2-18-10021/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-10021

Tsiviilasi

K.R. hagi T.R. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

431,25 eurot

0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. novembri 2018 otsus

Kaebuste esitajad ja kaebuste

liigid

K.R. apellatsioonkaebus

T.R. apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (hageja): K.R. (isikukood XXX),

seaduslik esindaja H.R.

Vastustaja I / apellant II (kostja): T.R. (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Tartu Maakohtu 27. novembri 2018. a otsuse

resolutsiooni punkti 7 teise lausega järgmises sõnastuses:

„Elatis tuleb tasuda K.R. seadusliku esindaja H.R.

arveldusarvele nr XXX selgitusega „Elatis K.R. le /kuu

nimetus/ eest.“

2. Ülejäänud osas jätta Tartu Maakohtu 27. novembri

2018. a

otsus

muutmata

ja

apellatsioonkaebused

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

poolte

endi

kanda.

Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.R. (hageja, laps) esitas T.R. (kostja) vastu hagi elatise väljamõistmiseks miinimummääras.

Hagiavalduse kohaselt elab hageja faktiliselt alates 15.02.2018 hageja seadusliku esindaja ehk isa

juures ning on temalt saanud ülalpidamist. Kostja on sellel ajal keeldunud lapsele vabatahtlikult

ülalpidamist andmast. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 otsusega mõisteti isalt

hageja ning tema õe kasuks välja elatis. Olukord on muutunud ja alates 15.02.2018 puudub alus

nõuda elatist isalt. Kostja (ema) pangakontole ka kõik hagejale ettenähtud riiklikud lastetoetused.

Vaatamata lapse elama asumisele isa juurde jätkub elatise sissenõudmine isalt (tl 98-105).

Lapse vajadused koosnevad: eluasemekuludest 80 eurot, kulutustest toidule 165 eurot, kulutustest

transpordile 50 eurot, sidekuludest 10 eurot, kulutustest tervishoiule 25 eurot, kulutustest

hügieenitarvetele 10 eurot, koolikohustuse täitmise kuludest 60 eurot, kulutustest riietele ja

jalanõudele 70 eurot, muudest vältimatutest püsikuludest 50 eurot. Kokku on lapse vajadused

520 eurot kuus. Hageja ei nõua miinimumelatisest suuremat elatist ja seega ei pea hageja vajadusi

tõendama.

Hageja tõi välja, et tema tegelikud kulud on 720 eurot kuus. Kuna hageja elab neli päeva nädalas

Tallinnas, siis on tal elamiskulud nii Tallinnas (100 eurot) kui Mustvee vallas X. talus (65 eurot).

Lisaks elamiskuludele on ka hageja toidukulud nii X. talus 65 eurot ja Tallinnas 100 eurot kuus.

Lisandunud on hageja kulud discgolfile ja lemmikloomale (75 eurot kuus). Hagejal on varasemast

märgitust suuremad kulud õppemaksule (tl 95) – 74 eurot, hagejale tuleb arvestada ka osa

elektrikuludest X. talus (tl 93, 94). Lisanduvad kulud transpordile (tl 92), toidule ja koolitarvetele

(tl 91).

Kostja poolt tehtud ülekandeid hageja pangakontole ei peaks arvestama kui ülalpidamiskohustuse

täitmist. Ülalpidamiskohustust tuleb täita läbi lapse täisealise esindaja, leppides kokku kulutuste

tegemise või vähemalt teavitades teist vanemat.

Hageja esitas arvutuse kostja elatisevõlgnevuse kohta (tl 96) 15.02.2018 kuni oktoobrini 2018.

Kostja ei ole esitanud tõendeid saadud elatisabi kohta. Hageja hinnangul on kostja valduses

hagejale kuuluv elatis 98,09 eurot ja riiklik elatisabi hagejale summas 751,91 eurot (tl 97

kohtutäituri arvutus elatise võla kohta).

Lähtuda tuleb tsiviilasjas nr 2-17-3520 otsuses toodud põhimõtetest. Ei ole vahet, kas lapse

ülalpidamiskohustust täidab elatise maksmisega ema või isa. Ei ole alust vähendada kostjalt

nõutavat elatist. Hageja kulude struktuur isa juures elades võib mõnevõrra erineda kulude

struktuurist ema juures elades, kuid see ei anna põhjust elatise vähendamiseks alla miinimumi.

Hageja arvates tuleb kohtulahendis selgelt välja tuua, kuidas käituda kostja kontole laekunud

riiklike lastetoetustega. Hageja esitas nõude arvestuse seisuga detsember 2018 (tl 122).

2. Kostja vaidlustas nii hagi menetlusse võtmise kui ka hagi nõuded sisuliselt, paludes jätta hagi

rahuldamata. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist, kuna hageja esindaja on ise elatisevõlglane

oma kahe lapse ees.

Kostja on seisukohal, et kuna hageja elukoht ei ole määratud isa juurde (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 08.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-12-4749, tl 23-26), siis ei saa kostjalt elatist

välja mõista. Hageja esindaja on võtnud lapse enda juurde elama, rikkudes ühist hooldusõigust ja

kehtivat suhtlemiskorra kohtumäärust. Hageja esindaja peab esitama tõendid lapsele tehtud

kulutuste kohta, mitte kostja ei pea esitama tõendeid kulutuste kohta. Õige ei ole hagis esitatu, et

hageja on saanud ülalpidamist üksnes isalt ja tema lähikondsetelt. Nimelt on kostja kandnud

hagejale riiete ja jalanõude ostuks ja muuks otstarbeks 185 eurot, ostnud riideid, maksnud

juuksuriarve ja andnud söögi- ja bussipiletiraha (tl 27).

Perioodi 15.02.2018-01.07.2018 eest arvestatud elatise sisse on arvutatud ka eluasemekulud

Keilas jagatuna nelja inimese peale. Kui oleks arvestatud, et korteris elab kolm inimest, oleks teiste

laste elatis olnud selle võrra suurem.

Hageja (lapse) kulud ei saa olla võrdsed miinimummelatisega, vaid on tunduvalt väiksemad, mida

on kinnitanud ka hageja ise. Hageja esindaja näidatud kulud on üle paisutatud ega ole tõendatud.

Kostja arvates on hageja igakuised põhjendatud kulud 332,60 eurot ning sellest tuleb maha

arvestada riiklikud toetused. Alates juulist 2019 ei saa õppemaksu elatise sisse arvestada, kuna

põhikooli lõppemisel ei pea õppemaksu enam maksma.

Kostja on saanud alates veebruarist 2018 riigilt elatisabina 897,25 eurot laste isa täitmata

ülalpidamiskohustuste katteks. Kostja ei pea võimalikuks kahele lapsele (kellest üks elab ema

juures ja teine isa juures) makstavate elatisenõuete tasaarvestamist, kuna tasaarvestada saab üksnes

tõendatud kulusid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise perioodi

15.02.2018 – 30.09.2018 eest summas 1875 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

elatise alates 01.10.2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui

perekonnaseadusega ettenähtud elatise miinimummäär, millest kostjal on õigus maha arvata 50 %

perehüvitiste seadus § 17 lg 3 alusel makstavast lapsetoetusest. Väljamõistetust suuremas osas

jättis kohus hagi rahuldamata. Maakohus määras, et alates 15.02.2018 on lõppenud H.R. kohustus

elatise maksmiseks hageja ülalpidamiseks, sh tsiviilasjas nr 2-17-3250 tehtud otsuse alusel.

Maakohus tuvastas, et hageja elab alates 15.02.2018 oma isa H.R. juures ja tema teine vanem –

kostja – ei ela hagejaga koos. Alates 15.02.2018 on olukord muutunud võrreldes tsiviilasja 2-10-

30314 lahendamise ajaga ja Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 otsuse tegemise ajaga

tsiviilasjas nr 2-17-3250. Alates 15.02.2018 ei ole elatist maksma kohustatud isik mitte H.R., vaid

kostja. H.R. täidab hageja ülalpidamise andmise kohustust temaga koos elades ja ülalpidamist

vahetult andes.

Maakohus leidis, et puudub vajadus tugineda aastaid tagasi tehtud hooldusõiguse suhtluskorra

määrusele, kuivõrd elatise nõue on varaline nõue, mille esitamine ja rahuldamine sõltub faktilistest

asjaoludest, sh lapse faktilisest elamisest ühe või teise vanema juures ja sellest, kes vanematest

lapsega vahetult koos elades annab lapsele ülalpidamist.

Asjas on vaidlus hageja vajaduste suuruse üle. Kohus on seisukohal, et hageja vajaduste

määratlemisel tuleb aluseks võtta perekonnaseadusest tulenev eeldus, et lapse ülalpidamiseks

kulub kahekordne elatise miinimummäär. Hageja nõude alusel on kohus juba määranud kindlaks

hageja tegelikud kulud ja vajadused, leides 01.02.2018 Tallinna Ringkonnakohtu otsuses, et hageja

vajalikud kulud on eelduslikult kahekordne miinimumelatis. Käesolevaks ajaks on muutunud

hageja olukord selliselt, et on muutunud tema elukoht - ta on asunud elama Harju maakonnast

Keilast Jõgeva maakonda Mustvee valda.

Kohus leidis, et käesolevas asjas ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, millele tuginedes saaks

väita, et hageja ülalpidamisel tuleks läbi ajada väiksema summaga kui on eelduslik kahekordne

miinimumelatis. Kostja ei ole tuginenud oma vastuväidetes sellele, et tema sissetulekud jm

varaline olukord ei võimalda tal hageja ülalpidamises osaleda seaduses sätestatud määras. Kohus

nõustus hagejaga, et maale elama asumine ei ole tema kulusid vähendanud, kuid muutunud võib

olla kulude struktuur. Kohus märkis, et ühe lapse elama asumisel isa juurde (teise lapse jäädes ema

juurde) on jäänud ära ka nn mastaabisääst, mis sotsiaalteaduslike uuringute järgi võimaldab mitme

lapse kooselamise tõttu hoida laste ülalpidamiskulusid väiksemana. Kostja kriitika hageja

ülalpidamiskulude aadressil, mille järgi näiteks hageja eluasemekulud isa juures X. talus on 5,6

eurot kuus, eluasemekulud Tallinnas (iga nädal 4 päeva) puuduvad üldse, igakuine koolitarvete

kulu on 5 eurot kuus ja igakuised kulud hobidele ei saa olla üle 16 euro kuus, on üle pingutatud

ega ole kooskõlas reaalsete eluvajadustega. 16-aastase hageja elamine Tallinnas igal nädalal mitu

päeva tingib tema vajadustele vastava veekulu, elektrikulu, küttekulu jm eluasemekulud, mis tuleb

tema eest vastutaval vanemal kanda. Samuti on vajalik hoida soojana ja muul viisil

elamiskõlblikuna hagejale vajalik elukoht X. talus. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja kulud

erinevate kuluartiklite lõikes (sh eluasemekulud, toidukulud, transpordikulud, sidekulud,

tervishoiukulud, kulud hügieenitarvetele, koolikohustuse täitmiseks, riietele-jalanõudele, muud

vältimatud püsikulud, aga ka kulud hobidele) on ka käesoleval ajal ehk elamisel isa juures

põhjendatult kahekordse miinimumelatise suuruses.

Kohtumenetluses on kostja taotlenud, et elatise määramisel võetaks arvesse, et osa hageja

kulutustest on kaetud riiklike toetustega. Seda võimalust on esitatud menetlusdokumentides

möönnud ka hageja seaduslik esindaja. Seega tuleks kuu elatise arvutamisel aastal 2018 arvata

miinimumelatisest 250 eurot maha pool hagejale ettenähtud lastetoetusest.

Kohus ei pidanud põhjendatuks elatist vähendada puudetoetuse võrra, kuna puudetoetus on ette

nähtud puudest tulenevate kulutuste katmiseks. Alates septembrikuust 2018 laekub puudetoetus

hageja seadusliku esindaja arvele.

Käesolevas asjas menetletav elatisenõue on esitatud perioodi eest alates 15.02.2018. Elatis, mis

kuulus tasumisele perioodi eest kuni 14.02.2018 ja on välja mõistetud hageja isalt, on sundtäidetav

täitemenetluses, sh täitemenetlusaegse elatisabi maksmise abil. Igakuise (n-ö jooksva) elatise

arvutamist see summa ei mõjuta.

Perioodi 15.02.2018-30.09.2018 (7,5 kuud) eest hagejale maksmisele kuuluva elatise summa on

1875 eurot. Alates 01.10.2018 ehk ajast, mil peretoetus laekub hageja seadusliku esindaja arvele,

on see summa igas kuus pool Vabariigi Valituse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, millest

kostjal on õigus maha arvata pool peretoetuse summast.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (laps) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsuse punkt 4 (millega jäeti osaliselt hagi rahuldamata) ja täiendada või muuta punkti 2

(mille mõisteti välja elatis 1875 eurot) selliselt, et perioodi 15.02.2018-30.06.2016 eest

väljamõistetud elatis on kokku 2306,25 eurot. Hageja palub täiendada resolutsiooni osa

pangarekvisiitidega elatise tasumiseks.

Kohus ei ole käsitlenud riiklikult makstavate peretoetuste ja elatise seoseid ühetaoliselt. Üldine

kohtupraktika on olnud selline, et kui kostja taotleb elatise määramisel riiklike peretoetuste arvesse

võtmist, siis kohus teeb seda.

Sama lahendi piires, kus teemaks on ülalpidamiskohustuse täitmine, on kohus ühe vanema (ema)

puhul võtnud arvesse, et ta on juba osa saanud riiklikest lastetoetustest, kuid teise vanema (isa)

puhul seda arvesse ei võta. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei kohtle vanemaid võrdselt.

Hagiavalduses tõi apellant välja pangarekvisiidid, mille kaudu elatise tasumine peab edaspidi

toimuma. Hageja arvates pidanuks sellest piisama, et kohus ka need andmed otsuses kajastab, et

vältida edaspidiseid segadusi kohustuse nõuetekohase täitmisega.

5. Kostja (ema) vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu.

Hageja nõuab perioodi 15.02.2018 - 30.02.2018 eest elatist 2306,25 eurot. Kostjale jääb

arusaamatuks, miks peaks sel perioodil olema elatis 512,5 eurot kuus. Hagejal ei ole õigust nõuda

sel perioodil isegi miinimumelatist, sest tegelikult ei olnud hagejal Tallinnas elamise kulusid, kuna

ta õppis kodus ning käis Tallinnas keskmiselt ühel päeval nädalas koolis vastamas. Lapse tegelikud

kulud ei vasta hagis esitatule.

15.02.2018 - 30.09.2018 eest väljamõistetud elatise puhul on juba arvestatud asjaoluga, et

lastetoetus laekus ema arvele, sest arvutustes ei ole elatist sel perioodil lastetoetuse võrra

vähendatud.

Kuna hageja vaidlustas vastustajalt perioodil 15.02.2018 – 30.09.2018 väljamõistetud elatise

summa, siis palub kostja hagejalt välja nõuda tõendid sel perioodil tehtud kulutuste kohta ning

määrata väljamõistetav summa vastavalt tõenditega tõendatud kuludele.

6. Kostja (hageja ema) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja palub muuta ära

resolutsiooni punkt 2 ning märgitud summa tasaarvestada hageja seadusliku esindaja elatise

võlgnevusega nii hagejale kui G.R. Kostja palub tühistada resolutsiooni p 3 ning hinnata hageja

tõendeid hageja tegelike vajaduste ja kulude kohta ning määrata elatis vastavalt tõenditele.

Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

Kohus on jätnud tähelepanuta hagejalt nõutud tõendite esitamata jätmise ning andnud ebaõiglase

hinnangu hageja esitatud vähestele tõenditele. Hageja kolimisel Keilast Mustvee valda on hageja

kulud vähenenud ja hageja kulutusi ei ole tõendatud suuremas summas kui 332,60 eurot. Hageja

ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema väited ning näidatud kulud on õiged.

Kostja on seisukohal, et elatise määramisel tuleb lähtuda lapse tegelikest vajadustest ja kuludest,

mitte elatist maksma kohustatud vanema sissetulekust. Hageja elama asumisega Mustvee valda ei

suurenenud mitte hageja kulud, vaid vähenesid uues elukohas elavate inimeste kulud

mastaabisäästu mõistes.

Kohus luges arusaamatult lapse kuludeks ka firma kulud, mille kontoris laps elab 4 päeva nädalas

Tallinnas. Kui firma tasub kulud, siis need ei ole lapse kulud.

Kostja vaidleb vastu ka kohtu seisukohale, et koolitarvete igakuine kulu on suurem kui 5 eurot.

Jääb arusaamatuks, millega on seletatav 100-eurone koolikohustuse täitmise kulu kuus, kuna see

pole loogiline ega tõendatud. Hageja lõpetab 2019 juunis põhikooli ning õppemaksu enam tasuma

ei pea. Maakohus on lapse elatise sisse arvestanud ka koerale ühekordselt tehtud kulud ja

koeratoidu. Kostjale jääb täiesti arusaamatuks, millest koosneb hageja esitatud 75 eurot kuus

hobidele, millega kohus nõustus. Kostjale jääb mulje, et ta peab lisaks hageja ülalpidamisele

osalema ka koera ülalpidamises. Samuti maksab kostja senini hageja telefoniarveid.

Hageja seaduslik esindaja ei ole tasunud varasemaid elatise võlgu. Õiglane lahendus, on et hageja

seaduslik esindaja maksab ära oma võlad ja kostja maksab hagejale väljamõistetud elatise.

7. Hageja (laps) palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Kostja räägib tõenditest ja nende hindamisest, kuid jätab tähelepanuta seni kehtiva ja põhilise

printsiibi, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning

selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses

tõendada. Maakohus ei ole igakuise elatise määramisel teinud midagi sellist, mis ei oleks

kooskõlas senise kohtupraktikaga.

Apellatsioonkaebuse teine punkt on asjassepuutumatu. Kostja on segamini ajanud elatise

väljamõistmise ja täitemenetluse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust on põhjendatud täiendada selliselt, et hageja kasuks

väljamõistetav elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja, s.o tema isa pangakontole.

Muus osas ei anna apellatsioonkaebustes esitatud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse elatise maksmise viisi kindlaksmääramist

puudutavas osas (s.o kohtulahendi täiendamine pangarekvisiitidega). Ülejäänud osas jätab

ringkonnakohus mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata.

I Hageja (lapse) apellatsioonkaebus

9. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse perioodi eest 15.02.2018 – 30.09.2018 tasumisele kuuluva

elatise osas. Nimetatud osas rahuldas maakohus hagi üksnes osaliselt.

Kohus arvestas, et nimetatud perioodil (7,5 kuud) kuulus tasumisele igakuiselt miinimumelatis

summas 250 eurot kuus (7,5 × 250 = 1875). Kohus leidis, et selle perioodi puhul ei ole alust

vähendada kostjalt nõutavat elatise summat peretoetuste osa võrra. Perioodil 15.02.2018 –

30.09.2018 laekusid hagejale mõeldud peretoetused kostja (laste ema) arvele.

Hageja leiab, et nimetatud perioodi eest tuleks välja mõista kokku 2306,25 eurot. Summaline

erinevus 431,25 eurot võrreldes maakohtu poolt väljamõistetuga tuleneb sellest, et kõnealusel

ajavahemikul laekusid kostja (ema) arvele riiklikud peretoetused, s.o nii lastetoetus kui lasterikka

pere toetuse hagejale kuuluv osa.

Hageja soovib seega sisuliselt, et kostjalt mõistetaks välja arvestuslikult hageja ülalpidamiseks

kuluma pidanud osa riiklikest perehüvitistest, s.o täpsemalt see osa, mille saanuks hageja

vajadusteks kulutada tema isa, kelle juures hageja elab alates 15. veebruarist 2018. Maakohus

tuvastas, et kostja on teinud vaidlusalusel perioodil hageja vajaduste katteks kulutusi 257,90 euro

ulatuses

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue mõista kostjalt välja osa riiklikust lapsetoetusest ja

lasterikka pere toetusest perioodi eest, mil toetused laekusid kostjale, kuid hageja elas faktiliselt

juba teise vanema juures, ei ole õiguslikult põhjendatud.

Riigikohtu praktika kohaselt (nt tsiviilasjad nr 3-2-1-35-17, p 28.2, nr 2-16-11905 p 19) saab

asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega (perehüvitistega), olla PKS § 101

lõikes 1 sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmise aluseks, kuid seda siiski

vaid mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundi korral

või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad.

Hageja nõuab praegusel juhul sisuliselt PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise määra suurendamist

kostjale laekunud riiklike peretoetuste osa võrra. Ringkonnakohtu hinnangul puudub selliseks

nõudeks õiguslik alus. Hageja ei ole esile toonud ning asja materjalidest ei nähtu mõjuvaid

põhjuseid, mis tingiksid kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmise suuremas summas kui

PKS § 101 lõikes 1 sätestatud. Ainuüksi perehüvitiste maksmise fakt iseenesest ei anna alust

seadusega ettenähtud elatise suuruse muutmiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alaealisel lapsel (sh enda seadusliku esindaja vahendusel) ka

seadusest tulenevat nõudeõigust nõudmaks vanemalt välja laekunud peretoetuste summasid.

Samale seisukohale asus õigesti ka maakohus. Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on

Perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 järgi mõeldud lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja

õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks. PHS § 25 jj järgi on peretoetuste taotlemise

õigus last kasvataval vanemal. Peretoetuse kasutamise üle otsustamine on hõlmatud vanema

hooldusõigusega (PKS §§ 116 jj), kuid vähemalt üldjuhul ei tulene sellest rahalisi nõudeõigusi

lapsele ega ka teisele hooldusõiguslikule vanemale. Maakohus jättis õigesti selles osas hagi

rahuldamata. Alusetud on apellandi etteheited, nagu ei oleks maakohus oma seisukohta

põhjendanud (vt maakohtu otsuse lk 10).

11. Hageja palus täiendada maakohtu otsust selliselt, et kostjal tuleb tasuda igakuine elatis hageja

isa pangakontole. Kostja on vaidlusalusel perioodil kandnud raha otse hageja enda arveldusarvele,

mida hageja ei pea kohaseks kohustuse täitmise viisiks. Kostja vastuse kohaselt kandis ta raha poja

arvelduskontole viimase enda soovil ning see oli mõeldud riiete, jalanõude ja muu vajaliku ostuks.

Ringkonnakohus möönab, et PKS § 100 järgi tuleb lahus elaval vanemal eelduslikult tasuda

rahalist elatist selliselt, et raha kasutamise üle oleks võimalik otsustada last kasvataval vanemal.

Alaealise lapse enda soovid ja eelistused raha kasutamisel ei pruugi haakuda reaalsete rahaliste

võimalustega, seevastu last kasvatav vanem peab planeerima kulutusi vähemalt terve kuu lõikes.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks täiendada kohtuotsuse resolutsiooni selliselt, et hagejale

mõeldud elatis tuleb tasuda hageja isa kui tema seadusliku esindaja arveldusarvele.

II Kostja (ema) apellatsioonkaebus

12. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse nii perioodi eest 15.02.2018 – 30.09.2018 välja mõistetud

elatise kui ka alates 01.10.2018 välja mõistetud jooksva elatise osas.

Perioodi eest 15.02.2018 – 30.09.2018 arvestatud elatise (1875 eurot) osas leidis kostja eeskätt, et

sissenõutavaks muutunud elatise (nn elatise võlgnevuse) väljamõistmine ei ole põhjendatud

seetõttu, et kostja juures elab samade vanemate teine ühine alaealine laps; laste isa on rikkunud

ühiste laste ülalpidamiskohustust alates 2016. a lõpust. Kostja palus nimetatud osas tasaarveldada

laste isa elatise võlgnevus temalt väljamõistetava rahasummaga.

Kohtul ei ole seadusest tulenevat võimalust tasaarvestada vanemate vastastikuseid nõudeid ühisele

lapsele või lastele elatise maksmise osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 kohaselt ei kuulu

ülalpidamise nõuded tasaarvestamisele. Küll aga on vanematel endil võimalik ülalpidamise

tasumist vastastikuste kokkulepetega reguleerida. Nimelt võivad PKS § 100 lõike 3 järgi vanemad

leppida kokku lapse ülalpidamise kohustuse täitmise korras. Muuhulgas võivad vanemad kokku

leppida, et üks või kumbki vanem ei esita teise vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise

nõuet nt põhjusel, et kummagi vanema juures elab laps. Maakohus on niisugust võimalust

vanematele selgitanud oma 31.10.2018. a kirjas (tl 108) ning ka 03.10.2018 kohtuistungi käigus.

Kui vanemad omavahel kokkulepet ei saavuta, siis tuleb neil arvestada võimalusega, et kummagi

vanema elatise võlgnevused kuuluvad täitmisele (sh vajadusel täitemenetluse korras, millisel juhul

tuleb kohustatud vanemal kanda ka täitekulud), kuid lõpptulemusena jääb rahaline seis üldjoontes

samaks. Ringkonnakohtul puudub aga õiguslik alus kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks

elatise võlgnevuste tasaarvestamise osas.

13. Lisaks ei nõustunud kostja temalt väljamõistetud elatise suurusega leides, et kohus pidanuks

kontrollima hageja ülalpidamiseks tehtavate kulutuste vajalikkust ja põhjendatust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud seadust, mõistes hageja kasuks välja elatise

seaduses sätestatud standardsuuruses (PKS § 101 lg 1), millest arvestatakse maha 50 % riikliku

lapsetoetuse määrast. Maakohus on õigesti põhjendanud, et kui hageja nõuab elatist PKS § 101

lõikes 1 sätestatud määras, siis saab lähtuda eeldusest, et hageja ülalpidamiseks kulub kahekordne

elatise miinimummäär. Selles ulatuses ei pea hageja vajaduste suurust ega kulutuste põhjendatust

tõendama. Seega ei ole kohtule alust ette heita, et kohus ei nõudnud hagejalt rohkem tõendeid ning

et hageja esitatud tõendid olid ebapiisavad.

Kohus on menetluse kestel küll asunud ka seisukohale (nt 13.08.2018 kirjalikes selgitustes tl 28-

29 ning 03.10.2018 kohtuistungi käigus), et kuna kostja on vaidlustanud lapsele vajalike kulutuste

suuruse, tuleb hagejal põhjendada ja tõendada lapsele vajalike tegelike kulude suurust. Selline

seisukoht on mõneti eksitav, kuna vastavalt eelmärgitule ei tule miinimummääras elatise nõude

esitamisel lapse vajadusi ja tegelikke kulutusi tõendada. Ringkonnakohus leiab, et kui elatise hagi

on esitatud miinimummääras vastavalt PKS § 101 lõikele 1, siis ei piisa tõendamiskoormise

hagejale asetamiseks ainuüksi kostja vastuväidetest kulutuste suuruse osas, vaid kostja peaks oma

vastuväiteid vähemalt põhistama.

14. Kostja väitel on hageja kulud kolimisel Keilast Mustvee valda oluliselt vähenenud ning

tõendatud ei ole kulutusi suuremas summas kui 332,60 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja teinud usutavaks, et hageja ülalpidamiseks vajalike

kulutuste kogumaht oleks isa juurde elama kolimisega vähenenud arvestuslikult 500 eurolt

(2018. aastal) 332,60 euroni. Maakohus põhjendas mittenõustumist kostja hinnangutega hageja

ülalpidamiseks

vajalike

kuluartiklite

suurusele

ning

ringkonnakohus

nõustub

nende

põhjendustega. Muuhulgas ei ole usutav, et elades koolinädala vältel 4 päeva oma peamisest

elukohast eemal Tallinnas puuduksid hagejal eluasemekulud, igakuine koolitarvete kulu piirduks

5 euroga ning kulud hobidele ei ületa 16 eurot kuus.

Kostja poolt esitatud vastuväited kulude suurusele ei ole seostatavad hageja kolimisega elama ühe

vanema juurest teise juurde. Nii kooli õppemaks, kulu koolitarvetele kui ka kulutused hobidele

kuulusid vajalike kuluartiklite hulka ka sel ajal, kui laps elas ema (kostja) juures. Varasema, s.o

Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018. a otsusega nr 2-17-3250 on isalt mõistetud lapse kasuks

välja samuti elatis PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras, ilma, et lapse seaduslikul

esindajal (menetluses nr 2-17-3250 oli selleks kostja) oleks tulnud tõendada lapsele tehtavate

tegelike kulutuste suurust.

15. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik arvestada alaealise lapse kasuks elatise

väljamõistmisel asjaoluga, et lapse praegune seaduslik esindaja (isa) on varem rikkunud oma

ülalpidamiskohustust oma alaealiste laste (sh hageja) suhtes ning ta on kostja väitel asunud kõrvale

hoiduma elatise võlgnevuse tasumisest, muuhulgas loobudes n-ö ametlikult töötamast, mille

tulemusena võib elatise võlgnevuse sissenõudmise eesmärgil toimuv täitemenetlus jääda

tagajärjetuks. Lapsel on õigus saada ülalpidamist mõlemalt vanemalt sõltumata vanemate

vahelistest erimeelsustest ning kohtul tuleb vaidluse lahendamisel seada esikohale lapse huvid.

Samuti ei ole võimalik jätta elatist välja mõistmata põhjendusel, et kummagi vanema juures elab

ühine alaealine laps ning lapse isa ei täida ülalpidamiskohustust ema juures elava tütre suhtes. Isalt

on jõustunud kohtulahendiga tütre kasuks välja mõistetud elatis seadusjärgses määras, tütar ei ole

aga käesoleva menetluse osaliseks.

Ringkonnakohus märgib aga, et seaduses sätestatud miinimumuelatis katab eelduslikult kõik

hageja vajalikud kulud ning selle summa tasumisel puudub kostjal kohustus katta täiendavalt

mitmesuguseid lapsega seotud kulutusi, nagu telefoniarvete maksmine jne.

III. Menetluskulud

16. Kuna apellatsioonkaebused jäävad sisuliselt rahuldamata, jäävad kummagi poole

menetluskulud nende endi kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et pooltel oleks menetluskulusid

tekkinud. Seetõttu puudub vajadus määrata menetluskulusid rahaliselt kindlaks.

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/