1-17-5601/68 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kriminaalasi nr.1-17-5601

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoobr 2018.a, Tallinna kohtumajas il Kriminaalasja number 1 17-5601 – Kohtukoosseis kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär

Tõlgid

Helen Aasma

Katrin-Jana Vaab, Natalija Mehh

Ringkonnap

rokurör A

biprokurör Õnne Neare – Vaarmann Kaito Puusepp

Kriminaalasi

H.A § 384 järgi

KarS süüdistuses lg. 1

üldmenetluses Süüdistatav

H.A, isikukood: XXX; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: vene keel; haridus: kõrgharidus; töökoht: ei tööta,

on töövõimetuspensionär; ; elukoht: xxx, kriminaalkaristused puuduvad. T

õkendit kohaldatud ei ole.

Kaitsja

Talvi Vaske

RESOLUTSIOON

Süüdi H.A KarS § 384 tunnistada

lg. 1 järgi ning karistada teda vangistusega 6 (kuus) kuud.

Kohaldades KarS § 73 lg. 1 ja lg. 3 sätteid, määrata, et mõistetud vangistust ( ei s.o 6 kuud) pöörata täielikult täitmisele, kui H.A ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuots .2018.a. use kuulutamise päevast, s.o. 10.10

2

Menetluskulud:

Välja mõista H.A-lt KrMS §

-de 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. 9; § 179 lg. 1 p. 2 usega kaasnev sundraha summas 750 (seitsesada ; § 180 lg. 1, 3 alusel süüdimõistva kohtuots viiskümmend) eurot alates kohtuotsuse jõustumisest ositi KrMS § . Menetluskulu tuleb tasuda 180 lg. 3 alusel 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes igakuiselt vähemalt 62 (kuuskümmend kaks) eurot ja 50 ( ) eurosenti. viiskümmend

Menetluskulu tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo leh

el).

KrMS § 180 lg. 3 alusel määratud k üks tuhat seitsesada

aitsjale makstud tasu summas 1704 (

neli) eurot ja 48 (nelikümmend kaheksa) eurosenti ning kohtupsühhiaatria ekspertiisikulud

(ekspertiisiakt 13.12.2017.a nr 599) summas 510 (viissada kümme) eurot, s.o menetluskulud

kokku summas 2214 (kaks tuhat kakssada neliteist) eurot ja 48 (nelikümmend kaheksa) eurosenti

– jätta riigi kanda.

Kohus selgitab, et kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult

apellatsiooniõiguse kasutamise a kohtumajale 7 (seitsme) päeva soovist Harju Maakohtu Tallinn

jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15

(viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantse

leis tutvumiseks kättesaadav 30.11.2018.a.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale.

SÜÜDISTUSE SISU Harju Maakohus oma 31.05.2011.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-

58233 mõistis H.A-lt S.

V. .a otsuse peale kasuks välja 95 867,47 eurot. H.A esitas Harju Maakohtu 31.05.2011

apellatsioonikaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012.a Maakohtu otsusega jäeti Harju 31.05.2011.a otsus muutmata. H.A esitas Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012.a otsuse peale

kassatsioonikaebuse. Riigikohtu 17.09.2012.a -7-1-2- kohtumäärusega tsiviilasjas nr 3 436 jäeti H

kassatsioonikaebus menetlusse võtmata, seega jõustus Harju Maakohtu 31.05.2011.a kohtuotsus 17.09.2012.a. 26.06.2012.a võõrandas H.A endale kuulunud kinnistu asukohaga xxx. Võõrandamine leidis aset

kaks kuud peale Tallinna Ringkonnakohtu otsust, millega kohus jättis muutmata Harju Maakohtu

3

31.05.2011.a

kasuks. Kinnistu otsuse H.A-lt 95 867,47 euro väljamõistmise kohta S. V. võõrandamise järgselt kanti kinnistu ostja M ja tehingut tõestanud notar K lt H.A . N. . P. poo Danske Bank AS Eesti filiaali arvelduskontole nr kokku 53 652 eurot. XXX H.A, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu otsust, pidi olema võimeline eeldama, et 31.05.2011.a Harju Maakohtu otsus S. kasuks temalt 95 V. 867,47 euro väljamõistmise osas võib jääda jõusse ka

kõrgeimas kohtuastmes. Sellekohast teadmist omades otsustas ta mitte ära oodata kohtu lõplikku seisukohta ning mitte tagada kinnistu müügist saadud 53 652 euro säilimist oma pangakontol, et selle

arv

el vähemalt osaliselt S. V. võimalikku tekkivat nõuet tema suhtes täita, vaid võttis oma eelnevalt nimetatud pangakontolt 27.06.2012.a 000 sularahas kahel korral välja 1000 eurot ning ühel korral 16 eurot, 29.06.2012.a võttis välja 22 000 eurot ja 06.07.2012.a võttis välja 11 000 eurot, s.o kokku 51 000 eurot. Väljavõetud sularahast raiskas H.A 18 000 eurot oma igapäevaste ostude eest tasumiseks,

reisil käimiseks ja poja autokooliõpingute eest tasumiseks. Ülejäänud väljavõ A. M. etud 33 000 eurot kasutas H.A süüdistuses edasiselt käsitlemist leidvana laenu väljastamisel ettevõttele S.A. L.. 18 000 euro raiskamisega olukorras, kus H.A oli alust eeldada, et teda võib tulevikus oodata

kohustus tasuda S. le 95 V. 867,47 eurot, kahjustas ta teadvalt ja TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet (

kohustustevastaselt rikkuvalt oma varalist seisundit, põhjustades sellega oma maksevõime olulise vähenemise. H.A, olles alates 17.09.2012.a Riigikohtu määrusest ja selle alusel Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsuse jõustumisest tulenevalt vältimatult teadlik kohustusest tasuda S. V.le 95 867,47 eurot, suurendas sellele järgnevalt oluliselt ja põhjendamatult

enda varaliste kohustuste mahtu, kui 24.09.2012.a sõlmis A. N. laenulepingu 72 000 euro laenamiseks tähtajaga 31.12.2014. Laenulepingu sõlmise ja laenu a. võtmise eesmärk ei olnud H.A S. ees kohustuse täitmine, vaid laenuga saadud vahendite V. kasuta 867,47 euro mine endale korteri soetamiseks. Olles laenulepingu sõlmise ajal teadlik oma 95 suurusest kohustusest S.

. V. ees, kahjustas H.A A. N laenulepingut sõlmides teadlikult ja TSÜS

§ 138 sätestatud hea usu põhimõtet eirates kohustustevastaselt oma varalist seisundit, kuna võttis

endale laenulepingu sõlmimisega täiendava varalise kohustuse olukorras, kus tema ainsaks sissetulekuks oli töövõimetuspension. Täiendava varalise kohustuse võtmisega vähendas H.A

oluliselt enda maksevõimet ning võimalust täita enne laenu võtmist olemas olnud S. V. 95 867, 47 euro suurune nõue.

A.

N. laenulepingu sõlmimisele järgneval päeval, s.o 25.09.2012 paigutas H.A välismaale .a kokku 105 000 eurot, andes laenulepingu alusel A. saadud ja korteri ostmi N. seks mõeldud 72 000

eurot ning kinnistu müügist saadud ja pangaarvelt sularahas välja võetud 33 000 eurot laenuna Seišellidel registreeritud ettevõttele S , sõlmides laenulepingu tähtajaga 31 ettevõtte . A. L. .12.2014.a

esindaja M. V.. H.A väljastas laenu välisriigis asuvale ettevõttele sularahas ja omapoolset

lisatagatist taotlemata. H.A , olles laenu väljastamise ajal teadlik enda kohutusest S. V. ees, kahjustas teadvalt ja TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet eirates kohustustevastaselt enda varalist seisundit ja põhjustas laenu väljastamisega enda maks võime olulise vähenemise ning võimetuse S. e V.le kohustus täita vähemalt ajal, mil laenusummat H.A-le ei oldud tagastatud. Laenulepingus kokkulepitud tähtajaks H.A-le laenu ei tagastanud. S. A. L.

26.04.2013.a suhtes ning 27.05.2013.a algatati pankrotimenetlus H.A kuulutati maksejõuetuse tõttu välja H.A pankrot. Seega pani H.A füüsilisest isikust võlgnikuna, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot,

toime oma vara teadva raiskamise, põhjendamatu kohustuse võtmise ning välismaale paigutamise, millega põhjustas oma maksejõuetuse, s.t pani toime KarS § 38 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 4 lg.

4

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

H.A end kohtuliku uurimise käigus süüdi ei tunnistanud Kaitsja leidis, et ndit tahtlikult, vaid oli selleks H.A ei kahjustanud oma varalist seisu

sunnitud, et ära elada. Kaitsja hinnangul saab H.A suhtes kohaldada, arvestades kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi, KarS § 61 sätteid ning minna karistusest alla alammäära

Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde ning kohtulike vaidluste käigus leidis, et

kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistust. Teo subjektiivne ja objektiivne külg on täidetud. Prokurör palus

H.A süüdi tunnistada ning mõista talle KarS § 384 lg. 1 järgi karistuseks 6 kuud

vangistust, mis jätta KarS § 73 sätete kohaldamisel tingimisi täitmisele pööramata, 1-aastase

katseajaga osa

. Menetluskulude osas leidis prokurör, et neist võib jätta riigi kanda

Kohtuliku uurimise käigus kuulati tunnistajatena üle A. N. V.

, S. , L. M. ja L. S., kannatanute esindaja – ning süüdistatav H.A. ütlusi anda ei soovinud. pankrotihaldur O. E. Tunnistaja K. M.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, seis kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava H.A ukoha, samuti prokuröri ja kaitsja seisukohad, kuulanud üle tunnistajad ning kannatanu esindaja te – pankrotihalduri O. E., uurinud

toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab H.A-le , et

inkrimineeritud kurit leidnud egu on tõendamist , nimelt selles, et tema füüsilisest isikust võlgnikuna,

kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot, pani toime oma vara teadva raiskamise, põhjendamatu kohustuse võtmise ning välismaale paigutamise, millega põhjustas oma maksejõuetuse, s.t pani toime KarS § 384 lg. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Karistusseadustiku revisjon temale etteheidetava teo olemust ei muutnud ning H.A tegu vastab ka sõna 01.01.2015.a muudetud koosseisu stusele, kuivõrd füüsilisest isikust võlgnikuna tes on välja kuulutatud pankrot , kelle suh , pani ta toime enda

varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise, põhjustades sellega enda kui võlgniku maksevõime olulise vähenemise ja maksejõuetuse. Puudub vaidlus selles, et Harju Maakohus 31.05.2011.a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-58233 H.A mõistis

kasuks välja 95 867,47 eurot . H.A esitas küll S.

V. (tl 12-16) Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsuse peale apellatsioonikaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012.a otsusega

jäeti Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsus muutmata . H.A esitas Tallinna (tl 89-91)

Ringkonnakohtu 30.04.2012.a otsuse peale kassatsioonikaebuse, kuid Riigikohtu 17.09.2012.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 3 436 jäeti H.A kassatsioonikaebus menetlusse võtmata, -7-1-2- seega Harju Maakohtu 31.05.2011.a a (tl 92). kohtuotsus jõustus 17.09.2012.

5

Kohtus leidis tuvastamist, et 26.06.2012.a võõrandas H.A endale kuulunud kinnistu asukohaga M. N.. Eeltoodut kinnitab (tl 27-42), mille punktide 4.2.4 ning 4.3 kohaselt notariaalne kinnistu müügileping on Danske Bank AS Eesti filiaali arvelduskontole nr kantavateks summadeks olnud H.A XXX vastavalt 33 652 eurot ja 20 000 eurot.

Tõendite uurimise käigus leidis tuvastamist ka süüdistusaktis märgitu, et kinnistu müügist kantud

summat s

-88) , vaid üüdistatav oma pangakontol (väljavõte tl 73 ei säilitanud 27.06.2012.a võttis sularahas kahel korral välja 1000 eurot ning ühel korral 16 000 eurot, 29.06.2012.a võttis välja 22 000 eurot ja 06.07.2012.a 11 000 eurot, s.o kokku 51 000 eurot. Väljavõetud sularahast kulutas

le ostudele. 33 000 H.A 18 000 eurot oma igapäevaste eurot kasutas H.A laenu väljastamiseks S. A. L.-le. Kohtus leidis tõendamist H.A, olles alates 17.09.2012 Riigikohtu määrusest ja selle alusel , et .a

Harju Maakohtu 31.05.2011.a , seega teadlik ka kohustusest otsuse jõustumisest vältimatult teadlik

tasuda S. le 95 867,47 eurot, suurendas oluliselt enda varaliste kohustuste mahtu, V. sõlmides

24.09.2012.a

laenulepingu 72 000 euro laenamiseks (tl 17-18) 31.12.2016 A. N. tähtajaga .a

Nähtuvalt lepingust on laenulepingu sõlmimise ja laenu võtmise eesmärk evate kohustuste täitmine. päev olnud korteri ostmine, mitte aga S.

ol V. ees Vaid

hiljem peale A.

t, s.o 25.09.2012.a on paigutanud N. laenulepingu sõlmimis H.A välismaale kokku 105 000 eurot, andes laenulepingu alusel A. saadud korteri ostmi N. seks mõeldud 72 000 eurot ning kinnistu müügist saadud ja pangaarvelt sularahas välja võetud 33 000 eurot laenuna Seišellidel

registreeritud ettevõttele S ettevõtte esindaja Seda kinnitab kohtuistungil tõendina . A. L. ( M. V.). uuritud laenuleping nr. 033/12 2.2014.a koos garantiikirjaga, tähtajaga 31.1 millest nähtub, et laen on üle antud sularahas (tl 19-22).

27.05.2013.a

kuulutati maksejõuetuse tõttu välja H.A pankrot

Antud kriminaalasjas lasub eelnimetatud tehingute ja lepingute põhiline vaidluskese asjaolul, kas sõlmimisel tegutses füüsilisest isikust võlgnik H.A teadvalt ehk kas ta teadvalt pani toime oma vara raiskamise, põhjendamatu kohustuse võtmise ja väli seeläbi smaale paigutamise ning kas ta realiseeris -s 384 lg.-s 1 koosseis

KarS § sätestatud u või mitte. Kohtu hinnangul süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid kogumis arvesse võttes tuleb jaatada vaadeldava kooseisu nii subjektiiv kui objektiivsete tunnuste esinemist. sete Kohus märgib, et KrMS § 2 p. 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikateks muuhulgas Riigikohtu

lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on

tõusetunud ning kohus tõdeb, et KarS § 384 koosseisu puuduta seaduse kohaldamisel vad kohtuvaidlused ei ole kohtupraktikas kuigi sagedased. Kindlustamaks karistusseadustiku efektiivne rakendumine, samuti et mõista karistusseadustiku eriosa süütekoosseisude sisu täpsemalt ning nende

olulisi elemente, on koostatud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne (autorid Jaan Sootak,

Priit Pikamäe, v ilmunud 2015.a). Eelviidatud väljaande eessõnas on märgitud, et iimati

karistusseadustiku kommentaarid puudutavad küll eriosa süüteokooseisude omavahelisi piiritlemisküsimusi, kuid esmalt p kohtupraktika. Autorid on möönnud, et eab selleks vastuse andma

kommenteeritud väljaandest ei ole võimalik leida vastuseid kõikidele praktikas üles kerkivatele küsimustele, kuid siiski vaatab kohus (lisaks seaduse tekstile) k Karistusseadustiku kommenteeritud a väljaan KarS § 384 lg. 1 objektiivne koosseis füüsilisest isikust net (2015.a), mille kohaselt seisneb võlgniku poolt varalise seisundi kohustustevastases kahjustamises, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus füüsilisest isikust võlgnik, . Subjekt on seejuures

tema seaduslik esindaja, juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liige.

6

Seejuures võlasuhe, millest tulenevalt on isik võimalik võlgnikuks lugeda, peab olema tekkinud enne tegu, kuid sellest tulenev nõue võlgniku vastu ei pea olema muutunud teo ajaks sissenõutavaks (VÕS

§ 82). Samuti KarS § 384 lg. 1 sätestatud teo võlgnik ajal ei pea olema (ja tavaliselt ei olegi) pankrotivõlgnik PankrS § 8 lg 1 mõttes. Lõikes 2 sätestatud koosseisuväline karistatavuseeldus . on

täidetud ka siis, kui võlgniku pankrot on välja kuulutatud või pankrotimenetlus

raugemisega lõpetatud alles pärast teo toimepanemist ja nagu märkis, kohus eelnevalt kuulutati H.A pankrot välja 27.05.2013.a, s.o peale süüdistuses märgitud tegu, mis tähendab, et

H.A saab antud teo eest v ning k on igal astutusele võtta oosseisuväline karistatavuseeldus juhul

täidetud. KarS § 384 lg. 1 koosseisu osas võlgniku tulebki esmalt peatuda mõistel, H.A-le mida heidetakse ette ka . V - 66, mille kohaselt on aralise seisundi mõiste tuleneb Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § st vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Tuginedes Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele (2015.a) märgib kohus, et varalise seisundi

kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust, näiteks seejuures müümine turuhinnast odavamalt või ebakindlale lepingupartnerile ilma müügihinna kohese tasumise

kohustuseta ja piisavat tagatist saamata, vara raiskamine, aga ka varaliste kohustuste võtmine. Seejuures on v

õlgniku varalise seisundi kahjustamine karistatav üksnes juhul, kui toimepanija sellist käitumist saab pidada kohustustevastaseks võlgnik ning tegu, millega u varalist seisundit kahjustati,

peab olema vastuolus toimepanija õiguslike kohustustega. üüsilisest isikust võlgniku poolt oma F varalise seisundi kahjustamist saab pidada kohustustevastaseks tehingu või toimingu korral, kus on täidetud mõnele PankrS § 114 tulenevale tagasivõitmise alusele vastavad eeldus -dest 110- ed ja lisaks PankrS § 109 l st 1 tulenev võlausaldajate huvide kahjustamise tingimus kui tagasivõitmise üldine geeldus. Ei ole oluline, kas võlgniku pankrotimenetluses tagasivõitmise võimalust kasutati või kas konkreetse tehingu või toimingu tagasivõitmise tähtaeg on kriminaalasja lahendamise ajaks möödunud. Prokurör on kohustustevastasust sisustanud TsÜS § ga 138, mis sätestab hea usu põhimõtte

- ning mille lõike õ el ja kohustuste täitmisel 1 kohaselt tuleb iguste teostamis toimida heas usus. Kohus leiab, et selliselt on prokurör asunud õigele juriidilisele seiskohale. Kohus märgib, et viidatud paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on küll

märgitud, et füüsilisest isikust võlgniku poolt enda varalise seisundi halvendamise kohustustevastasust tuleb eitada majanduslikult ebamõistliku käitumise puhul, kui seda saab olmelistest, kõlbelistest vmt eesmärkidest lähtuvalt põhjendatuks pidada, kuid märgitu ei tähenda seda, nagu ei võiks füüsilisest

isikust võlgniku poolt oma vara raiskamist

käsitada varalise seisundi hea usu vastase kahjustamisena, kui see kahjustab

ebamõistlikult võlausaldajate huve. Ka Riigikohus on leidnud, et maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva i

siku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei ole kooskõlas ühiskonna üldiste arusaamadega kõlblusest ja seega ka heade kommetega (vt RK 3-2-1- 80-05 p. 23). Et avada koosseisu nii objektiivsete kui täielikult H.A poolt toime pandud KarS § 384 lg. 1

subjektiivsete tunnuste vajalikuks täitumist, peab kohus lisaks eelkäsitletud kirjalikele tõenditele, peatuda ka . isikulistel tõendiallikatel

Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle , kelle ütlused omavad tähtsust osas, mis puudutab S. V. kohtuvaidlust ning võlasuhte tekkimist tema ja H.A vahel. Nii selgitas S. V., et nende

kooselu ajal kinkisid H.A vanemad talle maa. Veronika veenis teda, et ta hakkaks tema territooriumile maja ehitama. xxx kinnistu ehitustegevusega alustas ta 1989.a, kui nad lammutasid

7

maha sealse suvemaja ja 90.-ndate alguses hakkasid vundamenti ehitama, tunnistaja võttis tööle brigaadi, muretses ehitusmaterjali. Kui nad xxx korteri sa korterist maha müüsid, läks H.A o

( ehitusele. Teised vahendid ehituseks tulid tema (tunnistaja) palga arvelt. viiskümmend protsenti) Sisuliselt pidas ta Veronikat tollel ajal üleval, kuna ta vallandati lasteaiast. Maja sai katuse alla umbes 1992.a ja esimesel korrusel oli valmis . Peale sissekolimist tema ja H.A köök ja tuba

suhted halvenesid, tunnistaja (S. tagasi Tallinnasse. V.) katkestas töölepingu ja tuli Ütluste põhiselt, sisenedes xxx majja, kutsuti kohale turvafirma ja kolm politseiautot ning ta lihtsalt toimetati majast

välja. ruumid olid niisked ja kõik hallitas. Seejärel algas Tunnistaja asjad olid laos kilekottides,

tsiviilprotsess seoses kulutustega, mida ta xxx kinnistuga seoses kandis. Protsessi käigus sai ta teada, et H.A on müünud oleva maja maha. Ütluste kohaselt H.A-ga kontakteerus ta läbi xxx pankrotihalduri ning H.A ütles seejuures, et ei anna tunnistajale Pankrotimenetluses selgitati välja, et ära väga suure summa Venemaa ühepäevafirmale ja see firma Veronika oli andnud

läks järgmi päev sel al pankrotti.

A. N.

i ja süüdistatava H.A vahelise laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta kuulati kohtuistungil üle ka vahetult A. N.

jaanuaris 2012.a, ning kelle ütluste kohaselt oli tal süüdistatavaga esimene kokkupuude seejärel septembris 2012.a, samuti 2013.a pankrotimenetluses. ema poole seoses 2012.a pöördus H.A t sellega, et süüdistatav kaotas usalduse oma esindaja suhtes ning esimese astme kohus tegi tema kahjuks otsuse ning oli ka juba eelistung Tallinna Ringkonnakohtus. Protsessi aga ei määratud võidetud. Tunnistaja selgitas, et tal oli võlasuhe L , aastal 2007.a, kes pöördus tema poole, palude . S. s laenu . Tol ajal eksisteeris firma nimega V. pankrotti ning kes tasus talle , mis läks raha ja tema võttis selle sularahas välja – . Kokku tuli temale kolm summat 14. veebruar (kahel korral) ja 15. veebruar ning

ja andis vastavalt samal päeval võttis ta raha välja võlakirjale laenu L. S., mille ta pidi tagastama 2012. veebruaris. Märtsis 2012.a aga L. S. ütles: sisuliselt tahtis ta rahasummadelt ise teenida.

Tunnistaja selgituste kohaselt tuli välja, et ta andis laenu H.A-le . Seejärel otsustas

tunnistaja (A. , sai ja andis n N.) hüpoteegiga tagatud võlakirja välja osta võlakirja endale välja õude loovutamise teatise. Poolteist kuud hiljem sai ta teada, et V

eronika müüs maja, mis oli panga poolt hüpoteegiga , maha. Raha sai endale pank, seejärel tagatud tema ning keegi veel, osa sai ka Veronika ise. mille t is, sai rahuldatud H.A . Nõue, a S.ult üle ost maja müügist saadud rahast Seejärel 2012.a septembris pöördus H.A tema poole ja palus laenu. Alguses süüdistatav avaldas, et soovib osta korterit. Tunnistaja küsimusele, mis , vastas H.A, et V. ei nõua temalt midagi. Kuna tunnistajal (A. ki ta talle , laenulepingu kohustuseks N.il) oli H.A-st kahju, laenas oli korteri ost ning kui ta korteri (A. i) kasuks. Laenu andis tunnistaja ostab, sõlmib hüpoteegi tema N. H.A-le välja vajadusel oleks ta ka laenu tähtaega pikendanud. Tunnistaja sularahas ning selgituste kohaselt ta ei kartnud lepingu sõlmisel , et H.A kasutab sularaha muudel eesmärkidel. Tegemist oli tavainimesega, keda ta usaldas ning kõik viitas sellele, et ta vajab korterit. Seejärel sai aga tunnistaja teadlikuks, et 2013.a algatati H.A suhtes pankrotimenetlus ning H.A

oli ise vastavasisuliste dokumentide saamisel andnud laenu, soovides väidetavalt raha teenida, aga H.A-lt selgus, et firmaga, kellele ta oli laenu väljastanud. tegemist oli

Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et algselt oli x kinnistu omanik tema isa J. M., hiljem tema L. M. ning siis kinkis ta kinnistu H.A-le, kes hakkas seal maja ehitama. Asjaolust, et H.A

on kinnistu maha müün s ta seda tegi, H.A ud, sai tunnistaja (L. M.) teada hiljem, kuid k mi tunnistajale ei selgitanud. Samuti ei teadnud tunnistaja midagi H.A tahtest soetada endale korter. Tunnistaja kinnitas kohtuistungil tunnistaja A. (L. u) ja L. S. N.i ütlusi osas, mis puudutab tema S. H.A vahelisi võlasuhteid talle võlgu 350

. Nimelt andis tunnistaja 000 krooni ja 45 000 eurot, 32 000 eurot oli tal endal, 550 000 krooni laenas ta A. raha N.i käest. Kuna Veronikal oli väga vaja, otsustas ta talle laenata. Neil oli omavahel võlakiri. Tunnistaja (L. A. S.) oli võtnud N. 5 aastaks

8

raha ning , seega raha tagasi. Veronika ei saanud omakorda talle (L. tähtaeg jõudis kätte nõudis A. N. S.ule) raha tagastada. Esimene tagastus pidi tulema 2011.a, siis tegid nad muudatuse Veronika käest aastaks 2012.a. Kuna 550 000 ei olnud tema (tunnistaja L. u) raha, hakkas tunnistaja muretsema ning S. seetõttu üpoteegi tunnistaja loovutas nõude. laenu maksmise tähtajal, vormistasid nad h

ja 2011.a, s.o

tunnistajale teadaolevalt H.A kuskil ei töötanud. Põhjus, miks üldse oli süüdistataval

2007.a

laenu vaja, oli maja ehitamine. Tunnistajale L. ule teadaolev xxx teel oleva S. alt müüs H.A

kinnistu maha Vastates ele põhjusel, et võlad tagasi maksta. kohtu küsimus täpsustas tunnistaja, et H.A-le antavateks laenusummadeks olid 350 000 krooni ja 45 000 eurot.

Kohtuistungil kuulati üle ka – , kelle ütlused kannatanu esindaja te pankrotihaldur

O. E. kattuvad 15.01.2014.a (tl 1- Pankrotihaldur selgitas kohtuistungil, et 5) kuriteoteates väljatoodud asjaoludega. on määrusega nimetatud H.A pankrotihalduriks. Pankrotimenetlus algatati 26.04.2013.a,

pankrot kuulutati välja 27.05.2013. esitas võlausaldaja a. Pankrotiavalduse

. Vastavalt S. V.

kohtumäärusele võlgniku varad tuvastas ta ja kohustused. Ajutise haldurina tuvastas, et võlgnikul on teadaolevaid kohustusi 212 000 euro ulatuses, varaks võimalik nõue

S. A. vastu 105 000 eurot ja igakuine sissetulek pensionina 250 eurot, millest ei tohi vastavalt kehtivatele seadustele kinnipidamisi teostada. Haldur tuvastas, et

i M. K. S. V. nõue on kohtutäitur juures täitemenetluses, seda summas 95 867, 47 eurot. Ütluste kohaselt esitas H.A talle laenulepingu firmaga S. A., mille kohaselt on ta dnud summas 105 000 an ühingule sularahas laenu eurot, intressiga 14% aastas ja tagastamise a. H vastas tol ajal tähtajaga 31.12.2014. alduri küsimustele võlgnik, et laen on antud üle üleandmist kinnitab ja

sularahas xxx numbritoas, 20. korrusel ning raha

tõendab raha vastuvõtja kirjalik kinnitus. Küsimusele, miks laen anti sularahas, vastas võlgnik, et

tegemist esindajaks oli tema tuttav M.

oli kõrgema intressi teenimise võimalusega ja laenusaaja

H.A esitas haldurile andmed ka selle kohta, et sai sularahas 72 000 eurot

A. N. 24.09.2012.a laenulepingu alusel ja lisaks laekus talle Danske Bank kontole 33 652 eurot kinnistu xxx

müügist, mis õlgnik on püsivalt maksejõuetu, kuna toimus 26.06.2012.a. Seega leidis haldur, et v

17.09.2012.a

kasuks 95 867,47 eurot. jõustunud kohtuotsusega oli võlgnikult välja mõistetud S. V. Kuna S. A. andnud sularahas ja ilma tagatist saamata, oli raske hinnata selle laenu võlgnik oli laenu tagasilaekumise tõenäosust. eale pankroti väljakuulutamist Pankrotihaldur selgitas kohtuistungil, et p oli vastavalt pankrotiseadusele võlausaldajatel kohustus kahe kuu jooksul esitada oma nõuded võlgniku

vastu ning seejärel 12.09.2013 toimus nõuete kaitsmise nõude .a koosolek. Arvestades, et S. A. sissenõutavaks muutumise tähtaeg oli alles 31.12.2014.a, oli vajalik ka antud nõude tähtaeg ära oodata. H.A ise sitas haldurile püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse, mille e kohaselt oli tema

töövõ .ö ööl täiendava töötasu teenimise võimalust imekaotuse protsent 80 ja tal n sissetuleku ja t

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei ol Pankroti läbiviimiseks ja raugemise vältimiseks tasus

nud.

võlausaldaja S. raha kohtu deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks. Pankrotihaldur selgitas V. lisaks, et üle kolme aasta tagasi pöördus ta H.A poole küsimusega, võlanõudest

mis on saanud

S. A. vastu, paludes ühtlasi M. kontakte ning sai H.A-lt e-posti aadressi, millele saatis ka kirja. Vastust ega enud, kuid arvestades, et tegemist on v ehk tasumist ei järgn älismaise

madala maksumääraga piirkonda kuuluva äriühinguga esindaja oli Seišellidel, puudusid ja halduril võimalused ühingu osas nõudeid esitada. Vastates kaitsja küsimustele lisas pankrotihaldur

O. , et E.

tema töökogemuse juures on selline olukord eriline, kuivõrd

võlgnik on vahetult enne pankrotimenetlust andnud sularahas väga suure summa , ilma tagatiseta,

välismaisele ettevõttele ning selline käitumine on hinnatav tahtliku piirkonda kuuluvale

tegevusena enda maksevõime vähendamiseks.

Niisiis kinnitavad pankrotihalduri tunnistajate kogumis kohtuistungil vahetult uuritud ja ütlused kirjalike tõendite õigsust ja faktilisi asjaolusid, milles enamjaolt omavadki tähtsust H.A poolt sõlmitud lepingud, mis süüdistuses kajastatud. ütlused kattuvad võlasuhte (2 Tunnistaja

S. V. -

08-58233) tekkimise, aga ka 26.06.2012.a u asjaoludega. Samuti sõlmitud kinnistu müügileping

kattuvad ed osaga, mis puudutab poolt antud laenu Venemaa tunnistaja ütlus H.A (25.09.2012.a sõlmitud leping Seišellidel registreeritud ettevõttega S. A. L., ettevõtte

9

esindaja

). Tunnistaja

24.09.2012.a M. V. A. N.i ütlused kattuvad sõlmitud laenulepingu asjaoludega, samuti annavad tunnistaja sellest, et L. ütlused ülevaate L. S.uga sõlmitud võlasuhte olemasolust ning S. oli omakorda väljastanud laenu H.A-le, kes hüpoteegiga tagatud maja mõned kuud hiljem maha müüs. oli hiljem väljastanud laenu Tunnistaja oli teadlik sellestki, et H.A

firmale. Tunnistaja L. M. poolt antud ütlusi analüüsides peab kohus tõdema, et olulist tõendusteavet

need ei anna. xxx) omanik ning kinkis selle hiljem Tunnistaja küll nentis, et oli algselt kinnistu ( H.A-le, kuid muud olulist teavet L. M ütlused käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme . asjaolude seisukohalt ei anna. Tunnistaja

tunnistaja A. osas, mis L. S.u ütlused ühtivad N.i ütlustega puudutab nendevahelis lasuhet, samuti osas, mis puudutab tema (L. t võ S.u) ja H.A vahelist laenulepingut. Vastuolusid ei esine ka pankrotihalduri

es neid eelnimetatud O. E.i ütlustes, kõrvutad tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega.

Seega kohus, hinnates tunnistajate ja kannatanute esindaja ütlusi tervikuna, ei sea antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. põhjust kahelda Kohtul ei ole tunnistajate ja kannatanute esindaja poolt antud ütluste tõepärasuses, kuivõrd kohus on peab rääkima tõtt ning hoiatanud

selgitanud, et kohtus

neid KarS § 318 ja KarS § 320 kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Kohus ei tuvastanud antud kriminaalasjas, et tunnistajad kannatanute esindaja omaks või id süüdistatava suhtes vihavaenu, mis oleks takistanud tõepäraste ja objektiivsete ütluste andmist.

Tõsi, H.A oma ütlustes vaidlusaluste lepingute kuigi (26.06.2012.a, 24.09.2012.a,

25.09.2012.a) H.A sõlmimise faktilisi asjaolusid ei eitanud, on jätkuvalt küsimus

tegevuse tahtluses ning asjaolus, kas eeltoodud lepingute sõlmimisega teo objektiivses mõttes, tegutses H.A vähemalt otsese tahtlusega teo subjektiivses mõttes

, s.t kas ta kohustustevastaselt

kahjustas ja rikkus oma varalist seisundit

, põhjustades sellega oma maksevõime olulise vähenemise ning lõppkokkuvõttes maksevõimetuse ja kas seeläbi KarS § 384 lg. 1 sätestatud koosseis on täidetud, mida talle süüdistuse kohaselt ette heidetakse. Kohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt, kuid enne kohtu motiivide selgitamist selles

osas, tuleb peatuda andis kohtuistungil omapoolse versiooni süüdistatava enda ütlustel. H.A toimunud sündmuste ahelast, selgitades, et septembris 2012.a ei olnud neil S. ga mingeid suhteid, ta V. oli t veendumuses, et S. l hakkab on teda v 72 000 äies V. häbi selle tõttu, et ta võltspaberitega õitnud. eurot laenas ta A.

N. korteri ostuks. Ütluste kohaselt M. V.ga tutvus ta 2010 või 2011.a, kes käis tihti

Tallinnas ja kellel oli abikaasaga oma firma, mis tegeles kinnisvara ehituse ja müügiga, aga ka

eksklusiivkaatrite hooldamisega. Ettepaneku äriks tegi M. V.. Kuna ülekandega raha laenamise protsent oli väiksem, otsustas ta laenu anda sularahas 105 000 eurot. Firma nimi oli S. A. L. ja see tegutses Moskvas, Sanktdel. Enne Peterburgis ja Seišelli M.ga suhtlemist tal ärikogemust ei olnud. Sularaha oli peamiselt sajalistes, oli lisi. ka viiekümneseid ja viiesaja Raha andis ta üle kotiga. Väidetavalt käis jaanuaris H.A juures, teda ei olnud Eestis. Seejärel kirjuta M. rahaga kuid s, et saadab raha t

käskajalaga veebruaris, kuna ise ei saa tulla. H.A teab, e M. haigestus vähki ja end ravimas. eendumus, et käis Tiibetis Käesolevaks hetkeks ta mingit raha tagasi saanud ei ole. V ta saab oma raha tagasi, põhines H.A sõnul teadmisel, et li väga edukas inimene, tal oli

M. o alati raha olemas. Süüdistatav kinnitas, et on võlgu võtnud ka L. ult, kuid täpseid summasid S. ta enam ei mäleta ja kuivõrd andis ta seetõttu

laenu tagastamisega tekkisid raskused, oma maja tagatiseks. Tol ajal kui ta L. ult S. laenu võttis, oli tal töökoht lasteaias, alates 2008.a ta enam ei töötanud, talle anti

puue, toetus oli umbes S. poolt 250 eurot. Et klaarida võlgnevusi, müüs ta lõpuks maja maha. V. esitatud hagi o on sas leidis H.A, et tegemist nn „äri tegemisega“ ja „rahapesuga“, nähes tema näol rikast pruuti, otsustas Vastates prokurör küsimustele, möönis H.A S. ta lihtsalt paljaks teha. V. i

, et peale vaidlusaluse kohtuotsuse jõustumist, oli tal tegelikult vahendeid, et kohtuotsust vabatahtlikult osaliselt , kuid ta ei teinud seda da vahendeid ning ja kasvõi täita seetõttu, et akumuleeri maksta korraga. Ka selleks, et saada rohkem tulu. xxx kinnis arved ära Ütluste kohaselt müüs ta tu ära

10

põhjusel, et ta , aga ka põhjusel, et seal majas suri ta ei jaksanud raha remonti investeerida poeg. Veel

tõi süüdistatav müümise põhjustena välja asjaolud, et tema teine poeg astus 10. klassi x ja ta (H.A

) pidi võlgnevusi Süüdistatav aja müügist jäi talle tagasi maksma. selgitas kohtule, et m

millest osa võttis välja sularahas ning osa rahast kulus pojale juhilubade tegemiseks, enda ja poja tarbeks kulutas ära umbes 18 000 eurot. Ütluste kohaselt peale maja müümist elas ta aadressil xxx, kus elab ka praegusel hetkel jagavad endise abikaasaga pooleks. Korteri . Üüri aga otsustas osta seetõttu, et tal oli vajalik kuskil elada ning soovis isiklikku elamispinda endale ja oma pojale. Korteri ostuks sai ta sularaha A. N.

, lepingu alusel. Süüdistatav möönis, et võttis laenu summas 72 000 eurot, samal ajal kui tema pension oli umbes 300 €, kuid ta lootis laenu siiski tagastada ning tal olid suured lootused oma vanemate, aga ka poja peale, kes tollel ajal oli 15-aastane. Vastates prokuröri küsimustele lisas H.A, et oli kasuks välja mõistetud

S.

V.

hagisumma osas veendunud, et , S. teades, mis teel ta selle ainult moraalset enesekehtestamist. arvas, võitis, vajas Süüdistatav väidetavalt

et

ei tahagi temalt 95 867,47 eurot saada, samuti ei arvanud ta, et S. selline petlik ja S. V. V. silmakirjalik on. Seoses laenu andmisega S. A. L.- le selgitas H.A, et tal olid olemas kõik paberid ja dokumendid, mida M. ette valmistas, need olid viseeritud. Viis, kuidas nad elasid, ei tekitanud temas lepingu osas mingeid kahtlusi. E . ttevõtte tausta ta ei uurinud Põhjust, miks ta lepingule tagatist , lisades, et kui ta puhkusel ei nõudnud, süüdistatav samuti selgitada ei osanud viibis ja laenu tagastada soovis

M. , oli see osaliselt, kuid mis summas, süüdistatav ei mäleta. Seega kokkuvõtvalt – H.A eitab toimepandud tegu.

KarS § 384 lg. 1 koosseisu osas tuleb märkida, et § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, PankrS

kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku varalist seisundit kahjustav tegu on maksejõuetuse põhjus, kui

selle toime panemata jätmisel poleks võlgnik maksejõuetuks muutunud

seejuures tuleb võlgniku maksevõime olulise vähenemisena käsitada sõltumata toimepanija teost

faktiliselt maksejõuetuks muutunud või juba pankrotis oleva võlgniku vara vähenemist määral, mis mõjutab oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. Sellise tegevuse ahel eeldab subjektiivsest küljest tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes võlgniku varalist seisundit . Seejuures on kahjustava teo ja selle teo kohustustevastasuse eeldustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes nõutav vähemalt otsene tahtlus. KarS § 16 lg. 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu

ja tahab või vähemalt möönab seda.

Kohtu hinnangul kogu H.A-le süüdistuse kohaselt etteheidetud tegevus on toimunud seda kuni maksejõuetuse põhjustamiseni. Kohtupraktikas on seejuures märgitud, et

otsese tahtluse määratlus defineerib otsese tahtluse intellektuaalse elemendi kaudu. Intellektuaalset

elementi tähistab keelend . Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo

tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema teo eesmärk. Tahtluse voluntatiivne element – sõnad , on otsese tahtluse puhul definitoorset tähendust omavad. Voluntatiivse elemendi aspektist võib isik otsese tahtluse puhul oma teo tagajärgi soovida,

kuid ka nendesse ükskõikselt suhtuda, nende saabumisega leppides. Seega on otsene tahtlus määratletud isi a ja vääramatu teadmise kaudu. ku kindl

E atika

Harju eltoodud subjektiivse külje lahtimõtestamise tema järgselt toob kohus veelkord välja, et Maakohtu 31.05.2011.a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-58233

mõisteti H.A-lt S. V. kasuks välja

95 867,47 eurot . 26.06.2012.a aga , mis jõustus Riigikohtu 17.09.2012.a määrusega võõrandas H.A endale kuulunud kinnistu asukohaga , mis leidis sisuliselt aset mõne kuu möödu xxx des peale Tallinna Ringkonnakohtu otsust, millega jäeti Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsus muutmata. Kinnistu võõrandamisel kanti H.A Danske Bank AS Eesti filiaali arvelduskontole nr XXX kokku 53 652 eurot.

11

Siinkohal algab kohtu hinnangul esimene sam

m maksejõuetuse põhjustamise suunal. H.A, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu otsust, pidi olema võimeline eeldama ja möönma

, et 31.05.2011.a Harju Maakohtu otsus S. V. kasuks temalt 95 867,47 euro väljamõistmise osas võib jääda

jõusse ka 53 652 euro säilimist oma Riigikohtus, kuid vaatamata sellele, otsustas ta mitte tagada pangakontol, vaid võttis sellelt välja

sularahas kokku 51 000 eurot, millest 18 000 eurot raiskas oma

igapäevastele ostudele Sellest laenu osa jättis ta väljastamiseks S. A. L.-le. Kohtu hinnangul on süüdistuses asutud õigele juriidilisele seisukohale, et 18 000 euro raiskamisega olukorras, kus H.A oli alust eeldada, et teda võib tulevikus oodata kohustus tasuda S. V.le 95 867,

47 eurot, kahjustas ta teadvalt, s.o subjektiivses mõttes otsese tahtlusega TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet (mida kohus eelnevalt kohtuotsuses tsiteeris) oma õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel, kus tuleb toimida heas usus ning mitte seadusevastasel viisil. Selliselt rikkus ta kohustustevastaselt oma varalist seisundit, põhjustades sellega oma maksevõime olulise vähenemise. Veelgi enam, vähendas H.A järgmise sammuna oluliselt oma maksevõimet lisakohustuse

võtmisega, suurendades põhjendamatult enda varaliste kohustuste mahtu, sõlmides 24.09.2012.a A. N. laenulepingu 72 000 euro laenamiseks, tähtajaga 31.12.2016.a, kusjuures laenulepingu sõlmise ja laenu võtmise eesmärk ei olnud ees kohustuse täitmine, vaid laenuga saadud vahendite kasutamine S.

V.

endale korteri soetamiseks. teadlik kohustusest 95 867,47 euro Sellele vaatamata, olles jätkuvalt ulatuses, kahjustas taaskord -s , eirates kohustustevastaselt TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet oma varalist seisundit, võttes endale laenulepingu sõlmimisega täiendava varalise kohustuse olukorras, kus tema sissetulekuks oli vaid oluliselt enda töövõimetuspension. Sellise käitumisega vähendas ta maksevõimet S. ees. V.

Kolmanda sammuna sõlmis H.A vaid päev hiljem, s.o 25.09.2012.a, laenulepingu, paigutades välismaale kokku 105 000 eurot, andes laenulepingu alusel A. saadud ja korteri N. ostmiseks mõeldud 72 000 eurot ning kinnistu müügist saadud ja pangaarvelt sularahas välja võetud 33 000 eurot laenuna Seišellidel registreeritud ettevõttele S. A. L.. H.A väljastas laenu sularahas, lisatagatist taotlemata. Ka siinkohal oli H.A teadlik enda kohustusest S. V. ees, kuid siiski ja jälle kahjustas teadvalt , des l TSÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet põhjusta aenu väljastamisega enda

maksevõime olulise vähenemise ning võimetuse S. V. ees. Nagu kohtus tuvastamist leidis, siis l . A. L. stanud, 26.04.2013.a algatati aenulepingus kokkulepitud tähtajaks S H.A-le laenu ei taga

süüdistatava 27.05.2013.a kuulutati maksejõuetuse tõttu välja H.A suhtes pankrotimenetlus ning pankrot.

Kohus on jõudnud kogutud tõendusteabe uurimisel veendumusele, et H.A teadis, et sellised teod kahjustavad tema kui v lgniku varalist seisundit ja ta ka tahtis seda. Samuti ta teadis ja õ vähemalt möönis, et tema sellelaadseid tegusid on võimalik hinnata õiguslikult kohustustevastas

tena. Siinkohal kohus tõdeb, et maksejõuetuse põhjustamisel selle lõpptulemuse mõttes, tegutses H.A

kaudse tahtlusega, kuna esimese sammu tegemisel, s.o oma vara raiskamisel ja seejärel laenulepingute sõlmimisel, ei pruukinud ta otseselt teada, et tekitab lõplikult maksejõuetuse, kuid pidi

seda pidama ja võimalikuks möönma. H.A on küll eitanud subjektiivses mõttes oma tegusid, sidudes need nn vajadusega akumuleerida kulusid ja teenida tulu, kuid kohtule ei ole sellised

väited sutav, et süüdistatav võttis veenvad. Kohtule ei ole u

S. hagi tema vastu V.

Veelgi enam, nagu väitis süüdistatav, et arvas, et S.

V. ei tahagi temalt midagi. Kohus seevastu leiab, et iga keskmine ja tavapärase mõtteviisiga

inimene ei saa tsiviilkohtu protsessist sellist käitumismalli hagejalt eeldada ega ka mitte loota. Tegemist on siiski kohtuinstantsiga, kus isiku enda subjektiivne siseveendumus sellisest mõtteviisist

ei kummuta tegelikke võlas väljamõistetud võlanõue uhte asjaolusid ja kohustust ka tasuda,

12

kaasaarvatult järgides hea usu põhimõtet TsÜS § 138 järgi. Selliste lepingute sõlmimine, mis kohtus tuvastamist leidis (lepingud

, S. A. L.-ga) ei olnud, nagu selgus, A. N. H.A vaatenurgast tegelikult ka

eesmärgipärased. Eeskätt tuleb rõhutada, et A. N. võttis H.A laenu korteri ostuks summas 72 000 eurot, kuid lisades sellele kinnistu müügist saadud ja pangakontolt väljavõetud sularaha väljastas juba järgmisel päeval selle firmale S. A. L., ilma ühtegi tagatist nõudmata ja reaalselt saamata, firma tausta uurimata ja tehes seda sularahas. Selline

käitumine üksnes tahtliku tegevusena enda maksevõime olul on kohtu hinnangul vaadeldav isel vähendamisel. H.A väited selliselt tulu teenida kõlavad äärmiselt paljasõnalisel

t. Ka ei saa olla selline tegevus vaadeldav majanduslikust aspektist kasuliku äritegevusena ega ka võimaliku tulu teenimise või H.A tegelikku malusena, arvestades seejuures tolle aja sissetulekut, milleks oli vaid riiklik pension ning ile laenu tagastamiseks, millest ilmselgelt ei saanud jätkuda A. N. isegi arvestades teadmist, et A. oleks vajadusel laenulepingut pikendanud. Kohtu hinnangul ei saa N.

ka kõrvaltvaataja pilgu läbi pidada sellist tegevust majanduslikku eesmärki kandvaks tahteks, vaid vastupidiselt teadvaks vara raiskamiseks ks ks ja selle – , põhjendamatu kohustuse võtmise kokkuvõttes välismaale paigutamise põhjustas H.A oma maksejõuetuse. na

Kohtu hinnangul lepingute sõlmimata jätmisel ei oleks H.A maksejõuetuks muutunud seega

esinevad tema tegude ahelas põhjuslikud seosed ja tagajärjed, mis kokkuvõttes ebamõistlikult on kahjustanud . võlausaldajate huve Kohtuliku uurimise käigus esitati kohtule küll e-kirjad , mis kajastavad 25.09.2012.a sõlmitud laenulepingule (tl 20) päev eelnenud

kirjavahetust M.

, arutelu ning kohtumise kokkuleppimist x ja V. ja H.A vahel järgnevat

04.01.2013.a e-kiri, millest annab teada enda Tallinnas viibimisest ja soovist H.A nähtub, et M. V. üle anda kuid kohus jätab need tõendite kogumi hulgast välja põhjusel, et neid ei saa usaldusväärseteks . Samuti ei arvesta kohus tõendina H.A pidada poolt adresseeritud ekirju M. le 12.01.2015.a, 18.06.2015.a, 15.07.2015.a, 28.10.2015.a, milles palub tungivalt raha V. tagastamist. Nimelt on (tl 46 56), mille kohaselt on Vene Föderatsiooni Peaprokuratuurist saadud informatsioon – üle kuulatud tunnistaja ning kelle ütluste , töötab korteriühistus 11. V. E. V. st tulenevalt elab ta xxx liinil, majas nr x ning antud majja pole

xxx.a) nimelist isikut sisse kirjutatud. M. V. (sünd: Õigusabi teel saadud infost nähtub seegi, et (sünd: M.

V. xxx.a) asukohta ei ole suudetud tuvastada ning hoonet asukohaga xxx ei eksisteeri gi Juuresoleva territooriumi vaatl asukohaga: xxx, milles use käigus oli tuvastatud hoone on kontoriruumid, antud aadressi kontoriruumide üürn esindaja kontorit „S “ ike seas firma A. L. S. . ei

eksisteeri (tl 108-126). htub x vastusest 22.10.2015.a (tl 43 45), et Veelgi enam, nä päringule – ajavahemikul 10.09.2012.a 25.09.2012.a ei ole x (x V. ega – ) registreeritud ühtegi isikut nimega M. H.A. Seega, võis H.A küll paigutada 105 000 eurot välismaisele

firmale, seda enda maksevõime olulise vähendamise eesmärgil, kuid mitte usaldusväärse laenuna. Nii on tuvastamist leidnud, et isikut, keda H.A väidetavalt isiklikult tundis ja kellega häid suhteid omas, tegelikkuses ei pruugigi eksisteerida (tl 123), toimunud kohtumist x, mis veel vähem ei on leidnud kinnitust hotelli vastusega 22.10.2015.a (tl 43 45). Seega on igal – juhul süüdistatava poolt edastatud e-kirjavahetus s

ebausaldusväärne ja vastuolus teiste kriminaalasja kogutud tõenditega.

KrMS § 312 p. 2 mõtte kohaselt peab kohus andma hinnangu ka süüdistatava ütluste aga usaldusväärsusele, mida on rõhutanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-49-16 p. 19. Riigikohus on märkinud, et tõendite hindamisel on elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega (RK 3-1-1-7-11). Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlused usutavad, seda eeskätt lepingute sõlmimise tagamõtte ja eesmärgi osas mistõttu jätab kohus H.A ütlused tõendusbaasist välja , .

13

Kohtu ning mida kohus hinnangul kaalukas enamus tõendeid toetavad ja kinnitavad süüdistust eelnevalt kohtuotsuse -13). motiivides analüüsis (kohtuotsuse lk 4 Kohus leiab, et H.A tegevus KarS §

384 lg. 1 järgi on õigesti kvalifitseeritud H.A ,

on süüvõimeline ning kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Ühtlasi on täidetud eelnimetatud paragrahvi lõikes 2 sätestatud objektiivne koosseisuväline karistatavuseeldus, mis nõuab, et kohus oleks võlgniku suhtes teinud pankrotimääruse pankroti väljakuulutamise kohta – Seega on H.A-le

ette heidetud tegu KarS § 384 lg. 1 järgi täielikult tõendamist leidnud. KARISTUS Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse süüdistatava isikut, tema süü suurust, toimepandud kuriteo

laadi ja ohtlikkust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on sedastanud, et karist - amise alus sisaldub KarS § s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse

kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku § st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü s - uurusest

lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (RK 3-1-1-99-06).

Kohus märgib, et tulenevalt KrMS § 14 on kohtumenetlus võistlev ning mille kohaselt täidavad süüdistus – ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid.

Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses

süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on seejuures erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Samuti ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RK 3-1-1-91-07 p. 6.6.). KarS § 56 lg. 1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks ja põhiliseks kriteeriumiks isiku süü. Sama lõike

teisest lausest aga selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh.

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, arvestama ka süüdlase isikut. Antud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-40-04. Karistuse liigi valiku osas märgib kohus, et tulenevalt KarS § 56 lg. st 2 võib vangistust mõista ainult - siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

KarS § 384 lg ettenähtud sanktsioonina on seadusandja määratlenud rahalise karistuse või kuni . 1 kolmeaastase vangistuse. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RK 3-1-1-77-11, p 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). Isiku süü suurusele hinnangut andes ja arvestades H.A käitumist (mida kohus otsuses

14

analüüsis), nõustub kohus prokuröriga, et süüd ei saa suureks sik põhjustas oma tegevusega pidada. I küll maksejõuetuse, kuid kahjustas ka enda varalist olukorda. KarS § 57 lg. 1 p. 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus, karistust

raskendavad asjaolud on loetletud KarS §-is 58. Antud kriminaalasjas vastutust kergendavad ja

raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav kohtuistungil eitas kuriteo toimepanemist, seetõttu ka KarS § 57 lg. 1 p. 3 kohast kahetsust ei avaldanud. Kaitsja küll palus kohtul kohaldada KarS § 61,

s.o karistuse kohaldamist , kuid kohtu hinnangul selleks alused puuduvad. Kaitsja tugines alla alammäära

selles osas ambulatoorse koh le tupsühhiaatrilisele ekspertiisiaktile nr 599, kuid millest nähtub, et

H.A on küll psühhiaatrilisi terviseprobleeme, kuid ta ei põe vaimuhaigust ega

nõdrameelsust. Aktiga tuvastati, et isik on täielikult süüdiv. Seega kohus ei näe alust KarS § 61 kohaldamiseks. Antud juhul on toime pannud teise astme kuriteo, mille eest on karistusena ette H.A nähtud rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus. Kohtule teadaolevalt H.A-ltöökoht puudub, ta on töövõimetuspensionär, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot. Eeltoodut arvesse võttes on kohtule üheselt selge, et rahalise karistuse kohaldamine ning selle võimalik täitmine on süüdistatava

suhtes raskendatud. S ngistuse kohaldamine. Arvestades aga eega tuleb kõne alla karistusena va H.A ei ole tema suhtes vajalik kohaldada reaalselt vanglakaristust. Küll aga tuleb isikut,

arvestada asjaoluga, et karistusõiguslik hinnang peab olema sanktsiooni minimaalmäära lähedasest karistusest rra rangem,

mõnevõ täitmaks karistuse üld – ja eripreventiivseid eesmärke. Karistuse

kohaldamise üldiseid eesmärke ning ühiskonna õiglustunde tagamiseks peab arvestades H.A-le

mõistetav karistus ning teole antav hinnang mõjutama teda õigu edaspidiselt skuulekalt käituma ning ümber hindama oma senise mõtlemise. panema Riik peab andma selge signaali sellele, et ka pankroti – ja täitemenetlusalaste süütegude toimepanemisel, olenemata nende ltki harvadest külla juhtudest, ei saa olla tegemist leebelt karistatava tega, k te õigusrikkumis kuivõrd silmas tuleb pidada a

nende kaitstava , s.o eeldatava ku st t õigushüve pankrotivara võimalik vähendami võlausaldajate kahjuks. Kohus asub seisukohale, et H.A-le tuleb karistuseks mõista KarS § 384 lg. 1 järgi 6 – kuuline vangistus, mis jääb sanktsiooni keskmäärast

küll , sisuliselt lähe minimaalmäärale, kuid kohtu allapoole dale hinnangul on see proportsionaalne toimepandud teoga, samuti Riigikohtus väljendatud seisukohtadega. Kohus arvestab siinkohal ka isiku süü suuruse ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega. Kohus leiab, et 6- kuuline vangistus täidab sellekohase teo eest täielikult karistuse eesmärgid. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks

olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla tema tingimuslik karistusest vabastamine. Tuleb silmas pidada, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK 3-1-1-99-06). Riigikohus on ka sedastanud, et karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning

süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise

ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Kohus märgib, et KarS § 74 sätete kohaldamisega allutatakse isik käitumiskontrollile koos KarS § 75 lg. 1 toodud kontrollnõuetega. H.A Kohus loodab, et

on tema poolt to s etkeks siiski aru saanud, seega ei ole ta imepandud teo õigusvastasuse t käesolevaks h isikuks, kes ilmtingimata vajaks kriminaalhooldusametniku järelevalvet ning kontrolli. Kohus leiab, et karistuse eesmärke saab saavutada KarS § 73 sätete kohaldamisega. Katseaja pikkuseks ei pea kohtu hinnangul olema KarS § 73 lg. 3 ko , vaid võib olla minimaalne tähtaeg, kuid haselt maksimaalne siiski

tuleb arvestada Riigikohtus väljendatud seisukohaga, mille pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab o mõistetud vangistusest lema

pikem (vt RK 3-1-1-99-06; 3-1-1-59-07). Kohus asub seisukohale, et katseaja pikkuseks on põhjendatud määrata 1 aasta, seda alates kohtuotsuse kuulutamisest.

15

KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud t H.A eo eest.

näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo

õigusvastasust. Kohus leiab, et H.A suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk,

jättes temale mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, KarS § 73 sätete kohaldamisega. MENETLUSKULUD KrMS § 175 lg. 1 p. 3, 4, 9 kohaselt on määratud kaitsjale makstud tasud, ekspertiisi tegemisega seotud kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha käsitletavad menetluskuludena. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks määratud kaitsjale makstud tasud kokku summas 1704,48 eurot,

kohtupsühhiaatria ekspertiisikulud (ekspertiisiakt 13.12.2017.a nr 599) summas 510 eurot ning sundraha summas 750 eurot.

K

ohus märgib, et KrMS § 179 lg. 1 p. 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha (2018.a) , milleks on 750 eurot. II astme kuriteo korral 1,5 kuupalga alammäära KrMS § 180 lg. 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg. 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (RK 3-1- 1-39-13; RK 3-1-1-99- Talvi Vaske 11). Võttes arvesse antud kriminaalasja tehiolusid, samuti kaitsja poolt tagatud kaitset, õigusnõustamise mahtu ja ulatust, leiab kohus, et esitatud taotlused kaitsjakulude

hüvitamiseks on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses. Kohus on seisukohal, et taotlustes esitatud õigusabikulu summa õhjendatud kaitsetoimingutega. de suurus seonduvad p ed

Sundraha osas osundab kohus Riigikohtus väljendatud seisukohale, mille põhjal kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu, mille eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma

üldise avalik õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede - heastamine. Sundraha instituut kannab oma olemuselt seega mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (RK 3-1-1-63-05).

Seadusandja on määranud, et reeglina hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka

tema taasühiskonnastamise väljavaated. Seejuures isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole

iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekut ja varalist seisundit tervikuna (RK 3-1-1-105-12). Kohtu hinnangul tuleb H.A-lt sundraha seadusele tuginedes v

Samuti ei ole älja mõista, kuivõrd antud kulu on tekkinud tema õigusvastase käitumise tulemusena. Riigikohtu praktika kohaselt ega ka seadusest tulenevalt võimalik jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Küll aga arvestab kohus näol on tegemist töövõimetuspensionäriga, asjaoluga, et H.A kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot, peab kohus põhjendatuks kohaldada KrMS § 180 seega lg. 3

sätteid ning määrata menetluskulud hüvitamisele 12 kuu jooksul. Menetluskulude igakuise makse kogusummaks kujuneb seega 62,50 eurot, mis ei ole ülemäära koormav ega ebamõistlikult suur. Kohus peab vajalikuks veelkord on ise oma kuritegeliku k misega antud märkida, et H.A äitu menetluskulu selle

põhjustanud ja seetõttu on kohustatud ka hüvitama. H.A majanduslikku olukorda

arvesse võttes jätab kohus § 180 lg. 3 alusel määratud kaitsjale makstud tasu

KrMS d

kogusummas 1704,48 eurot ning eurot, s.o kohtupsühhiaatria ekspertiisikulud summas 510 menetluskulud kokku summas 2214,48 eurot riigi kanda.

16

Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; 175 lg. 1 p. 3, 4, 9; 179 lg. 1 p. 2 180 lg. 1, 3; ; 311; 312; 313.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/