1-09-5893/16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 15.detsember 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 7.detsember 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1 – 09-5893 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi N.V,i süüdistuses KarS § 113 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 23.septembrist 2009.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav N.V Prokurör Ainar Koik Süüdistatav

N.V (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Owe Ladva RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 23.septembrist 2009.a. N.V suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

2 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 23.septembri 2009.a. otsusega süüdi tunnistada N.V KarS § 113 järgi ja karistada vangistusega 8 aastat. Karistusaja alguseks lugeda 25.01.2009.a. N.V mõisteti süüdi selles, et tema 25.jaanuaril 2009.a. kella 11- 12 paiku Harju mk xxxxxx Xxxxxxx x maja lähedal lõik A. G. tüli käigus ühe korra

tahtlikult noaga rindkere piirkonda, millega tekitas rinnaõõnde tungiva torkelõikehaava vasakul rindkerepoolel kaasneva südame vasaku vatsakese

vigastusega mis vajas erakorralist operatiivset ravi ehk eluohtliku tervisekahjustuse ning mille tagajärjel A. G. haiglas 09.06.2009.a. suri, kusjuures tema surma põhjuseks olid sellesama lõike-torkehaava tüsistused.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis väidab süüdistatav jätkuvalt, et ta ei tahtnud A. G.it tappa, tegi seda enesekaitseks, sest oli A. G.i noaga löömise ajal hädakaitseseisundis.

Apellant kirjeldab apellatsioonis veelkordselt oma nägemust toimunud

sündmuste käigust. Tal tekkis alkoholi tarvitamise käigus kannatanuga tüli sellest, et A. G. haaras temast möödudes tema taskust pudeli viina ja eemaldus

sellega. Tema hakkas A. G.ilt viinapudelit tagasi nõudma. A. G. teadis, et on temast tugevam füüsiliselt ja ka pikkust oli tal 190 cm. A. G. hakkas endalt jopet seljast võtma ja ta sai aru, et nüüd läheb kakluseks. Tunnistab, et teadis, et tal oli taskus nuga ja ta võttis selle ka taskust välja, kuid lahti ei teinud. Ta ei jooksnud ära, sest ei pidanud vajalikuks ära joosta inimese eest, kes võtab temalt endale

mittekuuluva asja ära. Pudel oli ostetud tegelikult A. K. raha eest. Viimane

tunnistas ka kohtus, et nägi, kuidas A. G. võttis tal kaelast ja raputas, kuid kukkumist ei näinud. See ei ole võimalik, et tunnistajad ei näinud kukkumist, kui

nad just seljaga ei seisnud. Apellant väidab, et nad kukkusid G. ja G. hakkas

maas lamades teda kägistama. Ta ei saanud ei karjuda ega abi kutsuda, sest pea oli tal surutud vastu rindu ja ta püüdis igati takistada A. G.it kägistamisel. Ta

hakkas teadvust kaotama ja sai aru, et keegi ei tuli temale appi. Ta vajutas

nuppu noal, nuga avanes ja lõi ühel korral A. G.ile rindu. Ta ei jooksnud ära

3

enne, kui veendus, et tunnistajad kutsusid kiirabi. Palub arvestada neid asjaolusid ning vähendada temale mõistetud karistust sanktsiooni alammäärani. Apellatsioonikohtu istungil toestasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele.

Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist,

süüdistatava käitumisele õigustava hinnangu andmist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist.

Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende

kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses

süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid

omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud

põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on

maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma

10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. K. süüdistusasjas märkinud, et

kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma

motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab

vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu

ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud samasisulistele väidetele ning motiveeritult

need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav sisuliselt neid

väiteid, millistega ta vaidlustas süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu

maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei

anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsi, põhistuste motiivide ja järeldustega faktiliste asjaolude osas ning ei pea vajalikuks neid ümber hinnata. Omalt poolt märgib apellatsiooni põhiliste väidete osas järgmist.

Süüdistatava väiteid selles osas, et tema lõi kannatanut olles ise selili ja olukorras, kus kannatanu istus tema peal ja kägistas teda ning momendil, kui ta

4

oli juba teadvust kaotamas peab kohtukolleegium ebausutavateks ja seda järgmistel põhjustel

- süüdistatav on ise väitnud, et temal oli nuga (küll suletud olekus) juba

enne seda käes, kui kannatanu talle kallale tuli. Kohtukolleegium ei pea

usutavaks, et inimene, kes näeb teisel isikul käes külmrelva, otsustab

relvastamata olekus relvastatud isikut ründama hakata. Esmaseks eesmärgiks peaks olema vastaspoole relvituks tegemine ja siis alles tema elu ja tervise kallale kippumine, kui sellel relvitul ründajal just enesetapu mõtteid peas ei ole.

- süüdistatav kirjeldab apellatsioonis hädakaitseseisundis viibimist järgmiselt : A. G. istus tema peal ja kägistas teda, temal, s.o. apellandil, oli pea surutud vastu rindu ja ta püüdis igati takistada A. G.it kägistamisel. Ta

hakkas teadvust kaotama ja sai aru, et keegi ei tule temale appi. Ta vajutas nuppu noal, nuga avanes ja lõi ühel korral A. G.ile rindu. Sellisest

kirjeldusest võib aru saada, et käed olid süüdistataval vabad. Kui isikut kägistatakse kätega, siis isik püüab takistada kägistamist just käte abil ja selliselt, et püüab enda kaelast kägistaja käsi vabastada, mitte ei hakka

oma pead vastu rindu suruma. Teine võimalus on, et kägistatav püüab

kägistajat eemale suruda ja seda just käega kägistaja nägu eemale tõrjudes. Kui üks isik kägistab kätega teist, siis ei saa ta olla kaugemal, kui

käte ulatuses ja mida suuremat jõudu kägistaja kasutada tahab, seda

lähemal peab ta kägistatavale olema. Süüdistatava poolt esitatud

kirjeldusest võib aru saada, et justkui ei löönud ta kägistajat kohe vaid alles siis, kui ta hakkas teadvust kaotama. Sellisel juhul pidi süüdistatav lihtsalt mingi aeg lamades pead vastu rindu suruma ja käsi, millistest ühes oli nuga ka lihtsalt tegevusetult hoidma. See ei ole samuti usutav. Ükski

inimene ei käitu kirjeldatud olukorras selliselt. Kui oleks olnud selline

situatsioon nagu seda kirjeldab süüdistatav olnuks loomulik , et nii süüdistataval endal kui ka A. G.il olnuks mingid vigastused, mis ühelt poolt

viitavad kägistamisele ja teiselt poolt aktiivsele vastutegutsemisele käte abil.

Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et isegi sel juhul, kui

süüdistatav lõi A. G.it olukorras, kus mõlemad olid pikali maas ja rüselesid, ei

olnud tegemist sellise olukorraga, mis annaks alust rääkida N.V viibimisest hädakaitseseisundis.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt N.V-le mõistetud

karistuse kergendamiseks alus puudub. Asjaolusid, millised annaksid aluse

mõistetud karistuse kergendamiseks kohtukolleegium tuvastanud ei ole.

Maakohus on oma otsuses põhjendanud süüdistatavale mõistetud karistust. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on

kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestavad selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

5

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 23.septembrist 2009.a. N.V suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Igor Amann Meelika Aava