2-18-8000/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. aprill 2019

Tsiviilasja number

2-18-8000

Tsiviilasi

V.K. hagi E.R. vastu tasumata üüritasu väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7200 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

2. aprill 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): V.K. (isikukood: XXXXXXXXXXX );

esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Vastustaja (kostja): E.R. (isikukood: XXXXXXXXXXX );

esindaja Vambola Olli

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 22. novembri 2018 otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.K.

kanda.

Rahuldada E.R. taotlus menetluskulude rahaliselt

kindlaksmääramiseks ning mõista V.K. lt E.R. kasuks

välja menetluskulud ringkonnakohtu menetluses summas

150 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. V.K. (hageja) esitas 23. mail 2018 hagi E.R. (kostja) vastu üürivõlgnevuse 9900 euro

väljamõistmiseks. Hageja loobus 25. septembril 2018 osaliselt oma nõudest ning palus mõista

kostjalt välja 7200 eurot perioodi aprill 2016 kuni 1. aprillini 2018 eest.

Hagiavalduse kohaselt on pooled endised elukaaslased. Pooled sõlmisid 27. aprillil 2009

tsiviilasjas nr 2-07-48638 kompromissi, mille kohaselt peab hageja tasuma kostjale XXXXXX

kinnistu eest hüvitisena 500 000 Eesti krooni. Kostja ei soovinud poolt kinnistut endale. Samas

lepiti kokku, et XXXXXX kinnistule jääb elama poolte ühine poeg koos oma perega. Kostja

kolis kinnistule juulis 2015 (kostja omaksvõtu järgi aprillis 2016). Hageja kostja majja kolimist

ei takistanud, kuna uskus, et kostja kinnistu eest välja mõistetud raha ei nõua ning kinnistu jääb

poolte ühisele pojale. 1. aprillil 2018 kolis kostja koos poja perega kinnistult ära ja esitas

kohtutäiturile täitmisavalduse 27. aprilli 2009 kohtumääruse täitmiseks.

Kostja kasutada oli 44 m2 suurune kõigi mugavustega elamispind, ta sai kasutada sauna ja

aiamaad. Poolte vahel ei olnud tasuta kasutamise lepingut, hageja ei ole andnud sellist

nõusolekut. Poolte vahel ei olnud lepingulist suhet. Kostja ei ole tõendanud hageja nõusolekut

kostja kinnistul elamiseks. Vaikimist ei saa käsitleda nõustumisena. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel puudus üürisuhe. Kostja elamist hagejale kuuluvas

elamus saab käsitleda tasuta kasutamise lepinguna, kuna puudus kokkulepe eluruumi

kasutamise eest tasumiseks ja 1. aprillil 2018 vabastas kostja eluruumi hageja nõudmisel.

Kostja asus vaidlusalusesse eluruumi aprillis 2016 ning hoidis oma poja last. Hageja oli teadlik

ja nõus, et kostja elab ühise perena koos pojaga hageja elamus. Tasuta kasutamise leping

tuleneb ka sellest, et eluruumi omavolilist hõivamist ei olnud ning hageja nõustus tasuta

kasutamisega. V.K. pöördus hageja poole sooviga, et kostja asuks elama hagejale kuuluvasse

elamusse ning hageja nõustus sellega. Hageja ei teinud kahe aasta jooksul juttu üüri

maksmisest. Hageja nimetatud üürisummat ei saa aluseks võtta, kuna kostja kasutuses olnud

eluruum oli remondini halvas seisukorras ja mugavused puudusid. Kostja eluruumid olid eraldi

sissekäiguga.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 22. novembri 2018 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 50 eurot.

Kostja ja hageja on endised elukaaslased. Tsiviilasjas nr 2-07-48638 oli menetluses kostja hagi

hageja vastu 1 000 000 Eesti krooni väljamõistmiseks. Hageja ja kostja sõlmisid selles

tsiviilasjas 27. aprillil 2009 kompromissi, mille kohaselt hageja peab kostjale tasuma

XXXXXX kinnistu eest hüvitisena 500 000 Eesti krooni. Kostja elas 2016. aasta aprillist kuni

1. aprillini 2018 hagejale kuuluval kinnistul XXXXXX . Kostja kasutuses olid eraldi ruumid

eraldi sissekäiguga. 1. aprillil 2018 kolis kostja kinnistult ära ja esitas kohtutäiturile

täitmisavalduse 27. aprilli 2009 määruse täitmiseks.

Esialgses hagis nimetas hageja hagi alusena üürisuhet. Kohtuistungil täpsustas hageja esindaja

nõuet ning selgitas, et nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1.

Kostja vastuväidete kohaselt oli poolte vahel tasuta kasutamise leping (VÕS § 389 jj). Tasuta

kasutamise lepingust tekib võlasuhe, mille järgi omandab üks isik kohustuse anda asi teisele

isikule üle kasutamiseks, ilma et teisel isikul tekiks kohustust selle eest tasuda. Reeglina on

tegemist ühepoolselt kohustava lepinguga. Samas tuleb lepinguks lugeda ainult niisuguseid

eseme tasuta kasutamise kokkuleppeid, milles on tuvastatav lepingu sõlmimise tahe.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud tasuta kasutamise lepingu sõlmimist. Pooled ei ole

esitanud sellekohaseid kirjalikke tõendeid. Ainuke tõend, millele kostja tugineb, on poolte poja

V.K. tunnistajana antud ütlused. V.K. ütlustega on tõendatud, et kostja majja kolimisest rääkis

hagejaga tunnistaja, kostja hagejaga milleski kokku ei leppinud. Tunnistajal ei olnud hagejaga

kokkulepet eluruumide kasutamise aja ega tasu osas, pooled ei leppinud omavahel kokku

kommunaalteenuste eest tasumise korras. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et hagejal ja kostjal

oleks üldse olnud mingi kokkulepe. Kostja ei ole osundanud ühelegi hageja teole, millest võiks

järeldada, et hageja soovis eluruumid anda kostjale tasuta kasutada. Asjaolust, et hageja talus

kostja poolset elamu kasutust ning ei nõudnud koheselt välja kolimist, ei saa samuti järeldada

tasuta kasutamise lepingu tekkimist. Kostja ei ole viidanud poolte vahelisele kokkuleppele,

praktikale ega seadusele, millest võiks tuleneda, et leping on sõlmitud hageja tegevusetuse tõttu

(TsÜS § 68 lg 4).

Hageja on nõude alusena nimetanud VÕS § 1037 lg 1, mille kohaselt õigustatud isiku

nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise,

ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab

õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.

Kostja on kasutanud hageja omandit, s.t rikkunud hageja omandiõigust ning valdust. Kostja ei

ole tõendanud, et tal oleks olnud selleks hageja nõusolek ning kohus eeldab, et rikkumine

toimus nõusolekuta. Kostja ei ole maksnud üüri vms tasu ning on järelikult rikkumise

tulemusena rikastunud. Kostja peaks hüvitama hagejale rikkumise teel saadu hariliku väärtuse,

s.t antud juhul eluruumide keskmise üürihinna.

Kasutuseelist ühisvarana jagades sai jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis

tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku

eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud

abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv

kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast

kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai

eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa

esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva

kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (Riigikohtu 26. septembri 2012 otsus tsiviilasja

nr 3-2-1-93-12, p 17).

Antud juhul on tegemist endiste elukaaslastega, kes olid aastaid lahus elanud. Kostja kolis

hagejale kuuluvale kinnistule, hageja oli sellest teadlik, kuid ei reageerinud kuidagi. Maakohus

leidis, et sellises olukorras tuleb lähtuda Riigikohtu eelnimetatud otsuses antud juhistest. Hageja

on hagiavalduse täienduses kinnitanud, et ta ei teinud kostjale takistusi kinnistul elamiseks ning

tal ei olnud soovi üüriraha nõuda (tl 17). Hageja ei ole kuskil näidanud, et ta oleks nõudnud

hagejalt üüri enne hagiavalduse esitamist 23. mail 2018. Seega oleks hüvitise väljanõudmine

alates kostja sisse kolimisest aprillis 2016 hea usu põhimõttega vastuolus. Hagejal tekkis

nõudeõigus rikkumise teel saadu hüvitamiseks hetkest, kui ta nõudis kostjalt eluruumide

vabastamist. Kuivõrd kostja rahuldas hageja nõude, puudub alus hagi rahuldamiseks.

Hagiavaldusest ning selle täpsustusest nähtub, et hageja esialgne ja tegelik soov oli vaidlustada

tsiviilasjas nr 2-07-48638 sõlmitud kompromissi täitmine täitemenetluses põhjusel, et kostja ei

ole aastaid otsuse täitmist nõudnud. Kuivõrd hageja sellega seoses ühtegi nõuet ei esitanud, ei

saanud kohus seda vaidlust ka lahendada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta kõik menetluskulud kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt palub hageja ringkonnakohtul eraldi tuvastada, et kostja kolis

XXXXXX kinnistult ära juba 2009 ning kolis sinna tagasi umbes 2,5 aastat tagasi. Pooled ei

vaielnud selle üle, et kostja kolis kinnistule tagasi (st et ta kolis sealt eelnevalt välja). Seega ei

jäänud kostja jagatud vara pärast selle jagamist kasutama, vaid tema eelnevalt ühise vara hulka

kuulunud kinnistu kasutamine lõppes väljakolimisel. Tegemist ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-

2-1-93-12 (p-s 17) käsitletud olukorraga. Praegusel juhul pole kostja jäänud kinnistut kasutama,

vaid kolis sealt ära. Kinnistu jäi hageja ainukasutusse pärast tsiviilasjas nr 2-07-48638

kompromissi sõlmimist. Seega ei kehti antud juhul eeldus, et kostja sai eeldada kinnistu tasuta

kasutamise õigust või et temalt kasutuseeliste nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Arvestades perioodi, mil kostja kinnistul ei elanud (ligi seitse aastat), ei saanud tal vastavat

eeldust tekkida.

Maakohus ei arutanud pooltega õiguse kohaldamist ega võimaldanud neil esitada enda

seisukohti maakohtu viidatud Riigikohtu lahendi suhtes mis on oluline selgitamiskohustuse

rikkumine. Maakohus arutas pooltega istungil küll VÕS § 1037 kohaldamist ning selle

eelduseid, kuid ei arutanud pooltega õiguslikku käsitlust, mille järgi on praegusel juhul tegemist

ühisvara jagamise järgse olukorraga.

Kui maakohus oleks materiaalõigust (VÕS § 1037 lg-t 1) õigesti kohaldanud, oleks maakohus

leidnud, et kostja ei ole tõendanud hageja nõusolekut kinnistu kasutamiseks ning seega tuli

kasutuseelised välja mõista.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Hageja väide, et maakohus ei ole materiaalõigust õigesti kohaldanud (VÕS § 1037 lg 1), ei

vasta tegelikkusele. Maakohus on asunud seisukohale, et osapoolte vaheline suhe on käsitletav

lepinguvälise suhtena. Maakohus on õigesti leidnud, et asja kasutanud kostja võis mõistlikult

võttes hageja käitumisest aru saada, et osapooltel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest

hüvitist ei nõuta. XXXXXX asuv elamu ei olnud kostja ainukasutuses. Hagejale ei saanud

maakohtu õiguslik hinnang tulla üllatusena, sest kohus käsitles kohtuistungil õigussuhte

võimalikku kvalifikatsiooni ning selgitas kohtuistungil, et antud juhul võib kohaldamisele tulla

VÕS § 1037 lg 1.

Kostja kasutas eluruumi hageja elamus kaks aastat ja hageja ei teinud kordagi juttu, et kostja

peaks tasu maksma eluruumi kasutamise eest. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi esitamise

tegelik eesmärk on takistada tsiviilasjas 2-07-48638 sõlmitud kompromissi täitmine

täitemenetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

lõppjärelduse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Hageja nõuab kostjalt tasu temale kuuluva kinnisasja kasutamise eest. Hageja esialgsel väitel

on tasu arvestamise aluseks ruutmeetrihind vastavalt Tartu linna üürihindadele. Erinevalt

hagejast leidis aga hageja esindaja kohtule esitatud lõplikes seisukohtades, et poolte vahel ei

ole üürisuhet olnud, vaid vaidlus on selles, kas hagejal on nõue kostja vastu alusetust

rikastumisest tulenevalt, kui hageja ei andnud kinnistu kasutamiseks luba VÕS § 1037 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hinnangu andmata sellele, kas

poolte vahel võis olla üürisuhe. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool menetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole üürisuhte

olemasolu kohta menetluses tõendeid esitanud. Hageja esindaja väitel hageja ja kostja vahel

üürisuhe puudus.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja kasutas hagejale kuuluvat kinnisasja 2016. aasta

aprillist kuni 1. aprillini 2018.

Hageja esindaja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja kostjale kinnistu kasutamiseks eelnevat

nõusolekut andnud, on hageja enda menetluses esitatud seisukohtadega vastuolus.

Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta võimaldas elada kostjal kinnistul, kuna hageja ja

kostja ühine poeg küsis selleks temalt luba. Hageja ise elas sellel ajal Soomes. Nimetatud hageja

seisukoht viitab sellele, et hageja eeldas kinnisasja kokkuleppelist kasutamist kostja poolt.

Hageja väitel ei olnud kostja tervislik seisund hea, hageja tuli kostjale vastu. Hageja väitel esitas

ta kinnisasja kasutamise eest tasunõude alles siis, kui kostja hakkas temalt täitemenetluses

nõudma varasemas tsiviilasjas sõlmitud kompromissi järgse summa tasumist. Hageja on

22. juuni 2018 menetlusdokumendis leidnud, et „mina kui kinnistu omanik ei võtnud kelleltki

üüriraha, ega ka ei tulnud mõttesegi seda kelleltki nõuda, kuna heauskselt uskusin E.R. ga

sõlmitud lepetesse“ (tl 17). Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt ei ole hagejaga kunagi üüritasust

juttu olnud (tl 74). Seega viitab hageja ise, et ta on olnud nõus temale kuuluva kinnisasja

kasutamisega kostja poolt. Hageja ei ole menetluses ühegi tingimusliku hageja ja kostja

vahelise kokkulepe olemasolu tõendanud, mille rikkumine võimaldaks tal esitada kostja vastu

tasunõude. Hageja ei ole tõendanud ka muu vastastikuse kohustuse olemasolu, mille

hagejapoolseks sünallagmaatiliseks soorituseks oleks kinnisasja kostjale kasutamise

võimaldamine.

9. Ringkonnakohtu hinnangul sarnaneb hageja ja kostja vaheline õigussuhe kõige enam

kinnisasja tasuta kasutamise lepingule. VÕS § 389 järgi kohustub tasuta kasutamise lepinguga

üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Poolte

vahel puudub vaidlus selles, et hageja kasutas kindlaksmääratud kinnisasja osa: elamispinda,

millel oli omaette sissekäik.

Tasuta kasutamise lepingu on võimalik sõlmida ka TsÜS § 68 lg 3 järgse kaudse

tahteavaldusega, mis väljendub teos, mh ka üheselt arusaadavas käitumises. Kostja oli teadlik

sellest, et hageja kasutab tema kinnisasja ligikaudu kaks aastat, selle aja jooksul ta kostjale

tasunõuet ei esitanud. Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt nägi hageja, kuidas kostja asju majja

toodi. Hageja väitel eeldas ta, et kui kostja asus kinnistut kasutama, siis saabus aeg, mil kogu

pere elab endiselt kodus (tl 16). Hageja ei küsinud kogu kostja poolt kinnisasja kasutamise aja

jooksul tasu, kuid kostja tasus oma kõrvalkulude eest ise (tl 18). Seega oli poolte vahel olemas

vaikiv kokkulepe selle kohta, kuidas asja kasutamisega seotud kulud kantakse. Olukorras, kus

kostja kasutas kinnisasja hageja teadmisel kahe aasta jooksul, tasudes kinnisasja kasutamise

eest ka kommunaalmaksed, oli ringkonnakohtu hinnangul kostjal alus eeldada, et tal oli

hagejaga vaikiv kokkulepe kinnisasja kasutamise kohta.

VÕS § 393 lg 3 järgi kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme

kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal

ajal pärast lepingu sõlmimist. Kostja vabastas elamispinna hageja nõudmisel 1. aprillil 2018.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõuded kostja vastu ei ole põhjendatud ka

alusetust rikastumisest tulenevalt.

Hageja esindaja tuginemine VÕS §-le 1037 on vastuolus hageja enda menetluses avaldatuga.

VÕS § 1037 lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust

käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul

viisil rikkunud isik (rikkuja) hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.

Seega eeldab VÕS § 1037 lg kohaldamine õigustatud isiku absoluutse õiguse rikkumist,

praegusel juhul hagejale kuuluva kinnisasja kasutamist omavoliliselt, ilma hageja loata. Hageja

avaldas ringkonnakohtu istungil, et ta tuli kostjale tema tervise tõttu vastu, võimaldades tal

kinnisasja kasutada, seega puudub praegusel juhul kostjapoolne omavoliline käitumine.

11. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud

nõudele poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga ning õiguse kohaldamine on kohtu enda

otsustada. Kuigi ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et hagejal ei ole kostja

vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, siis ei ole maakohtu eksliku õigusliku tõlgenduse

puhul tegemist selgituskohustuse rikkumisega. Selgitamiskohustuse üheks peamiseks

eesmärgiks on poolele üllatusliku lahendi vältimine. Hageja viitas ka ise apellatsioonkaebuses,

et kohus arutas pooltega VÕS § 1037 (seega alusetu rikastumise sätete) kohaldamist. Asjas on

läbi viidud kohtuistung, kuulatud on ära tunnistaja.

12. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja

menetluskuluks ringkonnakohtus lepingulise esindaja kulu summas 150 eurot esindaja 3

töötunni eest, s.o tasu konsultatsioonide, apellatsioonile vastuse koostamise ning kohtuistungil

osalemiste eest. Kostja esindaja tunnitasu 50 eurot ning ajakulu kolm tundi on mõistlik ja vastab

tsiviilasja keerukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga,

mis kuulub hagejalt väljamõistmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke