4-19-1178/16 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 23. aprill 2019 Kohtuasja number 4-19-1178 Kohtukoosseis Juhan Sarv Kohtuasi Väärteoasi F.I süüdistuses LS § 201 lg 1, § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 ja LKindlS § 81 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 27. märtsi 2019. a määrus väärteomenetluse lõpetamise kohta VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel Määruskaebuse esitaja

Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur (esindaja Tarmo Tammesoo) Teised määruskaebemenetluse pooled F.I Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 27. märtsi 2019. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ja

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur koostas 1. veebruaril 2019 kohtuvälise menetlejana väärteoprotokolli F.I kohta. Selle protokolli kohaselt juhtis ilma juhtimisõiguseta menetlusalune isik 11. juunil 2018 kell 14.25 Võrumaal Antsla vallas Uue-Antsla küla Vahtramäe kortermaja esises parklas mootorsõidukit Citroen Berlingo. Ta juhtis autot ilma sõitmise ohutuses veendumata ja tagurdas vastu maja välisust, põhjustades kahju nii maja haldavale korteriühistule

kui ka auto omanikule. F.I ei esitanud liikluskindlustuse olemasolu tõendavat dokumenti. Pärast vastu maja ust sõitmist põgenes F.I sündmuskohalt ja tarvitas pärast seda ning enne liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamist alkoholi. Seega pani menetlusalune isik toime liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1, § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 ja liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 81 järgsed väärteod.

2. Kohtuväline menetleja saatis väärteotoimiku väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 lg 1 ja § 84 kohaselt maakohtule, et kohus otsustaks F.I-le aresti mõistmise.

3. Tartu Maakohtu 27. märtsi 2019. a määrusega lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel

ja väärteoasja materjalid otsustati anda üle prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

2(7)

4. Maakohus märkis, et karistusseadustiku (KarS) § 3 lg 5 ls 1 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteoja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. VTMS § 29 lg 1 p 4 aga määrab, et kui teos on kuriteo tunnused, tuleb väärteomenetlus lõpetada. F.I väidetavas teos võivad olla kuriteo tunnused. Nimelt on toimikus viiteid sellele, et võib tulla kõne alla F.I vastutus KarS § 424 lg 1–§ 25 lg 2 järgi.

5. Vastutus kuriteo katse eest eeldab KarS § 25 lg 2 kohaselt tahtlust kõigi objektiivse koosseisu

asjaolude suhtes. F.I oli teadlik, et Citroen Berlingo liikus mootori jõul ehk

F.I tahtlus kattis koosseisuelemendi „mootorsõiduk“. Menetlusalune isik soovis Citroeni pedaalide ja rooliratta abil edasi toimetama hakata ehk tal oli tahtlus sõiduki juhtimise suhtes. Asjaoludest tulenevalt võis M. F.I olla tahtlus ka joobeseisundi suhtes.

6. LS § 69 lg-s 2 sätestatud (alkoholi)joobeseisundi mõiste puhul on sisulises mõttes primaarne

alkoholist tekkinud juhtimisvõimetus; numbrilised näitajad on sekundaarse tähendusega. Puutuvalt tahtlusse joobeseisundi suhtes ei saa niisiis olla mõõduandev see, kas inimene teab või vähemasti peab võimalikuks, kui suur kogus alkoholi tal organismis on, vaid see, kas inimene teab, et ta on alkoholist tulenevalt juhtimisvõimetu, või kas ta vähemasti peab võimalikuks, et ta seda on. Kui nõuda, et katse puhul eeldaks subjektiivse koosseisu jaatamine teadmist konkreetsest alkoholi näidust (või selle näidu võimalikuks pidamist), peaks sama kehtima ka lõpuleviidud teo puhul. See tähendaks seda, et kui juhil mõõdetakse LS § 69 lg 2 p 1 määra ületav joove, saaks KarS § 424 lg 1 pärasest tahtlusest kõneleda üksnes juhul, kui juht teadis, et tema joove on suurem kui 1,50 mg ühes grammis veres või 0,75 mg ühes liitris õhus. Tahtluse sellisel tõlgendamisel jääks karistuseta mitmed karistamisväärsed teod: nt sellise LS § 69 lg 2 p 1 pärases joobes inimese poolne auto juhtimine, kes küll teadis, et ta oli enne autoga sõitmist joonud ära palju alkoholi, tundis alkoholi oma kehas ja mõistis, et ta sõidab ebakindlalt, aga kes ei olnud tundnud kunagi huvi selle vastu, kuidas alkoholijoovet mõõdetakse ja kui suured numbrilised näitajad mingi kogus alkoholi tekitab. Niisiis tuleb (alkoholi)joobeseisundi pärase tahtluse tuvastamiseks uurida üksnes seda, kas isik pidas võimalikuks, et ta ei suuda tarbitud alkoholi tõttu sõidukit piisava kindlusega juhtida. Ei ole tarvis, et isik teaks või peaks võimalikus, et ta ei suuda autot sama hästi kui üldse valitseda ja on sellega n-ö iga sekund teelt välja sõitmas. Ka juhil, kes suudab autoga pikka aega tee peal püsida, võib puududa juhtimiseks nõutav kindlus. Juhtimisvõimetusele võivad viidata

näiteks koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, ebaselge kõne või ebamõistlik käitumine

politseinikega suheldes. Samuti võib juhtimisvõimetuse tuvastada sõiduki juhtimise viisi abil: nt n-ö sinka-vinka sõitmine, oma sõidurealt kõrvale kaldumine, mitmete liiklusmärkide järgimata

jätmine, muretu ja kergemeelne liiklemine, kurvis otse sõitmine, teelt välja sõitmine jms. Tähelepanuta ei saa jätta ka alkoholi tarvitamise iseloomu. Mida rohkem inimene alkoholi tarvitanud on ja mida vähem on alkoholi tarvitamisest aega möödas, seda kergem on juhi tahtlust

alkoholist tingitud juhtimisvõimetuse osas jaatada. Tahtluse joobeseisundit tingitud

juhtimisvõimetuse tõttu peab tuvastama kitsalt joobest tulenevalt. Et juhtimisvõimetuse võib tingida paralleelselt ka miski muu (nt kogenematus või oskamatus), tähtsust ei oma: kui isik sai piisava intensiivsusega aru, et ta ei suuda (muu hulgas) joobe tõttu sõidukit piisavalt kindlalt juhtida, on see tahtluse jaatamiseks piisav.

7. F.I oli võimaliku kuriteo toimepanemise ajaks joonud ära suure hulga alkoholi.

Kõigepealt viitavad sellele F.I enda ütlused: ta oli alates juuni algusest iga päev alkoholi tarvitanud; 11. juunil 2018 hakkas ta ennelõunal viina jooma; ta jõi koos kahe-kolme kaaslasega ära kolm pooleliitrist pudelit viina; ka olevat nad tarvitanud kanget õlut. Tunnistaja K.R. ütles, et tarvitas kokku koos kolme kaaslase, sh F.I-ga 11. juunil 2018 alkoholi,

juues ära kolm pooleliitrist pudelit viina ja et F.I oli juba enne temaga jooma

hakkamist viina tarvitanud. Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti kohaselt oli

3(7) F.I väljahingatavas ühes liitris õhus teo toimepanemise ajal vähemalt 1,41–1,71 mg alkoholi (ehk LS § 69 lg 2 p 1 määra oluliselt ületav kogus). Eelöeldu viitab väga tugevasti sellele,

et F.I teadis, et ta oli joonud väga palju alkoholi ja et sellest lähtuvalt mõistis ta vähemasti kaudse tahtluse tasandil, et ta ei suuda tarbitud alkoholi tõttu autot piisavalt kindlalt juhtida. Tunnistaja T.K. i ütlused annavad aluse püstitada hüpoteesi, et F.I mõistis oma juhtimiskõlbmatust ka tulenevalt sellest, kuidas ta autoga sõitis. Nimelt kinnitas tunnistaja, et F.I üritas kõigepealt sõita ära auto esiots ees, aga sõitis vastu äärekivisid; seejärel tagurdas menetlusalune isik suure kiirusega vastu majaust. Niisiis oli F.I tagurdamise hetkeks näinud, et edaspidi sõitmine ei õnnestu: äärekivid tulid ette. Seega oli ta näinud seda, et

ta pole suuteline autoga piisava kindlusega sõitma. Tulenevalt sellest, et ta oli joonud palju alkoholi, mõistis ta vähemalt KarS § 16 lg-s 4 nõutava intensiivsusega, et see võimetus on tingitud alkoholist. Ka peab tahtluse tuvastamisel võtma arvesse seda, et indikaatorvahendi kasutamise

protokolli kohaselt oli F.I kõne kell 16.10 segane, arusaamatu ja aeglane. Kui praeguses asjas F.I tahtlust eitada, jääb mõistetamatuks, kuidas saab tahtlust jaatada inimese puhul, kellel on korrektselt mõõdetud alkoholi sisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus nt 0,8 mg (ehk tuvastatud on LS § 69 lg 2 p 1 pärane joove), aga kes jõi alkoholi vähem kui F.I praegu, kelle artikulatsioon oli selge ja kes suutis autot korrektselt teel hoida.

8. Eelöeldu annab piisava aluse arvata, et F.I pani toime KarS § 424 lg 1–§ 25 lg 2 pärase kuriteo. Et ei ole võimalik tuvastada, kas F.I tegelikult joobeseisundis oli, tuleb kõne alla vastutus kõlbmatu kuriteokatse eest KarS § 26 lg 1 mõttes. Et selle hüpoteesi paikapidavust kontrollida, tuleb väärteoasja materjalid saata Lõuna Ringkonnaprokuratuuri. MÄÄRUSKAEBUSMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kohtuväline menetleja, kes ei nõustu maakohtu määrusega ja kontekstist tulenevalt taotleb selle tühistamist.

10. Kohtuväline menetleja on maakohtuga nõus selles, et A. Kärgendbergil oli tõepoolest tahtlus

panna toime KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu. Nimelt viitavad asjaolud sellele, et F.I oli 11. juunil 2018 kella 14.25-ks ära joonud suure hulga alkoholi. F.I teadis, et ta oli joonud väga palju alkoholi ja vähemalt kaudse tahtluse tasandil mõistis, et ta ei suuda seetõttu autot piisavalt kindlalt juhtida. Ka objektiivse teopildi alusel on võimalik öelda, et F.I oli tarvitanud sedavõrd palju alkoholi, et ta ei olnud ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Objektiivse teopildi pinnal on alust arvata, et F.I on toime pannud KarS § 424 lg 1 alusel kvalifitseeritava kuriteo. 11. Probleem peitub selles, et kas antud tegevuse käigus oli isik ka joobeseisundis. Käesolevas asjas on ekspertiisiga tuvastatud, et olemasolevate andmete põhjal oli F.I väljahingatavas ühes liitris õhus teo toimepanemise ajal vähemalt 1,41–1,71 mg alkoholi. Joobe selline suurus viitab ilmselgelt joobeseisundi esinemisele, vastates LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud määrale. Kuigi KrMS § 61 lg 1 näeb ette, et ühelgi tõendil pole ette kindlaks määratud jõudu, viitab LS § 69 lg 1 korrakaitseseadusele (KorS) ja ütleb, et joobeseisund tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras. KorS § 38 lg 1 alusel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või KorS § 39 lg 2 alusel vereproovi võtmisega. Seega on seadusandja öelnud, et vaatamata väliselt tuvastatud juhtimisvõimetusele on joobeseisundi jaatamiseks vajalik ka arvuliselt näidatava joobe suurus. Kuivõrd halbade juhuste kokkulangemise tõttu ei ole F.I võimaliku joobeseisundi

tuvastamiseks kasutatud tõenduslikku alkomeetrit ega võetud vereproovi, siis tuleb tõdeda, et F.I-le tehtud ekspertiis pole piisav tõend tema joobe suuruse määramiseks.

4(7)

12. Asjaolu, et pole kogutud piisavalt tõendid selle kohta, et sedastada F.I teos KarS § 424 lg 1 koosseisu, ei tähenda aga automaatselt seda, et tegemist oleks samas sättes ette nähtud kuriteo katsega. Lõpuleviiduks saab lugeda tegu, kui on täidetud kõik koosseisus nõutud asjaolud. F.I teo objektiivne pilt viitab sellele, et tegemist on lõpuleviidud teoga. On

kogutud tõendeid selle kohta, et F.I juhtis mootorsõidukit, olles seisundis, kus eelnevalt tarbitud alkoholikoguse tõttu polnud ta võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Seega on KarS § 424 lg 1 väline teopilt sellega täidetud. Olukorras, kus kuriteokoosseisu välise teopildi järgi on tegemist lõpuleviidud teoga, ei saa rääkida enam katsestaadiumisse jäänud teost. Kogutud tõendid viitavad sellele, et F.I alustas mootorsõiduki juhtimist, juhtis mootorsõidukit ja ka lõpetas mootorsõiduki juhtimise, olles sõitnud vastu maja ust. Joobeseisundis juhtimise puhul võiks katsega tegemist olla olukorras, kus isik tarvitab suure koguse alkoholi sooviga panna toime KarS § 424 kuritegu, kuid mingil füsioloogilisel põhjusel ei osutu tema

seaduses sätestatud viisil fikseeritud joove piisavaks. Käesoleval juhul on tegemist aga olukorraga, kus uurimisasutus on eksinud tõendi kogumisel ja selle tõttu pole võimalik seaduses nõutaval viisil öelda, kui palju alkoholi oli juhtimise hetkel F.I ühes grammis veres või ühes liitris väljahingatavas õhus. Seega välise teopildi järgi on tegemist küll lõpuleviidud teoga, kuid süüdistuse esitamine jääb tõendi kogumise ilmnenud eksimuse taha. 13. Samuti ei nõustu kohtuväline menetleja maakohtu seisukohaga, et tegemist võiks olla kõlbmatu kuriteokatsega. Ei ole ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et F.I jõi enne sõitma asumist alkoholi asemel mõnd sellist jooki, mis ei tekita alkoholijoovet. Samuti puuduvad andmed selle

kohta, et Citroen Berlingo ei ole mootorsõiduk. Kolmandaks ei ole alust arvata ka seda, et

mootorsõiduk liikus ilma F.I

tegevuseta ehk juhtimiseta. Seega oli F.I olemas kõik võimalused panna toime KarS § 424 lg 1 alusel kvalifitseeritav tegu. Süüdistuse esitamine jäi aga selle taha, et pole võimalik seaduses nõutaval viisil öelda, kui palju alkoholi oli juhtimise hetkel F.I ühes grammis veres või ühes liitris väljahingatavas õhus. Ei ole mitte ühtki objektiivset põhjust ütlemaks, et pärast viina joomist mootorsõidukiga sõitma minnes pole võimalik toime panna KarS § 424 lg 1 alusel kvalifitseeritavat tegu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. VTMS § 29 lg 1 p 4 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud menetlus tuleb lõpetada mh juhul,

kui teos on kuriteo tunnused. VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole mõistetavalt vaja

tõsikindlalt tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime sellise teo, mis vastab mõne

kuriteokoosseisu tunnustele. Sellise järelduse tegemiseks poleks väärteoasja menetlejal ka protsessuaalset pädevust. VTMS § 29 lg 1 p 4 tuleb kohaldamisele alati, kui on olemas vähemalt

selline kuriteokahtlus, millest piisab kriminaalmenetluse alustamiseks. VTMS § 29 lg 1 p 4

peamine eesmärk ongi tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata kriminalmenetluse

seadustiku (KrMS) §-st 6 tulenev riigi kohustus toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel

kriminaalmenetlust. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel tuleb põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 9 ja 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 7). Teisisõnu on kriminaalmenetluse alustamise

lävend legaliteediprintsiibist ja -põhimõttest tulenevalt madal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 29). Kuna VTMS § 29 lg 1 p 4 ja KrMS § 6 reguleerimisese on olemuslikult seotud, kehtib põhimõte

ka VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamisel. (Tartu Ringkonnakohtu 26. aprilli 2018. a määrus asjas nr 4-18-1608, p 5)

5(7) 15. Tartu Maakohtu vaidlustatud määruses osutatud asjaolud ja tõendid on küllaldased, jaatamaks sellist kuriteokahtlust, mille kontrollimiseks on KrMS § 6 järgi tarvis alustada KarS § 424–§ 25

lg 2–§ 26 lg 1 tunnustel kriminaalmenetlust. Kohtuvälise menetleja määruskaebuses toodud vastuväited põhinevad materiaalõiguse ebaõigel tõlgendamisel. 16. Riigikohus on selgitanud, et tuvastades mõne kuriteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise,

tuleb seejärel kontrollida, kas isiku käitumine on kvalifitseeritav selle kuriteo katsena. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele

teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku

tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p-d 21 ja 24). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse. KarS § 26 lg 1 järgi on süüteokatse kõlbmatu, kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 9). 17. Süüteokoosseisu mõne objektiivse tunnuse puudumisega, mis annab aluse kontrollida süüteokatse

olemasolu, on õiguslikult samastatav ka olukord, kus eksisteerib kahtlus, et sellele koosseisutunnusele vastavad faktilised asjaolud siiski esinesid, kuid nende asjaolude tõsikindlaks tuvastamiseks pole piisavalt tõendeid. Olukorras, kus süüteokatse eest võib vastutada isik, kelle puhul on tõsikindlalt tuvastatud, et tema käitumises puudus mingi objektiivse süüteokoosseisu tunnus (nt joobeseisund KarS § 424 mõttes), on ilmne, et süüteokatse eest saab muude eelduste

täidetuse korral karistada ka sellist isikut, kelle puhul on olemas kahtlus, et ta siiski täitis objektiivse süüteokoosseisu kõik tunnused, kuid mõnele koosseisutunnusele vastavate asjaolude tõsikindel tuvastamine pole võimalik. Vastasel korral tekiks olukord, kus seadus kohtleks isikut, kelle teo puhul on kuriteokoosseisu objektiivse tunnuse täitmine tõsikindlalt välistatud, halvemini, kui isikut, kelle puhul eksisteerib tõendamata kahtlus, et ta selle tunnuse siiski realiseeris. Selline lahendus oleks muu hulgas ilmselges vastuolus põhiseaduse § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva

õigusloome võrduse põhimõttega, kuna sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks

meelevaldselt ebavõrdselt. Ühtlasi peab silmas pidama, et KrMS § 7 lg-s 3 ette nähtud

tõendamisreegli kohaselt on kõrvaldamata kahtlus mingi (vastutust loova või raskendava) süüteokoosseisu tunnuse täitmise osas võrdsustatav selle tunnuse puudumisega (tõendamatusega). 18. Seega on väär määruskaebuse esitaja seisukoht, et kuna F.I teo objektiivne (väline) pilt viitab sellele, et tegemist oli lõpuleviidud teoga, ei saa rääkida enam katsestaadiumisse jäänud

teost. Süüteo lõpuleviiduse välistab – ja süüteokatse kontrolli käivitab – ükskõik millise objektiivse süüteokooseisu tunnuse puudumine. Olukorras, kus kohtuväline menetleja ise väidab, et F.I teo puhul pole tõsikindlalt tuvastatav toimepanija joobeseisund kui KarS 424 lg 1 objektiivse koosseisu tunnus, on ainetu rääkida „välise teopildi järgi lõpuleviidud teost“. Süütegu on kas lõpuleviidud või mitte. Karistusõigus ei tunne sellist erikategooriat nagu „välise teopildi järgi lõpuleviidud süütegu“, mis ühelt poolt ei ole käsitatav lõpuleviidud süüteona, kuid mille puhul oleks samas justkui välistatud ka süüteokatse võimalikkus. 19. Menetletava juhtumi puhul on selge, et pole tõendeid, mille alusel saaks tõsikindlalt tuvastada, kas F.I oli 11. juunil 2018 kell 14.25 mootorsõidukit juhtides KarS § 424 lg 1 mõttes

alkoholijoobe-seisundis ehk kas alkoholisisaldus tema veres täitis LS § 69 lg-s 2 sätestatud

6(7) piirmäärad. Selge on seegi, et praegu ei ole enam võimalik selliseid tõendeid koguda. Seega on välistatud F.I süüditunnistamine KarS § 424 lg 1 järgi lõpuleviidud kuriteos. 20. Samas – nagu maakohus õigesti tõdes – ei ole välistatud võimalus koguda piisavalt tõendeid, tuvastamaks, et F.I vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4), et ta on

alkoholijoobest tulenevalt juhtimisvõimetu (ehk et tema alkoholijoove on piisav, muutmaks kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid selliseks, et ta ei ole ilmselgelt võimeline

sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima). Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust, et KarS § 424 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmiseks ei pea isik teadma, kui palju tema veres või väljahingatavas õhus alkoholi on (ega isegi mitte seda, et taolised näidud üldse eksisteerivad).

Piisab sellest, kui toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et ta on sellises alkoholijoobe-seisundis, mis muudab ta juhtimisvõimetuks. Juhul, kui keegi mootorsõidukit

juhtides vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et ta on sellises alkoholijoobeseisundis, mis takistab tal mootorsõidukit turvaliselt juhtida, ehkki tegelikult tal (sedavõrd rasket) alkoholijoovet ei ole, vastutab ta KarS § 424 lg 1–§ 25 lg 2–§ 26 lg 1 järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kõlbmatu katse eest.

21. Ekslik on määruskaebuse esitaja arvamus, et F.I tegu ei saa kvalifitseerida mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kõlbmatu katsena, kuna pole viiteid sellele, et ta jõi enne sõitma asumist alkoholi asemel mõnd sellist jooki, mis ei tekita alkoholijoovet, ja samas olid tal kõik võimalused panna toime KarS § 424 lg 1 alusel kvalifitseeritav tegu. Kooskõlas eelmärgituga selgitab kolleegium järgmist. Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kõlbmatu katsega võib olla

tegemist nii juhul, kui on selgelt tuvastatav, et mootorsõiduki juht ei olnud üldse

alkoholijoobeseisundis või polnud tema joove juhtimisvõimetuse tekitamiseks piisav, kui ka juhul, mil on põhjendatud kahtlus, et toimepanija oli juhtimisvõimetust tekitavas joobeseisundis, ent seda kahtlust pole võimalik tõsikindlalt tõendada. Mõlemal juhul piisab sellest, et toimepanija peab mootorsõidukit juhtides vähemalt võimalikuks ja möönab – ehkki (võib-olla) ekslikult –, et

tal on juhtimisvõimetust tekitav joobeseisund. Määruskaebuse esitaja seadusetõlgendus viiks

täiesti vastuvõetamatu – ja õigusloome võrdsuse põhimõttega vastuolus oleva – tulemuseni.

Nimelt saaks kohtuvälise menetleja käsitluse järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kõlbmatu katse eest karistada küll sellist täiesti kainet sõidukijuhti, kes näiteks pärast alkoholivaba õlu joomist usub ekslikult, et ta on joobeseisundis ja see ei luba tal mootorsõidukit turvaliselt juhtida. Samas ei saaks aga karistada mootorsõiduki juhti, kes on tarbinud (kanget) alkoholi ja

teab, et joove ei võimalda tal sõidukit turvaliselt juhtida, kuid kelle puhul pole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kui suur oli alkoholisisaldus tema veres või väljahingatavas õhus. Sellisel õiguskäsitlusel pole seadusest tulenevat alust.

22. Kohtuväline menetleja on määruskaebuses ise märkinud, et A. Kärgendbergil oli tõepoolest tahtlus panna toime KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu, kuna ta teadis, et ta oli joonud väga palju alkoholi, ja mõistis vähemalt kaudse tahtluse tasandil, et ta ei suuda seetõttu autot piisavalt kindlalt juhtida. Samuti ei ole vaidlust, et vaatamata sellisele arusaamale, juhtis F.I

mootorsõidukit, s.o ta realiseeris ka süüteokatse objektiivse koosseisu. Seega järeldub isegi määruskaebuse esitaja enda väidetest – juhul kui anda neile materiaalõiguslikult õige hinnang –,

et F.I arvatav tegu täidab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise katse kõik tunnused.

23. Kokkuvõttes asub ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et praegusel juhul on

väärteomenetluse lõpetamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks küllaldane kahtlus, et F.I, juhtides 11. juunil 2018 kell 14.25 mootorsõidukit, pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4), et ta on sellises alkoholijoobe-seisundis, mille tõttu ta ei ole võimeline

sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima, pannes toime KarS § 424 lg 1–§ 25 lg 2–

7(7)

26 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Järelikult oli maakohtu otsustus väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetada seaduslik ja põhjendatud. 24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS §-st 194, § 196 lg-st 2, § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 27. märtsi 2019. a määruse muutmata ja kohtuvälise menetleja määruskaebuse rahuldamata. 25. Vaidlustamisviites märgitut, mille kohaselt saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse, selgitab ringkonnakohus järgmiselt. VTMS § 198 sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib 1. septembrist 2002. 27. jaanuaril 2011 vastu võetud ja 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga 23 muudeti aga VTMS § 196 lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus

tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui

Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.” Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka

„määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebus. Kui maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud

ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik vaidlustada (nagu VTMS § 198 sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale esitatud määruskaebust menetleda (nagu VTMS § 196 lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab). Seega on VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus. Tulenevalt põhimõttest on VTMS § 196 lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet VTMS § 198 kui varasema seaduse ees. Järelikult ei ole ringkonnakohtu määrus, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav. VTMS § 192 lg 11 kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule. Tulenevalt VTMS §-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada menetlusalune isik ise, vaid üksnes tema advokaadist kaitsja.

Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 21.10.2019 Riigikohtu kohtumääruse RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. märtsi 2019. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu

23. aprilli 2019. a määrus osas, millega lõpetati väärteomenetlus F.I suhtes liiklusseaduse § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegudes.

2. Saata tühistatud osas väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks samas

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta maaja ringkonnakohtu määrused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.