2-17-8909/81 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-8909

Tsiviilasi

Osaühingu RGR Metall avaldus raudtee kasutamiseks

reaalservituudi seadmiseks ja kinnistusraamatusse

kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. jaanuari 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu RGR Metall määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja Osaühing RGR Metall (registrikood 10520479),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja

Yulia Zaitseva

Puudutatud

isik

AKTSIASELTS MÕIGU

EHITUSKOONDIS

(registrikood

10162169),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Urmas Volens ja

Heili Püümann

Puudutatud isik Tallinna linn (Tallinna Linnavalitsuse

kaudu), lepingulised esindajad Eva Vanamb ja Timo Päit

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30. jaanuari 2019 määruse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisega tingitud menetluskulud Osaühingu RGR Metall

kanda.

4. Rahuldada

AKTSIASELTSI

MÕIGU

EHITUSKOONDIS

määruskaebemenetluse kulude suuruse kindlaksmääramise ja Osaühingult RGR

Metall väljamõistmise taotlus osaliselt. Määrata AKTSIASELTSI MÕIGU

EHITUSKOONDIS menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus

1728,60 eurot ning mõista Osaühingult RGR Metall AKTSIASELTSI MÕIGU

EHITUSKOONDIS kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 1728,60 eurot.

Menetluskulude puudumise tõttu jätta Tallinna linna kulude suurus kindlaks

määramata.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivist alates praeguse määruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

2 (13)

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Osaühing RGR Metall (avaldaja) esitas 8. juunil 2017 Harju Maakohtule avalduse ja

7. juunil 2018

avalduse

täpsustuse

AKTSIASELTSI

MÕIGU

EHITUSKOONDISE

(puudutatud

isik I)

vastu

raudtee

kasutamiseks

reaalservituudi

seadmiseks

ja

kinnistusraamatusse kandmiseks. Avaldaja palub:

 seada Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe Linnaosa, Peterburi tee 53b kinnistule

(registriosa nr 21161001) Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe Linnaosa, Peterburi tee

55a kinnistu (registriosa nr 20282801) igakordse omaniku kasuks haruraudtee nr 201

(üles mõõdistatud osaühingu Neva Line poolt 2016. aasta novembris koostatud

täitedokumentatsioonis oleval plaanil (töö nr 11.06-2016)) osas tähtajatu reaalservituut,

mille sisuks on haruraudtee ööpäevaringne kasutamine igat liiki raudteeveeremitega

kuni 3 raudteevaguni paigutamiseks ja ööpäevaringne ligipääs raudteele, ning määrata

servituuditasuks 85,80 eurot aastas;

 juhul, kui kohus ei pea reaalservituudi nõude rahuldamist asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 158 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 alusel võimalikuks,

määrata

eelmises

lõikes

nimetatud

servituut

koos

samas

toodud

tasuga

juurdepääsuservituudina AÕS § 156 lg 1 alusel.

Avalduse kohaselt kuulub avaldajale Peterburi tee 55a kinnisasi. Puudutatud isikule I kuulub

Peterburi tee 53b kinnisasi. Peterburi tee 53b kinnisasjal asub 51 meetri ulatuses haruraudtee

nr 201, mis saab alguse Peterburi tee 53b kinnistult ja läbib Peterburi tee 55a kinnistut, sh

kinnistul asuvat ladu. Edasi piirneb haruraudtee nr 201 Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe

Linnaosa, Peterburi tee 57a ja 57b kinnistutega. Ühtlasi liitub haruraudtee nr 201 pöörangul nr

202 teise raudteeharuga, mis kulgeb Peterburi tee 57b kinnistul. Seejärel kulgeb haruraudtee nr

201 Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe Linnaosa, Peterburi tee 61c katastriüksusel (Suur-Paala

3 kinnistu osa), mis kuulub BLRT Grupp Aktsiaseltsile (edaspidi BLRT). Kinnistul asub

pöörang nr 202, kus haruraudtee nr 201 liitub teise raudteeharuga, mis kuulub BLRT-le. Pärast

pöörangut nr 202 läheb raudtee Peterburi tee viadukti alt ja ühendub aktsiaseltsile Eesti Raudtee

kuuluva raudteega Ülemiste jaamas.

Haruraudtee on rajatud 1974. aasta projekti alusel ja võeti kasutusele 1976. aastal. Puudutatud

isik I müüs haruraudtee Balti Teras OÜ-le. Laohoone ja haruraudtee nr 201 suhtes sõlmisid

puudutatud isik I ja Balti Teras OÜ 5. jaanuaril 1996 ostu-müügi eellepingu. 28. märtsil 1996

sõlmisid puudutatud isik I ja Balti Teras OÜ eellepingu põhjal notariaalse müügilepingu,

millega laohoone koos selle teenindamiseks vajalike rajatistega anti Balti Teras OÜ-le üle.

Müügilepingule lisatud vastuvõtuaktis oli üleantavate varade loetelus märgitud ka haruraudtee

nr 201. Seega võõrandas puudutatud isik I haruraudtee nr 201 kinnistu Peterburi tee 55a

koosseisus. 2014. aastal müüs Balti Teras OÜ Peterburi tee 55a kinnistu SEG Kinnisvara OÜ-

le (pankrotis). 26. mail 2016 müüs SEG Kinnisvara OÜ (pankrotis) Peterburi tee 55a kinnistu

3 (13)

NWE Logistic OÜ-le. 15. septembril 2016 omandas Peterburi tee 55a kinnistu avaldaja.

Haruraudtee nr 201 kuulub käesoleval ajal avaldajale.

Peterburi tee 55a kinnistu 5. jaanuari 1996 ostu-müügi eelleping ei ole tühine. Lisaks

eellepingule oli haruraudtee nr 201 ka 31. märtsil 1996 notariaalse müügilepingu esemeks.

Puudutatud isik I on kohustatud tehnorajatist taluma AÕSRS § 152 lg 1 alusel, sest haruraudtee

nr 201 oli rajatud enne 1. aprilli 1999.

Peterburi tee 55a kinnistu omanikud on haruraudteed nr 201 kogu aeg kasutanud. Balti Teras

OÜ on haruraudteed kasutanud 2006.–2008. aastatel. SEG Kinnisvara OÜ (pankrotis) jätkas

haruraudtee nr 201 kasutamist metalliveoks. Ajalooliselt on haruraudtee nr 201 ja laohoone

olnud alati lahutamatult seotud ja mõeldud ühe kompleksina, mille otstarve on olnud üle

40. aasta ja on ka praegu metalli ladustamine ning raudtee kaudu metalli transportimise ja

mahalaadimise võimaldamine. Puudutatud isik I on talunud haruraudtee kasutamist, ei ole

vaielnud vastu selle kasutamisele ega nõudnud kõrvaldamist.

Haruraudtee nr 201 on vajalik avaldaja kinnistu teenindamiseks ja majandustegevuseks.

Tegemist on tehnorajatisega, mis on vajalik Peterburi tee 55a kinnistul asuva laohoone

ühendamiseks Ülemiste jaamast külgneva raudteega, mis on omakorda vajalik laohoones asuva

metalli müügikompleksi teenindamiseks. Avaldaja omandas Peterburi tee 55a kinnistu

eesmärgiga ladustada laohoones suurtes kogustes metallilehti. Analoogse tegevusega on

laohoones eelnevalt aastaid tegelenud ka Balti Teras OÜ ja SEG Kinnisvara OÜ (pankrotis).

Metalli toomine lattu on võimalik vaid haruraudtee nr 201 kaudu. Veeremit saab laohoones

maha laadida vaid eeldusel, et veeremi teised vagunid liiguvad laohoonest ettepoole, mis

eeldab, et avaldaja saab kasutada ka seda osa haruraudteest nr 201, mis paikneb laohoonest

väljapool, st Peterburi tee 53b kinnistul, ja sellele mahub kaks või kolm vagunit. Ilma Peterburi

tee 53b kinnistul paikneva haruraudtee nr 201 osata ei ole avaldaja majandustegevus Peterburi

tee 55a kinnistul mõistlikult võimalik. Ladu, mida läbib haruraudtee nr 201, on avaldaja

kasutuses olevatest laohoonetest kõige kõrgem ning on ainus ladu, mida läbib raudtee ja kus

asetsevad raudteelt mahalaadimiseks vajalikud telfrid.

Avaldaja poolt tehtud investeeringute maht ületab 500 000 eurot, mida avaldaja metalliveoks

ja selle ladustamiseks Peterburi tee 55a kinnistul on teinud. Samaväärse raudteelt

mahalaadimise võimaluse loomine avaldaja kinnistutel nõuaks suuri investeeringuid, st

avaldaja peaks ehitama lao ja raudtee ühenduse välja nullist.

Vaguni mahalaadimine Peterburi tee 57a ja 57b kinnistul on kolm korda aeganõudvam ja üle

kahe korra kulukam. Avaldaja taotletav servituut lubaks kasutada kolme täiendavat vagunit,

mida saavad asendada vaid 9 veoautot. Veoautode kasutamine tekitab ummikuid, takistades ka

majandustegevust naaberkinnistutel. Vagunitega veetava metalli ümbersuunamine on osaliselt

võimatu ja kahjustab lisaks avaldaja huvidele ka avalikku huvi.

Puudutatud isik I lähtub väärast eeldusest, mille järgi piiraks haruraudtee nr 201 kasutamine

kinnistu Peterburi tee 53b kasutamist kogu 30-meetrise kaitsevööndi ulatuses. Kaitsevöönd ei

tähenda kinnistu kasutamise keeldu, vaid selle eesmärk on ehitusseadustiku (EhS) § 73 lg 2

järgi ohutuse ja nähtavuse tagamine. Puudutatud isikul I ei ole õiguspärast ootust

detailplaneeringus ettenähtud õiguste realiseerimiseks, kuna detailplaneering kehtestati 11

aastat tagasi ja puudutatud isik I ei ole siiani taotlenud haruraudtee lammutamist.

Avaldaja arvutas servituuditasu haruraudteega nr 201 seonduva maatükiosa maamaksu suuruse

alusel. Peterburi tee 53b kinnistu pindala on 36 839 m² ning kogu kinnistu maamaksustamishind

moodustab 10 000 * 19,17 + 26 839 * 9,59 = 191 700 + 257 386,01 = 449 086,01. Maamaks

sellest on 449 086,01 * 2,5% = 11 227,15 eurot aastas. Servituudiala kogulaius on 5,52 m.

Servituudiala pikkus Peterburi tee 53b kinnistul on 51 m. Servituuditasu suurus haruraudtee ala

4 (13)

eest on 11 227,15 * 281,52 / 36 839 = 85,80 eurot aastas. Ebaõige on servituudiala arvutamisel

lähtuda haruraudtee kaitsevööndist.

Juhul, kui maakohus ei nõustu avaldaja põhjendustega, et haruraudtee nr 201 on tehnorajatis,

palub avaldaja kohaldada AÕS § 156 lg-t 1. Avaldajal vajaliku juurdepääsu puudumine

Peterburi tee 55a kinnisasjale seisneb selles, et sellel kinnistul asuvat põhilist hoonet –

laohoonet – ei saa avaldaja ilma haruraudteeta nr 201 majanduslikult otstarbekalt ja kooskõlas

laohoone ajaloolise eesmärgiga kasutada. Juurdepääsuservituudi puhul on oluline ka see, et

taotletav juurdepääs on juba valmis kujul olemas ja selle väljaehitamiseks ei pea kumbki naaber

kulutusi kandma.

Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu.

Puudutatud isik I palub jätta avalduse servituudi seadmiseks rahuldamata või alternatiivselt

määrata avalduse rahuldamise korral tasumisele kuuluva perioodilise hüvitise suuruseks

57 230,52 eurot aastas ja avalduse rahuldamise korral määrata kindlaks kohtulahendi täitmise

kord selliselt, et puudutatud isikul I tekib kohustus taluda avaldaja poolt kinnisasjal Peterburi

tee 53b paikneva haruraudtee nr 201 kasutamist üksnes juhul, kui avaldaja on tasunud

talumistasu jooksva kalendriaasta eest ette hiljemalt jooksva kalendriaasta esimese kuu

viimaseks päevaks. Talumistasu mittetähtaegse maksmise korral puudub puudutatul isikul I

kohustus taluda avaldaja poolt kinnistul paikneva haruraudtee nr 201 kasutamist.

Puudutatud isik I ja Balti Teras OÜ sõlmisid 5. jaanuaril 1996 lihtkirjaliku ostu-müügi

eellepingu külmlao (koos seadmetega) ja raudteeharu müügi kohta. Kuivõrd viidatud tehingu

tegemise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 alusel oli võimalik ehitist või selle osa võõrandada

üksnes notariaalselt tõestatud lepinguga, oli eellepingu näol tegemist n-ö kavatsuste

protokolliga, mille alusel ühegi ehitise ega rajatise omandiõiguse käsutamist ei toimunud.

Avaldaja ja Balti Teras OÜ sõlmisid notariaalse ostu-müügilepingu 28. märtsil 1996. Antud

lepingu alusel läks üle üksnes laohoone omandiõigus.

Avaldaja on esitanud oma seisukohas ebaõiged väited, nagu oleks haruraudtee olnud pidevalt

aktiivses kasutuses. Haruraudteed kasutati ca 10 aastat tagasi. Samuti pole haruraudtee antud

ajahetkel kasutuskõlblik.

Avaldajal puudub AÕS § 158 lg-test 1 ja 2 tulenev tehnorajatise talumise ja servituudi seadmise

nõue, kuivõrd haruraudtee kuulub puudutatud isikule I. Servituudi seadmise nõuet ei saa esitada

tehnorajatise omaniku vastu. Lisaks pole haruraudtee tehnorajatis AÕS § 158 lg-te 1 ja 2

tähenduses. Sisuliselt soovib avaldaja kasutada puudutatud isiku I kinnistut rongi vagunite

parkimiseks ajal, kui tema tehases toimub mahalaadimine rongi teistelt vagunitelt. Samuti pole

laohoone kasutamiseks haruraudtee olemasolu vältimatult vajalik, sest laohoonesse on võimalik

kaupa viia ka muu transpordiga. Laohoonet on võimalik teenindada pidevalt rongiga, millel on

üks vagun. Lisaks on avaldajal võimalik vaidlusalust laohoonet teenindada ka haruraudtee nr

202 kaudu, mis asub avaldaja tööstuspargi keskel. Avaldajal on tegelikkuses võimalik

saavutada mitme vaguni mahalaadimise võimekus ka oma kinnistute piires. Erinevalt avaldaja

poolt väidetust, mahutab avaldajale kuuluv laohoone tegelikkuses korraga 2 vagunit.

Vaadates raudtee paiknemist (koos EhS § 73 lg-s 1 sätestatud piiranguvööndiga 30 m), siis

tähendaks servituudi seadmine seda, et puudutatud isikul oleks sisuliselt võimatu kasutada ca

18% talle kuuluvast kinnistust. See vähendab kinnistu väärtust. 1. märtsil 2006 kehtestatud

detailplaneering DP01080 näeb puudutatud isikule I ette õiguse ehitada haruraudteega kattuvale

osale kuni ühe korruselise hoone. Puudutatud isikul I ei ole võimalik detailplaneeringu kohaselt

talle kuuluvat ehitusõigust realiseerida.

Avaldaja poolt pakutud servituudi perioodilise tasu suurus on väike. Haruraudtee alune maa

(50 m pikkuses) koos piiranguvööndiga on kokku 4769,21 m². Haruraudtee talumise kohustuse

korral on puudutatud isikul I takistatud kinnistu kasutamine 4769,21 m² ulatuses. Lähtudes

5 (13)

ruutmeetri hinnast 1 euro/m² kuus, kujuneb ühe kuu talumistasu suuruseks 4769,21 eurot ja

aastas 57 230,52 eurot.

Juurdepääsu saamist ei saa avaldaja nõuda, samuti on nõude eeldused täitmata. Laohoone

aadressil Peterburi tee 55a piirneb ühest küljest avalikult kasutatava teega ja laohoonele on

ligipääs autotranspordiga. Avaldajal on võimalik oma laohoonet teenindada rongiga, millel on

üks vagun.

Puudutatud isik II on seisukohal, et haruraudtee nr 201 kasutamiseks reaalservituudi

seadmine ja kinnistusraamatusse kandmine peaks toimuma selliselt, et oleks võimalik

kinnistute Peterburi tee 53, 53b, 53c, 53d, 53e, 53f, 53g ja lähiala detailplaneeringu elluviimine

tulevikus. Kuivõrd haruraudtee nr 201 jääb Peterburi tee 53, 53b, 53c, 53d, 53e, 53f ja 53g

kinnistute ja lähiala detailplaneeringuga ette nähtud hoonestusalale, ei saa puudutatud isik II

olla nõus reaalservituudi seadmisega selliselt, et piiratakse kinnistu omaniku õigust ehitada

hoonestusalale.

Maakohus rahuldas 20. juunil 2017 avaldaja 8. juuni 2017 esialgse õiguskaitse taotluse

osaliselt, millega keelas puudutatud isikul I Peterburi tee 53b kinnistul asuva haruraudtee

nr 201 osa lammutamise, kaitsevööndisse ehitamise ja muud tegevused, mis võivad kahjustada

haruraudtee nr 201 kasutamist ja selle seisundit ning juurdepääsu sellele. Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistu Peterburi tee 53b registriossa nr 21161001 esimesele vabale

järjekohale kanti eelmärge avaldaja kasuks reaalservituudi seadmise nõude tagamiseks.

MAAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED

Maakohus jättis 30. jaanuari 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja avalduse

rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus mõistis avaldajalt puudutatud isiku

kasuks välja menetluskulud 17 066,90 eurot ja viivise lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus võttis

seisukoha ka kohaldatud esialgse õiguskaitse osas, mis kuulub vaidlustatud määruse

jõustumisel tühistamisele ja eelmärge kustutamisele.

Vaidlust ei ole selles, et:

 avaldajale kuulub Peterburi tee 55a kinnisasi ja puudutatud isikule I kuulub Peterburi

tee 53b kinnisasi. Avaldajale kuuluvad ka Peterburi tee 57a ja 57b kinnisasjad, mis

piirnevad Peterburi tee 55a kinnisasjaga;

 avaldaja omandas Peterburi tee 55a kinnisasja 15. septembril 2016;

 Peterburi tee 55a kinnisasjal asub laohoone, millest läbi kulgeb haruraudtee nr 201

Peterburi tee 53b kinnisasjale;

 haruraudtee nr 201 asub Peterburi tee 53b kinnisasjal 51 meetri ulatuses;

 haruraudtee nr 201 piirneb laohoonest teiselt poolt Peterburi tee 57a ja 57b

kinnisasjadega. Ühtlasi liitub haruraudtee nr 201 pöörangul teise raudteeharuga nr 202,

mis kulgeb Peterburi tee 57b kinnistul. Seejärel kulgeb haruraudtee Peterburi tee

viadukti alt ja ühendub aktsiaseltsile Eesti Raudtee kuuluva raudteega Ülemiste jaamas;

 haruraudtee nr 201 rajati enne 1. aprilli 1999;

 Peterburi tee 53b kinnisasja esmakinnistamine toimus pärast 1. aprilli 1999.

Maakohus tuvastas 9. mai 2018 paikvaatlusega, et haruraudtee nr 201 paikneb laohoone

(ladu 12) sissepääsust kuni vastas seinas oleva teise ukseni. Vastasseinast asuvast uksest alates

kulgeb haruraudtee Peterburi tee 53b territooriumile. Laohoones 12 on raudtee sissepääsust

vasakul teine sissepääs, tegemist on lao nr 11 sissepääsuga. Laohoone nr 11 uksest pääseb sisse

sõidukitega. Peterburi tee 53b kinnistul paikneb raudtee laohoone uksest kuni raudteetõkkeni.

6 (13)

Haruraudtee nr 201 ei vasta tehnorajatise tunnustele. Tehnorajatise puhul peab tegemist

olema ühendusvahendiga mingi hüve juhtimiseks üle teise isiku kinnisasja, kuid avaldaja

eesmärk haruraudtee nr 201 kasutamiseks on majanduslik efektiivsus. Raudteelõigul ei toimu

hüve juhtimine, vaid raudteelõik lihtsustab avaldaja majandustegevust ja suurendab avaldaja

ettevõtte kasumlikkust. Vaidlus puudub, et avaldajal on vajalik raudteelõiku kasutada, et

paigutada sinna kuni kolm vagunit seoses kauba mahalaadimisega laohoones. Pärast kauba

mahalaadimist lükatakse tühjad vagunid puudutatud isiku I territooriumile. Asjaolu, et avaldaja

majandustegevus ei ole mõistlikult võimalik ilma haruraudtee osata, ei tingi haruraudtee osa

tehnorajatiseks määratlemist, sest avaldaja pole väitnud, et ilma haruraudtee osata poleks üldse

avaldaja majandustegevus võimalik. Vaidlust pole, et avaldaja laohoones toimub metalli

mahalaadimine ühe vaguni kaupa ja ka autotranspordiga.

Lisaks puudub vaidlus, et haruraudtee nr 201 pole rajatud avalikes huvides, mistõttu ei kuulu

kohaldamisele ka AÕS § 1581.

Haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjale jääva osa tehnorajatiseks lugemist ei saa

tuletada ka avaldaja väitest, et ajalooliselt on haruraudtee nr 201 ja ladu alati olnud lahutamatult

seotud ja mõeldud ühe kompleksina. Kuna haruraudtee pole tehnorajatis, ei hinnanud maakohus

seda, kas haruraudtee selles osas oli tegelikult kasutatav ning kas esines selle kasutamise

vajadus. Kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, ei oma avaldaja nõude puhul tähtsust, kas

avaldaja on haruraudtee nr 201 omanik või mitte.

Järgnevalt analüüsis maakohus alternatiivselt esitatud nõuet juurdepääsuservituudi

määramiseks AÕS § 156 alusel. Avaldaja väited, et avaldaja saab majanduslikult efektiivselt

metalli maha laadida vaid Peterburi tee 55a lattu ning samaväärse raudteelt mahalaadimise

võimaluse loomine avaldaja kinnistutel nõuaks suuri investeeringuid, ei anna alust avaldajale

juurdepääsuõiguse andmiseks haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale osale.

Laohoone piirneb ühest küljest avalikult kasutatava teega ja laohoonele on ligipääs

autotranspordiga. Avaldajal on võimalik laohoonet teenindada lisaks ka rongiga, paigutades

ühe vaguni laohoonesse sellelt kauba mahalaadimiseks, samal ajal kui teised vagunid paiknevad

laohoonest väljaspool, st kas haruraudtee 201 osal kuni haruraudteega nr 202 liitumiskohani

või haruraudteel nr 202. Vaidlust ei ole selles, et haruraudtee nr 202 on avaldaja kasutuses ning

sellele mahub vähemalt kolm vagunit. Avaldaja infrastruktuur ja kinnistud võimaldavad

vagunite paigutamist.

Järgenvalt analüüsis maakohus, kas AÕS § 156 lg 2 kohaselt on Peterburi tee 55a laohoone

kasutamisel välja kujunenud tava, mille kohaselt avaldajal oli õigus hoida vagunite

mahalaadimise ajal osad vagunid haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuval osal.

AS-i EVR Cargo (uus ärinimi AS Operail) esitatud andmetest vagunite etteandmise kohta

Ülemiste jaamas Peterburi tee 55a ja 53b kinnistul asuvale haruraudteele nr 201 perioodil

1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2016 nähtub, et 2009. aastal on teenindatud vaidlusalust

haruraudteed ühel korral kahe vaguniga, 2011. aastal ühe korra kahe vaguniga ning 2015. aastal

kolmel korral kahe vaguniga. Avaldaja esitas kohtule arved, mis tõendavad avaldaja väitel seda,

et tegelikkuses tellis Peterburi tee 55a tollane omanik 2015. aasta märtsis kolme ja maikuus

nelja vaguni etteandmise. Arvetest saab järeldada, et SEG Kinnisvara OÜ (pankrotis) on

tellinud raudteeinfrastruktuuri kasutamise 2015. aasta märtsis (kogus kolm) ja 2015. aasta

maikuus (kogus neli), kuid nendest arvetest ei saa järeldada, et tellitud kogused oleksid ette

antud ühel ja samal päeval ning üheaegselt.

Avaldaja esitatud tabelitest kauba vastuvõtmise kohta perioodil 1. jaanuar 2013 kuni

27. detsember 2017 ei saa teha järeldust, et AS-i EVR Cargo andmed oleksid ebaõiged, sest

tabelitest ei nähtu, millisesse lattu kaup transporditi ja mitmest vagunist veerem koosnes.

Tunnistaja AC (tunnistaja I) ütluste kohaselt, kes töötas Peterburi tee 55a laohoones 2013.–

2016. aastatel, tuli üle ühe vaguni 2–3 korda kuus. See oli tunnistaja sõnul tavapärane ning

7 (13)

2013. aastal ja 2014. aastal oli see sagedasem, kui hiljem. 2015. aasta sügisel tuli ja 3–4 vagunit

korraga vähemalt kaks korda ja 2016. aasta kevadel oli vist kaks vagunit. Pärast 2016. aasta

kevadet enam vaguneid ei tulnud. Kui saabus neli vagunit, siis tehti väravad lahti ja kolm

vagunit lükati siseterritooriumile. Tunnistaja RA (tunnistaja II) sõnul olid 2000. aastal vagunid,

siis umbes 10 aastat polnud ühtegi, siis väikese perioodi jooksul oli jälle. 10 aastat tagasi ei

olnud seal midagi. Paar aastat tagasi on tunnistaja II seal vaguneid näinud mõnel korral, võib-

olla sõitsid need ka öösel ja üks kord nägi kahte või kolme vagunit. Tunnistaja II ütlused ei

lükka ümber tunnistaja I ütlusi, sest tunnistaja II ei pruukinud kõiki mahalaadimisi oma silmaga

näha. Seega saab tunnistajate ütlustest teha järelduse, et 2013.–2014. aastatel esines olukordi,

kus puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale haruraudtee lõigule lükati vaguneid. Tunnistajate

ütlused aga ei muuda ebausaldusväärseks AS-i EVR Cargo poolt esitatud andmeid. Kohtule

esitatud AS-i EVR Infra (uus ärinimi aktsiaselts Eesti Raudtee), AS-i EVR Cargo ja Balti Teras

OÜ vahel 26. aprillil 2012 sõlmitud lepingu nr 65 p 8.9.2. kohaselt kohustus AS EVR Cargo

andma jaama saabunud vagunid ette ülekandeteedele. Lepingu p 9.1. kohaselt kohustusid

kliendid maksma AS-ile EVR Cargo vagunite etteandmise-äratoomise, manöövritöö, vagunite

kasutamise ja teiste teenuste eest. Sama sisuga leping oli sõlmitud ka 27. jaanuaril 2015. Seega

pidi AS EVR Cargo pidama täpseid arvestusi vagunite etteandmise osas ja maakohtul puudus

alus kahelda arvestuse õigsuses. Küll aga ei ole välistatud, et haruraudteele nr 201 võidi lükata

ka teisi, haruraudteele nr 202 suunatud vaguneid.

Maakohus ei nõustunud puudutatud isiku I väitega, et Peterburi tee 55a laohoonesse mahuks

kaks vagunit korraga. Ka ei saa 26. aprillil 2012 sõlmitud lepingust nr 65 järeldada, et Peterburi

tee 55a laohoone mahutaks rohkem kui ühe vaguni. Eeltoodud asjaolu luges maakohus

tõendatuks avaldaja seadusliku esindaja AM vande all antud seletuse ja esitatud fotoga.

Kokkuvõttes järeldas maakohus, et perioodil 1. jaanuar 2009–31. detsember 2012 on

kasutatud raudteeharu nr 201 kahel korral ühe vaguni hoidmiseks, perioodil 1. jaanuar 2013–

31. detsember 2014 igakuiselt 2–3 korral kuni kolme vaguni hoidmiseks, perioodil

1. jaanuar 2015–31. detsember 2015 kahel korral 3–4 vaguni hoidmiseks ning perioodil

1. jaanuar 2016–31. detsember 2016 ühel korral kahe vaguni hoidmiseks. Kohtu hinnangul ei

saa sellisest sagedusest järeldada poolte vahelise tava väljakujunemist ning et varasemate

Peterburi tee 55a laohoone omanike ja kasutajate poolt oli laohoone kasutamine rohkem kui

ühest vagunist koosneva veeremiga pigem erandlik.

Raudteelõigu kasutamise tava ei saa järeldada ka sellest, et puudutatud isik I sõlmis

5. jaanuaril 1996 eellepingu laohoone ja raudteeharu müümiseks Balti Teras OÜ-le, samuti

sellest, et 31. märtsi 1996 aktiga anti raudteeharu üle Balti Teras OÜ-le, sest tavana saab

tuvastada mingi teelõigu kasutamist sõltuvalt selle reaalsest kasutamisest.

Vagunite ükshaaval mahalaadimine ei saa põhjustada avaldajale ülemääraseid kulutusi.

Avaldaja ei ole esile toonud, millised kulutused kaasnevad vagunite seismisel ja nende

järjestamisel Ülemiste jaamas ning et need oleksid ülemäärased kulud. Samuti ei ole avaldaja

esile toonud, millised kulud kaasneksid vagunite järjestamisel avaldajale kuuluvatel

kinnisasjadel ja kas need oleksid ülemäärased.

Asjakohatud on ka avaldaja väited, et ta on juba teinud Peterburi tee 55a laohoone kasutamiseks

suuri investeeringuid. Investeeringute tegemine ei välista avaldaja võimalust kasutada Peterburi

tee 55a laohoonet ilma puudutatud isiku I kinnisasja kasutamata.

Maakohus arvestas menetlusosaliste huvide kaalumisel ka asjaolu, et 1. märtsil 2006

kehtestatud detailplaneering DP01080 näeb puudutatud isikule I ette õiguse ehitada

raudteeharuga kattuvale osale kuni ühe korruselise hoone. Detailplaneeringust saab järeldada

puudutatud isiku I huvi selles ettenähtud mahus kinnisasja arendada ja sellisena hooneid

püstitada. Peterburi tee 53, 53b, 53c, 53d, 53e, 53f ja 53g kinnistute ja detailplaneeringu

(DP013080) põhijooniselt nähtub, et osaliselt (ca 50% ulatuses) kattub kavandatav hoone

8 (13)

haruraudtee nr 201 lõiguga puudutatud isiku I kinnisasjal. Detailplaneeringu põhijooniselt saab

järeldada, et detailplaneeringu kohaselt kavandatav ehitis jääb EhS § 73 lg 1 kohaselt vähemalt

osaliselt haruraudtee kaitsevööndi sisse ehk seaks puudutatud isikule I piiranguid tema

kinnisasja kasutamisel. Kuna avaldajal on võimalik oma majandustegevust teostada ilma

puudutatud isiku I kinnisasja kasutamata, oleks õigustamatu puudutatud isiku I kinnisasja

kasutamine. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus rahuldamata avaldaja alternatiivse nõude

juurdepääsuservituudi määramiseks.

MÄÄRUSKAEBUS

Avaldaja esitas 14. veebruaril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja rahuldada avaldus reaalservituudi seadmiseks, alternatiivselt juurdepääsu

määramiseks või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud

palub avaldaja jätta puudutatud isiku I kanda.

Avaldaja leiab, et maakohus on jätnud avaldaja esitatud tõendid hindamata vastuolus TsMS §

442 lg-ga 8.

Esiteks leiab avaldaja, et tegemist on tehnorajatisega AÕS § 158 lg 1 koosmõjus

raudteeseaduse (RdtS) § 3 p-ga 4 alusel. Seetõttu kohaldas maakohus ebaõigesti AÕSRS § 15²

lg 1, AÕS § 158 lg-d 1 ja 2. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata AÕS § 148 lg 1, sest

haruraudtee ulatub üle kinnisasja piiri.

Teiseks on vaidlusalune raudteeharu rajatud avalikes huvides, mis eeldas AÕS § 158¹

kohaldamist. Maakohus ei hinnanud avaldaja ja OSAÜHINGU ALFAFORTI vahel

10. novembril 2016 sõlmitud reaalservituudi ja reaalkoormatise seadmise lepinguid, mis

viitavad samuti avalikule huvile. Avaldaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et laohoonet on

võimalik teenindada rongiga (vaidlustatud määruse p 68). Tehniliselt pole maakohtu kirjeldatud

manöövrit võimalik teha.

Kolmandaks ei nõustu avaldaja maakohtu tuvastatuga, et Peterburi tee 53b esmakinnistamine

toimus pärast 1. aprilli 1999, sest asjas puuduvad mistahes tõendid selle asjaolu kohta. Seega

pidi maakohus kohaldama AÕSRS § 15² lg 1.

Neljandaks ei arvestanud maakohus asjaoluga, et avaldaja taotles servituudi seadmist

naaberkinnisasjal asuva raudteeharu kasutamiseks. Puudutatud isik I müüs raudteeharu 1996.

aastal ning peale müüki oli see kasutuses ja Peterburi tee 55a omanike valduses. Asjas omab

tähtsust, et haruraudtee on müüdud ja avaldaja poolt vastavasisulises registris registreeritud.

Tallinna linna poolt väljastatud lammutusloa kohaselt peab puudutatud isik I arvestama

haruraudtee valdaja huvidega. Avaldaja valdab raudteeharu õiguslikul alusel ning tal peab

olema sellele juurdepääs.

Viiendaks ei arvestanud maakohus AÕS § 156 kohaldamisel asjaoluga, et avaldaja palus

juurdepääsu raudteeharule (vaidlustatud määruse p 65). Maakohus pole arvestanud

raudteejaama logistikaga, et haruraudtee nr 202 on mahalaadimise plats, mitte jaam.

Kuuendaks ei nõustu avaldaja maakohtu järeldusega väljakujunenud tava kohta, mille kohus

tuvastas raudteeharu kasutamise sagedusest tulenevalt (vaidlustatud määruse p 70). Maakohus

ei hinnanud haruraudtee remontimise, hooldamise, registreerimise ega reaalse kasutamise fakti

kohta esitatud tõendeid. AS-i EVR Cargo esitatud tõendid 2009–2016 kohta on vastuolus

muude asjas esitatud ja kogutud tõenditega (tunnistaja I ütlused). Maakohus sai arvestada AS-

i EVR Cargo esitatud andmetega, mis esitati maakohtu nõudmisel. Eelnevad kinnistu omanikud

ei saanud 2015. aastal raudteeharu kasutada, sest seda remonditi. Avaldaja saab vaguneid

kordades rohkem kui eelmine kinnistu omanik.

Seitsmendaks ei nõustu avaldaja kohtu seisukohaga, et avaldajal on võimalik kauba

mahalaadimine lahendada ühe vaguni kaupa laohoonesse toomisega (vaidlustatud määruse p

9 (13)

74). Seal asub autotee, mis tähendaks liiklusummikute tekitamist. Maakohus jättis paikvaatlusel

tuvastatu tähelepanuta.

Kaheksandaks on avaldaja esitatud andmed manöövritööde ja seisakute maksumuse kohta.

Maakohus pole tuvastanud, millest jääb puudutatud isik I ilma siis, kui avaldaja oma

raudteeharu kasutab. Detailplaneeringus ei ole raudteeharu lammutamist ette nähtud, kuid

maakohus pole sellega arvestanud. Samuti ei arvestanud maakohus, et detailplaneering on

tehtud aastaid tagasi ning paikvaatlusel on tuvastatud, et seal on piisavalt ruumi, sest

raudteeharu on lühemaks tehtud. Maakohus on põhjendamatult kohaldanud EhS § 73 lg 1, sest

praeguses asjas 30 meetri nõuet seadusest ei tulene. Seega on maakohtu järeldus ebaõige

(vaidlustatud määruse p 80), sest EhS § 73 lg 1 kohaldamisel oleks maakohus pidanud tähele

panema, et kui säte oleks kohaldatav, ei oleks riik vastavasisulisi dokumente väljastanud (riigi

poolt väljastatud tunnistus). Ka paikvaatlusel on tuvastatud, et tegemist on haruraudteega, mille

kõrval olid ehitised. Maakohtu järeldus, et detailplaneeringu kohaselt kavandatav ehitis jääb

vähemalt osaliselt haruraudtee kaitsevööndi sisse, ei tulene detailplaneeringu skeemist.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse 18. veebruaril 2019 menetlusse. Puudutatud isik I vaidles

määruskaebusele vastu. Tallinna Linnavalitsus määruskaebusele seisukohta ei esitanud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 5. märtsi 2019 kirjaga

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja

maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust maakohtu määruse

resolutsiooni muutmiseks. Maakohus on välja selgitanud kõik asja lahendamiseks vajalikud

asjaolud ning on tõlgendanud ja kohaldanud õigesti tehnorajatise talumiskohustuse (AÕS § 158

lg 1 ja AÕSRS § 15²) ja juurdepääsu määramise (AÕS § 156 lg 1) kohta käivaid sätteid.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tehnorajatise reaalservituudi seadmise ja

alternatiivselt juurdepääsu määramise nõuded jätnud rahuldamata.

Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kuigi TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi

asjaolusid ja tõendeid, ei pea kolleegium siiski võimalikuks, et määruskaebuses esitatakse uusi

asjaolusid, mis väljuvad maakohtu lahendatud avalduse raamidest.

Avaldaja esitas maakohtule avalduse tehnorajatise reaalservituudi seadmiseks ja alternatiivselt

juurdepääsu määramiseks. Nimetatud nõudeid menetletakse TsMS-i 61¹. peatükist tulenevalt

hagita menetluses. Avaldaja nõuete ulatused olid selged ja maakohus on need korrektselt hagita

menetluses lahendanud.

Kolleegium märgib, et menetlusosalised peavad oma menetlusõigusi käsutama ka hagita

menetluses ning kõik asjaolud ja tõendid tuleb kohtu ette tuua menetlusosalistel. Praeguses

asjas ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse ja uurimisprintsiibi täitmata jätmist.

Kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei

seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises (vt

Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus asjas nr 2-16-3663, p 23).

Maakohus ei saanud menetleda nõuet, mida avaldaja polnud kohtule esitanud. Avaldaja ei

esitanud kohtule nõuet, mis tulnuks läbi vaadata hagimenetluses. Juhul, kui avaldaja soovis, et

maakohus hindaks olemasolevat olukorda ka AÕS § 148 juhtumina (ehitis üle naaberkinnisasja

piiri), siis sellise nõude maksmapanekuks oleks avaldajal tulnud esitada hagi kohustamaks

10 (13)

puudutatud isikut I sõlmima lepingu haruraudtee nr 201 kasutamiseks ja andma nõusolek

reaalservituudi sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Nõuet esitades pole avaldaja AÕS §-le

148 tuginenud ega toonud välja nimetatud sätte kohaldamise eeldusi. Kolleegium ei nõustu, et

sellise nõude eeldused on avaldaja välja toonud 5. veebruari 2018 menetlusdokumendi p-s 6 (vt

III kd, tl 28). Nimetatud punktis avaldaja selgitab, et AÕS § 158 ja AÕSRS § 15² kohaldatavust

kinnitab avaldaja arvates ka sarnaseid põhimõtteid sätestav AÕS § 148. Seega on avaldaja ise

välistanud tema poolt esitatud asjaoludele AÕS § 148 võimaliku kohaldamise ning tugines

sättele analoogia korras.

Kolleegium märgib, et maakohus saab õigussuhte ennekõike kvalifitseerida esitatud asjaolude

alusel. Kui sellised asjaolud oleksid maakohtu ette toodud, siis oleks maakohus, juhindudes

TsMS §618¹ lg-st 2, pidanud selgitama avaldajale, et AÕS §-st 148 tulenev nõue lahendatakse

hagimenetluses.

Ka praegusel juhul ei saa ringkonnakohus võtta arvesse avaldaja uusi väiteid AÕS § 148

kohaldamise eelduste olemasolu kohta, sest nimetatud nõude läbivaatamiseks tuleb avaldajal

esitada hagi maakohtule. Seetõttu ei anna kolleegium hinnangut üle piiri ehitatud ehitise

talumiskohustuse kohta esitatud sisulistele väidetele.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et tegemist ei ole tehnorajatisega ja ei pea

vajalikuks seda korrata (TsMS § 654 lg 6 koostoimes §-ga 659). Avaldaja palub

talumiskohustuse olemasolu tuvastada haruraudtee nr 201 suhtes. Avaldaja tugineb RdtS § 3 p-

le 4, mille kohaselt on raudteerajatised raudtee, sillad, viaduktid, estakaadid, tunnelid,

tugiseinad, truubid, kontaktvõrgud, turvangu-, side-, valgustus- ja energiaseadmed ning

tehnorajatised, ülekäigu- ja ülesõidukohad, jaamad ja teised meldepunktid, oote- ja

laadimisplatvormid, teekaitseobjektid ning muud raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks

vajalikud rajatised. Kolleegiumi hinnangul on tegemist raudteerajatiste loeteluga ning selle

sätte järgi ei saa haruraudteed lugeda tehnorajatiseks AÕS § 158 lg 1 ja AÕS § 15² lg 1 mõttes.

Alates 1. jaanuarist 2003 on nii AÕS §-s 158 kui ka AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud tehnorajatise

mõiste loetelu kaudu. Maakohus on tuvastanud, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk

ja reaalne kasutamine ning leidnud põhjendatult, et vaidlusalust haruraudteed ei saa lugeda

tehnorajatiseks. Haruraudteed ei kasutata seaduses ettenähtud tehnorajatistega sarnastel

eesmärkidel ja põhimõtetel, selle eesmärgiks ei ole avaldaja kinnisasja ühendamine mõnda

suuremasse võrku ning selle kasutamine takistaks koormatava kinnisasja kasutamist.

Põhimõtteliselt soovib avaldaja naaberkinnisasja kasutada vagunite parkimisena ajal, mil rongi

esimesi vaguneid laohoones tühjaks laetakse (vt vaatluse protokoll, III kd, tl-d 123–133, fotod

10 ja 12).

Kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, siis ei oma tähtsust ka avaldaja muud väited haruraudtee

seadusliku valduse, õiguslikul alusel püstitamise ja Peterburi tee 53b esmakinnistamise kohta.

Kuna faktiliselt asub haruraudtee puudutatud isiku I kinnistul, siis ei oma tähtsust, et avalikes

registrites, mh ehitisregistris, on haruraudtee seostatud avaldaja kinnistuga.

Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendust osas, mis puudutab AÕS § 158¹

kohaldamata jätmist. Maakohus märkis, et puudub vaidlus, et haruraudtee nr 201 ei ole rajatud

avalikes huvides. Määruskaebuses väidab avaldaja, et tema poolt esitatud asjaolud ja tõendid

viitavad, et tegemist on avalikes huvides vajaliku tehnorajatisega, mistõttu on maakohus

alusetult jätnud AÕS § 158¹ kohaldamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendust

selliselt, et kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, siis ei ole ka AÕS § 158¹ kohaldamise eeldus

täidetud.

Kohtulahendi alusel tekkiva reaalservituudiga avaldaja kinnisasjale haruraudtee nr 201

kaudu juurdepääsu tagamist seadus ette ei näe. AÕS § 178 lg 1 järgi määratakse reaalservituudi

sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei saa sundida pooli

reaalservituudi seadmise lepingut sõlmima, kui puudub seadusest tulenev kohustus lepingu

11 (13)

sõlmimiseks või kui on võimalik tekkinud olukord lahendada kinnistut koormamata (vt

Riigikohtu 26. oktoobri 2006 otsus asjas nr 3-2-1-14-06, p 24).

Järgmisena on maakohus hinnanud avaldaja nõuet AÕS § 156 alusel kui avalikult

kasutatavale teele juurdepääsu nõuet. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et ka

juurdepääsu määramiseks eeldused puuduvad.

Avaldaja rõhutab määruskaebuses, et vaidlus ei ole juurdepääsu olemasolu puudumises

laohoonele Peterburi tee 57a kinnistult või Ülemiste jaamast, vaid juurdepääsu saamine

avaldaja enda kasutuses olevale haruraudteele, mis asub Peterburi tee 53b kinnistul ja mis on

ajalooliselt ühendatud avaliku raudteega.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus AÕS § 156 lg 1 vääralt kohaldanud. Riigikohus on

oma varasemas praktikas selgitanud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb

esmalt arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu

taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus

maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi

ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 määrus asjas nr 3-2-1-31-17,

p 11 ja selles viidatud lahendid).

Avaldaja leiab, et haruraudtee nr 201 kuulub rajatisena talle. AÕS § 156 lg 1 ei võimalda

taotleda juurdepääsu vallasasjale selle kasutamise võimaldamiseks, sest vallasasja omanik saab

vallasasja kaasa võtta, et võimaldada sellele juurdepääs endale sobivas asukohas.

Maakohus on hinnanud juurdepääsu määramise eeldusi nõuetekohaselt, kaaludes mõlema

kinnisasja omaniku huve. Valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide

kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul,

kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole avaldaja nõude

rahuldamata jätmisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole maakohus asjaolude

tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Praeguses asjas on maakohus nõuetele vastavalt tuvastanud, et avaldajal on laohoonele

juurdepääs kõikide liiklusvahenditega, sh raudteesõidukiga, millel on üks vagun. Laohoonest

ca 100 m kaugusel asub haruraudtee nr 202, millele mahub vähemalt 3 vagunit (vt vaatluse

protokoll, III kd, tl-d 123–133). Vaatluse protokolli kohaselt vajab avaldaja puudutatud isiku I

kinnistul asuvat haruraudteed nr 201 selleks, et mahalaadimise ajal saaksid vagunid sõita läbi

laohoone, mitte laohoone juurde (vaatluse protokolli foto 9). Haruraudtee nr 21 lõppeb

puudutatud isiku I kinnistul (vaatluse protokolli fotod 10 ja 12).

Määruskaebuses heidab avaldaja maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kohus

arvestab asja lahendamisel ainult sellise tõendiga, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1).

Maakohtu määruse põhjendustes on märgitud tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

Kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid on maakohus nõuetele vastavalt analüüsinud

ja selgitanud, miks ta peab mingit asjaolu just konkreetse tõendiga tuvastatuks. Maakohtu

järeldused on arusaadavad ja jälgitavad.

Kolleegium ei nõustu avaldaja etteheitega, et maakohus on väljakujunenud tava hindamisel

jätnud olulised tõendid hindamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud

ajaperioodist, mis omab asja lahendamisel tähtsust, s.o alates 1. jaanuarist 2009. Vagunite arvu

tuvastamisel ei ole maakohus teinud kaalutlusvigu ning maakohus on määruse p-s 70

põhjendanud, et avaldaja poolt esitatud andmed ei lükka ümber AS-i EVR Cargo andmeid, sest

avaldaja andmetest ei nähtu, millisesse laohoonesse kaup transporditi ning mitmest vagunist

veerem koosnes. Samuti pidi AS EVR Cargo pidama täpseid arvestusi vagunite etteandmise

osas. Avaldaja väide, et selline kohustus 26. aprilli 2012 lepingu nr 65 p-st 9.1 ja

12 (13)

27. jaanuari 2015 lepingu nr 23 p-s 9.1 oli üksnes deklaratiivne, ei ole kolleegiumi hinnangul

millegagi põhjendatud (I kd, tl-d 124 pöördel–128; II kd, tl-d 65–68). Samuti pole välistatud,

tulenevalt tunnistajate AC ja RA ütlustest, et haruraudteele nr 201 lükati ka teisi, haruraudteele

nr 202 suunatud vaguneid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et arvestades

haruraudtee nr 201 kasutamist, on avaldajal võimalik kauba mahalaadimine lahendada ühe

vaguni kaupa kauba laohoonesse toomisega. Asjaolu, et see on avaldajale ebamugav, ei lükka

eeltoodud järeldust ümber.

Kuna avaldaja nõude eelduseks ei olnud haruraudtee nr 201 remontimine, hooldamine ja

registreering, siis on maakohus põhjendatult jätnud sellekohased väited ja tõendid arvestamata.

Detailplaneeringu hindamisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kaalutlusvigu teinud.

Asjaolu, et avaldaja maakohtu määruses tõenditele antud hinnangutega ei nõustu, ei viita

menetlusõiguse normi rikkumisele.

Määruskaebuse kohaselt saab avaldaja nõude aluseks olla asjaolu, et maa erastamisel on

tekkinud vead. Kolleegium selle avaldaja väitega ei nõustu. Võimalikud vead

erastamismenetluses ei anna servituudi seadmiseks ega juurdepääsu määramiseks iseseisvat

õiguslikku alust.

Maakohus on jätnud menetluskulud avaldaja kanda ja määranud need rahaliselt kindlaks.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse

muutmiseks.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

avaldaja kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks

puudutatud isiku I hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need

avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja. Tallinna linnal menetluskulud puuduvad.

Puudutatud

isiku I

ringkonnakohtule

esitatud

määruskaebemenetluse

kulude

kindlaksmääramise taotluse kohaselt oli puudutatud isiku I esindajate kulu ringkonnakohtus

3500,42 eurot (käibemaksuta), sh määruskaebusega tutvumine 20 min, määruskaebuse analüüs

1 tund 30 min, määruskaebusele vastuse koostamine 12 tundi 45 min, määruskaebuse vastuse

koostamises osalemine 2 tundi, määruskaebusele vastuse esitamine kohtule 15 min,

määruskaebusega seotud muud tegevused 30 min, 22. märtsi 2019 menetlusdokumendi

koostamine 7 tundi. Puudutatud isik I taotleb menetluskulude hüvitamist käibemaksuta.

Õigusteenust on puudutatud isikule I osutatud 17 tunni ja 20 min osas tunnihinnaga keskmiselt

145,40 eurot ja 7 tunni osas tunnihinnaga 140 eurot.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades asja keerukust ja mahukust, ei ületa puudutatud isiku I

esindaja tunnitasu ringkonnakohtus keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Asja olemust, vaidluse keerukust ja määruskaebemenetluses tehtud toiminguid arvestades ei

ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud puudutatud isiku I lepingulise esindaja ajakulu 12 tunni

ja 20 min ulatuses. Avaldaja arvates on vajalik ja põhjendatud puudutatud isiku I esindaja

ajakulu 4 tundi. Arvestades menetlustoimingute sisu, peab ringkonnakohus põhjendatuks

ajakuluks: määruskaebusega tutvumine, määruskaebusele vastuse koostamine ja sellega

seonduvad toimingud 9 tundi ja 22. märtsi 2019 menetlusdokumendi koostamine 3 tundi.

Ajakulu hindamisel võtab kolleegium arvesse, et määruskaebuses esitas avaldaja uusi väiteid

AÕS § 148 kohaldamise kohta. Samas, kahele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine pole

praeguses asjas põhjendatud (TsMS § 175 lg 3). Eeltoodust tulenevalt on hüvitatavate

menetluskulude suurus (9 x 145,40 ja 3 x 140) 1728,60 eurot.

13 (13)

Puudutatud isik I on taotlenud, et avaldaja tasuks hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (TsMS § 177 lg 4).

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati.

TsMS § 6186 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest