1-09-8773/18 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-8773

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-09-8773 (06259001044) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Anne Vaher Kriminaalasi

V.U süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 121 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 30. septembri 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav V.U kaitsja Aleksei Smelov Prokurör Liina Pikma Süüdistatav V.U

isikukood: xxx; elukoht: XXX-XX , vanemate elukoht XXX-XX ; varem kriminaalkorras karistatud 4 korral Kaitsja Aleksei Smelov Tõlk Anna Jänes

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 30. septembri 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-8773 muutmata, kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantseleis 22. detsembril 2009 kell 14.00. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 23. detsembrist 2009.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 23. detsembrist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 30.09.2009 otsusega tunnistati V.U süüdi KarS § 121 järgi ning talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust ning KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks

3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema

2 karistusega, mõisteti V.U-le liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat liitkaristust ühe kolmandiku võrra ning V.U karistuseks mõisteti 2 aastat 4 kuud vangistust.

Maakohus arutas V.U-le esitatud järgmisi süüdistusi: - V.U süüdistust selles, et tema 03.09.2006 vahetult enne U.A. röövimist Rakveres Laada tänava purskkaevuga pargis kella 01.00 paiku, lõi Laada ja Tallinna tänava nurgal haljasalal H.A.

rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja kaotas teadvuse, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

Oma teoga pani V.U toime teise isiku löömise, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi.

- V.U süüdistust selles, et tema 03.09.2006 kella 01.00 ajal Rakveres Rohuaia 15a juures

olevas pargis koos Uljana Sergejevaga röövis U.A. lt mobiiltelefoni №kia 5410i väärtusega 3287 krooni koos selles olnud Zen kõnekaardiga väärtusega 150 krooni, rahakoti väärtusega 600 krooni koos selles olnud sularahaga 1500 krooni, isikutunnistuse, Hansaja Ühispanga deebetning paroolikaartidega ja tulemasina Zippo väärtusega 350 krooni, tekitades kannatanule varalist kahju summas 5887 krooni ja tervisekahjustusi – nina ja pea piirkonna pindmised vigastused.

Oma teoga pani V.U toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga grupi poolt, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.

Süüdistatav V.U end temale KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. KarS § 200 lg 2 p 7 järgi talle esitatud süüdistuses tunnistas V.U oma süüd osaliselt, väites, et lõi kannatanut, kuna viimane solvas tema tütarlast U.S. , mistõttu ta astus tütarlapse kaitseks välja. Tal ei ole ettekujutust, kes kannatanu asjad ära võttis.

Maakohus leidis, et kohtueelsel menetlusel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendid kogumis kinnitavad, et V.U pani toime süüdistustes kirjeldatud kuriteod. Siinjuures lähtus

kohus kannatanute U.A. ja H.A. ning tunnistajate ütlustest, samuti dokumentaalsetest

tõenditest. Kannatanute ütluste hindamisel leidis kohus, et U.A. ja H.A. t on kumbagi üle kuulatud 2-l korral ning nad on andnud üksikasjalikke ja sisult analoogseid ütlusi. Kohus asus seisukohale, et ei ole mingit põhjust seada kannatanute ütlusi kahtluse alla, sest nende ütlused on kooskõlas tunnistajate ütlustega ja ka muude asjas kogutud tõenditega.

Maakohus asus seisukohale, et V.U kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt ta lõi

lühemat kasvu kannatanut põhjusel, et viimane solvas tema tütarlast U.S. ja samuti U.S. kahtlustatavana antud samasisulised ütlused, on ennastõigustavad ja antud ilmsest soovist oma olukorda kergendada. Kannatanu U.A. ei ole midagi rääkinud sellest, et ta oleks U.S. sõimanud või et üldse eelnevalt oleks kellegagi mingit sõnavahetust olnud, vastupidi, V.U tuli sõnagi lausumata tema juurde ja kohe lõi teda.

Kohtu arvates on V.U poolt toimepandud kuritegu kohtueelsel menetlusel õigesti KarS § 121

järgi kvalifitseeritud, sest ta lõi kannatanu H.A. t rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel

kannatanu H.A. kukkus ja kaotas teadvuse, põhjustades kannatanu H.A. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Samuti asus kohus seisukohale, et V.U realiseeris ka KarS § 200 lg 2 p 7

koosseisu ja seda selliselt, et kasutas kannatanu U.A. suhtes vägivalda ning koos

U.S. ga hõivasid nad samal ajal kannatanu U.A. le kuuluvaid vallasasju. Niisugusel juhul on

tegemist röövimise kaastäideviimisega. Kokkulepe ühiseks ja kooskõlastatud tegevuseks

saavutati antud juhul vaikimisi juba süüteo toimepanemise käigus, sest teineteise tegemistega oldi kursis. Süüdistatava V.U poolt toimepandud kuritegu on kohtueelsel menetlusel õigesti KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritud, sest ta võttis koos U.S. ga vägivallaga ja isikute grupis

kannatanu U.A. lt ära mobiiltelefoni №kia 5410i väärtusega 3287 kr koos selles olnud Zen kõnekaardiga väärtusega 150 kr, rahakoti väärtusega 600 kr koos selles olnud sularahaga 1500

3

kr, isikutunnistuse, Hansaja Ühispanga deebetning paroolikaartidega ja tulemasina Zippo väärtusega 350 kr nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

V.U-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendavate asjaoludena tema süü

osalist tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust; samuti võttis kohus arvesse tema varasemat kriminaalkorras karistatust 4 korral ja väärteokorras karistatust 12 korral ning seda, et käesolevad

kuriteod pani V.U toime katseajal ning et ta oli Ida Politseiprefektuuri 04.06.2007

määrusega kuulutatud ka tagaotsitavaks. Kohus, eeltoodut arvesse võttes, leidis, et V.U

karistamine KarS § 121 järgi rahalise karistusega ei ole millegagi põhjendatud, sest valdav

enamik väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahve on tal tasumata. Kohus asus

seisukohale, et V.U tuleb karistada vangistusega, mis jääb ettenähtud sanktsioonide

keskmisest määrast väiksemaks ja liitkaristusena raskemat karistust ettenägeva sanktsiooni

alammäära lähedaseks, sest selliselt on kohtu arvates võimalik karistuse eesmärke V.U puhul saavutada. KarS § 74 lg 5 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo,

mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2

sätestatule. Kohus leidis, et nimetatud säte antud juhul kohaldamisele ei kuulu ja vastav põhjendus sisaldub Viru Maakohtu 16.04.2009 määruses. Arvestades kõike eeltoodut on kohtu arvates välistatud V.U karistusest tingimisi vabastamine, nagu taotles kaitsja.

Apellatsioonis esitatud taotluse sisu

V.U kaitsja A. Smelov ei ole kohtuotsusega nõus ja vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses. Samas, kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub teha uue otsuse, millega mõista V.U

õigeks KarS § 121 järgi või millega tühistada kohtuotsus karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus.

Apellant on seisukohal, et süüdimõistev kohtuotsus V.U suhtes ei ole motiveeritud ning ei

rajane kogutud tõenditel, s.o V.U süü KarS § 121 ei ole tõendatud. Nii uurimisel kui

kohtuistungitel ei tunnistanud V.U end selles kuriteos süüdi ja kohtuotsus rajaneb seega

ainult ühe kannatanu ütlustele. Võttes arvesse, et süüdistatava ütlused on ka tõendid KrMS

mõttes, siis on olemas kaks vastuolulist tõendit: kannatanu ja süüdistatava ütlused. Seega, süüdimõistev kohtuotsus on tehtud ainult oletustele rajanedes. Käesolevas asjas on kõrvaldamata kahtlus V.U süüdiolekus, mis tõlgendatakse vastavalt KrMS-le V.U kasuks. Järelikult tuleb V.U õigeks mõista KarS § 121 järgi või kui ringkonnakohus ei ole apellandiga selles osas nõus, siis palub apellant mõista V.U-le kergema karistuse.

Apellant ei ole kohtuotsusega nõus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi määratud karistuse osas ja leiab, et reaalne vanglakaristus ei ole antud juhul põhjendatud. Vaatamata sellele, et V.U on varem karistatud kriminaalkorras, on ikkagi alus karistada teda tingimisi, kuna: kannatanule tekitatud kahju on hüvitatud; V.U on kindel eluja töökoht Iirimaal; V.U iseloomustus Iirimaal on positiivne; V.U on pooleli õppimine Iirimaal; V.U on alates 2007 seadusekuulakas inimene, kes ei ole nii Eestis kui Iirimaal seadust rikkunud. Samuti, alates 2007 näitab V.U oma käitumisega, et ei soovi enam seadusi ega inimeste õigusi rikkuda. Ta asus tööle ja hakkas õppima. See aga, mis juhtus enne 2007, on nooruse vead, mida ta kahetseb. V.U vanglas viibitud aeg on piisav selleks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Kaitsja täpsustas, et vaidlustab kohtuotsuse V.U süüdimõistmises KarS § 121 järgi ning talle KarS § 200 lg 2 p 7 järgi karistuse mõistmist, röövimise tõendatust ei vaidlusta. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

4

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu

ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Kaitsja leiab, et V.U süü KarS § 121 järgi ei ole tõendatud ning ta tuleks selles õigeks mõista. Kaitsja põhjendab oma seisukohta sellega, et sellesse kuriteosse puutuvalt on vaid kaks tõendit, s.o kannatanu ja süüdistatava ütlused, süüdistatav talle süüksarvatud tegu eitab. Seega,

süüdimõistev kohtuotsus rajaneb ainult oletustel. Kuna on kõrvaldamata kahtlus V.U süüdiolekus, tuleb selline kahtlus tõlgendada tema kasuks. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, taotletakse kergema karistuse mõistmist.

Ringkonnakohus kaitsja argumentidega ei nõustu. Tulenevalt KrMS §-le 61 hindab kohus

tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse

tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Tõendamiseseme asjaolude hulka

kuuluvad ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele

tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav. Ringkonnakohus

leiab, et käesolevas kriminaalasjas maakohtu süüdimõistev kohtuotsus eeltoodud nõuetele ka

vastab. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtueelses menetluses kogutud ning maakohtus kontrollitud tõendid kogumis kinnitavad, et V.U on toime pannud talle KarS § 121 järgi süüks arvatud teo. Maakohus märgib, et kannatanu H.A. t on kahel korral üle kuulatud ( tl 8-10, 71-72), kus ta on andnud üksikasjalikke ja sisult analoogseid ütlusi. Ringkonnakohus

leiab, et maakohtul puudus igasugune alus kannatanu ütluste tõepärasuses kahelda. Lisaks on

kannatanu ütlused kinnitatud ka AS Rakvere Haigla kiirabikaardi ja patsiendikaardiga

03.09.2008 ( tl 11-12). Nimetatust nähtub, et 03.09.2009 öösel on kannatanul tuvastatud

huulehaav. Seega meditsiinidokumendid kinnitavad kannatanu ütlusi tema ründamise kohta. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse lugeda kannatanu ütlused ebausaldusväärseteks ning süüdistatavat alusetult süüstavateks.

Eeltoodust tulenevalt on V.U süü vägivallateo toimepanemises kannatanu H.A. suhtes tõendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka asjaolusid, miks tuleks V.U-le KarS § 121 järgi mõistetud karistust vähendada. KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu on II astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et KarS § 121 järgi V.U-le rahalise karistuse mõistmine ei ole mõeldav, kuna valdav enamik väärtegude eest määratud rahatrahve on tasumata. Kohus on leidnud, et V.U-le tuleb mõista vangistus sanktsiooni keskmisest määrast väiksemanas.o 6 kuu pikkune vangistus. Ringkonnakohus nõustub sellega ning jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata.

Veel leiab kaitsja, et V.U-le KarS § 200 lg 2 p 7 järgi reaalse vanglakaristuse mõistmine ei

ole antud juhul põhjendatud. Apellandi arvates on V.U suhtes võimalik kohaldada

karistusest tingimisi vabastamist, kuna kannatanule on tekitatud kahju hüvitatud, süüdistataval

on kindel elu-ja töökoht, iseloomustus Iirimaalt on positiivne, õpib Iirimaal ning alates 2007 aastast on käitumine igati seadusekuulekas, kahetseb tehtut. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust V.U-le KarS § 200 lg 2

p 7 järgi mõistetud karistuse kergendamiseks või siis mõistetud karistusest tingimisi vabastamiseks.

KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on V.U süü osalist tunnistamist ja puhtsüdamlikku

kahetsust arvestanud. Veel on maakohus lähtunud asjaolust, et V.U on varem 4-l korral kriminaalkorras karistatud, väärtegude eest on teda karistatud 12-l korral. Viimati karistati teda

Viru Maakohtu 22.05.2006 otsusega 4-kuulise vangistusega, kohaldades karistusest tingimisi vabastamist KarS § 74 alusel ning käitumiskontrollile allutamist KarS § 75 alusel. Käesolevalt

5

on süüdistatav pannud toime röövimise, mis on I astme kuritegu. Maakohus mõistis talle

karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust ning ringkonnakohus nõustub sellega. Kaitsja viitab asjaoludele, mis tema arvates võimaldaksid V.U vangistuse reaalsest kandmisest tingimisi vabastada. Ringkonnakohus toodud asjaolusid arvestatavaks ei pea. Kaitsja on viidanud sellele, et kannatanule on kahju hüvitatud. Antud asjas ei ole süüdistatav kannatanule mingeid kahjusid hüvitanud, sellekohased tõendid kriminaalasjas puuduvad. Ülejäänud asjaolud ( elu-ja töökoha

olemasolu, positiivne iseloomustus, samuti alates 2007 a õiguskuulekas käitumine), ei oma

sellist kaalu, mis tingiks varasemalt korduvalt karistatud ning antud juhul I astme kuriteo sooritanud isiku vangistusest tingimisi vabastamise. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse muutmata.

Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Mati Kartau