1-16-9898/117 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

15. aprill 2019

Kohtuasja number

1-16-9898

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Mati Kartau ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi

Assar Pauluse (isikukood 36208154219) vangistusest tingimisi

enne tähtaega vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 20. veebruari 2019. a

määrus

Määruskaebuse esitaja

Assar Pauluse kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Assar Paulus ja prokuratuur (esindaja riigiprokurör F.P

Ülviste)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 20. veebruari 2019. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Assar Pauluse süüditunnistamine ja karistamine

1. Harju Maakohtu 7. septembri 2016. a otsusega asjas nr 1-16-6717 tunnistati Assar Paulus süüdi

ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat

vangistust, arvestades KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja algust 14. aprillist 2014. Harju Maakohus

tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult järgmiste tegude toimepanemises:

1) A. Paulus organiseeris alates 2006. aasta algusest kuritegeliku ühenduse, mis tegutses varalise

kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste (KarS § 184),

varavastaste (KarS § 209 ja § 214 lg 2), majandusalaste (KarS §-d 3891 ja 394),

õigusemõistmise vastaste (KarS § 320), avaliku usalduse vastaste (KarS § 345) ning

isikuvastaste (KarS § 133) süütegude toimepanemisele. A. Pauluse kuritegelikus ühenduses

väljakujunenud toimimisviisid katkesid suures osas 14. aprillil 2014, mil politsei pidas

ühenduse liikmed kahtlustatavatena kinni. A. Paulus juhtis seda kuritegelikku ühendust. Ta

andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele korraldusi,

ülesandeid, käitumisjuhiseid ning seisukohti kuritegude organiseerimise, toimepanemise,

kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise, kuritegeliku ühenduse

2(15)

rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise ning vangistusega karistatud

või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja süüdistatavate kuritegeliku ühenduse liikmete

ning nende lähedaste toetamise kohta. A. Paulus, omades kõrgeimat positsiooni kuritegelikus

ühenduses ning suurt mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegeliku ühenduse liikmete hulgas, osales

kuritegelikus ühenduses esile kerkinud oluliste küsimuste lahendamisel ning tagas sellega

kuritegeliku ühenduse sujuva toimimise ja eesmärkide täitmise katkematuse. A. Pauluse

juhitavasse kuritegelikku ühendusse kuulusid peale tema enda veel 23 inimest ja kaks

juriidilist isikut;

2) A. Paulus pani aastatel 2012 ja 2013 grupis teiste isikutega toime kaks väljapressimist, nõudes

kannatanutelt vägivalda kasutades alusetult varalise kasu üleandmist;

3) A. Paulus võltsis aastatel 2013–2014 kaks tegelikult mitteeksisteerivat laenusuhet kajastavat

laenulepingut, millega ta ise või temaga seotud äriühing omandas näilikult õiguse nõuda

teiselt isikult laenusumma tagastamist ja intressi;

4) A. Paulus esitas ühe eelmises alapunktis nimetatud võltsitud lepingutest koos võltsitud kassa

väljamineku orderiga OÜ Barbarossa Invest raamatupidajale.

2. Viru Maakohtu 24. novembri 2016. a otsusega asjas nr 1-16-9898 tunnistati A. Paulus süüdi

KarS § 184 lg 21 p 1 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks.

KarS § 65 lg 1 alusel luges maakohus selle karistuse kaetuks Harju Maakohtu 7. septembri

2016. a otsusega mõistetud karistusega, mõistes A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat

vangistust. Vangistuse alguseks luges kohus 14. aprilli 2014.

Viru Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema ja P.H., olles

kuritegeliku ühenduse juhtfiguurideks, finantseerisid vähemalt 2013. aasta algusest kuni suveni

E.M.

ja

G.S.

juhitud

kuritegeliku

ühenduse

tegevust,

mis

oli

suunatud

KarS §-s 184 sätestatud kuritegude toimepanemisele (narkootilise aine suures koguses

ebaseaduslik käitlemine ja salakaubavedu). A. Paulus ja P. H, olles teadlikud, et nende eraldatud

raha kasutatakse narkotarnete finantseerimiseks, osutasid 2013. aastal tahtlikult ja teadlikult

kaasabi E. M ja G. S. tegevusele, võimaldades viimastel ebaseaduslikult omandada, vedada ja

vallata

narkootilist

ainet

hašišit

mitte

vähem

kui

1320

kg

väärtusega

1,32 miljonit eurot ja see aine suures osas ka edasi müüa. A. Paulus, omades mõjuvõimu ja

sõnaõigust kuritegelikus ühiskonnas ning kontrolli raha üle, otsustas finantsabi andmise

G. S. ja E. M. tegevuse tarbeks, viimaste poolt teostatava narkootilise aine transiidi lubamise läbi

Eesti

Vabariigi,

samuti

narkootiliste

ainete

käitlemise

finantseerimise

jätkamise.

E. M. ja G. S. organiseerisid kuritegeliku ühenduse narkootilise ainega varustamist Hispaaniast

ja Hollandist ning narkootilise aine vedu Euroopa Liidu riikidest Eestisse ja Eestist Venemaale.

Praegune tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlus

3. 7. detsembril 2018 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Pauluse tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla A. Pauluse ennetähtaegset vabastamist

ei toetanud. Prokuratuur märkis, et vaatamata vangla seisukohale ei ole prokuratuur vastu, kui

kohus A. Pauluse vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastab.

Maakohtu määrus

3(15)

4. Viru Maakohtu 20. veebruari 2019. a määrusega jäeti A. Paulus vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamata.

5. Maakohus märkis esmalt, et A. Pauluse vabanemisjärgsed elutingimused on head. Tal on

vabaduses elu- ja töökoht. Lisaks ootab A. Paulust toetav lähisuhtevõrgustik. Kinnipeetava head

vabanemisjärgsed elutingimused on kindlasti positiivseks, ent mitte määravaks asjaoluks. Head

elutingimused olid A. Paulusel ennegi, kuid need ei hoidnud teda raskeid kuritegusid toime

panemast.

6. On positiivne, et A. Paulus on võtnud osa erinevatest taasühiskonnastavatest tegevustest ega

väljenda negatiivset suhtumist ametnikesse. A. Paulus on individuaalse täitmiskava raames

võtnud osa vestlustest inspektor-kontaktisiku ja psühholoogiga, osalenud aktiivselt vestlustel

kaplanitega ning sotsiaalprogrammis „Õige hetk“.

7. Sõnades väljendas A. Paulus kohtule soovi kuritegelikust käitumisest loobuda. A. Pauluse

käitumine vangistuses tema sõnu kahjuks ei kinnita. Nimelt on Viru Vangla määranud A. Pauluse

28. veebruari 2017. a käskkirjaga majandustöödele, kuid materjalidest selgub, et kinnipeetav on

süstemaatiliselt tööst keeldunud. Selle eest on talle viiel korral määratud distsiplinaarkaristusena

kartserisse paigutamine. Kohtuistungil põhjendas A. Paulus koristajatööst keeldumist halva

tervisliku seisundiga ja rõhutas, et ta on kõik viis distsiplinaarkaristust vaidlustanud. Maakohus

märkis, et tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 2 kehtib haldusakt kuni kehtetuks

tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või

kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Viru Vangla 28. veebruari 2017. a käskkirja

majandustöödele abitööliseks määramise kohta ja käskkirjad varasemate distsiplinaarkaristuste

kohta on A. Paulus vaidlustanud, kuid halduskohus on jätnud tema kaebused rahuldamata.

A. Paulus isegi ei ole proovinud koristajana töötada. Samas on ta osalenud kohtuistungitel, tegeleb

ravivõimlemisega ja on avaldanud valmisolekut töötada kaaskinnipeetava tugiisikuna. Kõik need

tegevused, mis eeldavad samuti füüsilist koormust, on olnud A. Paulusele jõukohased.

Vangistusseaduse (VangS) § 37 sätestab töökohustuse vanglas. Sellest kohustusest on vabastatud

kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb

kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Vangla meditsiinidokumentidest ja

distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtub, et alati, kui A. Paulus on tervislikel põhjustel tööst

keeldunud, on meditsiinitöötaja ta läbi vaadanud ja enamikel juhtudel leidnud, et tal pole tervisest

tulenevaid takistusi koristaja-töö tegemiseks. A. Pauluse ütlusi, et ta peab olema 22 tundi

ööpäevas lamavas asendis, kuid soovib samas olla kaasvangi tugiisik, pidas kohus vastuolulisteks

ja silmakirjalikeks.

8. A. Paulus kannab oma esimest reaalset vanglakaristust muu hulgas raskete esimese astme

kuritegude eest. Ta organiseeris ja juhtis pikka aega rohkem, kui 20-liikmelist Eesti mitmes

piirkonnas tegutsenud kuritegelikku ühendust, mille tegevus oli suunatud erinevate, sealhulgas

esimese astme kuritegude toimepanemisele. A. Paulus on pannud kuritegusid toime majandusliku

kasu saamise eesmärgil ning tema kuritegusid iseloomustab organiseeritus ja ettekavatsetus.

A. Pauluse kuritegude asjaolud viitavad süüdimõistetus sügavalt juurdunud kuritegelikule

mentaliteedile ja erakordselt tihedatele sidemetele kriminaalse maailmaga.

9. Võttes arvesse A. Pauluse kuritegude asjaolusid koostoimes kinnipeetava käitumisega vanglas,

tõdes kohus, et ka praegu ei ole uue kuriteo toimepanemise risk süüdistatava ennetähtaegseks

vabastamiseks piisavalt maandatud.

10. A. Paulus on kohtule avaldanud, et tema tingimisi enne tähtaega vabastamine oleks vajalik muu

hulgas tema tervisliku seisundi pärast. Kohus rõhutas, et vajalik meditsiiniline abi ja ravi tagatakse

4(15)

kinnipeetavale ka kinnipidamiskohas ning vajadusel väljaspool vanglat. Vangla meditsiini-

dokumentidest nähtub, et A. Paulusele on vanglas olnud kättesaadavad ravimid, arstiabi ja

nõustamine nii vangla meedikute kui ka eriarstide poolt väljaspool vanglat. A. Paulusele on tehtud

meditsiinilisi uuringuid ja analüüse, abivahendina on talle väljastatud ravivõimlemise matt.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Pauluse kaitsja vandeadvokaat Küllike

Namm, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja A. Pauluse vabastamist vangistusest

tingimisi enne tähtaega.

12. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu määrus rikub seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse

kohtlemise põhimõtet. Kaitsja möönab, et isiku vangistusest ennetähtaegne vabastamine on kohtu

diskretsiooniotsus, kuid on lubamatu, et isiku ennetähtaegne vabanemine sõltub suuresti sellest,

milline kohtunik tema ennetähtaegset vabastamist otsustab. On arvukalt jõustunud

kohtulahendeid, millega on analoogilistes kaasustes isik vangistusest ennetähtaegselt vabastatud.

Määruskaebuses osutatakse kaheksale jõustunud kohtumäärusele, millega on kaitsja arvates

praeguse juhtumiga analoogilistes kaasustes süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegselt

vabastatud. Sellises olukorras on A. Pauluse vabastamata jätmine seaduse ühetaolise kohaldamise

ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine.

13. Maakohus jättis A. Pauluse vangistusest vabastamata eelkõige põhjusel, et süüdimõistetul on viis

kehtivat distsiplinaarkaristust. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta kaitsja esitatud tõendid,

millest nähtuvalt on A. Paulus kaevanud aastaid XX üle ja tarvitanud valuvaigisteid.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloog on tal soovitanud hoiduda XXX koormamisest.

Maakohus jättis ka arvestamata, et vangla arst on 29. mail ja 29. juulil 2018 andnud A. Paulusele

XX tõttu tööst vabastuse, kuid teistel päevadel ei ole vangla arst pidanud XX tööst vabastamise

aluseks. Eelviidatud asjaolud kogumis võimaldavad väita vähemalt seda, et kinnipeetava

töökõlbulikus ei ole üheselt selge. Maakohus on meelevaldselt pidanud vastuolulisteks ja

silmakirjalikeks A. Pauluse ütlusi halva tervisliku seisukorra kohta. Samuti on kohus jätnud

tähelepanuta A. Pauluse ütlused selle kohta, et ehkki ta pole vanglas koristajana töötanud, on ta

teinud ettepanekuid tegeleda muude tööülesannetega (nt olla tugiisik), mida vangla pole aga

võimaldanud. See kinnitab, et A. Paulusel on soov ja tahe tööd teha. Justiitsministeeriumi

analüüsis on jõutud järeldusele, et suure hulga kinnipeetavate hõivamine vangla haldustöödel

pelgalt maksimaalse hõive nimel ei pruugi anda olulist efekti, sest vanglast saadavad lisaoskused

on minimaalsed ning hariduse ja kutseoskuse lünki ei täideta. Vanglate tööhõive peaks

keskenduma oskustööle. A. Paulus on kõrgharidusega pedagoog, keda ei ole põhjendatud jätta

tingimisi enne tähtaega vabastamata põhjusel, et ta ei ole asunud koristajana tööle. Selline töö ei

täidaks soovitud eesmärki. Asjaolu, et Viru Vangla pole pidanud võimalikuks ega vajalikuks

määrata A. Paulust sellisele tööle, mis vastaks tema füüsilistele ja vaimsetele võimetele, ei anna

alust jätta A. Paulust ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. A. Pauluse tööst keeldumise

põhjus ei ole mitte vastumeelsus tööd teha, vaid tervislikust seisundist tulenev suutmatus teha

füüsilist tööd. A. Paulusele määratud distsiplinaarkaristused ei anna karistamise asjaolusid

arvestades alust hinnata A. Pauluse käitumist karistuse kandmise ajal sellisteks, mis muudaksid

põhjendamatuks kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise. Ei saa väita, et A. Pauluse

distsiplinaarkaristused peegeldavad tema suhtumist õiguskorda. Isik annab endale igati aru, et

vangla korraldustele peab alluma, aga arvestades tervislikku seisundit, ei ole ta objektiivselt

võimeline vangla antud tööle asumise korraldusi täitma. Ühtki muud rikkumist A. Paulusel kogu

vanglas veedetud aja jooksul ei ole.

5(15)

14. Kohus ei analüüsinud, milline on A. Pauluse puhul ohuprognoos, mis õigustaks isiku

ennetähtaegselt vabastamata jätmist. Kohus on jätnud arvestamata ka vangla koostatud

iseloomustuses märgitud minimaalse uute kuritegude toimepanemise riskiga (12% ja 18%). Uute

kuritegude toimepanemise tõenäosus on hinnatav ebatõenäoliselt realiseeruva ohuna. Olukorras,

kus A. Paulus on olnud vangistuses juba viis aastat, on alusetu väita, et uue kuriteo toimepanemise

risk ei ole piisavalt maandatud. Viidata asjaolule, et viieaastase karistuse kandmisel ei ole

vangistus saavutanud oma eesmärki, tekib paratamatult küsimus, kuidas sellistel juhtudel üldse

on saavutatavad vangistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Viis aastat on pikk aeg ja kaitsja

hinnangul tuleks A. Paulus kohe ühiskonda resotsialiseerida, et vältida püsivaid ja ületamatuid

kahjustusi. Kohus ei saa jätta isikut ennetähtaegselt vabastamata vaid kuriteo raskusele või

määratud karistuse pikkusele tuginedes. Maakohtu vaidlustatavas määruses pole põhjendusi selle

kohta, missugused kuriteo asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed annavad

aluse jätta A. Paulus vabastamata.

15. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata prokuratuuri A. Pauluse vabastamist toetava

seisukohaga.

16. Ka ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb tugineda selle menetluse jaoks kogutud

tõenditele, s.o eeskätt kriminaalhooldaja arvamusele ja kinnipidamisasutuse koostatud

iseloomustusele. Nende tõendite ümberhindamiseks peavad kohtul olema kaalukad põhjused.

Kohtulahendi tegemiseks ei piisa kohtu paljasõnalisest väitest, et kohus arvab teisiti, kui tõendid

kinnitavad. A. Pauluse ütlustest, samuti tema käitumisest vangistuses nähtub, et ta on teinud

järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. A. Paulusel on selge soov teha oma elus

muudatusi seadusekuulekuse suunas. Seega on põhjendatud anda A. Paulusele võimalus tõestada

kohtule ja iseendale, et edaspidi elab ta seadusekuulekalt. Ennetähtaegse vabastamisega kaasnev

kriminaalhooldusele allutamine annaks tema mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi

kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Kaitsja hinnangul on praeguseks saavutatud

VangS § 6 lg-s 1 toodud peamine eesmärk: süüdimõistetu on suunatud tagasi õiguskuulekale

teele.

17. Vangistuse eesmärkide saavutamisel ei ole kasu rangest ja pikast karistusajast ega totaalsest

isolatsioonist. Pika karistusajaga kinnipeetavate suhtes tuleb vabastamise võimalust rakendada

võimalikult vara, maksimaalselt sobivate tingimuste saabumisel ja täitumisel. Maksimaalselt

sobivad tingimused A. Pauluse vabastamiseks on täidetud. A. Pauluse ennetähtaegne vabastamine

on põhjendatud ja otstarbekas. Uute kuritegude toimepanemise tõenäosus on A. Pauluse puhul

väike. Käitumiskontrollile allutamine maandab piisavalt uute kuritegude riski. Kinnipeetavale

saab anda võimaluse näidata, et ta suudab kriminaalhoolduse nõuetekohaselt läbida ning on

võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi. Katseajal saab kinnipeetav kinnistada oma positiivseid

hoiakuid. A. Paulust ei ole varem kriminaalkorras karistatud (arhiveeritud andmeid ei saa

arvestada). Seitsme aasta pikkusest vangistusest on tal juba viis aastat ära kantud. Jõustunud

distsiplinaarkaristused puuduvad (kõik määratud distsiplinaarkaristused on vaidlustatud ning

need on määratud ühe ja sama teo eest – s.o rahumeelne tööst keeldumine tervislikel põhjustel).

A. Paulus soovib elada seaduskuulekalt. Tal pole võlgu, kuid on kindel elu- ja töökoht ning toetav

perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda. A. Paulusel on ka alaealine laps,

kelle kasvatamisel pole ta saanud osaleda. Samuti vajab A. Paulus ravi ja operatsiooni, mida

vanglas ei tehta.

18. 21. märtsil 2019 esitas A. Pauluse kaitsja ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha, milles juhitakse

tähelepanu Riigikohtu 7. märtsi 2019. a määrusele asjas nr 1-09-14104. Kaitsja märgib, et

maakohtu vaidlustatud määruse põhjendustest ei selgu, miks A. Pauluse varasem elukäik ja

kuriteod võimaldavad ka pärast tema pikaajalist vangistuses viibimist järeldada, isiku hoiakud

6(15)

ning suhtumine pole muutunud. Sisuliselt keskendus maakohus üksnes toimepandud kuritegude

kordumisele ja raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist pika vangistuse ajal. Samuti

ei nähtu kohtumäärusest, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku

elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed. Maakohus on jätnud

hindamata, kas A. Pauluse puhul oleks uue kuriteo risk maandatav käitumiskontrolli kohaldamise

ja kontrollkohustuste määramisega.

19. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. KarS § 76 lg 2 p 2 sätestab, et tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks

kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Sama paragrahvi lõige 3

näeb ette, et tingimisi enne tähtaega ei vabastata süüdlast, keda on karistatud vähemalt

kaheaastase vangistusega ja kellel on jäänud mõistetud karistusajast kanda vähem kui kaks kuud.

21. A. Paulus on talle tahtlike esimese astme kuritegude eest mõistetud seitsme aasta pikkusest

vangistusest ära kandnud viis aastat ja ühe päeva. Seega on KarS § 76 lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud

vabastamise ajalised kriteeriumid tema puhul täidetud. Samuti on A. Paulusel vabaduses elukoht,

mis on samuti käsitatav süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise formaalse eeldusena, kuna

elukoha puudumisel pole võimalik kohaldada ennetähtaegsel vabastamisel obligatoorset

käitumiskontrolli (Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a määrus asjas nr 1-16-6694,

p-d 12–20). Märgitu ei anna aga veel piisavat alust järelduseks, et A. Paulus tuleks praegu

vangistusest vabastada.

22. KarS § 76 lg-s 2 kasutatud termin „võib“ tähistab kohtu kaalutlus- ehk diskretsioonõigust samas

sättes ette nähtud vangistusosa ära kandnud süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle

otsustamisel. Teisisõnu on kohtule seadusega antud õigus kaaluda süüdimõistetu enne tähtaega

vangistusest vabastamist, valides süüdlase vabastamise või vabastamata jätmise vahel.

Kriteeriumid, millest kohus peab kõnealust valikut tehes lähtuma, on ette nähtud KarS § 76

lg-s 4. See norm sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel

arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning

käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib

süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

23. Kaalutlusõigusele on olemuslikult omane menetleja kaalutlusruum, mis vaid erandjuhtudel võib

redutseeruda ühe õiguspärase lahenduseni. Reeglina on aga õiguspäraseid lahendusi mitu.

Märgitust järeldub, et sageli võib sarnasetel asjaoludel olla õiguspärane nii süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegne vabastamine kui ka vabastamata jätmine. Materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel või vabastamata jätmisel saab kohtule

tavaliselt ette heita üksnes siis, kui kohus on teinud kaalutlusvea. Nii on ka Riigikohus leidnud,

et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi,

mis on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele. Kõrgema astme kohus on õigustatud

edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud

kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi

mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16 ja 7. märtsi

2019. a määrus nr 1-09-14104/142, p 18)

7(15)

24. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole

kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne

olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest

õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel

kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab

kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus

diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.

25. Kaalutlusõiguse teostamisel – sh KarS § 76 lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete

hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda aga

seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes automaatselt

tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või vähemal määral

sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte võib

ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid praktikas selgelt välja

kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas kujuneksid välja mingid

selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu (praktiliselt alati)

ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse kohtlemise argument

võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse süüdimõistetu ennetähtaegse

vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati hinnata, kas menetletav juhtum

on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea vajalikuks algatada senise praktika

muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on

jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb

edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada iga süüdimõistetu, kes on KarS § 76 lg-s 4

nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud isikuga sarnases olukorras. Selline tõlgendus viiks

vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus

konkreetse juhtumi lahendamisel seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite

lahendamisel.

26. Eeltoodu valguses ei pea kolleegium asjakohasteks A. Pauluse kaitsja määruskaebuse punktides

8.1.–8.8. toodud viiteid kaheksale kohtulahendile, millega on üks või teine süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Isegi juhul, kui need kaheksa juhtumit oleksid

praegusega määravas osas sarnased, ei piisaks sellest, järeldamaks, et A. Paulus kuulub sellisesse

süüdimõistetute kategooriasse, mille liikmed selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

tavaliselt vangistusest ennetähtaegselt vabastatakse. Lisaks peab märkima, et kaitsja viidatud

kohtuasjade asjaolud ei anna piisavat alust järeldada, et tegemist oleks kaasustega, mida võiks

pidada A. Pauluse juhtumiga määravas osas sarnasteks. Osal juhtudest on erinevused lausa

silmatorkavalt drastilised: näiteks kohtuasjas nr 1-18-3404 oli tegemist süüdimõistetuga, kes

kandis KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud 10-kuulist vangistust. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda

miski määruskaebuses märgitust asuda seisukohale, et A. Pauluse vangistusest enne tähtaega

vabastamata jätmine rikuks PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.

27. Maakohus asus seisukohale, et A. Pauluse puhul on KarS § 76 lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse

vabastamise eeldused täitmata, sest arvestades A. Pauluse kuritegude asjaolusid koostoimes

kinnipeetava käitumisega vanglas, ei ole uue kuriteo toimepanemise risk piisavalt maandatud.

Erinevalt määruskaebuse esitajast peab kolleegium esimese astme kohtu sellist järeldust täielikult

põhjendatuks ja menetletava juhtumi asjaolusid silmas pidades ainuõigeks.

28. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse

kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud

8(15)

eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste

ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4

kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei

saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast

elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude

toimepanemist. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21 ja määrus nr 1-09-14104/142,

p 21)

29. A. Pauluse puhul annavad esmase aluse rääkida kõrgendatud retsidiivsusriskist tema kuritegude

asjaolud. Küsimus ei ole mitte A. Pauluse kuritegude raskuses, vaid nende kriminoloogilises

eripäras. Kuritegelike ühenduste juhid on väga valdavalt inimesed, kelle jaoks on kuritegevus

eluviisi lahutamatu osa ja kes on omaks võtnud n-ö kriminaalse maailma subkultuurilised

hoiakud, millest loobumine on nii sisemistel kui ka välistel põhjustel väga ebatõenäoline.

30. A. Paulus organiseeris ja juhtis kuritegelikku ühendust, kuhu kuulusid peale tema enda veel

23 inimest ja kaks juriidilist isikut ning mis tegutses õiguskaitseorganite sekkumiseni tervelt

kaheksa aasta vältel. Selle kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste

(KarS § 184), varavastaste (KarS § 209 ja § 214 lg 2), majandusalaste (KarS §-d 3891 ja 394),

õigusemõistmise vastaste (KarS § 320), avaliku usalduse vastaste (KarS § 345) ning isikuvastaste

(KarS § 133) kuritegude toimepanemisele. Muu hulgas aitas A. Paulus kuritegeliku ühenduse

juhina kaasa tervelt 1320 kg kaalunud ja 1,32 miljonit eurot maksnud ehk erakordselt suure

hašišikoguse transiidile. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt oli A. Pauluse juhitud kuritegelik

ühendus hästi organiseeritud mitmetasandilise territoriaalse juhtimisstruktuuri ning kindlate

käsuliinidega. A. Paulus oli selle ühenduse kõrgeim juht, kellel oli ühenduses suur mõjuvõim: ta

andis ühenduse liikmetele korraldusi ja talle anti ühenduse allstruktuuride tegevusest aru, samuti

haldas ta ühenduse „ühiskassat“, millest muu hulgas maksti toetust kinnipidamisasutusse sattunud

ühenduse liikmetele ja kanti nende õigusabikulusid. A. Pauluse juhitud ühendus oli suuteline ajas

kestma ja seda iseloomustasid pikaajalised kuritegelikud eesmärgid.

31. Nagu kolleegium sedastas juba käesolevas kriminaalasjas 16. mail 2018 tehtud määruses

nr 1-16-9898/68, eeldab sedavõrd mastaapse kuritegeliku ühenduse pikaaegne juhtimine seda, et

süüdimõistetus on sügavalt juurdunud kuritegelik mentaliteet ja tal on erakordselt tihedad

sidemed kriminaalse maailmaga. Ühtlasi on tõsiseltvõetava kuritegeliku ühenduse liikmetele –

aga iseäranis selle juhtidele – kriminaalne elulaad osa nende mentaliteedist, millest niisama

lihtsalt ei loobuta. Ilmselt töötab sellele vastu ka väline surve. Nn kuritegelikus maailmas ei ole

võimalik jõuda A. Paulusega võrreldavale positsioonile, ilma et inimene võtaks omaks hoopis

teistsuguse väärtussüsteemi kui see, mida esindab õiguskord. Aastate pikku välja kujunenud

suhted ja seosed nn kriminaalse taustaga isikute ja suhtevõrgustikega ning inimese roll

nn allmaailmas muudavad õiguskuulekale teele naasmise kuritegeliku ühenduse liidri puhul

märkimisväärselt vähemtõenäoliseks kui see on n-ö tavakurjategija puhul. Kuritegelik ühendus

muutub selle liikmete – aga eriti juhtfiguuride – jaoks välise identiteedi ja sisemise minapildi

osaks, mistõttu eeldab kuritegudest loobumine radikaalset muudatust inimese mõttemaailmas ja

sotsiaalses võrgustikus. A. Pauluse juhitud kuritegelikus ühenduses eksisteeris vähemalt

minevikus süsteem kinnipidamisasutusse sattunud liikmete toetamiseks ja seekaudu ka nende

lojaalsuse säilitamiseks. See osutab sellele, et vangistusse sattumist käsitati aeg-ajalt ette tuleva

paratamatu „ebameeldivuse“ või „tegevuskuluna“, mis ei tohtinud katkestada inimese liikmelisust

kuritegelikus ühenduses. Kuritegeliku ühenduse liidri loobumine kriminaalsest eluviisist on

veelgi ebatõenäolisem, kui see on ühenduse realiikme puhul.

32. A. Paulus on kõrgharidusega väljakujunenud isiksus, vanust on tal 57 aastat. Kolleegium ei leia

kohtuasja materjalidest ühtegi tunnismärki sellest, et A. Paulus, juhtides aastaid suurt

9(15)

kuritegelikku ühendust, olles jõudnud oma professiooni tippu ja võttes omaks selleks vajalikud

väärtushinnangud, tahaks ja suudaks pärast umbes viieaastast vangistust katkestada sidemed

kriminaalse maailmaga, loobuda seal saavutatud autoriteedist ja asuda õiguskuulekale teele. Muu

hulgas tähendaks selline kannapööre A. Pauluse elus tema jaoks suure tõenäosusega

märkimisväärset langust materiaalses heaolus. Viru Vangla koostatud iseloomustuse kohaselt on

A. Paulusel vanglast vabanedes võimalus asuda tööle Mapri Ehitus OÜ-s laojuhataja ametikohal

(KoTo, tl 45). Juhul, kui tegemist üldse on päris töökohaga, ei ole see eelduslikult kuigivõrd

kõrgelt tasustatud (A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimuse eelmisel arutamisel väitis

kaitsja, et A. Pauluse palk sellel töökohal saab olema 1100 eurot). Arvestades seda, milleks

kõigeks oli A. Paulus senini valmis, et oma jõukust kasvatada, pole usutav, et majanduslik heaolu

on muutunud tema jaoks teisejärguliseks. Seetõttu on A. Pauluse motivatsioon asuda

õiguskuulekale teele kolleegiumi jaoks küsitav.

33. Selle võimaluse vastu, et A. Paulus on vaatamata eelmärgitule siiski oma arusaamu muutnud ja

valmis elama edaspidi vabaduses seadusekuulekalt, räägib selgelt tema käitumine vangistuses.

Nimelt leiab kolleegium erinevalt kaitsjast, et maakohus omistas A. Pauluse ennetähtaegse

vabastamise küsimust

lahendades õigustatult olulise kaalu A.

Pauluse arvukatele

distsiplinaarkaristustele, mis on talle määratud tööst – konkreetselt koristamisest – keeldumise

eest. Nende karistuste määramise asjaolud näitavad, et A. Pauluse käitumine vangistuses on

kaugel eeskujulikust. Korduv koristustööst keeldumine viitab süüdimõistetu subkultuurilistele

hoiakutele, mis räägivad kõnekalt tema püsiva retsidiivsusriski kasuks ja ennetähtaegse

vabastamise kahjuks. Käesolevas punktis toodud järelduste põhjenduseks märgib kolleegium

järgmist.

34. Esmalt on eksitav määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt pole A. Paulusel mitte ühtki

kehtivat („jõustunud“) distsiplinaarkaristust, kuna süüdimõistetu on kõik karistuste määramise

käskkirjad vaidlustanud. Ringkonnakohus selgitab, et VangS § 64 lg-s 4 nimetatud käskkiri

distsiplinaarkaristuse määramise kohta on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Haldusakt kehtib

HMS § 61 lg 1 kohaselt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui

haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Pole vaidlust, et vanglateenistuse

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on A. Paulusele teatavaks tehtud ja nendes pole

märgitud hilisemat kehtivuse algusaega. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni,

kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse

täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 61 lg 2). Kohtuasja materjalidest ega kohtute

infosüsteemist

ei

nähtu,

et

ükski

vanglateenistuse

käskkirjadest

A. Paulusele

distsiplinaarkaristuse määramise kohta oleks praeguseks kehtetuks tunnistatud või et mõne

käskkirja kehtivus oleks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 1 alusel esialgse

õiguskaitse korras peatatud. HMS § 60 lg 2 esimese lause järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa

kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Seega tuli maakohtul ja tuleb ka

ringkonnakohtul A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel lähtuda sellest, et

Viru Vangla määratud distsiplinaarkaristused, mis ei ole praeguseks kustunud, on kehtivad.

Maakohtu määruse tegemise ajal oli A. Paulusel viis kehtivat distsiplinaarkaristust, praeguseks

on neist üks VangS § 65 lg 5 alusel kustunud. Seega on A. Paulusel hetkel neli kehtivat

distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 nõuete süülise rikkumise

eest.

35. Määruskaebuse esitaja arvates ei oleks maakohus tohtinud A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise

küsimust lahendades distsiplinaarkaristustega arvestada ka seetõttu, et need on määratud

ühesuguse rikkumise – tööst keeldumise – eest olukorras, kus A. Paulus keeldus tööst tervislikel

põhjustel. Kohus pidanuks kaitsja arvates pöörama tähelepanu tõenditele, mis kinnitavat seda, et

tervis ei luba A. Paulusel vanglas koristada. Sellise väite kohta märgib kolleegium järgmist.

10(15)

36. Käsitledes süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise üle otsustades kinnipeetava

distsipliinirikkumisi vanglas, tuleb kohtul nii rikkumiste olemasolu kui ka nende toimepanemise

asjaolude puhul lähtuda distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadest ja kui need on

vaidlustatud,

siis

vaidemenetluses

või

halduskohtumenetluses

tehtud

lahenditest.

Distsiplinaarkaristuse määramise faktilist ja õiguslikku põhjendatust on pädev kohtulikult

kontrollima üksnes halduskohus (VangS § 11 lg 5 ja HKMS § 4). Kinnipeetava ennetähtaegse

vabastamise küsimust lahendav kohus ei ole õigustatud kontrollima, kas süüdimõistetule on

distsiplinaarkaristus määratud seaduslikult ja põhjendatult. Seega tuleb ka praeguses menetluses

lähtuda sellest, et A. Paulusel on neli kehtivat distsiplinaarkaristust VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1

rikkumise ehk selle eest, et ta ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele

asuda tööle koristajana.

37. Sõltumata eelmises punktis toodust, peab kolleegium vajalikuks märkida, et kohtute

infosüsteemist nähtuvalt on A. Pauluse väide, nagu takistaks tal diagnoositud XX vangla

määratud koristustööd teha, halduskohtumenetluses varem korduvalt kummutatud.

• Kohtuasjas nr 3-17-968 vaidlustas A. Paulus Viru Vangla 28. veebruari 2017. a käskkirja

nr 6-2/241-1, millega ta määrati tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde

abitööliseks V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates 1. märtsist

2017. A. Paulus vaidlustas selle käskkirja just põhjendusega, et XX ei võimalda tal koristajana

töötada. Tartu Halduskohtu 14. novembri 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

4. aprilli 2018. a otsusega, mille peale esitatud kassatsiooni Riigikohus menetlusse ei võtnud,

jäeti vangla käskkiri muutmata. Kohtud tuvastasid, et A. Pauluse esitatud tõendid tema

terviseseisundi

kohta

ei

lükka

ümber

vangla

arsti

kooskõlastust

A. Pauluse koristamistöödele määramiseks. Tartu Ringkonnakohus jõudis kõneksolevas

kohtuasjas erinevaid meditsiinidokumente kõrvutades järeldusele, et A. Paulusel võib küll

esineda XX, kuid seda vaid periooditi. Kuigi kaebajale ei sobi XXX, sundasendid ning raske

füüsiline töö 8 tunni jooksul, on ravivõimlemine ning kerge liigutamine samas vastupidi

näidustatud. Samuti leidis kohus, et üheks tööpäevaks ettenähtud tööde maht ei ole selline,

mis takistaks A. Paulusel teha majandustöid talle sobiva kiiruse ja koormusega, vältides

pikaaegset töötamist ühes asendis. E8 koristaja tööjuhendist ei nähtu, et töö hõlmaks raskuste

tõstmist, millega võiks kaasneda selgroo koormamine kaebaja tervist kahjustavalt, samuti on

kaebajal enesel võimalik tööoperatsioonide läbiviimiseks valida võimalikult ennast säästev

kehaasend. Tõendid ei kinnita, et A. Paulusel esineksid sellised vaevused, mis ilmselgelt

liikumist ja kergema töö tegemist takistaksid.

• Kohtuasjas nr 3-17-1440 vaidlustas A. Paulus Viru Vangla kolm käskkirja, millega teda

karistati VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest. Rikkumine seisnes keeldumistes asuda

tööle osakonna koristajana. A. Paulus tugines kaebuses jällegi sellele, et ta keeldus tööst

põhjusel, et koristamine oleks kahjustanud tema tervist. Tartu Halduskohtu 23. novembri

2017. a otsusega, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2018. a otsusega muutmata,

A. Pauluse kaebust ei rahuldatud. Ringkonnakohus märkis kõneksolevas kohtuasjas tehtud

otsuses, et A. Paulus keeldus tööle asumast viidates terviseprobleemidele. Kõigi kolme

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt on pärast tööle asumisest keeldumist

teostanud kinnipeetava suhtes terviseseisundi kontrolli Viru Vangla meditsiiniosakonna õde,

kes jõudis pärast kaebaja terviseseisundi kontrollimist järeldusele, et kaebaja on võimeline

koristajana töötama. Viru Vangla meditsiiniosakonna arst hindas kaebaja töövõimelisust

kooskõlastuse andmisel Viru Vangla 28. veebruari 2017. a käskkirjale nr 6-2/241-1, millega

kaebaja määrati majandustöödele. Käsitledes A. Pauluse poolt enda terviseseisundi kohta

esitatud tõendeid, märkis ringkonnakohus, et A. Pauluse väited XX kohta on usutavad, kuid

ei anna automaatselt alust väita, et kaebaja ei suuda teha vanglas lihtsamaid majandustöid

11(15)

koristajana. Kaebajale on soovitatud vältida sundasendeid ja tema selga füüsiliselt

koormavaid tegevusi. Samas on kaebajale siiski näidustatud võimlemine ja kaebaja ka ise

avaldas arstile, et väike kõndimine ja seismine on XX parem. Koristamine on kerge füüsiline

tegevus, mis pigem parandab XX liikuvust ning kaebajal on võimalik seejuures vältida enese

vigastamist, valides ise töö tempo ja sobivad liigutused.

• Kohtuasjas nr 3-17-2689 vaidlustas A. Paulus taas Viru Vangla käskkirja, millega teda

karistati selle eest, et ta ei allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele asuda

tööle, ehkki tal ei esinenud töötamist välistavaid asjaolusid. Tartu Halduskohus jättis

27. novembri 2018. a otsusega A. Pauluse kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis muu

hulgas, et VangS § 37 lg 2 p 3 alusel on kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst

või tervishoiuteenust osutav õde on leidnud, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline

töötama. Pärast seda, kui kaebaja keeldus tervislikel põhjustel tööle asumast, vaatas

meditsiiniosakonna õde kaebaja üle ega andnud kaebajale tööst vabastust. Kuna ei vangla arst

ega tervishoiuteenust osutav õde ei hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et

kaebajal oleks olnud tervislikel põhjustel alust tööst keelduda, siis puudus kaebajal õigus

keelduda tööle asumise korralduse täitmisest. Käsitledes A. Pauluse esitatud tõendeid enda

terviseseisundi kohta, leidis halduskohus, et need ei anna alust jõuda järeldusele, et

meditsiiniõe hinnang, mille kohaselt puudus kaebajal tervisest tulenev põhjus tööle asumisest

keelduda, oleks ebaõige.

• Kohtuasjas nr 3-18-362 vaidlustas A. Paulus järjekordset Viru Vangla käskkirja, millega oli

teda karistatud tööst alusetu keeldumise eest. Jällegi väitis A. Paulus, et ta oli õigustatud tööst

keelduma, sest tema tervis oli ohus. Tartu Halduskohtu 13. juuni 2018. a otsusega jäeti

A. Pauluse kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja oli suuteline lihtsat koristustööd

tegema ja tööst keeldumise põhjuseks ei ole mitte A. Pauluse tervislik seisund, vaid hoopis

see, et lihttöö tegemine võiks riivata A. Pauluse eneseväärikust.

38. Ehkki viidatud kohtuasjades ei käsitletud A. Pauluse praegu kehtivate distsiplinaarkaristuste

määramise õiguspärasust (kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta jõustunud kohtulahendeid veel

pole), nähtub refereeritud kohtuotsustest, et A. Paulus on varem süstemaatiliselt vanglas

koristustöö tegemisest alusetult keeldunud. Seejuures on kinnipeetav esitanud kohtus alati

ebaõigeks osutunud väiteid selle kohta, nagu oleks tema selg sedavõrd halvas seisundis, et ei luba

tal isegi lihtsat koristustööd teha. Kuna vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses pole ühtki

A. Pauluse kehtivatest distsiplinaarkaristustest tühistatud (ega karistuste määramise käskkirjade

kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud), tuleb HMS § 60 lg-st 2 juhindudes eeldada, et

needki karistused on määratud tööst alusetu keeldumise eest igati õiguspäraselt. Nagu ülalpool

selgitatud, ei ole süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendav kohus

menetluslikult pädev andma hinnangut vangla distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade

faktilisele ja õiguslikule põhjendatusele. Seega on käimasoleva menetluse eseme seisukohalt

asjakohatud kaitsja maakohtule esitatud tõendid, mis väidetavalt peaksid kinnitama seda, et

A. Pauluse terviseseisund oli koristamiseks liiga halb ja tööst keeldumise eest määratud

distsiplinaarkaristused on seega põhjendamatud. Ühtlasi heidab määruskaebuse esitaja

maakohtule alusetult ette, et kohus jättis kõnealused tõendid tähelepanuta. Maakohus pidigi nii

toimima, sest tal polnud praeguses menetluses õigust asuda kontrollima A. Paulusele

distsiplinaarkaristuste määramise seaduslikkust.

39. Kolleegium leiab, et A. Pauluse süstemaatiline alusetu keeldumine koristustööst viitab lisaks tema

normikuulekuse üldisele defitsiidile ka sellele, et süüdimõistetu hoiab jätkuvalt au sees

kriminaalsele subkultuurile omast arusaama, mille kohaselt on koristustöö tegemine tema

staatusega persoonile väärikust alandav. Kaitsja määruskaebuses rõhutatakse, et A. Paulus on

12(15)

olnud igati valmis vanglas töötama, kuid mitte tegema vangla määratud koristustööd, vaid sellist

tööd, mis vastaks A. Pauluse „füüsilistele ja vaimsetele võimetele“ (nt olema teise kinnipeetava

kontaktisik). Ehkki kaitsja väitel on koristustööst keeldumise põhjus A. Pauluse halb tervis, on

eelneva taustal tegemist alusetu ettekäändega ja koristamisest keeldumise tegelikku põhjust tuleb

otsida A. Pauluse väärtushinnangutest, mis paraku ei luba uskuda, et ta on vangistuses oma

suhtumist muutnud ja soovib alustada õiguskuulekat elu.

40. Määruskaebuse esitaja on püüdnud A. Paulusele tööst keeldumise eest määratud distsiplinaar-

karistuste tähendust vähendada, leides, et need ei peegelda süüdimõistetu suhtumist õiguskorda.

Juba eelmises punktis märgitud põhjustel kolleegium sellise hinnanguga ei nõustu. Need

karistused on A. Pauluse suhtumise ja sellest lähtuva kõrge retsidiivsusriski indiitsina vägagi

kõnekad. Ka Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et tööle asumise korraldustele

mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Kinnipeetavate töötamist on seadusandja

VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu

töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. (Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. oktoobri 2017. a otsus nr 3-15-3133/29, p 17 ja 29. septembri 2015. a otsus

asjas nr 3-3-2-2-15, p 26) Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et kui kinnipeetav keeldub korduvalt

täitmast vanglaametniku korraldust tööle asuda, tuleb teda karistada iga keeldumise eest eraldi

(Riigikohtu otsus nr 3-15-3133/29, p-d 14–16)

41. Lisaks peab kolleegium A. Pauluse isikut negatiivselt iseloomustavaks ja tema ennetähtaegse

vabastamise vastu rääkivaks asjaolu, et ta on järjepidevalt – mh käimasolevas menetluses –

esitanud eksitavaid väiteid selle kohta, nagu takistaks terviseseisund tal vangla määratud tööd

teha. Seegi näitab, et ka A. Pauluse lubadus vabaduses enam mitte kuritegusid toime panna ei

maksa ülearu palju.

42. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule alusetult ette, et kohus ei arvestanud vangla koostatud

iseloomustuses märgitud uute kuritegude toimepanemise riskiga, mis on minimaalne (12% ja

18%). Tartu Ringkonnakohtu praktikas on juba mõnda aega lähtutud arusaamast, et vangla

iseloomustuses protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on

juriidiliselt kasutu, sest kõnealust riskihinnangut ei saa selle põhjendamatuse, metoodika

kontrollimatuse ning märgitust tingitud üldise ebausaldusväärsuse tõttu süüdimõistetu

ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel arvesse võtta (vt lähemalt nt Tartu

Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 1-13-8065, p-d 23–27; 17. oktoobri

2017. a määrus asjas nr 1-16-6652, p 15; 23. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 1-11-14170, p 23;

15. jaanuari 2018. a määrus asjas nr 1-12-9573; 10. juuli 2018. a määrus asjas nr 1-17-5334, p 8;

21. jaanuari 2019. a määrus asjas nr 1-15-9308, p 10 jpt). Hiljuti asus ka Riigikohus seisukohale,

et vangla üldsõnaline protsentides väljendatud riskihinnang uue kuriteo toimepanemise

tõenäosuse kohta pole usaldusväärne, sest pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat

vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis.

Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo

toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida,

kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid.

(Riigikohtu määrus nr 1-09-14104/142, p-d 26–27) Seega toimis maakohus õigesti, kui ei võtnud

A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendades arvesse vangla iseloomustuses

märgitut, mille kohaselt on selle kinnipeetava puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise

tõenäosus kahe aasta jooksul 12%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 18%, seksuaal-

ja vägivallakuriteo toimepanemise tõenäosus viie aasta jooksul 7–22% (KoTo, tl 46). Lisaks juba

märgitule osutab kolleegium sellelegi, et vangla kõneksolev riskihinnang on sisemiselt

vastuoluline, sest tõenäosus, et A. Paulus paneb järgmise kahe aasta jooksul toime vägivaldse

kuriteo, ei saa juba formaalloogiliselt olla suurem kui tõenäosus, et A. Paulus paneb järgmise kahe

13(15)

aasta jooksul toime mis tahes – sh vägivaldse – kuriteo. Kui vägivaldse kuriteo toimepanemise

tõenäosus on 18%, siis on ka kuriteo toimepanemise üldine tõenäosus vähemalt 18% (juhul kui

mittevägivaldse kuriteo tõenäosus on suurem kui 0%, siis peab uue kuriteo üldine tõenäosus

olema suurem kui 18%, kuid ühelgi juhul ei saa see olla väiksem kui 18%).

43. Määruskaebuse esitaja leiab, et olukorras, kus A. Paulus on olnud vangistuses juba viis aastat, on

alusetu väita, et uue kuriteo toimepanemise risk ei ole piisavalt maandatud. Viidata asjaolule, et

viieaastase karistuse kandmisel ei ole vangistus saavutanud oma eesmärki, tekitab kaitsja arvates

paratamatult küsimuse, kuidas sellistel juhtudel üldse on saavutatavad vangistuse üld- ja

eripreventiivsed eesmärgid.

44. Kolleegium märgib, et vangistuse pikk kestus iseenesest ei ole asjaolu, mis vähendaks uue kuriteo

toimepanemise ohtu. Täiesti võimalik – ja ilmselt mitte ka väga haruldane – on olukord, kus

süüdimõistetu kõrge retsidiivsusrisk ei taandu isegi pikaajalise vangistustähtaja lõpuks. Sellisel

juhul tuleb isik vabastada mitte seepärast, et vangistus oleks oma eesmärgi saavutanud, vaid

põhjusel, et vangistustähtaja lõppedes ammendub ka süü, mis võimaldab isikult vabaduse võtta.

PS § 20 lg 2 p 1 ei anna alust võtta isikult vabadust üksnes isiku ohtlikkuse tõttu (Riigikohtu

üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 84). Seetõttu tuleb kinnipeetav

vangistustähtaja lõppedes vanglast vabastada, olenemata sellest, kas VangS § 6 lg-s 1 ette nähtud

vangistuse täideviimise eesmärk – kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja

õiguskorra kaitsmine – on selleks ajaks saavutatud. Seevastu süüdimõistetu vabastamine

KarS § 76 alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et vangistuse

eesmärk on saavutatud juba enne vangistustähtaja lõppu: isik on muutunud õiguskuulekaks ega

kujuta endast enam õiguskorrale ohtu. Otsustamaks vangistuse eesmärgi täidetuse üle, pole aga

esmatähtis mitte vangistuse kestus, vaid see, kuidas kinnipeetav on ennast karistuse kandmise ajal

ülal pidanud (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). Seetõttu pole ka KarS § 76 lg 4

aspektist oluline mitte vangistusaja kestus iseenesest, vaid see, millise aja jooksul on täheldatavad

selged tunnismärgid selle kohta, et süüdimõistetu on vanglas meelt parandanud. Mida

pikemaajalised on positiivsed tendentsid süüdimõistetu käitumises, seda enam on põhjust uskuda,

et need on süüdlase käitumises kinnistunud ja karistuse eesmärgid võivad olla saavutatud juba

enne vangistustähtaja möödumist. A. Pauluse käitumine vangistuses – eeskätt süstemaatiline

keeldumine töö tegemisest ja keeldumise põhjuse kohta valetamine – ei luba aga tema puhul

rääkida mingist meeleparandusest. Kohtuasja materjalidest ei nähtu ka mingeid muid asjaolusid,

mis annaksid käegakatsutava aluse uskuda kaitsja väidet, et A. Paulus on praeguseks karistusest

järeldused teinud ja vabaduses olles enam kuritegusid toime ei paneks.

45. A. Pauluse uute kuritegude ohu hindamisel ei ole kolleegiumi silmis erilist kaalu kaitsja esile

tõstetud asjaolul, et A. Paulust pole tööst keeldumise kõrval karistatud ühtegi teist liiki

distsipliinirikkumiste eest. Nagu kolleegium sedastas juba 16. mail 2018 tehtud määruses

nr 1-16-9898/68, on A. Pauluse näol kindlasti tegemist keskmisest oluliselt intelligentsema,

vähemimpulsiivse ja enda käitumist kontrolliva kurjategijaga, kes suudab oma eesmärke ja sihte

hästi varjata. Tema puhul ei saa väliselt viisakast ja korrektsest käitumisest, sotsiaalprogrammide

läbimisest jmt teha kaugeleulatuvaid järeldusi retsidiivsusriski langemise kohta.

46. Samuti võib eeldada, et A. Pauluse võimalikud uued kuriteod oleksid võrdlemisi varjatud.

Arvestades A. Pauluse sidemeid, teadmisi, oskusi ja autoriteeti kuritegelikus maailmas, on tal

tõenäoliselt väga lihtne leida inimesi, kelle abil ja kelle varju jäädes panna toime uusi kuritegusid

ja teenida senise elustandardi säilitamiseks vajalikku kriminaaltulu. A. Pauluse eeldatav roll uute

võimalike kuritegude toimepanemisel piirduks tõenäoliselt nende organiseerimise jm korraldava

tegevusega.

14(15)

47. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda

väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema uute kuritegude toimepanemise

tõenäosus. Need kuriteod, mida võib vabaduses toime panna A. Paulus, on väga rasked. Kui

A. Paulus peaks kasutama oma teadmisi, oskusi ja sidemeid kuritegeliku ühenduse taastamiseks,

loomiseks või selle tegevuse jätkamiseks, kujutaks see endast olulist ohtu avalikule julgeolekule,

samuti nendele õigushüvedele, mille vastu kuritegeliku ühenduse tegevus oleks suunatud.

Seetõttu peaks A. Pauluse ennetähtaegseks vabastamiseks olema praegusest palju kindlam alus

loota, et süüdimõistetu on oma käitumist tõesti muutnud ja tahab ning suudab elada vabaduses

seadusekuulekalt.

48. A. Pauluse kuritegude isepära, aga ka varasemat elukäiku arvestades peab kolleegium tema

vaieldamatult väga häid elutingimusi ning tugevaid perekondlikke sidemeid vabaduses

ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel pigem teisejärguliseks faktoriks. A. Pauluse

elutingimused ja perekondlikud suhted polnud halvemad ka sel ajal, kui ta pikki aastaid

kuritegelikku ühendust juhtis.

49. Ringkonnakohus ei näe alust ka määruskaebuse esitaja etteheitel, mille kohaselt jättis maakohus

lubamatult arvestamata prokuratuuri pooldava suhtumisega A. Pauluse ennetähtaegsesse

vabastamisse. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel

on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid

sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise

põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse puutuvatele

põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31) Praeguses menetluses

esitatud prokuratuuri arvamus (KoTo, tl 51) on täielikult põhjendamata. Selles ei ole argumente,

millele maakohus saanuks vastata.

50. Asjakohatu on kaitsja viide prokuratuuri 30. oktoobri 2017. a arvamusele (KoTo, tl 88 jj), mis on

antud siis, kui kohus arutas A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust eelmisel korral. See

arvamus pole enam ajakohane. Kohus ei pea vastama prokuratuuri seisukohtadele, mis on esitatud

mõne varasema ennetähtaegse vabastamise menetluse käigus. Lisaks tugines prokuratuuri

30. oktoobri 2017. a arvamus praeguseks vananenud teabel A. Paulusele tööst keeldumise eest

määratud distsiplinaarkaristuste kohta (sh viidatakse arvamuses halduskohtu esialgse õiguskaitse

kohaldamise

määrustele,

mille

ringkonnakohus

hiljem

tühistas;

samuti

kummutati

halduskohtumenetluses prokuratuuri poolt õigeks peetud A. Pauluse väited tööst keeldumise

kohta tervislikel põhjustel). Ühtlasi ei saa prokuratuuri 30. oktoobri 2017. a arvamuse puhul jätta

päris tähelepanuta võimalust, et selle andmisel ei juhindunud prokuratuur mitte niivõrd KarS § 76

lg-s 4 sätestatud kriteeriumitest, vaid A. Paulusele karistuskokkuleppe sõlmimisel antud

lubadusest toetada tema ennetähtaegset vabastamist. Nimelt väitis A. Pauluse kaitsja K. Namm

Viru Maakohtu 24. novembri 2017. a istungil, kus eelmisel korral arutati A. Pauluse

ennetähtaegset vabastamist, et A. Pauluse ennetähtaegne vabanemine oli A. Pauluse, kaitsja ja

prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppe üks tingimus. Prokuratuuri varasem – sisuliselt

seninägematu – aktiivsus A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise eest võitlemisel koostoimes

tõigaga, et prokuratuuri 30. oktoobri 2017. a arvamuses on meelevaldselt kahtluse alla seatud Viru

Vangla seisukohad ja samas täiesti kriitikavabalt omaks võetud A. Pauluse väited, näib kaitsja

avaldatut kaudselt kinnitavat. Kolleegium selgitas käesolevas kriminaalasjas 22. jaanuaril

2018 tehtud määruse nr 1-16-9898/52 punktides 29–31 seda, miks prokuratuuril ei ole seadusest

tulenevat alust lubada süüdistatavale kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus isegi mitte seda,

milline saab olema prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku

ennetähtaegse vabastamise üle.

15(15)

51. Kahtlus, et prokuratuuri arvamus A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise kohta võib põhineda

kokkuleppemenetluses pädevust ületades antud lubadusel, on täiendav argument prokuratuuri

seisukohaga mittenõustumiseks. Samas märgib kolleegium sedagi, et isegi juhul, kui poleks

mingit alust kahtlustada, et prokuratuuri A. Pauluse vabastamist pooldav seisukoht võib olla

mõjutatud kokkuleppemenetluse läbirääkimistel antud lubadusest, ei oleks see argument, mis

kaaluks üles eelnevalt käsitletud sisulised aspektid, mis räägivad ülekaalukalt A. Pauluse

vabastamise vastu. Nagu märgitud, pole prokuratuur käimasolevas ennetähtaegse vabastamise

menetluses esitanud ka ühtki sisulist põhjendust, millele kohus saaks vastata, varasemas

menetluses esitatud argumendid pole aga enam ajakohased.

52. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ka A. Pauluse terviseseisund ei anna alust teda vangistusest

vabastada. Kolleegium lisab, et otsustades KrMS §-s 426 sätestatud korras, kas vabastada

kinnipeetav KarS § 76 alusel, tuleb kohtul hinnata eeskätt tema ohtlikkust (retsidiivsusriski).

Seda, kas süüdimõistetu on parandamatult raskesti haigestunud ja tuleks seetõttu KarS § 79 lg 1

alusel karistuse kandmisest vabastada, on kohus pädev hindama üksnes KrMS § 425 lg-s 1 ette

nähtud menetluses. KrMS § 425 lg 1 sätestab, et kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal

parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu

täitmiskohtunik karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel

KarS § 79 kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamise kohta.

A. Pauluse kohta ei ole KrMS §-s 425 ette nähtud korras taotlust esitatud. See näitab, et A. Paulus

saab kanda vangistust ja tema tervisest tulenevaid takistusi selleks ei esine. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole ka põhjust arvata, et A. Paulus vanglas vajalikku ravi ei saa. VangS § 52 lg 2

kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas

olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.

53. Kokkuvõttes asub kolleegium maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et A. Pauluse puhul on uute

kuritegude toimepanemise oht jätkuvalt liiga suur selleks, et teda oleks võimalik

KarS § 76 lg 2 p 2 alusel vangistusest ennetähtaegselt vabastada. Sellise järelduseni viivad

A. Pauluse kuriteo asjaolud koostoimes tema käitumisega vanglas. Seega ei ole A. Pauluse

vangistus VangS § 6 lg-s 1 ette nähtud eesmärke saavutanud ja selle täideviimist tuleb jätkata.

54. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu 20. veebruari 2019. a määruse muutmata ja A. Pauluse kaitsja

määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Juhan Sarv

Mati Kartau

Tiit Lõhmus