18 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1-09-9171

1 (14) 1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2009.a., Pärnu Kuninga tänava kohtumaja Kriminaalasja number 1-09-9171 (07267002270; 09267000797) Kohtukoosseis kohtunik Indrek Nummert Kohtuistungi sekretär Evi Goldschmidt Kriminaalasi Üldmenetluses H.G süüdistuses KarS § 257; Z.R-i süüdistuses KarS § 257 ja § 266 lg 2 p 1 järgi

Prokurör ringkonnaprokurör Sirje Hunt Süüdistatavad 1) Nimi: H.G

2) Elu- või asukoht ja aadress:

3) Isikukood või sünniaeg: xxx

4) Kodakondsus:

5) Haridus:

6) Emakeel:

7) Töökoht või õppeasutus:

8) Karistatus:

kriminaalkorras karistatud ei ole, väärteo korras karistatud ühel korral

9) Tõkend: 09.06.2008.a kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld. 10) Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 257

1) Nimi: Z.R

2) Elu- või asukoht ja aadress:

3) Isikukood või sünniaeg: xxx

4) Kodakondsus:

5) Haridus:

6) Emakeel:

eesti keel

1-09-9171

2 (14) 2

7) Töökoht või õppeasutus:

8) Karistatus:

kriminaalkorras karistatud kahel korral: 1. 06.03.2007.a Pärnu Maakohtu; Pärnu kohtumaja poolt KarS § 199 lg 2 p 8 alusel karistatud tingimisi vangistusega: 4k katseaeg:18k; 2. 16.02.2009.a Pärnu Maakohtu; Pärnu kohtumaja poolt KarS § 121 alusel karistatud üldkasuliku tööga: 356 tundi tähtajaga: 1a. väärteo korras karistatud korduvalt

9) Tõkend: 25.03.2009.a kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld. 10) Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 257 ja § 266 lg 2 p 1

Kaitsja vandeadvokaadid Avo Pärmann (kaitseb H.G) ja Ants Nõmmik (kaitseb Z.R) Kannatanud xxxxx RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 315 lg 4, § 309, § 311 –

§ 313, § 180 lg 1 kohus

o t s u s t a s :

1. Süüdi tunnistada H.G KarS § 257 järgi ja mõista talle karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui H.G 3

(kolme) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev.

2. Süüdi tunnistada Z.R: KarS § 257 – KarS § 22 lg 3 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust; KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetud raskemaga ja liitkaristuseks mõista Z.R-ile 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alustel suurendada Z.R-ile mõistetud karistust

16.02.2009.a. Pärnu Maakohtu otsusega viimasele mõistetud ära kandmata karistuse osa

võrra, asendades tegemata 219 üldkasuliku töö tundi 3 (kolme) kuu ja 19 (üheksateist) päevase vangistusega, mõistes talle seeläbi lõplikuks karistuseks liitkaristuse 9 (üheksa) kuud ja 19 (üheksateist) päeva vangistust.

Vangistus pöörata täitmisele kohtuotsuse jõustumisel ja mõistetud vangistuse kulgemist

1-09-9171

3 (14) 3 arvestada alates Z.R-i kinnipidamiskohta ilmumisest.

3. Menetluskulud H.G-lt välja mõista riigituludesse alljärgmised summad menetluskulude katteks: 6525 krooni sundraha; 2340 krooni riigi õigusabi tasu; 60 krooni ja 20 senti toimiku koopiate kulu.

Z.R-ilt välja mõista riigituludesse alljärgmised summad menetluskulude katteks: 6525 krooni sundraha; 2340 krooni riigi õigusabi tasu; 96 krooni ja 40 senti toimiku koopiate kulu.

Menetluskulu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 SEB

Pangas või arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank’is viitenumbriga 4100064858. Märkida

tuleb tasumise dokumendile, millise menetluskulu tasumisega on tegemist, samuti kriminaalasja number ja kes tasub või kelle eest tasutakse.

Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva möödumisel kohtuotsuse jõustumisest, kui süüdlane ei ole rahalisi nõuded vabatahtliku täitmise aja jooksul tasunud.

4. Tõkendid – elukohast lahkumise keelud – tühistada H.G ja Z.R-i suhtes kohtuotsuse jõustumisel. 5. Tsiviilhagi esitatud ei ole. 6. Asitõendeid ei ole.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva

jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult otsuse teinud kohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled

loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki

kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule.

Kohtuotsuse peale edasikaebamisel on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Pärnu Kuninga tänava kohtumaja kantseleis alates 17.detsembrist 2009.a.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1-09-9171

4 (14) 4 Süüdistatavad on antud kohtu alla alljärgmistes süüdistustes:

H.G süüdistatakse selles, et tema 30. augustil 2007.a. päevasel ajal,

eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal koos Z.R-iga viibides Pärnumaal Audru vallas Lindi külas Pommeri talu hoovil ja olles kutsunud A L enda sõiduautosse, nõudis, et viimane kirjutaks paberile väidetavalt tema poolt H.G-lt 06.04.2006.a. varastatud tööriistade asukoha. Kannatanu poolt varguse eitamisel käivitas H.G sõiduauto ja sõitis koos Z.R-i ja A L mõned kilomeetrid Lindi metsa vahele, milline tegevus kutsus A L esile hirmu oma elu ja tervise pärast. Edasi, olles koos Z.R-i

ja kannatanuga metsa vahel väljunud sõidukist ning ajal, mil Z.R

kasutas A L suhtes füüsilist vägivalda, võttis H.G kannatanu nähes auto

pagasiruumist koormakinnitusrihmad - eesmärgiga kannatanu käed kinni siduda ning viimane auto järel käima panna - millist tegevust nähes jooksis oma elu pärast kartev A L auto juurest ära.

Seega tema, oma oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras, kui see on olnud

seotud vägivalla ja isiku vabaduse piiramisega, pani toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Z.R süüdistatakse selles, et tema 30. augustil 2007.a. päevasel ajal,

eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal, olles eelnevalt viibinud Pärnumaal Audru vallas Lindi külas Pommeri talu hoovil sõiduautos H.G poolt A L väidetava

varguse toimepaneku kohta ülestunnistuse nõudmise juures ja kannatanu poolt varguse eitamise korral sõitnud koos kannatanu ja H.G poolt juhitud sõiduautoga Lindi külas metsa vahele, kus kõik isikud väljusid sõidukist, püüdis Z.R kannatanut

pea piirkonda lüüa, kuid viimane põikas löögist eemale, ning seejärel lõi kannatanut

uuesti käega, tabades kannatanut paremale poole näo piirkonda, tekitades viimasele füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

Seega tema, oma oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras, kui see on olnud

seotud vägivalla ja isiku vabaduse piiramisega, pani toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Lisaks sellele süüdistatakse Z.R, et tema, isikuna keda on 01.06.2007.a.

karistatud Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, sisenes 25.06.2009 kella 11:00 ajal Pärnumaal Sauga vallas Tammiste külas omavoliliselt K L tahte vastaselt xx

tarastatud krundile ja edasi välisukse klaasi eemaldamise teel kannatanule kuuluvasse suvilasse.

Seega tema, valdaja tahte vastaselt võõrale piirdega alale ja võõrasse hoonesse

ebaseadusliku tungimisega vähemalt teist korda, pani toime KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kannatanu Aivar Lehtmaa kohtuistungil antud ütlused

1-09-9171

5 (14) 5 Kannatanu ütluste kohaselt H.G ja Z.R tulid tema poole ja petsid teda endaga

kaasa. Kannatanu läks nende autosse ja H.G tahtis tema käest saada tunnistust, et

kannatanu kirjutaks nagu tema oleks varastanud tema vara. H.G oli ka varem

korduvalt selle jutuga tema pool käinud. Varasemalt oli ta tööl 2006.a. kevadest kuni sügiseni H.G firmas.

Jutt oli autos sellest, et kannatanu justkui oleks varastanud H.G vara ja et ta peab selle kirja panema. Kannatanu ütluste kohaselt tema H.G vargusega seotud ei ole

ja seepärast ei olnud tal ka midagi kirjutada, kuid siis käivitas H.G auto.

Kannatanu ütluste kohaselt ta palus, et H.G auto peataks, aga ta ei peatatud ja

seetõttu puudus võimalus maha minna. Kannatanu ütluste kohaselt tekkis tal alles

metsavahel hirm, kui läks kähmluseks. Kaasa autosse istus ta ehk seetõttu, et ei olnud

päris adekvaatne, kuna oli joonud õlut, samas kannatanu ei pidanud ennast purjus olevaks. Kui autot aga kinni palumise peale ei peetud, hakkas kannatanu kahtlustama, et asi ei ole õige.

Autos läks jutt kurjaks, kui nad olid jõudnud Lindi metsa vahele ja seal peatati auto, kasutati ka vägivalda. Kannatanu ütluste kohaselt, kui auto seisma jäeti ja väljuti, üritas H.G talle kallele tulla, läks kähmluseks aga ta ei saanud pihta. Seejärel tuli Z.R kannatanu poole, kannatanu taganes seetõttu kraavi, kus oli vesi, sai Z.R-ilt

rusikaga löögi paremale poole näo piirkonda, põsesarna pihta, oli valus ja kannatanu paiskus kraavi servale. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal hiljem seetõttu tükk põses.

Siis nägi kannatanu, et H.G võttis pagasiruumist välja koormarihmad ja kannatanu

jooksis seejärel ära. Kui H.G võttis välja koormarihmad, siis kannatanu koheselt mõtles sellele, et asi on tema jaoks päris hulluks läinud ja nüüd seotakse ta rihmadega kinni ja pannakse auto järgi jooksma. Kannatanul oli hirm ja hakkas jooksma. Kannatanu ütluste kohaselt on tal keha parema poole halvatuse tõttu, käsi ja jalg kahjustatud, muidu

kõndides ta lonkab. Kannatanu ütluste kohaselt ta pidi jooksma, sest tal oli hirm. Kannatanule H.G ja Z.R järgi aga ei jooksnud.

Kannatanu ütluste järgi pöördus ta hiljem vigastuse tõttu linnas traumapunkti, kuna ka politseisse pöördus hiljem ja politseis öeldi, et tuleb arsti juurde minna. Kannatanu ütluste

kohaselt pöördus ta politseisse hiljem, sest oli rääkinud ka Kadakuga, kellega samuti

sarnane asi juhtunud oli ja seetõttu leidis, et tuleb ikkagi pöörduda. Samuti märkis kannatanu, et ta on invaliidsuspensionär, töövõimetusega 70% ja sellest tulenevalt ei käi ta ka linnas igapäev.

Kannatanu K L (endine nimi K E kohtuistungil antud ütlused

Kannatanu ütluste kohaselt on Z.R tema onu, suvila sissemurdmise fakt toimus 26.07.2007.a, siis keegi helistas kannatanu isale, et tema aias saeb kuuri ust läbi mees ja kannatanu helistas kohe politseisse. Kui kannatanu jõudis Tammistesse, ootas teda seal ees juba politsei, selgus, et onu on aias ja niidab muru, ta oli tõstnud ära maja aknaklaasi ja sisse läinud. Z.R-ilt ei olnud luba suvilasse minna.

1-09-9171

6 (14) 6 Kannatanu sõnutsi, kui ta sai täiskasvanuks, oli kooperatiivi koosolek ja ta võeti 1992.a.

kõigi nõusolekul liikmeks ja selle kohta koostati ka akt. Vaidlus ses osas käis ka Riigikohtus ja suvila kuulub seega kannatanule. Kui Z.R võis enne mitte teada, et

suvila K. L kuulub, siis alates pärast Riigikohtu lahendit 2008.a. pidi ta seda teadma. Kannatanu sõnutsi ei ole ta midagi võltsinud.

Kannatanu vanaema erastas Peetrile korteri ja suvila andis kannatanule. Z.R ei ole

seega kannatanu ütluste järgi kõigest ilma jäetud. Z.R on küsinud, kas ta võib suvilasse minna elama, kuna tal on viinaviga, ei ole kannatanu talle luba andnud. Varem kuulus suvila Z.R-i emale ehk kannatanu vanaemale, siis oli tal võimalus seal käia.

Kannatanu ütluste kohaselt Z.R ei väärtusta teiste isikute elu ja talle ei ole võimalik selgeks teha midagi. Ta ei saa aru, et see kõik ei kuulu talle. Ta elab seal sees, naabrid näevad teda, aga mul ei ole õnnestunud teda tabada, ma olen ukselukku vahetanud mitu korda.

Süüdistatava H.G kohtuistungil antud ütlused

H.G ütluste kohaselt otsustas ta pressida varga käest välja asjad, mis ta oli temalt varastanud. Ta võttis kaasa Z.R-i ja nad sõitsid tallu. Z.R teadis, mis põhjusel sõit toimus, et minnakse varastatud asju välja pressima ja et esmalt A. L saab paberi. Sealt võtsid kaasa Aivar Lehtmaa, H.G kutsus ta autosse, nad sõitsid mööda põldu ja kruusateed kilomeeter maad edasi ja siis tulid kõik autost välja. Eelnevalt oli Z.R-iga sellest juttu. Z.R käskis A. L kirja panna, kus ta varastas ja kus on asjad.

Kähmlust ei olnud, ta tahtis H.G-st mööda minna, sealjuures H.G ei võtnud kätt ka taskust välja, siis H.G ütluste kohaselt sai A. L aru, et hakatakse temalt

välja pressima, kus on varastatud asjad. Oligi kõik, teda H.G ütluste järgi ei pekstud nende poolt.

H.G ütluste kohaselt tal ei ole koormarihmasid nagu kannatanu räägib, vaid on

puksiirköis. H.G sõnutsi, kui kannatanu räägib koorma rihmast, siis ta ei tea, millest ta räägib ja ju siis tuli kannatanule hirm peale, et ta nii räägib. Koormarihmasid kaasas ei olnud ja mingit soovi A. L ka auto peatamiseks ei olnud.

Mis puutub asja, et A. L justkui pole varastanud, siis esimene on mutrivõti, mille ta varastas ja sokutas oma pojale, kes töötab Inglismaal, ta andis selle talle kaasa, et ta saaks

sellega tööd teha. Neid juhtus ka veel ja veel, see oli terve varguste jada. H.G ütluste alusel, keegi teine ei saanud varastada peale A. Lehtmaa. Neid vargusi on olnud rohkem. H.G ütluste järgi ta oletab, et A. L varastas ja seda on öelnud ka A. L kaasosaline G K.

H.G ütluste kohaselt, kui nad Pommeri talu hoovi jõudsid ja A. Lehtmaa juurde

läksid, siis ei öelnud nad talle, et miks nad tulid. H.G ütluste järgi tegi ta A.

Lehtmaale ettepaneku istuda autosse, sest ta tahtis A. Lehtmaad hirmutada ja välja pressida varguse. Z.R andis kannatanule pliiatsi ja paberi, kuid viimane ei pannud

1-09-9171

7 (14) 7 midagi kirja. Seepeale sõitsid nad kilomeeter maad edasi, et teda hirmutada, et ta annaks varastatud asjad kätte.

Kui autost väljuti oli H.G auto taga ja Z.R auto ees, et A. L ei saaks ära minna, ta läks üle põllu mingit metsa ei olnud. H.G sõnutsi kui auto oli peatunud, siis tee peal ei lasknud nad A. L edasi. H.G sõnutsi oleks võinud ta maha lasta, samas püssi kaasas ei olnud. Pagasiluuk ei olnud lahti ja ei olnud ka koormarihmasid.

Kohtuistungil H.G kinnitas, et siiski kohtueelsel uurimisel antud ütlused A. L auto taha kõndima panemise plaanist vastavad tõele, ta oli selle lihtsalt unustanud, kuna antud

sündmusest on palju möödas. H.G ütluste kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt kui nad sealt hoovist välja sõitsid, juhtis tema autot ja mõtles, et nad sõidavad kuhugi sealt eemale ning kuskil suvalise koha peal peatab ta auto kinni ning võtab tagant pagasnikust köie ning nad seovad koos Peetriga A. L käed kinni ning lasevad auto taga kõndida kuni ta üles tunnistab, et tema need asjad varastas. Peeter teadis sellest plaanist ka, kuna ta oli eelnevalt sellest plaanist rääkinud.

Süüdistatava Z.R-i kohtuistungil antud ütlused Z.R-i ütluste kohaselt oli kõik nii nagu H.G rääkis. Z.R-i ütluste kohaselt jääb vastamata, miks A. L siis istus autosse, kui ta ei varastanud, miks ta jooksu pani ja tundis hirmu oma elule, kui ta pole süüdi. Z.R-i ütluste kohaselt läksid nad A. L juurde, et teada saada, kas ta tunnistab, et varastas või ei. Z.R-i ütluste kohaselt nii tema kui ka H.G kahtlustas, et A. L oli varastanud. Z.R-i ütluste kohaselt

tema ütles, et istugu autosse ja andis ka paberi, kuid ta ei kirjutanud midagi ja pani jooksu. Z.R-i ütluste kohaselt peeti auto kinni, sest A. L ütluse, et ei saa kirjutada ja

tal on vajadus minna lepavõssa. Auto peatati, ümberringi kasvas puid. A. L Z.R

oma ütluste kohaselt ei löönud, sest löömisega läheks asi kriminaalseks. Neid asju kannatanu valetab, et kes kutsus ta autosse ja andis paberi. Z.R-i ütluste kohaselt tegi seda tema mitte P. H.G.

Z.R-i ütluste asjaolu, et teda ei lubata üksi minna K L suvilasse, ta ei tea ja ei tahagi teada. Z.R-i ütluste kohaselt pidas politsei ta kinni Tammistes hoopis talle kuuluval

krundil, sest rajamisest saadik kuulub see tema arvates talle ja 2006.a. K. Leoste ema varastas testamendi.

Kohtuistungil avaldatud dokumentaalsed tõendid: - patsiendi kaart (I kd, tlk 6), selle kohaselt saabus A L 21.09.2007.a. SA Pärnu Haigla EMO-sse. Arst tuvastas, et objektiivselt kahjustuse paremal põsel;

- 27.07.2006.a. kriminaalasja lõpetamise määrus (I kd, tlk 15), selle kohaselt

07.04.2006.a. alustati KarS § 199 lg 2 p 8 tunnustel kriminaalmenetlust selles, et ajavahemikul 05.04.2006 kuni 06.04.2006 ukse lõhkumise teel siseneti Pärnus Riia mnt 13 asuvasse garaažiboksi nr 7 ja varastati tööriistu, kahju 6000 krooni. Määruse kohaselt kriminaalmenetlus lõpetati, sest ei olnud kindlaks tehtud isikut, kes kuriteo toime pani ja ei olnud võimalik koguda juurde ka lisatõendeid;

1-09-9171

8 (14) 8

- kinnistusameti elektroonilise registri osa väljatrükk (II kd, tlk 6), mille kohaselt on

alates 12.05.1999 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud Pärnumaal, Sauga vallas, Tammistu külas, Moon III asuva kinnistu omanikuna K L; - 17.07.1992 aiandusühistu Moon akti koopia (II kd, tlk 7), selle kohaselt, selle kohaselt anti aiandusühistu „Moon“ senise aianduskrundi nr 3 kasutaja K E isiklikku omandusse kõik eelnimetatud krundil krundi kasutaja poolt rajatu; - 19.05.2009 Sauga vallavalituse tõend Moon 3 kinnistu erastamise kohta (II kd, tlk 8);

- 06.11.1996.a. Sauga vallavalitsuse tõend selle kohta, et K E elamukrundile on väljastatud ehitusluba;

- 28.01.2008 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus (II kd, tlk 10) järgmises kohtuasjas: Z.R-i hagi T E ja K L vastu kinkelepingust taganemiseks, pangaarve pärandvara

hulka arvamiseks ja Sauga vallas Tammiste külas asuva maavalduse pärandvara hulka arvamiseks. Riigikohus leidis, et Z.R-i määruskaebus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 679 ja § 695 sätestatud menetlusse võtmist võimaldavate aluste puudumise tõttu põhjendamatu ning määruskaebus jäeti menetlusse võtmata;

- väljatrükk kinnistusregistrist (II kd, tlk 13), mille kohaselt Pärnumaal, Sauga vallas, Tammistu külas, xxxxx asuva kinnistu ainuomanik on K L;

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

I. H.G ja Z.R-i süüdistused KarS § 257 järgi KarS §-s 257 sätestatakse omavoli kui tahtliku kuriteo objektiivne koosseis ja sanktsioon. Selle kohaselt oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega,

isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Kohus on seisukohal, et kannatanu A. L ja ka süüdistatavate endi ütlustega ning samuti

patsiendikaardi ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on kogumis tõendatud süüdistatavate poolt omavoli kuriteokoosseisu realiseerimine.

Kohtu poolt avaldatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (I kd, tlk 15) kohaselt

lõpetati menetlus, sest ei olnud võimalik tuvastada isikut, kes on toime pannud H.G vara varguse. Nii kannatanu A. L kui süüdistatavate ütluste alusel, kahtlustasid

viimased teda selle varguse ja ka teiste varguste toimepanemises. Kohus leiab, et eeltooduga on tuvastatud objektiivse koosseisu tunnuse, s.o. oletatava õiguse, olemasolu H.G, kuid see puudub samas see tunnus puudub Z.R, sest temal ei olnud

midagi varastatud. Alljärgnevas käsitluses seega kohus kontrollib Z.R-i osas, kas tema käitumises esineb või ei esine kuriteole kaasaaitamist.

Kohus leiab, et süüdistatav H.G oli tekkinud tugev motiiv omavoli toimepanemiseks, sest oli veendunud, et vargusi on toime pannud kannatanu ja politsei

midagi ette ei võta ning seetõttu kavatses ta ebaseaduslike vahenditega sundida kannatanut üles tunnistama. Süüdistatav H.G ütluste kohaselt oli tal plaanis A. Lehtmaale anda ette paber, et viimane tunnistaks üles varastatud asjade varguse ja juhul,

1-09-9171

9 (14) 9 kui ta seda ei tee, siis teda hirmutada. H.G ütluste kohaselt oli kogu plaanist teadlik ka Z.R, kes talle selleks appi tuli ja ei ole vahet kumb midagi tegi, sest nii oli varem

kokku lepitud. Järelikult oli omavoli toimepanemine mõlema süüdistatava poolt kavatsetult eesmärgiks seatud, sealjuures Z.R-i roll oli osutada oma tegevusega nii vaimset kui füüsilist kaasabi H.G poolt toimepandavale õigusvastasele teole.

Kohus tuvastab kannatanu, Z.R ja H.G ütluste alusel, et kannatanul paluti istuda autosse ja süüdistatavate poolt anti kannatanule seejärel paber ning kannatanu eitas varguste toimepanemist. H.G andis kohtuistungil ütlusi, et seejärel käivitas ta auto. Kannatanu ütluste kohaselt andis talle paberi tunnistuse kirjutamiseks H.G . H.G

ja Z.R-i ütluste kohaselt tegi seda viimane ja samuti Z.R-i ütluste

järgi kutsus kannatanu autosse Z.R . Kohus leiab, et antud asjaoludes oluline vastuolu siiski puudub, sest H.G andis kohtuistungil ütlusi, et pole vahet kumb seda konkreetselt tegi, sest need asjad olid H.G ja Z.R eelnevalt kokkulepitud, et kannatanule paber ette antakse jms. Kohus leiab, et H.G ütluste alusel on seega

tuvastatav, et kannatanult tuleb nõuda ülestunnistust ja seda tehti koos Z.R-iga . Eeltoodu alusel leiab kohus, et Z.R osutas seeläbi ka vaimset kaasabi H.G poolt toimepandavale õigusvastasele tegevusele.

Kohus peab usaldusväärseks kannatanu antud ütlusi, et ta soovis pärast ülestunnistuse

kirjutamisest keeldumist autost maha minna, kui auto juba sõitis, kuid talle seda ei

võimaldatud. Kohus ei pea antud olukorras eluliselt usutavaks H.G väidet, et kannatanul auto peatamiseks mingit soovi ei olnud, sest samas on H.G ka ise andud ütlusi, et nad sõitsid edasi kannatanu hirmutamiseks, et ta varastatud asjad välja annaks.

Järelikult kannatanule mahamineku võimaldamine esimese soovil juba taluhoovis tähendanuks seega plaani nurjumist.

Samuti nähtub ka süüdistatavate hilisemast käitumisest A. Lehtmaale vabalt äraminemise

mittevõimaldamine ka sellest, et H.G ütluste kohaselt, kui autost väljuti, oli H.G

auto taga ja Z.R auto ees, et A. Lehtmaa ei saaks ära minna. Nimetatud

asjaolu ilmestab seda, et takistuste tegemist jätkati ja kummalgi süüdistataval ei olnud algusest peale plaanis leppida sellega, et kannatanu vabadusse lasta, juhul kui ta vargusi eitab. Kohus leiab, et järelikult nähtub viimati mainitud asjaolust see, et süüdistatavad ei olnud veel oma hirmutamise plaani täielikult ellu viinud ja seetõttu ei saanud ka veel A. L vabalt minna lasta. H.G kohtuistungil antud ütluste kohaselt oleks võinud ta ka A. Lehtmaa selles olukorras justkui maha lasta, samas püssi kaasas ei olnud. Kohus leiab, et

ka antud juhul, et H.G kohtuistungil viimati mainitud ütlused ja väljendid

peegeldavad seda, et kannatanu suhtes omavoli toimepanemist võeti väga tõsiselt H.G poolt ka subjektiivselt.

Kohus leiab, et puudub ka alus mitte uskuda kannatanut seetõttu, et süüdistatavate plaani kohaselt tahtsid nad kannatanut hirmutada juhul, kui ta vabatahtlikult paberile tunnistust

ei kirjuta ja kannatanu andiski ütlusi, et ta tõepoolest tundis hirmu metsavahele jõudes süüdistavate käitumisest ja kui autot kinni ei peetud, hakkas ta kahtlustama, et asi ei ole

õige. Kannatanu ütluste järgi õnnestus ka süüdistatavatel oma plaan hirmutavate

tegevuste osas realiseerida ja järelikult, pidi olema süüdistatavate käitumine olulisi

1-09-9171

10 (14) 10 kahtlusi kannatanus tekitav ning ei ole eluliselt usutav, et kannatul seepärast autost maha tulemise soov puudus ja ta sellist soovi ei esitanud. Kohus tuvastab seetõttu, et kannatanu soovis, et auto peatataks, kui seda talle ei võimaldatud ja seeläbi on mõlema süüdistatava puhul täidetud ka omavoli objektiivse koosseisu see tunnust, mis sätestab isiku vabaduse piiramise.

H.G ütluste kohaselt kohas, kus auto peatati, ei olnud metsa. Samas kohus tuvastab, et kannatanu ütluste järgi peatati auto metsa vahel. Samuti Z.R-i ütluste järgi, kannatanu väitis, et ta ei saa kirjutada ja tal on vaja minna esmalt võssa ja et seal oli ka puid. Seega kohus leiab, et antud asjaolus on ilmselt peaasjalikult kannatanu ütluste alusel H.G eksinud ja süüdistuses märgitu, et sündmus oli ka metsavahel, on õigesti tuvastatud, kuivõrd nimetatud kohas kasvas puid.

Kohtul puudub alus ka kahelda kannatanu A. L ütlustes selles osas, et metsavahele jõudes Z.R teda paremale poole näkku lõi ja seda tõendab ka tema patsiendi kaart (I kd, tlk

6), kus on samuti vigastus näo paremal poolel tuvastatud. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta ka seetõttu valu.

Kannatanu ütluste kohaselt ka H.G üritas talle kallale tulla ja teda lüüa, läks kähmluseks aga ta ei saanud pihta, siis tuli Z.R tema poole. Seega üritas ka H.G vägivalla tegu omakäeliselt toime panna, kuid see ei õnnestunud, kuna ta ei saanud pihta.

Järelikult kohtul puudub alus kahelda, et mõlema süüdistava tahe oli ka vägivalla teo

toimepanek kannatanu suhtes, antud kõrvalisse kohta metsavahele jõudes. Eeltoodu

alusel on ka mõlemale süüdistatavale õigesti süüdistuse järgi inkrimineeritud omavoli

koosseisu täiendav objektiivne tunnus, milleks on omavoli realiseerimise seotus

vägivallaga. Nimetatud tegevusega osutas Z.R H.G poolt toimepandavale õigusvastasele teole füüsilist abi.

H.G-le heidetakse süüdistuses ette ka seda, et ta üritas kannatanut enne viimase

jooksupanemist auto taha seotult kõndima panna. Kohtuistungil H.G lõpuks kinnitas, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused A. Lehtmaa auto taha kõndima panemise

plaanist vastavad tõele, ta oli selle lihtsalt unustanud, kuna antud sündmusest on palju

möödas. H.G ütluste kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt kui nad sealt

hoovist välja sõitsid, juhtis tema autot ja mõtles, et nad sõidavad kuhugi sealt eemale ning kuskil suvalise koha peal peatab ta auto kinni ning võtab tagant pagasnikust köie ning nad seovad koos Peetriga A. L käed kinni ning lasevad auto taga kõndida kuni ta üles tunnistab, et tema need asjad varastas. Peeter teadis sellest plaanist ka, kuna ta oli

eelnevalt sellest plaanist rääkinud. Samuti andis H.G kohtuistungil ütlusi selle kohta, et kui kannatanu teadis, et ta oleks auto taha pandud, siis ta nii ka ehk oleks teinud.

H.G aga väitis kohtuistungil, et koormarihmasid tal ei olnud. Samas esitas ka kohtuistungil Z.R küsimuse, et mis vahe on koormarihmadel ja puksiirköiel. Kohus leiab eeltoodu alusel, et võimalik kannatanu puhul viimase hirmust tulenevalt eksimine

antud sidumist võimaldavas vahendis, samas isegi Z.R tekkis istungil küsimus nimetatud asjade vahet tegemises. Sealjuures selgitas ka süüdistatav H.G asjaolu,

1-09-9171

11 (14) 11 miks kannatanu võis eksida selles, et tegemist oli koormarihmadega ja H.G ütluste järgi võis olla eksimise põhjus kannatanul tekkinud hirm.

Käeolevaga H.G on andud sisuliselt ütlusi, et plaan oli sidumist võimaldava asjaga

kannatanu kinnisidumiseks ja auto taha kõndima panemiseks, kuni kannatanu varguse

üles tunnistab. Ka kannatanu tajus nimetatud situatsiooni samaselt ja seega õigesti. Eeltoodu alusel kohus tuvastab, et H.G-le on süüdistuse järgi õigesti ette heidetud, et ta tahtis kannatanud kinni siduda ja auto taha kõndima panna. Nimetatud kannatanu

vabadust piirav tegevus jäi H.G lõpule viimata üksnes seetõttu, et kannatanu jooksis ära, samas süüdistatavad lihtsalt loobusid talle järgi jooksmast ehkki arvestades

kannatanu liikumisraskusi invaliidsuse tõttu oleks tema kättesaamine olnud vägagi tõenäoline. Kannatanu ütluste kohaselt talle järgi ei joostud. Samas nimetatud asjaolu oli juba kannatanus hirmu tekitanud, H.G tahtlus oligi suunatud just sellele, et tekitada

iga tegevusega kannatanus hirmu ja seega kannatanu vabadusega piiramisega ähvardamine H.G poolt oli antud juhul aset leidnud, ta pidas seda piisavaks ja ei hakanud enam kannatanule järgi jooksma.

Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta parem pool on halvatud ja tal on

raskusi isegi käimisega. Vastuolusid ei ole süüdistatavate ja kannatanute ütluste osas selles osas, et kannatanu lõpuks hakkas jooksma ja kannatanu ütluste kohaselt tegi ta seda hirmust vaatamata oma invaliidsusele.

Süüdistuse kohaselt on kokkuvõtvalt selles osas leitud, et H.G täitis objektiivse tunnusena muuhulgas vabaduse piiramise. Kuid antud kinnisidumise ja auto taha käima panemise faktis kohus eeltoodu alusel asub seisukohale, et see tegevus ei ole vabaduse piiramine nagu süüdistuses toodud, vaid antud tegevusega realiseeris H.G omavoli

objektiivsest koosseisust tunnusena vabaduse piiramisega ähvardamise. Vabaduse piiramine antud juhul oli autoga sõites kannatanul mahamineku mittevõimaldamine.

Kohus leiab, et eeltoodud tegevusega täitis H.G KarS §-s 257 sätestatud kõik

nõutavad objektiivse koosseisu tunnused. Arvestades H.G enda ütlusi, mille

kohaselt oli juba eelnevalt välja mõeldud plaan kannatanu hirmutamiseks, juhul kui ta

varguste toimepanemisi ei tunnista, et H.G realiseeris kõik objektiivse koosseisu

tunnused kavatsetusega, kuna ta oli seadnud eesmärgiks kannatanu hirmutamise õigusvastase tegevusega, et viimast sundida tunnustama tema oletatavat õigust kannatanu vastu.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud H.G tegevuses puuduvad ning eeltoodu alusel tunnistab kohus H.G süüdi § 257 järgi.

Karstust kergendavad ja raskendavad asjaolud H.G puhul puuduvad. H.G on

ka varem kriminaalkorras karistamata, kuid on varem karistatud väärteokorras. Seega

tuleb lugeda, et H.G puhul on võrdlemisi väike risk tulevikus uute kuritegude toimepanemiseks, kui ta käesolevaga mõistetavast karistusest küllaldased järeldused teeb.

1-09-9171

12 (14) 12

Kohus arvestades eeltoodud asjaolusid, KarS § 56 ja eeskätt H.G süü suurust, leiab, et H.G tuleb karistada kümne kuulise vangistusega. Arvestades sellega, et

H.G on kriminaalkorras varem karistamata, peab kohus võimalikuks ta antud

karistusest tingimisi vabastada. Seetõttu kohus KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel otsustab, et mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui H.G 3 (kolme) aastase katseaja

jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev.

Kohus on seisukohal, et Z.R aitas kaasa H.G poolt sooritatud omavoli

toimepanemisele ja ei olnud kaastäideviijaks, kuna tal puudus erilise isikutunnusena

oletatav õigus. Seega leiab kohus, et Z.R-ile inkrimineeritud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 257 – KarS § 22 lg 3 järgi, sest antud koosseisu puhul täitis Z.R kõik objektiivse koosseisu tunnused kuriteole kaasaitajana. Arvestades H.G

ja Z.R-i eelnevat plaani kannatanuga ebaseaduslikult käitumiseks, realiseeris Z.R

samuti antud objektiivse koosseisu tunnused subjektiivses mõttes samuti kavatsetult.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud Z.R-i tegevuses puuduvad ning eeltoodu alusel tunnistab kohus Z.R-i süüdi KarS § 257 – KarS § 22 lg 3 alusel.

Karistust raskendavad asjaolud Z.R-i puhul puuduvad, samas Z.R-i puhul kuulub karistus kergendamisele KarS § 24 lg 2 ja § 60 lg 1, 2 alustel. Z.R on varem korduvalt erinevate süütegude eest karistatud, samuti on teda karistatud kriminaalkorras.

Seega nii eripreventiivsest kui üldpreventiivsest aspektist ei ole põhjendatud tema karistamine tingimusliku karistusega.

Arvestades eeltoodut, KarS § 56 ja eeskätt Z.R-i süü suurust mõistab kohus Z.R-ile

karistuseks kuus kuud vangistust. Lõplik karistus tuleb Z.R-ile mõista aga liitkaristus allpool toodud asjaoludel.

II. Z.R-i süüdistus KarS § 266 lg 2 p 1 järgi

KarS § 266 lg 2 p-1 sätestatakse omavolilise sissetungimise objektiivne koosseis ja

sanktsioon. Selle kohaselt valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Z.R ei tunnista omavolilist sissetungi ja kannatanu õigust omandile, väites, et tal on

õigus seal viibida ja sellepärast ta seal viibiski. Kannatanu väitel puudub Z.R õigus viibida antud kinnistul, kui kannatanut seal ei ole. Z.R-i ütluste kohaselt leiab ta, et tal oli õigus süüdistuses toodud asjaoludel antud kinnistul viibida, sest kannatanu oli saanud antud kinnistu ebaõigel teel.

Omaniku õigused on fikseeritud kinnistusraamatus ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 alusel kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse.

1-09-9171

13 (14) 13

Olulised on siinkohal ka alljärgmised sätted:

- AÕS § 55 lg 1 kohaselt kinnistusraamat on avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras.

- AÕS § 55 lg 2 kohaselt keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega.

Kohus tuvastab, et kinnistusraamatu andmetel (II kd, tlk 6, 13), on alates 12.05.1999

kinnistamisavalduse alusel sisse kantud Pärnumaal, Sauga vallas, Tammistu külas, xxx xx asuva kinnistu ainuomanikuna K L Kohus märgib, et kinnistusraamatust ei nähtu, et Z.R

oleks omanik, tal puuduvad igasugused õigused sellele kinnistule - nii õigus vallata, kasutada kui käsutada antud kinnistut.

Samuti nähtub, et ka enne maa erastamist ja kinnistamist kuulus see AÜ Moon 3 juba kannatanule 17.07.1992 aiandusühistu Moon akti (II kd, tlk 7) alusel, 19.05.2009 Sauga

vallavalituse Moon 3 kinnistu erastamise tõendi (II kd, tlk 8) alusel ja 06.11.1996.a.

Sauga vallavalitsuse tõendi alusel selle kohta, et K E elamukrundile on väljastatud ehitusloa kohta.

AÕS § 56 lg 1 alusel, seni kuni ei ole tõendatud vastupidist ja andmed sellest tulenevalt

kinnistusraamatus muudetud, ei või keegi endale võtta - sh tugeva kinnistusraamatu

põhimõttel - õigust mitte tunnustada kinnistusraamatu kannete õigsust omavolilise

sissetungimisega teise isiku kinnistule. Lisaks eeltoodule oli Z.R ka kannatanu

ainuomaniku õigustest igati teadlik, kuna ta oli neid õigusi üritanud vaidlustada ka

tsiviilkohtumenetluses ja see vaidlus lõppes 28.01.2008 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrusega (II kd, tlk 10) ning olukord jäi muutmata Z.R-i hagis taotletu järgi.

Kohus leiab, et Z.R-i väited, et kannatanu oleks justkui saanud antud kinnistu

ebaseaduslikul teel on paljasõnalised aktiivse kaitse väited ja seetõttu tuleb jätta need kohtul tähelepanuta.

Kohus tuvastab, et Z.R on varem karistatud 06.03.2007 varguse eest

sissetungimisega, seega on objektiivselt varem Z.R toime pannud omavolilise

sissetungimise. Eeltoodu alusel on Z.R täitnud kõik talle inkrimineeritud kuriteo

objektiivsed tunnused süüdistuse alusel. Kohus leiab, et subjektiivselt realiseeris Z.R koosseisu otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud Z.R-i puhul puuduvad, seega kohus tunnistab ta süüdi esitatud süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1 järgi.

Kohus leiab, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud Z.R-i puhul

puuduvad. Z.R on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Eeltoodu alusel,

samuti juhindudes KarS §-st 56 ja eeskätt arvestades Z.R-i süü suurust, tuleb mõista talle karistuseks kolm kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda antud kriminaalasjas mõistetud kergem karistus kaetud raskemaga ja liitkaristuseks mõista Z.R-ile kuus kuud vangistust.

1-09-9171

14 (14) 14

KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alustel suurendada Z.R-ile mõistetud karistust 16.02.2009.a. Pärnu Maakohtu otsusega viimasele mõistetud ära kandmata karistuse osa võrra, asendades tegemata 219 üldkasuliku töö tundi 3 (kolme) kuu ja 19 (üheksateist) päevase vangistusega, mõistes talle seeläbi lõplikuks karistuseks liitkaristuse 9 (üheksa)

kuud ja 19 (üheksateist) päeva vangistust. Vangistus pöörata täitmisele kohtuotsuse

jõustumisel ja mõistetud vangistuse kulgemist arvestada alates Z.R-i kinnipidamiskohta ilmumisest.

III. Menetluskulud

Süüdimõistetutelt tuleb välja mõista menetluskulud KrMS § 180 lg 1 ja §175 p-de 4, 5, 9 alustel.

H.G-lt tuleb välja mõista riigituludesse alljärgmised summad menetluskulude katteks: 6525 krooni sundraha, seoses II astme kuriteo toimepanemise eest; 2340 krooni riigi õigusabi tasu; 60 krooni ja 20 senti toimiku koopiate kulu.

Z.R-ilt tuleb välja mõista riigituludesse alljärgmised summad menetluskulude katteks: 6525 krooni sundraha; 2340 krooni riigi õigusabi tasu; 96 krooni ja 40 senti toimiku koopiate kulu.

IV. Tõkendid – elukohast lahkumise keelud – tühistada H.G ja Z.R-i suhtes kohtuotsuse jõustumisel. V. Tsiviilhagi esitatud ei ole. VI. Asitõendeid ei ole.

Indrek Nummert Kohtunik