2-15-11915/51 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-11915

Tsiviilasi

Eve Raeste hagi Alari Oja vastu 30 000 euro saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

30 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eve Raeste apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

26. märts 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Eve

Raeste

(isikukood

XXXXXXXXXXX ), esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi

Vastustaja

(kostja):

Alari

Oja

(isikukood

XXXXXXXXXXX ), esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eve Raeste apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tartu Maakohtu 6. septembri 2018. a otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eve

Raeste kanda.

3. Määrata kindlaks Alari Oja apellatsiooniastme vajalike

ja põhjendatud menetluskulude rahaline suurus.

4. Mõista Eve Raestelt välja 1736,30 eurot Alari Oja

kasuks käesolevas tsiviilasjas apellatsiooniastmes kantud

menetluskulude katteks. Summa sisaldab käibemaksu.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude

suurust

kindlaks

tegeva

lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eve Raeste (hageja) esitas 10.08.2015 Tartu Maakohtule Alari Oja (kostja) vastu hagi 30 000

euro väljamõistmiseks.

Pooled on endised elukaaslased. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja vahetustehingu, millega

võõrandas poolte ühiseks eluasemeks olnud kinnisasja ning sai vastu korteriomandi. Algselt olid

pooled kokku leppinud, et korteriomandi omanikuks saab hageja, kuid notariaalse lepingu

sõlmimise päeval leppisid pooled kokku, et korteriomand vormistatakse kostja omandisse ning

selle vastu kindlustab kostja hagejale eluaegse tasuta kasutusõiguse. Pooled sõlmisid 11.07.2011

tasuta kasutamise lepingu, millega kostja andis hagejale hageja eluajaks tasuta kasutusse kostjale

kuulunud korteriomandi. Kostja rikkus lepingut sellega, et müüs korteriomandi 09.05.2013,

misjärel hageja pidi 13.05.2015 uue omaniku nõudel korteri vabastama. Seetõttu ütles hageja

14.05.2015 pooltevahelise lepingu üles. Kostja on hagejale lepingurikkumisega tekitanud kahju

30 000 eurot. Kahju seisneb tasus, mida hageja peab maksma samaväärse korteriomandi eluaegse

kasutamise eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väitel sõlmisid pooled

30.05.2011 kostjale kuuluva korteriomandi hagejale tasuta kasutusse andmise lepingu. Leping

sõlmiti, kuna hagejal ei olnud pärast poolte ühiseks elukohaks olnud kinnisasja müüki koheselt

elamispinda. Leping ei olnud sõlmitud hageja eluajaks, vaid tegemist oli ajutise lahendusega.

Kostja taganes lepingust 20.10.2011. Hageja kinnitas 15.10.2012 kirjalikult, et loobub tasuta

eluruumi kasutamise õigusest ja vabastab korteriomandi hiljemalt 2012. a lõpuks. Pooled ei ole

sõlminud 11.07.2011 eluaegse tasuta kasutamise lepingut. Isegi, kui mingi lepinguprojekt koostati,

ei olnud see notariaalselt tõestatud vormis.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud 4300 eurot. Kohus määras, et tasumisega viivitamise korral tuleb

tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et pooled sõlmisid 11.07.2011

tasuta kasutamise lepingu, millega kostja andis korteriomandi hagejale eluajaks tasuta kasutada.

Hageja on sisuliselt selle väite tõendamiseks tuginenud üksnes tunnistaja A.O. ütlustele. Kohtu

hinnangul aga ei nähtu tunnistaja A.O. ütlustest nimetatud asjaolu. Esiteks on A.O. ütlused

ebaselged ja vastuolulised. Tunnistaja andis detailseid ütlusi nii 30.05.2011 notariaalse

vahetuslepingu sõlmimise juures väidetavalt poolte sõlmitud kokkulepete kohta ning hiljem

korteriomandi müügiga seotud asjaolude kohta. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et ta ise ei olnud

ei notariaalse lepingu sõlmimise ega selle juures, kui korteriomandit käidi müügiks pildistamas.

Viimase kohta ütles tunnistaja, et tema ütlused põhinevad hagejaga peetud jutuajamistel. Seega on

kohtul kahtlus, et tunnistaja ütlused ei põhine tema enda vahetul kogemusel, vaid hageja poolt

tunnistajale räägitul. Seetõttu ei saa neid pidada usaldusväärseks.

Samas isegi, kui pidada tunnistaja ütlusi usaldusväärseks, ei nähtu nendest, et pooled oleksid

sõlminud 11.07.2011 mingi lepingu. Tunnistaja kinnitas küll, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille

kohaselt hageja sai korteriomandi eluaegse tasuta kasutusõiguse, kuid tunnistaja ütluste kohaselt

sõlmiti see leping, siis kui oli maja müük ja kokkulepe sõlmiti notariaalse tehingu ajal. Tunnistaja

ütluste kohaselt valduse üleandmisel enam mingeid täiendavaid kokkuleppeid ei sõlmitud.

Arvestades asjaolu, et notariaalne leping sõlmiti 30.05.2011 ja lepingu p 4.1 kohaselt anti

korteriomandi valdus üle hiljemalt 21.06.2011, ei saanud seega tunnistaja viidatud kokkuleppe

sõlmimine toimuda 11. juulil. Kohtu hinnangul on võimalik, et tunnistaja mõtles enda ütlustes

viidatud kokkuleppe all notariaalse lepingu p-s 4.7 sisalduvat kokkulepet, kuivõrd selle sõlmimise

ajastus langeb kokku tunnistaja ütlustes väljendatud kokkuleppe sõlmimise ajaga. Tunnistaja

ütluste ebaselgus kokkuleppe sisu osas võib olla tingitud asjaolust, et tunnistaja ise notariaalse

lepingu sõlmimise juures ei olnud ning sai enda poolt väljendatud info hiljem hagejalt. Tunnistaja

tõi küll välja, et pärast notariaalset tehingut toimunud vestluses kinnitas kostja, et korter jääb

hagejale elamiseks tema eluea lõpuni. Kohtu hinnangul ei saa aga oma (endise) elukaaslasega

peetud vestluses öeldud lausest järeldada kostja tahteavaldust lepingu sõlmimiseks ja sellega

seotud õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1

mõttes. Seda eriti arvestades võetava kohustuse suurust tagada terveks hageja eluajaks talle tasuta

korteriomandi kasutamise võimalus. Sellele räägib vastu ka tunnistaja A.O. öeldu, et neil olid

perekonnas kõik rahalised suhted selgelt paigas, mistõttu ei saa pidada vestluses räägitut lepingu

sõlmimiseks. Seega ei ole tõendatud hageja väide eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimisest,

mistõttu ei saanud kostja ka nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi rikkuda.

Pooled on välja toonud, et 30.05.2011 notariaalse lepingu p-s 4.7 sisaldus poolte kokkulepe, mille

kohaselt kostja kohustus tagama hagejale elamispinna selle kasutamise eest tasu nõudmata.

Notariaalse lepingu p-st 4.7 ei nähtu eseme kasutustähtaega. Samuti ei ole kokkuleppes välja

toodud, mis eesmärgil kokkulepe sõlmiti. Seega võis kostja kokkuleppe igal ajal üles öelda VÕS

§ 393 lg 3 alusel. Kostja on tuginenud sellele, et ta ütles lepingu 12.10.2011 avaldusega üles.

Vastav avaldus on esitatud ka tõendina kohtule.

Kuivõrd kostja võis lepingu igal ajal üles öelda ning selleks mingeid täiendavaid eeldusi vaja ei

olnud, siis ei ole oluline, kas avalduses toodud alused, millele kostja avalduses tugines, ka esinesid.

Seega oli enne korteriomandi müüki 09.05.2013 ja hageja väljakolimist 13.05.2015 ka kostja

30.05.2011 notariaalse lepingu p-st 4.7 tulenev kohustus lõppenud seoses lepingu ülesütlemisega.

Järelikult ei saanud kostja nimetatud kohustust rikkuda.

Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatud, et kostja oleks rikkunud korteriomandi müügiga enda

kohustusi hageja ees, mistõttu ei saa hageja kasutada kohustuse rikkumisest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kahju hüvitamist. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub

hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja leppisid kokku, et nende 16 aastat ühise kodu XXXXXX võõrandamisel

(vahetustehing) saab hageja XXXXXX omanikuks, mida hageja tõendas notariaalse

lepinguprojektiga. Maakohus ei ole nimetatud asjaolu ja tõendit hinnanud.

Notariaalse lepingu sõlmimise päeval 30.05.2011 muudeti lepinguprojekti, sest pooled leppisid

kokku, et korteriomand vormistatakse kostja omandisse selle vastu, et kostja kindlustab hagejale

eluaegse tasuta kasutusõiguse XXXXXX või muus kostjale kuuluvas korteris. Pooled leppisid

kokku, et isikliku kasutusõiguse kohta sõlmitakse leping hiljem. Eeltoodut tõendas tunnistaja A.O.

, kuid kohus ei ole kõiki tunnistaja ütlusi hinnanud ja jätnud nimetatud asjaolud tuvastamata.

Pooled sõlmisid peale 30.05.2011 notaritehingut eluaegse tasuta kasutusõiguse korteriomandile

XXXXXX hageja kasuks. Lepingu sõlmimise juures oli poolte ühine täisealine laps A.O. , kes

teadis ka lepingu sõlmimise asjaolusid, kuivõrd oli vahetult lepingu sõlmimise juures. Hageja

tõendas eeltoodut tunnistaja A.O. ütlustega, kuid kohus hindas tunnistaja ütlusi valikuliselt.

Maakohtus ei olnud vaidluse all, et XXXXXX ja XXXXXX vastastikku üleandmise ajaks oli

notariaalses lepingu kokku lepitud esialgselt 21.06.2011, kuid notariaalse vahetustehingu

osapooled leppisid kokku, et XXXXXX ja XXXXXX vabastatakse ja antakse vastastikku üle

hiljemalt 10.07.2011. Hageja vabastas XXXXXX 10.07.2011 ning kostja ja hageja sõlmisid

11.07.2011 hageja kasuks eluaegse tasuta kasutamise lepingu korterile XXXXXX . Sel ajal sai

hageja ka korteriomandi valduse. Kohus on aga otsuse rajanud just nimetatud asjaolule leides, et

lepingu sõlmimine ei saanud toimuda 10.07.2011, kuivõrd notaris oli kokku lepitud valduste

üleandmise ajaks 21.06.2011. Sellest tulenevalt leidis kohus, et on vastuolu tunnistaja A.O.

ütlustes. Eeltoodu vajanuks maakohtus arutamist.

Kostja müüs 09.03.2013 XXXXXX omandi Puhas Kodu OÜ-le. Vaidlus on selle üle, kas kostja

müüs korteriomandi ajal, kui kehtis eluaegne tasuta kasutuse leping. Maakohus jättis täiesti

tähelepanuta kostja väite, et hageja oli 15.10.2012 kirjalikult loobunud eluaegsest tasuta kasutamise

lepingu järgsest õigusest korteriomandile XXXXXX . Seetõttu on vale maakohtu järeldus, et hageja

ei ole tõendanud hageja ja kostja vahel eluaegse tasuta kasutuse lepingu sõlmimist hageja kasuks.

Hageja vaidles eeltoodud kostja väitele koheselt vastu ja avaldas, et ei ole 15.10.2012 loobunud

oma eluaegsest tasuta kasutamise õigusest ega ole seda dokumenti allkirjastanud. Maakohus on

jätnud tähelepanuta hageja väited, et kostja esitatud 15.10.2012 dokument on kostja poolt võltsitud.

Kostja ei esitanud 15.10.2012 dokumendi originaali ega ole seega tõendanud, et hageja on

nimetatud dokumendi allkirjastanud.

Korteriomandi võõrandamisega tekkis hagejale kahju 30 000 eurot. Pooled ei vaielnud, et tasu

eluaegse kasutusõiguse eest oli 30 000 eurot.

Maakohus on jätnud hindamata Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-

39708, milles ringkonnakohus tuvastas, et kostja võõrandas korteriomandi, mis muutis tasuta

kasutamise lepingu täitmise võimatuks. Ringkonnakohus leidis, et võõrandamine ei vabasta

kasutusse andjat kohustustest sõlmitud kokkulepet täita ega vastutusest lepingu rikkumise eest.

Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja olid sõlminud

tasuta kasutamise lepingu korteriomandile XXXXXX . Kostja vastuväide oli, et hageja oli

15.10.2012 kirjalikult loobunud tasuta kasutamise õigusest. Samuti ei vaielnud pooled, et valduse

üleandmise kuupäev lükati edasi kuni 10.07.2011.

Vastuolulised ei ole mitte tunnistaja A.O. ütlused, vaid kostja enda seisukohad, sest kostja ise on

esitanud tõendi tuginedes sellele, et hageja on loobunud eluaegsest tasuta kasutamise õigusest.

Loobumise eelduseks on eelkõige selle konkreetse õiguse olemasolu, millest loobutakse.

Hageja palub ringkonnakohtul hinnata tunnistaja ütlusi ja teisi tõendeid ning poolte avaldatut, mille

maakohus on jätnud otsuse tegemisel hindamata.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostja võis kokkuleppe igal ajal üles öelda. Kostja ei ole

tõendanud taganemise aluseks toodud asjaolusid. Lisaks ei ole maakohus pööranud tähelepanu

asjaolule, et peale 12.10.2011 isegi kostja enda väidete kohaselt oli hagejal jätkuvalt tähtajaline

eluaegne kasutusõigus. Kostja on vastuses hagile märkinud, et hageja oli väidetavalt eluaegsest

tasuta kasutuse õigusest loobunud alles 15.10.2012.

Isegi kui kostja oleks taganenud 12.10.2011 notariaalse 30.05.2011 lepingu p-st 4.7, siis jätkuvalt

kasutas hageja korteriomandit poolt peale 30.05.2011 sõlmitud tasuta kasutamise lepingu alusel

korteriomandit XXXXXX .

5. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on õigesti jätnud hageja nõude rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole suutnud tõendada

oma ebaõigeid väiteid selle kohta, et pooled sõlmisid 11.07.2011 tasuta kasutamise lepingu. Kostja

ei nõustu hageja etteheidetega kohtu õigusnormide rikkumise kohta. Kostja ei ole sõlminud

hagejaga lepingu XXXXXX omandi tasuta kasutamiseks.

Kohus on õigesti tuvastanud, et ainsaks hageja tõendiks, mida seadus loeb protsessivõimeliseks,

saaksid olla vaid tunnistaja A.O. ütlused, kui need oleks olnud usaldusväärsed. Muud tõendid,

mille hageja esitas, olid enamjaolt allkirjastamata lepinguprojektid, milles pooled ei olnud kunagi

kokkulepet saavutanud, või muud asjakohatud tõendid.

Kohus leidis õigesti, et tunnistaja A.O. ütlused ei tõenda hageja nõuet. Kostja nõustub kohtuga, et

ehkki tunnistaja ütlused ei ole tõendikõlbulikud, ei sisaldu neis ka teavet, mille alusel oleks kohtul

olnud võimalik tuvastada poolte kokkuleppe olemasolu eluaegse tasuta kasutamise lepingu kohta.

Kohus kohaldas õigesti materiaalõigust poolte kokkuleppe kehtetuse tuvastamiseks. Kostja võis

tasuta kasutamise kokkuleppe igal ajal üles öelda. Asjakohatud on hageja väited, et hageja pidi

olema käitunud kostja suhtes jämedalt tänamatult. Seadus ei nõua eseme tasuta kasutamise lepingu

ülesütlemiseks mingite täiendavate eelduste esinemist.

Hageja käitumist korteriomandi müügiprotsessi talumisel ja korteri näitamisel potentsiaalsetele

ostjatele saab käsitada järeldusliku loobumisena korteri tasuta kasutamise õigusest. Pool aastat

enne korteri vabastamist, s.o 15.10.2012, kinnitas hageja kirjalikult, et loobub korteri tasuta

kasutamise õigusest. Kuigi hageja on vaidlustanud enda 15.10.2012 dokumendi, kinnitavad tema

teod vastava tahte olemasolu sellest hoolimata.

Kostja esitas alternatiivsed põhjendused pooltevahelise võlasuhte kohta 02.08.2013 ja 09.08.2016

menetlusdokumentides, mis kinnitab samuti hagi rahuldamata jätmise õigsust.

Hageja on kaebuses viidanud hulgale ebaõigetele asjaoludele, mis ei seostu küll maakohtu

põhjendustega, kuid millele tuginedes taotleb hageja otsuse ümbervaatamist. Ebaõige on hageja

väide, et vahetustehingu tulemusena pidi uue korteri omanikuks saama hageja, mitte kostja. Lisaks

on ebaõige hageja rõhutatud väide, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tasu eluaegse

kasutusõiguse eest oli 30 000 eurot. Ka seda asjaolu on kostja vaidlustanud menetluse algusest

saati. Samuti ei nõustu kostja hageja väidetega, mille hageja on esitanud teistele kohtuasjadele

tuginedes, kuid toonud endale sobivate asjaolude kohta välja vaid selektiivsed viited. Kohtuotsuse

tegemisel ei olnud hageja paljasõnalistel vastuväidetel vähimatki kaalu ning kohus on jätnud need

põhjendatult arvestamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Järgides maakohtu otsuse

põhjendusi ei korda ringkonnakohus neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel oma käesolevas otsuses.

7. Hageja (apellandi) nõue põhineb väitel, et tema ja kostja vahel sõlmiti 2011. a juulis suulises

vormis kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus hagejale tagama eluaegse õiguse kasutada tasuta

kostjale kuuluvat eluruumi (korteriomandit XXXXXX ).

Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja kasutas nimetatud korteriomandit enda elukohana alates

2011. aasta suvest kuni 2015. aasta maikuuni, mil tsiviilasjas nr 2-13-39708 tehtud kohtuotsusega

kohustati hagejat korter vabastama. Sisuliselt ei ole vaidluse all, et korteri kasutamisel oli poolte

vahel tasuta kasutamise õigussuhe. Küll aga on pooled eri seisukohtadel selles, kas tasuta

kasutamise suhe oli tähtajatu või tähtajaline, s.o sõlmitud hageja kogu eluajaks. Peamiseks

erinevuseks tähtajatult ja tähtajaliselt sõlmitud kestvuslepingu vahel on see, et tähtajatult sõlmitud

kestvuslepingut on võimalik üles öelda korraliselt, s.o mõjuva põhjuseta (VÕS § 195 lg 3), samal

ajal kui tähtajalise lepingu ülesütlemiseks on vajalik erakorraline põhjus (VÕS § 196 lg 1 – 2).

Lepingu eluaegset kestvust (s.o lepingust tulenevate õiguste kestmist kuni õigustatud isiku

surmani) saab lugeda TsÜS §-de 134 ja 136 mõttes tähtajaks, mis on seotud kindlaksmääratud

sündmusega. Lisaks sätestab TsÜS § 110, et tehinguga kindlaksmääratud õigusliku tagajärje

tekkimiseks või lõppemiseks tähtpäeva ettenägemise korral kohaldatakse vastavalt TsÜS-i

6. peatükis edasilükkava või äramuutva tingimuse kohta sätestatut.

Tasuta kasutamise leping (VÕS §§ 389 jj) võib olla sõlmitud nii tähtajaliselt kui ka tähtajatult (VÕS

§ 393 lg 2 – 3). Kuna hageja soovis tugineda lepingu eluaegsele kestvusele, siis tuli tal oma

sellekohaseid väiteid tõendada.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole asjas

kogutud tõenditega kinnitust leidnud, et pooled oleksid sõlminud hageja kasuks eluaegse

kestvusega tasuta kasutamise lepingu.

VÕS § 9 lõike 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega peavad mõlemad pooled väljendama lepingu

sõlmimisel oma tahet selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et nad soovivad kindla õigusliku tagajärje

saabumist (TsÜS § 67 – 69) ning et nad soovivad olla sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS

§ 16 lg 1, § 20)

Praegusel juhul ei ole esitatud veenvaid tõendeid selle kohta, et pooled olid jõudnud üksmeelele ja

nad mõlemad soovisid olla seotud õigusliku tagajärjega, mille kohaselt kostja pidi võimaldama

hagejale eluaegset korteri tasuta kasutust.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohased apellandi väited selles osas, millal täpselt toimus

või pidi toimuma XXXXXX ja XXXXXX kinnistute vastastikku üleandmine või kas algselt

kokkulepitud üleandmiskuupäevi hiljem muudeti. Maakohtule ei ole alust ette heita seda, et kohus

ei arutanud pooltega täpsemalt kinnisasjade üleandmise konkreetseid kuupäevi. Kohus pidi

omavahel kõrvutama ja hindama tõendeid, s.o nii notariaalset lepingut kui ka tunnistaja ütlusi.

Asjaolu, millal sõlmiti väidetav eluaegne tasuta kasutamise leping, tuli esile tuua ja tõendada

hagejal. Hageja ei tuginenud maakohtu menetluses asjaolule, et kinnistute üleandmine ei toimunud

tegelikult lepingus ettenähtud ajal. Maakohus on ühtlasi märkinud, et kohtu hinnangul võis

tunnistaja pidada silmas lepingu p-s 4.7 sisalduvat kokkulepet, kuivõrd selle sõlmimise ajastus

langeb kokku tunnistaja ütlustes viidatud kokkuleppe sõlmimise ajaga. Seega ei esinenud tõendite

vahel ka niisugust ilmselget vastuolu, millele maakohus oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, s.o eeskätt tunnistaja ütlustele, mille

kohaselt ei ole nimetatu piisav, et lugeda usaldusväärselt tõendatuks eluaegse kestusega tasuta

eluruumi kasutamise leping. Maakohtule ei ole alust ette heita tunnistaja ütluste valikulist

käsitlemist. Ringkonnakohtu arvates ei esine põhjust hinnata tunnistaja ütlusi jm asjas esitatud

tõendeid teisiti kui seda tegi maakohus (TsMS § 653).

10. Hageja (apellandi) väidet eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimise kohta ei tõenda ka

asjaolu, et kohtule esitatud 15.10.2012 kuupäeva kandev dokument (ärakiri, I kd tl 176) sisaldab

teksti, mille kohaselt hageja loobub eluaegse tasuta eluruumi kasutamise õigusest aadressil

XXXXXX Tartus. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud dokumendi ehtsus on käesolevas

menetluses vaidlustatud ja kuna originaali ei ole kohtule esitatud, siis ei käsitle kohus nimetatud

dokumenti kui hageja (Eve Raeste) kirjalikus vormis väljendatud tahteavaldust loobumaks oma

(väidetavast) õigusest eluruumi kasutada.

Dokumendi kohtule esitamine ja sellele viitamine ei anna ringkonnakohtu arvates aga ka alust

lugeda, nagu oleks kostja võtnud omaks asjaolu, et hagejal selline õigus oli. Dokumendi tekst ei

ole sõnastatud sellisena, nagu möönaks kostja eluaegse tasuta kasutamise õiguse kuulumist

hagejale. Kui eeldada, et kostja on kõnealuse dokumendi kunstlikult koostanud, siis on ilmne, et

selle eesmärgiks oli lükata ümber hageja väited selle kohta, et poolte vahel oli kokkulepe eluruumi

tasuta eluaegseks kasutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub nimetatud dokumendi

ärakirjal igasugune tõendusväärtus.

11. Eeltoodust lähtudes jõudis maakohus õigesti järeldusele, et tõendatud ei ole hageja väited

eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimisest, mistõttu ei saanud kostja ka nimetatud lepingust

tulenevaid kohustusi rikkuda. Kostjal oli õigus tähtajatuna sõlmitud tasuta kasutamise leping

korraliselt üles öelda ning selleks ei pidanud kostja esile tooma mingeid taganemist või ülesütlemist

õigustavaid asjaolusid (VÕS § 195 lg 3, § 393 lg 3).

Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-39708 ei ole tuvastatud, et hageja

ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud eluaegse kestusega eluruumi tasuta kasutamise leping.

Nimetatud tsiviilasjas oli vaidlus Puhas Kodu OÜ ja hageja vahel, praeguse vaidluse kostja selles

menetluses ei osalenud ning seega ei saanud selles tsiviilasjas ka tuvastada kostja jaoks siduvalt

mistahes asjaolusid. Ringkonnakohus on eelnimetatud kohtuotsuse (p 10) üksnes selgitanud, et kui

esineb lepingu rikkumine, siis vastutab lepingut rikkunud pool sellest tulenevate tagajärgede eest.

Küll aga ei olnud tsiviilasjas nr 2-13-39708 vaidluse all praeguse kohtuasja poolte vahelise

võlasuhte täpne kvalifikatsioon ega tingimused; muuhulgas ei ole 09.02.2015 otsuses käsitletud

küsimust, kas leping oli sõlmitud eluaegsena või tähtajatuna.

Kuna hageja väited eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimise kohta ei leidnud tõendamist, siis

puudub vajadus käsitleda hagejal kahju tekkimist ja selle suurust.

12. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1

alusel apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellandi (hageja) kanda.

Apellandi kanda jäävad nii tema enda menetluskulud kui ka vastustaja menetluskulud nende

vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Maakohus, jättes menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja esindajakulud

4300 eurot.

Vastustaja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja alates 22.08.2018, s.o osaliselt

veel ajast enne maakohtu otsuse tegemist (06.09.2018). Nimekirja kohaselt on vastustaja

lepinguline esindaja osutanud 22.08.2018 – 25.03.2019 vastustajale õigusabi 14,5 töötunni ulatuses

ühe töötunni hinnaga 140 eurot. Täiendavalt tekkisid menetluskulud 26.-27.03.2019 seoses

ringkonnakohtu istungil osalemisega, millele kulus 5,75 töötundi. Lisaks on vastustaja esindaja

kandnud sõidukulu (kütusekulu) 56,30 eurot (km-ga).

Apellatsiooniastmes õigusabi osutamise mahuna on vastustaja seega välja toonud 20 tundi ja 15

minutit, rahaliselt 2835 eurot (ilma käibemaksuta); 3402 eurot (käibemaksuga).

Ringkonnakohtu hinnangul on niisuguses mahus apellatsiooniastme õigusabikulud ilmselgelt üle

paisutatud, muuhulgas arvestades maakohtus ja ringkonnakohtus toimunud menetlustoimingute

mahtude suhet ja maakohtu poolt mõistlikuks ja vajalikuks loetud menetluskulude rahalist suurust.

Ringkonnakohus loeb põhjendatuks 6 tundi apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, 1,5 tundi

konsultatsioonideks ja kompromissiläbirääkimisteks, 1 tund ja 15 minutit ringkonnakohtu

istungiks ettevalmistamiseks ning 1 tund ja 15 minutit ringkonnakohtu istungil osalemiseks.

Esindaja poolt menetluskulude nimekirjade koostamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul

menetluskulu, mida tuleks hüvitada vastaspoolel. Arvestades, et tegemist oli keskmise keerukuse

ja mahuga tsiviilasjaga, loeb ringkonnakohus vastustaja vajalikuks ja põhjendatud õigusabiteenuse

mahuks 10 töötundi. Seega on vastustaja õigusabikulud põhjendatud summas 1400 eurot, koos

käibemaksuga 1680 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et advokaadi sõidukulu (kütusekulu) on tavapärane ning vastab marsruudil

Tallinn – Tartu – Tallinn läbitavale vahemaale.

Seega

mõistab

ringkonnakohus

apellandilt

vastustaja

kasuks

välja

1736,30

eurot

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks. Summa sisaldab käibemaksu.

Vastavalt taotletule määrab ringkonnakohus ühtlasi, et apellandil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/