4-18-4646/59 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

1. aprill 2019

Kohtuasja number

4-18-4646

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas

Kohtuasi

Väärteoasi Andres Raave karistamises KarS § 279 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 30. jaanuari 2019. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Andres Raave

Apellatsioonimenetluse pooled

Menetlusalune isik

-

Andres Raave, isikukood 38409115727; elukoht XXXX

Kaitsja

-

vandeadvokaat Rein Napa (määratud korras)

Kohtuväline menetleja

-

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur, esindaja

Kaimar Karm

Kohtuistungi aeg

Kohtuistungil osalenud isikud

28. märts 2019

Andres Raave, tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja

kohtuvälise menetleja esindaja Kaimar Karm

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2019. a otsus osas, millega:

1) Andres Raave tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 279 lg 1 järgi rahatrahviga

150 päevamäära summas 600 eurot;

2) Andres Raave suhtes lõpetati väärteomenetlus LS § 242 lg 1 järgi osas, mis puudutab

Andres Raave keeldumist juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamisest

liiklusjärelevalve teostajale.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega karistada Andres Raavet liiklusjärelevalve teostajale

enda juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamisest keeldumise eest

LS § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 20 päevamäära summas 40 (nelikümmend) eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine

on kohustuslik. Rahatrahvi on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul käesoleva

otsuse tegemisest. Kui rahatrahv ei ole kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul

täielikult täidetud ja kohtuotsust ei vaidlustata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri VTMS § 204

lg 3 kohaselt kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Andres Raave taotlus talle 1200 euro suuruse valuraha määramiseks jätta läbi vaatamata.

2(11)

5. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

6. Jätta Rein Napa taotlus riigi õigusabi tasu määramiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal,

kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub

riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi

õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Väärteoprotokoll

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur koostas 18. augustil 2018 kohtuvälise menetlejana

väärteoprotokolli A. Raave kohta. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis A. Raave 18. augustil 2018

kell 15.19 Valga maakonnas Otepää vallas Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril

mootorsõidukit. Isikul puudus liiklusjärelevalve teostajale esitamiseks mootorsõiduki juhtimise

õigust tõendav dokument ja isikut tõendav dokument. A. Raave takistas riiklikku järelevalvet,

keeldudes esitamast järelevalveks vajalikku dokumenti, s.o. isikutunnistust või juhtimisõigust

tõendavat dokumenti. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus A. Raave liiklusseaduse (LS) § 88 lg-t 1,

pannes toime LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti pani A. Raave väärteoprotokolli

kohaselt toime karistusseadustiku (KarS) § 279 lg-s 1 sätestatud väärteo.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2019. a otsusega karistati Andres Raavet KarS § 279 lg 1 järgi

rahatrahviga 150 trahviühikut summas 600 eurot. Sama kohtuotsusega lõpetati väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel A. Raave suhtes väärteomenetlus LS § 242 lg 1 järgi.

3. Maakohus leidis, et pole tõendeid, mis lükkaksid ümber A. Raave ütlused selle kohta, et tal olid

juhtimisõigust tõendavad dokumendid kaasas, kuid need asusid autos. Seega ei ole tõsikindlalt

tuvastatav, et A. Raavel ei olnud mootorsõidukit juhtides juhtumisõigust tõendavaid dokumente

ning ta rikkus LS § 88 lg 1 nõudeid, pannes toime LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Seetõttu tuleb väärteomenetlus selle väärteo osas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

4. Maakohus karistas A. Raavet KarS § 279 lg 1 järgi selle eest, et A. Raave keeldus 18. augustil

2018 kell 15.19 Otepää-Kääriku-Kurevere maantee viiendal kilomeetril liiklusjärelevalve käigus

esitamast Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri ametnikule järelevalveks vajalikku

dokumenti, s.o. isikutunnistust või juhtimisõigust tõendavat dokumenti.

5. Kohus

märkis,

et

tunnistajate

M.S.

ja

T.T.

ütlustest

nähtuvalt

tehti

A. Raavele ettepanek juhtimisõigust tõendavate dokumentide esitamiseks ning enda

tutvustamiseks, millest juht keeldus. Isiku soovil näidati talle ka politseiametnike töötõendeid.

M. S ütlustest nähtuvalt vastas sõiduki juht ametnike ettepanekule küsimustega, miks seda

küsitakse, kes nad on ja miks tema peab neile üldse mingisuguseid dokumente esitama; nemad ei

ole nagu mittekeegi tema jaoks, nagu madalam klass, et ametnikud peaksid teda teenima. Isikut

hoiatati, et kui ta oma nime ja andmeid ei ütle, siis on politseil õigus viia ta isiku tuvastamiseks

Valga politseijaoskonda. Isik keeldus jätkuvalt dokumentide ning andmete avaldamisest, mistõttu

kasutati sõiduki juhi suhtes jõudu, ta paigutati politseiautosse ning viidi isiku tuvastamiseks Valga

3(11)

politseijaoskonda. Valga politseijaoskonnas käitus isik kinnipidamisel jätkuvalt bravuurselt ega

ei allunud politseiametnike korraldustele, mistõttu paigutati ta ajutiselt kinnipidamiskambrisse.

Isik vabastati kell 19.08. A. Raave isik tuvastati selliselt, et tunnistaja R.S. tegi temast foto ja saatis

selle e-maili teel R.R., kellelt tuli vastus, et see on tema poeg A. Raave.

6. A. Raave tunnistas kohtuistungil, et ta keeldus teadlikult enda isikuandmete avaldamisest, kuna

tal on inimõigused, sh õigus isikupuutumatusele. Ta kaitses isiklikke huve nagu nimi, vanus jne.

Andmete küsijad olid talle võõrad. Nii politseiametnikud kui menetlusalune isik kinnitasid, et

politseiametnikud olid sündmuskohal politseisõidukiga, vormiriietes, nimesildid rinnas ning

tutvustasid ennast nii suuliselt kui ka ametitõendit esitades. A. Raave heitis politseiametnikele

ette, et viimased tutvustasid ennast mitteväärikalt, täpsustamata, milles mitteväärikus seisnes.

Samas nähtub asja materjalidest, et A. Raave käitumine oli üleolev, bravuurne, allumatu ning

ebaviisakas. A. Raavele oli arusaadav, et tegemist on politseiametnikega, kellel on õigus teostada

ametiülesannete raames liiklusjärelvalvet.

7. LS § 38 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduki- ja trammijuhil olema kaasas ning ta peab esitama

liiklusjärelevalve teostaja nõudel LS §-s 88 ja § 145 lg-s 2 loetletud dokumendid. A. Raave rikkus

seda kohustust. Kohus ei nõustunud menetlusaluse isiku seisukohaga, mille kohaselt oli tal õigus

keelduda politseiametnikele juhtimisõigust ning isikut tõendava dokumendi esitamisest

isikupuutumatuse tõttu. Korrakaitseseaduse (KorS) § 32 lg 2 tulenevalt oli politseil isikusamasuse

tuvastamiseks õigus peatada isik ja nõuda temalt nime ja isikukoodi või selle puudumisel

sünniaega, samuti isikut tõendavat dokumenti ning saada isikusamasuse tuvastamist võimaldavaid

ütlusi. LS § 38 lg 2 kohustab juhti kaasas kandma ja esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel

vastavad dokumendid. Riikliku järelevalve takistamine seisnes juhtimisõigust ja isikut tõendava

dokumendi esitamisest keeldumises. Dokumentide politseiametnikele esitamisest keeldumiseks

puudus seaduslik alus ning selline käitumine liikluses osaleja poolt ei ole aktsepteeritav. Isikul on

seadusest tulenev kohustus täita politseiametnike seaduslikke korraldusi, avaldada nende

nõudmisel isiku tuvastamist võimaldavaid andmeid ning esitada mootorsõiduki juhile kaasas-

kandmiseks kohustuslikud dokumendid. A. Raave muutis politseiametnike jaoks võimatuks

tuvastada tema isikut ning asjaolu, kas temal mootorsõidukit juhtinud isikuna oli juhtimisõigus.

Seega on A. Raave käitumises KarS § 279 lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu tunnused.

8. A. Raave pani süüteo toime otsese tahtlusega. A. Raave on lõpetanud autokooli ja sooritanud

liiklusreeglite tundmist kontrollivad eksamid. Seega pidi ta olema teadlik, et mootorsõidukiga

sõites tuleb kaasas kanda vastavaid dokumente ning need politseiametnike nõudmisel esitada.

Isikut hoiatati ametnike poolt korduvalt, et isikut tõendavate dokumentide esitamisest keeldumine,

millega ta takistab riiklikku järelevalvet, on väärteona karistatav.

9. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. A. Raave on täisealine ja süüvõimeline

isik, seega ei ole ka tema süüd välistavaid asjaolusid.

10. Karistuse liigi valikul lähtus kohus sellest, et A. Raave on nii kriminaal- kui ka väärteokorras

karistamata. Esmakordsel karistamisel väärteo eest ei ole põhjendatud kohaldada aresti, nagu seda

on taotlenud kohtuväline menetleja. Arvestades väärteo asjaolusid ja tahtluse liiki, on isiku süü

hinnatav keskmiseks, sest karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Õiguskorra

kaitsmise huvides tuleb isikule määrata karistus, mis peab andma hinnangu normi kehtivusse.

A. Raave käitumine näitab tema hoolimatust, enesekesksust ning soovimatust arvestada teiste

liikluses osalejatega, aga ka kaaskodanikega laiemalt. Seetõttu tuleb talle määrata rahatrahv

keskmises määras, s.o 150 trahviühikut ehk 600 eurot.

4(11)

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

11. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik A. Raave, kes taotleb talle

mõistetud rahatrahvi tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Samuti taotleb menetlusalune

isik talle ebaseadusliku vahistamise, ründamise ja vangistamisega tekitatud kahju eest valuraha

summas 1200 eurot.

12. Apellant märgib, et ta ei nõustu kohtuotsusega, kuna ta ei ole süüvõimeline isik. A. Raave ei ole

enda kinnitusel otsese tahtlusega korda saatnud mitte ühtegi süütegu ega rikkunud seadust. Samuti

ei ole ta takistanud riikliku järelevalve teostamist, vaid püüdnud kaitsta iseenda vabadust ja

privaatsust. A. Raave väitel on ta selles asjas pidanud silmitsi seisma ebaseadusliku vahistamise

ja vangistamisega, taluma vägivalda ja inimväärikust alandavat kohtlemist. A. Raave leiab, et

tema toimetamine Valga politseijaoskonda oli alusetu, sest ta ei rikkunud ühtegi seadust ega

põhjustanud kellelgi ohtu. Riikliku järelevalve meedet võib kohaldada ainult avaliku korra eest

vastutava isiku suhtes. A. Raave ei olnud selline isik. Politseiametnikud panid toime seadusvastase

ja inimõigusi rikkuva teo. Kuna A. Raave väitel ei nimeta ta end mootorsõiduki juhiks ega tööta

mootorsõiduki juhina, siis ei saanud ta ka rikkuda LS § 38 lg-st 2 tulenevat dokumentide esitamise

nõuet. Sõnad „juht“ ja „sõiduk“ on kaubanduslikud terminid, tema aga ei tegelenud

sündmuspaigal kaubandusliku tegevusega. A. Raave väitel oli politseiametnikel tema isik teada ja

tuvastatud juba sündmuspaigal. Samuti oli neile teada, et A. Raavel on juhtimisõigus. Seetõttu ei

saanud menetlusalune isik enda arvates kuidagi takistada riiklikku järelevalvet ega teha

politseiametnike tööd võimatuks. Arvesse tuleks võtta hoopis seda, et A. Raave pidi taluma

politseiametnike vägivaldset ja alandavat käitumist ning vangistuses istumist.

13. Maakohus eksis, kui leidis, et A. Raave pani süüteo toime otsese tahtlusega. Menetlusalune isik

kinnitab, et ta ei teadnud sündmuspaigal ega tea praegugi, et ta oleks saanud hakkama mingi

väärteoga. Ta ei pea end süüvõimeliseks isikuks.

14. A. Raave vaba mehena kinnitab iseenda loomulikke õigusi. Maailma kodanikuna, on ta

kohustatud austama kõikide teiste olendite loomulikke õigusi. Maakohtu otsuses seadusele tehtud

viited on A. Raavele arusaamatud. Ilmselt on kohus viidanud seadusandlikele aktidele, mis on

loodud inimeste poolt kellegi või millegi reguleerimiseks. Kuid seda reeglistikku ei ole A. Raave

enda arvates kohustatud järgima, iseendaga siduma ega ülimuslikuks pidama. Tema elu põhineb

ainult tõel, on harmooniliselt kooskõlas loomulike õigustega ja lubab tal tegutseda teistele

tundlikele olenditele kahju põhjustamata.

Ringkonnakohtu kirjalik küsimus

15. 19. märtsil 2019 saatis ringkonnakohus A. Raavele, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale

järgmise kirjaliku küsimuse: „Kas maakohtu tuvastatud A. Raave tegu (liiklusjärelevalve

teostajale isikutunnistuse või juhtimisõigust tõendava dokumendi esitamisest keeldumine) võib

juhul, kui see tegu leiab ka ringkonnakohtus tõendamist, olla KarS § 279 lg 1 asemel karistatav

üksnes LS § 38 lg-st 2 tuleneva nõude rikkumisena LS § 242 lg 1 järgi?“

Kaitsja kirjalik vastus

5(11)

16. Kaitsja esitas ringkonnakohtu küsimusele 26. märtsil 2019 kirjaliku vastuse. Tema hinnangul on

maakohus asunud õigele seisukohale, et väärteoprotokollis kajastatud menetlusaluse isiku tegu

tuleb kvalifitseerida KarS § 279 lg 1 järgi ja A. Raavet tuleb vastavalt selle sanktsioonile karistada.

Kuigi A. Raave käitumise võiks kvalifitseerida ka LS § 242 lg 1 järgi, näeb KarS § 63 lg 1 ette, et

kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või

mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. A. Raave ei

ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses esile toonud asjaolusid, mis välistaksid tema teo

karistatavuse või kergema karistuse mõistmise.

Ringkonnakohtu istung

17. Ringkonnakohtu istungil jäi A. Raave enda apellatsiooni juurde ja taotles selle rahuldamist.

Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata. Kaitsja avaldas, et ta jääb enda kirjaliku seisukoha juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

18. Kolleegium märgib, et A. Raave apellatsioon on ainetu ja miski selles märgitust ei anna alust

maakohtu otsust tühistada.

19. Menetlusaluse isiku vastuväited kohtuotsusele ei põhine valdavalt mitte seadusel, vaid kaebaja

isiklikul arusaamal sellest, kuidas inimeste käitumine peaks olema korraldatud. A. Raave märgib

apellatsioonis otsesõnu, et ta ei ole kohustatud seadusandlikke akte järgima, sest tema elu põhineb

ainult tõel ja on harmooniliselt kooskõlas loomulike õigustega. Kohus peab aga A. Raave

käitumisele hinnangut andes lähtuma seadusest, mitte reeglitest, mida menetlusalune isik ise

endale siduvaiks loeb.

20. A. Raave eitab küll ka seaduse rikkumist ja kinnitab, et ta pole süütegu toime pannud. Samas ei

ole apellatsioonis mitte ühtki sellist argumenti, millega nõustumise korral saaks kolleegium asuda

seisukohale, et maakohus eksis faktiliste asjaolude tuvastamisel või nendele asjaoludele

materiaalõigusliku hinnangu andmisel.

21. Apellandi kriitika keskendub suuresti korrakaitselistele meetmetele, mida politsei rakendas tema

isikusamasuse tuvastamiseks. Küsimust, kas politsei järgis A. Raave suhtes isikusamasuse

tuvastamiseks vahetut sundi kohaldades, teda ametiruumi toimetades ja teda seal kinni pidades

seadust, ei saa lahendada käimasolevas väärteomenetluses. Järelevalvemenetluse raames tehtud

haldustoimingu seaduslikkust on või oli A. Raavel võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse

korras. Väärteomenetluses tuleb leida vastus üksnes küsimusele, kas leidis aset väärteoprotokollis

kirjeldatud tegu (s.o kas A. Raave keeldus esitamast järelevalvet toimetanud ametnikele nõutud

dokumente) ja kas see tegu vastab mõne süüteokoosseisu tunnustele. See, kas politsei hilisem

tegevus oli seaduslik, ei mõjuta hinnangut sellele, kas A. Raave pani toime süüteo või mitte.

22. A. Raave arvamus, et liiklusseadusest tulenevad kohustused talle ei laienenud, kuna ta ei pea end

mootorsõiduki juhiks ja sõnad „juht“ ning „sõiduk“ on kaubanduslikud terminid, põhinevad vääral

arusaamal seadusest. LS § 2 p 19 ls 1 kohaselt on juht isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit,

juhib või ajab teel loomi. Sõiduk on aga on teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev seade, mis

liigub mootori või muul jõul (LS § 2 p 73). Mootorsõiduk on mootori jõul liikuv sõiduk, välja

arvatud üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud mootoriga sõiduk,

elektrimootoriga jalgratas, tasakaaluliikur, pisimopeed, robotliikur, maastikusõiduk, tramm ja

6(11)

sõiduk, mille valmistajakiirus ei ületa kuut kilomeetrit tunnis (LS § 2 p 40). Mootorsõiduki

juhtimine on isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub (LS § 2

p 41). Seega pole kahtlust, et A. Raave oli väärteoprotokollis kirjeldatud sündmuse ajal käsitatav

mootorsõiduki juhina, vaatamata sellele, et ta ei tegelenud kaubandusega.

23. A. Raave väidab apellatsioonis, et ta ei ole süüvõimeline isik. Arvestades selle väite konteksti ja

A. Raave poolt ringkonnakohtu istungil antud selgitust, on siiski mõistetav, et menetlusalune isik

ei pea silmas süüvõimet KarS § 33 tähenduses, vaid seda, et ta pole süütegu toime pannud. Seega

pole tegemist sisulise vastuväitega maakohtu otsusele. Samas märgib kolleegium sedagi, et ei ole

piisavat alust kahelda A. Raave süüdivuses: pole põhjust arvata, et A. Raavet vaevanuks teo

toimepanemise ajal raske psüühikahäire, mis takistanuks tal aru saamast oma teo keelatusest või

oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.

24. Seega, nagu märgitud, apellatsioonis toodud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.

25. Samuti pole ringkonnakohus pädev lahendama A. Raave kahju hüvitamise nõuet, sest toimingud,

mis taotluse kohaselt kahju põhjustasid – s.o A. Raave suhtes vahetu sunni kasutamine ja tema

viimine politseijaoskonda –, ei leidnud aset mitte väärteomenetluses, vaid haldusmenetluses, mida

toimetati A. Raave isikusamasuse tuvastamiseks (KorS § 32 lg-d 5 ja 6). Hüvitise väljamõistmine

avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on halduskohtu pädevuses (halduskohtumenetluse

seadustiku § 4 lg 1 ja § 5 lg 1 p 4). Järelikult pole ringkonnakohus praeguses väärteomenetluses

protsessuaalselt pädev A. Raave hüvitisnõuet sisuliselt lahendama ja see tuleb jätta läbi vaatamata.

II

26. VTMS § 146 lg 2 sätestab, et ringkonnakohus arutab väärteoasja esitatud kaebuse piires, välja

arvatud juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Menetletavas asjas tuleb

ringkonnakohtul apellatsiooni piiridest väljuda, sest maakohus kohaldas A. Raavet KarS § 279

lg 1 järgi karistades vääralt materiaalõigust, raskendades sellega ühtlasi menetlusaluse isiku

olukorda.

27. VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus.

Kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega

ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2018. a otsus nr 4-1-4621/22, p 16). A. Raavele heidetakse

väärteoprotokollis ette tegu, mis seisnes kokkuvõtlikult selles, et tal puudus 18. augustil 2018 kell

15.19 Valga maakonnas Otepää vallas Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril

mootorsõidukit juhtides liiklusjärelevalve teostajale esitamiseks kehtiv mootorsõiduki juhtimise

õigust tõendav dokument, samuti keeldus ta esitamast järelevalveks vajalikku dokumenti,

s.o. isikutunnistust või juhtimisõigust tõendavat dokumenti, takistades nii riiklikku järelevalvet.

28. Kolleegium märgib esmalt, et väärteoprotokolli teokirjeldus on sisemiselt vastuoluline. Isikule ei

saa samaaegselt ette heita seda, et tal pole dokumenti kaasas, ja seda, et ta keeldub seda dokumenti

kohapeal liiklusjärelevalve teostajale esitamast. Selliseid rikkumisi saab ette heita üksnes

alternatiivselt, mitte kumulatiivselt. Kui kellelgi pole dokumenti kaasas, siis saab talle ette heita

üksnes seda rikkumist, mitte aga täiendavalt ka keeldumist dokumendi esitamisest. Menetletavas

asjas asus maakohus seisukohale – ja selles osas pole kohtuotsust ka vaidlustatud –, et

väärteoprotokolli väide, nagu polnuks A. Raavel dokumente kaasas, on tõendamata. Kohus

tugines seejuures A. Raave ütlustele – mida ükski teine tõend ei kummuta –, et dokumendid olid

tal autos. Seega tuleb käesolevas asjas leida vastus küsimusele, kas ja kui jah, siis millise

7(11)

süüteokoosseisu järgi on karistatav A. Raave tegu, mis seisnes selles, et ta keeldus 18. augustil

2018 kell 15.19 liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnikele dokumenti esitamast. Siinkohal

on oluline silmas pidada, et väärteoprotokolli teokirjelduses heidetakse A. Raavele ette üksnes

dokumentide esitamisest keeldumist 18. augustil 2018 kell 15.19 Valga maakonnas Otepää vallas

Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril. Tema hilisemat käitumist Valga

politseijaoskonnas, mida maakohus käsitleb üsna põhjalikult, pole väärteoprotokollis kirjeldatud.

Seega ei saa seda VTMS §-st 87 juhindudes arvesse võtta ka A. Raave käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmisel.

29. Kolleegium ei näe alust kahelda maakohtu tuvastatud faktilistes asjaoludes, mille kohaselt juhtis

A. Raave 18. augustil 2018 Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril mootorsõidukit;

liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnikud M. S. ja T. T, kes olid vormiriietes ning tutvustasid

end A. Raavele, esitades talle ka oma ametitõendi, nõudsid A. Raavelt juhtimisõigust või isikut

tõendava dokumendi esitamist; A. Raave keeldus aga järjekindlalt dokumente esitamast ja enda

isiku kohta teavet avaldamast. Maakohtu istungil kinnitas A. Raave ka ise, et ta viibis oma

sõiduautoga Mazda 6 sündmuskohal, kus vormirõivastuses ja end tutvustanud politseiametnikud

tegid talle ettepaneku esitada mootorsõiduki juhtimisõigust või isikut tõendav dokument.

A. Raave keeldus sellest, kuna politseiametnikud olid talle võõrad ja dokumentide

mitteesitamisega kaitses ta oma huve, sest tal on õigus hoida oma isiklik info enda teada

(KoTo, tl 57–58).

30. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et eelmises punktis kirjeldatud käitumisega – mis

toimus liiklusjärelevalve toimingute tegemise käigus – rikkus A. Raave LS § 38 lg-t 2. Osutatud

säte näeb ette, et mootorsõiduki- ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama

liiklusjärelevalve teostaja nõudel sama seaduse §-s 88 ja § 145 lg-s 2 loetletud dokumendid.

LS § 88 lg 1 kohaselt peab juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas muu hulgas juhiluba või

muu juhtimisõigust tõendav dokument. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui juhil on kaasas

isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik.

Seega ei tulene LS § 38 lg-st 2 mitte üksnes kohustus juhtimisõigust ja/või isikut tõendavat

dokumenti kaasas kanda, vaid ka kohustus need dokumendid liiklusjärelevalve esitaja nõudel

esitada. Väärteoprotokollis kirjeldatud ja kohtus tuvastamist leidnud asjaoludel on A. Raave seda

kohustust rikkunud.

31. Samas asus maakohus ekslikult seisukohale, et LS § 38 lg 2 nõudeid eirates liiklusjärelevalve

teostajale juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamata jätmine on karistatav

KarS § 279 lg 1 järgi. LS § 38 lg-s 2 sätestatud mootorsõiduki juhi kohustused – sh kohustus

esitada liiklusjärelevalve teostajale juhtimisõigust või isikut tõendav dokument – on käsitatav

liiklusnõudena, mille rikkumise eest näeb karistuse ette LS § 242. LS § 242 on KarS § 279 suhtes

erinorm. See sätestab karistuse mh riikliku järelevalve takistamise eest spetsiifilises olukorras –

s.o

juhul

kui

mootorsõiduki

juht

takistab

konkreetset

liiki

riiklikku

järelevalvet

(s.o liiklusjärelevalvet) konkreetsel viisil (s.o jättes liiklusjärelevalve tegijale enda juhtimisõigust

või isikut tõendavat dokumendi esitamata). Siinkohal väärib rõhutamist, et väärteoprotokollis,

mille piiridest kohus ei saa väljuda, heidetakse A. Raavele ette dokumentide esitamata jätmist just

nimelt liiklusjärelevalve käigus („liiklusjärelevalve teostajale esitamiseks“), mitte aga mingis

muus järelevalvemenetluses. Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali)

kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi

korral kohaldada erinormi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-28-11, p 13.2). Seega sellises olukorras nagu praegune, kus isik takistab riiklikku

järelevalvet sellega, et jätab mootorsõiduki juhina liiklusjärelevalve teostajale enda juhtimisõigust

8(11)

või isikut tõendava dokumendi esitamata, saab teda karistada üksnes LS § 242, mitte aga

KarS § 279 lg 1 järgi.

32. Ühtlasi leidis maakohus ekslikult, et väärteoprotokollis heidetakse A. Raavele LS § 242 lg 1 järgi

ette üksnes seda, et tal ei olnud 18. augustil 2018 kell 15.19 juhtimisõigust ega isikut tõendavat

dokumenti kaasas, ja KarS § 279 lg 1 järgi seda, et ta keeldus nende dokumentide esitamisest.

Tegelikult on väärteoprotokollis kirjeldatud ühte tegu, mis hõlmab nii dokumenteide puudumist

kui ka nende esitamisest keeldumist, ja see tegu on kvalifitseeritud ideaalkogumina LS § 242 lg 1

ja KarS § 279 lg 1 järgi. Osutatud järeldust kinnitab ka kohtuvälise menetleja esindaja maakohtu

istungil esitatud karistustaotlus, mis põhines KarS § 63 lg-l 1 (KoTo, tl 61 pöördel).

33. Sõltumata eeltoodust osutab kolleegium sellelegi, et KarS § 279 lg 1 tunnistab karistatavaks

riikliku järelevalve takistamise üksnes sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist. Seega

peab KarS § 279 lg 1 järgi karistatav riikliku järelevalve takistamine seisnema teos, mis mitte

üksnes ei raskenda riikliku järelevalve teostamist, vaid muudab selle võimatuks. Kolleegium

märgib, et olukorras, kus isik takistab riikliku järelevalve teostamist sellega, et keeldub täitmast

KorS § 32 lg-st 2 tulenevat kohustust esitada politseile kehtiv isikut tõendav dokument, ei saa teda

siiski KarS § 279 lg 1 järgi karistada, kui politseil on võimalik isikusamasus tuvastada

KorS §-des 32 või 33 ette nähtud meetmeid kasutades. Nimelt ei ole osutatud juhul täidetud

KarS § 279 lg 1 tunnus „mis ei võimaldanud järelevalve teostamist“.

34. Menetletavas asjas ei ole väärteoprotokolli teokirjelduses märgitud ühtki sellist faktilist asjaolu,

mis tõendatuse korral lubaks järeldada, et A. Raave muutis nõutud dokumentide esitamisest

keeldudes riikliku järelevalve teostamise võimatuks. Teisisõnu on KarS § 279 lg 1

koosseisutunnus „sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist“ väärteoprotokollis

faktiliste asjaoludega täielikult sisustamata, kuna väärteoprotokollist ei nähtu, milles kõnealune

võimatus konkreetsel juhul seisnes. Riigikohus on selgitanud, et väärteomenetluses kannab

väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet

saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik

hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb

märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda

süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud

menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus

tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga

süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kuna A. Raave suhtes koostatud väärteoprotokollis pole

kirjeldatud järelevalve teostamise võimatust sisustavaid faktilisi asjaolusid, pole VTMS §-s 87

sätestatut silmas pidades ka võimalik A. Raavele sellise koosseisutunnuse täitmist inkrimineerida.

35. Lisaks nähtub maakohtu otsusega tuvastatud ja apellatsioonimenetluses vaidlustamata

asjaoludest, et politseil õnnestus KorS § 32 lg-tes 5 ja 6 ning § 33 lg 2 p-s 2 nimetatud

tuvastusmeetmete abil A. Raave isikusamasus (ja juhtimisõiguse olemasolu) tuvastada hoolimata

sellest, et A. Raave keeldus politseile dokumente esitamast. Seega ei olnud A. Raavele

etteheidetav riiklikku järelevalvet takistav tegevus selline, mis ei oleks KarS § 279

lg 1 mõttes võimaldanud tema isikusamasust ja juhtimisõiguse olemasolu tuvastada. Kolleegium

ei nõustu kohtuvälise menetleja esindaja ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et

KarS § 279 lg 1 kohaldamise seisukohalt on oluline üksnes see, kas järelevalve teostamine oli

võimalik kitsalt väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas (ehk siis praegusel juhul: kas A. Raave

isikusamasuse ja juhtimisõiguse olemasolu tuvastamine oli võimalik 18. augustil 2018 kell

15.19 Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril). Juhul, kui riikliku järelevalve tegijal on

pärast seda, kui isik paneb toime riiklikku järelevalvet takistava teo, mõistlikult võimalik riikliku

9(11)

järelevalve eesmärk saavutada – nagu see praegusel juhul maakohtu tuvastatud asjaoludest

nähtuvalt oli – pole KarS § 279 lg 1 objektiivne koosseis täidetud.

36. Järelikult ei vastaks A. Raave käitumine KarS § 279 lg 1 koosseisule isegi juhul, kui selle

väärteokoosseisu kohaldamist ei takistaks erinormina LS § 242 lg 1.

37. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 2 ja § 151 lg 1 p-st 3, tuleb

ringkonnakohtul maakohtu apelleeritud otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt

tühistada ning teha tühistatud osas uus kohtuotsus.

38. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esiteks osas, millega A. Raave tunnistati süüdi ja teda

karistati KarS § 279 lg 1 järgi rahatrahviga 150 päevamäära ehk 600 eurot. Samas ei ole

kolleegiumil alust märgitud ulatuses väärteomenetlust A. Raave suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

lõpetada. Tegu, mille eest maakohus A. Raavet KarS § 279 lg 1 järgi karistas –

s.o liiklusjärelevalve teostajale enda juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamisest

keeldumine – on täies mahus tõendatud ja väärteona karistatav, ehkki seda mitte KarS § 279 lg 1,

vaid LS § 242 lg 1 järgi. Seega tuleb A. Raave kõnealune tegu üksnes ümber kvalifitseerida. Nii

nagu kriminaalmenetluses ei tingi süüdistuses kirjeldatud teole antava karistusõigusliku muutmine

süüdistatava õigeksmõistmist (vt lähemalt näiteks Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2018. a

otsus asjas nr 1-16-9939, p 90 koos seal toodud viidetega Riigikohtu praktikale), ei too see ka

väärteomenetluses kaasa väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

39. Ühtlasi on A. Raave teo ümberkvalifitseerimine KarS § 279 lg 1 asemel LS § 242 lg 1 järgi

menetluslikult lubatav hoolimata sellest, et menetlusaluse isiku apellatsioonis pole sellist otsustust

taotletud. Riigikohus on märkinud, et menetlusalusel isikul peab väärteomenetluses, samamoodi

nagu süüdistataval kriminaalmenetluses, olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule

vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1. Kohtu kohaldatav

õigusnorm ei tohi olla menetlusalusele isikule üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt

siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav

ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema

õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Pidades vajalikuks kaaluda varasemas menetluses

tähelepanuta jäänud normi kohaldamist, saab kohus vältida selle üllatuslikkust näiteks juhtides

normi kohaldamise võimalusele menetlusaluse isiku ja kaitsja tähelepanu kirjalikult enne

kohtuistungit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 23).

Just selliselt ringkonnakohus menetletavas asjas ka toimis, juhtides 19. märtsi 2019. a kirjas

apellatsioonimenetluse poolte tähelepanu võimalusele, et A. Raave tegu võidakse kvalifitseerida

KarS § 279 lg 1 asemel ümber LS § 242 lg 1 järgi ja paludes apellatsioonimenetluse pooltel selle

kohta arvamust avaldada.

40. Eeltoodud põhjusel tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega maakohus lõpetas

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel LS § 242 lg 1 tunnustel A. Raave suhtes väärteomenetluse, välja arvatud

osas, milles väärteomenetluse lõpetamine hõlmab A. Raave väidetavat tegu, mis seisnes selles, et

tal ei olnud kaasas enda juhtimisõigust või isikut tõendavat dokumenti. Viimati osutatud osas on

väärteomenetluse lõpetamine põhjendatud.

41. A. Raavet tuleb LS § 242 lg 1 järgi karistada selle eest, et ta keeldus liiklusjärelevalvet teostanud

politseiametnikele esitamast enda juhtimisõigust või isikut tõendavat dokumenti, rikkudes nii

LS § 38 lg-st 2 tulenevat nõuet. Kui maakohtu kohaldatud KarS § 279 lg 1 sanktsioon näeb

karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti, siis LS § 242 lg 1 sanktsiooniks on

rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, miks

10(11)

tuleb A. Raavele mõista karistus sanktsiooni keskmises määras. Seetõttu karistab ringkonnakohus

A. Raavet LS § 242 lg 1 sanktsiooni aluseks võttes rahatrahviga 10 trahviühikut summas 40 eurot.

42. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

III

43. A. Raave määratud kaitsja vandeadvokaat R. Napa esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi

tasu määramiseks A. Raavele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse

kohaselt kulus R. Napal kohtumenetluseks ettevalmistamiseks 3,5 tundi ja kohtuistungil

osalemiseks pool tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Rein Napa

200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot.

44. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) §-st 3, leiab, et kaitsja

taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tasude ja kulude korra § 3 sätestab, et kohus võib tasu vähendada

või jätta tasu määramata, kui advokaat ei ole oma kohustusi õigusabi osutamisel täitnud

nõuetekohase hoolsusega. Ringkonnakohtu arvates on A. Raave kaitsja rikkunud praeguses

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisel hoolsuskohustust määral, mis tingib riigi

õigusabi

tasu

määramata

jätmise.

Kolleegiumi

hinnangul

ei

ole

kaitsja

astunud

apellatsioonimenetluses sisuliselt mitte ühtki sammu, mis olnuks suunatud A. Raave õiguste ja

huvide edendamisele. Pigem vastandus kaitsja oma kaitsealusele. Sellise seisukoha põhistamiseks

osutab kolleegium järgnevale.

45. Vastates ringkonnakohtu kirjalikule küsimusele, kas A. Raave tegu võiks olla kvalifitseeritav

KarS § 279 lg 1 asemel LS § 242 lg 1 ehk tunduvalt kergema sanktsiooniga süüteokoosseisu järgi,

märkis kaitsja, et maakohus karistas A. Raavet õigesti KarS § 279 lg 1 kui raskema

süüteokoosseisu järgi. Iseenesest ei saaks sellist seisukohta kaitsjale ilmselt siiski ette heita, kui

see põhineks selgel õiguslikul argumentatsioonil. Kaitsja kirjalikus vastuses – mille juurde ta jäi

üldsõnaliselt ka ringkonnakohtu istungil – pole aga põhjendust, miks vastab A. Raave tegu

maakohtu kohaldatud raskemale väärteokoosseisule. Mitte miski kaitsja kirjalikus arvamuses või

kohtuistungil märgitust ei viita sellele, et kaitsja oleks KarS § 279 lg 1 ja LS § 242 lg 1 piiritlemist

üldse sisuliselt analüüsinud, ehkki ringkonnakohus palus tal seda teha. Tegemist on kaitsja

hoolsuskohustuse olulise rikkumisega.

46. Kaitsja kirjalik vastus ringkonnakohtu küsimusele lõpeb lausega, mille kohaselt ei ole A. Raave

toonud kaebuses esile asjaolusid, mis välistaksid tema teo karistatavuse või kohtu poolt mõistetud

karistusest kergema karistuse mõistmise. Ehkki kaitsja osutatud seisukoht on õige, ei vabastanud

A. Raave apellatsiooni ainetus kaitsjat kohustusest analüüsida ise maakohtu otsust ja õiguslikku

olukorda. Maakohus määras A. Raavele riigi õigusabi põhjusel, et „menetlusaluse isiku õigused

ja olulised huvid võivadki temapoolse suhtumise ja arusaamade tõttu jääda kaitseta ning saada

riivatud“ (KoTo, tl 33 pöördel). On ilmselge, et kaitsja roll apellatsioonimenetluses ei saa piirduda

hinnangu andmisega õigusalaste teadmisteta kaitsealuse apellatsioonile.

47. Ka ringkonnakohtu istungil sõna võttes ei öelnud kaitsja mitte midagi oma kaitsealuse huvides.

Ta avaldas, et jääb oma kirjaliku seisukoha juurde. Viimases, nagu eelnevalt märgitud, leidis

kaitsja sisuliselt, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole.

48. R. Napa apellatsioonimenetluses tehtud kirjalikud ja suulised avaldused ei anna kolleegiumile

alust uskuda, et kaitsja oleks oma kaitsealuse õiguslikku positsiooni üldse sisuliselt analüüsinud.

Muu hulgas ei ole kaitsja pööranud mingit tähelepanu üsnagi ilmsele asjaolule, et

11(11)

väärteoprotokollis on osa KarS § 279 lg 1 objektiivse koosseisu tunnustest faktiliste asjaoludega

sisustamata.

49. Eelneva valguses jääb arusaamatuks, milles seisnes kaitsja ettevalmistumine ringkonnakohtu

istungiks, milleks taotluse kohaselt kulus tervelt kolm ja pool tundi. Vaadates kaitsja kirjalikku

vastust ja tema esinemist ringkonnakohtus, leiab kolleegium, et sisuliselt ei ole R. Napa

apellatsioonimenetluses kaitsja ülesandeid täitnud. Seetõttu pole talle ka millegi eest ka tasu

määrata. Kaitseülesannete täitmine ei saa seisneda pelgalt kohtule formaalsete vastuste saatmises

ja kohtuistungile ilmumises.

50. Ringkonnakohtu istungil selgus, et oma kirjalikku vastust ringkonnakohtu küsimusele kaitsja

A. Raavele ei edastanud, ehkki kaitsjale oli teada A. Raave e-posti aadress. A. Raave kuulis kaitsja

vastusest alles kohtuistungil. Seegi tõik ilmestab R. Napa hoolsusetut suhtumist kaitseülesannete

täitmisse.

51. Ringkonnakohus möönab, et A. Raave on kogu kohtumenetluse vältel käitunud väga konfliktselt

ja väljendanud pidevalt selgelt lugupidamatust nii kohtute kui ka kaitsja suhtes. See ei anna aga

kaitsjale alust jätta oma ülesanded nõuetekohaselt täitmata. Mõistetavalt ei pea advokaadist kaitsja

toetama oma kaitsealuse selliseid argumente, millel puudub igasugune õiguslik tõsiseltvõetavus –

ja üksnes sellistest argumentidest A. Raave apellatsioon ja kohtuistungil tehtud avaldused

koosnesidki. Küll aga peab kaitsja ka olukorras, kus menetlusaluse isiku enda väited on õiguslikult

täiesti ebapädevad, professionaalselt uurima, kas tema kaitsealuse õigusi pole kahjustatud mingitel

muudel põhjustel, kui need, millele osutab kaitsealune.

52. Kuna A. Raave on menetluses – sh apellatsioonimenetluses – selgelt öelnud, et ta ei soovi üldse

kaitsjat, samuti pidades silmas A. Raavet ähvardava karistuse tagasihoidlikkust ja vaidluseseme

vähest keerukust, ei pidanud kolleegium vajalikuks R. Napat kaitsjana menetlusest kõrvaldada

ega taotleda Eesti Advokatuurilt A. Raavele uue kaitsja määramist.

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)