2-17-6442/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. aprill 2019.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-17-6442

Tsiviilasi

Luminor Bank AS (endine Nordea Bank AB Eesti

Filiaal) hagi V. A. L. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

254 763,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Luminor Bank AS (endine Nordea Bank AB Eesti

Filiaal) (registrikood 11315936, Liivalaia 45, Tallinn

10145)

Hageja

esindaja:

jurist

Marjel

Mõis

(e-post:

marjel.mois@luminorgroup.com)

Kostja: V. A. L. (xxxx isikukood xxxx, xxxx)

Kostja esindaja: vandeadvokaat Kaimo Räppo (Ristal

Keba Partnerid Advokaadibüroo, Pärnu mnt 18-5, Tallinn

10141, e-post: kaimo@ristal.ee)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

19.11.2018 toimunud kohtuistungil ja edasi TsMS § 403

lg 1 alusel kirjalikus menetluses.

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt V. A. L.’lt hageja Luminor Bank AS kasuks välja 158 472,45 eurot,

s.o. põhivõlgnevus summas 144 438,86 eurot, intressid summas 4033,59 eurot ja

viivised summas 10 000 eurot.

3. Jätta rahuldamata Luminor Bank AS hagi V. A. L.i vastu summas 96 290,8 eurot.

Menetluskulude jaotus

4. Menetluskulud jätta 40 % ulatuses hageja Luminor Bank AS kanda ja 60 %

ulatuses kostja V. A. L.i kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga

Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt hageja ja OÜ P (edaspidi Laenusaaja) sõlmisid 01.11.2013.a laenulepingu

nr xxxx (edaspidi Laenuleping), mille alusel hageja maksis Laenusaajale välja laenu summas

355 989, 97 eurot. 30.12.2013.a sõlmisid hageja ja Laenusaaja Laenulepingule muudatuse nr 1,

mille alusel muudeti laenu tagasimaksete kuupäevi ja tagasimaksete korda.

Hageja ja kostja vahel 01.11.2003.a sõlmitud käenduslepingu (edaspidi Käendusleping) alusel

käendab kostja Laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Käenduslepingu punkti 4 kohaselt

on kostja maksimaalne käendussumma 355 989, 97 eurot. 30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu

muudatuse punktis 5 kinnitab kostja, et aktsepteerib käendajana muudatusettepanekuid ning tema

poolt hagejale antud käendus on jätkuvalt kehtiv.

26.11.2010.a ja 13.07.2012 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati hageja kasuks

Laenusaajaga sõlmitud ning sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate kohustuste

tagamiseks hüpoteegid kinnistule aadressil xxxx registriosa nr. xxxx ja Xxxx kinnistule reg. nr

registriossa nr xxxx. 07.10.2013.a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati Hageja

kasuks Laenusaajaga sõlmitud ning sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate

kohustuste tagamiseks hüpoteek kinnistule aadressil xxxx, registriosa nr. xxxx.

30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu muudatuse kohaselt kohustus Laenusaaja tasuma laenu

tagasi hiljemalt 30.04.2014. Laenuleping lõppeski tähtaegselt 30.04.2014. Laenusaaja suhtes

kuulutati välja pankrot 02.11.2015.

Kostjale saadeti 21.04.2015.a teade käenduskohustuse täitmiseks tähitult ja lihtkirjana aadressile

xxxx.

Laenulepingu täitmist tagasid hüpoteegid kinnistutele - xxxx registriosa nr xxxx, Xxxx

kinnistule registriosa nr xxxx ja xxxx, registriosa nr xxxx. Tagatised võõrandati

pankrotimenetluse käigus hinnaga 240 000,00 eurot, millest hagejale laekus 199 900,91 eurot.

Saadud summa arvelt vähendati Laenulepingu põhisumma võlgnevust 199 900, 91 euro võrra.

Laenulepingut jäi tagama kostja käendus rahalise ülempiiriga 355 989,97 eurot. Sellest tulenevalt

on hageja nõue kostja vastu seisuga 24.04.2017: Laenuleping: (1) põhisumma võlgnevus summas

144 438,86 eurot; (2) intressivõlgnevus summas 4033,59 eurot; (3) viivised summas 106 290,80

eurot.

Hageja maksis Laenulepingu alusel Laenusaajale välja laenu summas 355 989, 97 eurot.

Laenulepingu kehtivuse ajal vähendas Laenusaaja põhisummat 11 650,20 eurot. Lisaks sellele

vähendati Laenulepingu põhiosa võlgnevust tagatise müügist saadud summa arvelt 199 900, 91

euro võrra, seega on hagiavalduse esitamise seisuga Laenulepingu põhisumma võlgnevuseks 144

438,86 eurot. Eelnevast tulenevalt on Laenulepingu põhinõue summas 144 438, 86 eurot

sissenõutav.

Laenulepingu punkti 6 alusel kuulus iga kalendrikuu 15 päeval tasumisele laenusummalt

laenuintress, mida arvestatakse punkti 6 kohaselt 360-päevase aasta baasil ja määra alusel, mis

on toodud välja Laenulepingu punktis 6.2. Hageja arvestas Laenulepingu alusel kokku intresse

10 533 eurot. Laenusaaja tasus hagejale Laenulepingu alusel intresse kokku summas 6499, 41

eurot. Seega on hagiavalduse esitamise seisuga Laenulepingust tulenev intressi võlgnevus 4033,

59 eurot.

Lisaks sellele on Laenusaaja viivitanud laenusumma tagasimaksmisel osamaksete tegemisel.

Laenulepingu punkti 7 alusel maksab laenu tagasimaksega viivitamisel Laenusaaja hagejale

viivist, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summast määraga 25% aastas.

Lisaks sellele muutus Laenulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks kogu laenusumma ning

alates Laenulepingu lõppemisest on hagejal õigus nõuda alates järgmisest päevast pärast

ülesütlemist kuni pankroti väljakuulutamiseni 02.11.2015 viivist. Antud hagiavaldusega palub

hageja nõuda välja viivised kostjalt kuni 106 290,80 eurot. Viiviseid on arvestatud kokku 127

690,90 eurot millest on tasutud viiviseid 21 400, 10 eurot.

Eelnevast tulenevalt on Laenulepingu kõrvalnõuded summas 110 324, 39 eurot sissenõutavad.

Kostja ja hageja on 01.11.2013.a sõlminud Käenduslepingu tagamaks Laenusaaja

Laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi ülempiiriga 355 989, 97 eurot. Puuduvad asjaolud,

mis viitaksid Käenduslepingu kehtetusele (sh tühisus, eksimus vms). Hageja edastas

21.04.2015.a kostjale nõude käenduskohustuse täitmiseks. Kostja ei ole nõutud kohustusi

täitnud.

Hageja nõuab kostjalt kui solidaarvõlgnikult Laenulepingust tulenevate võlgnevuste summas

254 763, 25 euro täielikku tasumist. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Kostja leiab, et hageja on minetanud õiguse käenduslepingutest tulenevate mistahes nõuete

esitamiseks. Käenduslepingu punkt 7 sätestab: “Käendusleping on tähtajaline, olles seotud

käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal on õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe

aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Nõude esitamiseks loetakse käendaja teavitamist

tema maksekohustusest. Käendaja suhtes nõudeõiguse säilitamiseks ei ole vajalik tema vastu

eelnimetatud tähtaja jooksul hagi esitamine.”

Poolte vahel puudub vaidlus, et laenuleping lõppes tähtaegselt 30.04.2014. Seega pidanuks

hageja oma nõude kostjale esitama hiljemalt ühe aasta jooksul nimetatud tähtajast. Hageja ei ole

kostjat aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest teavitanud tema võimalikust

maksekohustusest. Kostja ei ole kätte saanud ühtegi teavituskirja, mida hageja väidab

hagiavalduses end kostjale saatnud olevat.

Hageja on üksnes paljasõnaliselt väitnud, et on hagiavaldusele lisatud kirja kostja aadressile

postitanud, kuid pole selle kohta esitanud ühtegi tõendit (kuigi väidetavalt on kiri edastatud isegi

tähitult). Kostja hinnangul on tõenäoline, et hageja on ilma dokumendinumbrita ja käsitsi

allkirjastatud dokumendi tagantjärgi loonud varasema kuupäevaga, eesmärgiga jätta muljet, nagu

oleks see kostjale tähtaegselt kätte toimetatud.

Tahteavalduse kehtivuse eelduseks on selle kättesaamine. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on

tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud.

Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja

elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja ei ole tõendanud, millal

jõudis väidetavavalt tema poolt postitatud teavituskiri kostja elukohta. Kostja kinnitab, et tema

elukohta ei ole hageja teavitus tähtaegselt jõudnud. Seega on hageja vastavalt käenduslepingu

punktis 7 sätestatule minetanud õiguse esitada kostja vastu käenduslepingust tulenevalt mistahes

nõudeid.

Hageja tuginemine tema enese üldtingimuste § 8 lõikele 2 seoses teavitamiskohustuse täitmisega

on põhjendamatu. Hagiavalduse sõnastusest nähtub, et tegemist on tüüpse copy-paste meetodil

lisatud lõiguga, kuivõrd selles õigustatakse justkui mitmele kostjale kontrollimata aadressidele

teadete saatmist üldtingimuste § 8 lõikega 2. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingus ei

ole pooled kokku leppinud, et kohalduksid hageja üldtingimused. Pooled on kokku leppinud, et

käenduslepingule kohaldatakse Eesti õigust (punkt 11). Seega on hageja poolt üldtingimustele

tuginemine asjakohatu.

Hageja tüüptingimuste § 8 lõige 2 oleks selle kohaldumisel tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1

mõttes. Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte

huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige

siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab

teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Sama paragrahvi lg 3 p 37 kohaselt on tüüptingimus

ebamõistlikult koormav, kui sellega nähakse ette, et teatud teo tegemisel või tegemata jätmisel

loetakse lepingupoole tahteavaldus tehtuks või tegemata jäetuks, välja arvatud juhul, kui

tingimuse kasutaja kohustub teisele lepingupoolele tema käitumise tähendusest eraldi teatama ja

andma talle mõistliku tähtaja tahteavalduse kinnitamiseks.

Siinsel juhul kahjustaks tüüptingimus selle kohaldumise korral oluliselt kostja huve. Nimelt

võimaldaks see hagejal lugeda kostjale nõue esitatuks ja n.ö. teavitamiskohutus täidetuks ja nõue

õigeaegsel esitatuks ka muuhulgas väidetavalt telefoni veel ühendust võttes, e-posti teel või

lihtkirjaga, milliste puhul eksisteerib suur võimalus, et kostja ei saagi teavet tegelikult kätte. See

võtab kostjalt võimaluse aegsasti oma seisukohtade ja vastuväidete kujundamiseks, samuti

näiteks nõue õigeaegseks täitmiseks ja võimaldaks hagejal alusetult viiviseid nõuda aja eest, mil

kostja ei olnudki tema vastu esitatud nõudest teadlik.

Seega oleks ka juhul, kui see peaks käenduslepingule kohalduma, hageja üldtingimuste § 8 lg 2

tühine, mistõttu kohalduks tuleks nõudest teatamisele kohaldada Eesti õiguse sätteid.

Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja saab vastuväitena esitada

tasaarvestatava nõudena P OÜ kahjunõude. Kostja hinnangul ei ole hageja P OÜ-le laenu

andmisel hinnanud laenusaaja krediidivõimet. Samuti ei ole hageja P OÜ-d olulisest

informatsioonist seoses võetava laenukohustusega teavitanud. Vastasel juhul olnuks nii hagejale

kui ka laenusaajale endale teada, et tema kinnisvarale seatud hüpoteegid ei ole kaugeltki piisavad

tagamaks laenulepingu alusel võetavaid kohustusi.

Oluline on siinkohal märkida, et P OÜ pankrotistumise põhjuseks oligi hageja nõue.

Hagejale olid teada kõik asjaolud seoses P OÜ-ga sõlmitud laenulepingu tagatiseks olevate

kinnistutega, nendel planeeritavate tegevustega ning P OÜ äriplaaniga. Hagejale

finantsasutusena olid teada ka lepingu sõlmimise aegsed finantsprognoosid tulevateks

perioodideks, mistõttu olnuks hagejal olnud P OÜ krediidivõime nõuetekohasel hindamisel

võimalik ette näha, et laenusaaja ei suuda tõenäoliselt seda jooksvast sissetulekust või muust

eluks (jur. isiku puhul eksisteerimiseks) otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

P OÜ muutus maksejõuetuks justnimelt hageja nõude tõttu. Hageja poolt P OÜ krediidivõime

hindamata jätmine või puudulik hindamine on tekitanud P OÜ-le kahju vähemalt summas 254

763,25 euro ulatuses, s.o. summas, mida hageja peab enda nõude jäägiks P OÜ vastu pärast

viimase vara täielikku realiseerimist.

Käendajal on VÕS § 149 lg 1 kohaselt nõudele kõik vastuväited, millised oleks põhivõlgnikul.

Käendajal on seega õigus esitada hageja vastu P OÜ kahju hüvitamise nõue, mida ta saab

kasutada hageja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Siinsega avaldab kostja, et juhul, kui

kohus peaks leidma, et hagejal on üldse võimalik kostja vastu nõue esitada, on kostjal hageja

vastu tasaarvestatav kahjunõue tulenevalt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest.

Hageja ei ole täitnud kostjaga käenduslepingut sõlmides teavitamiskohustust. Kostjal on hageja

vastu sellest tuleneva kahju hüvitamise nõue.

Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada

käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Erinevalt VÕS § 146 lg-

st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal

käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab.

Hageja ei teavitanud kostjat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest. Juhul, kui kohus

peaks leidma, et hagejal on õigus kostja vastu käenduslepingust tulenevalt nõue esitada, on

kostjale hageja poolt teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hageja

põhjendatud nõude summas.

Hagejale olid teada kõik asjaolud seoses P OÜ-ga sõlmitud laenulepingu tagatiseks olevate

kinnistutega, nendel planeeritavate tegevustega ning P OÜ äriplaaniga. Hagejale

finantsasutusena olid teada ka lepingu sõlmimise aegsed finantsprognoosid tulevateks

perioodideks, mistõttu olnuks hagejal olnud P OÜ krediidivõime nõuetekohasel hindamisel

võimalik ette näha, et laenusaaja ei suuda tõenäoliselt seda jooksvast sissetulekust või muust

eluks (jur. isiku puhul eksisteerimiseks) otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

Hagejale pidi ka olema arusaadav ja teada, et P OÜ kinnistutele seatud hüpoteegid ei taga P OÜ

laenukohustust rohkem kui u. 50 % ulatuses. Seda kinnitab asjaolu, et hageja kirjutas

maksimaalseks käenduse summaks käenduslepingusse kogu laenulepingu summa.

Kui hageja oleks käenduslepingu sõlmimisel täitnud temal lasuvat teavitamiskohustust, ei oleks

kostja mingil juhul käenduslepingut sõlminud. Kostjal puudus siis ja puudub ka praegu vara,

mille arvelt oleks reaalselt võimalik P OÜ laenukohustusi tagada suuremas summas kui 10 000

eurot.

Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja kindel, et P OÜ varade arvelt on hageja laenu tagastamise

nõude rahuldamine võimalik, kuivõrd ta eeldas, et hageja lähtub oma tegevuses hea usu

põhimõttest ja mõistliku laenamise põhimõttest. Hagejale oli teada, et kostjal käenduslepingu

sõlmimise ajal isiklik vara sisuliselt puudus ning hageja väitis, et “käenduslepingu sõlmimine

kostjaga on üksnes formaalsus, mis tuleb täita, et laenukomisjonilt positiivne otsus saada.”

Kostjal ei olnud võimalik kaasa rääkida lepingusse kantava käenduse maksimumsumma üle,

kuivõrd hageja esindaja kinnitas taaskord, et tegemist on üksnes formaalsusega ning et summa

pannaksegi alati laenulepingu summa järgi. Kostjal puudus põhjus kahelda professionaalse

finantsasutuse töötaja selgitustes, eriti arvestades, et lepingu sõlmimise juures viibis ka panga

jurist, kes neid seisukohti kinnitas.

Kui kostjale oleks olnud teada, et laenukohustus ületab P OÜ varade väärtust rohkem kui 140

000 euro võrra, poleks kostja käenduslepingut sõlminud, kuivõrd talle oli selge, et tal ei ole

võimalik isiklikest vahenditest sellist kohustust täita. Seega juhul, kui kohus peaks leidma, et

hagejal on kostja vastu käenduslepingust tulenevalt võimalik esitada nõuet (arvestades kostja

esimest vastuväidet), on kostjal tekkinud kahju summas, milles kohus peab hageja nõuet

põhjendatuks. Siinsega avaldab kostja, et hageja nõude olemasolu korral tasaarvestab ta selle

enda kahjunõudega samas summas.

Käenduse eesmärk ei saa olla laostumine. Käenduse summa on ebamõistlikult suur. Juhul, kui

kohus peaks leidma, et hagejal on võimalik esitada kostja vastu nõue käenduslepingust, tuleb hea

usu põhimõtte kohaselt käenduse maksimumsumma ümber hinnata. Siinsel juhul on

käenduslepingu eesmärgiks hageja poolse tõlgenduse kohaselt sisuliselt kostja laostumine ja

vältimatu pankrotistumine. On ilmselge, et kostjal ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal ega

ka pärast seda piisavalt vahendeid, et tagada lepingust tulenevate kohustuste täitmine suuremas

summas kui 10 000 eurot (sedagi pikema aja jooksul). Hageja poolt kostjaga tema poolt ette

kirjutatud tingimustel käenduslepingu sõlmimine laenusumma koguulatuses on ilmselgelt

vastuolus hea usu põhimõttega. P OÜ laenukohustuse tagamiseks oli käenduslepingu sõlmimise

ajaks juba seatud hageja kasuks hüpoteegid P OÜ kinnisasjadele. Põhjendatud olnuks kostjaga

käenduslepingu sõlmimine tagamaks laenulepingut maksimaalselt summas, milline ületas

lepingu sõlmimise ajal kinnisasjade väärtuse. Hageja on kohustanud kostjat P OÜ nõuet sisuliselt

topelt tagama ja tekitanud seeläbi olukorra, kus tal on võimalik pahatahtlike viiviste läbi teenida

laenulepingult rohkem kasu.

Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus esitada kostja vastu käenduslepingust tulenev

nõue, on hagiavalduses esitatud viivise nõue ebamõistlik ja tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 113

lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS

§ 162 sätestatule. Viidatud sätte kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult

suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada

mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Siinsel juhul on hageja ja P OÜ-le lepingus peale surutud tingimustes leppinud kokku, et P OÜ

maksab laenu tagasimaksega viivitamisel laenuandjale viivist, mida arvestatakse tähtaegselt

tasumata summalt 25% aastas. Kostja leiab, et viiviste määr, mis on rohkem kui kolm korda

kõrgem seaduslikust viivise määrast, on arvestades laenusumma suurust ilmselgelt ebamõistlik.

Veel enam, arvestades, et hageja on oma nõude maksmapanekuks kostja vastu pöördunud alles

21.04.2017 hagiavaldusega kohtusse (seega esitanud viivisenõude kostja vastu esmakordselt

21.04.2017) on ta minetanud viivisenõude esitamise õiguse. Hagejal tulnuks mõistliku aja

jooksul alates 30.04.2014 teatada kostjale, et hageja nõuab temalt viiviste tasumist. Mõistlikuks

ajaks võiks pidada maksimaalselt 3 kuud. Hageja teatas oma viivisenõudest kostjale alles

21.04.2017 so ligikaudu kolm aastat hiljem. Selliselt on hageja kasvatanud enda väidetava

viivisenõude üüratult suureks (kokku 127 690.9 eurot). Kostja leiab, et hageja viivise nõuet tuleb

hea usu põhimõttest lähtuvalt vähendada siinsel juhul nullini, arvestades hageja tegevust

viivisenõude esitamisel, viiviste ebamõistlikku suurust, nõude esitamise aega ja kostja

majandusseisu.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st tulenevalt tsiviilasjas

esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab, hagi kuulub

rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab,

et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

• Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja OÜ P sõlmisid 01.11.2013.a laenulepingu nr

xxxx, mille alusel maksis Nordea Bank AB OÜ-le P välja laenu summas 355 989, 97

eurot (tlk 7-13).

• Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja V. A. L. (edaspidi kostja) sõlmisid 01.11.2003.a

käenduslepingu (edaspidi Käendusleping), mille alusel käendab kostja Laenulepingust

tulenevaid rahalisi kohustusi. Käenduslepingu punkti 4 kohaselt on Kostja maksimaalne

käendussumma 355 989, 97 eurot (tlk 13).

• 30.12.2013.a sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja OÜ P Laenulepingule

muudatuse nr 1, mille alusel muudeti laenu tagasimaksete kuupäevi ja tagasimaksete

korda. 30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu muudatuse kohaselt kohustus Laenusaaja

tasuma laenu tagasi hiljemalt 30.04.2014. 30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu muudatuse

punktis 5 kinnitab kostja, et aktsepteerib Käendajana muudatusettepanekuid ning tema

poolt hagejale antud käendus on jätkuvalt kehtiv (tlk 12).

• 26.11.2010 sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja OÜ P hüpoteegi seadmise

lepingu, mille alusel seati Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal kasuks OÜ-ga P

26.11.2010 sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle võimalikest lisadest ja muudatustest

tulenevate nõuete tagamiseks summas 910 000 eurot kinnistule xxxx registriosa nr. xxxx

(tlk 18-20).

• 13.07.2012 sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja OÜ P hüpoteegi seadmise

lepingu, mille alusel seati Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal kasuks OÜ-ga P sõlmitud

ning sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks

hüpoteegid kinnistule aadressil xxxx registriosa nr. xxxx ja Xxxx kinnistule reg. nr

registriossa nr xxxx (tlk 14-17).

• 07.10.2013.a sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja OÜ P hüpoteegi seadmise

lepingu, mille alusel seati Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja OÜ P vahel sõlmitud

ning sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteek

summas 140 000 eurot kinnistule aadressil xxxx, registriosa nr. xxxx (tlk 20-23).

• OÜ P suhtes kuulutati välja pankrot 02.11.2015 (tlk 24).

• Laenulepingu täitmist taganud kinnistud xxxx registriosa nr xxxx, Xxxx kinnistule

registriosa nr xxxx ja xxxx, registriosa nr xxxx võõrandati pankrotimenetluse käigus

hinnaga 240 000,00 eurot, millest vastavalt OÜ P (pankrotis) lõpparuandele Nordea Bank

Finland Plc Eesti filiaal’le laekus 199 900,91 eurot (tlk 27-30).

• Saadud summa arvelt vähendas Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal laenulepingu

põhisumma võlgnevust 199 900, 91 euro võrra.

• 01.10.2017 toimus Nordea Bank AS Eesti filiaali ja AS DNB Pank ühinemine, mille

käigus läksid üle kõik Nordea Bank AS Eesti filiaali õigused ja kohustused ning otsustati,

et edasi jätkatakse ühise ettevõttena Luminor Bank AS-na ja sellest tulenevalt on hagejaks

Luminor Bank AS.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on minetanud õiguse käenduslepingust tulenevate nõuete

esitamiseks, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõte ja kas hageja on

täitnud kostjaga käenduslepingut sõlmides teavitamiskohustust.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt

käenduslepingu alusel Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja OÜ P vahel 01.11.2013 sõlmitud

laenulepingust nr xxxx tuleneva võlgnevuse tasumist. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt

Nordea Bank Finland Eesti Filiaali ja OÜ P vahel oli sõlmitud 01.11.2013.a laenuleping nr xxxx,

mida on muudetud poolte vahel 30.12.2013 ja mille alusel hageja maksis OÜ-le P välja laenu

summas 355 989, 97 eurot. Seega tuleb kohustus lepingust. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu

kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1

kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS §

100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib

võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu muudatuse kohaselt kohustus Laenusaaja laenu tagasi

maksma hiljemalt 30.04.2014. Laenuleping lõppes tähtaegselt. Laenusaaja vähendas

Laenulepingu kehtivuse ajal põhisummat 11 650, 20 eurot.

Laenusaaja OÜ P pankrot kuulutati välja 20.04.2014. Pankrotimenetluses võõrandati

Laenulepingu tagatised hinnaga 240 000 eurot ja hagejale laekus 199 900,91 eurot, mille arvelt

vähendati Laenulepingu põhisumma võlgnevust 199 900,91 euro võrra. Hagiavalduse kohaselt

on hagejal nõue laenusaaja OÜ P vastu järgnev: põhisumma võlgnevus 144 438,86 eurot,

intressivõlgnevus summas 4033,59 eurot ja viivised summas 106 290,80 eurot.

VÕS 65 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõude kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt neil või mõnelt neist, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga

kohustust solidaarselt. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja põhivõlgniku võlausaldaja

ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Lisaks VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja solidaarselt. Seega juhul, kui

põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendaja tagab, on võlausaldajal õigus nõuda rikutud

kohustuse täielikku või osalist täitmist põhivõlgnikult või käendajalt ühiselt, mõlemalt või

kummaltki neist.

Kuna kostja ja hageja on sõlminud 01.11.2013 käenduslepingu tagamaks OÜ P laenulepingust

tulenevaid rahalisi kohustusi ülempiiriga 355 989,97 eurot, siis nõuab hageja kostjalt kui

solidaarvõlgnikult laenulepingust tulenevat võlgnevust summas 254 763, 25 eurot tasumist.

Kostja on väitnud, et hageja on minetanud õiguse käenduslepingutest tulenevate mistahes nõuete

esitamiseks kuna hageja ei ole ühe aasta vältel teavitanud kostjat laenulepingu lõppemisest ega

teavitanud kostjat tema võimalikust maksekohustusest.

Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu punktis 7 on kokku lepitud järgmiselt: Käendusleping on

tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal on õigus esitada käendaja

vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Nõude esitamiseks

loetakse käendaja teavitamist tema maksekohustusest. Käendaja suhtes nõudeõiguse

säilitamiseks ei ole vajalik tema vastu eelnimetatud tähtaja jooksul hagi esitamine (tlk 13).

TsÜS § 69 lg 1 lg 2 kohaselt tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale

isiklikult kättesaadavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui

see on jõudnud tahteavalduse saaja elu-või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Hageja on selgitanud, et ta edastas 21.05.2015 nõude kostjale käenduskohustuse täitmiseks

kostja

teadaolevale

elukohale

tähitud

kirja,

mis

on

registreeritud

hageja

dokumendihaldussüsteemis

numbriga

3.3-1.1/2573

ning

kannab

tähtkirja

numbrit

RR142477160EE. Hageja poolt kohtule esitatud väljavõte dokumendihaldussüsteemist

nähtuvalt on 23.04.2015 registreeritud kiri numbriga 3.3-1.1/2573, mis on saadetud tähitud

kirjaga nr RR142477160EE ja see on saadetud V. A. L. ja saadetud aadressile xxxx (tlk 74).

Nimetatud aadress on märgitud ka hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingus, mille punktis

8 (II) on võtnud käendaja kohustuse panka viivitamata informeerida oma kontaktaadressi

muutumisest (tlk 123). Kohus leiab, et kuna hageja saatnud 21.04.2015 nõudekirja hagejale

viimasele teadaolevale aadressile, siis TsÜS § 69 lg 2 ja käsundusepingu punkti 7 nõuded on

täidetud ja kostjat on teavitatud õigeaegselt tema maksekohustusest. Kohus ei pea usutavaks

kostja seisukohta, et hageja poolt kostjale edastatud nõue on koostatud tagantjärgi varaema

kuupäevaga, eesmärgiga jätta muljet, nagu oleks see kostjale tähtaegselt kätte toimetatud. Hageja

poolt kostjale kirjale edastamist kinnitab nimetatud kirja registreerimine hageja infosüsteemis.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, hageja ei ole kaotanud õigust kostja vastu

käenduslepingust tulenevate nõuete esitamiseks.

VÕS § 149 lg 1 kohaselt on käendajal nõudele kõik vastuväited, millised oleksid põhivõlgnikul.

Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite. Kostja on seisukohal, et OÜ-le P on

hageja vastu kahju hüvitamise nõue summas 254 763,25 eurot VÕS §-de 14 ja 115 alusel, kuna

hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal leiab, et hageja poolt P OÜ

krediidivõime hindamata jätmine või puudulik hindamine on tekitanud P OÜ-le kahju vähemalt

summas 254 763,25 euro ulatuses, s.o. summas, mida hageja peab enda nõude jäägiks P OÜ

vastu pärast viimase vara täielikku realiseerimist.

VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 198 toimub

tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav

pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

Hageja on esitanud tasaarvestatavale nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja OÜ-le P

laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustust ega ka VÕS

§-s 14 lg 1 ja 2 sätestatud põhimõtteid. VÕS § 14 lg 1 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi

pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama

üksteise huvide ja õigustega. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt peab lepingueelseid

läbirääkimisi pidav või lepingu sõlmimist muul viisil ettevalmistav isik teisele poolele teatama

kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline

huvi.

Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on

sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus

kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise

põhiprintsiipe,

häid

pangandustavasid

ja

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja

säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning

kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Lisaks on

krediidiasutusel kohustus kooskõlas KAS § 89 lg-ga 3 1 enne lepingu sõlmimist klienti

sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasimaksmisega,

kusjuures lähtuda tuleb konkreetse kliendi laenu teenindamise võimekust ohustavatest

asjaoludest. Lisaks sellele on Riigikohus leidnud, et iseenesest võib professionaalsel

krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla ka VÕS

§ 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö

krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või

lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja

õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama

erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes

kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12,

p 24).

Kohus selgitab üldiselt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on

krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja

maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku

laenukoormuse arvutamiseks. Võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei

muuda lepingut tühiseks, ega tähenda, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse

täielik välistamine. Kohtu hinnangul peab krediidisaaja siiski eelkõige ise hindama oma

võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik

otsustada, kas ta soovib pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida või mitte.

Kostja vastuväidete kohaselt kostjale teadaolevalt ei ole hageja P OÜ-le laenu andmisel

hinnanuid laenusaaja maksevõimet ega ole teavitanud P OÜ-t olulisest informatsioonist seoses

võetava laenukohustusega teavitanud, sest vastasel juhul olnuks nii hagejale kui ka laenusaajale

endale teada, et tema kinnisvarale seatud hüpoteegid ei ole piisavad tagamaks laenulepingu alusel

võetavaid kohustusi.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja laenude väljastamisel hinnanud P OÜ äriplaane,

ettevõtte krediidivõimet, koostanud krediidianalüüsid ning P OÜ kohta memorandumid. Kohtule

esitatud 2010 aastal koostatud OÜ P äriplaani kohaselt on tegemist EAS-i poolt toetud projektiga

„Õpetame valmistama ajaloolist eesti mõisatoitu. OÜ P osakapital on 1 400 000 krooni ja

omanikuks on OÜ T (ainuomanikuks V. A. L.). Äriplaani kohaselt on planeeritud 2013 aastal

müügitulu 4 528 000 krooni ja 2014 aastal müügitulu 4 528 000 krooni ja aruandeaasta kasumiks

on planeeritud 2013 aastal 868 000 krooni ja 2014 aastal 896 krooni. Kohtule esitatud EAS

17.01.2011 otsuse kohaselt on EAS otsustanud rahuldada OÜ P taotlus projektile, mille

kogumaksumus on 719 007,05 eurot, milles toetuse saaja omafinantseering on minimaalselt 359

503,03 eurot ja toetus maksimaalselt 359 503,02 eurot (tlk 119-123). Hageja poolt kohtule

esitatud OÜ P kohta koostatud krediidimemodest nähtuvalt on hageja hinnanud enne laenu

andmist hinnanud nii OÜ Pa kui kostja krediidivõimekust. Nt P OÜ 2013 aasta kohta koostatud

memorandumi kohaselt on aastaseks käibeks plaanitud 235 000 eurot. Lisaks numbrilistele

näitudele on hageja OÜ-le P laenu andes arvesse võtnud ka seda, et hageja on ka varasemalt

OÜ-le P laenu andnud ja OÜ Xxxx on varasemalt laenu hagejale korrektselt tagastanud (tlk 124-

139.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja seega laenu väljastades hinnanud OÜ P

maksevõimet, mitte ei ole nõustunud laenutaotlejale koheselt hindamata laenu väljastama.

Asjaolu, et OÜ P kuuluvatele kinnistutele seatud hüpoteegid ei ole piisavad tagamaks

laenulepingu alusel võetavat kohustust ei tähenda, et hageja ei ole hinnanud OÜ P maksevõimet.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli tegemist alles välja ehitamisel oleva mõisakompleksiga,

mille väärtus oli ilmselgelt ehitamise ajal väiksem kui valmisehitatuna.

Lisaks ei ole kostja tõendanud seda, et saadud laenust tuli laenusaajale OÜ-le P kahjulikke

majanduslikke tagajärgi. Ainuüksi tõsiasjast, et laen tuleb tagastada, ei saa teha järeldust, et

laenust tuli laenusaajale kahjulikke tagajärgi.

Kostja väidab, et hageja ei ole täitnud kostjaga käenduslepingut sõlmides teavitamiskohust ja

kostjal on tekkinud sellega seos kahju summas, milles kohus peab hageja nõuet põhjendatuks.

Hageja nõude olemasolul kostja tasaarvestab hageja nõude enda kahjunõudega samas summa.

Riigikohus on 26.mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 leidnud, et laenuandjal on

käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-s 2 tulenev kohustus teavitada käendajat

olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu

sõlmimisel teavituskohustus sõltumata sellest ka käendaja teavet nõuab. Kui võlausaldaja ei

teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis

teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju

hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi.

VÕS § 14 lg 2 ja § 115 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks

käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast

kohaselt informeeritud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui

laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaja

majanduslikust olukorrast teadlik.

Kohus märgib, et nii hageja laenuandajana kui OÜ P laenusaajana tegutsesid majandus- ja

kutsetegevuses ning kostja käendajana tegutses ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust

huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kostjal, kes ise oli OÜ P juhatuse liige ja OÜ P

omanikuks oleva OÜ T ainuosanik, pidi endal olema kõige parem ülevaade ettevõtte

majandustegevusest, finantsseisundist ja ettevõtte võimekusest täita endale võetud kohustusi.

Seega oli kostja teadlik endale võetavast riskist. Kohus märgib, et samas olukorras heas usus

tegutsevad isikud ei loeks mõistlikuks käendada kohustust, mille põhivõlgniku maksevõime osas

on kahtlusi.

VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud ning lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu,

millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et hageja laenuandjana oleks rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet või käendajat olulistest asjaoludest teavitamise kohustust,

siis ei ole kostja tõendanud, et OÜ-le P laenusaajana oleks vaidlusalusest laenlepingust tekkinud

kahju.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejal on alus VÕS § 145 lg 1 ja 2 alusel nõuda kostjalt hageja

ja OÜ P vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja nõude olemasolu

hageja vastu, mida oleks võimalik hageja nõudega tasaarvestada, ei ole kohtu hinnangul

tõendatud.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on OÜ-le P andunud laenu 355 989,97

eurot. Laenulepingu kehtivuse ajal vähendas laenusaaja põhisummat 11 650,20 eurot ja lisaks

sellele vähendati põhiosa võlgnevust tagatiste müügist saadud summa arvelt 199 900,91 eurot

ja laenulepingust tulenev põhivõlgnevus on 144 438,86 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb

kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlg summas 144 438,86 eurot.

Laenulepingu punkti 6 alusel kuulus iga kalendrikuu 15 päeval tasumisele laenusummalt

laenuintress, mida arvestatakse punkti 6 kohaselt 360-päevase aasta baasil ja määra alusel, mis

on toodud välja Laenulepingu punktis 6.2. Hageja on arvestanud Laenulepingu alusel kokku

intresse 10 533 eurot ja Laenusaaja tasus hagejale Laenulepingu alusel intresse kokku summas

6499, 41eurot. Seega on hageja intressinõue kokku 4033,59 eurot. Kostja ei ole sisulisi

vastuväiteid hageja intressinõudele esitanud. Kohus leiab, et hageja intressinõue vastab

lepingule. Eeltoodust tuleneval tuleb kostjalt välja mõista intressivõlgnevus hageja kasuks

summas 4033,59 eurot.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised 110 324, 39 eurot.

Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punkti 7 kohaselt maksab laenusaaja laenu

tagasimaksmisega viivitamisel viivist hagejale, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summalt

määraga 25% aastas. Hageja on arvestanud viivist kokku 127 690,90 eurot, millest on tasutud

21 400 eurot ning hageja palub kosjalt välja mõista viivised summas 106 290,80 eurot.

Kostja leiab, et hageja viivise nõue on ebamõistlik ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja hinnangul

viiviste määr, mis on rohkem kui kolm korda kõrgem seaduslikust viivise määrast, on arvestades

laenusumma suurust ilmselgelt ebamõistlik. Samuti on kostja seisukohal, et arvestades, et hageja

on oma nõude maksmapanekuks kostja vastu pöördunud alles 21.04.2017 hagiavaldusega

kohtusse on ta minetanud viivisenõude esitamise õiguse. Hagejal tulnuks mõistliku aja jooksul

alates 30.04.2014 teatada kostjale, et hageja nõuab temalt viiviste tasumist. Mõistlikuks ajaks

võiks pidada maksimaalselt 3 kuud. Kostja leiab, et hageja viivise nõuet tuleb hea usu

põhimõttest lähtuvalt vähendada juhul nullini, arvestades hageja tegevust viivisenõude

esitamisel, viiviste ebamõistlikku suurust, nõude esitamise aega ja kostja majandusseisu.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv

on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku nõudmisel

vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on

19.04.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-17 leidnud, et VÕS §-s 162 sätestatud poolte

majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel

alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb

eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku

toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine

viivise nõudja majanduslikku seisundit. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse

lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud

otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja

võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema

kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise

väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav,

kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Viivise

suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist.

Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu

võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19) (vt

ka Riigikohtu 26. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12).

Kohus leiab, et viivise nõue on käesoleval juhul väga suur ja kuna kostja näol on tegemist

füüsilise isikuga, kelle tervislik seisund on kehv ning hageja poolt taotletud summas viivise

väljamõistmine mõjutaks oluliselt kostja toimetulekusuutlikkust, siis tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõistetavat viivist vähendada 10 000 eurole. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja viivise summas 10 000 eurot.

Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

158 472,45 eurot, s.o. põhivõlgnevuse summas 144 438, 86 eurot, intressi summas 4033,59 eurot

ja viivised summas 10 000 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude summas 96 290,8

eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi

osaliselt, s.o. umbes 60 % ulatuses, siis tuleb menetluskuludest jätta 40% hageja kanda ja 60 %

kostja kanda.

Kohus määrab TsMS § 177 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik