4-19-483/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(4) 4-19-483

K O H T U O T S U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30.aprill 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-19-483 Kohtunik Julia Katškovskaja Väärteoasi Ragnar Toomberg LS § 201 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13. märtsi 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusaluse isiku Ragnar Toombergi (ik 38602054266) valitud kaitsja jurist Marko Woronowicz, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 13. märtsi 2019 otsus muutmata ja menetlusaluse isiku Ragnar Toombergi kaitsja Marko Woronowiczi apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. märtsi 2019 otsusega (lõpposa) tunnistati Ragnar Toomberg süüdi Liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks arest 17 päeva. Menetlusalust isikut kohustati ilmuma aresti kandma hiljemalt 6. mail 2019. Otsuses märgitud kaebekorra kohaselt oli apellatsiooniteate esitamise korral motiveeritud kohtuotsus kohtukantseleis kättesaadav alates 4. aprillist 2019.

2.

20. märtsil 2019 esitas R. Toomberg Harju Maakohtule apellatsiooniteate.

3. Harju Maakohus koostas 3. aprillil 2019 oma 13. märtsi 2019 otsuse juurde motiivid, mis seisnevad apelleeritud, s.o mõistetud karistuse osas, kokkuvõtlikult järgnevas.

Kohus lähtus R. Toombergile karistuse mõistmisel tema süü suurusest. Süüd suurendava asjaoluna võttis kohus arvesse, et R. Toombergi on karistatud nii kriminaalkui ka väärteokorras. Seejuures arvestas kohus, et sarnase süüteo, s.o LS § 201 lg 2 järgi on R.

2(4) Toombergi karistatud vähemalt neljal korral, nii rahatrahvi kui arestiga. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud ning kergendava asjaoluna võttis kohus arvesse menetlusaluse isiku süü tunnistamist ja kahetsust. Kohtu hinnangul on R. Toombergi süü keskmise suurusega. Eripreventiivsete kaalutluste osas viitas kohus, et rahatrahvid ei ole mõjutanud R. Toombergi oma käitumist muutma, vaid ta jätkab juhtimisõiguseta sõitmist. Sel põhjusel leidis kohus, et

R. Toombergile ei ole võimalik mõista veelkord rahatrahvi, vaid arest. Ühtlasi viitas kohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (viide RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Seetõttu pidas kohus põhjendatuks karistada R. Toombergi LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest arestiga sanktsiooni keskmisest määrast veidi kõrgemas määras, s.o 17 päeva arestiga. Kohus kaalus võimalust asendada arest KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Kuna menetlusalune isik ei ole selleks nõusolekut andnud ja seadus seda nõuab, ei pidanud kohus aresti asendamist võimalikuks.

APELLATSIOON

4.

22. aprillil 2019 esitas R. Toombergi valitud kaitsja jurist Marko Woronowicz apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja aresti asendamist rahalise karistusega.

Apellant märgib, et ei vaidlusta R. Toombergi poolt väärteo toimepanemist, vaid menetlusalune isiku soovib aresti asendamist rahalise karistusega. Seda põhjusel, et R. Toomberg kasvatab alaealist tütart. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2019 määrusega jäeti apellatsioon käiguta ning apellanti kohustati teatama hiljemalt 29. aprilliks 2019, kas R. Toomberg soovib apellatsiooni arutamist kohtuistungil. Apellant teatas ringkonnakohtule tähtaegselt, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Ühtlasi küsis ringkonnakohus kohtuvälise menetleja, s.o Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse, seisukohta esitatud apellatsiooni ja asja lahendamise võimalusest kirjalikus menetluses kohta. Kohtuväline menetleja teatas ringkonnakohtule, et nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning palub jätta maakohtu otsus kui seaduslik ja põhjendatud muutmata ning esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kuna 15-päevase apellatsioonitähtaja viimane päev langes riigipühale, s.o 19. aprill 2019 oli suur reede, lükkus apellatsioonitähtaeg edasi sellele järgnenud esimesele tööpäevale ehk 22. aprillile (VTMS § 38 lg 1, KrMS § 171 lg 3). Seega on apellatsioon esitatud tähtaegselt. Ringkonnakohtunik leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning R. Toombergi karistuse kergendamiseks. Seetõttu jääb apellatsioon rahuldamata.

7. Apellant ei vaidlusta R. Toombergi süüdimõistmist ega taotle tõenditele uue hinnangu andmist ringkonnakohtus. Ringkonnakohus märgib, et R. Toombergi kaitsja taotleb apellatsioonis aresti asendamist rahalise karistusega. Aresti asendamise alused on sätestatud karistusseadustiku (KarS) §-s 69. Viidatud õigusnormist tuleneb võimalus asendada arest üksnes üldkasuliku tööga. Seda apellant ei taotle. Ühtlasi ei võimalda seadus karistada isikut väärteo

3(4) toimepanemise eest rahalise karistusega (KarS § 44), vaid rahatrahvi (KarS § 47), aresti (KarS § 48) ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega põhikaristusena (KarS § 481). Rahaline karistus on ette nähtud üksnes kuriteo eest mõistetava karistusena. Nii ei tulene apellatsiooni taotlus seadusest ja on õiguslikult asjakohatu. Sisuliselt on võimalik mõista apellatsiooni taotlust aga sellena, et apellant vaidlustab maakohtu mõistetud karistuse liiki, taotledes kergemaliigilist karistust.

8. Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohti, on apellatsiooni argument, et R. Toomberg peab kasvatama alaealist tütart, kohtuotsuse tühistamiseks ja selles tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ilmselgelt ebapiisav. Maakohus põhjendas R. Toombergile mõistetud karistuse liiki sellega, et teda on korduvalt karistatud sarnaste liiklusrikkumiste (LS § 201 lg 2) eest nii rahatrahvi kui arestiga, mistõttu on kergemaliigilise karistuse mõju R. Toombergi puhul end ammendanud. See maakohtu seisukoht on kooskõlas kohtupraktikas omaks võetud arusaamaga, et on välistatud isiku karistamine kergemaliigilise karistusega olukorras, kus ta varasematele karistustele vaatamata jätkab sarnaste süütegude toimepanemist (vt nt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8; RKKKo 3- 1-1-58-13, p 10). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgelt märkinud, et olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud (RKKKo 3-1-1-6-17, p 16). Vastuseks apellatsiooni argumendile märgib ringkonnakohus veel selgitavalt, et alaealise tütre olemasolust oli menetlusalune isik teadlik ka siis, kui otsustas järjekordselt minna ilma juhtimisõiguseta mootorsõidukit juhtima. See tähendab, et tütre kasvatamise vajadus ei takistanud teda toime panemast uut samaliigilist süütegu. Inimene, kes paneb korduvalt toime samaliigilisi süütegusid, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et uue sarnase süüteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes talle, vaid ka tema perekonnale. Lisaks tuleb arvestada, et kohus määras R. Toombergile aresti kandmisele asumise ajaks üle 1,5 kuu alates otsuse tegemisest. Selliselt on menetlusalusel isikul piisavalt aega perekondlike ümberkorralduste tegemiseks, enne kui asub kandma 17 päeva pikkust aresti.

9. Ringkonnakohtul puuduvad maakohtu otsusele materiaalning menetlusõiguslikud etteheited. Maakohus lähtus karistuse mõistmisel õigesti KarS § 56 lg-st 1 ning tõi välja kõik selle sätte tähenduses asjakohased väärteo asjaolud, R. Toombergi isikut iseloomustavad asjaolud, preventiivsed kaalutlused. Selliselt esitas maakohus selged seisukohad R. Toombergile aresti mõistmise ning mõistetava karistusmäära osas. Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

10. Arvestades väärteomenetluse eripära, samuti konkreetse apellatsiooni kvaliteeti, peab ringkonnakohus vajalikuks apellatsiooni piiridest väljuvalt märkida järgmist. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 142 lg 1 võimaldab ringkonnakohtul jätta eelmenetluses apellatsioon käiguta, kui see ei vasta VTMS § 139 nõuete, sh kui see ei sisalda taotlust ega sellekohast põhjendust (VTMS § 139 lg 1 p 7). Olukorras, kus apellant ei kõrvalda ringkonnakohtu määratud tähtajaks puudusi, jätab apellatsioonikohus VTMS § 142 lg 2 p 4 alusel apellatsiooni eelmenetluses läbi vaatamata. Lähtudes VTMS § 139 lg 1 p 7 tekstist, sisaldab R. Toombergi kaitsja esitatud apellatsioon iseenesest taotlust ja põhjendust, mistõttu apellatsiooni käiguta jätmiseks alust ei olnud. Samas, olles juba eelmenetluses tutvunud apellatsiooni sisu ja vaidlustatud kohtuotsusega, oli selge, et ringkonnakohtu ette toodud argumendid on ilmselgelt ebapiisavad maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks. Ringkonnakohtunik ei pea võimalikuks lugeda ilmselgelt põhjendamatut apellatsiooni KrMS § 139 lg 1 p 7 nõuetele

4(4) mittevastavaks ega jätta käiguta. Seda põhjusel, et sel juhul asuks kohus andma kohtumenetluse poolele sisulisi signaale, mida võtta ette, et konkreetset apellatsiooni oleks võimalik rahuldada. Teisalt ei saa menetlusökonoomiliselt pidada põhjendatuks ilmselgelt perspektiivitu apellatsiooni menetlusse võtmist ja apellatsioonimenetluse läbiviimist. Kujunenud olukorras oleks ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lähtuda apellatsioonikohtu pädevusest nii nagu see on seaduses kehtestatud kriminaalmenetluse eelmenetluses ja vastavast Riigikohtu praktikast.

Nimelt, KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui asja lahendav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu. VTMS §-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui VTMS ei sätesta teisiti, arvestades seejuures väärteomenetluse erisusi. Erinevalt KrMS § 326 lg-st 3 ei näe VTMS § 142 lg 2 ette ringkonnakohtu volitust jätta apellatsioon läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis leiab juba eelmenetluses üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu.

Kuna VTMS-is sisalduvad eraldi alused, mil on väärteomenetluses võimalik jätta apellatsiooni läbi vaatamata, siis VTMS § 2 sellises olukorras ei kohaldu ning sealtkaudu ka mitte KrMS § 326 lg 3. Samas ei esine ringkonnakohtu hinnangul loogilist põhjendust, miks peaks apellatsioonikohtul puuduma samasugune pädevus kergemaliigiliste süütegude, s.o väärtegude, menetlemisel, vaid kõnealune otsustusõigus esineb üksnes kriminaalmenetluses. On mõistetav, et kriminaalmenetluses on süüdistatava puhul vajadus tagada tema põhiõigusi kaalukam, võrreldes menetlusaluse isikuga väärteomenetluses.

Nii seadusest kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukohtadest tulenevalt on kriminaalmenetluses lubatav apellatsiooni läbi vaatamata jätmine menetlusökonoomistel kaalutlustel ning see ei riku põhiseaduse § 24 lg-st 2 tulenevat põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures ega vastavaid rahvusvahelisi inimõigusalaseid õigusakte (vt nt RKKK 3-1-1- 120-09, p 7; 3-1-1-55-07, p-d 8-11). Kohut on võimalik koormata põhjendamatute apellatsioonidega nii kriminaalkui väärteomenetluses. Kõnealune apellatsioonikohtu pädevus teenibki eesmärki muuta kohtu töö efektiivsemaks, kuid tähendab ka seda, et kohtumenetluse pooltele ei kaasne põhjendamatuid menetluskulusid, mida täiemahuline apellatsioonimenetlus võiks kaasa tuua.

Võttes arvesse eelviidatud Riigikohtu seisukohti, ei ole alust väita, et menetlusökonoomiline arusaam, mis tähendab apellatsiooni põhjendatuse nõuet, võiks rikkuda väärteomenetluses menetlusaluse isiku põhiõigusi ja vabadusi. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmist apellatsiooni põhjendamatuse tõttu on menetlusalusel isikul sarnaselt süüdistatavaga võimalik vaidlustada Riigikohtus (VTMS § 192 lg 11). Ringkonnakohtu hinnangul on R. Toombergi kaitsja apellatsioon oma sisult selline, et kui kriminaalmenetluses apellatsioonikohtule esitataks sarnane apellatsioon, jääks see suure tõenäosusega ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata.

Väärteomenetluses aga tuleb ringkonnakohtul lahendada ka seesugust apellatsiooni. Kuna puudub seaduslik alus selle läbi vaatamata jätmiseks ja kohtuniku hinnangul on tegemist perspektiivitu kaebusega, tuleb see jätta rahuldamata.

11. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/