele küsis J. Soboleva 7. oktoobril 2016 M. Korotkovalt

vastutasuna püsiva töövõimetuse tuvastamise menetluses osutatava abi eest valgeid saapaid, mis

talle hiljem ka üle anti. Üks paar saapaid anti üle 16. novembril 2016, teine paar millalgi pärast

seda täpselt tuvastamata ajal, kuid igal juhul enne 27. oktoobrit 2017, mil menetleja need

läbiotsimise käigus J. Sobolevalt ära võttis. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et tuvastatud

asjaoludel ei pannud süüdistatavad neile etteheidetavat tegu toime mitte otsese tahtlusega

(KarS § 16 lg 3), vaid kavatsetult (KarS § 16 lg 2).

95. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on J. Soboleva käitumine kvalifitseeritud õigesti KarS § 294

lg 2 p 2 järgi ja M. Korotkova tegu KarS § 298 lg 1 järgi.

3. Apellatsioonimenetluse tulemus ja menetluskulu

96. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 28. novembri 2018. a kohtuotsuse resolutiivosa muutmata, kuid muudab kohtuotsuse

põhiosa. Nimelt tuleb kohtuotsuse põhiosast välja jätta kõik viited sellisele tõendusteabele, mis

kajastub 5. detsembri 2017. a jälitustoimingu protokolli (lisa 1) leheküljel 61 (alates sõnadest

“26. Product ID 1000147966456“) kuni leheküljeni 87. Seda seetõttu, et kõnealuse tõendusteabe

kogumise aluseks olevate jälitustoimingu lubade põhistamisel ei järgitud KrMS § 1261 lg-st 2 ja

§ 3051 lg-st 1 tulenevaid nõudeid, mistõttu pole nende lubade alusel tehtud jälitustoimingutega

saadud teave KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tõend. Samuti tuleb vastavalt käesoleva otsuse põhiosa

peatükis 2.1 märgitule muuta maakohtu õiguslikku põhjendust selle kohta, miks J. Soboleva oli

käsitatav ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes. Kuna kõigis apellatsioonides sisalduvat taotlust

tuvastada jälitustoimingu lubade õigusvastasus saadab osaliselt edu, tuleb ka apellatsioonid

osaliselt rahuldada, ehkki maakohtu otsuse tühistamist see ei tingi.

97. Kolleegiumil pole mingit alust muuta ka maakohtu otsustust kahe paari valgete saabaste

konfiskeerimise ja hävitamise kohta, nagu M. Korotkova seda apellatsioonis taotleb. Nende

saabaste näol on tegemist altkäemaksu võtmise vahetu objektiga, mis on J. Sobolevalt õigesti

KarS § 83 lg 2 ja § 310 alusel konfiskeeritud. Altkäemaksuna saadud vara jätmine süüdistatavale

(altkäemaksu võtjale) pole vähemalt tavaliselt ei üld- ega eripreventiivselt aktsepteeritav. Ühtlasi

pole põhjust kahelda maakohtu hinnangus, et neil saabastel ei ole kaubanduslikku väärtust ja

seetõttu tuleb need hävitada.

98. M. Korotkova apellatsioonis vaidlustatakse ka menetleja otsustust, millega pandi R.M. le tema

suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel kohustus tasuda 450 eurot. Kolleegium märgib, et

R.M. suhtes tehtud menetlusotsustuste õiguspärasuse kontroll ei kuulu praeguse

apellatsioonimenetluse esemesse, samuti pole M. Korotkova R.M. seaduslik esindaja ega kaitsja.

Seega pole ringkonnakohus praeguses menetluses ja M. Korotkova kaebuse alusel pädev hindama,

kas R.M. le 450 euro tasumise kohustuse panemine oli seaduslik.

34(34)

99. Nii J. Soboleva kui ka M. Korotkova määratud kaitsjad esitasid ringkonnakohtule taotluse riigi

õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. J. Soboleva kaitsjal kulus

taotluse kohaselt kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 6 tundi. Selle

eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure tasu 300 eurot, millele lisandub

käibemaks 60 eurot. M. Korotkova kaitsjal kulus taotluse kohaselt kohtuotsusega tutvumiseks,

aruteluks kaitsealusega ja apellatsiooni koostamiseks kokku 3,5 tundi. Selle eest palub kaitsja

määrata OÜ-le Valga Advokaadibüroo tasu 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot.

Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10 ning

§ 6 lg-st 3, leiab, et kaitsjate taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

100. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis

nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu jätta KrMS § 185

lg 1 alusel riigi kanda.

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

(allkirjastatud digitaalselt)