2-18-104070/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

Harju Maakohus

Dina Sõritsa

18. aprill 2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja

2-18-104070

OMEGA INVEST OÜ hagi R T vastu võlgnevuse

nõudes

Hagihind 2 456,20 eurot

Hageja OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568,

asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn), lepinguline

esindaja

Anne-Liis

Veski@okincure.ee

(e-post

anne-liis.veski@okincure.ee)

Kostja R T (isikukood xxx, elukoht xxx), lepinguline

esindaja Alla Žulinskaja (e-post alla@ravalaburoo.ee)

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

2. Mõista R Tlt 1 084,17 eurot OMEGA INVEST OÜ kasuks.

3. Jätta rahuldamata OMEGA INVEST OÜ hagi R T vastu kahju 100 euro ja

sissenõutavaks muutunud viivise 133,33 euro, kokku 233,33 euro ulatuses.

4. Jätta menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda.

Määrata menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg 2 alusel pärast menetlust lõpetava

lahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Tsiviilasi nr 2-18-104070

Asjaolud ja hageja nõue

1. Omega Invest OÜ (hageja) esitas 26.02.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse R T (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Kohus tegi 15.03.2018 võlgnikule

makseettepaneku, millele võlgnik esitas 26.03.2018 vastuväite. Kohtunikuabi andis

13.04.2018 määrusega asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

02.05.2018 esitas hageja Harju Maakohtule hagi.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja portaalihalduri OÜ Omaraha vahendusel 14.01.2016

laenulepingu nr S16819581, olles tutvunud portaalihalduri poolt hallatava e-teenuste

keskkonna laenutingimustega ning laenusaaja laenutingimustega. Kostjale väljastati laen

summas 2 000 eurot koguintressi määraga 31% aastas laenuperioodiga 5 aastat. Kostja sai

raha kätte, kuid kokkuleppelisi osamakseid kohaselt ei tasunud. Kostja on kohustuste katteks

tasunud osamakseid kokku 915,83 eurot, mis on arvestatud 222,93 euro ulatuses põhivõla,

678,01 eurot intressi, 11 eurot menetlustrahvi ja 3,90 viivise katteks. Kostja laenumaksete

tagastamata jätmise tõttu öeldi laenuleping üles ja olemasolev nõue loovutati 26.06.2017

hagejale. Hageja on 28.05.2018 hagi täpsustuses selgitanud, et viivist on arvestatud

laenulepingus kokkulepitud intressimääras 31% aastas, s.o 0,086% päevas. Üldtingimuste p

2.10 kohaselt ei kvalifitseeru antud kokkulepe tarbimislaenuks.

3. Hageja on 14.11.2018 esitanud täiendavad selgitused lepingu sõlmimise asjaolude kohta.

Laenuleping nr S16819581 on sõlmitud portaalihaldusi Omaraha OÜ vahendusel läbi isikliku

virtuaalkonto. Lepingu üldtingimuste allkirjastamisel digitaalselt või PIN-koodiga

kontrollimise teel saab portaali kasutaja isikliku virtuaalkonto, mille abil haldaja ja/või

kasutaja saab teha tehinguid vastavalt üldtingimustele. Kostja on üldtingimused

allkirjastanud 18.02.2014 virtuaalkontot tehes. Eritingimused on osa laenusaaja

laenutingimustest, mis vastavalt üldtingimuste punktile 2.5 lisatakse laenulepingule.

Laenusaaja laenutingimusteks loetakse laenusaaja allkirjastatud tahteavaldust, millele

vastavatel tingimustel on laenusaaja nõus laenu võtma. Üldtingimuste p 11.5

allkirjastamisega kinnitavad laenusaaja ja investor, et nad nõustuvad laenulepingute

automaatse üleminekuga portaalile koos kõigi nendest laenulepingutest tulenevate õiguste ja

kohustuste üleminekuga momendist kui konkreetse laenu ja/või selle üksiku osamakse

tagastamise tähtajast on möödas rohkem kui 90 päeva ja vastav kohustus on laenusaaja poolt

täitmata.

4. Tagatisfondi maksed ja lepingutasud on maha arvestatud tulenevalt laenulepingus

kokkulepitud maksegraafikule ning Omaraha OÜ e-teenuse keskkonna tingimustele ja

hinnakirjale. Vastavalt sõlmitud laenulepingu maksegraafikule kohustus laenusaaja maksma

esialgu lepingutasu katteks 40 eurot ning tagatisfondi tasu 60 eurot, edaspidi igakuiselt

põhiosa summa ning intressi, mis on antud juhul 31%. Intressimäära ei saa pidada ülemäära

kõrgeks, kuna laenu saamise aja krediidikulukuse määr on 19,49%. Kolmekordne määr seega

58,47%. Hinnang kostja krediidivõimekusele on antud peamiselt kostja avaldatud andmete

järgi. Valeandmete esitamise riisiko lasub kostjal ja selle eest võlausaldaja ei vastuta.

5. Juhul, kui kohus on seisukohal, et hagejaga sõlmitud leping on tühine, tugineb hageja

alternatiivina VÕS §-st 1028 tulenevale alusetu rikastumise nõudele.

6. Kohtule 25.03.2019 esitatud lõplikes seisukohtades jääb hageja selle juurde, et laenulepingu

alusel tuleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1 084,17 eurot (2 000-915,83 eurot),

tõendatud kahju summas 100 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 27.06.2017 kuni

07.01.2019 (lõplike seisukohtade esitamise aeg) summas 133,33 eurot. Menetluskulud jätta

kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud ning viivis

menetluskuludelt.

Tsiviilasi nr 2-18-104070

Kostja vastuväited

7. Kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Kostja peamised vastuväited hagile on

järgmised: algse võlausaldaja isik on ebaselge; nõude liikumine algselt võlausaldajalt

hagejale on ebaselge; sõlmitud lepingud on tühised; rikutud on vastutustundliku laenamise

põhimõtet; ebaselge on kostja tehtud maksete liigitamine; ebaselge on nõude kujunemine ja

nõude alus; laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud; krediidivahendaja vahendusel sõlmitud

leping on tarbijakrediidileping; tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud; lepingus puudub

krediidi kulukuse määr.

8. Laenulepingu alusel on kostja saanud laenu Omaraha OÜ-lt oma pangakontole, mida tõendab

pangakonto väljavõttega. Kostja sai laenu 1 899,50 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid

vähemalt summas 1 413,09 eurot. Laenusumma erineb hageja poolt esitatud lepingust ja

tegelikult kostjale laekunud summast. Ebaselge on, miks hageja üldse väljastas kostjale uue

laenu, kuna kostja on ka varem võetud laenudega jäänud võlgnevusse. Kostjale on ebaselge,

kellel kostjaga üldse laenulepingu alusel võlasuhe tekkis ja mil viisil on võlasuhtest tulenev

nõudeõigus saanud hageja omaks. Selge ei ole, kuidas toimus laenu üleminek investoritelt

hagejale. Vastavalt lepingu tingimustele on koguintressi määr 31% aastas, mis koosneb

laenuintressist ja vahendustasust. Selgusetu on, millises määras on laenuintress ja milline osa

sellest on vahendustasu. Hageja arvestab hagis laenuintressi 31% aastas, kuid tegelik

laenuintress peab eeltoodu põhjal olema väiksem. Hageja on käitunud kostja suhtes halvas

usus, käitunud pahatahtlikult ja sellist tehingut tuleb lugeda heade kommetega vastuolus

olevaks. Segase tehinguga on aetud asjaolud kostja jaoks nii segaseks, et ta ei saa aru, mida,

millisel alusel ja kui palju ta võlgneb. Lepingu tingimustes ei kajastu krediidi kulukuse määra.

Laenuandja on sellega eiranud tarbijakrediidi sätetest tulenevaid kohustusi ja seega kostja

loeb antud lepingu tühiseks.

9. Kostja tasutud summade arvestus peaks VÕS § 415 lg-st 2 tulenevalt toimuma alljärgnevalt: 1)

esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras

võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas

järjekorras muude kohustuste katteks. Kostja on arvestanud kostja tehtud maksed endale

kasumlikumal moel. Hageja on hagis esitanud kahjuhüvitise nõude ja arvestanud

laenulepingus menetlustrahvi nõuded. Kostjale on nõude kujunemine ebaselge.

Inkassofirmaga sõlmitud käsunduslepingu alusel makstud raha ei saa lugeda kostja tekitatud

kahjuks.

10. Kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sõlmis

tarbijakrediidilepingu sundolukorras, et tasuda varasemaid võlgnevusi. Hageja oleks pidanud

hindama kostja majanduslikku olukorda, võimaldama jõukohast maksegraafikut ning

maksepuhkust. Hageja on kostjale väljastanud laenu vastutustundetult. Vastasel juhul ei oleks

ta kostjaga lepingut sõlminud. Eeltoodu tõttu on kostjal tekkinud kahju (s.o kõrvalnõuded),

mille kostja palub tasaarvestada hageja nõudega.

11. Kostja 21.11.2018 ja 19.12.2018 täiendavalt selgitanud, et hageja ei ole õigustatud kostjalt

midagi nõudma. Laenu väljastaja ega hageja ei ole laenulepingu pooleks. Kostja on hagi

aluseks oleva laenulepingu sõlminud anonüümse investoriga ja pole teada, kas tegemist on

õigus- ja teovõimeliste subjektidega ja kas laenulepinguga üldse mingisugused kohustused

tekkisid, samuti kas lepingust tulenevad õigused on õiguspäraselt Omaraha OÜ-le ja sealt

edasi hagejale üle läinud. Tühise lepingu tõttu ei ole lepingul õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei

saa lepingust tulenevad õigused hagejale üle minna. Kostja on hagi aluseks oleva

laenulepingu alusel saanud 14.01.2016 laenu 1 899,50 eurot ja teinud tagasimakseid 1 413,09

euro ulatuses. Tagastus on tehtud laenu katteks. Võlajääk on 486,41 eurot.

12. Juhul, kui kohus leiab, et hageja on kostja võlausaldaja ja kostjal on hageja ees võlg, palub

kostja alternatiivselt tasaarvestada kostja menetluskulud, mis on kostjale

vastutustundetu

Tsiviilasi nr 2-18-104070

laenamisega tekitatud kahju. Kostja menetluskulud on 1 440 eurot.

Tasaarvestamisest ülejääva menetluskulude osa palub kostja hagejalt välja mõista.

Kohtuotsuse põhjendused

13. Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada

lihtmenetluses, kuna hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000

eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Pooled ei ole taotlenud ärakuulamist ja on

nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus lahendab asja lihtmenetluses

istungit pidamata.

14. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

15. Hageja on esitanud nõude kostjalt laenulepingu järgse võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja

on oma nõuet täpsustanud ja lõplikes seisukohtades palub kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 1 084,17 eurot, tõendatud kahju 100 eurot ja viivise seadusjärgses määras

(0,022% alates laenulepingu ülesütlemisest 27.06.2017 kuni 07.01.2019) summas 133,33

eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda.

16. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Laenuleping loetakse võlaõigusliku lepinguna sõlmituks poolte vahel kokkuleppe

saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu

jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on

sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Laenulepingu sõlmimiseks võib

tahteavalduse teha mistahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste

tahteavalduste vahetamise teel, kui ka kaudsete tahteavaldustega. Poolte tahe peab olema

äratuntavalt väljendatud.

17. Hagiavaldusele lisatud portaalihaldur Omaraha OÜ e-teenuste keskkonna üldtingimustest

nähtuvalt (tl 29-31) on laenulepinguks laenusaaja ja investori allkirjastatud dokumendid, mis

kinnitavad laenusaaja ja investori tahteavaldust kokkulepitud tingimustel laenu taotleda ja

anda. Terviklik laenuleping koosneb eraldi allkirjastatud üld- ja eritingimustest.

Üldtingimuste p 2.1 kohaselt koosneb investori ja laenusaaja (edaspidi ka pool või pooled)

vaheline laenuleping eraldi allkirjastatud üldtingimustest ja eritingimustest, mis koos

moodustavad laenulepingu. Pooled allkirjastavad üldtingimused enne mis tahes tehingute

tegemist portaali kaudu. Kui investor allkirjastab investori investeerimistingimused, mille

alusel portaal koostab laenusaajatele laenupakkumisi (üldtingimuste p 2.2), siis laenusaaja

allkirjastab laenusaaja laenutingimused ning lõpuks ka portaali koostatud laenupakkumise,

kui see talle sobib (üldtingimuste p 2.3) ning laenuleping koostatakse investori ja laenusaaja

allkirjastatud tingimustel (üldtingimuste p 2.4).

18. Hageja nõude aluseks on laenuleping nr S16819581 (tl 32p jj). Kohus leiab, et tegemist on

krediidivahenduslepinguga, mis on VÕS § 4011 leping, millega üks isik (krediidivahendaja)

kohustub oma majandus- ja kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või

osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele või kohustub krediidiandja jaoks ja tema

huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel

sõlmima. Üldtingimuste p 2.10 kohaselt pooled kinnitavad, et laenuleping on investori ja

laenusaaja, s.t füüsiliste isikute vaheline kokkulepe ega kvalifitseeru seega tarbimislaenuks.

Kui investor on Eestis registreeritud juriidiline isik, kinnitab investori esindaja laenulepingut

sõlmides, et investor ei sõlmi laenulepingut oma alalise ja peamise

majandustegevuse

Tsiviilasi nr 2-18-104070

raames. Laenuleping nr S16819581 on sõlmitud Omaraha OÜ portaali vahendusel,

investor(id) ei ole seejuures lepingu järgi tuvastatavad. Omaraha OÜ tegutseb seega

krediidivahendajana. Üldtingimuste punkt 2.10 ei vasta aga seadusele.

19. VÕS § 403 lg 22 sätestab, et: käesolevas jaos krediidivahendaja kohta sätestatut kohaldatakse

ka sellise majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku suhtes, kes vahendab tarbijale

krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses. Eelmises lauses

nimetatud viisil sõlmitud krediidilepingule kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut. Viidatud

norm asub jaos pealkirjaga „Tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud” (jagu hõlmab

paragrahve 402-421). Samas jaos asuva VÕS § 421 esimese lause kohaselt on käesolevas jaos

sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Lepingule kohalduvad seega

tarbijakrediidilepingu sätted olenemata sellest, kes on investorid.

20. Kostja on esitanud hagile vastuväited, et algse võlausaldaja isik on ebaselge ning ebaselge on

ka nõude liikumine algselt võlausaldajalt hagejale. Laenulepingu maksegraafikust nähtub, et

kostja on jätnud oma lepingulise kohustuse täies ulatuses täitmata alates 2017.a märtsist

(maksetähtaeg 15.03.2017), (tl 33). Võlgnevuse arvestuse päisest nähtub lepingu lõpetamine

26.06.2017 (tl 32p) ja memost võla müük inkassofirmale samal kuupäeval (tl 35). Kohus

märgib, et nõude müümise puhul toimub müügilepingu täitmine nõude loovutamise teel.

VÕS § 179 tähenduses on lepingu ülevõtmine tehing, mille tulemusel senine lepingupool

(antud juhul väidetav investor) asendatakse uuega (antud juhul portaalihalduriga). Käsutuse

objektiks on seejuures kogu lepingupoole positsioon lepingus tervikuna. Omaraha OÜ haldab

e-teenuste keskkonda, mis võimaldab laenu saamist. Osamakse nõude üleminekuga

portaalihaldurile ei kahjusta kohtu arvates laenusaajat ebamõistlikult, samuti ei vähenda

lepingu ülevõtmine portaalihalduri poolt selle täitmise tõenäosust.

21. Nõude loovutamine VÕS § 164 lg 1 mõttes on käsutustehing, mille sisu on võlaõigusliku

nõude tehingu alusel üleandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale ehk

võlausaldaja vahetus. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku

nõusolek. Kohus ei ole asja materjalide pinnalt tuvastanud asjaolusid, millest järelduks, et

kõnealuse nõude loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või et kohustust ei saaks selle

sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale (VÕS § 164 lg 1 teine lause).

VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele

võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kohtule esitatud 26.06.2017 teatis

(tl 35 pöördel) nõude loovutamisest tõendab muu hulgas seda, et Omaraha OÜ on kostjale

teatanud ka laenulepingust tuleneva nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, s.o hagejale.

Võlgnikule loovutusest võimalik mitteteatamine ei mõjuta loovutuse kehtivust – kui võlgnik

loovutusest ei tea, siis on tal õigus täita kohustus esialgsele võlausaldajale ning selle saab

lugeda õigele isikule täidetud kohustuseks (VÕS § 169 lg 1). Nõude loovutamine on kehtiv

ning hageja on õigustatud kostja vastu nõuet esitama.

22. Kostja on tuginenud asjaolule, et sõlmitud leping on tühine, rikutud on vastutustundliku

laenamise põhimõtet, järgitud ei ole tarbijakrediidilepingu sätteid ja lepingus puudub krediidi

kulukuse määr. Lisaks on ebaselge kostja tehtud maksete liigitamine, samuti nõude

kujunemine ja nõude alus.

23. Vaidlusalusele lepingule kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted, millele seadusandja on

kehtestanud imperatiivsed miinimumnõuded ja mille eesmärgiks on tagada tarbija piisav

teavitamine krediiditingimustest lepingu sõlmimisel ning kaitsta sellega tarbijat

tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekohustuste rikkumisega seotud negatiivsete

tagajärgede eest (VÕS §-d 404, 406, 408). Kohtu hinnangul ei ole kostjat

enne lepingu

Tsiviilasi nr 2-18-104070

sõlmimist teavitatud tarbijakrediidilepingu olulistest tingimustest. Kuigi kostja tahteavaldus,

mis on suunatud laenukohustuse võtmisele ja on tehtud kirjalikus vormis, ei sisaldu

tahteavalduses VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt kõik VÕS § 4031 lg 1 punktides 1-11 nimetatud

andmed, eelkõige krediidiandja nime ja aadressi, kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma ning

krediidi kulukuse määr aasta kohta. Lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed sätestab VÕS

§ 408. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kostjale on 14.01.2016 laenulepingu nr

S16819581 alusel laen 1 899,50 üle kantud, on vaidlusalune leping kehtiv (VÕS § 408 lg 2).

24. Kostja on seisukohal, et talle on laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja selgitas, et juba lepingu sõlmimise ajaks oli kostjal arvukalt võetud laene,

tal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita. Laenukohustusi täitis ta uute laenude

võtmisega. Kohus on hagejale 05.11.2018 selgitanud, kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama

vaidluse korral krediidiandja. Hageja oma 15.11.2018 seisukohas märkis, et kostja

krediidihinnang on määratud peamiselt andmete järgi, mida kostja on ise avaldanud.

Omaraha OÜ on hinnanud kostja krediidivõimelisust, omandades teabe, mis võimaldas

hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

ning tulenevalt VÕS §-st 4034 on vastutustundliku laenamise põhimõtet rakendatud. Hageja

leiab, et juhul kui kostja esitab valeandmeid, üritades sellega luua mulje justkui

krediidivõimelisest kliendist, siis lasub riisiko temal ja selle eest ei saa võlausaldaja

vastutada.

25. VÕS § 403 jj tulenev vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et laen peab vastama

tarbija vajadustele ning tarbijakrediidileping peab olema kujundatud selliseks, et

lepingupooleks oleval tarbijal oleks võimalik saadud krediit tagasi maksta. Krediidiasutuste

seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 on Riigikohus järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks

krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti

ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või

muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu

krediidi tõttu „laenuorjusesse“, mille tulemusena ta võib muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

3-2-1-169-13, p 21, 2-14-21710 p 25.3)

26. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja ei ole ka esile toonud, milliseid ebaõigeid

andmeid kostja portaalis esitas, mille alusel pidas Omaraha OÜ kostjat krediidivõimeliseks.

Kostja on hageja sellisele väitele vastu vaielnud. Hageja ei ole ka tõendanud, et laenu andmise

otsustamisel oleks lisaks kostjalt saadud andmetele kasutatud ka andmekogusid vm võimalusi

saada kostja majandusliku seisundi kohta täiendavat teavet. Seega on kohus seisukohal, et

hageja õiguseellane rikkus laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet

seeläbi, et ei kontrollinud piisavalt kostja majanduslikku seisundit. Kostja esitatud

pangakonto väljavõttest perioodist 14.07.2015-14.01.2016 (tl 83-88) nähtuvalt on tema

viimase 6 kuu keskmine töötasu olnud 872,66 eurot. Samas oli kostja võtnud käesoleva

menetluse esemeks oleva 14.01.2016 laenulepingule eelnevalt süstemaatiliselt kiirlaene

(13.08.2015 Express Credit AS-ilt 300 eurot, 14.08.2015 Placet Group OÜ-lt (sms-laen) 200

eurot, 15.09.2015 Credit24-lt 188,75 eurot, 17.09.2015 Raha24 OÜ-lt 300 eurot, 24.10.2015

Placet Group OÜ-lt (sms-laen) 150 eurot, 23.11.2015 Placet Group OÜ-lt (sms-laen) 500

eurot, 15.12.2015 Raha24 OÜ-lt 400 eurot). Lisaks on ta 15.07.2015 ja 12.10.2015 saanud

laenu ka Omaraha OÜ-lt (vastavalt 1 139,50 eurot ja 351 eurot).

27. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib

krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega

tekitatud

Tsiviilasi nr 2-18-104070

kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda,

milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või

usalduskahju hüvitamine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede

(mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise

nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27.

novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

28. Kostja peab kahjuks kõike seda, mida ta on kohustatud tasuma lisaks saadud laenusummale,

s.o kõrvalkohustusi. Kohus on seisukohal, et tasumata jäänud põhisummat ületavas osas

(kõrvalkohustuste osas) saab lugeda kostjal kahju tekkinuks. Kui laenuandja oleks

hoolikamalt kontrollinud ja analüüsinud laenutaotleja krediidivõimelisust, oleks kahju

tekkimist olnud võimalik vältida, st oleks saanud vältida kõrvalkohustusi. Kohus on

seisukohal, et kostja kahjuks, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja põhinõudega, ei saa

antud juhul pidada temale käesoleva menetlusega tekkinud menetluskulusid, sest

menetluskulude vastaspoolelt väljanõudmise õigus sõltub menetluskulude jaotusest ja

hinnangust kulude põhjendatusele ja vajalikkusele, mida kohus saab otsustada alles pärast

hagis esitatud nõude lahendamist.

29. Kohus leiab, et kostjaga sõlmitud laenulepingut saab ülaltoodud põhjendustel lugeda

kehtivaks. Asjaolu, et hageja õiguseellane on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei tähenda lepingu tühisust.

30. Laenulepingust tulenevalt pidi kostja hakkama laenu maksegraafiku alusel igakuiste

osamaksetega

koos

intressiga

viie

aasta

vältel

iga

kuu

15. kuupäevaks

(15.02.2016-15.02.2021). Hageja on hagi lisana esitanud 26.06.2017 ülesütlemisavalduse,

millega hageja on lugenud lepingu üles öelduks alates 26.06.2017 (tl 35 pöördel). VÕS § 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud

tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine

tühiseks. Ka Omaraha OÜ üldtingimuste punkt 11.9 järgi peab ülesütlemisteade olema

esitatud laenusaajale kirjalikult. VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava

tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks,

kuid see säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (vt RKTKo 3-2-1-190-13, p 25;

3-2-1-53-16, p 14).

31. Kohus andis tähtaja hagejale selgitada lepingu lõppemisega seonduvaid asjaolusid ning

esitada selle kohta tõendid. Hageja ei ole tõendanud, et kostjale on ülesütlemisavaldus kätte

toimetatud enne käesolevas tsiviilasjas kohtusse pöördumist. Küll aga on hagile lisatud

põhjalik kirjeldus kostjale meeldetuletuste tegemisest. Kohus on seisukohal, et lepingu saab

lugeda kehtivalt üles öelduks hagi lisana esitatud ülesütlemisavalduse kostjale käesolevas

kohtumenetluses kättetoimetamisest. Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i

sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS §

69 lg 1 mõttes kätte saanud. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka

kohtumenetluses (RKTKo 3-2-1-53-16, p 12). Kuna kostja esindaja on hagi ja menetlusse

võtmise määruse saanud kätte 21.06.2018, loeb kohus nimetatud kuupäevast lepingu üles

öelduks.

32. Järgnevalt kohus analüüsib, milline on tasumata jäänud osa laenulepingu nr S16819581 alusel

võetud laenust. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 1 084,17

eurot

Tsiviilasi nr 2-18-104070

(2 000-915,83 eurot), kahju summas 100 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates

27.06.2017 kuni 07.01.2019 (lõplike seisukohtade esitamise aeg) summas 133,33 eurot.

Kostja aga leiab, et 14.01.2016 saadud laenust summas 1 899,50 eurot on ta tagasimakseid

teinud kokku summas 1 413,09 eurot. Kostja viitab oma pangakonto väljavõttest nähtuvatele

maksetele ajavahemikul 12.02.2016 kuni 14.10.2016 (tl 96). Kostja väidab, et nimetatud

summa (1413,09 eurot) on kostja tasunud 14.01.2016 saadud laenu katkeks. Pärast uue laenu

saamist tegi kostja uusi tagasimakseid uute laenude katteks, mitte hagi aluseks oleva laenu

katteks. Kohus kostjaga ei nõustu.

33. Kohus märgib, et vastavalt TsMS § 405 lg 1 p-le 8 võib kohus lihtmenetluse hagi

lahendamisel koguda tõendeid ka omal algatusel. Kohus on tsiviilasja materjalide juurde

võtnud tsiviilasjas nr 2-18-104776 esitatud hagi, milles hageja nõudis kostjalt võlgnevust, mis

tulenes Omaraha OÜ ja kostja vahel 15.07.2015 laenulepingust nr S15633028 (1 200 eurot),

15.10.2016 laenulepingust nr S16300459 (1 600 eurot), 12.12.2016 laenulepingust nr

S16488170 (1 500 eurot), 12.02.2017 laenulepingust nr S17675526 (800 eurot). Nimetatud

laenulepingute nõudearvestusest (eelkõige 15.07.2015 laenulepingu nr S15633028 arvestus,

tl 114) nähtub, et kostja poolt ajavahemikus 12.02.2016 kuni 14.10.2016 tehtud makseid on

arvestatud ka selle laenulepingu katteks. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks hageja väidet, et

ajavahemikus 12.02.2016 kuni 14.10.2016 tehtud makseid 1 413,09 eurot tuleb arvestada

täies ulatuses 14.01.2016 laenulepingust nr S16819581 tuleneva nõude katteks. Kuna hageja

on pärast kohtu vastavat selgitust oma nõude arvestust VÕS § 415 lg 2 kohaselt

korrigeerinud, lähtub kohus hageja nõudearvestusest, mille kohaselt on hageja põhinõue

kostja vastu 1 084,17 eurot.

34. Hageja on esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõude summas 100 eurot. Kahju seisneb

inkassofirmale makstud teenustasus. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju

hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete

esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka

inkassokulude hüvitamist nõuda, kuid selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud

kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu

ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel.

35. Kohus on seisukohal, et hagejale ei ole kahju summas 100 eurot tekkinud. Ainuüksi asjaolu,

et hageja sõlmis inkassofirmaga käsunduslepingu, milles lepingupooled fikseerisid

teenustasuks 100 eurot, ei tõenda, et hagejale tegelikult nimetatud summas ka kahju tekkis.

Kohus leiab, et inkassokulude hüvitatavust tuleb jaatada eeldusel, et nad on mõistlikud VÕS §

128 lg 3 mõttes, st nad on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja

põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise

kohustust. Äriregistrist nähtuvalt on hageja hageja tegevusalaks inkassoteenus ja krediidiinfo

(kood 82911/EMTAK 2008). Seega ei ole põhjendatud hageja väide, et hageja oli kostja poolt

võlgnevuse tasumata jätmisega seoses sunnitud pöörduma inkassoteenust pakkuva ettevõtte

poole. Kohus leiab, et inkassofirma poole pöördumisel oli tegemist hageja vaba tahte

teostamisega. Samas hageja, omandades Omaraha OÜ-lt nõude kostja vastu, ei teinud kohtu

arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui

kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Üldjuhul võib

mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et iga tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma

õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa hageja

inkassokulusid pidada mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 tähenduses.

36. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 3 tuleb kahju hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu

rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult

või raske hooletuse tagajärjel. Kohtu hinnangul ei teadnud kostja ega pidanud teadma

laenulepingu sõlmimise ajal, et nõude loovutamise korral kolmandale isikule (hagejale)

sõlmib hageja laenulepingu täitmiseks omakorda lepingu kolmanda

isikuga (hageja

Tsiviilasi nr 2-18-104070

esindajaga), mis toob talle kaasa kahjuhüvitamise kohustuse. Eeltoodud

põhjendustest tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjatelt kahju

väljamõistmiseks.

37. Hageja palub välja mõista viivise seadusjärgses määras alates 27.06.2017 kuni 07.01.2019

(lõplike seisukohtade esitamise aeg) summas 133,33 eurot. Kuna kohus leidis, et lepingu saab

ülesöelduks lugeda alates 21.06.2018, on põhjendatud hageja viivise nõue seadusjärgses

määras alates 21.06.2018 kuni 07.01.2019, s.o summas 47,76 eurot.

38. Seega kokku on hageja nõue põhjendatud põhinõude 1 084,17 euro ja viivise nõude 47,76

euro ulatuses, kokku summas 1 131,93 eurot.

39. Kuna kohus on ülalpool leidnud, et tasumata jäänud põhivõlgnevust ületavas osas, s.o

kõrvalnõuete osas, saab lugeda kostjal kahju tekkinuks tulenevalt vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisest, loeb kohus kostja kahjuks 47,76 eurot ja tasaarvestab selle hageja

nõudega kostja vastu (1 131,93 – 47,76). Kokkuvõttes tuleb hagi rahuldada osaliselt ja välja

mõista kostjalt hageja kasuks 1 084,17 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

40. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja lõplik nõue oli

kokku 1 317,50 eurot (1 084,17+100+133,33), millest kohus rahuldas 1 084,17 eurot, s.o

82%. Kohus leiab, et hagi rahuldamise ulatust arvestades tuleb menetluskulud jätta 82%

ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda.

41. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja

lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

42. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast,

mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui lahend

kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et

menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles

peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks

lahendis vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Dina Sõritsa

kohtunik