2-16-10653/153 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-10653

Tsiviilasi

A.N. hagi H.S. vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks ja

tühiste tehingute alusel saadu ning viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

28 651,60 eurot / 6772,18 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. juuni 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.S. ja A.N. apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

2. aprill 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (teises apellatsioonkaebuses vastustaja): H.S.

(kostja), isikukood: XXX; esindaja advokaat Birje Kalmus

Vastustaja (teises apellatsioonkaebuses apellant): A.N.

(hageja), isikukood XXX; esindaja Gerli Luik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. juuni 2018 otsus väljamõistetud summa suuruse ja viivise

arvestamise aja osas ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud menetluskulude suuruse

osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista H.S. lt välja A.N. kasuks 28 469,57 eurot ja

viivis 28 469,57 eurolt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 21. augustist 2016 ning

millega jätta menetluskulud H.S. kanda.

3. Rahuldada A.N. apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta rahuldamata H.S. apellatsioonkaebus.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada hagi.

5.2. Tuvastada E.N. poolt 25. septembril 2015 H.S. le antud volikirja tühisus ja selle alusel E.N.

Swedbanki pangakontol tehtud alljärgnevate tehingute tühisus:

5.2.1. 25.09.2015. a – paroolikaardi väljastamine – 3 eurot;

5.2.2. 06.10.2015. a – sularaha väljavõtmine – 320 eurot;

5.2.3. 15.10.2015. a – sularaha väljavõtmine – 100 eurot;

5.2.4. 23.10.2015. a – maksmine kaupluses Maxima – 10,03 eurot;

5.2.5. 12.11.2015. a – maksmine OÜ-le Tipparst – 160 eurot;

5.2.6. 16.11.2015. a – sularaha väljavõtmine - 80 eurot;

5.2.7. 04.12.2015. a – sularaha väljavõtmine 100 eurot;

5.2.8. 21.12.2015. a - sularaha väljavõtmine 160 eurot;

5.2.9. 29.12.2015. a – sularaha väljavõtmine 320 eurot;

5.2.10. 31.12.2015. a – sularaha väljavõtmine – 100 eurot;

5.2.11. 05.01.2016. a – sularaha väljavõtmine – 50 eurot;

5.2.12. 26.01.2016. a – sularaha väljavõtmine – 100 eurot;

5.2.13. 05.02.2016. a – sularaha väljavõtmine – 320 eurot;

5.2.14. 09.02.2016. a – sularaha väljavõtmine – 320 eurot;

5.2.15. 18.02.2016. a – sularaha väljavõtmine 320 eurot;

5.2.16. 22.02.2016. a – sularaha väljavõtmine – 200 eurot;

5.2.17. 02.03.2016. a – sularaha väljavõtmine – 50 eurot;

5.2.18. 07.03.2016. a – sularaha väljavõtmine – 320 eurot;

5.2.19. 18.03.2016. a – Põltsamaa Selveris maksmine – 76,54 eurot;

5.2.20. 31.03.2016. a – sularaha väljavõtmine 270 eurot;

5.2.21. 04.04.2016. a – sularaha väljavõtmine – 320 eurot;

5.2.22. 20.04.2016. a – sularaha väljavõtmine – 200 eurot;

5.2.23. 05.05.2016. a – sularaha väljavõtmine – 320 eurot;

5.2.24. 14.05.2016. a – sularaha väljavõtmine – 250 eurot.

5.3. Tuvastada 19. novembril 2015 E.N. tehtud maksekorralduse tühisus, millega kanti E.N.

Swedbanki arvelduskontolt H.S. kontole 24 000 eurot.

5.4. Mõista H.S. lt välja A.N. kasuks 28 469,57 eurot.

5.5. Mõista H.S. lt välja A.N. kasuks 21. augustist 2016 kuni 25. aprillini 2019 sissenõutavaks

muutnud viivis 6091,43 eurot.

5.6. Mõista H.S. lt välja A.N. kasuks viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras 28 469,57

eurolt alates 26. aprillist 2019 kuni nõude täitmiseni.

5.7. Jätta 15. juuli 2016 määrusega seatud hagi tagamine muutmata.

5.8. Jätta menetluskulud H.S. kanda.

5.9. Mõista H.S. lt välja A.N. kasuks menetluskulude katteks maa- ja ringkonnakohtus 7841,09

eurot. Tasumata menetluskuludelt peab H.S. tasuma A.N. le viivist alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.

5.10. Tagastada A.N. le tunnistajatasu ja kulude katteks tehtud ettemaks 108 eurot.

5.11. Mõista H.S. lt välja Eesti Vabariigi kasuks 4160,32 eurot. 4160,32 eurot tuleb tasuda alates

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfo dokumendile kuue

kuu jooksul võrdsete osamasetena iga kuu viimaseks päevaks.

5.12. Määrata kindlaks H.S. esindaja Advokaadibüroo LMP advokaadi Birje Kalmuse riigi

õigusabi tasu 588 eurot, s.h käibemaks 98 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.N. (hageja A.N. õiguseellane, suri 20.10.2016) esitas hagi H.S. (kostja) vastu, milles

palus tuvastada 25.09.2015 volikirja ja sellel alusel tehtud tehingute tühisuse, mõista kostjalt

hageja kasuks välja kahjuhüvitise 28 469,57 eurot ning viivise seadusjärgses määras hagi

esitamisest kuni nõude täitmiseni.

Tartu Maakohtu 25.05.2016 määrusega määrati A.N. (E.N. õigusjärglane, pärast E.N. surma

hageja) E.N. ajutiseks eestkostjaks. Pärast ajutiseks eestkostjaks määramist sai hageja

Swedbanki pöördudes teada eestkostetava nimel tehtud tehingutest. Selgus, et 25.09.2015

toimetas kostja E.N. Swedbanki Jõgeva kontorisse, kus kostja või pangateller täitis eelnevalt

volikirja ja võttis sellele E.N. allkirja.

Volikirjaga volitas E.N. kostjat kasutama tema kõikidel pangakontodel olevaid rahalisi

vahendeid, sõlmima lepinguid ja sulgema arvelduskontodega seotud hoiukontosid. Volikirja

alusel sai kostja koheselt enda käsutusse E.N. pangakonto paroolikaardi. 03.11.2015 tegi kostja

E.N. nimel pangale avalduse seitsme hoiukonto lepingu lõpetamiseks, mille alusel kanti E.N.

kogutud hoiused tema arvelduskontole. Perioodil 25.09.2015 kuni 14.05.2016 on E.N.

pangakontol olnud rahaliste vahenditega tehtud tehinguid kokku 28469,57 euro ulatuses.

Sealhulgas on E.N. 19.11.2015 andnud allkirja maksekorraldusele, mille alusel kanti kostja

pangakontole 24 000 eurot. Ülejäänud raha võeti sularahas välja või tasuti sellega kaupade või

teenuste eest.

E.N. 25.09.2015 kostjale antud volikiri ja selle alusel tema pangakontol olnud rahaliste

vahenditega tehtud tehingud on tühised, kuna tehingute tegemise ajal oli E.N. piiratud

teovõimega. E.N. l oli tehingute tegemise ajaks olnud kokku kolm ajuinfarkti (1988, 1995 ja

2015). Alates 05.04.2001 oli talle määratud raske puue, millest tulenevalt vajas ta igapäevaselt

abi ja järelevalvet.

2015. a juunis toimunud ajuinfarkti tagajärjeks oli vasaku kehapoole halvatus, mille tõttu oli

piiratud E.N. iseseisev liikumine, samuti tekkis tal vaskulaarne dementsus. Infarkt oli niivõrd

ulatuslik, et selle tagajärjel kahjustus pool aju verevarustusest, millest tingituna olid E.N. l aeg

ajalt krambihood (epilepsia) ja teadvusekadu.

Ajutise eestkostja määramisel leidis kohus, et isikule eestkostja määramise tingimused on

ilmselt täidetud, kuna oma seisundist tulenevalt ei suuda isik kestvalt oma tegudest aru saada ja

neid juhtida ega teha iseseisvalt tehinguid.

E.N. teovõime oli piiratud juba 25.09.2015 volikirja andmise ajal ning oma psüühilise seisundi

tõttu ei saanud ta aru tehingu õiguslikust tähendusest ega tagajärgedest, mistõttu on volikiri ja

sel alusel tehtud rahalised tehingud tühised. Oma tervislikust seisundist tulenevalt ei olnud E.

N võimeline ise minema panka ega sooritama pangatehinguid. Samuti ei olnud E.N võimeline

ise pangakontoris ega mujal välja võtma raha ega tegema ülekandeid.

Kostja kasutas volikirja tegemisel E.N. ära, kes oli 90-aastane, kõrges eas ja vaimselt

ebaadekvaatne.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hageja ei hoolitsenud E.N. eest. Kostja tutvus E.N. ga 2012. a ja E.N. asus kostja juurde elama.

Selle põhjuseks olid E.N. ja hageja kehvad suhted. Hageja elas E.N. pensionist. E.N. maja

polnud elamiskõlbulik. E.N. rääkis, et hageja on tema suhtes vägivaldne, karjuv ja sõimav.

Väär on väide, et E.N. oli 25.09.2015 kuni 25.05.2016 piiratud teovõimega. Tehingud pole

tühised. E.N. tervis polnud hea, kuid see ei tähenda, et ta ei saanud oma tegudest aru.

E.N. andis kostjale volikirja ja palus teha ülekanded tulenevalt hageja käitumisest ja tema

suhtumisest isasse. E.N. oli solvunud, et hageja jättis suguvõsale kuulunud kodutalu oma

abikaasale ning hageja elas isa arvel. E.N. ei soovinud jätta oma raha hagejale. Volikiri ei

kahjustanud E.N. huve.

Kostja maksis E.N. le tagasi 22 000 eurot sularahas.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tuvastas 25.09.2015 volikirja ja selle alusel tehtud

tehingute tühisuse ning 19.11.2015 maksekorralduse tühisuse. Maakohus mõistis kostjalt välja

hageja kasuks tühiste tehingute alusel saadud 26 529,26 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses

määras alates otsuse jõustumisest kuni väljamõistetud nõude täitmiseni. Rahuldamata jäeti nõue

1940,31 euro ulatuses ja viivisenõue enne kohtuotsuse jõustumist. Hagi tagamine jäeti

muutmata.

80% menetluskuludest jäeti kostja kanda ja 20% hageja kanda. Kostjalt mõisteti välja hageja

kasuks menetluskulud 5155,74 eurot ja viivis sellelt seadusjärgses määras. Hagejale tagastati

tunnistajatasu ettemaks 108 eurot. Hagejalt mõisteti riigi kasuks välja 514,47 eurot. Kostjalt

mõisteti riigi kasuks välja 1008 eurot (riigilõiv ja eksperditasu). Kostjalt mõisteti riigi kasuks

välja ka riigi õigusabi kulu 1049,85 eurot.

TsÜS § 10 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta

tehtud ühepoolne tehing tühine ja TsÜS § 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt

seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui

seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. TsÜS § 128 lg 1 järgi on teise isiku nimel

esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine ja TsÜS § 129 lg 1 järgi teise isiku nimel

esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel

esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.

VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

E.N. sündis 19.05.1925 ja volikirja allkirjastamise ajal, s.o 25.09.2015, oli ta 90-aastane.

Haigusjuhtumi väljavõttest (I kd, tl 18-20), nähtub, et 08.06.2015 viidi E.N. SA Jõgeva Haigla

erakorralise meditsiini osakonda (EMO), kust ta suunati edasi SA Tartu Ülikooli Kliinikum

EMO-sse, kus tal diagnoositi ajuinfarkt ja kaasuvate haigustena insuliinisõltumatu suhkrutõbi,

varasem müokardiininfarkt, kodade virvendus ja laperdus, kognestiivne südamepuudulikkus,

maksatsirroos (C-hepatiidijärgne), portaalhüpertensioon, ülepingutuse ja survega seotud

pehmete kudede muutused, aortokoronaarne seisund.

E.N. ambulatoorsest kaardist (II kd, tl 166-194) nähtub muu hulgas, et 25.08.2015 käis E.N.

perearsti Julia Maasalu-Saksi visiidil ja soovis saada tõendit juhiloa jaoks. Perearst keeldus

tõendi andmisest ja märkis sissekandes: „Ebaadekvaatne, vastab pika mõtlemise peale, F01.9

(vaskulaarne dementsus)“. 04.11.2015 viibis E.N. statsionaarsel ravil. Tal diagnoositi

krooniline südamepuudulikkus, kõrgvererõhutõbi kolmas staadium, varasem südamelihase

infarkt, peaaju infarkti järgne seisund ja lisandunud ehk süvenenud mentaalsed häired, tugevad

mäluhäired ning unehäired. Perearst märkis: „Desorienteeritud ajas ja isikus“. 03.01.2016 viibis

E.N. korduvalt statsionaarsel ravil. Lisadiagnoosiks määrati F01.9, F06.7, F51. Arsti

sissekande kohaselt on algav dementsus mainitud nii, sest täpset dementsuse kraadi ja

raskusastet ei ole psühhiaatriliselt defineeritud.

23.05.2016 algatatud eestkostja määramisel tsiviilasjas 2-16-8077 leidis kohus, et ilmselt on

eestkostja määramise eeldused täidetud. Ärakuulamisel ilmnes, et E.N. l on probleeme

ümbritsevast arusaamisega, oma tahte kujundamisega ja tema mälu on kehv. E.N. oli

desorienteeritud ajas, isikus ja olukordades. Ajutine eestkoste oli seotud eelkõige tehingute

tegemisega.

Tsiviilasjas nr 2-16-8077 määras kohus E.N. eestkostevajaduse kindlakstegemiseks

kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Ekspert on 02.08.2016 koostatud ekspertiisiaktis (II kd, tl 50-52)

asunud seisukohale, et E.N. l esineb psüühikahäire täpsustamata vaskulaarse dementsuse näol,

mis avaldub mitme kõrgema kortikaalse funktsiooni häirumises. Mälu, mõtlemine,

orientatsioon, arusaamine, taiplikkus, arvestamine asjaoludega, õppimisvõime, sõnavara ja

otsustusvõime on langenud funktsiooniga, mille tõttu ei suuda E.N. kestvalt oma tegudest aru

saada ja neid juhtida. Ekspert leidis, et E.N. ei suuda oma seisundist tulenevalt teha iseseisvalt

tehinguid ning vajab eestkostjat, kelle ülesannete ring peab olema täielik.

A.N. avaldas istungil (III kd, tl 51-54), et ta täheldas E.N. käitumises muutusi juba 2015. aasta

juunis juhtunud insuldile eelnevalt. 2007.-2008. aastatel hakkas E.N. autojuhtimisel eirama

liiklusreegleid, 2013. aastal hakkas ta eirama STOP-märki, alates 2013. aasta lõpust tankis ta

autole korduvalt vale kütust, samast perioodist alates halvenes oluliselt tema toimetulek

bridžimänguga, mida ta oli eelnevalt püsivalt heatasemeliselt harrastanud.

Hageja ütles istungil, et E.N. hakkas sageli esitama küsimusi igapäevatoimingute kohta: kuidas

ja kui palju kütta, kust võtta puid jne. 08.06.2015 juhtunud ajuinfarkti ning järgneva haiglaravi

järgselt oli E.N. l kadunud huvi nii oma varasemate harrastuste (kaardimäng) kui ka muude

valdkondade vastu. A.N. hinnangul puudus E.N. sellest ajast alates eesmärk ja ta oli

sõnakuulelik - „mida ütlesid, sellega oli ta nõus“. Ta nõustus kõigi telefonimüügi

pakkumistega, mistõttu temale toodud pakke tuli A.N. korduvalt tagasi saata. Kodus viibides

avaldas ta pidevalt soovi kojuminekuks, pidades silmas oma lapsepõlvekodu Viljandimaal,

tegelikku elukohta ei pidanud ta koduks. Toimunud sündmused, räägitu ja tulevikuks

planeeritud tegevused unustas E.N. kiiresti, sageli ei tundnud ta ära pereliikmeid. 2015. a

sügisel oli juhus, mil lühiaegselt üksi koju jäänud E.N. süütas pliidi all tule, kuid siibrit ei

avanud, suitsu tekkimisel hindas olukorda valesti. 2015. a novembris ei tundnud E.N. ära nende

kodus viibivat H.S. . Esines toimetulematust riietumisel, nt aluspesu oli tema pealisriiete peal,

pükste asemel püüdis ta jalga tõmmata padjapüüri, eksimusi esines esemete ja olukordade

äratundmisel. Nuga kasutades püüdis ta lõigata lapiti asetatud noateraga, proovis purustada

medalit, pidades seda piparkoogiks, õunapuuõite puudumisest järeldas, et õunasaaki ei tule,

ehkki tegemist oli sügisese ajaga. E.N. ei tulnud toime telefoni kasutamisega.

A.N. hinnangul ei tundnud E.N. ajuinfarkti järgselt enam ka raha, ei eristanud eurot ja Rootsi

kroone, rahakotis olnud 15 euro kohta ütles, et see on 15 000, ei olnud teadlik oma

pangakontodest ega pensioni suurusest.

Tunnistaja J.N. avaldas (III kd, tl 54-56), et 2015. a juunikuule eelneval perioodil sai tema isa

E.N. asjadega hakkama, kuid esines unustamist, mis hakkas tihenema, nt autojuhtimisel eiras

STOP-märki, tankis vale autokütust, ei leidnud üles oma asju, süüdistades pereliikmeid nende

äravõtmises, tegi lihtsakoelisi vigu bridžimängus, päevauudistest sai aru omamoodi. Pärast

2015. a juunis toimunud insulti ei saanud E.N. aru kellaajast ega oma asukohast, ta soovis

pidevalt minna x., ei mäletanud, et kodus on saun, ei suutnud iseseisvalt õigesti riietuda, pani

riided selga vales järjekorras, ei eristanud vasaku ja parema jala jalatsit, väljumiseks ei riietunud

ilmakohaselt. Eelmisel päeval toimunu ja räägitu oli tal järgmiseks päevaks unustanud. E.N. ei

huvitunud enam tegevustest, millega oli varem tegelenud. J.N. sõnul oli E.N. ga suhtlemisel

vaja rääkida lihtlausetega, pikematest lausetest ta ei saanud aru, ta jäi mõttesse lause alguse üle

ja ei kuulnud lause lõppu.

Tunnistaja R.O. avaldas (III kd, tl 56-58), et ta oli E.N. ga tuttav alates 2003-2004. aastast ning

oli temaga kohtunud 08.06.2015 juhtunud insuldile eelneval ja ka järgneval perioodil. Alates

2014. aasta sügis-talvest täheldas tunnistaja E.N. juures muutusi - ta oli apaatsem, ei tundnud

ära kõiki inimesi, näiteks naabreid. 2015. a veebruaris-märtsis täheldas tunnistaja E.N. l

mäluhäireid. E.N. ei mäletanud, mida eile sõi, ei mäletanud, kas on juba ravimid võtnud, tema

kõnes esinesid pikad mõttepausid ning ühe ja sama sõnastuse kordused, igapäevatoimetustes

oli ta otsustusvõimetu, ei teadnud, mida selga ja jalga panna. Insuldijärgsel perioodil, 2015. a

juulist septembrini, ei tundnud ta ära naabreid, esines olukorrast vale arusaamist, arvas, et Peipsi

on hoovile tulemas, ütles, et pandaks pumbad käima; 20. augustil soovis ta häid munadepühi,

õuel otsis mingit oja, ei saanud aru, et ta on kodus, vaid koguaeg avaldas soovi kuhugi minema

hakata. Edaspidi tunnistaja hinnangul E.N. seisund pidevalt halvenes, korduvalt oli juhtumeid,

mil ei saanud aru kuupäevast ja kellaajast, ei tundnud ära teisi inimesi, nt oma poega A.N. t,

oma tuttavat H.S. , ei tundnud raha väärtust, ei osanud kasutada telefoni ega televiisoripulti.

Tunnistaja J.M. avaldas (III kd, tl 58-59), et ta tundis E.N. t 13-aastasest alates, kuna oli tema

poja J.N. sõber ja käis neil külas. Tunnistaja sõnul oli tal 2014. aastal E.N. ga pidevalt

kokkupuutumist, 2015. a sügisel toimunud kohtumisel ei tundnud E.N. teda ära. Jõhvi

kontserdimajas 2016. aastal toimunud kunstinäitusel ei tundnud E.N. oma poja J.N. pilte ära,

ehkki J.N. pilte oli tal ka kodus.

Tunnistaja A.P. avaldas (III kd, tl 59), et ta oli E.N. naaber, elas 30 aasta jooksul tema

kõrvalmajas. Tunnistaja kirjeldas E.N. käitumises enne 08.06.2015 insulti järgimisi juhtumeid:

E.N. palus abi enda auto käimatõmbamiseks, kui tunnistaja läks tema auto juurde, siis nägi ta,

et akult olid klemmid maha võetud; tunnistaja nägi E.N. t autojuhtimisel liiklusnõudeid eiramas,

ta ei peatunud STOP-märgi juures ja ületas lubatud sõidukiirust, E.N. otsis taga oma paati, mis

oli juba 15 aastat tema aiamaal seisnud, 2015. a aprillis käis üks naine korduvalt E.N. käest

raha laenamas ning E.N. ka andis talle raha, hilisemas vestluses tunnistajaga E.N. eitas raha

andmist sellele isikule. Tunnistaja sõnul ei tundnud E.N. insuldi järgsel perioodil ära oma

pereliikmeid ega teisi tuttavaid. Erinevalt varasemast oli E.N. tunnistaja hinnangul insuldi

järgselt väga kuulekas, allus kohe temale antud korraldustele.

Ekspert O. Toomla postuumses kohtupsühhiaatriaekspertiisiaktis (II kd, tl 63-70) ei vastatud

sisuliselt kohtu küsimustele. Ekspert märkis vastuseks, et tal puuduvad meditsiinilised andmed,

mille põhjal võiks otsustada uuritava psüühilise tervise üle küsitud ajavahemikus. Kuna

sisuliselt kohtu küsimustele ei vastanud, siis ei arvestanud maakohus seda tõendina.

Psühhiaater Hanna Sova ja kliiniline psühholoog Tiina Kompus koostasid kordusekspertiisina

postuumse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi, et teha kindlaks E.N.

teovõime 25.09.2015 ja 19.11.2015. a tehtud tehingute tegemise ajal.

Ekspertiisiaktis (III kd, tl 72-81) on eksperdid asunud seisukohale, et 08.06.2015 tekkinud

insuldi käigus lisandus E.N. l insuldi eelselt täpsustamata ajast (kuid hiljemalt 2014. aastast)

esinenud aju süvastruktuuride üldisele atroofiale (ajukoe vähenemine) ulatuslik kahjustus

ajukoores. Nende kahjustuste kombineerumisel tekkis püsiv raskekujuline psüühika- ja

käitumishäirete kogum – segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus

(F01.3), kus kognitiivsete häirete struktuuris olid esiplaanil mälu- ja täidesaatvate funktsioonide

häired. Eksperdid on ekspertiisi tulemusena seisukohal, et tulenevalt E.N. l hiljemalt alates

08.06.2015 kuni surmani esinevast segatüüpi vaskulaarsest dementsusest ei olnud ta püsivalt,

sh 25.09.2015 ja 19.11.2015, suuteline aru saama ümbrusest, oma tegude iseloomust ja

võimalikest tagajärgedest ning ta ei olnud suuteline sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks.

Ekspertide hinnangul ei olnud E.N. 25.09.2015. a ja 19.11.2015 suuteline aru saama allkirja

andmise tähendusest volitusele ja maksekorraldusele. E.N. ei olnud 25.09.2015 ja 19.11.2015

suuteline mõistma allkirja andmise ega ka tehingute õiguslikku sisu, tähendust ja tagajärgi ning

allkirjade andmisel suuteline mõistma selle käitumise mõju tema huvidele.

Ekspertide arvates ei ole ainuüksi allkirja graafilisest vormistusest lähtuvalt võimalik teha

järeldusi isikul kognitiivsete häirete esinemise või nende puudumise kohta. Allkirja kirjutamine

isiku poolt, kes on seda varasema elu jooksul sageli teinud, on täielikult automatiseerunud

järjestikuste liigutuste kogumi sooritamine, mis püsib muutumatuna ka tugevalt väljendunud

kognitiivsete häirete korral.

Hinnates kõiki eelnimetatud tõendeid kogumis, sh E.N. haiguslugu ja ambulatoorset kaarti

tema terviseseisundi kohta, Tartu Maakohtu 25.05.2016 määrust E.N. eestkosteasjas ja

eksperdi arvamust, hageja üldõigusjärglase ja tunnistajate ütlusi, postuumse kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tulemusena antud ekspertide arvamust, saab lugeda

tõendatuks, et hiljemalt alates 08.06.2015 kuni surmani esines E.N. l püsivalt raskekujuline

psüühika- ja käitumishäirete kogum, segatüüpi vaskulaarne dementsus, mille tõttu ei suutnud

ta kestvalt oma tegudest aru saada ega neid juhtida ning oli TsÜS § 8 lg 2 mõistes piiratud

teovõimega.

Vaidlust ei ole selles, et E.N. sai teiste abil ringi liikuda ja osaleda sündmustel. See aga ei

tähenda, et isikul ei esinenud sel ajal psüühikahäiret, mis takistas tal adekvaatselt oma tegude

tähendusest aru saada ja neid juhtida.

Kostja taotles menetluses tunnistajate küsitlemist, et tunnistajate ütlustega tõendada E.N. l

teovõime olemasolu (kas E.N. käitumises esines või ei esinenud ebaadekvaatsuse tunnuseid).

Kohus jättis kostja taotluse rahuldamata põhjusel, et täisealise isiku teovõimet eeldatakse ja

seda ei pea eraldi põhjendama. Isiku teovõimelisust eeldatakse seadusest tulenevalt kuni ei ole

tõendatud vastupidine (ehk teovõime piiratus).

E.N. kui piiratud teovõimega isiku 25.09.2015 tehtud volikiri kostjale Swedbanki

pangakontode kasutamiseks ja käsutamiseks ja 19.11.2015 tehtud maksekorraldus kostjale

24000 euro ülekandmiseks on TsÜS § 10 ja § 11 lg 1 alusel tühised tehingud. TsÜS § 84 lg 1

kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega tuleb lugeda, et kostjal

ei olnud 25.09.2015 tühise volikirja alusel E.N. esindusõigust ja ka tema poolt E.N. nimel

tehtud pangatehingud on TsÜS § 128 lg 1 ja TsÜS § 129 lg 1 alusel tühised. TsÜS § 84 lg 1

alusel on õigus nõuda tühiste tehingute alusel saadu tagastamist vastavalt alusetu rikastumise

sätetele.

Tehingu sisu ei oma antud asjas õiguslikku tähendust ehk ei ole tähendust, kas E.N. lt kostjale

raha ülekandmise puhul oli tegemist kinke- või muul eesmärgil tehtud tehinguga. Asjas on

tuvastatud, et E.N. teovõime oli tehingu tegemise ajal piiratud ulatuses, mis ei võimaldanud tal

aru saada tehingu tähendusest ega tagajärgedest ning isegi, kui tegemist oli kinketehinguga, siis

on see kui kahepoolne tehing TsÜS § 11 lg 1 alusel tühine ja on õigus nõuda tehingu alusel

saadu tagastamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele.

Vaidlust ei ole selle üle, et 19.11.2015 E.N. tehtud tühise tehingu alusel kanti kostja

pangakontole 24 000 eurot. Kohtuistungil väitis kostja, et 2016. aasta juuli keskel, kui ta läks

E.N. t Mustvee hooldekeskusesse vaatama, tagastas ta E.N. le 22 000 eurot sularahas, pannes

raha ümbrikus E.N. kotti. Kostja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja vastavat väidet

ei tunnista. Kuna kostja ei ole tõendanud oma väidet raha tagastamise kohta, saab järeldada, et

kostja on tühise tehingu alusel saanud E.N. lt 24000 eurot ning hageja üldõigusjärglasel on

õigus saadu kostjalt tagasi nõuda.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et 12.11.2015 maksis kostja E.N. pangakaardiga OÜ-le Tipparst

160 eurot. Kostja seletas kohtuistungil, et ta käis seal ortopeediakeskuses süsti saamas. Tal

endal ei olnud aga süsti eest tasumiseks raha ja ta küsis temaga kaasas olnud E.N. käest, kes

lubas enda kaardiga maksta.

Perioodil 25.09.2015 kuni 25.05.2016 tehti E.N. Swedbanki arvelduskontolt tehinguid kokku

28 469,57 euro väärtuses. Lisaks OÜ-s Tipparst 160 euro tasumisele ja kostjale 24 000 euro

ülekandmisele, võeti kontolt välja sularaha ja tehti kaardimakseid veel 4309,57 euro väärtuses.

Hageja ei ole usaldusväärselt põhistanud, et nimetatud soorituse sai täies ulatuses kostja.

Kostja ei ole vaidlustanud, et perioodil 25.09.2015 kuni 25.05.2016 tegi E.N. Swedbanki

arvelduskontolt pangakaardiga tehinguid tema. Kostja väitel aga võttis ta pangakontolt raha

välja ja tegi makseid E.N. huvides, v.a OÜ-s Tipparst 160 euro tasumine, mis oli kostja ravi

eest.

Kostja väitel elas E.N. vaidlusalusel perioodil olulise osa ajast tema juures Lustivere külas

Lepiku talus. Kohtuistungil seletas kostja, et nad tutvusid E.N. ga 2012. aastal taastusravil olles

ja pärast seda käis kostja ise E. tema elukohas külas ja E. käis kostja pool. Kostja hinnangul

olid nad E. ga elukaaslased. Kostja hoolitses E. eest ja nende vahel olid lähedased suhted, ka

intiimsuhted. Kostja väitel elas E. vaidlusalusel perioodil tema juures umbes 2 kuni 6 nädalat

järjest, siis vahepeal viis kostja E. tema enda koju R. külla K. tänavale. Kostja väitel soovis

E. olla tema juures, kuna tema suhted poeg A.N. ga ei olnud head ja E.N. le ei meeldinud, kui

poja elukaaslane Reet nende juurde tuli. Kostja väitel võttis tema E. pangakontolt raha välja,

kuna E. ise ei osanud pangakaarti kasutada. E. ise oli alati kaasas. Raha oli kostja käes ja see

kulus E. igapäevavajaduste rahuldamiseks. Kostja ostis ja tegi süüa ning ostis E. e vajalikud

ravimid. Kui E. oma koju läks, siis pani kostja talle mõnikord sularaha rahakoti vahele.

Hagejalt tõendina esitatud pangakonto väljavõttest (I kd, tl 21-22) nähtub, et perioodil

25.09.2015 kuni 25.05.2016 oli E.N. sissetulekuks Sotsiaalkindlustusameti makstav pension

2015. a oktoobrist kuni detsembrini 450,44 eurot kuus, 2016. a jaanuarist kuni märtsini 454,64

eurot kuus ja alates 2016. a aprillist 475,30 eurot kuus ning sotsiaaltoetus 26,85 eurot kuus.

Lisaks maksis Sotsiaalkindlustusamet E.N. le 2016. a jaanuaris represseeritute hüvitist 192

eurot, Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing toetust 2015. a oktoobris 250 eurot, 2015. a

detsembris 200 eurot, 2016. a märtsis 250 eurot ning SA Eesti Vabadusvõitlejate Abistamise

fond 2016. a aprillis 75 eurot. Kokku oli E.N. sissetulek perioodil 25.09.2015. a kuni

25.05.2016. a 4847,63 eurot. Samal perioodil tehti E.N. pangakontolt vaidlusaluseid tehinguid

4469,57 euro väärtuses, sh võeti sularahas välja kokku 4020 eurot ja tehti kaardimakseid 449,57

euro ulatuses. Nimetatud andmetest nähtub, et enamus E.N. le laekunud sissetulekust võeti

sularahas välja. Kostja ei vaidlusta, et arvelt välja võetud sularaha jäi tema kätte ja E.N.

pangakaardiga maksis tema.

Kohtule esitatud asjaolude kohaselt võib järeldada, et E.N. elatus enda sissetulekute ja rahaliste

vahendite arvel. Nii A.N. kui ka kostja ütluste kohaselt ei kasutanud E.N. kunagi pangakaarti.

Varem viidi talle pension sularahas koju. E.N. käis ise poes ja arveldas sularahas. Vajalike

maksete tasumiseks oli pangas tehtud püsikorraldused ja osaliselt maksis ta makse sularahas

Mustvee postkontoris. Pärast 08.06.2015 toimunud insulti ei saanud E.N. enam iseseisvalt poes

käia ja korraldati nii, et tema pension hakkas laekuma pangakontole. Vaidlusalusel perioodil

oli E.N. pangakaart kostja käes. Kostja võttis kontolt raha välja ja tegi kaardimakseid.

Hageja üldõigusjärglane A.N. ei ole väitnud ega tõendanud, et ajal, kui E.N. oli kostja juures,

andis tema E.N. ülalpidamiseks raha või kanti E.N. ülalpidamiskulud millegi muu kui tema

enda sissetuleku arvel. Seega võib mõistlikult järeldada, et kostja poolt perioodil 25.09.2015

kuni 25.05.2016 E.N. pangakontolt välja võetud raha kasutati vähemalt osaliselt E.N. huvides

ja tema kulude katmiseks. Kostja väitel ostis tema süüa ja ravimeid ning kandis transpordikulud.

Kohtule ei ole esitatud teavet või tõendeid selle kohta, kui suured täpsemalt olid E.N.

igapäevased ülalpidamiskulud, sh kulud toidule, ravimitele ja transpordile. Mõistlikult võib aga

järeldada, et need kulud olid suurusjärgult sellises ulatuses, mis oli temale makstav riiklik

pension ja sotsiaaltoetus. Pooled ei osanud küll täpselt öelda, kui suure osa ajast viibis E.N.

kostja juures ja kui suure aja oma kodus R. külas, kuid arvestades poolte ütlusi, mille kohaselt

oli E.N. umbes kaks nädalat kostja juures ja siis vahepeal kodus, saab järeldada, et E.N. oli

vaidlusalusel perioodil ca pool ajast kostja juures. Seega võib järeldada, et perioodil

25.09.2015. a kuni 25.05.2016. a kostja poolt E.N. pangakontolt välja võetud rahast vähemalt

poole pensioni ja sotsiaaltoetuse ulatuses, s.o kokku summas 1940,31 eurot (3880,63 / 2)

kulutati E.N. ülalpidamiskuludeks ja nimetatud summa ulatuses ei saanud sooritust ega

rikastunud kostja.

Eeltoodut arvestades järeldab kohus, et perioodil 25.09.2015 kuni 25.05.2016 E.N.

pangakontolt välja võetud sularaha ja tehtud kaardimaksete arvel sai kostja soorituse kokku

2529,26 euro ulatuses (4469,57-1940,31), sh 12.11.2015 OÜ-le Tipparst tehtud makse summas

160 eurot. Kuna on leidnud tuvastamist, et E.N. l oli tehingute tegemise ajal piiratud teovõime

ja seetõttu on tehingud tühised, siis on hageja üldõigusjärglasel õigus kostjalt tagasi nõuda

saadud sooritus summas 2529,26 eurot.

Kokku on seega põhjendatud hageja nõue kostjalt tühiste tehingute alusel saadu tagastamiseks

summas 26 529,26 eurot (24 000 eurot + 2529,26). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis VÕS

§ 1028 lg 2 järgi välistavad saadu tagasinõudmise. Ülejäänud ulatuses, s.o 1940,31 euro

ulatuses jääb hageja nõue rahuldamata.

Viivise nõue on VÕS § 113 lg 1 järgi põhjendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub kuulata tunnistajatena

üle P.L., L.P., E.S., S.S. ja R.S.. Alternatiivselt palub kostja saata asja maakohtule uueks

arutamiseks.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus maakohus TsMS § 436 lõiget 1 ja TsMS § 442 lõiget 8. Tsiviilasjas nr 2-16-8077

tehtud 02.08.2016 kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei hinda E.N. tehingute tegemist aastatel

2015-2016. Selles tsiviilasjas tehtud 04.07.2017 ekspertiisiaktis nr 115 asuti seisukohale, et

puuduvad meditsiinilised andmed, mille põhjal võiks otsustada uuritava psüühilise tervise üle

ajavahemikus 25.09.2015-19.11.2015. Väär on kohtu seisukoht, et aktsepteerida tuleb vaid

kordusekspertiisi, mitte 04.07.2017 ekspertiisi. Otsuse põhjendamise kohustust rikuti, kui ei

hinnatud 04.07.2017 ekspertiisi;

2) ei ole ajuinfarkt iseenesest piisav dementsuse diagnoosimiseks. Meditsiinidokumentidest

nähtuvalt ei ole meditsiinitöötajad täheldanud E.N. ebaadekvaatsust või ebatäpsusi vastustest

küsimustele (ekspertiisiakti lk 10);

3) jättis maakohus vääralt üle kuulamata kostja taotletud tunnistajad. Sellega rikuti TsMS § 5

lõiget 2, mille järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Maakohus rikkus kostja õigust oma väiteid

tõendada;

4) kohaldas maakohus vääralt VÕS § 1028 lõiget 1. Kostja ei ole rikastunud, kuna ta andis

22000 eurot E.N. le üle. Seda kinnitas A. N vande all;

5) on mõistetav, et kostja kasutas oma rahalisi vahendeid ka E.N. ülalpidamiseks, kuna E.N.

elas periooditi kostja juures. Kostja ei saanud oma väiteid tõendada, kuna maakohus jättis

rahuldamata kostja taotlused tunnistajad üle kuulata;

6) soovis kostja tunnistajate ütlustega tõendada, et 22 000 eurot anti E.N. le tagasi;

7) näitavad kostja pangakonto väljavõtted, et kostja on rahalisi vahendeid E.N. huvides

kasutanud. Kostja sissetulekust suuremad väljaminekud näitavad, et kostja ei ole E.N. arvel

rikastunud.

Kostja menetluskulud on kokku 4230 eurot. Kostja palub mõista välja ka viivise

menetluskuludelt seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu.

Kostja 27. märtsil 2019 esitatud seisukoht ja tõend on esitatud hilinenult. Need tuleb jätta TsMS

§ 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

Kostja 02.04.2019 taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb jätta RÕS § 22 lg 5

kohaselt läbi vaatamata, kuna kostja pole märkinud põhjendatud toiminguid ja iga toimingu

tegemise kuupäeva ning alguse ja lõpu kellaaega vastavalt RÕS § 22 lg 1 p-le 2.

Ringkonnakohus määras juba kindlaks kostja menetluskulud (end advokaat V. Murde kulud).

Kulud on ka liiga suured.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi

rahuldada täielikult ning mõista kostjalt täiendavalt välja hageja kasuks 1940,31 eurot ja

sissenõutavaks muutnud viivise 11. juulist 2016 kuni 30. juulini 2018 4676,96 eurot ja edasise

viivise seadusjärgses määras kuni 28 469,57 täieliku tasumiseni.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohtu otsuse põhjendused vastuolulised ja maakohus rikkus TsMS § 436 lõiget 1.

Maakohus on otsuse põhjendustes korduvalt osundanud, et soorituse sai kostja, mida on

kinnitanud ka kostja ise menetluses ja millele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kostja ei

vaidlustanud, et E.N. arvelduskontolt välja võetud rahalised vahendid jäid kostja kätte ja kostja

kasutas rahalisi vahendeid alusetult omal äranägemisel. Samas, kui maakohus tuvastas kõikide

tehingute tühisuse, siis ei oma asjas õiguslikku tähendust asjaolu, kuidas kostja väidetavalt

rahalisi vahendeid kasutas ja kes kandis E.N. ülalpidamiskulusid;

2) rikkus maakohus selgitamiskohustust ja otsus oli üllatuslik. Ebaõige on maakohtu seisukoht

ja õiguslik käsitlus, et hageja ei ole usaldusväärselt põhistanud, et soorituse sai täies ulatuses

kostja ja hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ajal, kui E.N. oli kostja juures, andis tema

E.N. ülalpidamiseks raha või kanti ülalpidamiskulud millegi muu, kui tema enda sissetuleku

arvel. Maakohus ei ole menetluses kordagi andnud teada viidatud asjaolude põhistamis- ja

tõendamisvajadusest;

3) on teadmata ja tõendamata, mida kostja sularahaga tegi. Raha võeti välja ka ajal, mil E.N.

viibis haiglas statsionaarsel ravil;

4) jättis maakohus käsitlemata ja analüüsimata tunnistajate J. N, R. O ja A. P. 08.01.2018

kohtuistungil antud ütlused ja tugines subjektiivselt üksnes kostja tõendamata väidetele ning ei

ole otsuses põhjendanud, miks ta ei arvestanud tunnistajate ütlusi. Tunnistajate R. O, J. N ja A.

P. ütlusega on tõendatud, et E.N. ei viibinud kostja juures vaidlusalusel perioodil 2 kuni 6

nädalat järjest või poole ajast;

5) jättis maakohus vääralt viivise välja mõistmata hagi esitamisest põhjendusel, et seadusest ei

tulene, mis ajast võib saadu tagastamist nõuda. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 82

lõikes 7 sätestatut. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise

kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas alusetu rikastumise nõude puhul,

arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi.

Hageja menetluskulud on apellatsioonimenetluses 2055,01 eurot. Apellant palub mõista välja

ka viivise menetluskuludelt seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Hageja menetluskulud koosnevad õigusabikulust 1323 eurot, mille lisandub käibemaks 264,60

eurot; transpordikulust 17,41 eurot ja riigilõivust 450 eurost.

7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja leidis, et apellatsioonkaebus võeti

menetlusse ebaõigesti, kuna hageja nõue oli ebaselge.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb hageja apellatsioonkaebus

rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, milles jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse ja rahuldab hagi täies ulatuses. Kostja apellatsioonkaebus tuleb

jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, milles maakohus tuvastas volikirja ja

maksekorralduse tühisuse ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel käesolevas otsuses.

10. Kostja väide, et maakohus ei hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid, sh ekspertiisiakti

nr 115 (II kd lk 63-70), ei ole õige. Maakohus andis oma hinnangu kõikidele asjas uuritud

tõenditele otsuse p-s 3-4 (otsuse lk 8-12) ja sh ka ekspertiisi aktile nr 115 (otsuse lk 11 ülalt

teine lõik).

11. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus rikkus menetlusnorme jättes kostja

taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas

samade tunnistajate ülekuulamise taotluse kokku kolmel korral, kuid põhjendas iga kord

erinevalt, miks tunnistajaid on vaja üle kuulata. Esmakordses tunnistajate P. L, L. P, E. S., S. S

ja R. S ülekuulamise taotluses märkis kostja, et tunnistajad teavad anda ütlusi E.N. ja kostja

suhete kohta ning oskavad anda ütlusi, kas esinesid või ei esinenud E.N. käitumises

ebaadekvaatsuse tunnused. Teises taotluses väitis kostja, et need isikud saavad anda ütlusi selle

kohta, et kostja ei ole E.N. lt raha saanud ja apellatsiooniastmes taotles kostja eelnimetatutest

kolme – P. L., L. P. ja E. S. ülekuulamist, et tõendada asjaolu, et kostja hooldas E.N. t.

Ringkonnakohus märgib, et kohus oleks pidanud tunnistajate ülekuulamise vajadust kaaluma

eeldusel, et kostja oleks sõnastanud rikastumise äralangemise osas vastunõude või muul

õiguslikul alusel (käsund) vastuhagi.

12. Kostja väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1028 lg-t 1, kuna kostja ei rikastunud,

sest andis 22 000 eurot E.N. le üle, ei ole õige. Maakohus esitas otsuses põhjendused, miks ta

ei loe kostja ütlustega tõendatuks raha tagasi andmist E.N. le ning ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.

Ringkonnakohus märgib, et kostja on menetluses toonud esile mitmeid vasturääkivaid väiteid.

Nii väitis kostja, et tal olid tihedad suhted E.N. ga 2012 aastast, kord nimetas kostja, et ta

hooldas E.N. t, kord, et nende vahel olid kiindumussuhted. Vaidlusalused tehingud toimusid

kolm aastat pärast suhete algust, lühikese aja jooksul pärast seda, kui E.N. tervislik seisund

halvenes. Veel väitis kostja, et E.N. kinkis talle 24 000 eurot, seejärel aga hakkas kostja

viimasel kohtuistungil väitma, et ta tagastas E.N. le hooldekodus viibimise ajal 22 000 eurot

sularahas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ütlused ei ole kooskõlas kostja

varasemate seisukohtadega ning on ebausaldusväärsed, mistõttu ei saa üksnes kostja ütluste

alusel tuvastada, et kostja tagastas E.N. le 22 000 eurot.

13. Ringkonnakohus leiab, et kui hageja tõendas E.N. piiratud teovõime tehingute tegemise

ajal ning faktilise asjaolu, et raha kanti kostja arvele; kostja võttis E.N. volikirja alusel sularaha

välja ja teostas kaardimakseid, siis on hageja tõendanud, et kostja on soorituse tegemisega

rikastunud. Kostjal oli maakohtus võimalus tõendada, et rikastumine on kas ära langenud või

on kostjal hageja vastu vastunõue.

Asjas esitatud ja uuritud tõendite alusel kohaldas maakohus õigesti TsÜS § 84 lg 1 teist lauset,

mille kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele.

VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus

leiab, et maakohus tuvastas õigesti E.N. piiratud teovõime ning 25.09.2015 volikirja ja selle

alusel tehtud tehingute, samuti 19.11.2015 maksekorralduse tühisuse ning hageja ja kostja

vahelise alusetu rikastumise suhte.

Poolte vahel on tühistest tehingutest tulenevalt VÕS §-s 1028 sätestatud alusetust rikastumisest

tulenev suhe, mille rikkumise korral on hagejal õigus kostjalt nõuda saadu välja andmist

VÕS § 1032 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et hagejal on tõendamiskoormis tõendada, et

kostja rikastus. Ringkonnakohus leiab, et tõendamiskoormise ebaõige jaotuse tõttu on ebaõige

ka kohtu seisukoht, et poole pensioni ja sotsiaaltoetuse ulatuses, so summas 1940,31 eurot

kulutas kostja rahalisi vahendeid E.N. ülalpidamiseks ning selles osas kostja ei rikastunud.

Ringkonnakohus leiab, et kostjal puudus kehtiv alus ja ka põhjendatud vajadus E.N. rahalisi

vahendeid oma isiklikule arvele kanda ning tema pangakaardiga sularaha välja võtta ning tasuda

kaupade ja teenuste eest. Kostja ei ole käesolevas tsiviilasjas esitanud faktilisi asjaolusid, mis

annaksid aluse tuvastada, et mingis osas oleks rikastumine ära langenud, samuti ei ole kostja

pika menetluse jooksul esitanud tasaarvestatavat vastunõuet.

Kostja märkis esimeses menetlusdokumendis (kostja vastuses), et ta kaalub võimalust esitada

vastuhagi (I kd lk 155). Kostjal oli maakohtus õigusteadmistega esindaja, mistõttu puudub alus

maakohtule etteheita selgitamiskohustuse rikkumist.

Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse põhinõude osas ning kostjalt tuleb välja

mõista täiendavalt 1940,31 eurot.

14. Ringkonnakohus leiab, et osaliselt on põhjendatud hageja viivisenõue. VÕS § 1032 kohaselt

tekib alusetu rikastumise eelduste täitmise korral rikastumisnõuet omava võlausaldaja (hageja)

ja rikastumise väljaandmiseks kohustatud võlgniku (kostja) vahel võlasuhe. Võlgnik loetakse

viivitusse sattunuks pärast seda, kui ta ei täida saadu väljaandmise kohustust mõistliku aja

jooksul. Ringkonnakohus ei loe kostjale nõude esitamist enne hagi esitamist tõendatuks.

Hageja viide, et seda kinnitas tunnistaja J. N, ei loe ringkonnakohus piisavaks, kuna tunnistaja

on praeguse hageja vend (E.N. poeg). Õige on hageja väide, et kostja pidi nõudest teada saama

hiljemalt hagi kättetoimetamisest 01.08.2016.

Ringkonnakohus leiab, et hagi kättetoimetamisest 20 päeva oli kostjale kohustuse täitmiseks

mõistlik aeg, seega sattus kostja kohutuse täitmisega viivitusse alates 21. augustist 2016.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on muutunud sissenõutavaks viivis 6091,43 eurot.

15. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, kuid see ei mõjuta hagi

rahuldamise ulatust. Hageja põhinõue ja kõrvalnõue rahuldati täielikult. See, et viivise

kulgemise algusaja suhtes on kohus ja hageja eri meelt, ei ole aluseks jätta menetluskulud

osaliselt hageja enda kanda. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1

alusel kostja kanda.

16. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulu apellatsioonimenetluses summas 1323 eurot

ei ole täises ulatuses põhjendatud. Hageja apellatsioonkaebus oli menetluslike puudustega ja

ringkonnakohus määras kahel korral tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Võttes arvesse, et vaidluse ese ei olnud õiguslikult keerukas, kuid tavapärasest enam aega kulus

tõendite kogumisele ja uurimisele, siis arvestades eeltoodud kaalutlusi, peab ringkonnakohus

hageja põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks apellatsioonimenetluses 980 eurot, millele

lisandub käibemaks 196 eurot. Kokku 1176 eurot (980+196). Põhjendatud on hageja

transpordikulu 17,41 eurot ja riigilõiv 450 eurot. Hageja menetluskulud kokku on

ringkonnakohtus 1643,41 (1176+17,41+450).

17. Ringkonnakohus ei muutnud maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurust, kuid

menetluskulude täielikult kostja kanda jätmise tõttu muutuvad kostjalt väljamõistetud

menetluskulude suurused. Maakohtus oli hageja menetluskulu koos käibemaksuga 5209,68

eurot. Ka hageja maakohtus tasutud riigilõivu 480 ja eksperditasu 508 peab kostja hüvitama

vastavalt maakohtu lahendile, s.o kokku 988 eurot. Kokku peab kostja hüvitama hageja

menetluskuludest maakohtus 6197,68 eurot (988+5209,68). Maa- ja ringkonnakohtus peab

kostja hüvitama hagejale kokku menetluskulud 7841,09 eurot (6197,68 + 1643,41).

18. Kostja riigi õigusabi kindlaksmääratud tasu maakohtus oli 1312,32 eurot. Vastavalt

maakohtu 22. augusti 2016 määrusele tuleb kostjal need kulud hüvitada.

19. Hagilt tasumisele kuulunud riigilõiv 500 eurot ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi tasu 760 eurot, kokku 1260 eurot, mille tasumisest hageja oli vabastatud,

tuleb mõista kostjalt riigi kasuks välja täies ulatuses (maakohus mõistis kostjalt sellest riigi

kasuks välja 80%, s.o 1008 eurot).

20. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on kostja esindaja advokaadi B. Kalmuse taotlus riigi

õigusabi tasu määramiseks kohtuistungil osalemise eest summas 90 eurot (s.h käibemaks 15

eurot).

Täies ulatuses ei ole põhjendatud advokaat B. Kalmuse 2. aprilli 2019 taotluses märgitud kulud

4230 eurot. Taotleja on mitmel erineval real märkinud asja materjalidega tutvumise kulu, kokku

2850 eurot. Ajaks, mil advokaat B. Kalmus määrati kostja esindajaks, oli kostja

apellatsioonkaebus esitatud ja kostja oli ka hageja apellatsioonkaebusele vastanud. Nimetatud

toimingute eest oli kohus määranud tasu eelmisele riigi õigusabi korras määratud esindajale.

Ringkonnakohus möönab, et asi on mahukas, kuid faktilisi asjaolusid ei ole asjas palju ning

esindaja peab õigusabile kulutatud ajaga ökonoomselt ümberkäima. Põhjendatud on asja

materjalidega tutvumise kulu istungil osalemiseks. Kuna asja õiguslik keerukus ei ole suur ja

asja materjalide mahukus on keskmine, on põhjendatud ja vajalik ajakulu asja materjalidega

tutvumisele 6 tundi, s. o 300 eurot (6x50). Põhjendamatu on korduv asja materjalidega

tutvumine ajal, mil esindajal ei olnud enam vajalik kohtule ühtegi menetlusdokumenti koostada.

Esindaja pidi end asja materjalidega kurssi viima vaid istungil osalemiseks. Menetluskulude

nimekirja esitamise tasu ei hüvitata. Seega on põhjendatud ja vajalik riigi õigusabi tasu suurus

490 eurot (90+300+75+25), mille lisandub käibemaks 20% (98 eurot). Koos käibemaksuga on

põhjendatud riigi õigusabi tasu 588 eurot (98+490). Ringkonnakohus ei nõustu, et kostja

esindaja riigi õigusabi tasu suurust tuleb asja erakorralise mahukuse tõttu tõsta, kuna asi ei

olnud erakorraliselt mahukas või keerukas.

21. Kostjalt tuleb mõista välja riigi kasuks talle antud riigi õigusabi tasu, kuna maakohus andis

22. augusti 2016 määrusega hagejale riigi õigusabi kohustusega täielikult hüvitada riigi

õigusabi tasu võrdsete osamaksetena kuue kuu jooksul alates tsiviilasjas lõpplahendi

tegemisest. Ringkonnakohus määras kindlaks 18. septembri 2018 määrusega kostja endise

esindaja advokaadi V. Murde tasu 300 eurot ja kostja praeguse esindaja advokaadi B. Kalmuse

tasu 588 eurot. Seega on apellatsiooniastmes kostja esindajate riigi õigusabi tasu kokku 888

eurot. See tuleb riigile hüvitada.

22. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu 22. augusti 2016 määrusega määratud riigi

õigusabi tasu hüvitamise korda, mille kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi tasu võrdsete

osamaksetena kuue kuu jooksul alates tsiviilasjas lõpplahendi tegemisest. Ringkonnakohus

määrab uue tähtaja alguse. Kostja peab temalt välja mõistetud riigi õigusabi tasu hüvitama

võrdsete osamaksetena kuue kuu jooksul alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest.

23. Kostja peab riigile hüvitama TsMS § 190 lg 2 alusel ka riigilõivu 700 eurot, mille tasumisest

ta apellatsioonkaebuse esitamisel ringkonnakohtu 31. augusti 2018 määruse alusel vabastati.

24. Kokku tuleb mõista kostjalt välja riigi kasuks 4160,32 eurot (1312,32+1260+888+700)

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi