2-16-15866/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-15866

Tsiviilasi

XX hagi ST. LUCAS GALLERY OÜ vastu asja

tagastamiseks või alternatiivselt kahjuhüvitise ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. detsembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

180 607,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Risto Sidok

Kostja ST. LUCAS GALLERY OÜ (registrikood

11013520), lepinguline esindaja vandeadvokaat Gert

Kasekivi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Harju

Maakohtu

12. detsembri 2018

otsus.

Saata

asi

uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 20. oktoobril 2016 Harju Maakohtule hagi ST. LUCAS GALLERY OÜ

(kostja) vastu, milles nõudis maali „Õigeusu kiriku interjöör“ tagastamist ja alternatiivselt

kahjuhüvitise 150 000 euro ja viivise väljamõistmist. 12. juulil 2018 esitatud hagi terviktekstis

2 (6)

nõudis hageja kostjalt kahjuhüvitise 150 000 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 18 607,50

euro ja alates 24. detsembrist 2016 seadusjärgse viivise väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. detsembril 2008 mandaatlepingu, mille alusel andis

hageja kostjale müümise eesmärgil üle hagejale kuuluva P. Vereschagini maali „Õigeusu kiriku

interjöör“ (edaspidi maal). Leping sõlmiti tähtajaga 6 kuud, ehk kuni 2. juuni 2009. Lepingu p

4.1. kohaselt kohustus hageja kostjale maali ekspertiisi teostamiseks üle andma hiljemalt

11. novembril 2008. Maali kokkuleppeliseks edasimüügihinnaks positiivse ekspertiisiotsuse

saamise järgselt leppisid lepingu pooled p-s 5.2 kokku 150 000 eurot. Maali autentsust tõendav

ekspertiisiakt on koostatud 29. jaanuaril 2009. Kostja maali hagejale ei tagastanud, vaid on

väidetavalt maali võõrandanud kolmandale isikule. Maali võõrandamisega kostja poolt

heausksele kolmandale isikule on hageja ilma jäänud maali omandist.

Hageja leiab, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1037 lg 1 alusel. Kuna menetluse ajal on selgunud, et hageja ei saa maali kostjalt

tagasi, on hagejal õigus nõuda kostjalt maali harilikule väärtusele vastavat hüvitist.

Alternatiivselt saab nõude õiguslikuks aluseks olla VÕS § 1037 lg 2, mis annab kehtetu

käsutustehingu heaks kiitmisel hagejale õiguse nõuda kostjalt saadu hariliku väärtuse

hüvitamist. Teiseks saab alternatiivselt nõude õiguslikuks aluseks olla ka VÕS § 1043 ja § 1045

lg 1 p 5, mis annab hagejale õiguse kostjalt nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

Kolmandaks saab hagi õiguslikuks aluseks olla VÕS § 115 lg-d 1 ja 2.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus kohaldada hageja nõude suhtes aegumist. Kostja taotles

vaheotsuse tegemist aegumise kohaldamiseks 19. novembri 2018 menetlusdokumendis.

Kostja vastuse kohaselt toimetas ta maali pärast ekspertiisi teostamist hageja korraldusel

22. märtsil 2009 Moskvast Zürichisse maali müügi eesmärgil, hageja sõlmis 25. märtsil 2009

MM-ga maali müügilepingu ning hagejale tasuti 150 000 eurot.

Kostja hinnangul ei saa hageja nõude õiguslikuks aluseks olla alusetu rikastumise sätted, sest

poolte vahel oli lepinguline suhe. Kui poolte vahel on lepinguline suhe, siis reeglina ei

kohaldata käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätteid (VÕS § 1044 lg 2).

Sõltumata hageja nõude õiguslikust alusest on nõue aegunud. Maal tuli vastavalt

pooltevahelisele lepingule tagastada ekspertiisi teostamisele järgneval päeval, s.o

30. jaanuaril 2009. Seega pidi hageja olema teadlik väidetavast õiguse rikkumisest ja

kohustatud

isikust

30. jaanuaril 2009,

mistõttu

aegus

alusetu

rikastumise

nõue

30. jaanuaril 2012. Hageja deliktilisel alusel esitatud nõudele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) §-s 146 sätestatud aegumise regulatsioon ning ka sellel alusel esitatud nõue on

aegunud. Kui asuda seisukohale, et kostja on rikkunud käsunduslepingust tulenevat kohustust,

siis maali väljaandmise kohustus tekkis 30. jaanuaril 2009 ja mõistlikuks ajaks VÕS § 82 lg 3

mõttes saab olla 14 päeva. Seega muutus kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks

13. veebruaril 2009 ja nõue aegus 13. veebruaril 2012. Aegunud on ka viivisenõue (TsÜS §

144).

Menetluse käik

3. Harju Maakohus jättis 25. septembri 2017 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

hageja ei ole tõendanud, et kostja on maali käsutanud ilma hageja nõusolekuta ja 150 000 euro

võrra rikastunud.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. aprilli 2018 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leidis, et kui ebaseaduslikult valdajalt

ei ole võimalik asja välja nõuda, siis võib olla võimalik kaaluda maali väärtuse hüvitamise

nõude rahuldamist VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 või VÕS § 1043 alusel.

3 (6)

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis 12. detsembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohus leidis, et nõue on aegunud ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 järgi tegi asjas lõppotsuse.

Maakohus pidas esmalt vajalikuks hageja nõue kvalifitseerida. Maakohus lähtus nõude

kvalifitseerimisel sellest, et poolte vahel on 2. detsembril 2008 sõlmitud mandaatleping, mille

p 4.6 järgi pidi kostja pärast ekspertiisi läbiviimist tagastama maali hagejale või toimetama selle

hageja poolt nimetatud paika. Leping kehtis kuni 2. juunini 2009. Pooltevaheline leping vastab

käsunduslepingule VÕS § 620 lg 1 mõttes. Maakohtu hinnangul ei kuulu kohaldamisele VÕS

§ 1037 ega ka alusetu rikastumise sätted. Kui vindikatsiooninõue tekib lepingu lõppemise tõttu,

siis ei kohaldu ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 84 lg 1 ning nõude õiguslikuks aluseks ei saa olla

VÕS § 1043. Lisaks ei luba VÕS § 1043 alusel hagi lahendada ka VÕS § 1044 lg-s 2 sätestatud

piirang.

Maakohtu hinnangul kuuluvad õigusliku alusena kohaldamisele VÕS § 115 lg-d 1 ja 2. Hageja

on maali tagasinõudmisest loobunud ning nõuab selle kaotusest tingituna kostjalt tekitatud

kahju 150 000 euro hüvitamist. Seega esineb VÕS § 115 lg 2 teises lauses sätestatud olukord.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1).

Maakohus hindas kostja väiteid kohustuse sissenõutavaks muutumise kohta ja leidis, et

arvestada tuleb mandaatlepingu üldist olemust. Lepingu eesmärk oli maali müümine ja pärast

ekspertiisi saamist sai hageja eeldada, et kostja tegeleb maali müügiga edasi. Maakohtu

hinnangul oli hagejal maali omanikuna hoolsuskohustus tunda huvi maali saatuse kohta ühe

aasta jooksul pärast mandaatlepingu lõppemist. Üks aasta on vaidluse olemust arvestades

piisavalt pikk aeg, et võtta seisukoht maali müügi perspektiivikuse kohta. Sellest tulenevalt pidi

hiljemalt 3. juunil 2010 olema hagejale teada kahju tekkimine. Nõue kahju hüvitamiseks aegus

3. juunil 2013. Hageja viivisenõue jääb rahuldamata TsÜS § 144 alusel.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus vaidlustatud otsuse tühistada, uue otsusega jätta

aegumine

kohaldamata

ning

hagi

rahuldada.

Pärast

ringkonnakohtu

selgitusi

apellatsioonieseme kohta palub hageja vaidlustatud otsuse tühistada ja asja saatmist

maakohtule edasiseks sisuliseks menetluseks.

Hageja leiab, et vaheotsuse tegemise eeldused ei olnud täidetud ja maakohus rikkus

menetlusõiguse norme. Maakohus pole vaheotsuse tegemise asjaolusid kohtuotsuses

põhjendanud. Samuti ei ole maakohus otsuse tegemisel arvestanud oluliste hageja poolt välja

toodud asjaoludega. Faktiliste asjaolude ning tõendite ebaõige hindamise tõttu on maakohus

hageja nõude ebaõigesti kvalifitseerinud ja kohaldanud aegumise osas ebaõiget normi.

Hageja ei nõustu kohtuotsuse põhjendustega. Kohtuotsuse seisukohad on vastuolulised. Hageja

on pöördunud kohtusse maali väljaandmise nõudega, mistõttu kohaldub aegumisele TsÜS §

155 lg 1. Hüvitise nõuet ei olnud võimalik hagejal varem esitada. Kui hageja sai käesoleva

tsiviilasja menetluses teada, et maali tagastamine on võimatu, muutis hageja oma nõude kahju

hüvitamise nõudeks. Nõue esitati TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Hüvitise nõude

esitas hageja alusetu rikastumise sätete alusel ja samuti aegumistähtaja jooksul (TsÜS § 151 lg

1). Eeltoodud asjaolusid maakohus ei arvestanud ega analüüsinud.

Hageja rõhutab, et ei ole kostja vastu esitanud lepingust tulenevat nõuet. Kostja ei ole

tõendanud, et rikkus hageja omandiõigust pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal. Hageja esitas

vindikatsiooninõude ning pärast õiguste rikkumisest teada saamist maali väärtuse hüvitamise

nõude. Hageja sai hüvitise nõude aluseks olevatest asjaoludest teada menetluse käigus.

Maakohus on arusaamatult viidanud pooltevahelisele praktikale. Praktika tuvastamiseks

maakohus ühtegi tõendit hinnanud ei ole.

4 (6)

Kohtu seisukoht ühe aastase mõistliku tähtaja kohta on täielikult põhjendamata ja arvestamata

on jäetud poolte esitatud väited.

Hageja taotles apellatsioonkaebuses tõendi kogumist (hagejalt vande all seletuse võtmist).

Eeltoodud taotlusest on hageja loobunud 28. veebruari 2019 menetlusdokumendi p-s 3.1.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.

8. Esmalt tuleb selgeks teha, millised nõuded on menetluses. Algses hagiavalduses nõudis hageja

kostjalt maali „Õigeusu kiriku interjöör“ tagastamist ja alternatiivselt kahjuhüvitise 150 000

euro ja viivise väljamõistmist. Pärast asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist esitas

hageja 12. juulil 2018 hagiavalduse tervikteksti, milles nõuab kostjalt üksnes kahjuhüvitise ja

viivise väljamõistmist. Nõude kvalifitseerimisel ja aegumise kohaldamisel on maakohus

lähtunud üksnes rahalisest kahjuhüvitamise nõudest.

Praeguses asjas oli pooltel väljanõutava asjaga seoses lepinguline suhe. Pooled sõlmisid

2. detsembril 2008 mandaatlepingu, mis kehtis alates 2. detsembrist 2008 kuni 2. juunini 2019

(I kd, tl-d 14–15). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei ole viidatud lepingu alusel talle üle

antud maali hagejale tagastanud. Algse hagiavalduse primaarne nõue oli suunatud teise

lepingupoole valdusest lepingu esemeks oleva asja väljaandmisele. Olukorras, kus asja

omaniku ja valdaja vahel on lepinguline suhe, mis on seotud väljanõutava asjaga, saab omanik

valida, kas ta esitab valdaja vastu vindikatsiooninõude AÕS § 80 alusel või sellega

konkureeriva lepingulise nõude (vt nt üürilepingu puhul Riigikohtu 20. detsembri 2004 otsus

asjas nr 3-2-1-146-04, p 24).

Algses hagis oli hageja esitanud nii asja tagastamise nõude kui ka alternatiivselt kahju

hüvitamise nõude. Hageja väitel sai ta menetluse käigus teada, et kostja on maali võõrandanud

kolmandale isikule. Sellisel juhul vindikatsiooninõue lõppeb ning asendub asja hariliku

väärtuse hüvitamise nõudega (VÕS § 115 lg 2).

9. Hageja ei ole menetluse käigus selgelt väljendanud, kas loobub asja tagastamise nõudest või

muudab seda (TsMS § 376 lg 4 p 3), sest ka algses hagiavalduses oli kahju hüvitamise nõue

alternatiivse nõudena esitatud. Ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumentides viitab hageja

jätkuvalt sellele, et menetluses olev asja tagastamise nõue ei saa olla aegunud, sest TsÜS § 155

lg 1 järgi on aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (vt hageja

28. veebruari 2019 menetlusdokumendi p 4.1).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eeltoodud ebaselget menetluslikku olukorda

täpsustada.

10. Hageja heidab maakohtule ette menetlusõiguse normi olulist rikkumist vaheotsuse tegemisel.

TsMS § 449 lg 3 järgi kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise

taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise

kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab,

et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

Kolleegiumi arvates on maakohus vaheotsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse

normi, sest menetluslik olukord ei võimaldanud nõude aegumise üle otsustamist. Nõude

aegumise üle otsustamiseks on vaja teada kahjunõude asjaolusid, mis on maakohtu

selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu poolte poolt esitamata (TsMS § 392 lg 2 p-d 1–3).

5 (6)

Aegumise kohaldamiseks on vaja esmalt määratleda, mis nõudega on tegemist, kui pikk on

konkreetse nõude aegumistähtaeg ning millal hakkas aegumistähtaeg kulgema.

11. Kolleegium märgib, et kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane

õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Kui vallasasja omanikul on

võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asja väljaandmise asemel nõuda kahju

hüvitamist asja väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

Hageja nõuab maali väärtuse hüvitamist. Tegu on kas kahju hüvitamise nõudega

vindikatsiooninõude asemel või kahju hüvitamise nõudega lepingulise kohustuse täitmise

nõude asemel. Mõlemad kahju hüvitamise nõuded kvalifitseeritakse VÕS § 115 järgi, ehkki

esimesel juhul on tegemist seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tuleneva kohustuse (VÕS § 3

p 6) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega ning teisel juhul lepingu (VÕS § 3 p 1)

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019 otsus asjas nr 2-

16-6563, p 24).

12. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega seoses märgib kolleegium järgmist.

Maakohus on leidnud, et oma olemuselt vastab mandaatleping käsunduslepingule VÕS § 620

lg 1 mõttes. Poolte poolt esitatud asjaoludest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus lepingu p-de

3.1, 4.6 ja 5.2 tõlgendamise üle. Seetõttu pole selge, kas leping andis kostjale õiguse hagejale

kuuluva maali müümiseks ning kas võlasuhe vastab mõnele muule käsunduslepingu laadsele

võlasuhtele, nt komisjonileping (VÕS § 692) või maakerileping (VÕS § 658). Sellest ka sõltub,

milles seisneb kostjale etteheidetav lepingu rikkumine. Kui kostjal oli kohustus hagejale maal

tagastada ja ta nimetatud kohustust rikub, on hagejal maali omanikuna õigus kasutada

õiguskaitsevahendeid, sh nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise

nõude eeldused on täidetud (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115). Asja uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul anda pooltele võimalus esitada seisukohti ja tõendeid lepingu tõlgendamise aluseks

olevate asjaolude kohta (VÕS § 29).

13. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et jättis pooltele selgitamata aegumise

kohaldamiseks vajalike asjaolude kohtu ette toomise kohustuse. Aegumise asjaolude kohtu ette

toomise kohustus lasub sellel menetlusosalisel, kes aegumise kohaldamist taotleb, antud juhul

kostjal. Kui kostja on vastavad asjaolud kohtu ette toonud, võib vastaspool (käesoleval juhul

hageja) tuua kohtu ette sellised asjaolud, mille alusel tuleb kohtul jõuda veendumusele, et nõue

ei ole aegunud või nõude aegumine oli mingi konkreetse perioodi osas peatunud või katkenud.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat ja TsÜS § 147

lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi muutub nõue

sissenõutavaks hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg TsÜS § 149 järgi on kümme aastat selle

nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

TsÜS § 152 lg 1 järgi, kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval

alusel, kohaldatakse nõude aegumisele käesoleva peatüki 2. jaos sätestatut. Seega tuleb

tehingust ja seadusest tulenevate nõuete konkurentsi puhul lähtuda tehinguliste nõuete

aegumistähtajast.

14. Maakohus leidis, et nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 3. juunil 2010. Kolleegiumi

hinnangul rajas maakohus oma otsuse asjaolule, millele kumbki pool ei olnud tuginenud.

TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Seega peavad kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud esile tooma pooled. Sama tuleneb

TsMS § 363 lg 1 p-st 2 ja § 394 lg 2 p-st 3.

6 (6)

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul pooltele selgitada aegumise asjaolude

tõendamiskohustust. Nõude aegumise tuvastamisel omab tähtsust, millal tekkis hagejal õigus

nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

Kahjunõude aegumise juures on oluline selle sissenõutavaks muutumise aeg. Hageja väitis, et

sai maali võõrandamisest teada alles menetluse ajal. Maakohus on põhjendamatult jätnud

hageja sellekohase väite hindamata, mistõttu on maakohus eksinud VÕS § 82 lg-st 7 tuleneva

mõistlikult vajaliku aja määramisel.

Nii tehingust kui ka seadusest tuleneva nõude aegumine hakkab kulgema päevast, mil on

möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks. Praeguse vaidluse

asjaolusid arvestades tuleks kahjunõude sissenõutavuse tuvastamisel arvestada, millal hageja

sai või mõistlikult võttes pidi teada saama kostja poolt väidetavalt tekitatud kahjust. Teada

saamise tuvastamisel tuleb arvestada, millised olid hageja mõistlikud võimalused (ka ajaliselt)

maali müügist teadasaamiseks (vt Riigikohtu 10. mai 2013 otsus asjas nr 3-2-1-25-13, p 11).

Eeltoodut arvestades peab maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, millal muutus hageja

kahjunõue sissenõutavaks ja hakkas kulgema TsÜS § 146 lg 1 järgi kolmeaastane

aegumistähtaeg.

16. Hageja on soovinud tõendada vande all antud seletusega (TsMS § 268), et ta ei andnud kostjale

volitusi maali müümiseks, ta ei ole ise maali müünud ning ta sai alles pärast hagi esitamist

teada, et kostjal enam maali valdust ei ole. Kolleegium märgib, et ennekõike peab kostja TsMS

§ 230 lg-st 1 tulenevalt aegumise kohaldamiseks tõendama, et hageja oli maali müümisest ja

kahju tekkimisest teadlik hiljemalt 30. jaanuaril 2009. Alles seejärel peab hageja tõendama oma

vastuväiteid aegumisele.

17. Kohtupraktikas on rõhutatud, et olukorras, kus maakohus on leidnud, et nõue on aegunud, ning

teinud kooskõlas TsMS § 449 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga aegumise kohta lõppotsuse, ei

ole ringkonnakohtul õigust maakohtu aegumise kohta tehtud otsust kontrollides asuda hindama

aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid ega lahendada vaidlust ise esimesena lõpuni, kui ta

leiab, et maakohus on aegumise kohaldamisel eksinud. Kui ringkonnakohus leiab, et nõue ei

ole aegunud, peab ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja menetluse jätkamiseks

maakohtule (TsMS § 449 lg 3 teine lause) (v.a kui ringkonnakohus tuvastab hagi läbi

vaatamata jätmise alused, vt Riigikohtu 18. aprilli 2018 otsus asjas nr 2-15-3686, p 13 teine

lõik). Eeltoodu tõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut apellatsioonkaebuses esitatud nõude

sisuliste põhjenduste kohta käivatele väidetele.

Ringkonnakohus ei saa kahju hüvitamise nõude osas võtta seisukohta, kas nõue on aegunud või

mitte. Eeltoodud asjaolude tuvastamine eeldaks ringkonnakohtu poolt selgitamisekohustuse

täitmist ning uute asjaolude ja tõendite esitamise võimaldamist. Hageja on maakohtus taotlenud

tõendite kogumist (hagejalt vande all seletuse võtmine). Osaliselt on kogutavad tõendid

vajalikud nii nõude aegumise küsimuse lahendamiseks kui ka nõude aluseks olevate asjaolude

tuvastamiseks. Kolleegiumi hinnangul pole otstarbekaks koguda osa tõendeid ringkonnakohtus

ning seejärel menetluse jätkamisel maakohtus (TsMS § 2). Edasises menetluses peaks

maakohus kaaluma, kas tsiviilkohtumenetluse ülesandega on kooskõlas teha vaheotsus

aegumise kohaldamise kohta olukorras, kus nõude aegumise üle otsustamiseks on vajalik

tuvastada valdav osa nende faktiliste asjaolude kogumist, mille tuvastamist eeldab nõude

sisulise põhjendatuse üle otsustamine.

18. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest