2-18-11292/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 11. aprill 2019

Tsiviilasja number

2-18-11292

Tsiviilasi

A.K. ja K.K. hagi A.K. vastu ülalpidamiskohustuse

puudumise tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. detsembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.K. ja K.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hagejad):

1. A.K. (isikukood: XXX)

2. K.K. (isikukood: XXX)

Apellantide esindaja vandeadvokaat Piret Pallo

Vastustaja (kostja): A.K. (isikukood: XX); eestkostja

Viljandi Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.K. ja K.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 27. detsembri 2018 otsus

muutmata.

2

3. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

solidaarselt A.K. ja K.K. kanda. A.K. le hüvitatavad

menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.K. (hageja I) ja K.K. (hageja II) esitasid 27. juulil 2018 hagiavalduse A.K. (kostja) vastu

ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt saatis Viljlandi Linnavalitsus (kostja eestkostja) 28. märtsil 2018

hagejatele kirja, milles teavitas hagejaid kostja ülalpidamiskohustusest, kostja ööpäevaringsele

hooldusteenusele suunamisest ning kostja võimetusest enda hoolduskulusid 100%-liselt tasuda.

Hagejad vaidlesid ülalpidamiskohustusele vastu.

21. mai 2018 korraldusega nr 288 otsustas Viljandi Linnavalitsus muuhulgas esitada hagejatele

tagasiulatuvalt alates 1. maist 2018 igakuiselt arveid kostja hooldusteenuse maksumusest

puudujääva osa kohta.

18. juuni 2018 korraldusega nr 353 otsustas Viljandi Linnavalitsus muuta korralduse nr 288

p-e 1–4 järgmiselt: 1) Esitada hagejale II tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2018 igakuiselt arveid

kostja hoolduseteenuse maksumusest 30% puudujääva osa kohta; 2) Esitada hagejale I

tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2018 igakuiselt arveid kostja hoolduseteenuse maksumusest

30% puudujääva osa kohta; 3) Viljandi Linnavalitsusel maksta hooldusteenuse pakkuja arvete

alusel kostja hooldusteenuse eest puudujääv osa alates 1. juunist 2018 kuni 31. detsembrini

2018.

Hagejad ei nõustu Viljandi Linnavalitsuse korralduses toodud otsustega ning leiavad, et neid

tuleb täies ulatuses kostja suhtes ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada perekonnaseaduse

(PKS) § 102 lg 1 ja § 103 lg 1 p-de 1–2 alusel. Kostja abivajadus on tekkinud tema enda

ebamõistliku käitumise tagajärjel, kostja on rikkunud oma ülalpidamiskohustust hagejate vastu

ning hagejate sissetulekud on sellised, et nad ei ole muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimelised andma kostjale ülalpidamist, kahjustamata enda ja oma ülalpeetavate

tavalist ülalpidamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda.

Viljandi Linnavalitsus ei ole õigustmõistev organ, vaid täitevorgan ning teostab oma seadustest

tulenevaid kohustusi vältimaks maksumaksjate raha ebaotstarbekat kulutamist. Hagejate

sissetulekud on piisavad tasumaks kahe peale 60% kostja hoolduskulude puudujäävast osast.

Ülejäänu tasub Viljandi Linnavalitsus. Viljandi Linnavalitsuse otsuse tegemise ajal oli

3

puudujääv osa ca 100 eurot kuus (juunis 2018 97 eurot 98 senti, juulis 2018 109 eurot 84 senti).

Hagejate osalus kostja hoolduskulude tasumisel ei kahjusta nende tavapärast ülalpidamist ega

elukorraldust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 27. detsembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

solidaarselt hagejate kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejad kohustatud kostjat ülal pidama. PKS § 96 ja

PKS § 97 p 3 alusel. Kostjal on abivajadus (tl 39), kostja eestkostja on paigutanud kostja

hoolekandeasutusse, kus kostja viibib käesoleva ajani. Kostja ei ole võimeline iseseisvalt kõiki

oma ülalpidamisega seotud kulusid kandma, sest kostja igakuine sissetulek ei kata tema

kohatasu. Kostja eestkostja on osaliselt rahastanud kostjale hoolekandeteenuse osutamist.

Kostja eestkostjal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need

hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades

hoolekandeteenuse saaja ehk kostja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. Kostja eestkostjal

on seetõttu ülapidamiskohustusest tulenevalt hoolekandeteenuse tasu hüvitamise nõue hagejate

vastu.

Maakohus leidis, et PKS § 103 lg 1 p-s 1 sätestatud alus ei ole hagi rahuldamiseks piisav, sest

kostja abivajadus ei ole selgelt ja mööndusteta mõistetavalt tekkinud kostja enda ebamõistliku

käitumise tagajärjel. Kostja vanuses inimeste abivajadust saab eeldada. Vastavate

meditsiiniliste näidustuste ja sotsiaalselt ebaturvaliste olukordade tekkimisel on vajalik

(sotsiaal)abi tekkinud abivajaduse katmiseks ühiskonnas elementaarne. Kostja poolt pikaajaline

alkoholi tarvitamine ei ole vastuvaidlematult ja tõsikindlalt käesoleva olukorra, s.o kostja

abivajaduse, tekkepõhjuseks.

Kostjapoolne lähisuhtevägivald hagejate ema A.K. suhtes ei too kaasa hagi rahuldamist, sest

sellel puudub otsene seos tõendamisesemega. Kõrvalsuhe, alkoholi tarbimine, vägivald

lähedaste vastu tingis lõppkokkuvõttes olukorra, kus kostja ja hagejate ema abielu lahutati 14.

märtsil 1990.

Maakohus leidis, et hagejate väide, et kostja on rikkunud oma ülalpidamiskohustust hagejate

vastu, ei leidnud kinnitust. Kostja osales perekonnaelus ja laste ülalpidamises enne perekonna

juurest lahkumist aastaid. Ka pärast kostja ja hagejate ema abielu lahutamist toimis kostja ja

hagejate vaheline suhtlus määral, mis välistab selle katkenuks lugemise. Ülalpidamiskohustus

ei ole samastatav isikuhoolduse teostamisega (sh nn kasvatamiskohustusega). Hagejad käisid

kostja juures pärast viimase perekonna juurest lahkukolimist aeg-ajalt, mh raha küsimas (tl 53

pöördel – „mõnikord andis ta nt 25 krooni“). Ka tunnistaja A.K. ütlustest (tl 51 pöördel) saab

järeldada, et hoolimata muudest asjaoludest kostja siiski osales laste ülalpidamises.

PKS § 102 lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 98 lg 1 kohaselt eelistatakse

juhul, kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole

võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme

alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul

lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele.

Hagejatelt on õigustatud ülalpidamist saama esmajärjekorras nende alanejad sugulased, s.o

hagejate lapsed. Samas võimaldab mõlema hageja varaline seisund ka kostja suhtes

ülalpidamiskohustuse täitmist kostja eestkostja poolt esitatud asjaoludel. Hagejate täielik

4

ülalpidamiskohustusest vabastamine ei ole põhjendatud. Maakohus tugines hagejate poolt

esitatud andmetele, millest nähtuvalt muude ettenägematute kuludena nimetatud summad on

oluliselt suuremad, kui Viljandi Linnavalitsuse poolt kostja hoolduskulude puudujäävast osast

ühele hagejale langev osa (tl 38). Nimetatud ettenägematute kulude osaline mittekandmine ei

ole möödapääsmatu olukorras, kus üleneja sugulane, s.o kostja, on abivajadusega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada

maakohtu otsus täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses

või alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole võimalik teha uut otsust,

tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hagejad paluvad jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja abivajadus tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise

tagajärjel ning kostja ei vaja hooldusteenust sellisel kujul nagu talle Viljandi Linnavalitsuse

poolt pakutakse. Viljandi Linnavalitsuse 23. märtsi 2017 otsuses hooldusteenuse lepingu

lõpetamise kohta on Viljandi Linnavalitsus ise märkinud, et Lõuna-Eesti Hooldekeskuse

Hellenurme Kodu kinnituse kohaselt on kostja muutunud ohtlikuks kaasklientidele ja sealsetele

töötajatele, ta sõimab neid ning on töötajat karguga löönud. Ta tarvitab pidevalt alkoholi,

mistõttu on majandustöölised pidanud teda pärast tööd autoga kraavist hooldekeskusesse

tooma, et ta ära ei külmuks. Arvestades asjaolu, et kostja on varasemalt viibinud ka teistes

hoolekandeasutustes ja nendes on olnud samad probleemid, siis on keeruline talle uut teenuse

kohta leida.

Viljandi Linnavalitsuse poolt esitatud Kärstna Hooldekodu hooldusplaanist ei nähtu asjaolusid,

miks kostja peaks viibima hooldekodu teenusel. Selleks, et pakkuda isikule tugevat järelevalvet,

et ta ei saaks alkohoolseid jooke tarbida, et pakkuda talle abi kõikide vajaminevate riiete ja

jalanõude valimisel, aidata teda mähkmete vahetamisel, ennetada traumasid ja vigastusi

kukkumisohu näol, ei ole hagejate hinnangul vajalik isiku viibimine ööpäevaringselt

hooldekodus, vaid ta võiks elada ka sotsiaalkorteris, kus teda saaks külastada hooldaja kas

igapäevaselt või harvemini. Tegemist ei ole isikuga, kes oleks voodihaige või dementne ning

iseendale ohtlik, mistõttu vajaks ööpäevaringset hooldusabi. Hagejad ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et 68-aastane isik on eas, mille puhul abivajadust saab eeldada. Kostjal puuduvad

vastavad meditsiinilised näidustused, millele maakohus on oma otsuses viidanud.

Maakohus ei ole analüüsinud ega võtnud seisukohta hageja poolt viidatud ringkonnakohtu

lahendite osas, millede asjaolud on praeguse tsiviilasjaga väga sarnased. Maakohus toetus

üksnes kostja istungil antud ütlusele, jättes arvestamata kõikide teiste isikute tunnistused.

Tunnistaja A.K. ütlustest nähtub, et kostja osales maksimaalselt üksnes 4 aastat hageja II elus

ning hageja I elust ta praktiliselt osa ei võtnudki. Hagejatele on üllatav maakohtu seisukoht, et

kui kostja paar korda 25 krooni (tänapäeval võiks võrrelda 5 euroga) hagejatele andis, siis ongi

ta oma ülalpidamiskohustust täitnud. Hagejad ei nõustu, et kui laste isa võtab laste elust osa ca

4 aasta jooksul ning ülejäänud aja seda ei tee või teeb seda üksnes alkoholijoobes olles ning

laste ema suhtes vägivalda kasutades (paaril korral ka laste suhtes), siis saab teda pidada laste

ülalpidamises osalenuks.

Kostja eestkostja ei esitanud ühtegi selgitust, valemit ega arvutuskäiku nõude protsendi

kujunemisest.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks muude ettenägematute kuludena nimetatud summad nagu

nt autoremont, laste sünnipäevad, koolitarbed, riideesemed, kodutehnika, laste mänguasjad jms

on vähemtähtsad või on põhjendamatud kulud võrreldes muude väljatoodud kululiikidega ning

5

et nende arvelt võiks kostjale ülalpidamist tasuda. 150 eurot täiendavate ettenägematute kulude

näol vastavalt 5-liikmelises ja 4-liikmelises peres ei ole suur summa ning tegemist on summaga,

mis igakuiselt ära kulub, mitte mida saaks kasutada kostja ülalpidamiskulude eest tasumiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hagejate kanda.

Vastuse kohaselt on Viljandi Linnavalitsus nõus, et kostja on ise tänaseks oma ebamõistliku

käitumisega tekitanud olukorra, kus ta vajab abi. Hooldekodu väidetest on selgunud, et kostja

on ohtliku käitumisega. Samas Viljandi Linnavalitsusele ei ole teada, et kostja oleks taoline

olnud ka ca 30 aastat tagasi.

Viljandi Linnavalitsus on arvestanud PKS § 103 lg-ga 1 selles osas, et on juba vähendanud

elatise suurust, makstes ise 40% hoolduskuludest puudujäävas osas ning jagades ülejäänu kahe

hageja vahel. Viljandi Linnavalitsus on arvestanud oma otsustes kostja kohustuste ebakohase

täitmisega ning alandanud hagejate omaosalust.

Kostja ei tule toime iseseisva eluga. Hoolekandeasutuses olles kostja tervislik seisund paraneb,

kuid peale tervise paranemist soovib ta koheselt teenuselt lahkuda ning siis halveneb alkoholi

tarvitamise järgselt ning ebatervislike eluviiside tõttu tema tervislik seisund kiiresti ja jällegi

tuleb ta hoolekandeasutusse paigutada. Kostjal on ilmnenud psüühilised probleemid, ta

süüdistab kõiki enda asjade varastamises. Hooldekodu juhataja käis kostjaga psühhiaatri juures.

Kostja abivajadust hindavad meditsiinitöötajad, mitte KOV ega hagejad ning vanust sel juhul

aluseks tuua on kohatu. Viljandi Linnavalitsus ei pea tõendama kostja hooldekodus viibimise

vajadust, vaid hagejad peavad tõendama, et kostja ei ole neid kasvatanud ega neid toetanud.

Maakohus leidis õigesti, et 1990-ndatel olid ühiskonna tõekspidamised teised, samuti olid

peresuhted teistsugused. Kui kohtud hakkaksid kõiki neid hindama tänapäeva seisukohast, siis

võib juhtuda, et väga paljud tolleaegsed lapsed ei peaks oma vanemate eest hoolitsema. Samuti

oli 25 krooni Eesti Vabariigi esimesel aastakümnel täiesti arvestatav rahasumma, seda tänase

päevaga võrrelda on kohatu.

Viljandi Linnavalitsus on saanud hagejate sissetulekute ning väljaminekute kohta dokumendid,

ning KOV hinnangul on need piisavad, tasumaks kahepeale 60% kostja hoolduskuludest

puudujäävat osa. Ülejäänu tasub Viljandi Linnavalitsus. Otsuse tegemise ajal olid hageja II

sissetulekud piisavad, tasumaks 100 euro ringis kuus puudujäävat osa (juunis 2018 97 eurot 98

senti ja juulis 2018 109 eurot 84 senti) ning tema kontol oli ka piisavalt rahalisi vahendeid.

Hageja I käib enda sõnul Soomes tööl, mistõttu tema raha liikumisi näha ei ole. Hageja I on

Eesti Töötukassas arvel alates 31. maist 2018, millest hageja I ei ole Viljandi Linnavalitsust

teavitanud ega ole sellega seonduvalt teinud toetuse taotlust ega palunud ka korralduse

ringivaatamist oma maksevõimetuse tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Hagejad taotlesid ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamist täielikult, ringkonnakohus

leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.

6

Hagejad tuginevad oma nõudes PKS § 102 lg-le 1 ja § 103 lg 1 p-dele 1–2. Hagejad ei ole oma

varalist seisundit arvestades võimelised kostjale ülalpidamist andma, kostja on ise põhjustanud

enda abivajaduse ning kostja on oma ülalpidamiskohutust hagejate suhtes rikkunud.

PKS § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise

astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama

abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.

Rahvastikuregistri andmete kohaselt (tl 30 pöördel) on hagejad kostja ainukesed lapsed.

Ringkonnakohtus ei ole vaidluse all kostja abivajadus ja see, et kostja ei ole võimeline

iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud kulusid kandma. Kostja viibib alates 2. aprillist

2018 SA-s Rõngu Hooldusravikeskus, mille kohatasu suurus on 22 eurot 50 senti päevas, 675–

697 eurot 50 senti kuus (tl 16). Kostja igakuine sissetulek ei kata tema kohatasu.

Viljandi Linnavalitsus määras 18. juuni 2018 korraldusega nr 353 esitada hagejatele igakuiselt

alates 1. juunist 2018 arved kostja hooldusteenuse maksumusest 30% kummalegi hagejale

puudujääva osa kohta.

8. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist

saama õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuslaselt PKS § 96 ja § 97 p 3 alusel

ülalpidamiskohustuse täitmist.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 1 ja § 8 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus

korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. See ei tähenda aga, et kohalik

omavalitsus peab kõiki sotsiaalteenuseid osutama tasuta. Tulenevalt SHS § 16 lg-st 1 võib

sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu.

Vaidlust ei ole, et kostja eeskostja tasub osaliselt, s.o 40% ulatuses, kostja hooldusteenuse

maksumusest puudujääva osa. Viljandi Linnavalitsuse kinnitusel on ta hagejatele puudujääva

hooldusteenuse tasu protsendi määramisel arvestanud asjaoluga, et kostja ja hagejate ema abielu

lahutati ning et kostja ei ole oma kohustusi hagejate ees 100% täitnud. Nendel põhjustel on

linnavalitsus vähendanud hagejate osalust kostja hooldusteenuse kulude tasumisel.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud linnavalitsuse seisukohaga ning puudub

alus selle muutmiseks. Linnavalitsus on hagejate nõude aluseks olevaid väiteid arvestanud ning

on sellest tulenevalt hooldusteenuse maksumuse osa vähendanud. Ringkonnakohus leiab, et

hagejate väited kostja enda ülalpidamiskohustuse rikkumisest hagejate suhtes, kostja käitumist

on arvestatud hagejate osakaalu kostja hooldusteenuse puudujääva tasu vähendamisel.

9. Asjakohatud on hagejate etteheited maakohtule hagejate poolt viidatud ringkonnakohtu

lahendite suhtes seisukoha võtmata jätmise kohta. Viidatud ringkonnakohtu lahendites esitatud

seisukohad ei ole praegusele vaidlusele automaatselt ülekantavad.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on lähtunud üksnes

kostja ütlustest, jättes tunnistajate ütlused käsitlemata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna

tunnistajate ütlused alust asuda maakohtu seisukohast erinevale seisukohale.

Hagejate ema on tunnistajana antud ütlustes kinnitanud, et vähemalt kuni hageja I sünnini oli

elu korras, sest siis ei olnud kostja vägivaldne (tl 51 pöördel). Kui kostja alkoholi ei tarvitanud,

siis ei olnud ta vägivaldne. Kui sündis hageja II, andis kostja raha, ostis koju süüa ja muid asju.

See aeg kestis kuni hageja I sünnini (tl 51 pöördel). Tunnistaja kinnitas, et ka pärast andis kostja

raha, kuigi enamjaolt ostis ta süüa siis, kui tuli koju.

Samuti on hagejad oma vande all antud ütlustes mõlemad kinnitanud, et pärast vanemate abielu

lahutust on kostja neile raha andnud, siis kui tal raha oli (tl 53, tl 53 pöördel). Asjakohatu on

hagejate apellatsioonkaebuse väide, et 25 krooni on võrdsustatav 5 euroga ning seda ei saa

ülalpidamiskohustusena

üldse

arvestada.

Arvestada

tuleb

majandusliku

olukorraga

7

ülalpidamiskohustuse täitmisel. Hageja I kinnitas kostja väidet, et peres olid Delta mopeedid

ning et hagejad said neid kasutada. Tunnistaja S.S. ütlustest võib järeldada, et kostja elas perega

koos kuni hageja I 10-11-aastaseks saamiseni (tl 50 pöördel). Seega ei vasta tegelikkusele

apellatsioonkaebuse väide, et kostja osales hagejate ülalpidamisel üksnes 4 aasta jooksul ja seda

peamiselt hageja II suhtes ning hageja I sünni järgselt ta pere elus ei osalenud. Kuigi kostja võis

juba pärast hageja I sündi tarbida alkoholi, ei muuda nimetatu asjaolu, et pere elas koos veel

aastaid. Hagejate ema kinnitas, et selle aja jooksul ostis kostja siiski koju süüa, kui koju tuli.

11. Hagejad leiavad, et neid tuleb kostja ülalpidamiskohustusest vabastada mh PKS § 102 lg 1

alusel, s.t nad ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimelised ülalpidamiskohustust täitma.

Hageja I keskmine sissetulek kuus on ca 1700 eurot (tl 61, 64–80), tal on 3 alaealist last (tl 32).

Hageja II keskmine sissetulek kuus on 1035 eurot (tl 62, 81) ning tema peres on 1 alaealine laps

(tl 31). Ringkonnakohus leiab, et hagejate poolt muude ettenägematute kuludena nimetatud

summad vastavalt 250 eurot ja 150 eurot, ei ole sellise suurusega, mis takistaksid hagejaid

ülalpidamiskohustust tätimast. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hagejate poolt

loetletud kulutused ületavad oluliselt hagejate sissetulekuid. Perekonna ühisesse majapidamisse

peavad eelduslikult panustama kõik täiskasvanud pereliikmed, seega ka hagejate abikaasad.

Hageja I väitel on tema abikaasa sissetulekuks üksnes lastetoetused (tl 4). Hagejad on oma

kulutusi menetluse jooksul suurendanud, s.o hagiavalduse esitamise ajal juulis 2018 on hageja

I kulutusteks märgitud 1641 eurot ning hageja II kulutusteks 1805 eurot. 3. detsembri 2018

menetlusdokumendis on hageja I kulutusteks märgitud juba 2406 eurot ning hageja II

kulutusteks 2030 eurot. Seega on hageja I menetluse jooksul suurendanud oma kulutuste

summat ligi 50% võrra ning hageja II 12% võrra. Seejuures on oluliselt suurenenud hageja I

kulud transpordile (250 vs 550), meelelahutusele (60 vs 150). Kuivõrd osad hagejate kulutustest

ei pruugi olla reaalselt kantavad hagejate poolt näidatud ulatuses, on ringkonnakohus

seisukohal, et mõlemad hagejad majanduslikult suutelised täitma kostja ülalpidamiskohustuse

Viljandi Linnavalitsuse poolt nõutud ulatuses.

12. Hagejad on väitnud apellatsioonkaebuses ja ka maakohtu menetluses, et kostja on ise enda

abivajaduse põhjustanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja abivajadus ei ole selgelt ja mööndusteta

mõistetavalt tekkinud kostja enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja poolt pikaajaline

alkoholi tarvitamine ei viita üheselt kostja abivajaduse tekkepõhjusele. Viljandi Linnavalitsuse

poolt esitatud Viljandi Päevakeskuse vanemhooldustöötaja selgituse (tl 39) kohaselt ei saa

kostja hakkama elamise koristamisega, samuti enesehügieeniga, kostjal on uriinipidamatus ja

probleemid roojamisega. Aja möödudes kostja poolne abivajadus süveneb. Seetõttu ei ole

põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei vaja ööpäevaringset hooldust ning

eestkostja oleks võinud paigutada ta sotsiaalkorterisse. Hagejad möönavad ise, et

sotsiaalkorterisse kostja paigutamisel tuleb hooldajal teda igapäevaselt külastada.

Ringkonnakohtu hinnangul tegemist ei ole mõistliku lahendusega, kuivõrd inimene ei saa

elementaarsete

igapäevaelu

asjadega

(enesehügieen,

koristamine)

hakkama

ning

ööpäevaringses hooldekodus saab ta vajaliku abi igapäevaselt seal töötava personali kaudu.

13. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Maakohus jättis õigesti menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja

menetluskulude nimekirja esitanud.

Kuivõrd hagejate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta solidaarselt hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei ole apellatsiooniastmes

menetluskulude nimekirja esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjal menetluskulusid

tekkinud. Kostjat esindas kohtumenetluses kostja eestkostja, s.o Viljandi Linnavalitsus, kelle

8

nimel esitas dokumente linnasekretär. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

(KOKS) § 55 lg 4 p-le 6 esindab linnasekretär mh linna kohtus või volitab selleks teisi isikuid.

Seega saab linnasekretäri pidada menetlusosalise töötajaks TsMS § 218 lg 2 mõistes.

TsMS § 175 lg 2 esimese lause järgi menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest

hüvitatakse üksnes sõidukulud. Ringkonnakohtus istungeid ei toimunud, tsiviilasi lahendati

kirjalikus menetluses. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Ringkonnakohus selgitab, et hagejatel on õigus taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu 300 euro tagastamist (riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2, § 59 lg 15, TsMS § 150

lg 1 p 1 ja lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke