2-17-11651/48 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.04.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-11651

Tsiviilasi

First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) hagi

Fox Estate OÜ ja J Pi vastu kostjate kohustamiseks

OÜ XXX XXX osade üleandmiseks

Tsiviilasja hind

856,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel),

(registrikood 10620229), lepinguline esindaja advokaat

Marko Pikani

Kostja 1 Fox Estate OÜ (registrikood 14231884)

Kostja 2 J P (isikukood xxx)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo

Lindma

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 19.06.2018 ja 13.03.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 04.08.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamine,

millega kohus arestis Fox Estate OÜ-le (registrikood 14231884) kuuluva OÜ xxx

(registrikood xxx) osa nimiväärtusega 13 400 EEK hageja kasuks ning millega

kohus blokeeris OÜ xxx (registrikood xxx) osa nimiväärtusega 13 400 EEK

(ISIN kood xxx) Eesti Väärtpaberite Keskregistris.

3. Kohtuotsuse p 2 jõustub ja kuulub täitmisele alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud hageja First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) kanda.

5. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) esitas 02.08.2017 Harju Maakohtule hagi Fox

Estate OÜ (edaspidi kostja 1) ja J Pi (edaspidi kostja 2) vastu kohustamaks kostjaid andma üle

OÜ XXX XXX (edaspidi NG) osa. Menetluskulud paluvad hagejad jätta täies ulatuses kostja

kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulus NG hagejale ja kostjale 2. Hagejale kuulub osa

nimiväärtusega 26 600 krooni, mis moodustab 66,5% osakapitalist, ning kuni 04.04.2017

kuulus kostjale 2 osa nimiväärtusega 13 400 krooni, mis moodustab 33,5 % osakapitalist.

Kostja 2 võõrandas oma osa kostjale 1 tasaarvestuslepingu alusel. Kostja 1 on asutatud

30.03.2017 ja asutajateks on kostja 2 ning MTÜ xxx (edaspidi xxx). Hagiavalduse esitamise

seisuga on kostja 1 osanikeks samuti kostja 2 ning xxx. Lepingu objektis oleva NG osa

hinnaks (väärtuseks) on lepingu pooled hinnanud kostjale 2 kuulunud NG osa nimiväärtuse

856,42 eurot. Kostja 2 sooviks oli võõrandada NG osa kostjale 1 ning leping sõlmiti

eesmärgiga varjata müügilepingut. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt tuleb lepingule kohaldada

müügilepingu sätteid ning hagejal on õigus NG osanikuna teostada ostueesõigust lepingu

eseme suhtes. Näiliku tehinguga jäeti mulje, et võõrandamist ei toimu. Kostjad soovisid

varjata NG osa müügilepingut takistamaks teise osaniku ehk hageja poolt ostueesõiguse

teostamist. Hageja tegi notariaalse ostueesõiguse teostamise avalduse, et teostada

ostueesõigust ning omandada võõrandatud osa. Hageja oli eelnevalt kandnud notari deposiiti

osa müügihinna 856,42 eurot. Kostjad ei ilmunud tehingu läbiviimiseks ettenähtud ajal

notarisse.

2. Vastuseks kostja vastuväidetele jääb hageja seisukohale, et NG põhikiri sätestab

ostueesõiguse, kuid möönab, et ka kostjate poolt antud teistsugune käsitlus right of first

refusal ehk nn esmane keeldumisõigus on vähemalt teoreetiliselt võimalik. Samas kui kohus

tuvastab, et tegu on keeldumisõigusega, on ka selle realiseerimise õigus hagejal ning kostja 2

poolt kohustuste rikkumise korral õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. Tegemist on

ostueesõiguse analoogiga mis küll realiseerimise korra mõttes on mõnevõrra erinev. Samas

Rahvusvaheliselt teatud põhimõtted on universaalsed ning printsiibis peaks keeldumisõiguse

kokkuleppe korral osa võõrandamine toimuma järgnevalt. Võõrandamissooviga isik teavitab

teist osanikku võõrandamise tingimustest enne kolmandale isikule võõrandamist; kui teine

osanik

soovib

osa

nendel

tingimustel

omandada

on

tal

selleks

eesõigus

ja

võõrandamissooviga osanik on kohustatud neil tingimustel osa teisele osanikule võõrandama

(kolmandale isikule võõrandada ei tohi); alles siis kui teine osanik keeldub ehk ei soovi

samadel tingimustel osa omandada, võib osa võõrandada kolmandale isikule (seejuures

konkreetselt samadel tingimustel ehk võõrandaja ei tohi hinda alandada vms). Vaidlust ei ole,

et kostja 2 pidi igal juhul teavitama hagejat soovist NG osa omand kostjale 1 üle anda ning

seda kohustust on rikutud. Seetõttu on hagejal põhimõtteline õigus rikutud kohustuse osas

rakendada õiguskaitsevahendeid. Ostueesõiguse avaldus toimetati kätte kohtutäituri

vahendusel, kes tegi seda ametikohustuste raames.

3. Kostjad on püstitanud versiooni mille kohaselt toimus NG osa võõrandamine

restruktureerimise käigus seoses xxx poolt nn xxx hoonestusõiguse soetamise ja selle ostu

finantseerimiseks võetud laenuga, mille tagatiseks oli muuhulgas AS xxx garantii. AS xxx

garantii ehk xx ja xxx panga vahel sõlmitud laenulepingu lisatagatise asendamiseks ei oleks

eluliselt olnud vajalik ühegi kostjate poolt tehtud „restruktureerimise“ protsessi sammu

astumine. Kostjate esitatud tõenditest midagi sellist ka ei nähtu ja kõik kostjate väited on

paljasõnalised. Panga jaoks ei olnud eelduslikult mingit põhjust ega vajadust ei kostja 1

asutamiseks ega ka NG osa omandi üleandmiseks ja pantimisest panga kasuks oleks igati

piisanud. Siin oli kostja 1 asutamise ja tehingu põhjuseks just nimelt osa võõrandamine viisil,

mis ei võimaldaks hagejal ostueesõigust teostada.

4. Kostja 2 tühistamisavalduse kohta leiab hageja, kas üleüldse on võimalik kõnealust

tehingut tühistada. TsÜS § 93 lg 3 p 3 ega ka muu õigusnorm ei anna alust tehingu

tühistamiseks olukorras, kus kostja 1 annab NG osa omandi üle kostjale 2 eesmärgiga

ostueesõiguse teostamist takistada/välistada ehk TsÜS § 89 lg 3 juhtumil. Kostja 1 (ja ka

kostja 2) sai(d) väga hästi aru mida ja miks nad teevad ning ka sellest, et osa omandi

üleandmisel võib olla ja tõenäoliselt ka on teisel osanikul kas ostueesõigus (või siis kostjate

käsitluse kohaselt nn emsane keeldumisõigus). Pahatahtlikel eesmärkidel tehtud tehingute

tegemisel võeti teadlik risk ning hageja poolt oma õiguste teostamine ei saa põhimõtteliselt

olla selline asjaolu, mis üldse annaks kostjale 1 tühistamisõiguse.

5. Hageja leiab 01.10.2018 menetlusdokumendis, et ostueesõiguse teostamise formaalsed

eeldused on täidetud. Juhul kui antud faktiväide selle kohta, et avaldus ei ole adressaadini

jõudnud, on õige ja leiab ka kohtu hinnangul käesolevas menetluses tõendamist, ei takista see

hageja nõuete rahuldamist. Kuivõrd hagejale ei esitatud müügilepingut ega isegi teavitatud

sellest, tuleb antud juhul lähtuda kooskõlas Riigikohtu praktikaga mõistlikust tähtajast.

Hageja on igal juhul õigust teostanud mõistliku tähtaja jooksul. Isegi kui kohus tuvastab, et

ostueesõiguse teostamise avaldus ei jõudnud õigel ajal kostjateni ja tuvastab, et VÕS § 6 lg 2

alusel ei saa eelviidatud norme kohaldamata jätta, tuleks kohaldada mõistliku tähtaega, mida

hageja on igal juhul järginud. Kostja 2 ei ole teinud müügilepingut ühelgi viisil hagejale

kättesaadavaks, mistõttu on igati põhjendatud teise osaniku õiguste kaitse. Hageja kasutas

ostueesõiguse

teostamise

avalduse

kätte

toimetamisel

professionaalse

kohtutäituri

ametiteenust. Kui kohus tuvastab, et Kostja 2 ei saanud avaldust kätte kohtutäituri käest, ega

ka muul viisil enne hagiavalduse kättesaadavaks tegemist kohtu poolt, siis kõige hilisem

kuupäev millal see sai juhtuda, on hetk mil ostueesõiguse teostamise avaldus jõudis kostjani,

s.o. 24.08.2017 koos hagiavalduse ja kohtumäärusega. Seega oli tegemist ca 2 kuu pikkuse

perioodiga, mis mahub kahtlemata mõistliku tähtaja ajalistesse raamidesse. Eriti arvestades, et

hageja eest tehingut teadlikult varjati. Seega on Kostja 2 saanud Hageja ostueesõiguse

teostamise avalduse mõistliku aja jooksul kätte ning hageja on ostueesõiguse teostamise

formaalsed eeldused täitnud. Eelisostuõiguse rakendamiseks ei näe seadus ette konkreetset

tähtaega. Levinuim on see eelisostuõiguse õigusinstituut common law maades. New York

Ülikooli õigus- ja majandusosakonna teaduri Marcel Kahani uurimustöös võetakse

eelisostuõiguse olemus kokku järgnevalt: „Eelisostuõigus (right of first refusal) kohustab

vara omanikku pakkuma vara eelisostuõigust teostama õigustatud isikule samadel tingimustel

nagu seda tehti talle kolmanda isiku poolt, enne kui omanik tohib müüa vara kolmandale

isikule.“. Seega väga selgelt ja üheselt tuleb võõrandamissooviga vara omanikul esitada

pakkumine vara omandamiseks eelisostuõigust omavale isikule, kes saab seejärel otsustada

kas ta soovib neil tingimustel vara omandada.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE

6. Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad

kostjad jätta täies ulatuses hageja kanda, kohustades hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjad ei

tunnista hageja hagiavalduses esitatud nõudeid ega nõustu hageja esitatud faktiliste väidete

ega ka õiguslike hinnangutega. NG osanikel ei ole NG osa võõrandamisel kolmandale isikule

ostueesõigust. NG põhikirja punktis 4.1 on ostueesõiguse asemel ette nähtud eelisostuõigus

või nn „esmase äraütlemise õigus“ (right of first refusal), mis kvalitatiivselt erineb

ostueesõigusest. Kuigi põhikirja punktis 4.1 on kasutatud sõna „ostueesõigus“, ei ole põhikirja

punktis 4.1 ostueesõigust sätestatud, vaid põhikirjas on rakendatud ÄS § 149 lg-st 3 tulenevat

õigust kõrvale kalduda seadusjärgsest vaikimisi kehtivast ostueesõiguse regulatsioonist (ÄS §

149 lg 2) ning on kehtestatud teised osa võõrandamise tingimused, mis välistavad

ostueesõiguse olemasolu. Ostueesõigus aga eeldab alati esmalt kehtiva müügilepingu

olemasolu ja alles seejärel tekib ostueesõigust omava isiku poolt ostueesõiguse realiseerimise

võimalus. Kuna aga NG põhikirja osundatud punktis sätestatud osaniku õiguste tekkimine ei

ole seotud mitte osa müügilepingu sõlmimisega, vaid üksnes kavatsusega sõlmida leping, siis

on välistatud, et NG põhikirja punkti 4.1. sisuks olev õigus oleks käsitletav ostueesõigusena.

7. Lisaks sellele, et täitmata on hageja nõude materiaalsed eeldused, on täitmata ka

formaalsed eeldused – hageja pole tähtaegselt ostueesõiguse teostamise avaldust esitanud.

Ainuüksi väide ja tõendid selle kohta, et ostueesõiguse teostamise avaldus on edastatud e-

postiga aadressile xxx, ei võimalda teha järeldust, et avaldus on edastatud kostjale 2 (ammugi

mitte kostjale 2 kätte toimetatud). E-posti aadress xxx ei ole ega ole kunagi olnud kostjate e-

posti aadressiks ega kostjate kasutuses, valduses või seotud edasisuunamise kaudu kostjate e-

posti aadressidega. Samuti ei ole kostjad kunagi avaldanud ühelegi isikule, et see oleks nende

e-posti aadress. Avalikest registritest kättesaadavatel andmetel on J Pi nimelisi isikuid Eestis

mitmeid. Kostja 2 e-posti aadressiks domeenilaiendiga @eesti.ee on ja on olnud ainult xxx ja

xxx. Vaidlust ei ole ega saa olla hageja hagis esitatud väites, et hageja sai teada väidetava

ostueesõiguse esemeks oleva tehingu tingimustest 15.06.2017.

8. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude ning esitatud tõendite alusel ei saa asuda

seisukohale ega lugeda tõendatuks, et kostja 2 poolt NG osa mitterahalise sissemakse

üleandmise kaudu NG osa võõrandamine oli näilik tehing. Ainuüksi mitterahalise sissemakse

tegemine ei tähenda, et varjatakse mingit muud tehingut või tehingu ainsaks eesmärgiks oleks

ostueesõiguse teostamise välistamine teise osaniku poolt. Kostja 2 ei ole sõlminud NG osa

suhtes müügi- ega muud tasulist võõrandamise lepingut VÕS § 244 lg 3 tähenduses, mistõttu

ei ole võimalik ostueesõigust teostada. Kostja 2 eesmärgiks pole olnud võõrandada NG osa

kostjale 1 raha saamise eesmärgil. Andes NG osa mitterahalise sissemaksena üle kostjale 1,

restruktureeris kostja 2 omaenda investeeringuid ja äritegevust. Eesti õiguse ega

kohtupraktika kohaselt ei ole mitterahalise sissemakse üleandmise tehingu suhtes võimalik

teostada ostueesõigust. Ostueesõigust saab teostada üksnes konkreetsete võõrandamistehingu

tingimuste (eelkõige ostuhind) alusel ja suhtes, mitte abstraktse tehingu (üksnes omandamise

kokkuleppe) suhtes. Kostja 2 ei oleks mingil juhul NG osa müünud 856,42 euro eest,

arvestades vara hulka ja väärtust, mis NG-le kuulub.

9. Alternatiivselt esitab kostja 2 käesolevaga hagejale ja kostjale 1 tühistamisavalduse,

millega kostja 2 tühistab tehingu, millega kostja 2 andis kostjale 1 üle kostjale 2 kuuluva NG

osa nimiväärtusega 13 500 krooni. Kostjad jäävad kõigi enda väidete juurde, kuid juhul, kui

kohus leiab, et NG põhikirja kohaselt on siiski ostueesõigus ja hageja on seda tähtaegselt

teostanud, ei saa hagi rahuldada ka tehingute tühistamise tõttu. Tühistatav tehing vormistati

mitterahalise sissemakse üleandmisena ning selle kohta allkirjastati kostja 2 ja kostja 1 vahel

03.04.2017 mitterahalise sissemakse eseme üleandmise leping. Tühistamise aluseks on kostja

2 ebaõige ettekujutus NG osa üleandmise asjaoludest ning õiguslikust tähendusest ja

tagajärgedest (TsÜS § 92 lg 3 p 3). Kostja 2 on eksinud tehingu olemuses. Kostja 2 pole

kunagi soovinud teha muud tehingut, kui üksnes mitterahalise sissemakse üleandmise tehing.

Kui asuda seisukohale, et kostja 2 ei ole teinud mitterahalise sissemakse üleandmise tehingut

ning kostja 2 tehing kvalifitseeritakse ümber müügilepinguks hinnaga 856,42 eurot, ei vasta

kostja 2 tahteavaldused kostja 2 soovitud õiguslikule tagajärjele, mistõttu oli kostjal 2 tehingu

tegemisel asjaoludest ebaõige ettekujutus. Kostja 2 eeldas tühistatavat tehingut tehes, et

tegemist ei ole müügiga ega muu tasulise võõrandamisega, vaid mitterahalise sissemaksega.

Kui Kostja 2 oleks olnud teadlik asjaolust, et tehing (NG osa üleandmine) on käsitletav

müügina või muu tasulise võõrandamisena, mille suhtes on NG teisel osanikul ostueesõigus,

ei oleks kostja 2 kõnealust tehingut (NG osa üleandmist) mistahes tingimustel teinud

(ilmtingimata ei oleks seda teinud hageja poolt väidetud tingimustel).

10. Kostja leiab täiendavalt, et käesoleval juhul ei ole küsimus mitte selles, et hageja ei oleks

teadnud tehingu tingimusi või et ta ei oleks seaduses sätestatud tähtaja jooksul suutnud või

saanud koostada ostueesõiguse teostamise avaldust. Hageja teadis kõiki tingimusi ja esitas

avalduse, kuid esitas avalduse ebaõigele isikule, mitte kostjale 2. Hageja enda minetused

väidetava ostueesõiguse teostamisel ei ole omistatavad kostjale 2 ega muuda kostjat 2

pajatahtlikult käitunuks vms. Samuti ei too hageja enda minetused kaasa ostueesõiguse

teostamise tähtaja pikenemist. Käesoleval juhul ei ole kostja 2 käitunud hageja suhtes ei

vastuoluliselt, vastuolus hea usu põhimõttega ega ka pahatahtlikult. Väidetav ostueesõiguse

tähtaeg ei hakanud kulgema enne, kui hageja sai tingimustest teada 15.06.2017. Hageja on

käesoleval juhul üritanud hea usu põhimõtte vastaselt saavutada ostueesõiguse teostamise

tähtaja pikenemist. Hageja väited tähtaja pikenemise kohta on alusetud. Ebaõige on ka hageja

väide, et kostja 2 oleks ostueesõiguse teostamise avalduse saanud kätte 24.08.2017. E-

toimikust nähtuvate andmete kohaselt on Kostja 2 saanud hagimaterjalid kätte 12.09.2017

mitte 24.08.2017. Seega isegi kui meelevaldselt pikendada ostueesõiguse teostamise tähtaega,

ei ole avaldus ikkagi jõudnud kostjani 2 mõistliku tähtaja jooksul.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu.

12. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19).

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest.

13. Hageja soovib teostada ostueesõigust tehingu suhtes, millega kostja 2 andis talle kuulunud

ettevõtte osa üle kostjale 1. Seega on hageja nõue esitatud kostjate vastu tahteavalduse

tegemiseks kohustamise nõudes. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele TsÜS 68 lg 5

alusel, mille kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab

tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut

kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kui isikut on kohustatud kohtuotsusega

tahteavalduse tegemiseks, siis täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 järgi asendab

tahteavaldust jõustunud kohtuotsus.

14. Kohus tuvastab, et kuni 04.04.2017 kuulus hagejale NG (OÜ Xxx Xxx) osa

nimiväärtusega 26 600 krooni, mis moodustab 66,5% osakapitalist ning kostjale 2 kuulus osa

nimiväärtusega 13 400 krooni, mis moodustab 33,5 % osakapitalist. Kostja 2 andis

03.04.2017 oma osa nimiväärtusega 856,42 eurot kostjale 1 mitterahalise sissemakse eseme

üleandmise lepingu alusel. Kostja 1 on asutatud 30.03.2017 ja asutajateks on kostja 2 ning

xxx (I kd, tl 12). Kostja 1 osanikeks on kostja 2 ning xx. Hageja sai 03.04.2017 mitterahalise

sissemakse eseme üleandmise lepingu tingimustest teada 15.06.2017. Hageja soovis teostada

ostueesõigust ning tegi notariaalse avalduse ostueesõiguse teostamiseks (I kd, tl 15-17).

Kohtutäitur edastas hageja ostueesõiguse teostamise avalduse e-postiga aadressile xxx.

Nimetatud asjaolude osas puudub pooltel ka vaidlus.

15. Pooled vaidlevad selle üle, kas ostueesõiguse olukord on tekkinud, so kas NG põhikirja p

4.2 sätestab ostueesõigust või eelisostuõigust ehk „esmase äraütlemise õigust“ (right of first

refusal), kas NG osa mitterahalise sissemakse eseme üleandmise tehing sõlmiti eesmärgiga

varjata müügilepingut ja kas hageja on esitanud ostueesõiguse avalduse tähtaegselt.

16. Esmalt tuleb tuvastada, kas käesoleval juhul on tekkinud ostueesõiguse olukord. VÕS §

244 lg 4 järgi toimub üldjuhul ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse

tegemisega müüjale. Selleks peab esmalt müüja VÕS § 249 lg 1 järgi ostueesõigust omavale

isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust ning kui

müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel

esitama talle VÕS § 249 lg 2 järgi lepingu. Müüja teatamiskohustus loetakse VÕS § 249 lg 3

järgi täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust

omavale isikule ostja. Osaühingu osa võõrandamise puhul on ostueesõiguse teostamist

täpsustatud äriseadustikus (ÄS). ÄS § 149 lg 1 järgi võib osanik osa vabalt võõrandada teisele

osanikule, kuid osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ÄS § 149 lg 2 järgi

ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Sama paragrahvi lg 3

kohaselt võib põhikirjas osaniku ostueesõiguse ka välistada. Seejuures peab müüja esitama

müügilepingu osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu

sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta

sätestatut.

17. Õiguskirjanduse kohaselt tuleb osa võõrandamisel eristada kolme võimalikku

osanikevahelist regulatsiooni: seadusjärge ostueesõigus, põhikirjas ettenähtud ostueesõiguse

välistamine või põhikirjas ostueesõiguse asendamine muude (rangemate) osa võõrandamise

piirangutega. Ilma põhikirja täiendava regulatsioonita kehtib osanike vahel seadusjärgne

ostueesõigus. Ostueesõiguse regulatsiooni kohaldatakse osaühingu osa võõrandamisel

automaatselt, kui osanikud ei ole põhikirjaga ette näinud ÄS § 149 lg 3 kohaseid muid

rangemaid piiranguid osa võõrandamisel või ei ole ostueesõigust põhikirjaga välistanud (vt

K.Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura 2015, lk 230, äärenr 1126-1128).

Ostueesõiguse ü heks peamiseks funktsiooniks ä riü hingute puhul on lä bi ostueesõiguse

sä testamise hoida ä riü hingu omanike ringi võimalikult muutumatuna. Ostueesõigus

võimaldab olemasoleval osanikul või aktsionä ril vä listada vä ljaspool ä riü hingut tuleval

kolmandal isikul ä riü hingu omanike ringi astumise, kuna ostueesõigust kasutades võib ü hingu

osanik või aktsionä r mü ü dava osa ise omandada. Osaühing on olemuslikult suletum

ühinguvorm, kus osanikel on suurem õigus osanike ringi määratlemisel.

18. Kostja leiab, et kuigi põhikirja punktis 4.1 on kasutatud sõna „ostueesõigus“, ei ole

põhikirja punktis 4.1 ostueesõigust sätestatud, vaid põhikirjas on rakendatud ÄS § 149 lg-st 3

tulenevat õigust kõrvale kalduda seadusjärgsest vaikimisi kehtivast ostueesõiguse

regulatsioonist (ÄS § 149 lg 2) ning on kehtestatud teised osa võõrandamise tingimused, mis

välistavad ostueesõiguse olemasolu. Kohtule esitatud OÜ Xxx Xxx põhikirja p 4.1 kohaselt

osanik võib vabalt võõrandada oma osa teisele osanikule. Osa võõrandamisel kolmandale

isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe (1) kuu jooksul, alates osaniku poolt

võõrandamise soovist teatamisest. Kui selle aja jooksul osanikud ei soovinud ostueesõigust

teostada, võib osa võõrandada kolmandale isikule (I kd, tl 70-71). Kohus leiab, et põhikirja

punkti 4.1 mõtteks ja eesmärgiks on üle kinnitada osaniku ostueesõigus vastavalt ÄS § 149 lg

2 sätestatule. Põhikirjas sätestatu kattub praktiliselt seaduses sätestatud regulatsiooniga.

Kohus leiab, et kõnealuses põhikirjas on lähtutud seadusjärgsest ostueesõiguse

regulatsioonist. Põhikirjast ei tulene, et põhikirja p-ga 4.1 oleks soovitud seaduses sätestatud

regulatsioonist kõrvale kalduda. Kohtu hinnangul ei tulene NG põhikirjast, et osanikud

oleksid soovinud välistada ostueesõiguse ning on kokku leppinud eelisostuõiguse või esmase

äraütlemise õiguse teostamises (right on first refusal). Eesti õigus ei sätesta esmase

keeldumisõiguse regulatsiooni ning juhul, kui poolte tahe oli sätestada põhikirja p-is 4.1

esmast keeldumisõigust, siis oleksid pooled pidanud selles sõnaselgelt kokku leppima.

Vaidlus puudub selles, et pooled ei välistasid ostueesõiguse teostamist ega ei leppinud

põhikirjas sõnaselgelt kokku esmase keeldumisõiguse regulatsiooni kohaldamises. Seega ei

ole käesoleval juhul tegemist eelisostuõiguse juhtumiga ning tegemist on ostueesõigusega.

Sellest tulenevalt on hagejal õigus teostada materiaalsete ja formaalsete eelduste esinemisel

ostueesõigust.

19. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja saab ostueesõigust teostada, kuna kostja 2 andis

oma osa üle kostjale 1 mitterahalise sissemakse tehingu alusel. Hagejal kui ostueesõiguslasel

on VÕS § 244 lg 1 järgi samad õigused kui esialgsel ostjal müügilepingu järgi. Ostueesõigus

on VÕS § 244 lg 1 järgi õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja

müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis,

kuid sellest ei muutu kehtetuks ostjaga sõlmitud müügileping. Müügileping on võlaõiguslik

leping, mille järgi on asja müümisel müüja põhikohustuseks asja valduse üleandmine ja

ostjale omandi ülemineku võimaldamine, ostja põhikohustusteks aga ostuhinna tasumine ja

asja vastuvõtmine (VÕS § 208 lg 1). Seega saab ostueesõigust teostada üksnes siis, kui

võõrandaja on sõlminud eseme suhtes müügi- või muu tasulise võõrandamise tehingu (VÕS §

244 lg 3).

20. Riigikohus on märkinud, et osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on

mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle

osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise

sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat

põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid

põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole

võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav,

kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks

olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille

suhtes kehtib ostueesõigus. Juhul kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata

müügilepingut, tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel

juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada (vt RKTKo 3-2-1-121-09, p 12-13). Tulenevalt

eelnevast ei saa hageja mitterahalise sissemakse tehingu tegemise tõttu ostueesõigust teostada.

21. Käesoleval juhul on hageja tuginenud asjaolule, et mitterahalise sissemakse tegemine oli

näilik tehing, millega varjati müügilepingut. Hageja leiab, et kostjad soovisid varjata NG osa

müügilepingut takistamaks teise osaniku ehk hageja poolt ostueesõiguse teostamist. Seega

võib kõnealuse lepingu puhul olla tegu näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut

(NG osa müügilepingut) TsÜS § 89 lg 3 mõttes. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing,

mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole

avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu

olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt näilik tehing on tühine. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt, kui näiliku tehinguga varjatakse

teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega puudub

näiliku tehingu puhul tehingu tegijatel tegelikult tahe tehingut teha, nad soovivad tekitada

üksnes õigusnäivust, nagu tehing oleks tehtud, või siis varjata muud tehingut. TsÜS § 89

eeldab seda, et lisaks näilikule tehingule (mis tehti mingi teise tehingu varjamiseks) tehti ka

see tehing mida varjati. Riigikohus on selgitanud, et näiliku tehingu puhul on määrava

tähendusega poolte tahe, seega tuleb eelkõige tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut

sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti.

Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (RKTKo 3-2-1-137-09, p 11).

Samuti on Tallinna Ringkonnakohus käesoleva vaidlusega sarnases vaidluses märkinud, et

iseenesest ei ole mitterahalise sissemakse tegemine ebaseaduslik tegevus. Privaatautonoomia

põhimõttest lähtuvalt võib tsiviilkäibes selliselt toimida ja õiguskord peab tunnustama selliselt

tehingute tegemist ja tunnistama selliselt tehtud tehinguid kehtivana, välja arvatud juhul, kui

hageja soovib kohtu ette tuua ja tõendada TsÜS § 89 aluseks olevad asjaolud. Tehingu

kehtivus ei saa sõltuda sellest, kas tehingu teinud isik suudab veenvalt põhjendada tehingu

majanduslikku põhjendatust. Tehingu näilikkuse asjaolusid peab tõendama see isik, kes

näilikkusele tugineda soovib (vt Tallinna RgKo 2-14-60582, p 12).

22. Hageja väitel oli kostja 2 sooviks ja tahteks võõrandada NG osa omand selliselt, et tal

säiliks kontroll NG osa üle. Selleks asutati kostja 1, kelle suurosanik on xxx ning

vähemusosanik kostja 2. xxx juhatuse liikmed on kostjaga 2 seotud isikud. Kostja 1

suurosanik on MTÜ xxx ja kostja 2 (tl 42-43). Kostja 1 juhatuse liikmed on H T ja J P.

Hageja ka märgib, et sellest tulenevalt säilitas kostja 2 kontrolli NG osa üle, kuna NG osa on

endiselt kostja 2 mõjusfääris. Kohtu hinnangul ei viita eelpool nimetatu sellele, et kostja 2 oli

soov saada mitterahalise sissemakse tegemisel NG osa eest raha. Kostjal 1 suurosanik on xxx

ning vähemusosanik kostja 2. Kostja 2 ei vaidlusta, et kostja 2 säilitas kontrolli NG osa üle,

kuna NG osa on endiselt kostja 2 mõjusfääris. Kuid tasaarvestustehingu tegemine ei anna

alust asuda seisukohale, et kostja 2 tegelik eesmärk oli osade müümine kostjale 1. Kostja 2

osa ei väljunud kostja 2 mõjusfäärist ning kostja 2 majanduslik eesmärk mitterahalise

sissemakse tegemisel ei saanud seega olla NG osa lõplik enda mõjusfäärist ära andmine.

Seega on NG omanike ring püsinud peaaegu muutumatuna.

23. Kohus leiab, et hageja ei ole ka tõendanud asjaolu, et mitterahalise sissemakse eseme

üleandmise lepingu sõlmimise eesmärk oli varjata NG osa võõrandamist. Kohus nõustub

kostja seisukohaga, et ainuüksi mitterahalise sissemakse tegemine ei tähenda, et varjatakse

mingit muud tehingut või tehingu ainsaks eesmärgiks oleks ostueesõiguse teostamise

välistamine teise osaniku poolt. Kostjad sõlmisid 03.04.2017 käsutustehingu. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja 2 eesmärgiks oli võõrandada NG osa kostjale 1 raha saamise eesmärgil.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja 2 sai osa müümise eest raha. Kostja 2 seletas

kohtule vande all, et andes NG osa mitterahalise sissemaksena üle kostjale 1, struktureeris

kostja 2 omaenda investeeringuid ja äritegevust. Kostja 2 tegi mitterahalise sissemakse

asutatud osaühingusse osakapitalina ning tõstis sinna ümber erinevad väärtpaberid ja nõuded,

sh Xxx Xxx OÜ osa. NG on majanduslikus mõttes tugev ettevõte (II kd, tl 35 pöördel).

Samuti andis kostja 2 vande all ütlusi selle kohta, et midagi ei muutunud võrreldes varasema

olukorraga, ta on endiselt Xxx Xxx OÜ osanik kostja 1 kõrval (II kd, tl 36). Kostja 2

äritegevuse struktureerimine on nähtav ka 21.12.2017 esitatud tõenditest (I kd tl 116-158).

Seega asub kohus seisukohale, et ostueesõiguse teostamine on käesoleval juhul VÕS § 246 lg-

st 2 tulenevalt välistatud.

24. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi juhul kui hagejal olnuks õigus kasutada

ostueesõigust, on hageja minetanud võimaluse ostueesõiguse teostamiseks, kuna hageja ei ole

esitanud kosjatele ostueesõiguse teostamise avaldust õigeaegselt. Vaidlust ei ole, et kostja 2

mitterahalise sissemakse lepingu sõlmimise kohta hagejale teadet ei saatnud. Kuigi hagejale

VÕS § 249 nõuetele vastavat teadet ei saadetud, sai ta 03.04.2017 mitterahalise sissemakse

eseme üleandmise lepingu tingimustest teada 15.06.2017. Kostja on nimetatud faktiväite

menetluses ka omaks võtnud. Hageja tegi 19.06.2017 notari juures avalduse ostueesõiguse

teostamiseks ( I kd, tl 15-16). Hageja valis ostueesõiguse kättetoimetamiseks kohtutäituri

ning kohtutäitur edastas VÕS § 244 lg-tele 4 ja 5 vastava avalduse e-postiaadressile xxx (I kd,

tl 18-19). Kohus leiab, et nimetatuga ei saa tõendatuks lugeda asjaolu, et avaldus on edastatud

kostjale 2 ja on kostjale 2 kättetoimetatud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et pelgalt

kostja 2 ees- ja perekonnanime kasutamine e-posti aadressi osana domeeni laiendiga

@eesti.ee ei saa põhjendada ega tõendada seda, et tegemist on kostja 2 e-posti aadressiga.

Kostjad on tõendanud, et J Pi nimelisi isikuid on Eestis mitmeid (I kd, tl 60). Samuti on

kostjad tõendnaud, et kostja 2 e-posti aadressiks domeenilaiendiga @eesti.ee on xxx ja xxx (I

kd, tl 61). Osaühingu osa suhtes tuleb avaldus ostueesõiguse teostamiseks esitada 1 kuu

jooksul, so hiljemalt 15.07.2017 (ÄS § 149 lg 2). Seega said kostjad ostueesõiguse teostamise

avaldusest teada hagiavalduse kätte saamisel. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt said kostjad

hagiavalduse kätte 12.09.2017. Kohus leiab, et hageja väited tähtaja pikenemise kohta on

alusetud. Kohus leiab, et hageja ei teinud kõik endast võimaliku, et toimetada ostueesõiguse

teostamise avaldus kostjatele kätte.

25. Eeltoodust tulenevalt hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu. Seega ei ole hagejal võimalik

vaidlusaluse osa suhtes ostueesõigust teostada ning kohus ei analüüsi poolte seisukohti ja

tõendeid kostja 2 tühistamisavalduse osas.

26. Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tühistab kohus 04.08.2017

määrusega seatud hagi tagamise abinõud käesoleva kohtuotsusega. TsMS § 442 lg 5 kohaselt

otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel

lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju

Maakohus rahuldas 04.08.2017 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja arestis xxx OÜ-

le kuuluva OÜ XXX XXX osa nimiväärtusega 13 400 EEK hageja kasuks ning blokeeris OÜ

XXX XXX osa nimiväärtusega 13 400 EEK (ISIN kood xxx) Eesti Väärtpaberite

Keskregistris. Riigikohus on märkinud, et just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5

esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi

rahuldamata jätvat kohtuotsust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-164-09, p 40). Seega määrab

kohus hagi tagamise tühistamise jõustumise siduvaks käesoleva kohtuotsuse jõustumisega.

MENETLUSKULUD

27. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

28. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik

Otsuse põhjendusi muudetud Tallinna RK 23.10.2019 lahendiga.