1-09-6547/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-6547

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-6547 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

7. detsember 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi K.M-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 31. augusti 2009.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja süüdistatav K.M Prokurör

Natalja Lebed

Süüdistatava K.M

ik:xxx elukoht xxxxxxx xxxxx xx-xx, ei

tööta, varem 12 korda kriminaalkorras karistatud, neist viimati 01.04.2008.a Harju Maakohtu poolt

KarS § 121 järgi 2 kuu 20 päeva vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga. Karistus pööratud täitmisele Harju Maakohtu 07.08.2008.a määruse alusel. Vabanes karistuse kandmiselt 20.10.2008.a, uuesti vahi all 05.02.2009.a

Kaitsja

advokaat Urmas Simon RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 31. augusti 2009.a otsus K.M-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 15. detsembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(3) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS Harju Maakohtu 31. augusti 2009.a lühimenetluse otsusega mõisteti K.M § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja karistati 3 aasta vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. 2. mõisteti süüdi selles, et ta varem röövimise toime pannud isikuna,

K.M

5. veebruaril

2009.a Tallinnas liinil 34a sõitvas autobussis grupis L.M-iga röövis kannatanu

M. U. mobiiltelefoni, kõrvaklapid ja 50 krooni sularaha kokku 500 krooni väärtuses.

3.

, kes taotleb tema Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav K.M poolt toime pandud kuriteo kvalifitseerimist KarS § 201 järgi võõra vara omandamisena.

Kriminaalasjas puudub meditsiiniline õiend kannatanule kehavigastuse tekitamise kohta, mistõttu kannatanu kaelal võis olla kriimustus juba enne bussi sisenemist. Kuna kannatanu ei hüüdnud kaasreisijaid appi, siis järelikult tema suhtes vägivalda ei tarvitatud ja ta abi ei vajanud. K.M istus kannatanu selja taga, mistõttu ta ei saanud kannatanu taskuid läbi otsida. Kui kannatanu suhtes oleks tarvitatud vägivalda, siis oleks ta kaasreisijatelt abi palunud ning viimased oleks sekkunud, sest bussis oli üle kümne reisija. Kui süüdistatavad oleksid toime pannud kuriteo, siis ei oleks nad kannatanut bussijuhi poole abi saamiseks pöörduda lasknud.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid selle rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava K.M-i talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

5.2 Vastuseks apellatsiooni väitele kannatanu suhtes vägivalla mittekasutamise kohta, peab kohtukolleegium vajalikuks veelkord rõhutada, et röövimine on asja äravõtmine vägivallaga, mis seisneb kannatanu psüühilises või füüsilises mõjutamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. jaanuari 2003.a otsuses nr 3-1-1-131-02 märkinud, et vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks (RT III 2003, 3,30). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud asjaolu, et kannatanu M. U. suhtes kasutati füüsilist vägivalda, mis seisnes tema keha vastu bussi aknaklaasi surumises, raputamises ja kapuutsist tirimises. Süüdistatavad kasutasid kannatanu suhtes füüsilist vägivalda tema vastupanu mahasurumiseks ajal, mil hõivasid tema mobiiltelefoni, kõrvaklapid ja sularaha.

5.3 KarS §-s 201 sätestatud omastamise objektiivne koosseis seisneb valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslikus pööramises enda või kolmanda isiku kasuks.

3(3) Kannatanu M. U. mobiiltelefon, kõrvaklapid ja sularaha ei olnud süüdistatavate valduses ega neile usaldatud, mistõttu ei ole asjakohane K.M-i taotlus kvalifitseerida tema poolt toime pandud kuritegu KarS § 201 järgi omastamisena.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et

Harju Maakohtu 31. augusti 2009.a otsus K.M-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Igor Amann