1-06-1445/161 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U H.I

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

H.I tegemise aeg ja koht 15. detsember 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 7. detsember 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-06-1445 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi P.S süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1, 3; § 22 lg 2 - § 294 lg 2 p 1, 3; § 296 lg 2 p 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 12. oktoobrist 2009.a. Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Jüri Kasesalu Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatav P.S (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Raivo Bergson RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 12.oktoobrist 2009.a., millega

otsustati tagastada P.S-ile kriminaalmenetluse

käigus temalt äravõetud sularaha summas 23 000

(kakskümmend kolm tuhat) krooni, 150 (ükssada viiskümmend) eurot ning 155 (ükssada viiskümmend viis) USD tühistada. Teha uus millega o t s u s,

2

1. Välja mõista P.S-ilt KarS § 84 ja § 85 lg 1

alusel süüteoga saadud raha summas (5000) viis tuhat krooni riigi tuludesse.

2. Tagastada P.S-ile temalt eeluurimise käigu

ära võetud ja Politseiameti rahandusbüroos hoiul olevast rahast 18 (kaheksateist) tuhat krooni, 150

(ükssada viiskümmend) eurot ning 155 (ükssada viiskümmend viis) USD kohtuotsuse jõustumisel.

3. 5000 krooni jätta konfiskeerimise tagamiseks hoiule Politseameti rahandusbüroosse.

4. Mõista Eesti Vabariigilt P.S kasuks välja 3600 (kolm tuhat kuussada) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 12.oktoobri 2009.a. otsusega tagastada

kriminaalmenetluse käigus P.S-ilt äravõetud sularaha summas 23 000

(kakskümmend kolm tuhat) krooni, 150 (ükssada viiskümmend) eurot ning 155 (ükssada viiskümmend viis) USD P.S-ile kohtuotsuse jõustumisel.

Jätta rahuldamata prokuröri taotlus P.S-ilt konfiskeeritud raha arvelt kohtukulude hüvitamiseks.

Maakohtu põhjendused olid järgmised:

P.S poolt toimepandud kuritegude toimepanemise ajal ei kehtinud KarS §

294 lg 5 ega ka selles viidatud KarS § 832 redaktsioon. Kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 lg 1 kohaselt on võimalik tahtliku süüteo

toimepanemise vahend konfiskeerida, kui see kuulub otsuse või määruse

tegemise ajal toimepanijale. P.S selgitas kohtuistungil, et raha kuulus

ainuisikuliselt tema abikaasale. Seda väidet ei ole ümber lükatud. Kuivõrd

3

kriminaalasjas puuduvad tõendid, millised kinnitaksid, et kõnealune raha

kuulunuks P.S-ile , ei ole võimalik KarS § 83 lg 1 alusel ka seda konfiskeerida.

Prokurör taotles kohtuistungil rahalise nõude arestimise akti alusel tasumisele kuuluvate kohtukulude ja täitekulude hüvitamist P.S-ilt konfiskeeritud raha

arvelt. Kohus leiab, et prokuröri taotlus tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri poolt esitatud rahalise nõude arestimise akt on täies mahus jõustumata. Süüdistav ei ole saanud täitemenetluses tema vastu esitatud nõuetele vastu vaielda, kuivõrd viibis vanglas ning teda teavitati antud aktist alles kohtuistungil . On põhjendatud

kaitsja seisukoht, millise kohaselt ei ole hetkel põhjendatud P.S

elukohast põhjendamatult ära võetud, temale mittekuuluva sularaha arvel kohtukulude hüvitamine jõustumata akti alusel.

Vaidlustatud maakohtu otsusele eelnevad menetlusetapid:

I Harju Maakohtu 22.04.2008.a. otsusega mõisteti P.S õigeks KarS § 294 lg 2 p 3 – § 22 lg 2 järgi 07.05.2005.a., 17.05.2005.a. kell 12.30, 17.05.2005.a. kell 14.00 episoodides. H.I-ga tunnistati P.S süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3 järgi 14.01.2005.a., 11.05.2005.a., 14.05.2005.a., 19.05.2005.a., 17.05.2005.a. episoodides ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Samuti tunnistati P.S süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3 järgi – § 22 lg 2 järgi

14.01.2005.a. kell 16.00, 05.05.2005.a., 08.05.2005.a., 12.05.2005.a.,

14.05.2005.a., 18.05.2005.a., 19.05.2005.a., 11.06.2005.a. episoodides ning talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. P.S tunnistati süüdi KarS § 296 lg 2 p 1, 2 järgi 13.02.2005.a. episoodis ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad

karistused kaetuks mõistetud raskeima karistusega ja P.S-ile mõisteti

liitkaristuseks 5 aastat vangistust, milline jäeti KarS § 73 alusel täitmisele

pööramata 4-aastase katseaja jooksul. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 20.09.2005.a. kuni 12.10.2005.a. s.o. 23

päeva. Muuhulgas mõisteti P.S-ilt välja sundraha ning kaitsjatasu. P.S-ilt

äravõetud raha summas 23000 krooni, 150 eurot, 155 USD tuli kohtuotsuse kohaselt kanda riigieelarve tuludesse kohtuotsuse jõustumisel.

II Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2008.a. otsusega tühistati muuhulgas Harju Maakohtu 22 aprilli 2008.a. otsus osaliselt:

1. P.S süüdimõistmises KarS § 294 lg 2 p 1, 3 – § 22 lg 2 järgi 14.01.2005.a. kella 15.45 ja 18.05.2005.a. kella 20.30 kuriteoepisoodides, 2. P.S süüdimõistmises KarS § 294 lg 2 p 1, 3 järgi 19.05.2005.a. kella 9.20 kuriteoepisoodis,

3. P.S õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 – § 22 lg 2 järgi

07.05.2005.a., 17.05.2005.a. kella 12.30, 17.05.2005.a. kella 14.00 kuriteoepisoodides, 4. P.S KarS § 73 alusel tingimisi karistusest vabastamise osas,

4 5. P.S-ilt äravõetud sularaha summas 23 000 krooni, 150 euro, 155 USD riigieelarve tuludesse kandmise osas.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt mõisteti P.S õigeks KarS § 294 lg 2 p 1,

3 – § 22 lg 2 järgi 14.01.2005.a. kella 15.45, 18.05.2005.a. kella 20.30 kuriteoepisoodides. P.S tunnistati süüdi KarS § 293 lg 2 p 1, 3 järgi 19.05.2005.a. kella 9.30

kuriteoepisoodis ja teda karistati 2-aastase vangistusega. P.S tunnistati

süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3 - § 22 lg 2 järgi 07.05.2005.a. kella 21.30,

17.05.2005.a. kella 12.30, 17.05.2005.a. kella 14.00 kuriteoepisoodides, jättes

maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmata. KarS § 64 alusel mõistetud liitkaristus 5 aastat vangistust jäeti muutmata.

Samuti loeti KarS § 68 alusel karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg,

20.09.2005.a. kuni 12.10.2005.a., so 23 päeva. P.S kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 11 kuud 7 päeva vangistust.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt saadeti KrMS § 341 lg 1 alusel kriminaalasi

P.S-ilt äravõetud sularaha summas 23 000 krooni, 150 euro ja 155 USD riigieelarve tuludesse kandmise osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et P.S kaitsja on apellatsioonis

vaidlustanud sularaha riigieelarvesse kandmist. Ringkonnakohus järeldas oma

otsuses, et õige on kaitsja seisukoht, mille kohaselt ei põhjendanud maakohus

oma järeldust P.S-ilt äravõetud sularaha riigituludesse kandmise osas.

Kohtukolleegium märkis, et maakohtu otsuse põhiosas selles osas põhjendus

täielikult puudub. Ringkonnakohtu otsuses viidati Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-

22-08, kus on märgitud, et vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 11 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud

või arestitud asjade suhtes tarvitusele võetavate meetmete äranäitamine.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab

muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele

tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata

jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtuotsuses osutati ka sellele, et P.S poolt kuritegude toimepanemise ajal

ei kehtinud KarS § 294 lg 5 ega ka selles viidatud KarS § 832 redaktsioon. Eeltoodu põhjal tühistas Ringkonnakohus selles osas kohtuotsuse ja saatis selle uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus Harju Maakohtule.

III Riigikohtu 24.04.2009.a. otsusega kohtuasjas 3-1-1-10-09 tühistati Harju Maakohtu 22.04.2008.a. kohtuotsus muuhulgas: 1. P.S süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19. mail 2005.a. toimepandud kuriteos;

5 2. P.S süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi; 3. P.S süüditunnistamises KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; 4. P.S-ile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises.

Riigikohtu otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2008.a. kohtuotsus muuhulgas: 1. P.S süüditunnistamises ja karistamises KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 19.05.2005.a. toimepandud kuriteos; 2. P.S süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi; 3. osas, millega jäeti maakohtu otsus P.S süüditunnistamises KarS § 296 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi muutmata; 4. P.S-ile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises.

Riigikohus tunnistas oma otsusega P.S süüdi KarS § 296 lg 2 p 2 järgi 13.02.2005.a. toimepandud kuriteos, ja jättis selle teo eest maakohtu otsusega

mõistetud karistuse 1 aasta vangistust muutmata. Samuti tunnistati P.S süüdi KarS § 295 lg 2 p 2 järgi 19.05.2005.a. toimepandud kuriteos ja mõisteti

talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti P.S-ile liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg 20.09.2005.a. - 12.10.2005.a., s.o 23 päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat, 11 kuud ja 7 päeva vangistust.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega konfiskeerida

5000.- krooni kuriteoga saadud vara hüvitamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks esitatud rahalise nõude arestimise akti täitmiseks otsustada 17260.10 kandmine kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Apellandi põhjendused on järgmised : Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus otsuse aluseks võtnud vaid osa tõendeid,

teiste süüdistuse aluseks olevate tõendite kõrvalejätmist ei ole kohus pidanud

vajalikuks põhjendada. Seega on kohus kõikidest olemasolevatest tõenditest

valinud välja teatud osa tõendeid ning rajanud oma otsuse neile, jättes

põhjendamata, millel põhineb kohtu valik ning miks on kohus oma otsuse

tegemisel ülejäänud tõendid jätnud kasutamata. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pealiskaudselt ning ka rida kohtu õiguslikke järeldusi on vastuolus kehtiva seaduse ja kohtupraktikaga.

Apellant leiab, et maakohus jätnud tähelepanuta, et raha kuulumist ainuisikuliselt tema abikaasale avaldas P.S alles käesoleval kohtuistungil. Kohtuistungil

uuritud teiste materjalide, läbiotsimise protokolli andmete kohaselt raha äravõtmise ajal, läbiotsimise käigus ei ole P.S avaldanud, et raha ei kuulu

talle. Samuti ei ole sellist avaldust tehtud ka kaitsja apellatsioonis, kui taotleti

6

raha tagastamist just P.S-ile mitte tema abikaasale. Seega on

vaieldamatult tõendatud, et raha äravõtmisest alates 4 aasta jooksul on P.S ja tema esindaja seda käsitlenud kui P.S-ile kuuluvat raha ja tema

kohtuistungil tehtud avaldust saab käsitleda kui püüdu hoida kõrvale kuriteoga saadud raha hüvitamisest ja seadusejõus oleva kohtuotsuse täitmisest.

Maakohus, analüüsimata kõiki temale esitatud tõendeid raha päritolu kohta ja väljendades oma otsuses seisukohta, et paljuepisoodilises altkäemaksu võtmises kahtlustatava elukohast raha äravõtmise toimus põhjendamatult, on kohtuliku uurimise läbi viinud ühekülgselt ja puudulikult. Samuti ei vasta Harju Maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludele, kuna tuvastatuks loeti, et raha ei kuulu P.S-ile aga tagastamisotsustus on raha tagastamiseks temale.

Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni osaliselt – ainult 5000 krooni osas -, kaitsja ja süüdistatav vaidlesid sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele:

Kohtukolleegium leiab, et puudub vaidlus selles osas, kas eeluurimisel P.S elukohast läbiotsimisel äravõetud rahasummad kuuluvad P.S-ile või tema abikaasale. Kohtukolleegium leiab, et käesoleva hetke seisuga kuulub see

raha P.S-ile . Ei saa nõustuda sellega, et kohus otsustab raha kuulumise süüdistatavale või mõnele kolmandale isikule süüdistatava paljasõnaliste ütluste alusel. Kohtukolleegium leiab, et seni kuni keegi ei ole esitanud nõuet arestitud

või eeluurimisel ära võetud rahale põhjendusel, et tegemist ei ole süüdistatava

varaga vaid kolmanda isiku varaga, ei saa tunnistada vaidlusaluse vara kuulumist kellelegi kolmandale isikule. Seadusliku valdaja õigust äravõetud vara tagastamise taotlemiseks tunnistab ka KrMS prg. 126. Kohtukolleegium rõhutab

seejuures, et ajal, mil P.S poolt olid kuriteod toime pandud, ei tunnistanud

seadus laiendatud konfiskeerimist, s.o. kolmanda isiku vara konfiskeerimist

(seaduses toodud eranditega – varem kehtinud KarS prg. 83 lg 3) ega ka suuremas summas, kui seda on kohtuotsusega tuvastatud kuritegudega saadud

vara. Kohtukolleegium nõustub ka prokuröri põhjendusega, et P.S ei avaldanud ei läbiotsimise käigus, kui vaidlusalune rahasumma ära võeti ega ka

süüdimõistvale kohtuotsusele esitatud apellatsioonis, millega otsustati kogu äravõetud rahasumma riigi tuludesse kanda, et raha ei kuulu temale vaid tema abikaasale. Prokurör loobus küll apellatsioonimenetluses taotlusest hüvitada äravõetud raha

arvelt ka P.S suhtes kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulud kuna

need on käesolevaks ajaks vabatahtlikult tasutud, peab kohtukolleegium

vajalikuks siiski selgitada, et selline apellatsioonis esitatud taotlus oli põhjendamatu ja vastuolus Riigikohtu seisukohaga. Riigikohus on oma otsuses

nr.3-1-1-22-07 asunud seisukohale, et tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille

7

kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud

hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate

eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi

tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse

täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Võtmaks meetmeid süüdistatavate vastu esitatud

tsiviilhagi tagamiseks ja lahendamaks küsimust, kuidas toimida süüdistatavate menetluse käigus hagi tagamiseks arestitud varaga, on kohus pädev otsustama,

kas kriminaalmenetluses hagi tagamiseks kohaldatud abinõud jätab kohus

muutmata või tühistab need. Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on

otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks . Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise

vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada. Kohtukolleegium leiab, et samad

põhimõtted on kohaldatavad ka konfiskeerimise tagamiseks võetud meetmete

otsustuse tegemisel. Täitemenetluse korraldamine ei kuulu kohtumenetluse

pädevusse. Kui nõustuda prokuröri apellatsioonis esitatud taotlusega hüvitada eeluurimisel süüdistatavalt äravõetud raha arvelt tema kohtumenetluse kulud, siis

tuleks jaatada praktikat, kus igas kriminaalasjas, isegi sellises, kus puudub tsiviilhagi ja kus ei kohaldata konfiskeerimist, toimub vara arestimine eesmärgiga

tagada kriminaalmenetluse kulude hüvitamine riigile. Seda praktikat ei ole aga kriminaalmenetluses siiani tunnistatud ja see oleks ka vastuolus konfiskeerimise

põhimõtetega – miks peaks saama hüvitatud süüdistatava kulud rahasummadest, millised on tunnistatud kuriteoga saadud varaks ja mis kuuluvad

konfiskeerimisele. Asjaolu, et käesoleva kriminaalasja eeluurimise käigus võeti

ära suuremad rahasummad, kui seda oli süüdistuses esitatud saadud altkäemaksu kogusumma ei ole samuti selle õigustuseks.

P.S suhtes jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on tuvastatud, et tema sai altkäemaksu järgmistes kuriteoepisoodides: 14.01.2005.a. H.Jüriväli ja Z.U-ga ühiselt toimepandud altkäemaksu võtmine

summas 2000 krooni. Tuvastatud on, et isiklikult sai P.S 1000 krooni, teine tuhat läks Jüriväli ja Z.U-le.

11.05.2005.a.kuriteoepisood , mis toime pandud koos H.Jüriväliga oli altkäemaksu summaks 500 krooni, mis kanti P.S pangaarvele

14.05.2005.a.koos B.T ja H.I-ga ühiselt toimepandud kuriteoepisood, kus võeti altkäemaksu summas 2000 krooni.

17.05.2005.a. H.T-ga ühiselt toimepandud episood, kus võeti altkäemaksu 500 krooni - H.T sai 400 ja P.S 100 krooni.

Seega on neljas kuriteoepisoodis süüdistatavad saanud altkäemaksu summas 5000 krooni. Olenemata sellest, kui palju keegi süüdistatavatest konkreetselt

altkäemaksu sai, tulnuks neilt solidaarselt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks

5000 krooni. Selline seisukoht tuleneb nii kuritegude toimepanemise ajal

kehtinud Karistusseadustiku redaktsioonist kui ka käesoleval ajal kehtivast seadusest (prg. 84). Sisuliselt on isikud alusetult rikastunud ja seda veel kuriteo

8 toimepanemisega. 22.aprilli 2008.a. kohtuotsusega ei ole maakohus kohaldanud

eelnimetatud kuriteoepisoodides süüdistatavate poolt kuriteoga saadud vara

väärtuses rahasumma väljamõistmist. Samas aga otsustas maakohus oma otsusega P.S-ilt eeluurimisel äravõetud rahasumma, mis ületas 5 kordselt

solidaarselt väljamõistmisele kuuluvat summat, kandmise riigituludesse. Sellest

teeb kohtukolleegium järelduse, et maakohus luges oma otsustusega

rahuldatuks riigile tekitatud kahju hüvitamise ja pidas võimalikuks, et

süüdistatavate omavahelised nõuded lahendatakse tsiviilmenetluses. Seda

kinnitab ka maakohtu poolt teistes, (s.o. nendes, kus P.S täideviijana ei

osalenud) kuriteoepisoodides on maakohus solidaarselt süüdistatavatelt

süüteoga saadud rahasummad välja mõistnud, seda küll viiteta vastavale seadusesättele. Kuna maakohus ei põhjendanud aga oma otsustust P.S-ile

äravõetud rahade riigi tuludesse kandmise osas ja kuna maakohtu poolt riigi

tuludesse kandmisele kuuluv rahasumma ületas kordades kuriteoga saadud

altkäemaksusummat konkreetsetes kuriteoepisoodides, siis oli maakohtu sellekohane otsustus tühistatud. Kohtukolleegium märgib, et teiste eelnimetatud

kuriteoepisoodides osalenud süüdistatavate kaasamine käimasolevasse

menetlusse ei ole võimalik kuna nende suhtes on kohtuotsused täies ulatuses

jõustunud ning nende olukorra halvendamine käimasolevas menetluses ei ole

lubatav. Sisuliselt tulnuks H.Jürivälilt, Z.U-lt ja P.S-ilt 14.01.2005.a.

episoodis välja mõista 2000 krooni solidaarselt. 11.05.2005.a.kuriteoepisoodis

P.S-ilt ja H.Jürivälilt solidaarselt 500 krooni. 14.05.2005.a. episoodis

B.T-lt, H.I-lt ja P.S-ilt solidaarselt 2000 krooni. 17.05.2005.a. kuriteoepisoodis H.T-lt ja P.S-ilt solidaarselt 500 krooni.

Asjaolu, et teistelt süüdistatavatelt ei ole vaidlusalustes kuriteoepisoodides

saadud altkäemaksu väärtuses summasid välja mõistetud, ei mõjuta P.S-ilt

selle summa väljamõistmist. Kui süüdistatavad peavad kuriteoga saadud vara

välja maksma riigile solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt süüdistatavatelt kuriteoga alusetult saadud vara kriminaalmenetluses välja mõistetakse, ära seda,

kuidas jaotub vastutus nende süüdistatavate omavahelises suhtes. Küsimust

vastutuse jaotumisest isikute omavahelises suhtes on võimalik lahendada regressinõudena tsiviilmenetluses.

Seega on kohtukolleegiumi arvates igati põhjendatud P.S-ilt KrMS prg. 84

alusel välja mõista riigi tuludesse kuriteoga saadud vara summas 5000 krooni. H.I nimetatud rahasumma kandmiseks riigi tuludesse ei kuulu ülalviidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohast tulenevalt kohtu pädevusse vaid see lahendatakse täitemenetluses.

Raha on ära võetud, üles kirjutatud ja hoiule antud suuremas summas, kui seda

on kohtuotsusega tuvastatud kuritegudega saadud altkäemaksusumma ja kui seda oli ka süüdistus. Raha äravõtmist ei ole vormistatud küll vara arestimisena, kuid selleks puudus ka vajadus kuna Politseiameti rahandusbüroos hoiul olevat rahasummat ei saa ei P.S ise ega keegi tema perekonnaliikmetest käsutada

ega kasutada. Käesolevas menetlusstaadiumis ei vaielda selle üle, kas

äravõetud rahasumma näol oli tegemist asitõendiga või muu objektiga KrMS prg.

9

126 lg 5 mõttes. Üheselt on selge vaid see, et äravõetud ja hoiul olev rahasumma, mis ületab 5000 krooni, tuleb P.S-ile tagastada. 5000 krooni jääb

edasi hoiule Politseiameti rahandusbüroosse käesoleva kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Nagu varemviidatud Riigikohtu lahendis öeldud, puudub kohtul õigus otsustada selle kandmine riigi tuludesse.

Apellatsioonikohtu istungil esitas P.S-ile pinguline kaitsja adv. Raivo

Bergson taotluse hüvitada P.S-ile valitud kaitsja töö eest makstud tasu, millleks on 3600 krooni. KrMS prg. 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsiooni esitaja

on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Prokurör pidas

apellatsioonimenetluses õigusabi eest makstud

tasu mõistlikuks.

Kohtukolleegium nõustub selles osas kaitsja ja prokuröriga ning mõistab 3600 krooni välja Eesti Vabariigilt P.S kasuks.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 2 p.6; 342-

344 tühistab kohtukolleegium osaliselt Harju Maakohtu 12.oktoobrist 2009.a.

P.S suhtes ja teeb ise uue otsuse.

Julia Katškovskaja Igor Amann Jüri Paap