2-17-9141/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.11.2018 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta YY kanda.

3. Välja mõista YY-lt XX kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 920 eurot.

4. Välja mõista YY-lt XX kasuks viivis menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

23.04.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-9141

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.11.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

840,6 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja

CC, lepinguline esindaja Riho Sillar

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Deniss Matvejev

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1. XX (hageja) esitas 12.06.2017 hagi Harju Maakohtusse YY (kostja) vastu isaduse

tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus tuvastas 20.11.2017 otsusega hageja põlvnemise kostjast ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise, mis vastas poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast.

Ringkonnakohus tühistas 05.01.2018 maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja suurema elatise kui 156,6 eurot kuus ja saatis elatisenõude seda ületavas osas uueks

arutamiseks maakohtusse. Seega jõustus 23.02.2018 maakohtu otsus osas, milles kohus tuvastas

hageja põlvnemise kostjast ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise kuni 156,6 eurot kuus

ning vaidlus jätkub nimetatud summat ületava elatisenõude osas.

Hageja sündis XX.XX.XXXX ning tema vanemad olid kostja ja CC (ema). Alates 2014. aasta

septembrist ei elanud kostja koos hagejaga. Kostja ei tasunud hagejale elatist ja ei võimaldanud

ka muul viisil hagejale ülalpidamist. Hageja ülalpidamiskulud olid kokku 560 eurot kuus, mis

moodustusid kommunaalkuludest 55 eurot, kulust riietele ja jalanõudele 100 eurot, sidekulust 10

eurot, toidukulust 170 eurot, ravimi- ja vitamiinikuludest 15 eurot, lasteaiatasust 60 eurot,

täiendavatest lasteaiakuludest 30 eurot, trennitasudest 95 eurot ja kulust meelelahutusele 25 eurot.

Hagejat pidas ülal hageja ema, keda abistas hageja vanaisa.

Kostja oli jõukam, kui väitis end olevat. Kostjal oli äriühing, kust maksti eelmisel aastal dividende

8 000 eurot. Kostja sai tõenäoliselt lisaks mitteametlikku sissetulekut. See võis pärineda temale

mittekuuluva korteri väljaüürimisest ja/või tema äriühingust. Lisaks omas kostja kahte kinnisasja,

liikmelisust garaažiühistus ja mootorsõidukit. Hageja ema ei töötanud alates 2017. aasta

oktoobrist, ta õppis erakoolis kosmeetikuks. Tema sissetulek pärines Eesti Töötukassast ja oli 130

eurot kuus. Lisaks sai ta igakuist lastetoetust 55 eurot. Korter, kus hageja ja tema ema elasid,

kuulus hageja ema elukaaslasele. Kinnisvara, sõidukeid ja ühingute osasid tal ei olnud.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta poolte

endi kanda.

Kostjal oli väike sissetulek: menetluse algul 250 eurot kuus ja hiljem 158 eurot kuus (Eesti

Töötukassalt). Narvas oli raske leida tööd, mille eest makstakse rohkem kui 470 eurot. Talle

kuulusid äriühingu osad ja auto. Kostja pidas ülal teist alaealist last, kellega ta koos ei elanud.

Maksimaalselt sai kostja hagejale elatist maksta 156,6 eurot kuus.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise, mis vastas poolele

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 12.06.2017 kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Kohus määras, et elatis tuli tasuda hageja ema arvelduskontole. Hiljemalt eelmise kuu

viimaseks päevaks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Kohus tuvastas, et hageja oli kostja ja hageja ema kuueaastane poeg. Vaidlus puudus selles, et

laps elas ema juures ja mõlemad vanemad peavad last üleval pidama. Vaieldi selle üle, kui suurt

elatist peab kostja hagejale tasuma. Kusjuures vanemad olid ühel meelel selles, et hageja

igakuiseks ülalpidamiseks kulub vähemalt töötasu alammäära suurune rahasumma. Kohtul tuli

hinnata, kas praegusel juhul esines perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-s 1 nimetatud alus elatise

vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra.

Maksu- ja Tolliameti andmetel puudus kostjal püsiv sissetulek. Samas oli kostja töövõimeline

isik, kelle töötamisele tervislik seisund piiranguid ei seadnud. Olenemata kohtu selgitustest ei

tõendanud kostja oma majanduslikku võimetust hagejale elatist tasuda. Veel enam, kostja

kinnitas, et tal ei ole nimetatut tõendavaid dokumente ega taotlusi tõendite kogumiseks. Samas

tuvastas kohus, et kostjale kuulus korter aadressil XXX, kus kostja ise ei elanud. Samuti kuulus

talle ½ kinnistu kaasomandist asukohaga PPP, kus kostja samuti ei elanud. Talle kuulus 2003.

aasta BMW 530D, Osaühingu R osad. Kostja oli Hooneühistu V liige. Seega suutis kostja hagejale

miinimummääras elatist tasuda ja suutis samal ajal ülal pidada ka teist alaealist last. Alus elatise

väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra puudus.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Kostjal tuli hagejale hüvitada menetluskulud 1 191 eurot.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega mõista

kostjalt hageja kasuks välja elatis 156,6 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda.

Otsus ei olnud jälgitav, sest maakohus üksnes refereeris tõendeid ja ei teinud nendest järeldusi.

Kohus leidis ebaõigesti, et ei esinenud alust elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määra. Maakohtu ebaõigele järeldusele andis aluse mh kostja esindaja halb töö, kes ei

edastanud vajalikke tõendeid kohtule. Kostjale kuuluva liikmelisuse väärtus Hooneühistus V oli

1 200 eurot, tema sõiduauto väärtus oli 350 eurot, sest see vajas remonti, mille maksumus oli

2 850,14 eurot. Erinevalt maakohtu poolt märgitust elas kostja ainsas endale kuuluvas korteris.

Teist kinnisasja ta enam ei omanud. Kostja osa väärtus äriühingus oli 2,35 eurot. Seega oli kostja

halvas majanduslikus olukorras.

Hageja halva majandusliku seisundi tõttu tulid menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Hageja vastuväited

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Esialgsest hagist oli pärast ringkonnakohtu 05.01.2018 otsuse jõustumist vaidluse all veel

küsimus, kas kostjalt tuleks välja mõista 156,6 eurot ületav elatis kuni pooleni Vabariigi Valitsuse

kehtestatud töötasu alammäärast. Kostja oli veendumusel, et temalt ei saanud välja mõista

suuremat elatist kui 156,6 eurot kuus tema halva majandusliku olukorra tõttu ja põhjusel, et ta

pidas ülal veel teist alaealist last. Samas ei vaielnud kostja selle üle, et hageja igakuised kulud olid

kokku 560 eurot.

Iseenesest on õige, et ülalpidamiskohustust omava isiku halb majanduslik seisund ja teise alaealise

lapse olemasolu, kes jääks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, on asjaolud, mis

võivad tingida seaduses sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise tasumise kohustuse. Samas

tuleb kirjeldatud aluste esinemine veenvalt välja tuua, piisavalt põhistada ja ära tõendada.

Praegusel juhul, hoolimata kohtute vastavast selgitusest, kostja sellega toime ei tulnud, mistõttu

rahuldas kohus hagi õigesti.

Maakohus arutas 05.09.2018 istungil vaidluse ulatust, selgitas asja sisu ja menetluslikku olukorda

ning tõendamiskoormist ja tõendite esitamise kohustust (TsMS § 230). Seda oli eelnevalt teinud

ka ringkonnakohus asjas 05.01.2018 tehtud lahendis. Kostja esindaja tõdes istungil, et kostjal ei

ole tõendeid esitada ning tal ei ole ka tõendite kogumise taotlusi. Kohus kogus omal algatusel

tõendeid ja neid tõendeid kogumis muude menetluses esitatud tõenditega hinnates jõudis õigele

järeldusele, et praegusel juhul ei esinenud asjaolusid, mis olid lapse õigustatud huve arvestades

piisavalt kaalukad PKS § 102 kohaldamiseks (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas

nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Kostja ainus sissetulek pärines kostja sõnul Eesti Töötukassast ja oli 158 eurot kuus. Menetluses

esitatud ja kogutud tõenditest nähtus, et tegu ei olnud tema ainsa sissetulekuga. Kostja oli üks

Osaühing R osanikest, omades ligikaudu 43% ühingu osadest. Ühing tegutses kasumlikult ja

2017. aastal jaotati dividendideks 8 000 eurot (I kd lk 151-158). Lisaks tegutses kostja üüriturul,

kui üüris Narvas välja korterit (I kd lk 113-117). Kostja perioodi 22.06.2017-25.09.2018

arvelduskonto väljavõttest ja üürikuulutusest nähtub, et esmalt toimus üüritasu maksmine läbi

Booking.com veebilehe ja hiljem sularahas (I kd lk 113; II kd lk 2-13). Nii tasuti perioodil

12.07.2017-03.10.2017 korteri eest kostjale nimetatud veebilehe kaudu summasid vahemikus

57,2 eurot kuni 589,6 eurot ja pärast viidatud perioodi algasid regulaarsed sularaha sissemaksed

kostja arvelduskontole, mis jäid vahemikku 5 eurot kuni 1 750 eurot. Veel on perioodil

22.06.2017-25.09.2018 kostjale ülekandeid teinud Rahandusministeerium ja Kuusakoski ning

erinevad isikud PayPali kaudu (II kd lk 2-13). Seega on ilmne, et kostja ei saanud sissetulekut

üksnes Eesti Töötukassast, vaid tema sissetulek pärines ka paljudest muudest allikatest ning see

kokku moodustas sissetuleku, mis oli oluliselt kõrgem kui seaduses sätestatud minimaalse töötasu

suurus.

Lisaks oli kostja varalises mõttes kindlustatud, kui omas korterit aadressil XXX, 2003. aasta

sõiduautot BMW 530D, Osaühingu R osasid ja oli Hooneühistu V liige, omades seeläbi õigust

garaažiboksile. Maakohtu otsuse tegemise ajal omas kostja veel ka ½ mõttelist osa kaasomandist

aadressil PPP. Kuigi kostja võõrandas selle umbes üks kuu pärast maakohtu otsuse tegemist, ei

saanud see mõjutada hinnangut kostja varanduslikule seisundile, sest kui varem omas kostja osa

kinnisasjast, siis pärast vara käsutamist kinnisasja osa väärtuses raha. Seda muidugi juhul, kui

kinnisasi ei võõrandatud tasuta toimunud tehingu tulemusena. Samas ei saanud ka see toetada

kostja väidet viimase halva majandusliku seisundi kohta, sest reeglina puudustkannatavad

inimesed ei loobu tasuta endale kuuluvatest kinnisasjadest.

Eelnevast sõltumata märgib ringkonnakohus, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma

laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava

sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-

1-118-12, p 15; 16.01.2013 otsust asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kostja on noor, terve ja ettevõtlik

meesterahvas, kellel on keskharidus. Puudub mistahes põhjus arvata, et sellisel isikul on võimatu

leida Narvas või selle lähiümbruses hea töökoht.

Seega nähtub menetluses esitatud ja kogutud tõenditest, et kostja on vähemalt rahuldaval

majanduslikul järjel, mis võimaldab mõlemale kostja lapsele pakkuda piisaval määral

ülalpidamist.

Menetluskulud

8. Kuivõrd maakohus rahuldas õigesti hagi, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel korrektselt

menetluskulud kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Samas on ka õige, et teatud juhtudel on

hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmisel korral kohtul õigus jätta menetluskulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seda näiteks juhul, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esinenud. Kostja

ei vaidlustanud menetluskulude kindlaksmääramist maakohtu poolt.

9. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ka

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja

apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 980 eurot (käibemaksuta). Selle raames õigusabi osutaja

tutvus maakohtu otsusega ja selgitas selle sisu kliendile 1 tund 5 minutit (130 eurot), tutvus

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmise

määrusega

minutit

(10

eurot),

tutvus

apellatsioonkaebusega ja sellele lisatud tõenditega ning tutvustas seda kliendile 2 tundi 5 minutit

(250 eurot), tutvus kohtupraktikaga ja koostas apellatsioonkaebuse vastuse 3 tundi 45 minutit

(450 eurot), tutvus taotluse lahendamise ja otsuse aja kuulutamise määrusega 10 minutit (20

eurot) ning koostas lõpliku seisukoha, v.a menetluskulude nimekirja, 1 tund (120 eurot).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on valdavas osas põhjendatud,

arvestades dokumentide sisu ja mahtu ning kohtupraktikaga on kooskõlas ka hageja esindaja

tunnihind. Osaliselt tuleb vähendada põhjendatud ajakulu lõpliku seisukoha koostamiseks.

Ringkonnakohus selgitas 18.02.2019 määruses, et tähtaeg antakse seni esitamata avalduste ja

seisukohtade ringkonnakohtule esitamiseks ning seda üksnes juhul ja ulatuses, milles TsMS seda

võimaldab. Selgitus baseerub TsMS § 647 lg-s 1 sätestatul, mida tuleb kohaldada koosmõjus

TsMS § 634 lg-ga ning §-dega 642 ja 652. Siinkohal ei ole paslik taasesitada menetluse käik

ja/või üle korrata juba varem esitatud seisukohti. Nii on hageja 27.03.2019 menetlusdokumendi

koostamise kulust hüvitatav kuni 1 lehekülje pikkuse osa koostamine, milleks ei saanud kohtu

hinnangul kuluda rohkem kui 30 minutit. Seega on hageja põhjendatud menetluskulu suurus

apellatsiooniastmes 920 eurot (980-60), mis tuleb vastaspoolelt välja mõista.

Lisaks palus hageja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras, mis tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing