3-14-53250/73 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

1. aprill 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53250

Haldusasi

AS Riverito kaebus tühistada Vabariigi Valitsuse

17.11.2014

määrus

nr

„Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ AS

Riverito

poolt

22.09.2005

esitatud

lubjakivi

kaevandamisloa taotlusega reg nr 10130 hõlmatud

Nõmmküla lubjakivikarjääri mäeeraldist ja selle

teenindusmaad (so 62,09 ha suurune maa-ala Saku

vallas asuvast Viimsi metskonna maatükist nr 36,

katastritunnus 71801:006:1161) ning Nõmmküla

karjääri

väljaveoteed

puudutavas

osas

või

alternatiivselt

tühistada

Vabariigi

Valitsuse

17.11.2014

määrus

nr

„Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – AS Riverito, esindajad v.adv Triin

Biesinger-Jussmann ja v.adv Veiko Viisileht

Vastustaja

–

Vabariigi

Valitsus

(Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja v.adv

Martin Triipan, adv. Kaisa Laidvee

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 30.03.2016 ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. mail 2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 17.11.2014 määrusega nr 168 moodustati Nabala-Tuhala looduskaitseala

ja kinnitati selle kaitse- eeskiri (edaspidi ka määrus).

2. 22.12.2014 esitas AS Riverito Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

17.11.2014 määruse nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“

tühistamiseks või alternatiivselt tühistada Vabariigi Valitsuse 17.11.2014 määrus nr 168

„Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ AS Riverito poolt 22.09.2005

esitatud lubjakivi kaevandamisloa taotlusega reg nr 10130 hõlmatud Nõmmküla

lubjakivikarjääri mäeeraldist ja selle teenindusmaad (so 62,09 ha suurune maa-ala Saku vallas

asuvast Viimsi metskonna maatükist nr 36, katastritunnus 71801:006:1161) ning Nõmmküla

karjääri väljaveoteed puudutavas osas.

3. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse. 20.01.2015 määrusega

otsustas kohus keelata esialgse õiguskaitse korras kuni haldusasjas nr 3-14-53250 tehtava

lahendi jõustumiseni AS Riverito poolt 19.09.2005 esitatud ning 22.09.2005 numbri 10130 all

registreeritud lubjakivi kaevandamisloa taotluse suhtes lõpliku otsuse tegemine tuginedes

üksnes Vabariigi Valitsuse 17.11.2014 määrusele nr 168.

4. 04.03.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

30.03.2016 millel otsustati muuta kaebuse nõuete järjekorda selliselt, et kaebaja esmaseks

nõudeks on tühistada Vabariigi Valitsuse 17.11.2014 määrus nr 168 „Nabala-Tuhala

looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ AS Riverito poolt 22.09.2005 esitatud

lubjakivi kaevandamisloa taotlusega reg nr 10130 hõlmatud Nõmmküla lubjakivikarjääri

mäeeraldist ja selle teenindusmaad (so 62,09 ha suurune maa-ala Saku vallas asuvast Viimsi

metskonna maatükist nr 36, katastritunnus 71801:006:1161) ning Nõmmküla karjääri

väljaveoteed puudutavas osas ja alternatiivseks nõudeks on tühistada Vabariigi Valitsuse

17.11.2014 määrus nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri.“

03.02.2015 esitas kaebaja kohtule täiendava esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus jättis

oma 05.02.2015 määrusega rahuldamata.

05.12.2018 määrusega määras kohus jätkata asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja

määras lõplikud menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja põhjendab kaebust alljärgnevalt.

5.1. Kaebaja selgitab esmalt, et on esitanud kaevandamisloa taotluse lubjakivi kaevandamiseks

Saku vallas Tagadi külas, kus asub üleriigilise tähtsusega Nabala lubjakivimaardla. Pärast

aastate pikkust kaevandamisloa taotluse menetlust, kus keskkonnamõjude hindamisega jõuti

sisuliselt lõpule ja leiti sobivad kaevandamismeetodid alal kaevandamiseks, on vastustaja

laiendanud senist lahusaladena paiknenud kaitsealust ala enam kui neljakordseks, moodustades

looduskaitseala, mis haarab enda alla ka terve Nabala lubjakivimaardla. Kaebaja poolt taotletav

mäeeraldis asub moodustatud looduskaitseala loodepoolse ülaosa äärealal ning kui varasemalt

puudusid sel alal looduskaitselised välistused alal kaevandamiseks, siis vaidlusaluse määrusega

on tervel moodustataval looduskaitsealal maavara kaevandamine otsesõnu keelatud. Käesoleva

vaidluse ongi ajendanud asjaolu, et kaebaja soovib alal kaevandamistegevust alustada ega

nõustu väärtusliku maavaravaru mittekaevandatavaks muutmisega ja taotletava maa-ala

looduskaitseala hulka arvamisega. Kaebaja leiab, et ilma käesolevat määrust vaidlustamata ei

ole kaebajal võimalik oma eesmärke saavutada.

5.2. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et kogu lubjakivimaardla ja eeskätt Nõmmküla karjääri ala,

kus asub ka kaebaja taotletav mäeeraldis, on hõlmatud looduskaitseala koosseisu

õigusvastaselt. Määrus on nii materiaalõiguse väärast kohaldamisest kui ka olulistest

diskretsioonivigadest tingituna sisuliselt õigusvastane, kuna vastustaja ei ole teostanud huvide

kohast kaalumist, samuti ei ole teaduspõhiselt välja selgitanud senise 1044 ha asemel 4628,7

ha suuruse ala kaitse alla võtmisel LKS §-s 7 sätestatud eelduste olemasolu. Ka on jäetud

tähelepanuta looduskaitseala moodustamise teine oluline eeldus - see, et erinevaid huve

arvestava kaalumise tulemusel peab jõudma selguseni, et konkreetsete loodusväärtuse

kaitsevajadus on kaalukam kui mistahes muud huvid ja kaitseala moodustamisega kaasnevad

negatiivsed mõjud. Kaebaja leiab, et antud juhul ei ole muid huve peale looduskaitseliste üldse

arvestatud ega ka põhjendatud, miks on määrusega kaitstavate loodusväärtuste kaitsevajadus

ülekaalukam võrreldes avaliku ja erahuviga lubjakivi kui loodusressurssi säästvalt kasutada ja

maavara kaevandada ning ehitusmaterjale toota (millega seondub ka varustuskindluse

tagamine). Samuti ei ole kaalutud looduskaitselisi huve võrreldes maaomanike huvidega ja riigi

fiskaalhuvidega ning LKA moodustamisega kaasnevate sotsiaalmajanduslike mõjudega.

Kaebaja leiab, et vastutaja on kogu alal kaevandamistegevuse keelanud pelgalt kahtlusele

tuginedes,

kohaldades

ebaõigesti

ka

ettevaatusprintsiipi

ning

eirates

proportsionaalsuspõhimõtet.

Kaebaja märgib, et määruse vastuvõtmisel on oluliselt rikutud menetlusnorme, teaduspõhiselt

ei ole põhistatud vaidlusaluse ala kaitse alla võtmise eelduste täitmist. Määrus on ka oluliste

motiveerimisvigadega ning menetlus on läbi viidud liigselt kiirustades, kallutatult ja

puudulikult, asjas tähtsust omavaid huve ja mõjusid hindamata ning arvestamata jättes.

Vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi ja käsitlenud olemasolevaid andmeid kallutatult ja

moonutatult, jättes põhjendamatult kõrvale kõik uuringud, mis kinnitasid alal kaevandamise

võimalikkust ning alal esinevate loodusväärtuste puhul looduskaitse alla võtmise eelduste

puudumist.

Kaebaja on seisukohal, et on ilmne, et LKA ei moodustatud selleks, et laiendatud kaitsealal

asuksid ja vajaksid kaitset erilised loodusväärtused, mida varasemalt ei olnud märgatud ja

kaitseväärseks peetud, vaid just ja ainult selleks, et täielikult välistada kaevandamistegevus.

Selline eesmärk ei ole legitiimne.

5.3. Määruses on välja toodud vaid erinevate sihtkaitsevööndite ja piiranguvööndite kaitse-

eesmärk läbi kaitset vajavate liikide loetelu terve LKA ja erinevate vööndite osas. Määruse

lisaks olevalt joonisest ega ka seletuskirjast ei nähtu, millised konkreetsed taime- ja linnuliigid

kaebaja taotletaval alal paiknevad, mille kaitse alla võtmine on LKS § 7 kohaselt põhjendatud

ning mis oleksid hõlmatud Määruse §-s 1 lg 2 sätestatud kaitse-eesmärgiga. Määrusest ega

määrusele lisatud seletuskirjast ja kaardilt selliseid andmeid pole võimalik välja lugeda,

rääkimata sellest, et oleks võimalik teaduspõhistele ekspertiisidele ja inventuuridele tuginedes

järeldada, et kaitseala moodustamine antud alal on vajalik. Ainuüksi eeltoodud asjaolu tingib

kaebaja arvates sarnaselt Määruse tühistamise Pahkla, Rahküla, Pajkeri ja BWE kohtuasjadega.

Kaebaja leiab, et kohane motiveerimine oleks eeldanud seda, et määrusest ja sellele lisatud

kaardilt oleksid nähtavad konkreetsed kaitse-eesmärgis nimetatud loodusväärtused

konkreetsetel aladel ja nende paiknemine, samuti viide konkreetsele inventuurile, millal nende

loodusväärtuste esinemine alal on tuvastatud.

Kaebaja märgib, et ta on olnud sunnitud tegema praktiliselt ületamatuid jõupingutusi selle

nimel, et välja selgitada, kas ja millised määruses ja selle seletuskirjas toodud kaitse-eesmärgiga

hõlmatud liigid kaebaja taotletaval mäeeraldisel leiduvad ning milliste inventuuridega on need

tuvastatud. Vaatamata põhjalikule otsimisele ei olegi kaebaja saanud kõiki vastuseid oma

küsimustele. Seletuskirjas nimetatud inventuuridest nähtuvalt ei ole LKA moodustamise

menetluse käigus vaidlusalust mäeeraldise ala reaalselt tervenisti inventeeritud ja enamik neist

vähestest taime- ja linnuliikidest, mis inventuuride käigus taotletavalt alal üles täheldati, ei ole

hõlmatud määruse ega ka Tagadi SKV kaitse-eesmärgiga. Rääkimata sellest, et mistahes

allikast oleks tuvastatav, et tegemist on sedavõrd ohustatud ja haruldaste liikidega, et need

vajavad kaitset just kaevandataval loodusressursil asuval mäeeraldisel.

Kaebaja leiab, et Tagadi SKV kui terviku ning seal kaitstavate liikide ülesloetlemine ei ole

piisav ala kaitse alla võtmiseks, välja tuleb tuua ka nende liikide kasvukoha/ elupaiga erilisus

ja esinduslikkus kogu riigi mastaabis, mida aga ei ole tehtud. Seletuskirja lk-lt 20 on küll välja

loetav, et Tagadi SKV kaitse-eesmärk on II ja III kategooria kaitsealuste liikide (laanerähn,

kaunis kuldking, püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold, pruunikas pesajuur,

hall käpp, hoburästas, laanepüü, musträhn, värbkakk) elupaikade kaitse, ent välja ei ole loetav,

millised neist reaalselt on vaidlusalusel alal inventuuride tulemusena leitud ning kas tegemist

erilise ja eriliselt esindusliku elupaigaga (kogu riigi mastaabis), et see väärib kaitset just sel alal.

Seletuskirjast on välja loetav, et LKA on moodustamise aluseks on Sepa Ekspertiis, kuid ka

Ekspertiisist ei ole tuvastatav, täpselt millised liigid ja milliste inventuuride käigus on

vaidlusalusel alal avastatud. Ekspertiisi lisast 2 nähtub küll, et alal esinevad üksikud II ja III

kategooria liigid, ent millised liigid täpselt ja milliste inventuuride käigus need on tuvastatud,

pole välja loetav. Eeltoodu kujutab kaebaja arvates endast olulist motiveerimispuudust.

5.4. Menetluslikud vead

Kaebaja ja teiste huvitatud isikute, kes juhtisid tähelepanu vajadusele kaaluda ka muid huve

peale looduskaitseliste huvide, ärakuulamine oli vaid formaalne ja näiline, mis on vastuolus hea

halduse põhimõtte ja HMS §-ga 40. Seega oli kogu huvitatud isikute kaasamine vaid formaalne

ning kaebaja faktiline toimingutes osalemine ei taganud tema ärakuulamise õigust.

Ka ei olnud menetlus erapooletu ja võrdset kohtlemist tagav, kuna valikuliselt ning suvaliselt

võeti arvesse teatud isikute vastuväiteid ning Seletuskirjast nähtuvalt toimus pärast

avalikustamist ka ala mitteläbipaistvatel kaalutlustel vähendamine.

Lisaks on oluline menetluslik puudus see, et üldse ei ole arvestatud KKA-le ja KKM-ile esitatud

tõenditega (mida üksikasjalikult käsitletakse all), mis räägivad selgelt senise ala laiendamise

mittevajalikkuse ja Ettepaneku põhjendamatuse kasuks. Ei ole ka põhjendatud, miks vastavad

eksperthinnangud kõrvale jäetakse.

Samuti on eiratud ala kaitse alla võtmise menetluse formaalseid nõudeid. Muuhulgas on rikutud

kaebaja suhtes kohustust LKS § 9 lg 8 kohaselt vastata 2 nädala jooksul. Kaebaja 13.06.2014

esitatud vastuväidetele ja ettepanekutele (tl 157-165, I kd) õigeaegselt ei vastatud (tl 172-173p,

I kd), samuti ei käsitletud kaebaja vastuväiteid Määruses ega Seletuskirjas. Erinevalt teistest

vastuväidetest ei ole kaebaja poolt esitatud vastuväidetele ega ettepanekutele Seletuskirjas isegi

viidatud, rääkimata nende arvestamisest ja kaalumisest. Tegemist on ka olulise

motiveerimispuudega Määruses ja LKS § 11 lg 4 p 6 rikkumisega.

Lisaks ülaltoodule on oluline rõhutada, et antud juhul on rikutud LKS § 8 lg-t 3 seonduvalt

sellega, et LKA moodustamise menetluse käigus (sh Ekspertiisi tegemisel) on eemaldutud

Ettepanekus toodud ala kaitse alla võtmise eesmärkidest. LKS § 8 kohaselt tuleb ekspertiis teha

ettepanekus esitatud kaitse alla võtmise põhjendustest ja kavandatavate piirangute kirjeldusest

lähtuvalt. Antud juhul on Ettepanekust kõrvale kaldutud ja Ekspertiis teostatud oluliselt

laiemate kaitse-eesmärkide osas. Ettepanekust nähtuvalt oli kaitse alla võtmise eesmärgiks

karstiilmingute säilimine ja kaitse, avalikkusele on LKA moodustamist laialdaselt eksitavalt

presenteeritud kui Tuhala nõiakaevu kaitseprojekti, jättes mainimata, et Tuhala

maastikukaitseala (kus Tuhala nõiakaev asub), on olnud kaitse all juba alates 1989. aastast.

Kaebaja leiab, et LKA menetluses esitatud ja kogutud tõendid lükkavad üheselt ümber

ettepanekus toodud kaitse-eesmärkide (unikaalse maa-aluste jõgede võrgustikuga karstivälja

veerežiimi säilitamine) ja alusinformatsiooni (nitraaditundlik ala ehk avatud karst)

asjakohasuse ja õigsuse (vt tl I 71-94, I lk 43).

Kaebaja leiab, et seoses asjaoluga, et menetluse käigus leidus objektiivsete ja teaduspõhiste

uuringutega ümberlükkamist algselt oletatud karstiilmingute esinemisrohkus (muuhulgas ei ole

kunagi tuvastatud karstiilminguid LKA loodealal, kus asub mäeeraldis ning kinnitust leidis ka

kaevandamistegevuse mõju puudumine karstialale ja selle veerežiimile ning ka nõiakaevule,

laiendati menetluse käigus ettepanekus tooduga võrreldes kaitse-eesmärke oluliselt ja

keskenduti otsitult teistele loodusväärtustele, seejuures põhjendamata, miks on vaja kaitsta

laialdaselt levinud looduskooslusi, taimi ja linde just määrusega laiendatud LKA-l. Kaebaja

leiab, et selline ümberorienteerumine oleks eeldanud teistsuguse või uue ettepaneku esitamist.

Igatahes ei ole ettepanek ja kehtestatud määrus oma püstitatud kaitse-eesmärkidelt kooskõlas.

Eeskätt ilmekas näide sellest ebakõlast on just LKA loodeala, kus puuduvad karstiilmingud ka

KKM-i enda tellitud Sepa Ekspertiisist nähtuvalt täielikult.

5.5. Kaebaja on seisukohal, et Sepa Ekspertiis ei vasta LKS § 8 nõuetele ning ka menetluse

kestel ei ole välja selgitatud kõiki olulisi asjaolusid. Sellest tulenevalt on määrus õigusvastane.

Seletuskirja p-st 2.4 nähtuvalt tuginetakse määruse kehtestamisel uuringutele ja inventuuridele,

mis on koostatud ajavahemikus 2008–2013 (Ülle Kukk, 2008; OÜ Tirts & Tigu, 2010; Eet

Tuule ja Aarne Tuule, 2011; Olev Abner, 2012; Elusloodus OÜ, 2013; Linnuekspert OÜ, 2013,

Aarne Kivistik, 2013; Jaanus Paal ja Eerik Leibak, 2013). Lisaks tuginetakse määruse

seletuskirjast nähtuvalt ekspertiisile ning L. Vallneri 2014. a koostatud eksperthinnangule,

viidatud on ka GEC hinnangule. Eeltoodud hinnangute näol ei ole kaebaja arvates tegemist

LKS § 8 kohaste ekspertiisidega.

5.5.1. Kaebaja märgib, et seletuskirjas viidatud Ü. Kuke töö (2008) ei ole kaebajale kättesaadav

olnud ega ole leitav ka KKM-i Nabala LKA uuringuid puudutavalt kodulehelt, mistõttu ei ole

kaebajal võimalik ka selle sisu analüüsida ja asjassepuutuvust hinnata. Pealegi on tegemist enne

ettepaneku koostamist teostatud tööga, mitte vaidlusaluse menetluse käigus koostatud tööga.

5.5.2. OÜ Tirts & Tigu poolt on 2010. a koostatud (koostajad koostasid Lauri Klein, Uudo

Timm ja Piret Kiristaja) Nabala maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur

(edaspidi TT aruanne, I tl 230-246). Inventuuri jooniselt 2 on välja toodud inventuuriga

hõlmatud ala. Sellelt nähtub, et inventuur ei hõlmanud suurt osa määrusega kehtestatud LKA-

st, sh ei hõlmanud inventuur suurt osa LKA loodealast, kuhu taotletav mäeeraldis jääb (vt

kaebaja koostatud näitlikustav kaart inventuurialast ja Mäeeraldise paiknemisest, I tl 247).

Enamus aruandes käsitletud andmetest on vaidlusaluse Mäeeraldise kohta kogutud

varasematest allikatest, mitte vahetust inventeerimisest. Kaebaja loeb TT aruandest välja, et

inventuuri käigus on leitud taotletavalt alalt Tagadi SKV kaitse-eesmärgiga hõlmatud liikidest

ainult kauni kuldkinga 2 kasvukohta (joonis 20). Ka nähtub TT aruande jooniselt nr 23, et

mäeeraldiselt ei ole inventuuri käigus tuvastatud ühtegi Natura 2000 elupaika. TT aruandes on

tõdetud, et piirkonna metsade intensiivne majandamine on ala elupaigalist ja liigilist kõrget

väärtust oluliselt vähendanud ja väärtused on alal väga killustatud. Samuti on järeldatud ka

seda, et ettepanekus ette pandud ala piire võib põhjaosa loodusväärtusi arvestades kindlasti

tagasi tõmmata. Inventuuri lõpus on rõhutatud, et otsustamaks seda, kas alale luua ühe

kompleksina looduskaitseala, tuleks kindlasti teha järgnevaid täiendavad inventuurid ja

uuringud: 1) kevad-suvine taimestiku inventuur kogu alal 2) kevad-suvine linnustiku inventuur

kogu alal 3) kõigi loodusväärtuste inventuur alal, mis jäid TT inventuurist välja. Edasise

menetluse käigus ei ole vastavaid inventuure tehtud, mida TT aruandes vajalikuks peeti.

Muuhulgas ei ole tehtud ka kogu taotletavat mäeeraldist hõlmavat inventuuri. Eeltoodu kinnitab

menetluse puudulikkust vaidlusaluse ala osas.

Kaebaja toob välja, et TT inventuuri järeldused seab põhjendatult kahtluse alla H. Bauert GEC

hinnangus (I tl 71-94). Loodusteadlane märgib, et inventuuris hinnatud alad (mh vaidlusalune

mäeeraldis) ei paista oma loodusväärtuste suure tiheduse poolest silma mitte seetõttu, et just

sellel alal paikneks mitmekümneid kordi rohkem loodusväärtusi võrreldes ümbritsevate (LKA

alast välja jäänud) sarnaste aladega, vaid just sel põhjusel, et nimetatud alasid (eeskätt

planeeritavaid kaevandusalasid) on varasemalt sedavõrd põhjalikult KMH-de raames

inventeeritud. H. Bauert märgib ka, et kui LKA aladest välja jäänud lähedastel metsaaladel

teostada samasugused inventuurid, leitaks ka sealt kümneid ja kümneid kaitsealuseid liike ning

lõpptulemusena saaks ka seal suuri looduskaitsealasid moodustada.

5.5.3. E. ja A. Tuule poolt 2011. a koostatud haudelinnustiku uuringu aruanne (kättesaadav

KKM-i kodulehelt: http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded ) tuvastas

vaidlusalusel mäeeraldisel vaid ühe Tagadi SKV kaitse-eesmärgiga hõlmatud linnuliigi

paiknemise – so musträhni (III kategooria liik), mida leiti Nabala lubjakivimaardla loodeosast

vaid 2 isendit. Musträhn ei ole ohustatud liik. Ka tuleb märkida, et nimetatud uuring ei saa

kinnitada LKA kui terviku kaitse alla võtmist ainuüksi seetõttu, et inventuur viidi läbi ainult

kavandatavate mäeeraldiste piires ega inventeeritud LKA ala terviklikult. Inventuuri käigus ei

leitud üheltki alalt ühtegi I kategooria lindu.

5.5.4. 2012. a mai algusest juuli lõpuni viis O. Abner läbi kordusinventuuri (kättesaadav KKM-

i kodulehelt: http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded ). Kordusinventuuri

lk-l 5-7 on toodud tuvastatud taimed ja nende geodeetilised koordinaadid. Selle järgi oli kõige

põhjapoolseim tuvastatud taim põhjalaiusel 59°14’16.1’’. Taotletava Nõmmküla karjääri

põhjalaius jääb vahemikku 59°15’31’’ (karjääri põhjaserv) kuni 59°15’4’’ (karjääri lõunanurk).

Seega jäi kõige põhjapoolseim leitud taim taotletavast mäeeraldisest 1,4 km kaugusele lõunasse

(põhja-lõunasuunaliselt) ning mäeeraldise ala ei inventeeritud. Kordusinventuuris on

inventeeritud alade valiku osas märgitud, et keskenduti suurema esinduslikkusega

metselupaikade otsingule. Seega ei saa nimetatud aruanne kinnitada taotletava Nõmmküla ala

kaitse alla võtmist. Ka on oluline välja tuua, et O. Abneri hinnangul ei ole uuritud alal

otstarbekas vaid loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpidest lähtuvalt kaitseala moodustamine,

kuna enamik puistuid on looduskaitseliselt madala väärtusega ja ei sobi lähiajal

metsaelupaigaks. Ka märgib O. Abner, et ulatuslike kuivenduste tõttu ei saa enamikku

niiskemate ja märgade kasvukohatüüpide metsaeraldisi käsitleda loodusdirektiivi elupaigatüübi

kooslustena, nende taastamispotentsiaal on väike.

5.5.5. 2013. a koostas Elusloodus OÜ (U. Timm ja Piret Kiristaja) (kättesaadav

http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded) ülevaate Kurevere piirkonna

loodusväärtustest. Nimetatud piirkond vaidlusalust mäeeraldist ega ka tervet LKA loodeosa,

mille osas on kaebaja esitanud 13.06.2014 ettepaneku LKA piiridest välja jätta, ei puuduta.

5.5.6. 2013. a koostas Linnuekspert OÜ (A. ja E. Tuule) KKA tellimusel Nabala

maastikukaitseala

kaitsealuse

haudelinnustiku

täiendava

uuringu

(kättesaadav

http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded ), mille eesmärgiks oli välja

selgitada, kas I kaitsekategooria kaitsealused linnuliigid must- toonekurg ja väikekonnakotkas

pesitsevad kavandatava LKA piirides. Vaidlusaluse mäeeraldise piirkonnas ei ole nii selle kui

ka ühegi varasema uuringu ajal leitud ühtegi I kategooria liiki. Kogu uuringu toimumise ajal ei

kogutud ühtegi otsest tõendit must-toonekure pesitsemise kohta LKA piirkonnas.

5.5.7. 2013. a viidi A. Kivistiku poolt läbi ka allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja

karstinõgude

inventuur

(kättesaadav

http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-

aruanded ). Vaidlusalusel mäeeraldise alal pole inventuuri läbiviija poolt ära nimetatavaid

allikaid, allikasoid, lubjarikkaid soid ja karstinõgusid välja toodud. Küll aga toob A. Kivistik

kokkuvõtvas osas välja järgmist: „Nabala-Tuhala-Pahkla vaheline loodusala erineb

looduskaitsealana välja pakutavatest paikadest selle poolest, et siin on teostatud ulatuslikke

metsakuivendustöid ja raieid suurtel pindadel. Sellega seoses ei saa antud juhul kõneleda puhtal

kujul looduslikus seisundis alast ja tavapärasel puhul siia mingit ulatuslikku looduskaitseala ei

oleks planeeritud. /…/ Tänapäevalgi ei oleks sellisesse rikutud kohta looduskaitseala loomisel

erilist mõtet. /…/ Tutvunud viimastel aastatel läbi viidud loodusväärtuste väljaselgitamiseks

korraldatud välitööde tulemustega hakkab silma ennekõike kiirustamine, millest on tingitud ka

tööde silmanähtav pealiskaudsus.“ Eeltoodud osa aruandest on LKA moodustamisel täielikult

tähelepanuta jäetud.

5.5.8. Seletuskirjas viidatakse ka Jaanus Paali ja Eerik Leibaku 2013. a tehtud tööle, ent see töö

ei ole kaebajale kättesaadav, mistõttu ei saa selle asjakohasust ja asjassepuutuvust ka hinnata.

5.5.9. 2013. a oktoobris-detsembris viis K. Sepp KKM-i tellimusel läbi Nabala looduskaitseala

moodustamise põhjendatuse ja kavandatavate piirangute otstarbekuse Ekspertiisi (I tl 95-130).

Ekspertiisist ei nähtu, et vaidlusaluse ala puhul oleks täidetud kasvõi üks LKS § 7 nimetatud

eeldustest. Oluline on märkida ka seda, et ekspert Sepp ise inventuure läbi ei viinud, vaid

tugines ülalnimetatud inventuuridele. Ekspertiisis möönab ekspert, et tegemist on elupaigaliselt

väga killustatud ja tugevalt metsamajanduslikult mõjutatud alaga, ent pidades silmas

looduskaitselist potentsiaali, peab siiski otstarbekaks ühendada ala tervikuna kaitse alla.

Ekspertiisi lisadest nähtub, et mäeeraldisel puuduvad loodusväärtustena allikad, karst, soo ja

soostuvad elupaigad ning alale jäävad vaid üksikud II ja III kaitsekategooria taimed ja linnud,

mis ükski ei ole ainuomased vaid sellele kasvukohale ega kuulu ka haruldaste ja eriliselt

ohutatud liikide hulka.

ETA akadeemikud rõhutavad oma 19.05.2014 istungi protokollist ja selle seletuskirjast (I lk

145-153p) nähtuvalt, et selle Ekspertiis oluliseks puuduseks on asjaolu, et selles ei ole üldse

hinnatud Nabala lubjakivimaardla lubjakivivarude väärtust ja ratsionaalse kasutamise

võimalusi. Samuti heidavad akadeemikud ette, et Ekspertiis ei ole piisavalt kaalutlev ka

eluslooduse objektide ja karstinähtuste tegeliku kaitsevajaduse hindamisel. Lisaks puudub

Ekspertiisis olulise kaaluga obligatoorne osa: LKA moodustamise sotsiaalne ja majanduslik

analüüs.

10.03.2014 kirjas KKA-le (I tl 133-135p) märgib MKM LKS §-le 8 lg 3 viidates, et Ekspertiisi

puudub täielikult analüüs kaitsekorra ja kaitstavate loodusväärtuste seose kohta. Samuti

käsitletakse kõiki LKA ala osas läbi viidud inventuure, millele Ekspertiis tugineb, ja

järeldatakse, et inventuuride aruannetest nähtuvalt on ala näol tegemist tavapärase

metsakooslusega, millel ei ole silmatorkavaid väärtusi. Ka rõhutatakse, et Ekspertiis on üld- ja

paljasõnaline ning jätab täielikult käsitlemata need osad inventuuride aruannetest, mis seavad

ala looduskaitselised väärtused kahtluse alla. Seepärast palus MKM täiendavalt analüüsida ala

kaitse alla võtmise põhjendatust ja kavandatavate piirangute otstarbekust, kuna Ekspertiis

nendele küsimustele sisuliselt ei vasta. Põhjendatud kriitikat teeb MKM Ekspertiisi

puudulikkuse osas ka oma 23.04.2014 kirjas.

Ekspertiisi puudulikkust on asjakohaselt käsitlenud ka geoloogi ja endise KKM-i

maapõueosakonna juhataja T. All (I tl 154-156).

5.5.10. Kaebaja märgib, et määruse vastuvõtmisel on selle seletuskirjast nähtuvalt tuginetud

pärast Ekspertiisi koostamist tellitud L. Vallneri tööle „Karstinähtused kavandataval Nabala

looduskaitsealal“

(kättesaadav

http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/karst_nabala_looduskaitsealal_2_v

allner.pdf ). Kaebaja väidab, et L. Vallner ei tugine ühelegi teaduslikule uurimustööle, väites,

et Nabala karstiala veerežiimi ohustab kõige enam killustiku tootmine lubjakivist, mida

taotlevad mitmed kaevandamisfirmad. Ka ei erista Vallner üksikuid karjääre, vaid käsitleb

hüpoteetilist

olukorda,

kus

kõik

karjäärid

(viidates

karjäärile)

lähevad

kaevandamistegevusega 25 m sügavusele. Selline olukord ei vasta reaalsusele (taotletavaid

alasid on 4) ega arvesta, et erinevatel karjääridel võib olla veerežiimile erinev mõju. Ka viitab

Vallner sellele, et modelleerimine on näidanud, et karjääride veetaseme sügavate alanduste

rakendamisel jääb Nõiakaev kuivaks. Sellistes väidetes jääb Vallner paljasõnaliseks, ei too selle

väite kontrollitavat mõttekäiku ega kontrollitavaid andmeid. Ka tuleb rõhutada, et puuduvad

mistahes viited ja tõendid (mh käsitletavas töös) sellele, kas ja milline saaks olla kaebaja

taotletava Nõmmküla karjääri mõju väidetavale karstialale, mis jääb karjäärist kümnete

kilomeetrite kaugusele.

Kuna eelkäsitletud Leo Vallneri käsitletud töö oli peamine dokument, millest johtuvalt

kahtlusele tuginedes kaevandamine kogu alal tingimusteta välistati (vt määruse seletuskirja lk

38), siis tuleb lisaks ülaltoodud sisulistele puudustele silmas pidada ka seda, et algselt koostas

L. Vallner samasisulise töö Tuhala Looduskeskuse MTÜ ja MTÜ ARB eratellimusel (vt MKM-

i 10.03.2014 kiri). Kaebaja on seisukohal, et KKM üritas ennetavalt kõrvaldada põhjendatud

kahtlust töö erapoolikuses tellides samasisuline töö L. Vallnerilt.

Eelkäsitletud Vallneri töö osas on põhjendatud kriitikat teinud R. Perens (I tl 249-259), milles

rõhutab, et Eesti Geoloogiakeskuse poolt saadud modelleerimistulemused näitavad, et ka kõige

ekstreemsema kaevandusvariandi puhul, kui töötaksid üheaegselt kõik paekarjääri maksimaalse

veetaseme alandusega, ei ulatuks mõjuraadius Tuhala nõiakaevuni. R. Perens tõi välja, et kuna

Nõiakaevu ülevoolu põhjustava Tuhala jõe ja sellega seotud Tuhala maastikukaitsealale jäävate

karstumise tulemusel kujunenud maa-aluste vooluteede (salajõgede) toiteala asub Nõiakaevust

kaugel kagu pool, seega kaevandamine ja pinnasevee taseme alandamine Nõiakaevust enam

kui 3 kilomeetri kaugusel loode pool (allakirjutanute märkus – 3 km kaugusel asub Tammiku

karjäär, vaidlusalune Nõmmküla karjäär asub aga ca 12 km kaugusel) ei saa kuidagi Nõiakaevu

ülevoolu mõjutada.

5.6. Nii Sepa ekspertiisis kui määruses on kaebaja arvates teadlikult ja kallutatult kõrvale jäetud

kõik need aruanded ja ka need osad ülalviidatud KKM-i enda poolt tellitud aruannetest, mis

seavad ala looduskaitselised väärtused ning kaevandustegevuse negatiivse mõju põhjendatult

kahtluse alla. Kaebaja leiab, et määruse seletuskirjas on ülalviidatud aruandeid käsitletud

ühekülgselt ja moonutatult, ignoreerides LKA moodustamise vastu rääkivaid uuringuid.

Kaebaja peab silmas järgnevat:

5.6.1. Kuigi KKM-i kodulehel on asjakohase uuringuna välja toodud, ei ole seletuskirjas

viidatud ega määruses arvesse võetud Eesti Geoloogiakeskuse (S. Savitski, V. Savva) poolt

2008. a koostatud uuringut „Nabala Lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee

seisundile“ (I tl 249-259), milles on märgitud, et põhjaveetaseme alanemine ei mõjuta

looduskaitsealade taimkatet (taimed ei toitu põhjaveest) ning näeb ette meetmete tarvitusele

võtmist, mis aitaksid vähendada alanduslehtri arengut lõuna suunas (vt uuringu kokkuvõte lk

16-17). Ka on nimetatud uuringus toodud, et „Karjääride töötamisega ekstreemtingimustes ei

kaasne tõsiseid tagajärgi elanike veevarustusprobleemidele. Kulutused veevarustuse

taastamisele peaksid tulema suhteliselt väiksed.”

5.6.2. Täielikult on jäetud tähelepanuta KMH aruanne, mis kinnitab Nõmmküla karjääris

kaevandamise võimalikkust ning milles toodud kaevandamismeetodeid on KKM 15.10.2009

kirjas aktsepteerinud, pidades neid keskkonnakaitse ja ressursside säästliku kasutamise

seisukohalt perspektiivseks. KMH aruandes on põhjalikult käsitletud kavandatava tegevuse

keskkonnamõju ja leevendus- ning kompensatsioonimeetmeid. Aruandes on järeldatud, et

enamik olulisest negatiivsest keskkonnamõjust on tehnoloogliste meetoditega vähendatav.

5.6.3. 2012. a H. Bauerti ja R. Berensi poolt KIK-i tellimusel koostatud ekspertarvamus

„Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“ (ülal ja edaspidi viidatud kui GEC

hinnang, I tl 71-94), mis lükkab selgelt ümber seletuskirjas toodud kahtluse kaevanduste

avamisega seotud negatiivsetest olulistest mõjudest.

5.6.4. Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogi R. Perensi ja TTÜ mäeinseneri E. Reinsalu poolt

2014. a koostatud ekspertarvamus „Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtmise võimalikkusest

kavandatava looduskaitseala naabruses“ (I tl 139-144) on täielikult tähelepanuta jäetud, kuigi

see on KKM-ile edastatud. Selles hinnangus on rõhutatud, et planeeritavalt LKA-l

karstinähtused praktiliselt puuduvad ning tiheda kraavide võrguga kaetud ning soostuvate

lehtpuu- ja kuusemetsadega ala ei saa kuidagi nimetada karstialaks. Ka siin on eksperdid

märkinud, et karjääride mõju loomastikule ja linnustikule oleks minimaalne, karjääri alal

asuvad kaitsealused taimeliigid saab ümber istutada, väljaspool mäeeraldist kaitsealused liigid

ohustatud ei ole. Rõhutatud on, et kaevandamine Tuhala nõiakaevu veerežiimile mõju ei avalda.

Ühtlasi tehti ettepanek jätta LKA-st välja lubjakivimaardla alad (ettepanek visualiseeritud

joonisel 1) ning soovitati tellida majanduslik analüüs.

5.6.5. ETA akadeemikud on oma 19.05.2014 istungi protokollist (I tl 145-147) nähtuvalt

ülaltoodud hinnanguid silmas pidades rõhutanud, et teaduspõhine hüdrogeoloogiline ekspertiis

välistab Nabala maardla lubjakivi kaevandamise ohu Tuhala nõiakaevule. ETA akadeemikud

tunnustavad 19.05.2014 istungi protokollist nähtuvalt nimetatud eksperthinnangule lisatud

Nabala LKA piiride muutmise ettepanekut kui mõistlikku kompromissi riigi maavarades

majandusliku kasutamise ja looduskaitse vahel.

5.6.6. Geoloog ja keskkonnaekspert Valter Petersell (PhD) on oma 2014. a koostatud arvamuses

(I tl 260-259) rõhutanud, et LKA hulka arvataval lubjakivimaardlal puuduvad nii karstinähtused

kui ka erilist kaitset vajavad loodusväärtused, sest kõik olulisemad kaitset väärivad taimeliigid

ja maastikutüübid esinevad juba kaitstavatel aladel ning ekspert ei suutnud tuvastada ainsatki,

mida vajadusel ei saaks kaitsta laiendatud LKA loomata. Arvamuses lükatakse ümber ka L.

Vallneri järeldused ja kinnitatakse, et lubjakivi kaevandamine ei avalda mõju Nõiakaevule. V.

Petersell rõhutab Nabala lubjakivimaardla aktiivse tarbevaru (52 mln t) olulisust.

5.7. Kaebaja leiab, et määrus on sisuliselt õigusvastane järgnevalt toodud põhjustel:

5.7.1. Kaitseala sedavõrd mastaapsel laiendamisel peavad ka laiendatud alal lausaliselt asuma

erilist kaitset vajavad loodusväärtused. Kaebaja on seisukohal, et ei seletuskiri ega ka ükski

määruses viidatud inventuur ja Sepa ekspertiis ei kinnita ega tõenda, et sedavõrd mastaapse

LKA moodustamiseks oleksid täidetud LKS § 7 eeldused.

5.7.2. Seletuskirja lk-l 2-8 alapealkirja „Haruldus ja ohustatus“ on üles loetlenud kõik LKA

väidetavad loodusväärtused, kusjuures puudub viide inventuuridele, millest oleks kontrollitav,

et need kõik on ka alal leiduvad. Seejuures ei ole välja toodud, milles seisneb nende

loodusväärtuste haruldus ja ohustatus. Kaebaja leiab, et LKS § 7 mõtteks ei ole see, et kaitse

alla võtmine saaks toimuda pelgalt moodustataval alal leiduvate elupaigatüüpide ja taime- ning

linnuliikide ülesloetlemisega, ilma, et oleks ka reaalselt hinnatud, kas tegemist on kogu riigi

mastaabis haruldase ja ohustatud ning kõrget kaitseväärtust omava liigiga.

Seda, et tegemist on ebaõige kaalumisega ja ebaõige hindamisega, kinnitab ka fakt, et

seletuskirjas toodud käsitlus loodusväärtuste haruldusest ja ohustatusest ei vasta KKA enda

poolt tellitud ekspertiisis toodule. Nimelt sisaldub kaebaja arvates ekspertiisi lk-l 15 oluliselt

lühem loetelu ohustatud ja haruldastest liikidest. Kahetsusväärselt ei ole ka ekspertiisist

võimalik välja lugeda, millised neist liikidest olid juba varasemalt olemasoleva kaitseala raames

kaitstud.

5.7.3. Pärast seletuskirjas nimetatud inventuuride läbitöötamist jõudis kaebaja järeldusele, et

LKA moodustamise raames toimunud inventuuride käigus leiti taotletava ala osas kinnitust vaid

väga üksikute Tagadi SKV kaitse-eesmärgis nimetatud liikide esinemine (muud leitud liigid ei

ole kaitse-eesmärgiga hõlmatud, seega ei saanud olla aluseks ala LKA-sse arvamisel).

Täpsemalt leiti vaid mõni üksik kauni kuldkinga (II kaitsekategooria) leiukoht ja kahe

musträhni (III kaitsekategooria) elukoht. Karstiilmingud taotletaval alal ja terves LKA eristuvas

loodeosas puuduvad (ekspertiisi lisa 4, I tl 124). Ülevaadet selle kohta, kui esinduslik on

leiukoht (kogu riigi mastaabis) ning miks on vaja neid liike kaitsta just sel alal, ei nähtu kuskilt.

Oluline on sedastada, et ekspertiisis ei nimetata musträhni ohustatud ega ka haruldase liigina

(vt ekspertiisi p 15) ning ka seletuskirja lk-l 5 on musträhni nimetatud ohuväliseks liigiks. Seega

ei saa musträhni puhul rääkida haruldusest ja ohustatusest kui kaitse alla võtmise eeldusest ning

küsimus saab olla vaid selles, kas antud juhul tingib kauni kuldkinga olemasolu taotletava ala

LKA koosseisu arvamise ning seeläbi kaevandamise välistamise.

5.7.4. LKS § 48 lg-te 1-3 kohaselt tuleb vaid I kaitsekategooria liikide (mida vaidlusalusel ala

ei leidu) puhul tagada kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitse- või

hoiualadega või püsielupaikadega ning II kategooria puhul (nagu kaunis kuldking) vaid 50%-l

ja III kategooria puhul (nagu on musträhn) vaid 10%-l kasvukohtadel, lähtudes alade

esinduslikkusest. Määruses puudub vastav kaalutlus ja sellekohane motivatsioon, miks ei

piisanud senistest kauni kuldkinga ja musträhni kaitsmiseks loodud aladest, sh mäeeraldise

lähedusse jäävatest Tammiku ja Tuhala loodusalast.

Eeltoodu viitab kõik ühemõtteliselt sellele, et vaatlusalune ala (ja kogu Tagadi sihtkaitsevöönd)

on kaitse alla võetud mitte selleks, et tõepoolest need konkreetsed alad vääriksid oma

esinduslikkuse poolest looduskaitsealana kaitse alla võtmist, vaid kantuna eesmärgist alal

kaevandamine välistada. KKM on lähtunud ekslikust eeldusest, et looduskaitseala

moodustamiseks piisab pelgalt faktist, et üks või teine II või III kaitsekategooria liik alal asub.

Kaebaja toob välja, et kauni kuldkinga puhul oli 2013. a seisuga Keskkonnaregistrisse kantud

1026 kirjet (taime kasvukohta) ning 2013. a koostatud kauni kuldking kaitse tegevuskava

kohaselt (I tl 262-271p) oli juba 2011. a kaitstud 57% teadaolevatest kauni

kuldkingaleiukohtadest.

Musträhn, kelle puhul tuleb tagada vaid 10% elupaikade kaitse, on juba kaitstud 54 erineval

looduskaitselisel alal (I tl 273). Kuna kaevandamine ei too kaasa musträhni hävimist, vaid

ümberasumise kõrvalaladele), ei ole ka usutav, et ühe või paari isendi leidmine vaatlusalusel

alal oleks käsitletav eriliselt esindusliku alana, mis mahub oma esinduslikkuse poolest 10%

kaitstavate elupaikade hulka ning mis tingiks ala looduskaitseala hulka arvamise.

5.7.5. Kaebaja rõhutab, et ekspertiisi lisast 4 nähtuvalt ei saa olla mingit vaidlust, et

karstinähtusi LKA loodeosas, sh taotletaval ala, ei esine. Ka ei esine Nabala lubjakivimaardla

piirides (sh taotletaval alal) ühtegi seletuskirjas ja ekspertiisis ära nimetatud ajaloolis-

kultuurilist väärtust.

Nii seletuskirjas kui ka ekspertiisis on esteetilise väärtuse all nimetatud Tuhala Nõiakaevu, mis

teatavasti oli juba varasemalt Tuhala maastikukaitseala koosseisus kaitse all. R. Perens rõhutab

oma eksperthinnangus, et hüdrogeoloogilised uuringud ja modelleerimine on kinnitanud, et

lubjakivi kaevandamine Tuhala nõiakaevu veerežiimile mõju ei avalda. Seda, et Nõmmküla

karjääris kaevandamine ei saa avaldada mõju Tuhala nõiakaevu (arvestades mh selle kaugust

nõiakaevust) veerežiimile, kinnitavad ka mitmed teised kaebaja poolt juba ülal käsitlemist

leidnud tõendid.

5.7.6. Kõik laiendatud alad jäävad väljapoole Natura 2000 võrgustikuga hõlmatud alasid ning

nende alade osas puudub riigil automaatne kohustus ranget kaitserežiimi kohaldada ja siin on

riigil lai kaalutlusruum.

Seega ei saa määruse kehtestamisel õigustada Seletuskirjas viidatud liikide kaitse alla võtmise

eelduste täitmist loodus- ja linnudirektiividest tulenevate kohustuste täitmise vajadusega.

Kaebaja märgib ka, et taotletaval Nõmmküla karjääril kaevandamise mõju Natura 2000 alale

on hinnatud KMH raames ning KMH aruandest nähtub, et puudub mõju Natura 2000 alale.

Mõju puudumist Natura 2000 alale on kinnitanud ka GEC hinnang.

5.7.7. Kaebaja leiab, et määruse vastuvõtmisel on tehtud olulisi diskretsioonivigu, mis

mõjutasid asja sisulist otsustamist.

Määruse vastuvõtmisel on sisuliselt käsitletud (ja sedagi väga kallutatult ning pealiskaudselt)

vaid keskkonnakaitselist aspekti. Muud huvid on käsitlemata. Seejuures on määrusega

välistatud kaevandamine (millega kaasneb kaevandamisloa taotluse esitanud ettevõtjate oluline

ettevõtlusvabaduse riive) vaid ja üksnes kõrvaldamata (rõhutame, mitte kõrvaldamatu) kahtluse

pinnalt. Sellise kaalumise tulemusel vastu võetud haldusakt ei saa olla õiguspärane ega

proportsionaalne.

Määruse vastuvõtmisel ei saanud ettevaatusprintsiibist ega ka ühestki muust õigusaktist ega

üldpõhimõttest johtuvalt lähtuda eeldusest, et loodusväärtuste kaitse on a priori teistest huvidest

kaalukam.

Antud juhul oleks tulnud HMS § 4 lg 2 ja valitseva kohtupraktika kohaselt keskkonnakaitseliste

aspektide hindamise kõrval läbi viia järgmiste oluliste huvide ja mõjude kaalumine:

- avalik huvi loodusressursi säästlikuks kasutamiseks (PS § 5);

- avalik ja erahuvi maavara kaevandamise ja ehitusmaterjalide tootmise osas;

- lubjakivikillustiku varustuskindlus (Nabala lubjakivimaardla passiivseks muutmisega muutub

probleemseks Harjumaa ja Tallinna piirkonna varustamine ehituslubjakiviga);

- ettevõtlusvabadus (PS § 31) ja planeeritava riive proportsionaalsus ettevõtlusvabaduse suhtes;

- maaomanike huvid;

- riigi fiskaalhuvid (loodusressursi kasutamisest saadavad tulud, Rail Balticu trassi hind,

looduskaitseala moodustamisega kaasnevad kulud jms);

- Sedavõrd suure LKA moodustamise sotsiaalmajanduslikud mõjud.

Ühtegi eelnimetatud asjaoludest ei ole hinnatud ega kaalutud, arvesse võtmisest rääkimata.

Täpsemalt märgib kaebaja, et langetades otsustuse, mille tulemusel muutub riikliku tähtsusega

lubjakivimaardla täies ulatuses kaevandamatuks ja seejuures isegi kaalumata kasutuks muutuva

ressursi väärtust ning sellega seonduvaid huve, on vastustaja vaieldamatult eiranud PS §-st 5

tulenevat loodusressursi säästva kasutamise põhimõtet. Ka on eiratud MaaPS §-s 62 sätestatut,

mis näeb ette kohustuse tagada arvelevõetud maavara(varu) kaevandamisväärsena säilimine.

Seda, et ehituslubjakivi kui loodusressursi kasutamisega seonduvad mitte ainult kaevandajate

erahuvid, vaid ka avalikud huvid, kinnitab nii Riigikohtu kui ka alama astmete kohtute praktika,

aga ka KKM-i enda varasemad seisukohad (vt Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-09, samuti

Rahavälja ja Pahkla kohtuasjad).

Antud juhul on jäetud täielikult kaalumata ja arvesse võtmata, millised sotsiaalmajanduslikud

mõjud on üleriigiliselt tähtsa ehituslubjakivimaardla aktiivse tarbevaru (kogu alal kokku ca 52

miljonit kuupmeetrit) degradeerumisel passiivseks ning samuti Rail Balticu trassivariandi (mis

läbis kaitse alla võetud ala väheasustatud alasid ega riiva olulisi mäeeraldisi) kõrvaleheitmisel.

Rail Balticu trass lüheneks LKA moodustamata oluliselt ning sellega võiks säästa kuni 50 mln

eurot (vt V. Peterselli arvamus).

Antud juhul puudub kaebaja arvates igasugune analüüs sotsiaalmajanduslike mõjude osas,

veelgi enam, vaatamata vastavatele vastuväidetele ei ole ka välja toodud, miks sellist

mõjuanalüüsi

vajalikuks

ei

peeta.

Mõjuanalüüs

pidanuks

hõlmama

mõjusid

nii

kinnistuomanikele (sh metsaomanikele) kui ka alal kaevandada soovivate ettevõtetele, kuid

mitte ainult, hindama ka riiklikult tähtsa maardla kasutuks muutumise laiemaid mõjusid (toote

hind, tööjõud jne), Rail Balticu projekti kallinemine jms.

Kaebaja märgib, et lisaks puudulikule kaalutlemisele kujutab sotsiaalmajanduslike mõjude

hindamata jätmine ka Vabariigi Valitsuse 13.01.2011. a määrusega nr 10 kehtestatud Vabariigi

Valitsuse reglemendi §-i 5 lg 1 ja lg 2 rikkumist. Reglemendi alusel on kehtestatud mõjude

hindamise

metoodika

(kättesaadav

http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/mojude_hindamise_metoodika

.pdf ), mille kohaselt tuleb juhul, kui määrusega kaasnevaid olulised mõjud, neid ka sisuliselt

analüüsida.

Kaebaja rõhutab, et kõrvaldamata kahtlus ei saa olla kaitse alla võtmise ega ka väärtusliku

loodusressursi kasutamise keelamise põhjenduseks. Kui esineb kahtlus, tuleb see teaduspõhiste

uuringutega kõrvaldada, mitte võtta ala kaitse alla nö igaks juhuks. Kuna Määruses jäeti

kahtlust kõrvaldavat eksperthinnangud kõrvale, oleks tulnud selgitada, miks nendega ei

arvestatud ning vajadusel tellida täiendavad uuringud. Seda aga ei tehtud.

Ka märgib kaebaja, et Seletuskirjas mainitud ettevaatusprintsiip ei saa olla õigustuseks LKA

moodustamiseks. Ettevaatusprintsiip ei ole antud juhul kohaldatav, kuna ei esine

kõrvaldamatuid kahtlusi ja võimatust asjaolusid teaduspõhiselt välja selgitada. Veelgi enam,

ettevaatusprintsiip ei tähenda seda, et olulist loodusressurssi kasutuks muutev ja seeläbi riigi

konkurentsivõimet kahjustav ning riigi fiskaalseid huve kahjustav, samuti eraisikute

ettevõtlusvabadust ja omandiõigust äärmiselt intensiivselt riivav tegevus saaks tugineda pelgalt

kõrvaldamata kahtlusele, jättes teaduspõhised eksperthinnangud kõrvale, mis üheselt

kinnitavad sellise kahtluse alusetust.

Kuigi keskkonnaõiguses on ettevaatusprintsiibile tuginemine teatud juhtudel võimalik, ei

tähenda ettevaatusprintsiip seda, et kaalumine võiks olla täiesti suvaline ja hindama peaks ainult

keskkonnakaitselisi aspekte. Ettevaatusprintsiip ei saa olla õigustuseks suvalise ja

motiveerimata haldusakti andmisele (vt ka Pahkla kohtuotsuse lk 26, 38 (Tallinna Halduskohtu

otsus nr 3-09-1232)).

Sisuliselt ei ole piirangute proportsionaalsust üldse analüüsitud. Kui huve oleks kohaselt

kaalutud, oleks ka vastustaja pidanud järeldama, et Olemasoleva Kaitseala sedavõrd ulatusliku

laiendamisega ning lubjakivi kaevandamisega kaasnevad piirangud on ebaproportsionaalsed.

Konkreetselt kaebaja puhul on ühemõtteliselt tegemist ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse

riivega. Riigikohus on ka asjas nr 3-4-1-27-13 rõhutanud, et keskkonnakaitse on küll oluline,

kuid see ei saa olla automaatselt ülimuslik mistahes teiste õiguste ja huvide suhtes ning ka

keskkonnakaitsealaste otsuste langetamisel tuleb jälgida proportsionaalsuse printsiipi. Antud

juhul seda tehtud ei ole.

Kaevandamise välistamine kui LKA moodustamise tegelik eesmärk on käsitletav lubamatu

kaalutlusena (vt Tallinna Halduskohtu otsus Pahkla asjas 3-09-1232 lk 39).

Antud juhul pole põhjendatud ega kontrollitud, miks just Määruse lisaks oleval Kaardil

nähtuvatel aladel on valitud rangema režiimiga sihtkaitsevöönd ning ülejäänud aladel

piiranguvöönd. Seejuures ei ole kohaselt hinnatud ja kaalutud ka LKS §-st 31 lg 2 tulenevat

võimalust kaitse-eeskirjaga lubada piiranguvööndis kaevandamine. Kaardilt nähtuvalt on

planeeritavad kaevandamisalad praktiliselt terves ulatuses arvatud just rangema režiimiga

sihtkaitsevööndisse (nagu ka kaebaja taotletava Mäeeraldise puhul) ning seda ilmselgelt mitte

seetõttu, et just kaevandamisaladele oleksid koondunud LKA ala kõige väärtuslikumad linnu-

ja taimeliigid, vaid ilmselgelt johtuvalt LKA tegelikust loomise eesmärgist – s.o välistada

kaevandamistegevus kogu alal.

Eriti puudulik on kaalumine olnud LKA loodeosa osas, kuhu jääb ka Mäeeraldis. KKA ei ole

sisuliselt üldse kaalunud kaebaja 13.06.2014 kirjas tehtud ettepanekut jätta loodeosas LKA-st

välja, mis kuidagi ei kahjustaks LKA terviklikkust ega loodusväärtusi. KKA 08.09.2014 kirjas

mööndakse seejuures, et kaebaja ettepanekus esitatud piirides moodustatav kaitseala oleks

territooriumilt terviklik, kuid märgitakse, et ökosüsteemi toimimine ei pruugi (mis viitab selgelt

oletusele ja ebakindlusele, mitte aga teaduspõhisusele) olla tagatud samaväärselt esialgselt

kavandatud alaga. Nagu öeldud, ei ole Määruses üldse kaebaja ettepanekut käsitletud ning seega

reaalselt välja selgitatud, miks oleks loodeosa kaasamine siiski hädavajalik (kui on mööndud

ala terviklikkust ka ilma selle alata). Oletuste ja hirmude pinnalt ei saa niivõrd intensiivselt

isikute õigusi riivavaid otsustusi langetada ning tuhandete hektarite viisi alasid kaitse alla võtta.

5.8. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et esmalt vajab täpsustamist vastuse

p-s 1.29 toodud väide, et Keskkonnaametile toimetati alles 30.07.2014 (s.o pärast eelnõu

avaliku väljapaneku lõppemist toimunud koosolekul) kätte kaebaja vastuväited ja ettepanek

moodustatava LKA muutmiseks. Vastustaja seab kahtluse alla kaebaja väite, et see ettepanek

edastati Keskkonnaametile (KKA) kui ka KKM-ile juba 13.06.2014 (s.o tähtaegselt). Kuigi

kaebaja on juba kaebuse lisadega 23-24 (I tl 157-166) tõendanud nimetatud ettepaneku

edastamist nii KKM-ile kui ka KKA-le just 13.06.2014, esitab kaebaja 13.06.2014 e-kirja koos

sellele lisatud lisaga kujul, nagu see sai KKA-le ja KKM-ile edastatud (III tl 116-126).

Kaebajale ei ole tulnud nimetatud kuupäeval veateadet, et e-kiri ei ole kohale toimetatud.

Vastustaja ei saa väita ka seda, et nimetatud e-kiri ei jõudnud kohale mahu tõttu, kuna sama e-

kiri jõudis 30.07.2014 saadetuna kohale.

Eeltoodust johtuvalt jääb kaebaja kaebuses toodud seisukoha juurde, et kaebaja 13.06.2014

kirjale ei ole õigeaegselt vastatud ning kaebaja vastuväited on jäetud määruses ja seletuskirjas

põhjendamatult käsitlemata. Kaebaja märgib, et isegi kui vastustaja oleks tõepoolest kaebaja

vastuväited/ettepanekud kätte saanud alles 30.07.2014, oleks ta igal juhul saanud ja pidanud

käsitlema ja kaaluma neid vastuväiteid määruse vastuvõtmisel. Erinevalt teistest vastuväidetest

ei ole kaebaja poolt esitatud vastuväidetele ega ettepanekutele seletuskirjas isegi viidatud,

rääkimata nende arvestamisest ja kaalumisest. Tegemist on ka olulise motiveerimispuudega ja

LKS § 11 lg 4 p 6 rikkumisega.

5.9. Kaebaja ei nõustu vastustaja kitsendava käsitlusega sellest, et kaebuse sisulised vastuväited

väljuvad kaebeõiguse piiridest. Vastustaja leiab, et kaebaja väited saavad piirduda vaid kaebaja

õiguste kaitsega seotud argumentidega ning sellest johtuvalt ei ole asjakohased nt maavarade

kasutamise põhimõtete, riiklike huvide jms kohtuliku kontrolli ulatusest väljuvad küsimused.

Kaebaja eeltooduga ei nõustu. Määruse seletuskirja p-s 2.5.5.3 on toodud: „Praegu põrkuvad

Nabala-Tuhala alal kaks erinevat huvi: kaitsta loodusväärtusi või kaevandada lubjakivi.

Arvestades riigimaale plaanitavate maardlate suurt pindala ja kaevandamise mõju tundliku

veerežiimiga alale, kus asuvad allikad, allikasood ja karstiilminguid, ei ole võimalik mõlemat

eesmärki korraga saavutada. Seetõttu ei ole loodaval kaitsealal kaevandamine lubatud. Maavara

kaevandamisel nii kaitsealal kui ka selle naabruses.” Kaebaja leiab, et kuna antud juhul on

määruse vastuvõtmist motiveeritud avalike huvidega (looduskaitselised väärtused) ja samas on

käsitletud ka maavarade kaevandamise küsimust (antud käsitlus on küll sisult ebaõige ja seda

on tehtud ebapiisaval määral), siis tuleb igal juhul kohtul kaebuse lahendamisel anda hinnang

ka sellele, kas neid erinevaid avalikke huve (looduskaitse ja maavara kasutamine) on ka

kohaselt kaalutud.

Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu seisukoht 15.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-67-14 (vt

p 18): “Õige on kassaatorite seisukoht, et avaliku huvi kaalukust võib olla oluline hinnata ka

subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse lahendamisel, juhul kui haldusakti andmist on

motiveeritud avaliku huviga.”

Seega on kaebaja sisulised vastuväited, sh maavaravaru kasutamisega seonduvalt, igati

asjakohased ja kuuluvad hindamisele.

5.10. Vastuse ptk-s 2.2 käsitleb vastustaja Nabala-Tuhala piirkonda kui ainulaadset terviklikku

loodusala, üritades kohust veenda, et ka taotletava ala näol on tegemist väärtusliku loodusalaga.

See ei vasta kaebaja arvates tõele. Asjas esitatud tõenditest (määruse aluseks olev Ekspertiisist,

KMH aruandest, Steigeri hinnangust, Paali eksperthinnangust, AS Mavesi tööst, KKA

08.09.2014 vastuskirjast, Sepa ekspertiisist) nähtub üheselt, et puudub tegelik vajadus ning ka

põhjendus käsitleda kogu vaidlusalust piirkonda ainulaadse tervikliku loodusala osana. Igal

juhul puudub vajadus ja põhjendus hõlmata LKA koosseisu taotletavat ala ning kõigist

asjaoludest nähtuvalt on seda tehtud vaid põhimõttelisest eesmärgist välistada kaevandamine

kõigil vastava piirkonna aladel.

5.11. Vastustaja Vastuse p-st 2.3 nähtuvalt tugineb vastustaja taotletava ala loodusväärtuste

olemasolu põhistamisel KMH aruandele (tl 26-65p, I kd) ja selle lisaks olevale T. Kuke 2007.

a inventuurile (III tl 1-11). Lisaks viitab vastustaja ka Tirts ja Tigu aruandele (TT aruanne, II tl

13-146).

Vastustaja jätab arvestamata, et alates 2007. aastast, mil inventuur tehti, on vaidlusalust ala

jätkuvalt oluliselt metsamajandatud. Määruse vastuvõtmisel ei olnud kohane tugineda 2007. a

inventuurile, kuna faktiline olukord loodusväärtuste osas on muutunud. Seda, et

loodusväärtuste osas on tegemist väheväärtusliku ning tugevalt metsamajandatud alaga, samuti,

et olukord on võrreldes 2007. a muutunud, kinnitab ka Paali eksperthinnang (tl 133-135, III

kd). T. Paal teostas nimetatud alal inventuuri 2015. a juunis ning ka sel ajal käisid taotletaval

alal raietööd. T. Paali hinnangul ei ole loodusväärtuste esinemise aspektist põhjendatud

kõnealuse ala kaitse alla võtmine. Antud alalt on leitud vaid üksikuid kauni kuldkinga

puhmikuid (kokku ainult 5) ning võrsete arv jääb enam kui 60 ha suurusel maa-alal kokku alla

30. Seega ei ole tõene ega faktilistele asjaoludele vastav vastustaja väide, et Nõmmküla

mäeeraldisel kasvab ohtralt kaunist kuldkinga.

Kaebaja leiab, et ainus inventuur, millest vastustaja taotletava ala osas lähtus, oli just 2007. a

inventuur, mis nagu 2015. a inventuurist nähtub, ei kajasta loodusväärtuste hetkeseisu määruse

vastuvõtmise ajal. 2007. a inventuuri ega ka 2015. a inventuuri pinnalt ei ole võimalik kuidagi

nõustuda vastuses tooduga, et kaevandusalal asuvate kauni kuldkinga leiukohtade hävitamine

nõrgendaks kauni kuldkinga populatsiooni olulisel määral (lähtudes üleriigilist arvukusest).

Nagu märgitud, ei ole tegemist esindusliku alaga ning kaitse all on niigi juba üle 50% kauni

kuldkinga populatsioonist. Teisi kaitsealuseid liike, mille kaitsmine oleks ka vaidlustatud

määrusega kehtestatud kaitse-eeskirja kaitse-eesmärgiks, taotletaval ala ei esine ning neid ei

ole vastuses välja toodud.

Kaebaja ei nõustu vastuses toodud väitega, et justkui võiks ka kaevandusala ümbruses vähemalt

3,6 km raadiuses kauni kuldkinga populatsioon kahjustatud või hävitatud saada. Kaebaja

rõhutab, et põhjavee alanemine antud liike ei mõjuta, kuna nad pole põhjaveetoitelised, vaid

sõltuvad sademetest (T.Paali 2015 inventuur ja Steigeri hinnang). Nii 2007. a inventuuris kui

ka 2015. a inventuuris on peetud võimalikuks kaevandusalale jäävate kaunite kuldkingade

ümberistutamist. Arvestades populatsiooni väiksust, oleks see väga lihtne ja mõistlik meede.

Täiesti meelevaldselt ja moonutatult on vastustaja kaebaja arvates käsitlenud planeeritava

kaevanduse mõjuala kaitsealuste taimede negatiivse mõju aspektist. Nii KMH-st, 2007. a

inventuurist kui ka Steigeri hinnangust nähtub selgelt, et isegi kui ei võetaks kasutusele

leevendusmeetmeid, siis ei mõjutaks põhjavee alanemine väljaspool mäeeraldist kauni

kuldkinga populatsiooni märkimisväärselt. KMH aruandest nähtuvalt ( I lk 31 tl 26-65p), isegi

kui ei võetaks kasutusele ühtegi leevendusmeedet, ei ulatuks mõjuala kaugemale kui 0,3-1,7

km. Seejuures ei tähenda mõjuala kaugeltki seda, et sellel alal kaunis kuldking hävineks. Nagu

öeldud, ei ole tegemist põhjaveetoitelise taimega, mida põhjaveetaseme alanemine mõjutaks.

KMH lk-l 55 on selgitatud, et kui kasutusele võtta leevendusmeetmeid (nagu veetõkke

kontuurtranšee), siis on mõju veerežiimile minimaalne ning põhjavee taseme langus antud

piirkonnas on võimalik praktiliselt ära hoida. Täiendavaid selgitusi selles osas on toodud

Steigeri hinnangu vastustes küsimustele 2-5. Steigeri hinnangu p-des 2 ja 3 on selgitatud, et

põhjaveetaseme alandamise vältimiseks on võimalik rakendada mitmeid leevendusmeetmeid,

mh on toodud, et kontuurtranšee rajamisel oleks ajutine veetaseme alanemine kuni 0,5-0,9 km

raadiuses, ent see taastuks tõkke valmimisel. Seejuures veetaseme muutus maapinnalähedases

veekihis oleks minimaalne ega erineks oluliselt sesoonsest veetaseme kõikumisest. Steigeri

hinnangus (vt vastus küsimusele nr 7, III tl 129 pöördel) on välja toodud, et maasisese

hüdrotõkke rajamisel veerežiim ja kasvutingimused mäeeraldisest väljaspool ei muutu, seega

puudub negatiivne mõju kauni kuldkinga populatsioonile.

Nii nagu selgitatakse KMH aruandes ja ka Steigeri hinnangus (vt vastus küsimusele nr 6, III tl

129 pöördel), on võimalik ja seda on ka praktikas kasutatud, et kaevandamisloa eritingimuseks

seatakse leevendusmeetmete järgimise kohustus. Kaebaja on igati valmis kasutusele võtma

leevendusmeetmeid, sh Steigeri soovitatud hüdrotõkke rajamise kohustuse, mis aitaks täielikult

välistada veerežiimi muutust väljaspool mäeeraldist ning mh mõju kaunile kuldkingale.

Mäeeraldisele jäävad kauni kuldkinga isendid (mida on 2015. a inventuurist nähtuvalt vaid

üksikud), on kaebaja valmis ümber istutama.

Vastuses O. Abneri kordusinventuurile viitamine taotletava ala loodusväärtuste aspektist on

asjakohatu, kuna kordusinventuuri käigus ei inventeeritud vaidlusalust ala.

Vastuses toodud käsitlus, mille kohaselt toob põhjavee alanemine kaasa niiskuslembeste

taimede asendumise teistega ja vaid 5 aastat kestev 20-sentimeetrine soovee alanemine võib

esile kutsuda taimekoosluste tõsise muutumise, ei ole antud ala puhul kaebaja arvates

absoluutselt asjakohane. Nii nagu ülal käsitletud tõenditega tõendatud (mh vastustaja enda

esitatud 2007. a inventuuriga), ei esine antud alal soiseid ja põhjaveetoitelisi taimekooslusi,

mida võiks veerežiimi muutus mõjutada. Antud piirkonnas ei esine liigirikkaid madalsoid

(erinevalt teistest kaevandamistaotlustega hõlmatud aladest), mille puhul võib tõesti rääkida

soovee alanemise negatiivsetest mõjudest. Madalsoodele ja allikasoodele mõju puudumise osas

vt lisaks 2007. a inventuurile ka Steigeri hinnangu p 9. Sepa Ekspertiisi lk 59 (Ekspertiisi lisa

4, I tl 124) kaardilt nähtuvalt asuvad liigirikkad madalsood taotletavalt alalt mitme kilomeetri

kaugusel. Ka vastustaja poolt tõendina esitatud A. Kivistiku poolt 2013. a läbiviidud allikate,

allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuuris ei ole vaidlusalusel mäeeraldise alal

inventuuri läbiviija poolt ära nimetatavaid allikaid, allikasoid, lubjarikkaid soid ja karstinõgusid

välja toodud.

Seoses kuivendatud alade taastumispotentsiaaliga märgib kaebaja, et antud piirkonna osas ei

ole taastumispotentsiaalist rääkida kohane.

5.12. Kaebaja märgib, et vastustaja vastuses ei ole ühegi tõendi ega ka tõsiseltvõetava

vastuväitega ümber lükatud asjaolu, et taotletaval ala ei ole leitud ühtegi linnuliiki, mille puhul

oleks täidetud LKS § 7 sätestatud eeldused ala kaitse alla võtmiseks.

5.13. Ala veerežiimiga seonduvalt märgib kaebaja, et pole mingit põhjust ega õiguspärast

põhjendust käsitleda kõikide karjääride mõjusid kumulatiivselt ja kohelda kaevandajaid

(taotlejaid) võrdselt olukorras, kus tegemist on nii asukoha kui ka loodusväärtuste poolest täiesti

erinevate aladega.

Antud juhul on tõenditega tõendatud, et antud alal karstivormid ja liigirikkad madalsood

puuduvad (vt nt Sepa Ekspertiisi lisa 4, I tl 124);

Tõenditega on tõendatud, et Nõmmküla karjääri alanduslehtri mõju ei ulatuks

leevendusmeetmete rakendamiseta üle 1,7 km (vt KMH aruanne, Steigeri hinnang). Kuna antud

juhul on mõistlik ja kaevandaja igati valmis eritingimuseks võtma leevendusmeetmete

rakendamise (nt veetõke), on sellega alanduslehtri mõju praktiliselt välditav.

Antud piirkonnas ei esine madalsoid ega muid põhjaveetoitelisi taimi (Sepa Ekspertiisi lisa 4, I

tl 124, 2007. a inventuur), mis oleksid tundlikud põhjaveerežiimi muutusele.

Veerežiimi muutuste ulatus ja mõju on prognoositav. Mõju taimestikule on hinnatud juba 2007.

a inventuuris (märkimisväärne mõju puudub), KMH aruandes, 2015. a inventuuris, samuti GEC

hinnangus (tl I 71-94). Ka selgitab Steiger oma hinnangu p-s 15, et kuna antud Nõmmküla

karjääri mõjualas ei ole suuremõõtmelisi karstivorme tuvastatud, on võimalik ka mõjusid ette

hinnata ning tegemist ei ole teiste Eesti karjääridega võrreldes erilise alaga. Vastupidi, tegemist

on praktika ja prognoositavuse seisukohalt tavapärase piirkonnaga.

Nõmmküla mäeeraldis asub LKA loodeserva äärealal. Oma asukohast tulenevalt ei ole

kõnealune ala terviklikkuse ja sidususe tagamiseks LKA koosseisus mingil moel oluline.

Antud juhul on tõendatud ja seda pole ühegi vastustaja poolt esitatud tõendiga ümber lükatud,

et leevendusmeetmete rakendamisel Nõmmküla karjääris kaevandamisel olulisi negatiivseid

mõjusid ümbruskonna veerežiimile ja taimestikule ei esineks.

Kaebaja leiab, et vastustaja 08.03.2016 vastuse lisaks 1 (III tl 156) olevale kaardile on

alanduslehtri mõjupiirkond täiesti meelevaldselt ja valesti märgitud. Vastustaja koostatud

kaardil kujutatud vee alanduslehtri (2 km) ulatuse ebaõigsust on käsitletud Steigeri 29.03.16

hinnangus (III tl 165-171). Sellest johtuvalt on vale ka vastustaja vastustest toodud käsitlus 2-

3 km kaugusele ulatuvast „lähikonnast“.

Teiseks tuleb kaebaja arvates silmas pidada, et vastustaja esitatud kaardile kantud andmed on

otseses vastuolus vastustaja enda poolt varasemalt esitatud tõenditega – 2007. a inventuuriga

(vt III tl 1-11) ja ka Sepa ekspertiisiga (vt II tl 147-182), mis oli vaidlustatud haldusakti andmise

aluseks. Madalsoode esinemist antud piirkonnas ei kinnita 2007. a inventuur ega ka Sepa

ekspertiis. Sepa ekspertiisi lisadest (eeskätt lisa 4, I tl 124) nähtub, et mäeeraldisel ja kogu LKA

loodeosas puuduvad loodusväärtustena allikad, karst, soo ja soostuvad elupaigad ning alale

jäävad vaid üksikud II ja III kaitsekategooria taimed ja linnud, mis ükski ei ole ainuomased

vaid sellele kasvukohale ega kuulu ka kaebaja väitel haruldaste ja eriliselt ohutatud liikide

hulka.

Antud

piirkonnas

ei

esine

liigirikkaid

madalsoid

(erinevalt

teistest

kaevandamistaotlustega hõlmatud aladest), mille puhul võib tõesti rääkida soovee alanemise

negatiivsetest mõjudest. Madalsoodele ja allikasoodele mõju puudumise osas palub kaebaja

lisaks 2007. a inventuurile vaadata ka Steigeri 23.02.2016 hinnangu p-st 9. Sepa ekspertiisi lk

59 kaardilt nähtuvalt asuvad liigirikkad madalsood taotletavalt alalt mitme kilomeetri kaugusel.

Ka vastustaja poolt tõendina esitatud A. Kivistiku poolt 2013. a läbiviidud allikate, allikasoode,

lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuuris ei ole vaidlusalusel mäeeraldise alal inventuuri

läbiviija poolt ära nimetatavaid allikaid, allikasoid, lubjarikkaid soid ja karstinõgusid välja

toodud.

Kuigi vastustaja 08.03.2016 esitatud kaart tuleks tõendina kõrvale jätta ainuüksi selle oluliste

vastuolude tõttu teiste asjas kogutud tõenditega, pidas kaebaja siiski vajalikuks lasta

asjatundjatel hinnata, millistele andmetele vastustaja kaart tugineb. Steigeri 29.03.2016

hinnangu p-st 2 nähtuvalt jääb lähim EELISest nähtuv madalsoo ca 1,8 km kaugusele ja

järgmine ca 2 km kaugusele. Seega ühtegi EELISest nähtuvat madalsood taotletaval ala ega ka

kaevanduse mõjupiirkonnas (isegi kui ei kasutataks leevendusmeetmeid) ei ole. Ülejäänud

väidetavate madalsoode esinemine tugineb Maa-ameti mullastiku kaardile ning selle kaardi

seletuskirja kohaselt on metsade mullastik kaardistatud aastatel 1976-1989, kavandatava

karjääri ümbritsevale territooriumile on rajatud aga ulatuslik kraavitus 1997-2003. Seega on

tegemist äärmisel vananenud andmetega, mille pinnalt saab teha vaid ühe järelduse – tegemist

on tõenäoliste madalsookoosluste kunagise esinemisega, millest on praeguseks säilinud vaid

mineraliseeruv turbakiht (vt Steigeri 29.03.2016 hinnangu p 2). Steigeri hinnangus on

rõhutatud, et madalsoid ei ole tuvastatud KMH raames koostatud 2007. a inventuuris ega ka J.

Paali ja E. Leibaku 2013. a läbi viidud Eesti soode seisundi ja kaitse inventuuri käigus (Paal, J.

Leibak, E. „Eesti soode seisund ja kaitstus.)“ Viimati nimetatud dokumendile on viidanud oma

27.04.2016 vastuse p-s 2.3.3 kui asjakohasele materjalile ka vastustaja ise ning on märkinud, et

nimetatud

dokument

on

kättesaadav

e-kataloogi

Ester

kaudu

http://www.ester.ee/record=b2953665*est .

Seega on kaebaja arvates tõendatud, et kaevandamistegevus Nõmmküla karjääris ei mõjutaks

madalsoode ega allikasoode seisundit. Antud küsimuses on seega oluline, mõistmaks

vastuolusid vastustaja poolt varasemalt esitatud tõendite ja 08.03.2016 vastusele lisatud kaardi

vahel, võtta asja materjalide juurde tõendina ka 29.03.2016 Steigeri hinnang.

Ka juhib kaebaja tähelepanu sellele, et vaidlusalune ala on arvatud Tagadi sihtkaitsevööndi

hulka ning selle ala kaitse-eesmärgiks ei ole, erinevalt teistest planeeritavatest

kaevandamisaladest (nt Rahaaugust), madalsooelupaikade (7230) kaitse. Vaidlustatud määruse

seletuskirja lk-lt 14 nähtuvalt on Tagadi sihtkaitsevöönd moodustatud konkreetselt seal ära

nimetatud II ja III kaitsekategooria liikide kaitseks, millest taotletaval ala on leitud vaid vähesed

kauni kuldkinga isendid ja 2 musträhni isendit. On ilmne, et kui antud alal oleks asunud reaalset

kaitset vääriv madalsoo- või allikasooelupaik, siis oleks seda ka Sepa ekspertiisis välja toodud

ning ala kaitse alla võtmisel kaitse-eesmärgiks seatud.

5.14. Ükski vastustaja poolt toodud vastuväide ei lükka ümber kaebaja järeldusi, et Sepa

ekspertiisist ei leia objektiivseid ega teaduspõhiseid, LKS §-le 7 ja 8 vastavaid põhjendusi

taotletava ala (ja kogu loodeosa) kaitse alla võtmiseks.

5.15. Vastustaja märgib, et antud juhul ei olnud ettevaatusprintsiip kohaldatav, sest ei esinenud

objektiivselt olukorda, kus oleks eksisteerinud kõrvaldamatu kahtlus, mida ei oleks saanud

kõrvaldada teaduspõhiste uuringutega. Asja materjalidest nähtub, et kogutud oli piisavaid ja

teaduspõhiseid tõendeid selle kohta, et kaevandamisel (eeskätt just Nõmmküla karjääriväljal

kaevandamisel) puudub oluline negatiivne mõju ümbruskonna loodusväärtustele. Tegemist ei

olnud olukorraga, kus kaevandamismõjude osas oleks valitsenud täielik määramatus või

ebaselgus. Määruse vastuvõtmisel jäeti L. Vallneri arvamusega vastuolus olevad ja selles

toodud kahtlusi kõrvaldavad mitmed eksperthinnangud kõrvale. See aga ei õigusta

ettevaatusprintsiibi rakendamist. Vajadusel oleks saanud ja pidanud vastustaja tellima

täiendavaid uuringuid, millega oleks saanud kahtlused ja vastuolud kõrvaldada. Seda aga ei

tehtud. Steigeri hinnangu vastuses küsimusele 15 on selgitatud, et kuna Nõmmküla karjääri

piirkonnas ei ole suuremõõtmelisi karstivorme, siis ei esine ka määramatust ning mõjud on

võimalik välja selgitada. Seega antud juhul ei esine Riigikohtu lahendis 3-3-1-86-06 viidatud

olukord, kus puuduksid võimalused kindlaks teha loodusobjektile kaasnevaid mõjusid.

Kaebaja märgib vastuseks vastuses toodule, et antud juhul ei õigusta ka ala väidetava tervikliku

kaitse vajaduse aspekt ettevaatusprintsiibi rakendamist. Arvestades seda, et taotletav ala jääb

kaugele eemale senistest kaitsealadest ja täielikult moodustatud LKA äärealale, samuti

põhjusel, et Sepa Ekspertiisi lisast 4 nähtuvalt puuduvad antud alal karstivormid ja nii 2007. a

kui ka 2015. a inventuurist nähtuvalt ka veerežiimi muutustele tundlik taimestik, ei ole

ettevaatusprintsiibi rakendamine kuidagi põhjendatud. Seda enam, et antud ala osas on

põhjalikult uuritud ka kaevandamise võimalikke mõjusid ja ka leevendusmeetmeid ning need

olid vastustajale määruse vastuvõtmisel teada (nt KMH aruanne, GEC hinnang, Perensi 2014.

a hinnang).

5.16. Kaebaja väidab, et vastustaja möönab, et ala oleks terviklik ka ilma loodealata, ent viitab

KKA paljasõnalisele vastuväitele, et ökosüsteemi toimimine ei pruugi olla tagatud samaväärselt

esialgselt kavandatud kaitsealaga. Seda, kuidas ökosüsteemi toimimine on takistatud ilma

loodealata, vastustaja ei põhjenda.

Kaebaja kaebeõiguse piiridest ei välju muuhulgas ka varustuskindluse küsimused. Kaebaja

vaidleb vastu ka vastustaja väitele, et ehituslubjakivi varustuskindlus on tagatud 24,8 aastaks.

Põhjendatud ei ole pidada ühist arvestust ehituslubajakivi ja ehitusdolokivi osas, samuti

käsitleda madala- ja kõrgemargilist lubjakivi koos. Avalikult kättesaadavast „Ehitusmaavarade

kasutamise riiklikust arengukavast 2011-2020“ nähtub, et 2008. a seisuga oli ehituslubjakivi ja

ehitusdolokivi varustuskindlus Harju maakonnas vaid 16 aastat.

Vastustaja on 08.03.2016 vastusele lisanud maavaravarude tabeli, millest nähtub, et Tallinna

piirkonna lubjakivi varu jätkub üle 10 aastaks, täpsustades, et ehituskivi varu on 10,59 aastaks.

Seega on vastustaja hinnangul piisavalt pikk aeg, et teha kõik vajalik uute mäeeraldiste

saamiseks.

Kuigi ainuüksi nimetatud tabel tõendab, et vastustaja on määruse vastuvõtmisel lähtunud

valedest eeldustest (määruse vastuvõtmisel lähtuti sellest, et varustuskindlus on tagatud üle 20

aastaks), on vastustaja arvestustes jätkuvalt vead sees. Neid puudusi selgitab kaebaja Steigeri

29.03.2016 hinnanguga koos hinnangule lisatud tabelitega. Hinnangus on selgitatud, et

„Ehitusmaavarade kasutamise riikliku arengukava aastateks 2011-2020“ kohaselt on loetud

kriitiliseks olukorda, kui ehitusmaavara jätkub vähem kui 10 aastaks, arvestades

kaevandamisloa saamiseks ja mäeeraldistel ettevalmistustöödeks kuluvat aega. Hinnangust

nähtuvalt on Nõmmküla karjääri varustuskindlus Harju maakonnas vaid 7,7 aastat.

Eelnevaga on tõendatud, et vastustaja ei ole määruse vastuvõtmisel kohaselt kaalunud

varustuskindlusega seotud küsimusi ning on lähtunud varustuskindluse osas valedest eeldustest.

Seega esinevad määruses olulised kaalutlusvead.

5.17. Seonduvalt alanduslehtri ulatusega ja võimalike leevendusmeetmetega on kaebaja oma

23.02.2016

vastuse

p-des

ja

käsitlenud

ka

konkreetselt

rakendatavaid

leevendusmeetmeid, mida on käsitletud nii KMH aruandes kui ka Steigeri 23.02.2016 hinnangu

vastustes küsimustele 2-5. Steigeri hinnangu p-des 2 ja 3 on selgitatud, et põhjaveetaseme

alandamise vältimiseks on võimalik rakendada mitmeid leevendusmeetmeid, mh on toodud, et

kontuurtranšee ehk hüdrotõkke rajamisel oleks ajutine veetaseme alanemine kuni 0,5-0,9 km

raadiuses, ent see taastuks tõkke valmimisel. Seejuures veetaseme muutus maapinnalähedases

veekihis oleks minimaalne ega erineks oluliselt sesoonsest veetaseme kõikumisest. Steigeri

hinnangus (vt vastus küsimusele nr 7) on välja toodud, et maasisese hüdrotõkke rajamisel

veerežiim ja kasvutingimused mäeeraldisest väljaspool ei muutu, seega puudub negatiivne

mõju kauni kuldkinga populatsioonile.

Vastustaja üritab oma vastuses kõnealuste leevendusmeetmete rakendamise võimalikkust

kahtluse alla seada väitega, et sellist hüdrotõket ei ole keegi seni Eestis ehitanud, mistõttu

puudub igasugune kindlustunne. Eeltoodud väite soovib kaebaja ümber lükata Steigeri

29.03.2016 hinnanguga, milles on välja toodud, et tegemist ei ole millegi ennenägematu ja

esmakordselt kasutatava ehitusmeetodiga, vaid samasugust ehituslikku põhimõtet kasutatakse

nii Eestis kui mujal maailmas laialdaselt. Selle meetodi kindluses ei ole põhjust kahelda.

5.18. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 34 270,50

eurot (käibemaksuta), millest 30 eurot on riigilõiv, vastavalt kohtule esitatud menetluskulude

nimekirjale (IV tl 74-98). Kaebaja vaidleb vastu vastustaja taotlusele hüvitada viimasele

menetluskulud (õigusabikulud). Kaebaja leiab, et tulenevalt kohtupraktikast ei hüvitata

vastustaja menetluskulusid juhul, kui need on seotud välise õigusabi kasutamisega riigiasutuses

põhitegevuse raamesse jäävas kohtuasjas.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

6.1. Kõigepealt leiab vastustaja, et kaebajal on probleemid seoses kaebeõigusega käesolevas

asjas.

6.1.1. Vastustaja leiab, et kaebaja kaebeõigus ei saa põhimõtteliselt ulatuda vaidlustatud

määruse tervikuna kontrollimiseni ega selle tervikuna tühistamiseni. Seega ei saa antud kaebuse

rahuldamine viia vaidlustatud määruse tühistamiseni suuremas geograafilises ulatuses kui see,

millega on seotud kaebaja huvi. Vastustaja leiab, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla kaebeõigust

määruse tervikuna tühistamiseks.

Vaidlustatud määrus kehtestab kaitserežiimi ka nendele kaitstavatele loodusobjektidele, mis on

juba varasemalt kaitse all. Vaidlustatud määruse §-ga 19 tunnistatakse kehtetuks alal varem

kaitserežiimi kehtestanud õigusaktid. Seega tekitaks määruse tervikuna tühistamine õigusliku

vaakumi ka juba varasemast kaitse all olevate alade osas.

6.1.2. Vastustaja leiab, et kaebaja ei saa oma subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud

kaebust põhjendada mitte igasuguste argumentidega, vaid just nendega, mis on kaebaja õiguste

kaitsega seotud. Kaebaja ei saa oma väidetava subjektiivsete õiguste rikkumise kõrvaldamiseks

esitatud kaebust põhjendada väidetavate avalike huvidega seotud argumentidega nagu maavara

varustuskindlus piirkonnas või suurte riigi infrastruktuuriobjektide maksumus. See seondub

kaebeõigusega, sest kaebeõigusest lähtuvad sisulised piirangud kohtulikult kontrollitavate

teemade osas. Antud asjas on asjakohased üksnes need argumendid, mis on otseselt seotud

kaebajate huvidega. Kaebuses sisaldub mitmeid väiteid, millele kaebaja kaebeõigus ei ulatu

ning millele käesolevas asjas kohtulik kontroll ei laiene.

Asjaolu, et kaebaja ei saa subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse puhul käesolevas

asjas toetuda avalike huvidega seotud argumentidele, on kinnitanud ka Tallinna Halduskohus

oma 29.01.2016 otsuses (p 109) analoogses haldusasjas 3-14-53259 (vaidlus teise

kaevandusettevõtjaga Nabala- Tuhala looduskaitseala moodustamise üle).

Kaebaja on viidanud kohtulahendile haldusasjas nr 3-3-1-67-14, milles Riigikohus ütles, et

teatud juhtudel tuleb ka subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse puhul hinnata avalike

huvide kaalumist. Riigikohus on samas lahendis aga viidanud ka kohtulahendile haldusasjas nr

3-3-1-87-11, mille punktis 28 Riigikohus selgitas, et kohtuliku kontrolli ulatus sõltub sellest,

millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb. Juhul kui kaebus esitatakse motiivil, et

vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti

õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud

kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu

kaebaja subjektiivsete õigustega.

Käesolevas asjas ei puuduta avalikku huvi kaitsvad normid, sealhulgas maavarade

kättesaadavuse temaatika, kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega ei kuulu sellised väited

kohtuliku kontrolli ulatusse.

6.1.3. Vastustaja hinnangul ei saa kaebajal eksisteerida kohtulikult kaitstavat õigust asuda

taotletaval Nõmmküla mäeeraldisel maavara kaevandama ning seetõttu ei saa eksisteerida

kaebaja varaliste õiguste rikkumist. Isegi, kui kohtu hinnangul oleks kaebaja varaliste õiguste

rikkumine võimalik, saaks see hüpoteetiliselt tuleneda ainult kitsalt Nõmmküla karjääri

taotletaval mäeeraldisel piiratud majandustegevusest.

Kaebaja kaebeõiguse piiritlemisel tuleb vastustaja arvates hinnata ka seda, mida saab hõlmata

kaebaja kaevandamisloa taotluse menetlusest tulenev õiguspärane ootus. Kaebajal võib

eksisteerida ootus esitatud loataotluse õiguspärasele lahendamisele, kuid see ei saa hõlmata

ootust, et kaebaja kavandatud tegevus omandab prioriteedi mistahes muu põhjendatud

alternatiivse keskkonnakasutuse ees.

Vastustaja rõhutab, et kaebaja on esitanud maavara kaevandamise loa taotluse lubjakivi

kaevandamiseks riigi omandis oleval maal, kus maavara kuulub MaaPS § 4 lg 2 kohaselt riigile

(plaan III tl 18). Kaebajal ei saa eksisteerida õiguspärast ootust, et riik ei jätka mäeeraldise

piirkonnas asuvate loodusväärtuste väljaselgitamist ega ootust, et riik ei võta loodusväärtuste

tuvastamise järel meetmeid nende säilimise või soodsa seisundi tagamiseks. Pelgalt maavara

kaevandamise loa taotluse esitamine ei saa viia teatud riigimaa osa looduskaitseliste kaalutluste

huvisfäärist välja.

Vastustaja märgib veel, et kuna kaebaja ei ole maaomanik (maaomanik on riik), ei saa kaebaja

antud kohtuasja raames ette heita ka maaomanike õiguste arvestamata jätmist. Seega, kaebuse

sellised väited pole põhimõtteliselt kaebeõigusega hõlmatud ning sellised väited ei tule kohtul

asja lahendamisel sisuliselt hinnata.

6.2. Vastustaja toob eraldi välja, et Nabala-Tuhala piirkond on säilinud ainulaadse tervikliku

loodusalana. Nabala-Tuhala piirkond oli looduskaitseala moodustamise menetluse alguseks

jäänud Tallinna ümbruse ainukeseks suureks terviklikuks rohealaks, kus esinevad liigid ja

elupaigad moodustasid piirkonnas ainulaadse terviku.

Nabala-Tuhala looduskaitsealasse kuuluvat ala katab Harju maavanema 11.02.2003

korraldusega nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga "Asustust

ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused" määratud rohevõrgustiku tuumala. Roheline

võrgustik täiendab teemaplaneeringu p 2.1.1 kohaselt funktsionaalselt kaitsealade võrgustikku,

ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks.

Kaebaja poolt taotletav Nõmmküla lubjakivikarjääri mäeeraldis asub rohelise võrgustiku suurel

tuumalal T8, piirkonda väikese tuumalaga T9 ühendava maakonna rohekoridori K9 vahetus

läheduses. Saku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes

selgitatakse et maakondliku ja kohaliku tasandi tuumalasid ühendavad rohekoridorid, mis

ühendavad tuumalad teiste rohevõrgustiku elementidega, sh veekogude puhveraladega (nn

sinivõrgustik). Rohevõrgustiku tuumalana säilitab Nabala-Tuhala kaitseala liikide isenditele

tihedalt inimasustatud piirkonnas võimaluse rohealade vaheliseks migreerumiseks, ühendades

seega kogu piirkonna looduslikud alad terviklikuks.

Vastustaja selgitab, et tegemist on olulise riikliku tähtsusega rohelise võrgustiku tuumalaga –

ühendustee teiste loodusmaastikega kulgeb rohekoridorina just üle taotletava Nõmmküla

karjääriala. Rohelises võrgustikus toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine või

ennetamine, mis loob eeldused koosluste arenguks looduslikkuse suunas. See toetab

bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele

elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse (põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine,

keemiliste elementide looduslikud ringed jne). Need aspektid toetavad looduskaitseala

moodustamist.

Õige ei ole ka kaebaja väide, justkui Nõmmküla taotletava karjääri ala iseenesest oleks täiesti

väärtusetu. Asjaolu, et ala metsakooslused on juba mõjutatud varasemast inimtegevusest, ei

tähenda, et kooslused ei oma olulist looduskaitseväärtust. Vastustaja ei nõustu ekspert Taimi

Paali väitega, justkui oleks ala taimekoosluste kaitse alla võtmine mõttetu. Vastustaja on

jätkuvalt seisukohal, et piirkonna taimekooslused on osa suuremast loodustervikust ja ala

olulisemaks kaitse-eesmärgiks on väärtusliku elupaigavõrgustiku ja sellest sõltuvate ohustatud

liikide kaitse. Hoolimata põgusast 1-päevasest välitööperioodist leiti ka 2015. a ekspertiisi

käigus alalt uusi kaitsealuste liikide (pruunikas pesajuur) leiukohti. Eeltoodu näitab ka selgelt,

et täiendavate uuringutega leiab alalt tõenäoliselt veel rohkemgi uusi loodusväärtusi.

Vastustaja ei saa nõustuda ka kaebaja väidetega, nagu oleks looduskaitseala loodeosa kauni

kuldkinga kaitse seisukohalt väheväärtuslik. Kauni kuldkinga esinemisala tuleb siin käsitleda

ühtse tervikuna. Ka ekspert Taimi Paal viitas, et paljudel orhideeliikidel on ohtra õitsemise ja

tagasihoidliku õitsemise aastad ning taimed ei pruugi isegi paar aastat mullast välja tulla. Seega

ei lükka Taimi Paali hinnang ümber Toomas Kuke poolt 2007. a tehtud arvukuse hinnanguid

antud piirkonnas. Isegi kui nentida, et olukord on võrreldes 2007. aastaga muutunud, tuleb

rõhutada, et tervikliku kaitseala moodustamine oligi vajalik just edasiste negatiivsete muutuste

pidurdamiseks ja ala loodusväärtuste suurendamiseks tulevikus. Kaitseala kui terviku eesmärk

on kaitsealuste liikide ja nende elupaikade, sh erinevate metsakoosluste ökoloogilise seisundi

paranemine.

Kui analüüsida ala summaarset looduskaitselist väärtust (kõik liigirühmad, kooslused jne) ja

terviklikkust lähiümbrusega, on jätkuvalt olemas looduskaitseline potentsiaal, mis samuti

kõneleb looduskaitseala loomise kasuks. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et põhjavee

alandamine ei mõjutaks ümbritsevaid taimekooslusi, sest olemasolevad kuivenduskraavid on

põhjavee taset nagunii alandanud. Lähikonnas (2-3 km) on erinevas seisundis 15 madalsood,

s.h allikasood. Kolme madalsoo kohta on olemas inventuuriandmed EELISes, ülejäänute

olemasolu on võimalik tuvastada Maa-ameti mullakaardilt madalsoomuldade esinemise alusel.

Need on elupaigad, mida kaevandamistegevus oluliselt mõjutama hakkaks. Märjad elupaigad

nagu madalsood ja allikasood on äärmiselt olulised ja vajavad kaitset. Eestis on vaid 5 000 ha

liigirikkaid madalsoid ja 250–500 ha allikasoid. Mõlemad nimetatud Natura esmatähtsad

elupaigad on nii Eestis kui Euroopas kahaneva pindalaga.

Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et eksperdid siiski

toetavad looduskaitseala moodustamist just nendel põhjustel, tegemist on elupaigaliselt

killustatud alaga ja ala majandamine on mõjunud loodusväärtustele ja elupaikadele laastavalt.

Looduskaitse ala moodustamine on ainus viis ala olemasolevaid loodusväärtusi ja elupaikasid

hoida ja kahjustatuid taastada. Vastustaja rõhutab, et looduskaitseala moodustamisel ja

loodusväärtuste kaitsel ei oma mingit olulisust see, kui kaugele jäävad varem kaitse all olnud

alad. Loodusväärtusi tuleb kaitsta seal, kus nad asuvad (sh taastuvad) ning sealjuures ei lähtuta

endistest looduskaitsealadest. Uue tervikliku looduskaitseala moodustamisel ei saa seega

kuidagi määrav olla, kui kaugel on taotletav mäeeraldise ala endistest hoiu- või kaitsealadest.

Eesmärk ongi kaitsta loodusväärtusi ja elupaikasid suuremal määral, kui seda varem on tehtud,

seega ei ole põhjendatud lähtuda endistest kaitsealadest. Paljasõnaline on väide, et mäeeraldise

aluse loodeosa väljajätmine looduskaitseala koosseisust ei kahjustaks kuidagi looduskaitseala

terviklikkust ega loodusväärtusi.

Looduskaitseala koosseisu on hõlmatud erinevate väärtustega alad. Asjaolu, et loodeosas on

väärtused teised kui näiteks looduskaitseala keskel või läänepool, ei anna alust öelda, et need

väärtused ei ole kaitsmist väärivad. Looduskaitseala terviklikkuse seisukohast on oluline kaitsta

erinevaid kooslusi ning tagada liikide vaba liikumine ning nii nende toitumis- kui elukohtade

säilimine ja taastamine.

6.3. Vastustaja on seisukohal, et looduskaitseala moodustamise ettepaneku alusel hinnati kaitse

alla võtmise eeldusi. LKS § 7 annab alternatiivse loetelu ning kõik seaduses sätestatud eeldused

ei pea olema samaaegselt täidetud. Vastustaja leiab, et tõendatud on taotletaval mäeeraldisel

haruldaste ja ohustatud loodusväärtuste olemasolu. Vastustaja toob välja, et kesksete

uuringutena koostas OÜ Tirts & Tigu eksperthinnangu „Nabala maastikukaitseala ettepaneku

loodusväärtuste inventuur“ (II tl 130-146), millele järgnes kooskõlas ekspertide ettepanekutega

täiendavate uuringute tellimine. Palju infot oli juba varasemast olemas: liikide leiuandmed

Keskkonnaregistris, üle-eestilise soode inventuuri andmed (E. Leibak ja J. Paal „Eesti soode

seisund ja kaitstus“ (2013)) ja KMH koostamise käigus saadud andmed (I tl 26-65).

Järeluuringute planeerimisel keskenduti nendele võimalikku kaitseala käsitlevatele

küsimustele, mille osas puudus vajalikul tasemel teave. Oluline oli leida ja koondada

informatsioon ala kaitseväärtustest. Linnustiku uuringud tehti kogu alal, kuid taimestikku uuriti

pisteliselt, piirkondades, kus teadmised olid puudulikud. Keskenduti ala kaitseväärtuste

väljaselgitamisele ning andmete täpsustamist kavandati kaitsekorralduskava koostamise

raames.

Nabala looduskaitseala moodustamise põhjendatusele ja kavandatud piirangute otstarbekusele

andis kogutud ekspertarvamusi ja uuringuid koondades 2013. a kokkuvõtliku hinnangu Eesti

Maaülikooli ekspert Kalev Sepp EMÜ ekspertiisis.

6.4. Vastustaja toob välja alljärgnevad loodusväärtused ja elupaigad, millest otsustamisel

lähtuti.

6.4.1. Vastustaja leiab, et kauni kuldkinga kaevandusalale jäävaid isendeid ei saa käsitada

eraldiseisvatena, vaid neid tuleb vaadata laiemas kontekstis. Siinsete kuldkingade leiukohad on

osa suuremast kuldkinga populatsioonist Nabala piirkonnas, mis on kokkuvõttes üks Mandri-

Eesti arvukamaid kuldkinga asurkondi. Keskkonnaregistris on registreeritud kokku 1087

kuldkinga leiukohta (punktobjektid + pindalalised objektid), neist 621 ehk 57% asub

kaitstavatel aladel. Nabala alale jääb 77 kuldkinga leiukohta, s.o 7% kõigist registreeritud

leiukohtadest.

Tegemist

on

ühtlasi

Tallinnale

lähima

märkimisväärse

kuldkinga

populatsiooniga. Üksikuid kuldkinga isendeid on küll leitud ka lähemal, 2 leiukohta Harku

metsas ja mõned Keila lähistel, kuid sellist rohkearvulist populatsiooni (kokku 77 registreeritud

kirjet), nagu on Nabalas, lähialal ei leidu. Kaevandusalale jäävate kasvukohtade hävitamine

nõrgendaks olulisel määral nii kohalikku populatsiooni kui ka kuldkinga seisundit kogu

Mandri-Eestis.

Vastavalt kauni kuldkinga kaitse tegevuskavale (I tl 262) tuleb üle 100-võsulist kauni kuldkinga

populatsiooni pidada Eesti mõistes suureks populatsiooniks. Tegevuskavas on välja toodud ka

liigi peamised ohutegurid (I tl 267 pöördel). Kaunis kuldking kasvab kohati üsna niisketel või

koguni soistel muldadel, mistõttu ohustavad teda nt kasvukohtade niiskusrežiimi muutused

melioratiivsete tööde tagajärjel või, käesoleva vaidluse näitel, maavara kaevandamine.

Ümbritsevate alade veerežiimi muutus võib halvimal juhul viia liigi kadumisele teadaolevates

leiukohtades kogu kuivendusest mõjutatud alal. Mõjutatud alaks on kaebaja ise kaevandamise

loa taotluse esitamisel pidanud vähemalt 3,6 km (I tl 17 pöördel), kuid ekspertide arvamustest

tulenevalt ei saa välistada, et mõjuala on oluliselt suurem. Kindlasti kahjustab see populatsiooni

elujõudu märkimisväärselt. Veetaseme muutused kasvukohas toovad enamasti kaasa

kuldkingataimede hävimise. Ohutegurina on veetaseme muutused keskmise tähtsusega, kuna

võivad viia 20 aasta jooksul Eesti asurkonna kahanemiseni kuni 20% ulatuses märkimisväärsel

osal Eesti areaalist (tegevuskava, lk 11–12, I tl 267-271). Vastustaja leiab, et erinevate

uuringute tulemusena on kindlaks tehtud, et kaevandamistööd avaldaksid märkimisväärset

mõju ala veerežiimile. Seega saab järeldada, et isegi kui Nõmmküla karjääri alal kasvavad kauni

kuldkinga taimed ümber istutada, häviksid veetaseme langemise tõttu ikkagi need

populatsioonid, mis jäävad karjääri lähedusse.

Vastustaja selgitab, et kaunis kuldking vajab kasvuks kindlat tüüpi mulda (lämmastikuvaene

aluseline, neutraalne või kergelt happeline), niiskus- (parasniiske kuni ajuti liigniiske) ja

valgustingimusi (kõige soodsamas kasvupaigas jõuab taimedeni veerand täisvalgusest)

(tegevuskava, lk 6, I tl 264 pöördel). Eestist ei ole varasemaid kuldkinga ümberistutamise

kogemusi teada, kuid orhideede puhul ümberistutamised enamasti ei õnnestu. Kaitsealuste

taimede ümberistutamisi üritatakse vältida, sest taimede ümberpaigutamisel nende loomulikust

keskkonnast potentsiaalselt sobivasse kasvukohta ei ole tulemused ennustatavad ja ei ole

kindlust, et populatsioon suudab uues kasvukohas valitsevate teistsuguste tingimustega

kohaneda. Kuldking, nagu ka mitmed teised orhideed, on ka täiskasvanuna sõltuvuses

seensümbiondist, mistõttu ümberistutusel taimed sageli hukkuvad. Seetõttu ei ole kauni

kuldkinga püsimajäämiseks võimalik selle isendeid kergekäeliselt ümber istutada.

Vastavalt LKS § 55 lõikele 7 on I ja II kaitsekategooria taimede kõigi isendite kahjustamine ja

hävitamine keelatud. Veerežiimi muutus kuldkinga elupaigas kahjustab paljusid muutuse

mõjupiirkonnas kasvavaid kuldkinga isendeid, ja võib viia taimede täieliku hävimiseni terves

kasvukohas. Vastavalt looduskaitseseadusele on keelatud sellise olukorra tekitamine, kus

mitme kilomeetri raadiuses (vastavalt KMH aruandele on see ainuüksi 0,5 m ületavat alandust

arvestades ca 1142 ha, vt I tl 42 pöördel) kahjustatakse I ja II kaitsekategooria liikide leiukohti.

Vastustaja rõhutab, et OÜ Tirts & Tigu ekspert selgitas välja kaitsealuste liikide elupaigad ja

kasvukohad, inventeeris võimalikud Natura elupaigatüübid ning andis hinnangu kaitseala

moodustamise ettepanekule. Eksperdid leidsid kavandatava looduskaitseala piirides nii

väärtuslikke Natura 2000 elupaiku kui ka kõigi kaitsekategooriate kaitsealuseid liike.

Kaitsealuste liikide seas toob ekspert välja ka taotletud Nõmmküla mäeeraldisel ohtralt kasvava

kauni kuldkinga. OÜ Tirts & Tigu eksperdid pidid kokkuvõtvalt vajalikuks piirkonna kaitse

alla võtmist ühtse kompleksina koos piirkonna kehtivate kaitsealuste objektidega ja riikliku

looduskaitseala režiimiga.

Õige ei ole kaebaja väide, justkui ei oleks OÜ Tirts ja Tigu inventuur hõlmanud suurt osa

looduskaitsealast ja eriti ka selle loodeosast. Sellist välistust ekspertiisis ei ole.

2012. a uuris Tallinna Botaanikaaia ekspert Olev Abner plaanitava Nabala maastikukaitseala

kahes etteantud piirkonnas (kokku u 1900 hektarit) loodusväärtusi, keskendudes kaitstavate

soontaimede ja sammalde leiukohtade ning suurema esinduslikkusega metsaelupaikade

otsingule. 2012. a koostas Tallinna Botaanikaaed uuringu tulemuste põhjal töö „Nabala

maastikukaitseala taimestiku ja loodusväärtuste kordusinventuuri aruanne“ (III tl 12-17).

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu ei saaks O. Abneri töö kinnitada taotletava

Nõmmküla mäeeraldise kaitse alla võtmist.

Hüdroloogilised uuringud rõhutavad ökosüsteemide sõltuvust veerežiimist. AS Maves ekspert

M. Metsur rõhutab, et kaevandamise korral hävivad kooslused vähemalt karjääride kohtades ja

nende vahetus ümbruses. Lubjakivi kaevandamine mõjutab piirkonna põhjavee taset ning seab

ohtu nii elupaikade kui ka ohustatud liikide säilimise (II tl 114-128). Karjääride ümbruskonnas

toob põhjavee taseme alanemine kaasa niiskuslembeste taimede asendumise teistega.

Juhtivinsener ja hüdrogeoloogiadoktor L. Vallner selgitab 2014. aasta uurimuses

„Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“, et vaid viis aastat kestev 20-

sentimeetrine soovee taseme alanemine võib esile kutsuda taimekoosluste tõsise muutumise (lk

8, III tl 66-72).

6.4.2. Vastustaja toob välja, et KMH aruande tabelis 4.5 (I tl 35 pöördel) on märgitud taotletava

mäeeraldise alal tehtud botaanilise inventuuri tulemused, millest nähtub, et mäeeraldise alal ja

selle vahetus ümbruses tuvastati üle 160 isendi kaunist kuldkinga, mis on II kaitsekategooria

liik. Samuti üle 30 isendi III kaitsekategooria liiki vööthuul-sõrmkäpp ning lisaks III

kaitsekategooria liikide ungrukold, pruunikas pesajuur ja kahelehine käokeel isendeid. KMH

aruande jooniselt 6.2 on näha, et taotletava mäeeraldise alale jääb 5 kauni kuldkinga

populatsiooni ala ning 6 III kategooria kaitsealuse taimeliigi kasvukohta. Taotletava ala

vahetusse lähedusse aga veel 2 kauni kuldkinga ning 3 III kategooria kaitsealuse taimeliigi

kasvukohta ja 2 vääriselupaika. (kaart III tl 156).

Vastustaja hinnangul ei saa looduskaitseala loodeosa kindlasti kauni kuldkinga kaitse

seisukohast pidada väheväärtuslikuks. Nagu ka ekspert Taimi Paal viitas, on paljudel

orhideeliikidel ohtra õitsemise ja tagasihoidliku õitsemise aastad ning taimed ei pruugi isegi

paar aastat mullast välja tulla. Seega ei näita asjaolu, et Taimi Paal tuvastas 2015. aastal

taotletaval alal vähem kauni kuldkinga isendeid, kui tuvastati 2007. aasta inventuuris, et

vahepealsel ajal on kauni kuldkinga isendeid sedavõrd palju vähemaks jäänud, et nende kaitse

alla võtmine ei ole mõistlik. Uus vaatlus ei lükka praegusel hetkel ümber Toomas Kuke poolt

2007. aastal tehtud arvukuse hinnanguid antud piirkonnas. Isegi kui nentida, et olukord on

võrreldes 2007. aastaga muutunud, tuleb rõhutada, et tervikliku kaitseala moodustamine oligi

vajalik edasiste negatiivsete muutuste pidurdamiseks ja ala loodusväärtuste suurendamiseks

tulevikus.

Kauni kuldkinga kaitse tegevuskava sõnastab kaitse-eesmärgina Eestis nii lähiaja (5 aastat) kui

ka pikaajalises (15 aastat) perspektiivis populatsioonide arvu ja seisundi tagamise vähemalt

2015. aasta leviku ja arvukuse tasemel ja seda koos Nabala-Tuhala esindusliku populatsiooniga.

Kauni kuldkinga kaitse tegevuskavas on arvestatud, et kaitse alla on võetud ka Nabala-Tuhala

looduskaitsealal asuv kauni kuldkinga populatsioon. Sellest tulenevalt ei saa kuidagi väita, et

Nabala-Tuhala looduskaitsealal asuvad kauni kuldkinga leiukohad ei ole kaitsmist väärt.

Vastupidi, nende kaitse alla võtmine on äärmiselt oluline ning seal asuva kauni kuldkinga

populatsiooni kahjustamine kaevandamise ja sellega kaasneva veerežiimi muutusega ei ole

lubatav.

Vastustaja toob välja, et Tagadi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja

maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. See tähendab, et kaitse-

eesmärk hõlmab kõiki sihtkaitsevööndis esinevaid kaitsealuseid liike ja nende leiukohti. Alal

paiknevad linnud vajavad pesitsemiseks erinevaid metsaelupaiku, kuivadest vanadest

männikutest salukuusikute ja soolehtmetsadeni – neid elupaiku vastav piirkond ka pakub.

Lisaks on alal säilinud piirkonnale omane mitmekesine loodusmetsa alustaimestik, sh

kaitsealused liigid kaunis kuldking, püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold,

pruunikas pesajuur, hall käpp. Seega on alal mitmeid kaitsealuseid liike, mida kaevandamine

kindlasti mõjutaks. Samas on erinevaid arvamusi selle osas, kui suures ulatuses kaevandamine

veerežiimi mõjutab, millest nähtub, et täielikku kindlust selles osas ei ole. Kuivõrd mõju ulatust

ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, on loodusväärtuste kaitse alla võtmine igati

põhjendatud.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et antud piirkonna osas ei ole taastumispotentsiaalist

kohane

rääkida.

Metsade

puhul,

mis

looduskaitseala

loodeosas

asuvad,

on

taastumispotentsiaalist igati kohane rääkida. Selles piirkonnas on ka täna esindatud väärtuslikud

metsaliigid, kelle elutingimuste parandamiseks Tagadi sihtkaitsevöönd loodud on. See, millised

kraavid täpselt sulgeda ja kus ning kui palju tõsta veetaset, sõltub kaitstavatest väärtustest ja

konkreetsete märgade metsakasvukohatüüpide ökoloogilisest nõudlusest, arvestades väärtuste

kompleksi laiemalt. Alal on endiselt suur looduskaitseline potentsiaal, mida looduskaitseala

loomine aitabki taastada.

6.4.3. 2013. aastal koostas Linnuekspert OÜ Keskkonnaameti tellimusel Nabala

maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendava uuringu (III tl 19-24). Kuigi ca kahe

kuu vältel toimunud uuringu käigus ei kogutud otseseid tõendeid must-toonekure esinemise

kohta, tuvastas ekspertiis mitmeid must-toonekurele sobilikke toitumiskohti. Varasemad

vaatlusandmed kinnitavad siiski, et üks isend või paar hoidis 2001.–2005. a paiku Nabala

piirkonnas pesakohti (uuringu p 3.1, III tl 19-24). Ekspertiisi p-s 3.5 nenditakse, et koos 2011.

a haudelinnustiku uuringuga on kavandatud Nabala kaitseala piirides ja lähiümbruses kindlaks

tehtud vähemalt 25 kaitsealuse linnuliigi pesitsusaegne esinemine, enamikel liikidel kindel

pesitsemine. Ekspertiisi kohaselt on veel säilinud suuremaid massiivipiirkondi ja vanu

loodusmetsi, mis on sobilikud nii must-toonekurele, kanakullile kui ka teistele liikidele, kes

killustunud majandusmetsas elupaika ei leia. Võttes arvesse piirkonna väärtust must-toonekure

potentsiaalse pesapaigana, suure ja kohati veel ühtlase elupaigamassiivina ning rohekoridorina,

on kavandatav Nabala kaitseala piirkond ekspertiisi kohaselt väärt säilitamist ja

maastikukaitseala loomine vähemalt töö lähteülesandes toodud piirides on linnustiku kaitse

seisukohalt igati põhjendatud.

6.4.4. Kaebaja väide, justkui saaks looduskaitseala moodustamisel tähtsust omada vaid

musträhni esinemine taotletaval mäeeraldisel ning mitte teised linnuliigid, ei ole õige. Tagadi

sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning

kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. See tähendab, et kaitse-eesmärk hõlmab kõiki

sihtkaitsevööndis esinevaid kaitsealuseid liike ja nende leiukohti. See ei piirdu vaid musträhni

esinemisega alal. Ala on kaitsealustele linnuliikidele terviklikuks pesitsus-, toitumis- ja

puhkealaks, mistõttu ei ole õige keskenduda vaid konkreetse mäeeraldise piires kohatud

isenditele. Looduskaitse seisukohast omavad tähtsust kõik alal esinevad kaitsealused liigid ning

linnuliikide tervikliku kaitse seisukohast on oluline vaadata ka looduskaitseala kui tervikut, et

kaitsealustele lindudele oleks tagatud nii pesitsus-, toitumis- kui puhkealad.

6.4.5. Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalikku mõju Harju alamvesikonna vee

seisundile analüüsis põhjalikult AS Maves ekspert Madis Metsur (2007). Ekspertiis on tehtud

avalikult

kättesaadavaks

Keskkonnaministeeriumi

veebilehel

http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/nabala_vee_aruanne_07052007.pd

f.

Ekspert toob välja karsti- ja rikkevöönditest tuleneva määramatuse põhjavee taseme alandamise

mõjuala määramisel. Arvutuste ja modelleerimisega saadud veeärastusega kaasnev põhjavee

taseme muutus ulatub kuni 4 km kaugusele. Veetaseme muutus ulatub arvutuslikult 1 meetrini

2 km kaugusel karjääride kontuurist, kuid mitme karjääri koosmõjul võib toimuda ka põhjavee

alanduslehtrite ühinemine. Ekspert rõhutab, et alanduslehtrite modelleerimine lõhelistes

lubjakivides on keerukas ning karsti- ja rikkevööndite kaudu ei ole ekspertiisi kohaselt

välistatud ka ulatuslikum mõju (p 3.1, II tl 114-128).

AS Maves ekspertiisis tuuakse välja ka kaevandamisest tulenev pinnavee režiimi muutus (p 3.1,

II tl 114-128). Nõmmküla karjääri kuivendusvee suunamine Järve ojasse suurendab ekspertiisi

kohaselt tõenäoliselt veelgi reostunud Vääna jõe ülemjooksu vooluhulka enne Järve ojja

suubumist. Välistatud ei ole taotletava Nõmmküla alanduslehtri kaudne mõju Paekna

allikajärvele. Vee ümbersuunamise tagajärjel võivad pikaks ajaks kuivaks jääda karjääri

ümbruse kraavid, tuues kaasa elustiku (lindude toidubaasi) kadumise.

2008. a koostas Eesti Geoloogiakeskus kaebaja jt kaevandamist kavandanud isikute tellimusel

uuringu „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“ (eksperdid

L. Savitski ja V. Savva) (I tl 249). Töö põhiülesandeks oli hinnata Nabala lubjakivimaardla

nelja perspektiivse karjääri mõju põhjaveele kui elanikkonna veevarustusallikale. Eesti

Geoloogiakeskuse uuringus on välja toodud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas kaevanduste

avamisel tekkivad võimalikud põhjaveealanduse ulatused. Uuring toetab AS Maves eksperdi

järeldust, et Nõmmküla ja teiste taotletavate mäeeraldiste karjääride koosmõjul ühinevad

karjääride alanduslehtrid.

Uuringu kokkuvõttes jõutakse vastustaja looduskaitsespetsialistide hinnangul ekslikule

järeldusele, et „looduskaitsealade taimkattele karjääride veealandus negatiivset mõju ei avalda,

kuna vegetatsiooniperioodil on looduslik veetase alla kahe meetri sügavust“ (I tl 257). Sellist

järeldust ei saa kindlasti teha põhjaveetoiteliste koosluste – madal- ja allikasoode ning

soometsade – ja nende taimkatte kohta.

Toetudes Eesti Geoloogiakeskuse hüdroloogide koostatud mudelile, võib kinnitada, et

kaevanduse avamine kahjustab tugevalt kõiki märgi kooslusi vähemalt 2–3 km raadiuses ümber

otsese kaevandusala. Sellele alale jääb Nõmmküla karjääri ümber vähemalt 15 erineva suuruse

ja väärtusega praegust või kunagist madalsood. Mõju võib tegelikkuses osutuda veelgi

laiaulatuslikumaks.

Vastustaja märgib, et Eesti Geoloogiakeskuse veetaseme alandamist käsitlevad uuringu

järeldused seab kahtluse alla Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi juhtivinsener ja

hüdrogeoloogiadoktor L. Vallner oma 2014. aasta uurimuses „Karstinähtused kavandataval

Nabala looduskaitsealal“ (III tl 66-72). L Vallner on EGK uuringut analüüsides leidnud, et

„Koostatud mudeli seletuskirjas pole selgitatud modelleerimisel kasutatud rajatingimusi ning

ei näidata, kuidas ruumis jaotuvad mudelisse antud kihtide filtratsiooniparameetrid. Puuduvad

andmed

mudeli

kalibreerimise

kohta.

Pole

koostatud

ala

veebilanssi

erinevate

modelleerimisstsenaariumide puhuks. Kordagi pole mainitud mõisteid „karst“ ega

„kaksikpoorsus“. Kasutatud kirjanduse nimestikus on vaid kuus maardla varude hindamise

tehnilist aruannet. Kuna seletuskiri ei järgi modelleerimise head tava (imitatatsioonimudeli

valiku, rajatingimuste ja kihtide juhtivusparameetrite ruumilise jaotumuse motiveeringut,

tulemuste verifitseerimist ning autorite erialast kompetentsi tõestavat kasutatud kirjanduse

loetelu), ei saa modelleerimistulemusi pidada usaldusväärseteks“ (lk 9, III tl 66-72). Võttes

aluseks kakspoorsuse kontseptsiooni (s.o karstivormides toimuva voolamisega samaaegselt

eeldatakse ka tüüpilist filtratsiooni), leidis L. Vallner Eesti Geoloogiakeskuse lähteandmete

alusel, et karjääride veetasemete sügavate alanduste korral jääb Nõiakaev kuivaks.

Kokkuvõtvalt peab L. Vallner Nabala kaitseala moodustamist põhjendatuks (lk 10, III tl 66-

72).

Karstialale ulatuva alanduslehtri mõju ulatuse prognoosimise takistusi käsitleb MTÜ Pakri

Looduskeskus (ekspert H. Kink) 2007. a töö “Keskkonna-uuringud Nabala lubjakivimaardla

piirkonnas“ (III tl 38-60). Töö p-des 5 ja 9 nenditakse, et alanduslehtri mõju ulatust ei ole

karstialal hüdrogeoloogiliste meetoditega võimalik määrata. Siin oleneb veerežiim maa-alustest

vooluteedest. Maa-aluste vooluteede olemasolul on ohustatud kogu piirkonna vesi. Veetaseme

alandamisel hävineksid töö kohaselt karsti- ja allikaalad ning nendega seotud kaitsealused

taimed ja loomad.

Nõmmküla taotletava mäeeraldise alal on karstivormide tuvastamiseks teostatud uuringuid.

Eesti Geoloogiakeskuse töös „Elektromeetrilised katsetööd Nõmmküla II uuringuruumis

(2008) (III tl 61-65) asutakse kokkuvõtvalt seisukohale, et uuringu tulemused ei kinnita maa-

aluse jõe esinemiseks vajaliku ulatusliku rikke ja/või karstumisvööndi esinemist. Samas

tunnistatakse, et võimalike väikeste rikete suuna ja ulatuse määramine nõuab täiendavat

pindalalist kaardistamist ning anomaaliate kontrolli sondeerimismeetodil ja vajadusel ka

puurimisega.

2009. a teostatud Roadscanners georadari uuring Nõmmküla taotletava mäeeraldise alal (III tl

25-37) kinnitab vastustaja arvates maa-aluste karstivormide olemasolu uuringualal. Vastavalt

uuringule on maapinna ülemises kihis 3–4 m paksune tiheda lubjakivi kiht. Selle all paikneb

aga poorne kivimikiht, 2–4 m paksune nn karstihorisont (p 3). Uuringu teostajate hinnangul

toetab sellise kihi olemasolu maa-aluste jõgede leidumist. Uuringu kokkuvõttes nenditakse, et

radarimõõtmised tuvastasid maapõues hüdrauliliste seostega tunnelid, mille laiemate seoste

tuvastamiseks oleks vajalik detailsete ja suuremastaabiliste uuringute teostamine. Uuring toetab

L. Vallneri järeldust, et Nõmmküla taotletaval mäeeraldisel esinevad maa-alused karstivormid,

kus leiduv vesi võib olla ühendatud laiemal karstialal paiknevate karstivormidega.

2013. aastal teostas A. Kivistik Nabala piirkonna allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja

karstinõgude inventuuri (III tl 73-80). Kaardistati 15 allikat ja allikasoo piirkonda, samuti 8

karstinõgu ja -järvikut. Uuringus esitati 10 II kategooria taimeliigi ja 16 III kategooria taimeliigi

leiukohtade andmed ja analüüsiti nende seisundi muutumist viimastel aastakümnetel. Uuring

toetab looduskaitseala loomist antud piirkonnas, seda enam, et paljud looduskaitseväärtused on

piirkonnas kadumas seoses põhjavee taseme alanemise ja raietöödega. Inventuuri kokkuvõttes

selgitatakse, et Nabala-Tuhala-Pahkla vahelisel loodusalal on teostatud ulatuslikke

metsakuivendustöid ja raieid suurtel pindadel. Põhjaveetaseme langetamine ümbruskonnas on

kiirendanud kaitseala loomise põhjendusena toodud allikasoode taimekoosluste teisenemist ja

loodusväärtuse vähenemist. A. Kivistik asub looduskaitseala loomist toetavale seisukohale ning

peab vajalikuks kaaluda veerežiimi muutmiseks mh mõningate kuivenduskraavide

kinniajamist. Vastustaja ei nõustu kaebuse p-s 43 valikuliselt esitatud ekspertiisi tsitaatidega

ning need ei toeta eksperdi kokkuvõtvaid järeldusi.

Vastustaja

juhib

tähelepanu

asjaolule,

et

Eesti

Geoloogiakeskuse

töös

„Nabala

lubjakivimaardla Nõmmküla II alal tehtud hüdrogeoloogilised tööd ja modelleerimine“ (2006,

KMH aruande lisa 9, III tl 81-97) käsitletakse küll põhjalikult kaevandamisest tuleneva

veetaseme alanemise negatiivset mõju elanikkonna veevarustusele, kuid veerežiimi tõendatud

muudatusi ei seostata kaitsealustele liikidele avaldatava negatiivse mõjuga.

6.4.6. Vastustaja leiab, et on selge, et kaevandamine mõjutab veerežiimi. Kaevandamisloa

taotluse seletuskirja (I tl 17) kohaselt on mäeeraldise sügavus keskmiselt 21,6 m.

Kaevandamisloa taotluse seletuskirja kohaselt on kõige olulisemaks mõju põhjaveele, kuna

kaevandamine toimub allpool põhjavee taset. Veeärastuse tõttu tekib ala ümber

depressioonilehter, mis võib ulatuda kuni 3,6 km kaugusele. Oma 23.02.2016 vastuses on

kaebaja viidanud, et veerežiimi muutuste mõju võib ulatuda 1,7 km kaugusele. Seega on ka

kaebaja enda seisukohtades näha vastuolusid, mis kinnitab, et tegelikkuses ei ole veerežiimi

muutuste mõjuala sedavõrd kindlalt määratav, nagu kaebaja püüab näidata.

Vastustaja on seisukohal, et veerežiimi muudatuste mõju ulatust ei ole võimalik täpselt ette

ennustada ja kindlaks määrata. On aga kindel, et mõju esineb. Seda on kinnitatud ka kaebaja

poolt 23.02.2016 esitatud Inseneribüroo Steiger hinnangus, kus nenditakse, et kuna kasulik kiht

asub allpool põhjaveetaset, tuleks maavara väljamisel karjääri valguv vesi välja pumbata ja

eesvoolu juhtida, mille tulemusel alaneks nii kvaternaarisetetes kui ka ordoviitsiumi ladestiku

lubjakivides põhjaveetase. Võttes arvesse Nabala-Tuhala piirkonna tundlikku ja keerukat

veerežiimi, on alust arvata, et mõju võib olla tavapärasest ettearvamatum ja suurem. Ühtlasi on

siinkohal igati asjakohane karjääride kumulatiivsete mõjude hindamine. Kaebaja on küll

püüdnud väita, et oluline on vaid taotletav Nõmmküla karjäär, kuid tegelikkuses tuleb

looduskaitseala ja loodusväärtuste mõjutamise seisukohast võtta siiski arvesse ka karjääride

üheaegsel töötamisel tekkivat kumulatiivset mõju. Seda on omalt poolt kinnitanud ka AS Maves

ekspert Madis Metsur oma hinnangus, märkides, et üksikule karjäärile tehtavad

keskkonnauuringud ei ole piisavad kaevandamise keskkonnamõju põhjalikuks hindamiseks,

kuivõrd ei hinnata karjääride koosmõju.

Seda ka seetõttu, et erinevalt sellest, mida kaebaja on oma vastuses väitnud, on ka taotletava

Nõmmküla karjääri läheduses madalsooelupaiku ning karjääride alanduslehtrite ühinemisel on

mõju madalsooelupaikadele kindel. Selliseid elupaikasid mõjutab kaevandamistegevus ja

sellest tulenev veerežiimi muutus kindlasti. Ühtlasi jääb taotletavale kaevandusalale veel

arvukalt II ja III kategooria taimede ja lindude elupaikasid, mida kaevandamine ja veerežiimi

muutus samuti mõjutab. Isegi Inseneribüroo Steiger 23.02.2016 hinnangus on nenditud, et

kuivõrd pinnase niiskussisaldus väheneb, võib sellel olla negatiivne mõju kauni kuldkinga

populatsioonile.

Vastustaja ei ole väitnud, et leevendusmeetmetega ei oleks üldse võimalik veerežiimi muutusi

vähendada, kuid ebakindlus on selles, millises ulatuses mõjud esinevad ning millises ulatuses

on võimalik neid vähendada.

Täiendavalt märgib vastustaja aga, et ka Inseneribüroo Steiger 23.02.2016 hinnangus on

kinnitatud, et karstilõhede avanemine kaevandamise käigus ei ole välistatud ning on ka

kinnitatud lõhede ja karstumistunnustega vööndi esinemist. Kaebaja on märkinud, et maa-aluste

jõgede esinemine Nõmmküla piirkonnas ei ole leidnud kinnitust, kuid ohuteguriks ei ole vaid

maa-alused jõed, vaid ka väiksemad karstivormid. Vastustaja toob välja, et nii AS Maves

ekspert Madis Metsur, Eesti Geoloogiakeskus, Leo Vallner, H. Kink, Roadscanners kui ka A.

Kivistik on kinnitanud karstivormide esinemist Nabala-Tuhala alal ning analüüsinud nende

võimalikke mõjusid.

Vastustaja leiab, et kaebaja kriitika Leo Vallneri töö ja seisukohtade osas ei ole õige. Vastustaja

leiab, et ta on määruse andmisel põhjendatult lähtunud Leo Vallneri analüüsist. Sealjuures on

analüüsitud ka teisi ekspertiise ning nende vastuolusid. Ka looduskaitseala moodustamise

määruse seletuskirjas on viidatud lisaks Leo Vallneri tööle veel ka MTÜ Geoeducation Center’i

hinnangule. Vastustaja tellis piirkonnas varem uuringuid teostanud Leo Vallnerilt ka täiendava

töö tervikliku ülevaate saamiseks Nabala-Tuhala piirkonna karstinähtustest ja karstist laiemalt.

Kuivõrd tegemist on eksperdiga, kes on piirkonnaga hästi kursis ning on seda korduvalt

uurinud, on põhjendatud temalt hinnangu küsimine. Vastustaja nendib, et karstivormidega

seoses on ekspertide seisukohad teatud osas lahknevad, kuid karsti esinemist on kinnitanud

mitmed uuringud. Selle mõju ulatuse määramatust näitabki aga ka see, et eksperdid ei ole selles

ühel meelel. Sellist karstist tulenevat ebakindlust veerežiimi muutuste mõjuulatuse

prognoosimisel tuleb kindlasti arvesse võtta.

6.4.7. Vastustaja toob välja, et EMÜ ekspertiisis (II tl 147-182) analüüsitakse

ekspertarvamustes ja inventuurides esitatud andmeid ja antakse LKS § 8 lg-tes 4 ja 5 nimetatud

hinnang loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekule.

EMÜ ekspertiisis tehakse ettepanek looduskaitseala tsoneerimiseks. Tagadi sihtkaitsevööndi

eesmärgiks on seal leiduvate II ja III kaitsekategooria kaitsealuste liikide elupaikade kaitse

(laanerähn, kaunis kuldking, püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold, pruunikas

pesajuur, hall käpp, hoburästas, händkakk, laanepüü, musträhn, valge kärbsenäpp, värbkakk).

Ekspert viitab, et Tagadi sihtkaitsevööndi piirkonnas on nähtud raudkulle ja alal on

vääriselupaik.

EMÜ ekspertiis käsitleb põhjalikult moodustatava kaitseala välispiiri (p 2.2, II tl 147-182).

Ekspertiisis tehtud piiriettepanekus lähtuti ala väärtusest looduskaitseala kaitse-eesmärgiks

olevate taimeliikide ja linnuliikide elupaigana ning ala potentsiaalsest väärtusest elupaigana,

kui rakendatakse sobivaid ja piisavaid meetmeid ala hoidmisel ja kaitsel. Lisaks lähtuti

looduskaitseala ettevalmistamisel koostatud uuringute tulemustest ning kaitstavasse alasse

hõlmamise proportsionaalsusest. Ekspertiisi tulemusena esitatud välispiiri ettepanekuga on

vaidlustatud määruse koostamisel arvestatud. Kui ala kaitse alla võtmise ettepanek hõlmas 8080

ha suurust ala, siis EMÜ ekspertiis telliti pärast ettepaneku põhjendatuse kaalumist oluliselt

väiksemale alale, 5533 ha. EMÜ ekspertiisi tulemusena vähenes kaitse alla võetav ala veelgi

ning vaidlustatud määrusega kehtestatud kaitseala pindala on 4628,7 ha (nimetatud pindalast

1044,4 ha on juba varem kaitse all). EMÜ ekspertiisis tuuakse välja ka keelatud tegevuste seos

veerežiimi mõjutamisega (p 2.6.12, II tl 147-182). Ekspert viitab Arne Kivistiku pikaajalistele

vaatlustele, mis kinnitavad, et ebasoovitavad muutused luhtade ja soode veerežiimis, lagedate

soo- ja niidualade kinnikasvamine, soo- ja lammimetsade seisundi halvenemine ja piirkonnas

esinevate allikate vooluhulga vähenemine on tingitud peamiselt maaparandustöödest ning

jõgede ja ojade voolusängide reguleerimisest. EMÜ ekspertiisis järeldatakse, et maavarade

kaevandamine on vastuolus kaitseala kaitse-eesmärkidega, kuna see kujutaks täiendavat ohtu

loodusväärtustele, eriti veerežiimi muutustele tundlikele elupaikadele ja liikidele. EMÜ

ekspertiisi kohaselt on Nabala piirkond väärtuslik looduskompleks, hõlmates soo- ja

metsaelupaigad ning kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaigad. EMÜ ekspertiisi kohaselt on

alal tervikuna oluline tähtsus loodusliku mitmekesisuse säilitamisel ning piirkonda ühendavaks

looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja sellega seotud tundlik veerežiim. EMÜ

ekspertiisiga tuvastati kõikide LKS-s nõutavate kaitse alla võtmise eelduste olemasolu.

6.5. Vastustaja leiab, et ka kaebaja poolt esitatud materjalid, ei anna põhjust kaebuse nõuete

rahuldamiseks ja põhjendab oma seisukohta järgnevaga.

6.5.1. Kaebaja on esitanud kaebuse lisana 7 (I lk 26) Nabala lubjakivimaardlasse kavandatava

Nõmmküla karjääri rajamise ja töötamisega kaasneva KMH aruande (OÜ Inseneribüroo

STEIGER, 2009). Kaebaja esitas 17.08.2009 kirjaga (II tl 129) Keskkonnaministeeriumile nn

vaheotsuse tegemiseks avalikul arutelul esitatud ja kirjalikult laekunud seisukohtade järgi

parandatud KMH aruande. Vastustaja toob kõigepealt välja, et tegemist on töödokumendiga,

mille nõuetele vastavust ei ole KeHJS-le vastavas menetluses kontrollitud.

Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et KMH aruanne käsitleb Nõmmküla taotletaval

mäeeraldisel kaevandandamist läbivalt positiivses võtmes, keskendudes vahetult karjääri alal

ja sellega vahetult piirneval alal avaldatavale väidetavale mõjule. Haldusasjas nr 3-11-1689

analüüsis kohus kaebaja taotluse alusel KMH rolli kaitseala moodustamise kontekstis. Tallinna

Ringkonnakohus asus oma 23.04.2013 kohtuotsuses seisukohale, et avakaevandamine võib

tõenäoliselt kaitsta soovitavaid loodusväärtusi kahjustada. Kohus selgitas, et kaevandada

soovinud isikute poolt koostatud KMH-d keskenduvad taotletava tegevuse (konkreetses

karjääris lubjakivi kaevandamine) keskkonnamõjule, ettepaneku järgi aga hõlmab planeeritav

kaitseala kogu Nabala lubjakivimaardla piirkonda tervikuna. Kohus leidis, et enne kaitseala

moodustamise ettepaneku osas otsuse tegemist ei ole keskkonnamõju hindajal võimalik hinnata

adekvaatselt kavandatava tegevuse ja selle alternatiivide mõju, kuna pole selge taotletava

tegevuse mõjusfääri jäävate keskkonnaobjektide ulatus, kaitserežiim ning sellest tuleneda

võivad piirangud taotletavale tegevusele. Ringkonnakohus toetas haldusasjas nr 3-11-1689

Tallinna Halduskohtu seisukohta samas asjas, et KMH raames tehtud uuringud ei anna

loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses piisavat informatsiooni.

Vastustaja toob välja, et KMH aruandes asutakse kokkuvõtvalt seisukohale, et taotletava

mäeeraldise alal puuduvad geoloogilised rikked, karstivormid ning maa-alused jõed. KMH

aruandes hinnatakse võimalikku mõju Kurevere ja Tuhala karstialadele ning järeldatakse, et

mõju puudub. Mitme kavandatud kaevanduse kumulatiivset mõju KMH aruandes ei analüüsita.

Vastustaja rõhutab, et karstivormide puudumist käsitlev järeldus on vastuolus teiste menetluses

kogutud ekspertarvamustega. Kaitseala moodustamise menetluses kogutud andmete põhjal ei

ole vastustaja arvates võimalik välistada karstivormide olemasolu taotletaval mäeeraldisel ning

sellest tulenevat määramatust veerežiimi muutmisest tuleneva negatiivse mõju ulatuse osas.

Vastustaja hinnangul on ka kaitsealustele liikidele avaldatava mõju osas KMH aruanne

vastuoluline. Alanduslehtri mõju loetakse aruande kohaselt oluliseks, kui see ületab 1 m (p

6.1.1, I tl 41). Samas nenditakse, et veerežiimi muutmisega kaasnev negatiivne mõju puudutab

neid kooslusi, mis on tundlikud põhjaveetaseme alangu suhtes. Töös käsitletakse taotletaval

Nõmmküla mäeeraldisel leiduvaid kaitsealuseid liike, sh elujõulise kauni kuldkinga

populatsiooni olemasolu. Töös tuuakse välja, et kaunis kuldking asub aladel, kus on märjad

mineraalmullad (p 6.2, I tl 42 pöördel). Seega oleks korrektne järeldus, et KMH aruandes

väheoluliseks peetud alanduslehtri mõjualas eksisteerib oluline negatiivne mõju kauni

kuldkinga populatsioonile.

KMH aruandes tuuakse välja, et taotletav Nõmmküla karjäär hõlmaks rohevõrgustiku tuumala

pindalast ca 5% (I tl 44). Aruandes esitatakse järeldus, et kaevandamisest tulenev mõju

loomastikule on negatiivne, kuid mitte oluline.

6.5.2. Kaebuse lisana 12 (I tl 79) on esitatud MTÜ Geoeducation Center (eksperdid H. Bauert

ja R. Perens) töö „Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“ (2012). Kaebaja

käsitleb töös esitatud argumente kaebuse p-s 48. Vastustaja selgitab, et kuigi kaitseala

moodustamise ettepanekus olid keskseks kaitset vajavaks loodusväärtuseks karstivormid,

hõlmas nii ettepanek kui ka kaitseala moodustamise hilisem menetlus ka muude väärtuste (nt

botaanilised väärtused) kaitset. MTÜ Geoeducation Center analüüs on koostatud hariduselt

geoloogi poolt, kes ilmselt ei ole piisavalt pädev arvamuses käsitletud taimeökoloogia ja

botaanika valdkonnas (sellisele asjaolule on haldusasjas nr 3-11-1689 tuginenud ka Tallinna

Ringkonnakohus).

MTÜ Geoeducation Center töös seatakse kahtluse alla karstivormide olemasolu Nabala- Tuhala

kaitsealal. Töös asutakse seisukohale, et lubjakividel asuv mitme meetri paksune moreeni kiht

tõkestab oluliselt sademevete imbumist põhjavette ja seetõttu ei ole alal toimunud karsti

kujunemist (lk 20, I tl 81, pöördel). Töös asutakse seisukohale, et MTÜ Tuhala Looduskeskuse

töös välja toodud nn salajõgede olemasolu ei ole teaduslikult tõendatud (lk 24). vastustaja toob

välja, et viidatud seisukohtade alusel on ilmne, et ekspertide vahel on lahkarvamus

karstivormide olemasolu osas väljaspool ilmsete maapinnale ulatuvate karstivormide ala.

6.5.3. 03.06.2014 kirjaga esitas Eesti Teaduste Akadeemia Vabariigi Valitsusele

informatsiooniks väljavõtte juhatuse istungi protokollist (valikuliselt on edastatud dokumendid

esitatud kaebuste lisadena 20–22). Vastustaja toob välja, et vastupidiselt kaebuses esitatule ei

olnud Eesti Teaduste Akadeemia liikmed Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamise ning

lubjakivi kaevandamise küsimuses üksmeelsed ning loodusteaduste esindajad esitasid

juhatusele looduskaitseala moodustamist toetavad seisukohad. Nii oponeeris maavarade

kasutamist toetavale nägemusele oponeeris prof dr Ü. Niinemets, kes nentis, et vee liikumine

Nabala piirkonnas ja karstiala paiknemine ei ole tegelikult teada. Ü. Niinemets toob välja

olulise vastuolu, kus geoloogilised teadmised kajastavad lubjakivi varu erakordse täpsusega

(1000 m3), kuid samas on puudulikud teadmised selles osas, kus asub põhjavesi, kuhu see liigub

(kas üldse liigub) ja kust saavad allikad toite. Olemasoleva teadmise põhjal ei välista Ü.

Niinemets, et vesi võib lasundite vahel liikuda. Kokkuvõtvalt esitab prof dr Ü. Niinemets

järelduse, et puuduvad teaduslikud argumendid kaitseala pindala vähendamiseks.

Kaevandamisvajadus ei saa olla ainsaks põhjuseks kaitseala piiride muutmiseks (I tl 153).

29.05.2014 kirjas Eesti Teaduste Akadeemia juhatusele (II tl 192) märkis Ü. Niinemets, et

komisjon ei põhjendanud, miks osades hinnangutes peeti karstinähtusi kaitset vajavateks ja

teistes mitte. Samas juhib Ü. Niinemets tähelepanu asjaolule, et samas jõudis komisjon

konsensusele, et tegelikult usaldusväärseid andmeid vee liikumise kohta Nabalas ei ole.

Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni

09.02.2010 laiendatud koosoleku protokollis (MTÜ Geoeducation Center töö „Paekivi

kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“, lk 21, I tl 82) jõutakse mh järgmistele

seisukohtadele: 1) Nabala karstialal leidub olulisi loodusväärtusi ka väljaspool olemasolevaid

kaitsealuseid piirkondi; 2) tegemist on keeruka, kõrge põhjaveetasemega karstistunud

piirkonnaga. Kavandatud lubjakivikarjäärid, kus kogu kaevandatav kiht on allpool

põhjaveetaset, võivad seda väärtuslikku ja õrna ökosüsteemi ettearvamatult mõjutada ja seada

ohtu oluliste looduskaitseliste väärtuste säilimise; 3) nenditakse alaga seonduvate probleemide

keerukust ja olemasolevate andmete puudulikkust ja vastuolulisust, sh vastuolusid

kavandatavatest lubjakivimaardlatest toodetava killustiku kvaliteedi ja saagikuse osas; 4)

ulatusliku karsti tõttu on ala kahtlemata nitraaditundlik; 5) edasise tegevuse osas peetakse mh

vajalikuks Nabala ala loodusväärtuste inventuuri ja eri piirkondade looduskaitseliste väärtuste

hindamist, kuna senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega piirkonnas. Uuringute alusel

tuleb Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni hinnangul otsustada, kas luua üks

suur looduskaitsealune Nabala karstiala.

Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimees Urmas Tartes käsitleb oma kirjas

Eesti Teaduste Akadeemia juhatusele (tl II 193-195) mh kaitseala moodustamisega seotud

avalikku huvi, tuvastatud loodusväärtusi ning Eesti Teaduste Akadeemia poolt kogutud

andmete vastuolusid. U. Tartes toob välja, et kaitseala moodustamisel ei ole tegemist

keskendumisega ühe üksiku loodusobjekti või nähtuse kaitsmisele. U. Tartes rõhutab, et

olemasolevad kaitsealad ja seni kaitsmata loodusväärtused seotakse üheks kompleksseks

kaitsealaks. Kirjas juhitakse tähelepanu ka sellele, et vaatamata loodusväärtuste ulatuslikule

inventuurile ei ole kõiki loodusväärtusi veel inventeeritud. Käsitlemata on selgrootud ja seened,

kelle seas on samuti kaitsealuseid liike.

Kaebaja tugineb kaebuses ka T. Alli poolt Eesti Teaduste Akadeemia juhatusele esitatud

seisukohtadele (I tl 154), kus toetatakse läbivalt kaevandamise võimaldamist kavandatud

Nabala-Tuhala kaitsealal. Arvamuse sissejuhatuses on T. All märkinud, et eluslooduse

kaitsevajaduse ja eesmärkide osas jätab ta hinnangu andmata, arvestades oma hariduslikust

taustast ning praktilisest kogemusest tuleneva kompetentsi piiridega. Seega andis T. All

seisukoha vaid karstinähtuste kaitsevajaduse osas, olemata pädev hindama muutuste mõju

elusloodusele.

Vastustaja märgib, et T. All on märkinud, et puudub kogu moodustatud kaitseala hõlmav

detailne hüdrogeoloogiline kaart ja ülevaade piirkonna veerežiimist ning selle eripärast ja

seostest erinevate elupaigatüüpidega. Seega ei ole selged kogu kaitseala kaitseobjektide

vastastikused suhted piirkonna veerežiimi ning seda mõjutavate teguritega, jätkuvalt on olemas

hinnangud taotletavate karjääride poolt põhjustatud veerežiimi muutustele, st on võimalik

hinnata kaevanduste võimalikku mõju kaitseväärtustele, kuid ei ole võimalik üheselt eeldada,

kuidas seatud kaitsemeetmed mõjutavad kaitstavaid karstivorme ja veerežiimi. Vastustaja

hinnangul saab selline ebaselgus toetada ainult tuvastatud loodusväärtustele kaitsemeetmete

kehtestamist, mitte maavaravaru kaevandamist.

Tervikuna nentis T. All, et loodud kaitsealal esineb kindlasti nii avakarsti kui ka süvakarsti.

Ühtlasi leidis T. All, et süvakarsti levikuga on tihedasti seotud piirkonna põhjaveerežiim,

millest omakorda sõltub allikate, allikasoode ja nendega seotud elupaigatüüpide esinemine.

Lisaks on ta asunud seisukohale, et nimetatud struktuuride seadmine kaitse-eesmärgina on

äärmiselt asjakohatu, olgugi, et ta on ka ise leidnud, et asjakohased uuringud veerežiimi ja karsti

leviku seisukohalt on tegemata. T. All on asunud seisukohale, et kaitsealade sidumise vajadus

puudub täielikult, hoolimata sellest, et ta ei ole analüüsinud ega saanud seisukohta võtta selles

osas, mis puudutab veerežiimi mõju elusloodusele.

Vastustaja on seisukoha, et ka T. Alli arvamusest nähtub, et süvakarsti levikuga on tihedasti

seotud põhjaveerežiim ja sellest johtuvalt ka allikad ja allikasood ning ka elupaigatüübid.

Samas, tegemata täpsemat analüüsi, leiab T. All, et kaitsevajadus puudub. Vastustaja leiab, et

kuivõrd T. All ei käsitle kaitse alla võtmise vajadust tervikuna, ei toeta see kaebajate argumenti

ala kaitse alla võtmise põhjendamatuse kohta.

6.6. Vastustaja esitab ka järgmised vastuväited kaebaja poolt täiendavalt esitatud väidetele.

6.6.1. Kaebaja leiab viitega Riigikohtu kohtuasja nr 3-3-1-57-09 (edaspidi Pajkeri kohtuasi) p-

le 18, et selles vaidlustatud määruse kehtestamise aluseks olnud ekspertiisid ei olnud teadus- ja

teadmispõhised ekspertiisid, mille käigus oleks välja selgitatud kõik olulised asjaolud. Viide

Pajkeri kohtuasjale ei ole asjakohane, kuna selles analüüsiti olukorda, kus LKS § 8 lg-s 3

nimetatud ekspertiisina kasutati Eesti Ornitoloogiaühingu 2003. a üldist väljaannet „Euroopa

Liidu tähtsusega linnualad Eestis“. Kohus märkis asjakohaselt, et ekspertiisis ei esitata

spetsiifilisi põhjendusi vaidlusaluse ala osas, samuti ei hinnata kavandatavate piirangute

otstarbekust. Vastustaja on seisukohal, et EMÜ ekspertiisil selliseid puudusi ei eksisteeri ning

see sisaldab kõiki LKS-s nõutud kaalutlusi. Seega on tegemist nõuetekohase ekspertiisiga, mis

saab olla aluseks kaitse alla võtmise menetluse algatamisele ning looduskaitseala

moodustamisele.

6.6.2. Vastustaja leiab, et on põhjendatud, et ekspert (T. Kukk) koondab kõik vaadeldava ala

kohta kogutud uuringud (sh enne Nabala-Tuhala looduskaitseala ettepaneku esitamist koostatud

tööd). Oleks ebamõistlik eeldada, et ekspert saab ala kaitse alla võtmise ettepaneku hindamisel

tugineda ainult nendele andmetele, mis kogutakse pärast ettepaneku laekumist.

6.6.3. Ala killustumine on OÜ Tirts & Tigu ekspertarvamusest tulenevalt negatiivne tagajärg,

mida on võimalik kaitseala moodustamisega vältida või heastada. OÜ Tirts & Tigu töö

koostamisele järgnes täiendavate uuringute teostamine, mis võimaldas täiendada OÜ Tirts &

Tigu poolt esitatud andmestikku.

6.6.4. 2012. a koostas Tallinna Botaanikaaed (ekspert O. Abner) uuringu tulemuste põhjal töö

„Nabala maastikukaitseala taimestiku ja loodusväärtuste kordusinventuuri aruanne“ (III tl 12-

17, III kd). Kaebaja leiab kaebuse p-s 39, et Nõmmküla taotletava ala kaitse alla võtmist ei saa

see aruanne kinnitada. Samas käsitleb aruanne veerežiimi mõju kooslustele ja elupaikadele ning

toob vajaliku meetmena välja ala niiskusrežiimi suurendamise, mis on aga vastuolus kaebaja

taotletava tegevusega.

6.6.5. Kaebaja on viidanud A. Kivistiku koostatud inventuurile (tl 73-80, III kd) ja väitnud, et

looduskaitseala moodustamisel on tähelepanuta jäetud Kivistiku väidetavalt looduskaitseala

loomise vastased argumendid. Kaebaja on aga A. Kivistiku inventuurist võetud lauseid

kasutanud kontekstiväliselt, püüdes jätta mulje, et inventuuris on tehtud ettepanek kaitseala

mitte luua. Tegelikult on juba aastaid Nabala piirkonna kaitse alla võtmise pooltargumente

avaldanud A. Kivistik teinud just vastupidise, kaitseala loomist pooldava ettepaneku:

„Põhjaveetaseme langetamine ümbruskonnas on kiirendanud kaitseala loomise põhjendusena

toodud allikasoode taimekoosluste teisenemist ja loodusväärtuse vähenemist. Kui loodava

kaitseala loodusväärtuste vastu oleks huvi ilmutatud juba nt 1960. aastail, siis ehk oleks saanud

kogu ala looduslikuna säilitada, kuid nagu teada, polnud selline toimimine tol ajal võimalik.

Tänapäevalgi ei oleks sellisesse rikutud kohta looduskaitseala loomisel erilist mõtet, kuid

regiooni keskkonnale ohtu kujutavad arengud muudavad looduskaitseala rajamise vältimatuks“

(lk 15). Tulenevalt viimase lause teisest poolest on selge, et A. Kivistik peab looduskaitseala

loomist hädavajalikuks. Pigem nähtub eksperdi keelekasutusest, et ekspert oleks soovinud, et

ala oleks juba varem kaitse alla võtnud, et vältida teatud loodusväärtuste degradeerumist.

6.6.6. Kaebaja esitab väite, et E. Leibaku ja J. Paali 2013. a töö ei ole avalikult kättesaadav.

Selline seisukoht ei ole õige. Töö „Eesti soode seisund ja kaitstus“ (2013) on kättesaadav Eesti

raamatukogudes

nii

paberkandjal

kui

ka

elektrooniliselt.

(Vt

e-kataloog

Ester

http://www.ester.ee/record=b2953665*est .)

6.6.7. Kaebuses käsitleb kaebaja vee alanduslehtri võimalikku mõju ja viitab R. Perensi

seisukohale, mille kohaselt ei ulatuks alanduslehtri mõju Tuhala nõiakaevuni. Esiteks ei ole

selline seisukoht ekspertide arvamusi arvestades tõsikindel (vt nt Eesti Teaduste Akadeemia

liikmete seisukohad p-s 2.5). Teiseks ei saa määravana käsitleda kitsalt mõju Tuhala

nõiakaevule (mis on küll märkimisväärselt tuntud sümbol ning käsitletav ka ala veerežiimi

indikaatorina). Nõmmküla mäeeraldise vahetus ümbruses asuvad kaitseväärtusega liigid ja

elupaigad, mida veealandus mõjutaks ning mille mõjuala ei ole ekspertide arvamustele

tuginedes kindlalt prognoositav.

6.6.8. Kaebuses heidab kaebaja vastustajale ette, et määruse seletuskirjas pole arvesse võetud

Eesti Geoloogiakeskuse poolt 2008. aastal koostatud uuringut „Nabala lubjakivimaardla

rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“. Menetluses on arvestatud nii uuringu kui ka

selle osas esitatud kriitikaga.

6.7. Vastustaja leiab, et ettevaatusprintsiibi rakendamine oli kaitse alla võtmise kaalumisel

põhjendatud. Käesoleval juhul eksisteerib teatud vastuolu ekspertide arvamuste osas ning

sellises olukorras, olles välja selgitanud nii võimaliku kahju tõenäosuse kui ka iseloomu, on

vastustaja langetanud diskretsiooniotsuse Nabala-Tuhala looduskaitseala tervikliku kaitse

kohta. Ettevaatusprintsiibi rakendamine toimus eeskätt kogutud tõendite vastuolude

hindamisel.

Vastustaja toob veel välja, et täiendava teabe kogumine jätkub kaitsekorralduskava menetluses.

Kuivõrd keeruka veerežiimiga ala puhul on väga raske kaevandamise mõjusid ette näha ning

mõjud võivad ulatuda kaugemale, kui võib eeldada, on tavapäraste meetoditega väga keeruline

selles küsimuses kindlust saavutada. Kaebaja on küll viidanud, et oleks tulnud teha täiendavaid

uuringuid, mitte lähtuda ettevaatusprintsiibist, kuid karstialal ei oleks aidanud ka täiendavate

ekspertiiside läbiviimine. Vastustaja arvates on ilmne, et kaevandamine mõjutab veerežiimi,

küsimus on vaid selles, kui suur selline mõju on. Kuivõrd sellise veerežiimi puhul ei ole mõju

täie kindlusega kindlakstegemine võimalik, lähtuti põhjendatult ettevaatusprintsiibist. Ühtlasi

ei tehtud antud juhul mitte otsust kaevandamise lubamise või mittelubamise kohta, vaid

üldisematel kaalutlustel looduskaitseala moodustamise kohta.

6.8. Vastustaja leiab, et kaebaja õiguspäraseid huvisid on menetluses nõuetekohaselt kaalutud.

Vaidlustatud määruse menetlusest, selle vastuvõtmisel aluseks võetud lähteandmetest ja

vaidlustatud määruse motivatsioonist nähtub selgelt, et Nabala-Tuhala looduskaitseala loomise

eesmärk ja kaalutlused ei ole kantud eesmärgist just nimelt kaevandamist takistada. Menetluses

on esmalt välja selgitatud loodusväärtused, neid ohustavad tegurid ning tuvastatud seejärel

kohased meetmed ohustavate tegurite vältimiseks. Kaevandamise võimaldamine kaitse-

eeskirjas osutus võimatuks liikidele, kooslustele ja veerežiimile avaldatava negatiivse mõju

tõttu. Negatiivset mõju käsitlevad ekspertarvamused on menetluses avalikult kättesaadavaks

tehtud ja neid on kaitseala moodustamise eelduste hindamisel kaalutud.

Kaebuse väide huvide kaalumata jätmisest ei ole põhjendatud. Esiteks nähtub vaidlustatud

määrusest selgelt, et kaevandamisega seotud huvi on arvestatud ning seda on kõrvutatud

looduskaitsehuviga.

Huvide kaalumine nähtub ka Keskkonnaameti poolt kaebajale saadetud seisukohtadest.

Keskkonnaameti 08.09.2014 kirjaga nr HJR 15-4/14/10070-8 (I tl 173) esitatud vastuses

kaebaja ettepanekule jätta looduskaitsealast välja selle loodeosa, märgib Keskkonnaamet, et AS

Riverito ettepanekut jätta kavandatavast Nabala looduskaitsealast välja selle loodeosa,

analüüsiti.

Hinnates teostatud huvide kaalumist, on asjakohane pöörata tähelepanu ka sellele, et antud

juhul ei ole kaebaja maa omanik. Vastustaja leiab, et on kaevandamisega seotud huvi

menetluses arvesse võtnud ning kaalunud ja ei ole selles osas kaebaja menetluslikke õigusi

rikkunud.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks kaebaja ärakuulamine olnud formaalne või

menetlus erapoolik. Kaebaja on menetlusse kaasatud ning tal on olnud võimalus esitada

ettepanekud ja vastuväited eelnõu avaliku väljapaneku vältel. Asjakohatud on kaebaja viited

Rahkvälja kohtuasjale, kus maavara kaevandamise loa taotluse esitanud isikut nõuetekohaselt

menetlusse ei kaasatud.

Kaebaja väidetava 13.06.2014 ettepaneku osas märgib vastustaja, et see ettepanek jõudis

Keskkonnaametini peale avalikku väljapanekut, s.o 30. juulil toimunud avalikku arutelu.

Vaatama ettepanekute esitamisele pärast avalikku arutelu analüüsis Keskkonnaamet kaebaja

seisukohta ning vastas ettepanekule Nabala looduskaitseala piiride muutmiseks 08.09.2014

kirjaga nr HJR 15- 4/14/10070-8 (I tl 173).

6.9. Vastustaja on seisukohal, et kaitseala moodustamisega seotud avalikke huvisid on

nõuetekohaselt kaalutud ning vaidlustatud määruse seletuskirjas kajastatud. See hõlmab nt

tööhõivet, metsandust jm aspekte. Lisaks väljuvad need küsimused kaebaja kaebeõiguse

piiridest.

Vastustaja on seisukohal, et kaitseala moodustamine ei oma kaebaja väidetavat negatiivset

mõju maavara varustuskindlusele. Nabala piirkonna varustuskindlus ehituslubja- ja dolokiviga

(nii kõrge- kui madalamargilise) on 07.04.2015 seisuga 24,8 aastat.

Vastustaja rõhutab, et ehituslubjakivi varu jätkub praeguse seisuga üle 10 aastaks, seega on

varustuskindlus igal juhul tagatud (III tl 157-158).

Lisaks rõhutab vastustaja, et maavaravaru kaevandamine ei ole ainus ja peamine keskkonna

säästliku kasutamise näitaja (indikaator). Kui maavara kaevandamisega seatakse ohtu või

hävitatakse teised loodusvarad ja -väärtused, ei saa sellist tegevust kuidagi nimetada säästlikuks

keskkonna kasutamiseks. Kaitseala moodustamise eesmärk on just säilitada kõiki loodusvarasid

ja –väärtusi. Selle näol ongi tegu keskkonna säästliku kasutamisega. Keskkonna säilitamise

eesmärki silmas pidades võetavaid meetmeid ei ole kohane võrrelda maavarade kaevandamisel

saadava tuluga. Eelkõige tuleb hetkel silmas pidada siiski looduskoosluste säilitamist ja

võimalusel taastamist.

6.10. Vastustaja leiab, et vaidlustatud määrus on piisavalt ja arusaadavalt motiveeritud.

Vastustaja leiab, et kaitseala moodustamise menetluses kogutud andmed kinnitavad, et alale (sh

taotletavale Nõmmküla mäeeraldisele) jäävaid loodusväärtusi ei saa käsitada eraldiseisvatena,

vaid neid tuleb vaadelda laiemas kontekstis. Tuginedes ekspertarvamustele otsustati

moodustada kaitseala EMÜ ekspertiisis esitatud piirides.

Kogutud andmete põhjal eksisteerib ulatuslik teave selle kohta, et ala tervikuna kaitse alla

võtmine on piirkonna elus ja eluta loodusväärtuste säilitamiseks vajalik ja proportsionaalne

meede. Eksisteerivad tunnustatud ekspertide poolt koostatud tööd, mille kohaselt on nii Nabala-

Tuhala looduskaitsealal tervikuna kui ka kitsamalt Tagadi sihtkaitsevööndis LKS-s sätestatud

kaitse alla võtmise eeldused täidetud. Puuduvad eksperthinnangud ja tõendid, mis lükkaksid

ümber Nabala-Tuhala looduskaitseala tervikliku kaitse vajaduse. Vastustaja hinnangul ei ole

võimalik järeldada, et vastustaja on vaidlustatud määruse andmisel tegutsenud õigusvastaselt

ning tõendeid ja huvisid kaalumata. Vastustaja on kohase menetluse tulemusena langetanud

motiveeritud diskretsiooniotsuse.

Vastustaja rõhutab, et ala tervikuna kaitse alla võtmine on muuhulgas kooskõlas Riigikogu

14.02.2007 otsusega heaks kiidetud Eesti Keskkonnastrateegiaga aastani 2030.

Kaitseala moodustamisel on arvestatud EMÜ ekspertiisis esitatud kaitseala tsoneerimise

ettepanekutega. Sihtkaitsevööndid on moodustatud põhimõttel, et piirkonna loodusväärtuste

kaitse oleks tagatud. Kaebaja taotletav Nõmmküla mäeeraldis asub Tagadi sihtkaitsevööndis.

Vastavalt vaidlustatud määruse seletuskirja punktile 2.4. koosneb Tagadi sihtkaitsevöönd

(255,2 ha) looduskaitseala loodeosas kolmest lahustükist (114,8 ha, 102,6 ha ja 37,8 ha) ning

on moodustatud seal esinevate II ja III kategooria kaitsealuste liikide (laanerähn, kaunis

kuldking, püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold, pruunikas pesajuur, hall käpp,

hoburästas, laanepüü, musträhn, värbkakk) elupaikade kaitseks. Sihtkaitsevöönd on vajalik, et

reguleerida koosluste kujundamist selliselt, et oleks tagatud kaitse-eesmärgiks olevate liikide

elupaikade

säilimine.

Samuti

võimaldab

sihtkaitsevööndi

režiim

reguleerida

maaparandussüsteemide hooldust ja veerežiimi taastamist (tegevused, mille täpsemad

alusandmed koondatakse kaitsekorralduskava koostamise käigus).

Nõmmküla karjääri piirkonnas on arvatud sihtkaitsevööndisse metsaosa, kus on inventeeritud

kõige rohkem loodusväärtusi (kaitsealuseid taime- ja linnuliike). Tagadi sihtkaitsevööndi

peamiseks eesmärgiks on metsaelupaikade kaitse koos sealsete liikidega, mis aja jooksul

taastuvad ise. Lisaks kaalutakse täiendavaid niiskusrežiimi taastamistegevusi, et aidata

elupaikade taastumisele kaasa. Ainetu on kaebaja väide, et ei ole usutav, et vaidlusalust ala

hakatakse taastama.

Õige ei ole kaebaja väide, et Nõmmküla taotletava karjääriala väljaarvamine looduskaitsealast

ei tooks kaasa negatiivseid tagajärgi. Samuti ei ole õige väide, justkui ei leiduks nimetatud alal

püstlinalehikut.

Vaidlusalusel

taotletaval

kaevandusalal

on

püst-linalehiku

kohta

Keskkonnaregistris registreeritud üks konkreetne leiukoht kahe vaatlusega – 2008. aastal Piret

Kiristaja ja 2013. aastal Ott Luuk ja Peedu Saar. Ka muude liikide esinemise alal on vastustaja

välja toonud ning neid ei saa pidada ebaolulisteks. Loodusväärtuste kaitseks on vajalik ala

kaitsta sihtkaitsevööndi režiimis. Vastustaja viitab siinkohal ka määruse § 9 lg 1, kust nähtuvad

kaitse-eesmärgid ja § 1 lg 2, mis sätestab looduskaitseala eesmärgid.

Vaidlustatud määruse seletuskiri sisaldab kooskõlas HMS § 56 lg-ga 1 haldusakti andmise

motivatsiooni koos viidetega menetluses avalikult kättesaadavaks tehtud dokumentidele.

Kaitsealuste liikide, elupaikade ja loodusväärtuste täpsemad andmed on esitatud avalikult

kättesaadavaks tehtud alusuuringutes. Haldusakti motiveeriva osa hindamisel tuleb arvestada

LKS § 53 lg-st 1 tuleneva keeluga I ja II kaitsekategooria liigi täpse elupaiga avalikustamisele

massiteabevahendites.

Määruse põhjendused on toodud seletuskirja punktis 2 „Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla

võtmise põhjendus“. Punktis 2.1 on välja toodud nii see, et kaitse alla võtmise eeldused

tulenevad LKS §-st 7 kui ka see, et „Nabala-Tuhala looduskaitseala kaitse alla võtmise

eelduseks on ohustatud, haruldus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline väärtus ning

linnu- ja loodusdirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus“. Järgnevalt on seletuskirja

lehekülgedel 2-12 alal leiduvad liigid ja elupaigad seotud kaitse alla võtmise eeldustega ning

selgitatud nende kaitsekategooriaid, ohustatust, kaitsevajadust ning nende peamiseid

ohutegureid.

Määruse aluseks olnud EMÜ ekspertiisile on viidatud seletuskirja punktis 1 (lk 1) ning määruse

andmisele eelnenud uuringutele ja inventuuridele punktis 2.2. Samas on põhjendatud ka

Nabala-Tuhala looduskaitseala kui ühe tervikliku kaitseala moodustamist. Vaidlustatud

määruse seletuskirjas on põhjendatud kaitserežiimi valikut ning kaitseala piiride põhjendatust.

Vastustaja leiab, et antud olukorda ei saa võrrelda kaebaja poolt korduvalt viidatud Pahkla

lahendis tuvastatud asjaoludega, kus vaidlustatud Kohila vallavalitsuse määrusega nr 15, milles

puudusid ekspertiisile või muudele põhjalikele uuringutele toetuvad põhjendused või selgitused

ala kaitse alla võtmise suhtes, kus aladel kasvavaid taimeliike polnud tegelikkuses inventeeritud

ning uuringute jooksul polnud koostatud ühtegi kaarti, millel oleksid märgitud väärtused

tähistatud. Vaidlustatud määrusel selliseid puudusi ei esine. Määrus ei ole kontrollimatu, selle

põhjalikud põhjendused sisalduvad määruse seletuskirjas. Seetõttu ei ole kohane kaebaja väide,

et vaidlustatud määrus tuleks analoogia tõttu Pahkla kohtuasjaga tühistada.

Vastustaja soovib lisaks märkida, et isegi, kui kohus leiab, et määrusel puudub kohane

põhjendus määruse aluseks olnud uuringutele vähese viitamise tõttu määruse seletuskirjas,

tuleb arvestada ka Pahkla kohtuasjas kohtu väljendatud seisukohta, et „mitte igal motiveerimise

puudujäägil ei tuleks esmalt otsust tühistada, kui on võimalik ammendavalt kontrollida, millele

otsus tugineb“. Ka kohtuasjas nr 3-3-1-85-10 on Riigikohus selgitanud, et tühistamiskaebuse

rahuldamise üle otsustamisel tuleb kontrollida, kas tuvastatud menetlusvead ja vormivead

võisid mõjutada ala kaitse alla võtmise otsuse sisu ning kas haldusakt on vaatamata neile

vigadele kontrollitav (p 43). Suuremale osale määruse andmisele eelnenud uuringutest nii kogu

Nabala-Tuhala alal kui ka igas lubjakivimaardlas eraldi on määruse seletuskirjas viidatud ning

kõik eelnenud uuringud, sh seletuskirjas viitamata uuringud, on avalikkusele kättesaadavaks

tehtud Keskkonnaministeeriumi veebilehel ( http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-

aruanded)

ja

Keskkonnaameti

veebilehel

(

http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/looduskaitse-3/kaitsealad/nabala-

looduskaitseala/ ). Seega on võimalik ammendavalt kontrollida, millele otsus tugineb.

6.11. Vastustaja palub kaebajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 25 542 eurot

vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (IV tl 107-118).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et käesolevas kohtuasjas esitatud kaebus tuleb jätta kõigis esitatud nõuetes

rahuldamata ja põhjendab oma otsust alljärgnevaga.

8. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas kaebaja poolt vaidlustatud Vabariigi Valitsuse

17.11.2014 määrus nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ on

õigusvastane ja tuleks tühistada AS Riverito poolt 22.09.2005 esitatud lubjakivi

kaevandamisloa taotlusega reg nr 10130 hõlmatud Nõmmküla lubjakivikarjääri mäeeraldist ja

selle teenindusmaad (so 62,09 ha suurune maa-ala Saku vallas asuvast Viimsi metskonna

maatükist nr 36, katastritunnus 71801:006:1161) ning Nõmmküla karjääri väljaveoteed

puudutavas osas või alternatiivselt tervikuna.

Üldistatult leiab kaebaja, et kogu lubjakivimaardla ja eestkätt Nõmmküla ala on hõlmatud LKA

koosseisu õigusvastaselt. Vaidlustatud määrus on vastustaja arvates õigusvastane nii tulenevalt

materiaalõiguse ja menetlusnormide väärast kohaldamisest kui ka kaalutlusõiguse teostamisel

tehtud vigadest. Vastustaja nende kaebaja seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et määrus on

õiguspärane – see on kooskõlas kehtivate õigusaktidega, selle andmisel on õiguspäraselt

teostatud kaalutlusõigust ja see on piisavalt motiveeritud.

9. Kaebuse lahendamiseks tuleb kohtul kõigepealt selgitada kaebeõigusega seotut ja sellest

tulenevat kaebuse sisulise kontrollimise ulatust. Kohus märgib, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et

kaebaja ei ole oma kaevandamisloa taotluses märgitud Nõmmküla karjääri mäeeraldise ja selle

teenindusmaa omanik, sest selle maa omanik on riik. Sellest tulenevalt ei saa vaidlustatud

haldusakt rikkuda kaebaja omandiõigust. Samuti ei riku see tema ettevõtlusvabadust, sest

viimane ei hõlma teisele omanikule (ka riigile) kuuluvate ressursside oma ettevõtluse huvides

kasutamise õigust.

Kohus leiab, et käesolevas asjas on kaebajal kaebeõigus ainult tulenevalt tema subjektiivsest

õigusest õiguspärasele haldusmenetlusele. Kuna kaebaja võimalus saada tema poolt soovitud

kaevandamisluba sõltub otseselt vaidlustatud määruse õiguspärasusest, siis on tal subjektiivne

õigus ja õiguspärane ootus, et tema kaevandusluba õiguspäraselt menetletakse. See õigus

hõlmab kohtu arvates muuhulgas õigust nõuda, et kaevandusloa menetlust oluliselt mõjutavad

muud haldusmenetlused ja nende raames kehtestavad haldusaktid, mille hulka kuulub ka

käesolevas kohtuasjas kaevatav määrus, oleks õiguspärased ja kohus teostaks oma pädevuse

piires nende õiguspärasuse üle kohtulikku kontrolli.

Kohus märgib, et kohut arvates on õige kaebeõiguse teostamisel kasutatavate argumentide osas

vastustaja seisukoht, et kaebaja ei saa subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse puhul

toetuda avalike huvidega seotud argumentidele. Seda seisukohta kinnitasid haldusasjas nr 3-

14-53259 tehtud otsustes nii Tallinna Halduskohus (otsuse p 109) kui ka Tallinna

Ringkonnakohus. Viimane mainis oma 9.12.2016 otsuse punktis 27 muuhulgas, et „ … kaebaja

ei saa oma väidetava subjektiivsete õiguste rikkumise kõrvaldamiseks esitatud kaebust

põhjendada avalike huvide (maavara varustuskindlus; sotsiaalmajanduslikud argumendid;

maavarade kasutamise põhimõtted, sh aktiivse/passiivse maavara varu otstarbekus;

keskkonnatasud kui riigi tuluallikas) kaitsega. Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu

lahendi nr 3-3-1-87-11 p-dele 28-30, milles kohus asus seisukohale, et isegi puutumuse alusel

esitatud kaebuse korral ei kontrollita mitte vastavust absoluutselt kõigile normidele, vaid

kontrollitakse haldusorgani tegevuse vastavust nendele õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja

huvisid. Kui aga teatud normidel, millele kaebaja tugineb, ei ole puutumust kaebajaga (need

on mõeldud näiteks üksnes avaliku või riigi huvi või kolmanda isiku kaitseks), siis selles osas

ei kontrolli halduskohus haldusakti. Kuna kaebaja kaebeõigus on vastavalt eelnevalt märgitule

piiratud, ei pidanud halduskohus ega pea ka ringkonnakohus hindama kaebaja poolt avaliku

huvi ja kolmandate isikute kaitseks esitatud argumente.“. Kohus jagab neid kõrgema astme

kohtu seisukohti ja jätab kõik kaebaja vastavad argumendid ja seisukohad käesoleva kaebuse

lahendamisel tähelepanuta.

10. Kohus märgib kaebust sisulist osa lahendama asudes, et loodusobjektide kaitse alla võtmist

reguleerib looduskaitseseadus. Vastavalt LKS § 8 sätestatule on igaühel õigus esitada kaitse

alla võtmise algatajale loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek. Kui ekspertiisi tulemusel

selgub, et loodusobjektil on LKS sätestatu mõistes kaitse alla võtmise eeldused ja see on

otstarbekas, tehakse otsus algatada selle kaitse alla võtmise menetlus, mis toimub vastavalt LKS

§ 9 sätestatule.

11. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et ettepaneku Nabala Looduskaitseala

moodustamiseks tegi vastavalt LKS-le Keskkonnaministeeriumile 04.02.2010 MTÜ Tuhala

Looduskeskus (I tl 68).

Vaidlust ei ole, et sel ajal oli pooleli kaebaja poolt 19.09.2005 esitatud maavara kaevandamise

loa taotluse menetlus. Kaebaja taotles luba kaevandada ehituslubjakivi Harju maakonnas Saku

vallas Nabala lubjakivimaardlas Nõmmküla lubjakivikarjääris. Kohus märgib, et vaidlust ei ole,

et nimetatud kaevandamisloa menetluses ei olnud Nabala LKA moodustamise ettepaneku

laekumise hetkeks lõpule viidud KMH menetlust ja KMH aruande lõplikku redaktsiooni selle

heakskiitmiseks ja keskkonnanõuete määramiseks järelevalvajale esitatud. Vaidlust ei ole, et

kaebaja on 17.08.2009 kirjaga esitanud Keskkonnaministeeriumile vaheotsuse tegemiseks

(sellist protseduuri seadus ette ei näe) 02.04.2009 toimunud avalikul arutelul esitatud ja

kirjalikult laekunud seisukohtade järgi parandatud KMH aruande.

Vaidlust ei ole ka selles, et oma 15.10.2009 kirjas selgitas keskkonnaministeeriumi

keskkonnakorralduse asekantsler kaebajale, et on KMH esimese etapi aruandega tutvunud ja et

lõpliku otsuse KMH aruande osas saab langetada siis, kui aruanne on viidud vastavusse

05.02.2007 heakskiidetud ning 03.08.2009 muudetud Nabala lubjakivimaardlasse kavandatava

Nõmmküla karjääri rajamise ja töötlemisega kaasneva KMH programmiga ja teostatud on

KMH teine etapp (I tl 67). Vaidlust ei ole, et KMH oli käesolevas kaebuses vaidlustatud

määruse vastuvõtmise ajal lõpule viimata ja aruanne kinnitamata.

Vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel ka selles, et Keskkonnaministeeriumi kantsleri

08.06.2011 käskkirjaga nr 825 peatati kaebaja kaevandamisloa taotluse menetlus seoses MTÜ

Tuhala Looduskeskus kaitseala moodustamise ettepanekuga (I, lk 69-70 pöördel) ja 12.12.2013

keskkonnaministri käskkirjaga nr 1183 algatati Nabala looduskaitseala moodustamise ja kaitse-

eeskirja kehtestamise menetlus (I tl 131).

12. Vaidlust ei ole, et kaebaja kaevandusloaga taotletud kaevandusõiguse teostamise koht -

Nõmmküla lubjakivikarjääri mäeeraldis - jääb vaidlustatud määruse ja kaitse-eeskirjaga

moodustatud Nabala-Tuhala looduskaitsealale ja suures osas Tagadi sihtkaitsevööndisse ning

väiksemas osas ka Nabala piiranguvööndisse (I tl 19 joonis), mille suhtes vaidlustatud määruse

nr 168 andmine välistab sisuliselt kaevandamis- ja uuringute teostamise lubade andmise.

Järelikult tuleneb vaidlustatud määrusest võimalik riive kaebaja õigusele kaevandamisloa

taotluse õiguspärasel menetlemisel (PS § 14), kuid tegemist ei ole riivega kaebaja

ettevõtlusvabadusele, sest loataotluse esitamisest ei tulene kaebajale ka subjektiivset õigust luba

saada. Seetõttu ei pidanud haldusorgan loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses

looduskaitseseadusest tulenevalt arvestama kaebaja õigusega saada kaevandamisõigus, sest

kaebaja huvi ei ole samaväärselt kaitstav subjektiivse õigusega ning looduskaitseseaduse

normide eesmärk ei ole kaitsta kaebaja kaevandamishuvi.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ta peab, lähtudes HKMS § 158 lg-st 3, kontrollima

kaalutlusõiguse piiride, eesmärgi ja kaalutlusreeglite jälgimist Vabariigi Valitsuse poolt

kaebaja subjektiivsete õigustega seonduvalt.

See tähendab, et kohus kontrollib eelkõige, kas määruse nr 168 seletuskirjas väljatoodud

argumendid LKA loomiseks olid õiguspärased (kas esinesid LKS §-s 7 nimetatud eeldused)

ning kas määruse andmisel arvestati maavara olemasolu ja kasutamise võimalust kaitsealal. Et

kaebajale pole kaevandamislube antud ja kaebaja õigusi kaevandamiseks ei ole kehtiva

haldusaktiga fikseeritud, ei saa ta ka tugineda õiguspärasele ootusele kaevandamise suhtes.

Vastavalt HKMS § 158 lg-le 3 ei hinda kohus kaalutlusotsuse otstarbekust. Seega saab kohtulik

kontroll otstarbekuse osas piirduda üksnes küsimusega, kas Vabariigi Valitsuse otsustus ei

olnud ilmselgelt meelevaldne. Lisaks kontrollib kohus kas määruses esinevad kaebaja

väidetavad motiveerimisvead (puudub teaduspõhistest kaalutlustest lähtuv motivatsioon, miks

on vaja looduskaitseala moodustada just nendes piirides (üldiselt ja ka ainult Nõmmküla

lubjakivikarjääri ja selle lähiala ehk LKA loodeosa osas); ei ole arusaadav, kus asuvad

väidetavad loodusväärtused; kaebaja vastuväiteid ei ole kajastatud ei määruses ega selle

seletuskirjas); kas selle menetlus on toimunud seaduses sätestatut järgides; kaitse alla võtmise

ettepaneku arutamisel ja looduskaitseala moodustamisel on väljutud selles sätestatud kaitse-

eesmärgist-karsti ja karstiilmingute säilitamine ja kaitse; põhjendamatult on arvesse võtmata

jäetud vastustaja viidatud aruanded ja eksperthinnangud.

14. Kohus leiab kõigepealt oma üldist seisukohta väljendades, et vaidlusaluse LKA

moodustamine ei ole toimunud meelevaldselt ei tervikuna ega ka selle loodeosa osas.

Looduskaitseala moodustamiseks teostatud alusuuringud (kokkuvõttes EMÜ koondekspertiis

(I tl 95-130 pöördel), mille koostas K. Sepp koos selle aluseks olnud uuringute ja

andmebaasidega (I tl 121pöördel-122)) kinnitavad kaitstavate loodusväärtuste olemasolu nii

alal tervikuna kui ka Tagadi lubjakivikarjääri ja selle lähiümbruse aladel, ning selles osas on

LKS § 7 nõuded on täidetud. Sisuliselt sama on tuvastatud ka tänaseks jõustunud kohtuotsustes

haldusasjades nr 3-14- 53249 ja 3-14-53259 jõustunud lahendis.

LKS § 7 sätestab, et LKS alusel loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks on selle ohustatus,

haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest

lepingust tulenev kohustus. Nimetatud tingimused ei ole seaduses kumulatiivsed ehk piisab, kui

esineb üks või mõni nendest, et objekti looduskaitse alla võtmise eeldus(ed) oleksid täidetud.

Kaitseala moodustamise menetlus on LKS §-de 8 ja 9 kohaselt jagatav tinglikult kahte etappi.

Kõigepealt viiakse läbi n-ö eelmenetlus, mille raames kontrollitakse ala kaitse alla võitmise

põhjendatust ja otstarbekust (LKS § 8 lg-d 3 ja 4). Seejärel toimub LKS § 8 lg 5 ja § 9 nõudeid

järgides sisuline kaitse alla võtmise menetlus. Kohus leiab, et tal puuduvad alused käesolevas

asjas jõuda erinevale järeldusele, kui haldusasju nr 3-14- 53249 ja 3-14-53259 lahendanud

kohtud. Kohtu hinnangul on kaitseala moodustatud ja kaitse-eeskiri koostatud kooskõlas LKS

§-dega 7-11.

15. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et LKS § 8 lg-s 3 sätestatud esmase inventuuri teostas OÜ

Tirts & Tigu „Nabala maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur“ (I tl 230-246).

Inventuuri teostaja on märkinud selle kokkuvõtvas osas muuhulgas, et “ …Kuigi ala on

suhteliselt tugeva metsamajandusliku mõju all ja kohati elupaigaliselt küllaltki killustunud,

püsib alal kõrge looduskaitseline potentsiaal ja seetõttu leiame, et oleks otstarbekas kaaluda

ala riikliku kaitse alla võtmist ja ühendamist alast idas ja kagus paiknevate kaitsealuste

loodusobjektidega.“.

Seega tuvastas juba esmane inventuur taotluses esitatud ala kõrge looduskaitselise potentsiaali

ja andis täiendava suuna ja põhjuse, et uurida ühtse tervikliku riikliku kaitserežiimiga ala

moodustamise põhjendatust.

Kohus märgib siinkohal, et juba sellest inventuurist (ka lisatud joonistelt–kaartidelt I tl 232-

244) nähtub, et planeeritava kaitseala loodeossa (nn „koerapeasse“) ja Nõmmküla karjääri

alasse ja selle lähedusse jäävad mitmed kaitsealuste liikide ja looduskaitseliste objektide elu-

ja asupaigad ning kasvukohad. Seetõttu ei ole juba ainuüksi selle inventuuri tulemustest

nähtuvalt võimalik väita, et tegemist on ilmselgelt looduskaitselises mõttes väheväärtusliku

alaga nagu püüab teha kaebaja. Kohus ei nõustu ka sellega, et kohus on jätnud menetluses

täielikult tähelepanuta kaebaja 13.06.2014 esitatud seisukoha ja vastuväited ning ettepaneku

looduskaitseala piiride muutmiseks. Kaebaja on selgitanud, et sai nimetatud seisukoha pärast

avaliku arutelu toimumist 31.07.2014 e-kirjaga ja vastas sellele 08.09.2014 kirjaga nr HJR 15-

4/14/10070-8 (I tl 173). Nähtuvalt kaebaja enda esitatud dokumentidest (I tl 166) loeb kohus

tuvastatuks, et kaebaja esialgsel 13.06.2014 e-kirjale, ei ole sellele olnud väljatrüki pealdisest

nähtuvalt lisatud vaidlusalust ettepanekut ja puudub väli, mis näitaks lisa olemasolu dokumendi

juures. 31.07.2014 e- kirjal on pealdises selgelt näha, et sellele on lisatud kaebaja ettepanekut

sisaldav lisa. Seetõttu peab kohus ka õigustatuks, et kaebaja ettepanekut ei ole kajastatud

vaidlustatud määruse seletuskirjas.

16. Kaebeaja on püüdnud kaebuses igati vähendada ja kahtluse alla seada ka EMÜ prof K.

Sepa 2013. a oktoober – detsember koostatud kokkuvõtlikku ekspertiisi „Nabala

looduskaitseala moodustamise põhjendatusele ja kavandatavate piirangute otstarbekusele“

tähtsust ja näidata, et see on vastuolus alusuuringutega või faktilise olukorraga looduses ja et

selles esitatakse ebapädevaid ning vastuolulisi seisukohti. Kohus nende seisukohtadega ei

nõustu.

Ekspertiisi sissejuhatuse kolmandast lõigust nähtub, et K. Sepa ekspertiisi eesmärgiks oli

koostada kogutud uuringute ja andmete alusel terviklik hinnang ala kaitse alla võtmise eelduste

olemasolu kohta. Nende olemasolul tuli eksperdil täiendavalt analüüsida kaitse-eesmärkide

asjakohasust ja selgust, hinnata välispiiri ja tsoneeringu ning kaitstava ala tüübi otstarbekust ja

põhjendatust ning kaitsekorra vastavust kehtivatele õigusaktidele ja valdkonda reguleerivate

riiklike arengudokumentidega ja tulevase kaitsekorra põhjendatust ning kitsenduste

proportsionaalsust ja piisavust alade kaupa (I tl 97). Sellise kokkuvõtliku ekspertiisi tegemine

ei eelda erinevalt kaebaja väidetest seda, et ekspert peaks ise kõik uuringupiirkonna alad läbi

käima ja piirkonna uuringutes osalema.

Ekspertiisis viidatud alusuuringute faktiliste asjaolude paikapidavuse osas puudub kohtul

kahtlus, sest alusuuringud on koostanud vastava valdkonna spetsialistid ning menetluses ei ole

esitatud vähemalt kohust veenvaid väiteid ja tõendeid, mis tekitaksid tuvastatu osas

põhjendatud kahtluse. Ka kaebaja enda esitatud erinevad ekspertiisid ja KMH mainivad

mitmeid K. Sepa ekspertiisis märgitud loodusväärtusi.

Kohus toob siinkohal välja, et K. Sepa ekspertiis tugineb muu hulgas OÜ Tirts ja Tigu

eelpoolmainitud inventuurile; Tallinna Linnuklubi 2011. a uuringule „Kaitstavate linnuliikide

ja nende elupaikade väljaselgitamine planeeritaval Nabala maastikukaitsealal. Haudelinnustiku

uuringu aruanne 2011. a.“ (II tl 198-204); Linnuekspert OÜ 2013. a uuringule „Kavandatava

Nabala maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendav uuring“ (III tl 19-24); Tallinna

Botaanikaaia ekspert O. Abneri 2012. a uuringule „Nabala maastikukaitseala taimestiku ja

loodusväärtuste kordusinventuuri aruanne“ (III kd tl 12-17); ning A. Kivistiku inventuurile

„Nabala maastikukaitseala ettepaneku allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude

inventuur“ (III kd tl 73-80). Kohus märgib siinkohal, et kõik need uuringud teinud isikud on

oma valdkonnas tunnustatud eksperdid ja/või teadlased. Lisaks nendele uuringutele on K. Sepp

tuginenud ka muudele andmeallikatele, mis on loetletud ekspertiisi lk 54 ja 55 (II tl 121 pöördel-

122).

17. Kohus ei nõustu kaebaja kriitikaga, mis puudutab kaitstavate loodusnähtuste (konkreetsed

taime ja linnuliigid) asukoha rasket tuvastatavust ja seostatavust just Nõmmküla karjäärialaga.

Kohus leiab kõigepealt, et kaitseala moodustamise menetluses kogutud andmed ja esitatud

kokkuvõtlik K. Sepa ekspertarvamus kinnitavad, et alale (sh taotletavale Nõmmküla

mäeeraldisele) jäävaid loodusväärtusi ei saa käsitada eraldiseisvatena ja neid tuleb vaadelda

laiemas kontekstis ja arvestades terve ala loodukaitselist potentsiaali ja selle rohevõrgustiku

tuumalaks olemist. Kogutud andmete põhjal eksisteerib ulatuslik teave selle kohta, et ala

tervikuna kaitse alla võtmine on piirkonna elus ja eluta loodusväärtuste säilitamiseks vajalik ja

proportsionaalne meede. Kohus nõustub vastustajaga, et kaitseala moodustamisel on arvestatud

EMÜ ekspertiisis esitatud kaitseala kaitseväärtuste asukohast tulenevate tsoneerimise

ettepanekutega. Sihtkaitsevööndid (k.a. Tagadi) on moodustatud põhimõttel, et piirkonna kõige

olulisemate loodusväärtuste (mis on ka määruses loetletud) kaitse oleks tagatud.

Ekspertarvamuses on viidatud tunnustatud ekspertide poolt koostatud töödele, mille kohaselt

on nii Nabala-Tuhala looduskaitsealal tervikuna kui ka kitsamalt Tagadi sihtkaitsevööndis

LKS-s sätestatud kaitse alla võtmise eeldused täidetud ja samas puuduvad eksperthinnangud ja

tõendid, mis lükkaksid ümber Nabala-Tuhala looduskaitseala tervikliku kaitse vajaduse.

Kaebaja taotletav Nõmmküla mäeeraldis asub valdavalt Tagadi sihtkaitsevööndis. Vastavalt

vaidlustatud määruse seletuskirja punktile 2.4. koosneb Tagadi sihtkaitsevöönd (255,2 ha)

looduskaitseala loodeosas kolmest lahustükist (114,8 ha, 102,6 ha ja 37,8 ha) ning on

moodustatud seal esinevate II ja III kategooria kaitsealuste liikide (laanerähn, kaunis kuldking,

püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold, pruunikas pesajuur, hall käpp,

hoburästas, laanepüü, musträhn, värbkakk) elupaikade kaitseks. Sihtkaitsevöönd on vajalik, et

reguleerida koosluste kujundamist selliselt, et oleks tagatud kaitse-eesmärgiks olevate liikide

elupaikade

säilimine.

Samuti

võimaldab

sihtkaitsevööndi

režiim

reguleerida

maaparandussüsteemide hooldust ja veerežiimi taastamist (tegevused, mille täpsemad

alusandmed koondatakse kaitsekorralduskava koostamise käigus). Kohus nõustub kaebajaga

sihtkaitsevööndit puutuvates argumentides selles, et selle alal ei ole tuvastatud madalsoid ja

alliksoid. Samas rõhutab kohus, et nende kaitse ei ole ka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk.

Vaidlustatud määruse põhjendused on toodud määruse seletuskirja punktis 2 „Eelnõu sisu,

piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus“. Punktis 2.1 on välja toodud nii see, et kaitse alla

võtmise eeldused tulenevad LKS §-st 7 kui ka see, et „Nabala-Tuhala looduskaitseala kaitse

alla võtmise eelduseks on ohustatud, haruldus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline

väärtus ning linnu- ja loodusdirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus“. Järgnevalt on

seletuskirja lehekülgedel 2-12 alal leiduvad liigid ja elupaigad seotud kaitse alla võtmise

eeldustega ning selgitatud nende kaitsekategooriaid, ohustatust, kaitsevajadust ning nende

peamiseid ohutegureid. Seletuskirja p.2.4. käsitleb eraldi ka iga piiranguvööndi ja

sihtkaitsevööndi kaitseobjekte ja nende kaitsmise eesmärke. Selles punktis on toodud, et Tagadi

sihtkaitsevöönd on moodustatud seal esinevate II ja III kategooria kaitsealuste liikide

(laanerähn, kaunis kuldking, püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold, pruunikas

pesajuur, hall käpp, hoburästas, laanepüü, musträhn ja värbkakk) elupaikade kaitseks. Nende

liikide esinemine nähtub eelpoolmainitud ekspertide töödest ja alusuuringutest ning

andmebaasidest. Kohtu hinnangul ei ole ükski kaebaja esitatud ekspertiis ja KMH nende

loodusväärtuste asukohti piiranguvööndis usutavalt ümber lükanud.

Kohus märgib, et kaebaja väited, et kaitstavate loodusobjektide olemasolu ja arvukust just

Nõmmküla mäeeraldisel ei ole võimalik kindlaks teha on silmakirjalikud juba tulenevalt

kaebaja enda tellimusel valminud KMH aruandest (OÜ Inseneribüroo Steiger töö nr 08/0310,

2009), millele kaebaja oma kaebuses ja seisukohtades ka korduvalt viitab, nähtuvast. Nimelt on

selles toodud tabelis 4.5. (I tl 35 pöördel) ära toodud mäeeraldisel ja selle ümbruses

inventeeritud II ja III kaitsekategooria kaitsealused taimed ja nende asukohad. Nimetatud töös

on ära toodud kauni kuldkinga, vööthuul-sõrmkäpa, ungrukoldi, pruunika pesajuure ja

kahelehise käokeele leidumine, elupaik ja tuvastatud arvukus. Üpris arusaadavalt on kaitstavate

loodusobjektide asukohti kajastatud ka OÜ Tirts&Tigu inventuuri kaartidel.

Kohus märgib, et osaliselt võib kaebajaga nõustuda selles, et määrusest endast ei nähtu täpselt

Nõmmküla mäeeraldise piirkonnas leiduvad kaitstavad loodusobjektid, kuid siinkohal tuleb

arvestada, et LKS § 53 lg-st 1 tuleneva keeluga I ja II kaitsekategooria liigi täpse elupaiga

avalikustamisele massiteabevahendites, mistõttu ei ole võimalik ka määruses kõikide

loodusväärtuste asukohti täpselt välja tuua. Vaidlustatud määruse § 9 lg 1 nähtuvad kaitse-

eesmärgid ja määruse § 1 lg 2 sätestab looduskaitseala eesmärgid. Vaidlustatud määruse

seletuskiri sisaldab kooskõlas HMS § 56 lg-ga 1 haldusakti andmise motivatsiooni koos

viidetega menetluses avalikult kättesaadavaks tehtud dokumentidele, millest küllalt suurele

osale on viidanud ka kaebaja. Kohus nõustub vastustajaga, et kaitsealuste liikide, elupaikade ja

loodusväärtuste täpsemad andmed on esitatud ka täiendavalt avalikult kättesaadavaks tehtud

uuringutes ( http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded) ja Keskkonnaameti

veebilehel ( http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/looduskaitse-3/kaitsealad/nabala-

looduskaitseala/ ). Seega on võimalik ammendavalt kontrollida, millistele uuringutele ja

täpsematele andmetele otsus tugineb.

18. Kohus peab vajalikuks eraldi välja tuua, et Nabala-Tuhala looduskaitsealasse kuuluvat ala

katab sisuliselt suures osas Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k kehtestatud

Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga "Asustust ja maakasutust suunavad

keskkonnatingimused" määratud rohevõrgustiku tuumala. Roheline võrgustik täiendab

teemaplaneeringu p 2.1.1 kohaselt funktsionaalselt kaitsealade võrgustikku, ühendades need

looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks. Kaebajapoolt taotletavad Tagadi ja

Tammiku lubjakivikarjääride mäeeraldised asuvad rohelise võrgustiku suurel tuumalal T8.

Kohus nõustub vastustajaga, et rohevõrgustiku tuumaladel kaevanduste lubamine killustaks

neid põhjendamatult. Samuti on kohtu arvates kaheldav, kas kaevandamise lubamisel

Nõmmküla karjääris suudaks alles jäävad küllaltki kitsad metsaalad täita efektiivselt ühendavat

ülesannet põhjas ja läänes asuvate rohevõrgustiku aladega.

19. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et loodusväärtuste igakülgse kaitse tagaksid

Nõmmküla kaevanduse puhul leevendamismeetmed (eelkõige siis taimede ümberistutamine ja

vee alanduslehtri vältimiseks veetõkete rajamine). Kohus märgib neid väiteid kommenteerima

hakates kõigepealt seda, et kaebaja ei vaidlusta toodud väidete esitamisel asjaolu, et kõik

kaevandamisalal asuvad loodusväärtused kaevandamise käigus nende elukohas hävivad. Kohus

märgib, et juba ainuüksi see asjaolu kinnitab üldiselt nende kaitsevajadust. Kohus märgib

täiendavalt, et peaaegu kogu kaebaja keskkonnakaitset puudutav argumentatsioon üritab

üldiselt tähelepanu alt välja jätta küsimuse, et kaevandamise lubamisega hävivad kõik selle

toimumise alal olevad loodusväärtused vähemalt nende tänastel asukohtadel taastumatult ja

neid ei tuleks otsuste langetamisel arvesse võtta võrdselt kaevandamise võimalikku mõjualasse

jäävate loodusväärtustega. Kohus leiab, et selline lähenemine ei ole adekvaatne ja on eirab

looduskaitse üht kõige olulisemat põhimõtet – loodusväärtusi tuleb kaitsta looduses eelkõige

seal, kus nad esinevad ehk nende elupaikades.

Lisaks sellele toob kohus välja, et põhimõttelist vaidlust ei ole selles, et piirkonna üheks

suurimaks loodusväärtuseks on kuldkinga populatsioon. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist

on tähtsusetu ja kaitset mitte vääriva populatsiooniga. Juba eelpoolmainitud OÜ Inseneribüroo

OÜ Steiger poolt valminud KMH aruande 2009 aasta versioonist nähtuvalt on mäeeraldise alal

tegemist arvuka kauni kuldkinga populatsiooniga. Ka hilisemad ekspertiisid ei ole seda ümber

lükanud. Kohus märgib, et jätab siinkohas tähelepanuta kaebaja esitatud Taimi Paali seisukohad

„Nõmmküla kavandatava kaevandusala ja selle teenindusmaa ülevaatus“, kuna nimetatud

seisukohtadest ei selgu ei teostatud tööde tellija, lähteülesanne, tehtud tööde metoodika ja

ulatus. Lisaks märgib kohus, et Taimi Paal on selle seisukoha allkirjastanud digitaalselt

23.02.2016 kell 13:36:46 ja vastav Wordi fail on nähtavalt selle metaandmetest loodud

23.02.2016 kell 11:16 ja viimati muudetud kell 13:31 ehk üle poole aasta peale tööde teostamist

ja vahetult enne kohtule esitamist, mis arvestades ka esitatud seisukoha mahtu ja sisu ei lisa

sellele kohtu hinnangul usaldusväärsust. Ka on T. Paal tunnistanud, et külma kevade tõttu ei

olnud teised orhidee liigid tuvastatavad. Kohus leiab, et külm kevad võis seetõttu mõjutada ka

kauni kuldkinga populatsiooni arvukust. Kohtu hinnangul ei vasta see kaebaja poolt

ekspertiisina esitatud dokument ekspertarvamuse tavalisele üldtunnustatud tasemele.

Kohus märgib, et ta ei nõustu täielikult kaebajaga, et siinkohal tuleb arvesse võtmata ja

tähelepanuta jätta Toomas Kuke 2018 suvel koos botaanik Peedu Saarega läbi viidud välitööde

käigus leitud kuldkinga leiukohad ja muu nende kohta käiv üldistav teave. Nähtuvalt T. Kuke

tunnistajana antud vastusest (IV tl 40-42 pöördel), mis on tõendiks halduskohtumenetluses, on

läbiviidud välitöödel tuvastatud kauni kuldkinga leiukohad kantud PlutoFi andmebaasi ja

kajastatud ka elurikkuse veebilehel (taimeatlas - https://elurikkus.ee/plant-atlas), mis muudab

nimetatud andmed kontrollitavaks. Kohus märgib, et nimetatud uurimus kinnitab koos

varasemate vastavat teemat puudutanud uuringutega alatest 2007 aastast, et Nõmmküla

kaevandusalal asub Põhja–Eesti üks elujõulisem ja kuldkinga kaitsekava mõistes oluline kauni

kuldkinga populatsioon. Kohus leiab, et on ilmne, et sellise populatsiooni kaitse alla võtmine

ei ole põhjendamatu. Ühtlasi märgib kohus, et tal puudub alus kahelda ka T. Kuke tunnistajana

antud ja varem ekspertiisides väljendatud seisukohas, et nii paljude taimede ümberistutamine

poleks suure tõenäolisusega edukalt võimalik.

Kohus peab siiski vajalikuks täiendavalt märkida, et kaebaja püüd näidata kaunist kuldkinga

ainsa kaitset vääriva loodusnähtusena kaevandusalal, ei ole õigustatud ja on selgelt

pahatahtlikult eksitav. Kaebaja ise on oma käesolevas asjas tõendina esitatud ja 13.06.2014

Keskkonnaametile ja Keskkonnaministeeriumile saadetud AS Riverito ettepanekus

moodustatava Nabala LKA piiride muutmiseks osas „Kaitsealused taime – ja loomaliigid“

lisaks kuldkinga leviku käsitlemisele („…elujõuline ja küllalt isenditerohke kauni kuldkinga

populatsioon“) märkinud järgmist: „Lisaks II ja III kaitsekategooria taimeliikidele on Nabala

lubjakivimaarda loodeosas inventuuride käigus kohatud ka II ja III kaitsekategooria linnuliike.

II kaitsekategooria linnuliikidest on registreeritud laanerähn (Picoides tridactylus) ja

valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos) ning III kaitsekategooria linnuliikidest laanepüü

(Bonasa bonasia), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), händkäkk (Strix uralensis), sookurg

(Grus grus), musträhn (Dryocopus martius), öösorr (Caprimulgus europaeus), väänkael (Jynx

torquilla), raudkull (Accipiter nisus) ja värbkakk (Glaucidium passerinum) esinemine.

Sarnaselt taimestikuga on kaitsealuste linnuliikide levik erinevates uuringutes märgitud suurem

just taotletaval mäeeraldisel. …“. (III tl 122). Samuti on lisatud sellele ettepanekule Joonis 7,

millelt nähtuvad kaitstavad loodusobjektid Nabala lubjakivimaardla loodeosas ja ka eraldi

piiritletuna taotletava Nõmmküla lubjakivikarjääri alal, mis veelkord lükkab selgelt ümber

kaebaja väited nagu talle oleks jäänud arusaamatuks kus ja millised loodusväärtused

moodustatud looduskaitseala loodeosas ja tema taotletaval kaevandusalal on tuvastatud.

20. Kohus märgib, et ka 2011. a haudelinnustiku uuringust (II tl 198-204) nähtub, et 2153,5 ha

suurusel maa-alal tehti kindlaks 21 kaitsealuse linnuliigi ja 16 Linnudirektiivi I linnuliigi

pesitsusaegne esinemine ning väljaspool uuringuid lisandus veel 2 liiki. 2013. a haudelinnustiku

uuring (III tl 19-24), mis toetab samuti kaitseala moodustamist linnustiku kaitseks

lähteülesandes toodud piirides. Haudelinnustiku uuring viitab üheselt vajadusele säilitada

rohekoridor ning võimalikud elupaigad.

21. Kohus märgib, et käesoleva asja lahendamisel ei oma eeltoodud loodusväärtuste kaitse

vajadusest tulenevalt otsustavat tähendust küsimus karsti olemasolust või selle puudumisest

looduskaitseala loodeosas. Nimelt näeb vaidlustatud määruse § 9 lg 1 ette, et Tagadi

sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ja

kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Nähtuvalt sellest, ei ole karsti ja karstinähtuste kaitse

Tagadi sihtkaitsevööndi moodustamisel olnud selle ala arvamisel looduskaitseala koosseisu ei

oluliseks ega määravaks põhjuseks. Seetõttu on kogu vaidlus karsti esinemise ja selle mõju

kohta ala kaitse-eesmärkidest tulenevalt sisuliselt vähese tähtsusega. Kohus märgib, et karsti

esinemine võib küll oluliselt mõjutada ala ja selle ümbruskonna veerežiimi kaevandamise

korral, kuid selle eraldi kaitsmine ei ole erinevalt kaebaja seisukohast nähtuvalt määrusest

Tagadi sihtkaitsevööndis kaitse-eesmärgiks. Sisuliselt sama seisukoht on asjakohane ka Nabala

piiranguvööndi osas, mille suhtes määrus peab kaitse-eesmärgiks karstinähtuste kaitse kõrval

ka kaitsealuste liikide elutingimuste, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamist ning

säästvat metsandust. Kuna Nabala piiranguvöönd on oluliselt laiem ja suurem, kui on Tagadi

sihtkaitsevöönd, ning selle territooriumile jääb kaheldamatult ka karstinähtusi, siis ei ole

kahtlust, et selle mingis osas asuvad ka kaitstavad karstinähtused. Samas ei ole vaidlust selle

üle, et Nabala piiranguvööndi territooriumil ja ka LKA loodeosas on mitmeid kaitsealuseid liike

ja elukohti, mistõttu ei ole ka selles osas tegemist alusetu looduskaitseala moodustamisega.

Kohus peab vajalikuks siinkohal veel märkida, et ekspertide arvamused karstiilmingute osas on

selgelt lahknevad, kuid lahknevused ei ole tingitud mitte niivõrd asjaolust, kas karstiilmingud

kaitsealal on või mitte, vaid vaidlusi on tekitanud pigem nende ulatus ning inimtegevuse mõju

ala veerežiimile. Ka kohtu ja menetlusosaliste poolt esitatud arvukad küsimused tunnistajatele

ei lahendanud siinkohal ilmnenud vastuolusid ja näitasid selgelt professionaalsete eriarvamuste

olemasolu nii karstinähtuste olemasolu, nende mõjude osas veerežiimile kui ka võimalike

leevendusmeetmete

(veealanduse

mõju

piiramiseks)

efektiivsuse

osas

võimalikul

kaevandamisel.

Kohus toob välja, et vastustaja on püüdnud saada selgust karstinähtustega seotud küsimustes.

Vastustaja tellis selleks 2014. a-l L. Vallnerilt uurimuse „Karstinähtused kavandataval Nabala

looduskaitsealal“, kus märgiti karstinähtuste olemasolu ning toetati kaitseala moodustamist.

Selle uurimuse kohaselt kinnitavad ala intensiivset karstumist tööd alates 1970. a-st.

Kaevandamine ohustab karstiala veerežiimi. Sealjuures ei pruugi klassikalised mudelid

alanduslehtri mõju hindamiseks toimida. Kohus märgib, et kuigi kaebaja on seadnud kahtluse

alla L. Vallneri tööde erapooletuse, on kohtu arvates ka ainuüksi nimetatud tööle lisatud

kasutatud allikate loetelust näha, et tegemist ei ole ainult ühe teadlase seisukohtadel põhineva

arvamusega.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et väidetavate karstijõgede olemasolu (ka Nõmmküla

piirkonnas) ei ole teaduslike meetoditega valdavalt kinnitatud, kuid see ei muuda olematuks

muude loodusväärtuste leide ega lükka ümber valdavat seisukohta karstinähtuste esinemisest.

Veerežiimi muutuse tekkimise seisukohast ei oma tähendust, kas tegemist on esindusliku või

mitte nii esindusliku karstivormiga. Kohus märgib, et tegelikult puudub menetlusosaliste ja

ekspertide vahel erimeelsus selles, et kaitseala on keerukate hüdrogeoloogiliste tingimustega

ning seda on märkinud oma ekspertarvamuses nii Rein Perens ekspertarvamuses, M. Metsur

(AS Maves uuringus) ja L. Vallner („Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“).

Ka prof Ü. Niinemets märgib eriarvamuses ETA-le (II tl 192), et talle jääb arusaamatuks, et

miks ei käsitlenud ETA komisjon küsimust, miks osades hinnangutes peeti karstinähtusi kaitset

vajavateks ja osades mitte, samas kui komisjon jõudis konsensusele, tegelikke usaldusväärseid

andmeid vee liikumise kohta Nabalas ei ole. ETA juhatuse koosolekule esitatud seletuskirjas (I

tl 153) märgib prof Niinemets, et tundub olevat selge vastuolu geoloogiliste teadmiste, mis

kajastavad lubjakivi varu erakordselt suure täpsusega ja selle vahel, kus asub põhjavesi, kuhu

see liigub (kas üldse liigub) ja kust saavad allikad toite. Prof. Ü. Niinemets leiab, et praegune

teadmine ei paista tema hinnangul välistavat, et vesi võib lasundite vahel liikuda.

22. Kohus peab vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole esitatud ühtegi väidet

või tõendit, millest nähtuks, et kaevandamine allpool põhjavee piiri ei mõjutaks kaitseala

veerežiimi, vaidluse all on ainult selle mõju ulatus ja võimalus seda mõju vähendada ja vajalikel

juhtudel (kaevude täituvus) täiendavate meetmetega kompenseerida. Menetlusosaliste vahel

puudub ka vaidlus selles, et kaevandamisest põhjustatud veerežiimi muutused võivad viidatud

looduslikele kooslustele omada negatiivset mõju. Asja materjalidest nähtub ka, et spetsialistide

vahel on eriarvamusi veerežiimi muutumise olulisuse osas, millest saab järeldada, et veerežiimi

muutumise täpsete ja tõsikindlate tagajärgede prognoosimine ei ole keeruliste ja halvasti

uuritud hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu võimalik. Seega tuleb kohtu arvates pidada

põhjendatuks vastustaja tuginemist ettevaatusprintsiibile.

Kohus toob välja, et Eesti Geoloogiakeskuse uuringu (L. Savitski, V. Savva „Nabala

lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“, 2008, I tl 249-259)

tulemused mõjude osas ei ole kooskõlas L. Vallneri poolt sama andmestiku alusel saadud

tulemusega (III tl 66-72) ning selles ei arvestata alal väidetavalt esinevaid karstinähtuseid.

Viidatud Eesti Geoloogiakeskuse uuringus ei eitata kaevandamise mõju põhjaveele ja

veerežiimile, selle uuringu eesmärk on olnud otsida leevendusi kaevandamisega kaasnevale

mõjule ja eelkõige seoses kaevanduse mõjupiirkonna kaevudega. Kohus märgib, et uuringus ei

ole tõsiseltvõetavat analüüsi kaevandamise mõjust loodusele veerežiimi muutumise tõttu ja

selles osas sisaldub uuringus ainult üks ilma igasuguse põhjenduse ja selgituseta lause:

„Täiendav põhjaveetaseme alanemine ei mõjuta looduskaitsealade taimkatet, kuna

vegetatsiooniperioodil püsib looduslik põhjaveetase enam kui 2 m sügavusel, st väljaspool

juurekava“.

L. Vallner leiab oma töös Eesti Geoloogiakeskuse uuringu hindamisel, et „…Kuna seletuskiri

ei järgi modelleerimise head tava (imitatsioonimudeli valiku, rajatingimuste ja kihtide

juhtivusparameetrite ruumilise jaotumuse motiveeringut, tulemuste verifitseerimist ning

autorite

erialast

kompetentsi

tõestavat

kasutatud

kirjanduse

loetelu)

ei

saa

modelleerimistulemusi pidada usaldusväärseks.

Kohus toob siinkohal välja, et kaebaja on küll omakorda oma 15.01.2019 kohtule esitatud

lõplikes seisukohtades (IV tl 64-72) leidnud, et ka Leo Vallneri tehtud hüdrogeoloogiline

modelleerimine põhineb valedel alustel ega ole usaldusväärne (p 36) ja selgitanud, et lubjakivi

kaevandamise

tulemusena

tekkivaid

põhjaveetaseme

muudatusi

modelleeriti

USA

Geoloogiateenistuse poolt väljatöötatud tarkvarapaketi alusel, mida peetakse maailmas ühes

mainekamaks. Lisaks tuuakse välja, et töö on praktiline geoloogiline aruanne, mitte teaduslik

uurimistöö, kus peaks üksikasjalikult kirjeldama töö metoodikat ja lisama pika teadustööde

loetelu (p 39). Kohus leiab, et toodud seisukohad ei lükka täielikult ümber L. Vallneri

seisukohti ja ei muuda ka Eesti Geoloogiakeskuse tööd kontrollitavamaks, mida võimaldaks

L.Vallneri kriitikale sisuline ja kontrollitav vastamine.

Ka AS Maves töö (M. Metsur „Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalik mõju Harju

alamvesikonna vee seisundile“, 2007, II kd tl 114-128) kinnitab kaevandamisest tekkivat

põhjavee taseme alanemist ning sellest tingitud ohtu liikide ja elupaikade säilimisele. Eraldi

mainitakse koosluste hävimist karjäärialal ja selle vahetus ümbruses. Samadest tagajärgedest

räägib ka MTÜ Geoeducation Center 2012 aruanne, mille on koostanud H. Bauert ja R. Perens,

kelle paljudele seisukohtadele kaebaja on oma kaebuses ja täiendavates arvamustes tuginenud

(I tl 72-94). Aruande Nõmmküla karjääri mõjudest taimestikule ja loomastikule kirjeldavas osas

(vt. I tl 87 pöördel) on muuhulgas mainitud:“... kaevandamise mõju taimestikule vahetult

karjääris oleks ühene – taimestik hävineks. Mets raadataks, alustaimestik hävineks pinnase

koorimisel ja ladustamisel. Mäeeraldisel hävineb kujunenud kooslus tervikuna … Väljaspool

mäeeraldist negatiivne mõju taimestikule on väiksem ja puudutab ainult neid kooslusi, mis on

tundlikud põhjavee taseme alangu suhtes...“. Seega ei ole võimalik vaidlustada väidet, et

Nõmmküla karjääri rajamisel on osade elupaikade likvideerimine ja osade kahjustamine

tõenäoliselt vältimatu.

23. Kohus peab vajalikuks ära mainida asjaolu, et L. Vallneri on oma kaebajate poolt

kritiseeritud töös Karstinähtused Nabala Looduskaitsealal (III tl 66-72) leheküljel 4 ja 5 toodud

joonistel 2 ja 3 toonud ära karstivee liikumissuunad ja toite-ja väljealad. Kohus märgib

kõigepealt, et neilt joonistelt nähtuvalt kujutatud karstivee liikumissuunad, mis on vägagi

kooskõlas loodusseadustega kaebaja interpretatsioonis ehk vee voolusuund on arvestades

toodud paekihtide kõrgust ja karstivee samarõhu jooni. Kohus peab siinkohal

märkimisväärseks, et kohe LKA loodeosa (nn. koerapea) kõrval (idas ja/või kagus) asuvad

mitmed karstinõgusid- ja järvikuid – Kõrgemäe, Tagalepa, Tõnuri, Kuristiku Möldri (mis on

Vääna jõe neeldumispaik) ja nende juures asuv liigirikas madalsoo. Nimetatud kohad saavad

oma toite nähtuvalt toodud joonistel toodud kastivee liikumissuundadest just LKA loodeosast

(nn koerapeast). Kohus leiab, et loogiliselt võttes on väga võimalik, et Nõmmküla

lubjakivikarjääri teostamisel võib sellel olla märgatav mõju ka nimetatud loodusnähtustele.

Hetkel kohtule esitatud materjalidest ei ole vastava mõju hindamine ja selle võimalikud

tagajärjed tuvastatavad.

24. Kohus peab vajalikuks välja tuua ka asjaolu, et vaidlust ei ole selle üle, et madalsood on

kuivendusest kõige enam kahjustatud sootüüp. Praeguseks on säilinud ligi 10% möödunud

sajandi alguse madalsoodest ning elupaigatüübi seisund on ebapiisav ja halvenev. Madal- ja ka

allikasood on põhjaveetoitelised, st looduslik veetase on kõrge aastaringselt, ulatudes

maapinnalähedale ka vegetatsiooniperioodil, mistõttu on ilmne, et see elupaigatüüp on

veerežiimi muutusele eriti tundlik. A. Kivistiku inventuur (III tl 73-80) toob lõppjäreldustes

välja, et looduskaitseala loomine on vältimatu ja vajalik ning põhjaveetaseme senine

langetamine kaevanduste piirkonnas on reeglina kiirendanud kaitseala loomise põhjendusena

toodud allikasoode taimekoosluste teisenemist ja loodusväärtuse vähenemist.

25. Kohus juba minus eelnevalt, et kaitsealal moodustamisel ja selle piiride määramisel on

peetud otstarbekaks säilitada maakonna rohevõrgustiku tuumalal asuva ala sidusus nii LKA

piires kui tuumalasid ühendava alana ja vältida looduse kaitsmisel ala killustatust. Kohus

märkis, et see on konkreetsel alal vajalik rohealade sidususe tagamiseks. Ka määruse

seletuskirja p-s 2.2 on tuginevalt alusuuringutest tulenevatele arvamustele märgitud, et ei ole

otstarbekas luua arvukalt uusi üksteisega piirnevaid elupaiku, vaid mõistlikum on kogu

kompleks võtta kaitse alla looduskaitsealana. Samuti on selgitatud, et senised väiksemad

eraldiseisvad kaitsealad ei ole suutnud vältida elupaikade seisundi halvenemist, mistõttu on

vajalik tundliku veerežiimiga piirkonna kui terviku kaitse.

K. Sepp on oma ekspertiisis hinnanud ala loodusväärtusi kompleksselt. Asja materjalidest ei

nähtu, et kõigi tuvastatud ja oluliseks peetud loodusväärtuste kaitset oleks võimalik sama

eesmärgipäraselt teostada ala killustatult kaitstes. Juba OÜ Tirts ja Tigu esmase invnetuuri p-s

1.7 märgitakse, et: „… kui püüda ala loodusväärtuste kaitset tagada mitme kaitseala abil, siis

varem või hiljem tekib tõenäoliselt vajadus nende liitmiseks kompleksi, sest lõunapoolsed alad

juba piirnevad ka täna üksteisega ning loode ja kirdepoolsete väärtuslikumate alade vahele

jäävad vaid väikesed vähem väärtuslikud siilud. /…/ Kui hinnata liigikaitseliselt sihtotstarbelise

iseloomuga püsielupaiga kaitse võimalikkust alal, siis jõuame hindamisel tõenäoliselt samuti

olukorrani, kus loodusväärtuste tihedus alal tingib selle, et pole otstarbekas luua kümneid

püsielupaiku, mis kõik üksteisega piirnevad, otstarbekam oleks kohe planeerida kogu ala kui

kompleksi riikliku looduskaitsealana kaitse alla võtta.“ Lisaks tuleneb O. Abneri uuringust, et

ala vajab kaitset ka selleks, et taastada selle looduskaitseline kõrgem väärtus tervikuna ning

hindaja on pidanud seda võimalikuks.

Kohus märgib, et asjakohatu ja sisuliselt vastuolus väitega, et ala ei ole piisavalt põhjalikult ja

teaduslikult uuritud on vastustaja seisukoht, et alal on leitud nii palju ja tihedalt loodusväärtusi

võrreldes näiteks idas asuvate metsaaladega seetõttu, et seda on väga põhjalikult uuritud. Kohus

märgib, et just ala põhjalik uurimine aitas välja selgitada selle looduskaitselise väärtuse

tervikuna ja võimaliku veelgi suurema potentsiaali ning viis ühtse LKA moodustamise otsuseni.

Juhul, kui leitakse, et kaebaja mainitud kõrval asuval alal leitakse samasugune või kõrgem

looduskaitseline väärtus ja potentsiaal, siis tuleb asjaomastel asutustel selle looduskaitse alla

võtmine lahendada iseseisvas menetluses, kusjuures vastava otsuse langetamisel saab ja tuleb

arvestada ka juba olemasoleva LKA-ga seonduvaga.

Kohtu arvates ei nähtu asja materjalidest ka seda, et kaitseala moodustamisel ja Nõmmküla

mäeeraldiste arvamisel kaitseala koosseisu oleks vastustaja lähtunud sobimatutest või

ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Samuti ei nähtu

ringkonnakohtule, et kaitse-eeskirja andmise menetlus oleks olnud vastuolus LKS-ga.

Kohus seisukohal, et ala tervikliku kaitse vajadus on nähtav nii alusuuringutest kui ka nende

põhjal koostatud K. Sepa ekspertiisist ning seetõttu põhjendatud.

26. Kohus peab vajalikuks märkida, et ta ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu oleks määruse

menetlemisel hindamata jäetud haldusakti sotsiaalmajanduslikud mõjud, mõjud maavarade

kättesaadavusele ja nende kasutamise jätkusuutlikkusele.

Kohus märgib, et ta ei käsitle kaebeõigusega seotud küsimustest tulenevalt neid küsimusi

detailselt. Siiski toob kohus välja, et eelnõu mitmesuguseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid on

muuhulgas kaalutud ka määruse seletuskirja punktis 5.

Samuti nähtub nii alusuuringutest kui ka K. Sepa ekspertiisist ja seletuskirjast, et kaevandajate

soov maavara kaevandada on olnud haldusorganile teada, sest uuringutest ja ekspertiisist on

läbivalt näha, et loodusväärtuste säilimise ja nende tingimuste parandamisel on hinnatud

kaevandamise võimalikku mõju kaitse-eesmärkide saavutamisele. Keskkonnaministeerium on

muuhulgas enne vaidlustatud määruse kehtestamist hinnanud ka olemasoleva ehituskivi varusid

Tallinna piirkonnas ning vastanud selles küsimuses ka kaebaja ja teiste kaevandajate ühisele

pöördumisele (II tl 196-197).

Kaebaja on nimetatud kirjas saadud tulemuse (varu 21 aastat) kahtluse alla seadnud ja vastustaja

on sellele kahtlustusele vastanud vähendades oma prognoosis varude mahtu, kuid leiab ikkagi,

tuginedes oma analüüsile, et varu on üle 10 aasta (vt III tl 154 ja 157-158), mis tähendab, et

varu on piisav olemasolevate vajaduste rahuldamiseks ja uute kaevanduste avamiseks.

Lisaks eeltoodule nähtub maavaravarude kaalumine ka määruse seletuskirja p 2.5.4.3, 2.5.5.3

ja p 5. Määruse seletuskirja punktis 5 on kokkuvõtvalt antud valitsuse positsioon, et kuna on

olemas kahtlus, et kaevanduste avamisega seotud tegevused võivad kaitstavaid loodusväärtusi

kahjustada ja tegevuse (kaevandamise) lubamine ei ole selles piirkonnas mõeldav, siis on

otsustatud loodusväärtuste säilitamise kasuks.

Kohus nõustub mõjude hindamise osas vastustajaga selleski, et maavaravaru kaevandamine ei

ole ainus ja peamine keskkonna säästliku kasutamise näitaja (indikaator). Kui maavara

kaevandamisega seatakse ohtu või hävitatakse teised loodusvarad ja -väärtused, ei saa sellist

tegevust kuidagi nimetada säästlikuks keskkonna kasutamiseks. Kaitseala moodustamise

eesmärk on just säilitada kõiki loodusvarasid ja –väärtusi. Selle näol ongi tegu keskkonna

säästliku kasutamisega. Keskkonna säilitamise eesmärki silmas pidades võetavaid meetmeid ei

ole kohane võrrelda maavarade kaevandamisel saadava tuluga. Eelkõige tuleb hetkel silmas

pidada siiski looduskoosluste säilitamist ja võimalusel taastamist.

27. Kõigest eeltoodust nähtub kohut arvates selgelt, et vastustaja ei ole vaidlustatavat määrust

vastu võttes rikkunud õigusnorme ja kaalutlusõigust ega teinud meelevaldset otsustust.

Vastustaja on tuginenud otsuse tegemisel spetsiaalselt tunnustatud ekspertidelt tellitud

ekspertarvamustele, kaalunud ka mitmeid muid esitatud arvamusi ja koostanud igati

põhjendatud ja kohtu hinnangul lõppkokkuvõttes langetanud seaduspärase otsuse nii Nabala-

Tuhala looduskaitseala kui terviku moodustamise osas kui ka selles osas, mis puudutab

Nõmmküla mäeeraldise ja seda ümbritseva ala arvamist looduskaitseala koosseisu. Kohus jätab

AS Riverito kaebuse kõigis esitatud nõuetes rahuldamata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja on esitanud kohtule menetluskulude

hüvitamise nõude kokku summas 25542 eurot (koos käibemaksuga). Kaebaja vaidleb

menetluskulude hüvitamisele vastu, leides, et välistatud kaebaja esindaja kulude

väljamõistmine kaebajalt. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei välju vaidlus Keskkonnaministeeriumi põhikirjalise

tegevuse raamidest ning seetõttu jäävad, arvestades ka väljakujunenud kohtupraktikat (vt

näiteks Riigikohtu lahendid asjades 3-3-1-63-10 ja 3-3-1-34-15), vastustaja menetluskulud

kaebajalt välja mõistmata ehk vastustaja enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik