1-09-6546/16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 08 detsember 2009, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-09-6546 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Jüri Paap, Paavo Randma

Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10 novembri 2009 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatava I.P kaebus menetluskulude tasumiseks määratud tähtaja osas, Süüdistatava I.L-i apellatsioon

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11 novembri 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-6546, I.P ja I.L-i süüdistusasjas, muutmata.

2. I.P poolt esitatud määruskaebus jätta rahuldamata. 3. I.L-i apellatsioon jätta läbi vaatamata ja tagastada apellandile.

EDASIKAEBAMISE KORD:

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmise osas võib määrusele esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai või pidi saama teada kohtumäärusest. Muus osas on määrus lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. süüdi KarS § 199 lg 2 p Harju Maakohus tunnistas kokkuleppemenetluses I.P 4 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis talle karistuseks tähtajalise vangistuse 6 (kuus)

2 kuud. Samuti tunnistas ta I.P süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis talle karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima üksikkaristusega, mõistis kuritegude kogumis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvas I.P-le mõistetud karistusest kantuks kahtlustatavana

kinnipidamise aja, so 26.02.2008, so 1 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise

vangistuse 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva, millise

karistuse ärakandmist arvestas alates I.P kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 20.01.2009.

2. tunnistas maakohus kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 I.L-i

ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat. KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades käesoleva otsusega mõistetud karistust eelmise, so Viru Maakohtu 02.11.2006 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, so vangistuse 1 aasta 2 kuud ja 22 päeva võrra, mõistis kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 4 (neli) aastat 2 (kaks) kuud ja 22 (kakskümmend kaks) päeva.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestas mõistetud karistuse ärakandmist alates I.L-i kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 07.02.2009.

3. I.P esitas ringkonnakohtule apellatsiooni, milles vaildustab otsust vaid

menetluskulude tasumise tähataja osas. Muus osas süüdistatav Harju Maakohtu otsust ei vaildusta. Leiab, et kuna on kinnipeetav vanglas, siis pole tal võimalik otsuses äratoodud tähtaja jooksul kulusid hüvitada ja seetõttu palub tähtajad üle vaadata.

4 esitas ringkonnakohtule apellatsiooni, kus palub üle vaadata P. N. kasuks . I.L väljamõistetud tsiviilhagi. Tema ei ole kannatanult midagi võtnud.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:

5. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt saab kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsioonikorras vaidlustada vaid juhul, kui tegemist on KrMS 9 peatüki 2 jao sätete rikkumisega, ehk on rikutud kokkuleppemenetlust sätestavaid menetlusõigusnorme.

5.1 apellatsiooni Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja I.L-i väidetega leiab, et apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata, kuna apellatsiooni on esitanud isik,

kellel ei ole apellatsiooni esitamise õigust. I.L-i kaebuses esitatu ei sisalda endas viiteid kokkuleppemenetlust sätestatavate menetlusnormide rikkumisele.

KrMS § 240 p 1 ja 4 sätestavad, et kui prokuratuur peab võimalikuks kohaldada

kokkuleppemenetlust, siis selgitab ta süüdistatavale kokkuleppemenetluse kohaldamise võimalust, tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi ning koostab protokolli selle kohta, et süüdistatav ja tema kaitsja on kokkuleppemenetluse kohaldamisega

nõus. KrMS § 241 kohaselt kokkuleppemenetluse kohaldamiseks süüdistatavalt ja tema kaitsjalt saadud nõusoleku kohta koostatud protokolli kantakse muuhulgas märkus selle kohta,

et süüdistatavale on selgitatud tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse

tagajärgi ja süüdistatava ning tema kaitsja nõusolek alustada kokkuleppemenetluse

3 läbirääkimisi. Protokollile kirjutavad alla prokurör ja süüdistatav ning tema kaitsja. KrMS §

244 lg 2 sätestab, et kui prokuratuur ja süüdistatav ning tema kaitsja jõuavad kuriteo kvalifikatsioonis ning kuriteoga tekitatud kahju laadis ja suuruses kokkuleppele, alustatakse läbirääkimisi karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise

eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja on sellele alla kirjutanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et I.L on nõustunud koos kaitsjaga 10.11.2009.a alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Seejuures selgitati I.L-ile tema õigusi

kokkuleppemenetluses, sealhulgas õigust loobuda kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus, aga samuti kokkuleppemenetluse tagajärgi. Protokollile kirjutasid alla prokurör, I.L ja tema kaitsja ( tl 26-27). Samal päeval sõlmisid prokurör, I.L ja tema kaitsja ka

kokkuleppe, kusjuures selles on eraldi välja toodud milles seisneb süüdistus, teole antav juriidiline hinnang, karistuse liik ja määr ning ka kannatanu P. N. poolt esitatud tsiviilhjagi summas 9091.20 krooni.(tl 31-32).

Kohtuistung toimus 10 novembril 2009. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt arutaski kohus

kriminaalasja kokkuleppemenetluses ja selgitas veelkord süüdistatavale õigusi. Sama protokolli kohaselt on kohus selgitanud kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas ta nõustub kokkuleppega ja kas kokkulepet sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet. Nii on I.L kohtu küsimustele vastates märkinud, et süüdistuse sisu on talle arusaadav, et ta on selle kokkuleppega nõus, jääb selle kokkuleppe juurde ja et sõlmitud kokkulepe on tema vaba tahe. Samuti on kohus küsitlenud kaitsjat, kes jäi kokkuleppe juurde ja väitis, et tema kaitsealune on sõlminud kokkuleppe omal vabal tahtel. Kokkuleppe juurde jäi ka prokurör.

Süüdistataval oli võimalus, pärast prokuröri ja kaitsja ärakuulamist ning enne kohtu poolt nõupidamistuppa minemist, loobuda kokkuleppest, kuid süüdistatav seda ei teinud.

Kohtuotsusest nähtuvalt lahendas kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused

kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel. Kohtuotsuses on

kajastamist leidnud kõik kokkuleppes märgitu, mille osas süüdistatav ja kaitsja on

kohtuistungil kokkulepet kinnitanud, seega ei ole põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.

Nimetatud asjaoludel ringkonnakohus leiab, et maakohus on I.L-i süüditunnistamisel, karistamisel ja tsiviilhagi väljamõistmisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib

kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole võimalik lugeda kriminaalmenetluse

seadustiku 9. peatüki 2. jao rikkumiseks. Seda seisukohta on rõhutanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr. 3-1-1-79-05 (RT III, 31, 309). KrMS § 323 lg 2 p 2 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-le 4 saab süüdistatav, kes ei ole

kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluses avaldanud mittenõustumist kokkuleppega,

vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust apellatsiooni korras üksnes viitega Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao mingi sätte rikkumisele. I.L-i poolt esitatud apellatsioonis selliste sätete rikkumisele ei viidata. Ka kriminaaltoimiku materjalide kontrollimise käigus sellised rikkumised ei ole tuvastatavad.

Kuna kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon

4

jätta KrMS § 326 lg 2 1-se lause, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata ja

tagastada apellatsioon apellandile. Sellele asjaolule on juhtinud kohtute tähelepanu ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 27. aprilli 2006.a määruses nr 3-1-1-38-06 (RT III 2006, 17, 160).

5.2 KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, siis võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt, mis

näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Kuna I.P on apellatsioonina pealkirjastatud kaebuses puudutanud vaid menetluskulude küsimust lahendab ringkonnakohus antud asja määruskaebuse lahendamise menetluseses, mis on võimalik ka juhul, kui maakohus arutas kriminaalasja kokkuleppemenetluses.

I.P ei ole vaildustanud temalt väljamõistetud menetluskulude suurust ega nende väljamõistmise fakti. On vaid kirjutanud, et tal ei ole võimalik neid tasuda 90 päeva jooksul kuna kannab vangistust.

KrMS § 423 kehtestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

KrMS § 417 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud

rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates 1 kuu jooksul kohtu arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et maakohtu poolt otsuses antud võimalus 90 päevase rahaliste kohustuste täitmise kohustusest on faktiliselt pikem kui seadusega on ette nähtud. Rahaliste kohustuste täitmise tähtajad tulenevad seadusest ning kohtul oli kohustus

süüdistatavale otsuses vabatahtlikku nõuete tasumise tähtaega selgitada. Selline selgitus

lähtub eelkõige süüdistatavate endi huvidest kuna täitemenetlusega kaasnevad uued menetluskulud.

I.P poolt esitatud taotluse sisust tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et menetluskulude tasumise pikendamine ning ajatamine on reguleeritud KrMS 18 peatükis,

kus § 423 kehtestab, et kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel järgitakse käesoleva

seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta ja § -s 424 nähakse ette, et

mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta

võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa.

Seega on I.P poolt esitatud küsimuse lahendamine võimalik pärast kohtuotsuse

jõustumist kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise menetluse korras Harju

Maakohtu täitmiskohtuniku poolt, mitte aga antud menetlusetapil apellatsioonikohtu poolt.

Pealegi on täitmiskohtuniku poolt süüdimõistetu vastavasisulise taotluse alusel tehtav kohtumäärus määruskaebe korras vaidlustatav ning alles vastava määruskaebuse esitamisel on ringkonnakohtul, kui teise astme kohtul, pädevus vaidlustatud küsimuses oma põhistus esitada ning maakohtu määruse seaduslikkust kontrollida.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4, § 390 lg

1,2,3; § 391 jätab ringkonnakohus I.L-i apellatsiooni läbi vaatamata ja tagastab apellandile. I.P kaebuse jätab rahuldamata.

IVI KESKÜLA JÜRI PAAP PAAVO RANDMA

5