3-16-871/93 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-16-871

Haldusasi

MTÜ

Virumaa

Tööstuspark

kaebus

Ettevõtluse

Arendamise SA (EAS) 16.12.2015 ja 14.04.2016

otsuste

ning

Rahandusministeeriumi

06.04.2016

vaideotsuse nr 9.2-13.1.2/00719-6 p 1 ja 14.07.2016

vaideotsuse nr 9.2-13.1-2/00719-8-3 tühistamiseks ning

Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamiseks

OÜ Virumaa Tehnopark kaebus Eesti Vabariigi

tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – MTÜ Virumaa Tööstuspark, seaduslikud

esindajad PK, MM ja HL ning volitatud esindajad

vandeadvokaadid Enno Heringson ja Eve Fink

Kaebaja II – OÜ Virumaa Tehnopark, seaduslik

esindaja

PK

ning

volitatud

esindajad

vandeadvokaadid Enno Heringson ja Eve Fink

Vastustaja I – Riigi Tugiteenuste Keskus (EAS-i

õigusjärglane), volitatud esindaja Marliis Elling

Vastustaja II – Rahandusministeerium, volitatud

esindaja Silvi Uljas

Vastustaja III – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad

Silvi Uljas ja Ivar Siska

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Virumaa Tööstuspark ja OÜ Virumaa Tehnopark

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 19.02.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata MTÜ Virumaa Tööstuspark ja OÜ Virumaa Tehnopark

taotlused Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

2. Jätta MTÜ Virumaa Tööstuspark ja OÜ Virumaa Tehnopark apellatsioonkaebused

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-16-871

muutmata,

täiendades

selle

põhjendusi

ringkonnakohtu

otsuses

toodud

põhjendustega.

3-16-871

2(23)

3. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.04.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Virumaa Tööstuspark esitas 24.11.2009 EAS-le taotluse toetuse saamiseks

projektile „Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp“ (reg. nr EU33285). EAS rahuldas taotluse

25.02.2010 otsusega (I kd, tl 231‒232), lähtudes perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse

seadusest (STS2007_2013) ja regionaalministri 22.10.2007 määrusest nr 7 „Meetme

„Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ tingimused“ (määrus nr 7). Projekti

abikõlblikkuse periood oli 01.01.2010–31.12.2012. EAS muutis 26.07.2010 otsusega (I kd, tl

42‒43) 25.02.2010 otsust projekti aruandlustingimuste ja eelarve osas.

2. EAS luges 16.12.2015 otsusega (I kd, tl 55‒58) MTÜ Virumaa Tööstuspark projekti

raames mitteabikõlblikuks 532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 426 136,53 eurot ja

omafinantseering 106 055,77 eurot, ning nõudis tagasi toetuse 426 136,53 eurot koos

intressidega. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmis toetuse saaja 06.05.2010 OÜ-ga Vaivara

Gaas gaasivõrguga liitumise lepingu, mille kohaselt OÜ Vaivara Gaas kohustus rajama

gaasitrassi tööstuspargi piirist kuni liitumispunktini Olgina alevikus. EAS on selle kulutuse

eest toetuse välja maksnud, kuid gaasivõrguga liitumist ei ole seni toimunud. Projekti

eesmärgi täitmiseks ei piisanud liitumislepingu sõlmimisest ja liitumistasu maksmisest, vaid

lõpule tuli viia ka reaalsed ehitustööd, nii et tekiks valmisolek gaasitarne alustamiseks. Kuna

projekti abikõlblikkuse perioodil ei toimunud kulu aluseks olevat tegevust, on kulu

mitteabikõlblik.

3. Rahandusministeerium jättis 06.04.2016 vaideotsusega nr 9.2-13.1.2/00719-6 (I kd,

tl 73‒83) MTÜ Virumaa Tööstuspark vaide rahuldamata (p 1), kuid tegi EAS-le ettekirjutuse

parandada 16.12.2015 otsuses tagasinõutava summa suurust arvutuskäigu ebatäpsuse tõttu (p

2).

3-16-871

3(23)

4. MTÜ Virumaa Tööstuspark (kaebaja I) esitas 05.05.2016 Tallinna Halduskohtule

kaebuse (haldusasi nr 3-16-871) EAS-i 16.12.2015 otsuse ja Rahandusministeeriumi

06.04.2016 vaideotsuse p 1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja I oma kohustused

täitnud, sest tööstuspargi kinnistutele on gaasitrassid rajatud. Kuna kinnistute vahetus

läheduses puudus gaasivõrk, millega saanuks kohe liituda, sõlmis kaebaja I OÜ-ga Vaivara

Gaas lepingu, mille esemeks oli liitumisõiguse loomine. Liitumistasu maksmisega on kaebaja

I omandanud õiguse gaasitrassiga liitumiseks, seega on projekti eesmärk saavutatud.

5. EAS muutis 14.04.2016 otsusega (II kd, tl 79‒80) oma 16.12.2015 otsuse p-i 1, luges

projekti raames mitteabikõlblikuks 532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 452 363,45 eurot

ja omafinantseering 79 828,85 eurot, ning nõudis MTÜ-lt Virumaa Tööstuspark täiendavalt

tagasi toetuse 26 226,92 eurot koos intressiga. Otsuse põhjenduste järgi on mitteabikõlblikuks

tunnistatud summast tagasinõudmisele kuuluva toetuse õige proportsioon 85%.

6. Rahandusministeerium jättis 14.07.2016 vaideotsusega nr 9.2-13.1.2/00719-8-3 (II kd,

tl 97‒100) MTÜ Virumaa Tööstuspark vaide EAS-i 14.04.2016 otsuse peale rahuldamata.

7. MTÜ Virumaa Tööstuspark esitas 11.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse

(haldusasi nr 3-16-1625) EAS-i 14.04.2016 otsuse ja Rahandusministeeriumi 14.07.2016

vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on EAS-i 14.04.2016 otsus õigusvastane

samadel põhjustel kui 16.12.2015 otsus. Lisaks rikuti kaebaja I õigust olla ära kuulatud.

Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.

8. MTÜ

Virumaa

Tööstuspark

esitas

22.06.2016

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) taotluse kahju hüvitamiseks (I kd, tl 170‒179).

MKM vastas 07.07.2016 kirjas (IV kd, tl 131), et tal puudub pädevus EAS-i tegevusega

tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks. MTÜ Virumaa Tööstuspark esitas

08.07.2016 samasuguse taotluse Rahandusministeeriumile (I kd, tl 193‒202), kes jättis selle

08.09.2016 vastusega nr 9.2-13.1.2/00719-12-1 (III kd, tl 29‒30) rahuldamata.

9. MTÜ Virumaa Tööstuspark esitas 05.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse

(haldusasi nr 3-16-1989) Rahandusministeeriumilt kahjuhüvitise 1 407 407,79 eurot

väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt on EAS on andnud määruse nr 7 nõudeid rikkudes toetust

ka SA-le Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus (SA IVTA), kuigi toetust oleks pidanud saama

ainult üks piirkonna tööstuspark, samuti on antud SA-le IVTA tasuta üle riigi omandis olevat

maad. Ebaseadusliku riigiabi tõttu sai SA IVTA müüa temale kuuluvat maad olulise

konkurentsieelisega. Kaebaja I on teinud oma tööstuspargi üleval hoidmiseks kulutusi, mis on

osutunud tarbetuks, sest riigi ja EAS-i loodud konkurentsimoonutuse tõttu ei olnud äriplaani

teostamine võimalik. Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.

10. OÜ Virumaa Tehnopark esitas 18.10.2016 Rahandusministeeriumile taotluse kahju

hüvitamiseks (III kd, tl 63‒75), mille Rahandusministeerium jättis 08.12.2016 vastusega nr

9.2-13.8.2/11756-1 (III kd, tl 82‒87) rahuldamata.

11. OÜ Virumaa Tehnopark (kaebaja II) esitas 22.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse

(haldusasi nr 3-16-2661) Rahandusministeeriumilt kahjuhüvitise 4 922 154,56 eurot

väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja II investeerinud kaebaja I arendatavasse

projekti (kaebajale II kuuluvad projektiga hõlmatud ärimaad), kuid riik on EAS-i poolt sama

meetme raames ka teistele taotlejatele toetuse andmise ning SA-le IVTA tasuta maade

andmisega takistanud tema äriplaani elluviimist. Riigi tegevuse tõttu jäi kaebajal II oma

tööstuspargi kinnistute müügist tulu saamata. Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.

12. Tallinna

Halduskohus

jättis

16.03.2018

otsusega

kaebused

rahuldamata

ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3-16-871

4(23)

EAS-i 16.12.2015 otsus ja Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus

Abikõlblikud on kulud, mis on vajalikud projekti elluviimiseks ja selle eesmärkide

saavutamiseks, tehtud kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise otsuses

sätestatud nõuetega ning tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil või sellele järgneva 45

päeva jooksul, kuid hiljemalt 31.12.2015. Lisaks peavad kulude tekkimise aluseks olevad

tegevused olema toimunud projekti abikõlblikkuse perioodil.

Projekti EU33285 üldine eesmärk oli arendada välja tööstusala, et toetada kohaliku

ettevõtluse arendamist. Täpsemalt tuli rajada kommunikatsioonid 53 kinnistule, asustada

aastatel 2011–2015 ca 45 kinnistut, luues seeläbi 995 uut töökohta ning olla toeks tööstusala

ettevõtetele, pakkudes neile kommunikatsioone ja vajadusel lisateenuseid. Projekti tegevuste

hulgas on välja toodud gaasitrasside ehitamine ja selle tegevuse tulemuseks on märgitud, et

rajatakse 8,17 km gaasitrasse. Kaebaja I kinnitas kohtuistungil, et 8,17 km hõlmas nii

tööstusala siseseid kui ka väliseid gaasitrasse. Puudub vaidlus, et tööstusala sisesed

gaasitrassid rajati abikõlblikkuse perioodi jooksul. Vaidlus on selles, kas abikõlblikkuse

perioodi jooksul tuli rajada ka tööstusala välised gaasitrassid või piisas gaasitrassiga liitumise

lepingu sõlmimisest ja selle alusel võrguettevõtjale tasu maksmisest.

Määruse nr 7 alusel jagatava toetuse eesmärk on ühtlustada erinevate piirkondade

majanduslikku arengut. Majanduslikult väheaktiivsed piirkonnad soovitakse muuta ettevõtjate

ja investorite seas atraktiivseks mh selle läbi, et arendatakse välja ettevõtluskeskkonna jaoks

vajalikke infrastruktuure sisaldavad tööstuspargid, kus ettevõtjatel oleks võimalik kiiremini ja

soodsamalt ettevõtlusega alustada. Määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 kohaselt toetatakse ettevõtluse

arengu seisukohalt olulise avaliku tehnilise infrastruktuuri (sh küttetrasside) rajamist. Kaebaja

I projekti eesmärk oli ehitada välja tööstusala kommunikatsioonid, et pakkuda tööstusparki

asuvatele ettevõttele mh nende tegevuseks vajalikku gaasiühendust. Selle eesmärgi

saavutamiseks ei piisa üksnes tööstusala siseste gaasitrasside väljaehitamisest ja

võrguettevõtjaga liitumislepingu sõlmimisest, vaid tagada tuleb ka tööstusala siseste

gaasitrasside liitmine gaasivõrguga. Vastasel korral ei ole võimalik klientidele vajalikke

ühendusi pakkuda. Järelikult jäi projekti eesmärk abikõlblikkuse perioodil saavutamata.

OÜ-ga Vaivara Gaas 06.05.2010 sõlmitud leping ja maksekorraldused liitumistasu maksmise

kohta kinnitavad, et kulud tekkisid abikõlblikkuse perioodil, kuid ei tõenda, et kulude

tekkimise aluseks olevad tegevused (kaebajale I kuuluvate gaasiseadmete ja –torustiku

liitmine gaasivõrguga) toimusid samuti abikõlblikkuse perioodil. Kaebaja I väited

immateriaalse õiguse tekkimisest ei ole asjakohased – ükski õigusakt ei võimalda lugeda seda

abikõlblikuks kuluks, vaid kõik toetuse arvelt finantseeritavad tegevused tuleb lõpule viia

abikõlblikkuse perioodi jooksul. Kui toetuse arvelt finantseeritud gaasiühenduse tegelik

rajamine sõltuks täielikult kaebaja suvast, ei saakski toetuse andja kontrollida, kas toetust on

kasutatud sihipäraselt ja otstarbekalt. Avalike vahendite kontrollimatu kasutusse andmine ei

ole avalikes huvides ega kooskõlas struktuuritoetuse kasutamise reeglitega.

Kaebaja I viited EAS-i 26.07.2010 otsusele ei ole asjakohased, sest sellega ei muudetud

projekti eesmärke, tegevusi ega abikõlblikkuse tingimusi. Kaebaja I 02.05.2010 projekti

muutmise taotlusest saab järeldada, et kaebaja mõistis ka ise, et projekti eesmärgi täitmiseks

tuleb gaasivõrguühendus välja ehitada. Asja lahendamist ei mõjuta see, et OÜ Vaivara Gaas

jättis kaebaja I ees võetud kohustuse tähtaegselt täitmata. Toetuse saajal ei ole kohustust töid

isiklikult teostada, kuid tal on kohustus tagada kulude abikõlblikkus, seega peab ta nõudma

lepingupartnerilt tööde tähtaegset teostamist. Kaebaja I väide, et Skanska EMV AS ja

Skanska Infra OY Eesti filiaali süül venis tööstusala siseste tööde lõpetamine ja see takistas

gaasiühenduse loomist OÜ-ga Vaivara Gaas sõlmitud lepingus ettenähtud tähtajal, ei õigusta

samuti abikõlblikkuse reeglite rikkumist. Vajadusel saanuks kaebaja I taotleda EAS-lt taotluse

3-16-871

5(23)

rahuldamise otsuse muutmist ja abikõlblikkuse perioodi pikendamist. Asjakohatu on kaebaja I

etteheide, et tal ei olnud EAS-i õigusvastase tegevuse tõttu kliente ja seetõttu puudus vajadus

gaasiühenduse järele. Isegi kui EAS jagas teistele taotlejatele toetust õigusvastaselt, ei

takistanud see kaebajal EAS-i ees võetud kohustuste täitmist. Projekti eesmärke ja sellega

võetud kohustusi arvestades pole kohane vaielda, kas gaasiühenduse tagamine oli üldse

otstarbekas. Kaebaja I oli liitumistasu ära maksnud ja EAS oli liitumise eest toetuse välja

maksnud (toetus moodustas 80% liitumistasust), seega ei saanud rahaliste vahendite

puudumine gaasiühenduste rajamist takistada. Kuna OÜ Vaivara Gaas oli lepingujärgse tasu

kätte saanud, puudusid ka temal takistused liitumistööde teostamiseks.

Kuna kaebaja ei taganud gaasivõrguga liitumist abikõlblikkuse perioodil, muutus

liitumislepinguga kaasnenud kulu mitteabikõlblikuks ning EAS-l tekkis õigus ja kohustus

toetus tagasi nõuda (määruse nr 7 § 12 lg 4 p-d 3 ja 4, § 18 lg 8, STS2007_2013 § 18 lg 6 p-d

3-4, § 26 lg 1 ja lg 2 p-d 2, 4 ja 7, Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 „Toetuse

tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest

teabe esitamise kord“ (määrus nr 278) § 10 lg 1, lg 2 p-d 2 ja 6, lg 5).

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 art 98 kohustab liikmesriike tegema eeskirjade eiramise

korral finantskorrektsioone. Sama artikli lg 2 järgi võtab liikmesriik arvesse eeskirjade

eiramise olemust ja raskust ning fondi rahalist kahju (vt ka Euroopa Kohtu otsus C-406/14, p-

d 46–51). EAS on hinnanud toime pandud rikkumist, toetuse tagasinõudmise tagajärgi

kaebajale I ja avalikke huve ning nõudnud toetuse tagasi tekitatud rahalist kahju arvestades

ehk mitteabikõlblikuks muutunud toetuse ulatuses. Kaebaja I ei ole viidanud ühelegi

asjakohasele kaalutlusele, mis andnuks põhjust jätta toetus tagasi nõudmata. Toetuse

kasutamise tingimusi on rikutud ja seda ei ole võimalik enam kõrvaldada. Hiljem loodud

võrguühendus ei muuda kulusid abikõlblikuks, sest abikõlblike kulude tekkimise aluseks

olevad tegevused pidid toimuma abikõlblikkuse perioodil. Kuna gaasiühendus on ehitatud

välja pärast toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist, ei olnud EAS-l võimalik otsust tehes

sellega arvestada. Rikkumine oli välditav, sest kaebajal I puudusid takistused nõuda

gaasiühenduse väljaehitamist abikõlblikkuse perioodi jooksul. Kaebaja I pidi toetuse

taotlemisel viima end kurssi toetuse kasutamise tingimustega ja arvestama sellega, et

tingimuste rikkumise korral tuleb toetus tagasi maksta. Kehtivate normide valesti

tõlgendamise riski kannab kaebaja I ise. Kahtluse korral tulnuks küsida EAS-lt selgitusi.

Euroopa Kohtu seisukoha järgi ei ole eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse

tagastamise kohustus karistus, vaid lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide

alusel soodustuse saamiseks vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud soodustus on

alusetu (liidetud asjad C-260/14 ja C-261/14, p 50). Seega on EAS-i 16.12.2015 otsus

õiguspärane. Samadel põhjustel on õiguspärane ka Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus.

EAS-i 14.04.2016 otsus ja Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus

Kaebaja I ei vaidlusta EAS-i 14.04.2016 otsuses kasutatud arvutuskäiku ega tagasinõutava

summa suurendamist. Kaebaja I väitel on toetuse tagasinõudmine õigusvastane, sest ta ei ole

kohustusi rikkunud, teda jäeti haldusmenetluses õigusvastaselt ära kuulamata ja EAS ei

kaalunud võimalust suurendada tagasinõutava toetuse arvelt kaebaja I teise projekti toetuse

summat.

Toetuse kasutamise nõuete rikkumise ja toetuse tagasinõudmise õiguspärasuse osas saab

lähtuda eespool EAS-i 16.12.2015 otsuse kohta esitatud põhjendustest. EAS oleks pidanud

andma kaebajale I enne 14.04.2016 otsuse tegemist võimaluse otsuses kasutatud valemi kohta

seisukoha esitamiseks, sest uue valemi kasutamine oli kaebaja jaoks varasemast koormavam

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 3). See ei too aga kaasa otsuse tühistamist, sest

kaebaja I ei ole välja toonud ühtki põhjendust, mis oleks võinud viia EAS-i teistsuguse otsuse

3-16-871

6(23)

tegemiseni (HMS § 58). EAS ei pidanud suurendama kaebajalt I tagasinõutava summa võrra

tema teise projekti toetussummat, sest toetuse tagasinõudmise ajaks oli teine projekt juba ellu

viidud ja selle abikõlblikkuse periood oli lõppenud. Kui kaebaja I leiab, et EAS vähendas

õigusvastaselt tema teisele projektile antavat toetust, tulnuks seda eraldi vaidlustada. Kui aga

nõustuda kaebaja I tõlgendusega, et erinevad tööstuspargi rajamise projektid moodustavad

tegelikult ühe projekti, välistab tühistatud toetuse taaskasutamise samas projektis määruse nr

1083/2006 art 98 lg 3. Seega on EAS-i 14.04.2016 otsus õiguspärane. Samadel põhjustel on

õiguspärane ka Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus.

EAS-i tegevus toetuste jagamisel

Kaebajad peavad õigusvastaseks EAS-i tegevust määruse nr 7 alusel toetuste jagamisel

tööstusparkide rajamiseks piirkonda, kus kaebaja I oli asumas tööstusparki välja arendama.

EAS-i kui eraõigusliku juriidilise isiku tekitatud kahju eest vastutab Rahandusministeerium

(riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 3, STS2007_2013 § 30 lg 1, määruse nr 7 § 3,

Vabariigi Valitsuse 19.04.2007 määruse nr 111 “Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse

andmist korraldavate asutuste määramine” § 5 p 4).

Määruse nr 7 § 5 lg 6 p-de 7 ja 8 järgi ei toetata meetme raames investeeringuid uute või

olemasolevate tootmisele ja logistikale suunatud alade arendamiseks või laiendamiseks

piirkondades, kus olemasolevad ettevalmistatud või kasutusest välja jäänud alad on sobivad

või kohandatavad uute ettevõtete lisandumiseks ning kus on olemas erainvestorite poolt

rajatud tööstusalad. EAS ei ole teistele taotlejatele (sh SA-le IVTA) toetusi jagades viidatud

nõudeid rikkunud. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 ei ütle, et toetust saab ainult esimene taotleja.

Seda ei ole sätestatud ka üheski muus struktuurifondide vahenditega seotud õigusaktis või

rakenduskavas. Nende sätete eesmärk on vältida avalike vahendite arvelt tööstusparkide

rajamist piirkonda, kus on juba tööstuspark olemas ja seega puudub kitsaskoht, mida oleks

vaja hakata avalike vahendite abil kõrvaldama. Vaidlus puudub selle üle, et Narva piirkonnas

puudusid olemasolevad tööstuspargid ning Ida-Virumaa majandus- ja tööstuselu aktiivsemaks

muutmiseks peeti vajalikuks investeerida avalikke vahendeid tööstusparkide rajamisse, et

muuta piirkond ettevõtjatele atraktiivsemaks ja hõlbustada nende ettevõtluse alustamist.

Kaebaja I võis küll saada esimesena toetust, kuid see ei tähenda, et tema tööstuspark oli

toetuse saamise hetkest olemas ja valmis ettevõtjaid vastu võtma. Asjaoludest nähtuvalt kulus

tööstuspargi rajamiseks mitu aastat. Seega ei saa rääkida olemasolevast tööstuspargist, mis

välistas teistele taotlejatele samal eesmärgil toetuse jagamise. See, kas oli mõistlik jagada

toetust samasse piirkonda üheaegselt mitme tööstuspargi rajamiseks, seondub otstarbekuse

küsimusega, mida kohus ei hinda (HKMS § 158 lg 3). EAS-i tegevus ei olnud õigusvastane.

Pigem oleks olnud õigusvastane toetuse andmine ainult ühele taotlejale, sest sellega oleks

antud ühele isikule konkurentsiolukorda moonutav eelis. Määruse nr 1083/2006 preambula p

61 järgi tuleks fondide tegevuse mõjususe, aususe ja püsiva mõju kindlustamiseks näha ette

sätted, mis hoiaksid ära fondide kasutamise põhjendamatute eeliste loomise eesmärgil.

Meetme eesmärgiks oli soodustada regionaalset arengut. Ainult ühele taotlejale toetuse

jagamine ei pruugi võimaldada seda eesmärki saavutada. Iseenesest võib olla põhjendatud

kaebajate väide, et piirkonna nõudlus tööstusalade järele oli madal. Toetuse jagamise

eesmärgiks oligi suurendada nõudlust ja meelitada rohkem ettevõtjaid piirkonda, et sealset

majanduselu elavdada. Kaebajate arvamuse ebaõigsus järeldub kaudselt ka sellest, et määruse

nr 7 § 10 lg 42 kohaselt rakendatakse sama määruse § 5 lg-s 2 nimetatud projektide puhul

jooksvat taotlemist. Kui meetme eesmärgiks olnuks anda igasse piirkonda toetust vaid ühele

taotlejale, oleks määratud taotluste esitamiseks kindel tähtaeg ja valitud kõigi esitatud

taotluste hulgast välja parim projekt. Kaebaja I tööstuspark on rajatud avalike vahendite arvelt

ja toetuse eesmärk ei olnudki erainvestorite projektide toetamine.

3-16-871

7(23)

Kaebajad peavad neile kahju tekitavaks seda, et meetme raames jagati toetusi ka nende

konkurentidele, mis ei võimaldanud neil endale kliente leida ja tulu teenida. Toetuse

eesmärgiks ei olnud aga toetada tulu teenimist. Kui tööstuspargi rajamine Ida-Virumaale

olnuks tulus ettevõtmine, poleks olnud vaja seda avalikest vahenditest rahastada. Õigusaktid

näevad hoopis ette, et kui projektiga teenitakse tulu, siis tuleb selle võrra toetust vähendada

(vt määruse nr 1083/2006 art 55, määruse nr 7 § 9 lg 4 p 71). Seda, et toetuse eesmärgiks ei

olnud toetada tulu teenimist, näitavad nii taotlejale ja partnerile esitatavad nõuded, mis

välistavad toetuse andmise äriühingutele (vt määruse nr 7 § 5 lg 6 p 4 ja § 8 lg-d 1 ja 2), kui

ka projekti tulemusel loodud või soetatud varale esitatav nõue, et pärast projekti lõppemist

peab vara jääma avalikku kasutusse (määruse nr 7 § 8 lg 2). Määruse nr 7 § 5 lg 2 p-st 1

nähtuvalt toetatakse avaliku infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist. Toetuse kaugem

eesmärk on küll toetada ettevõtlust, aga mitte toetuse taotleja, vaid toetuse abil loodavasse

tööstusparki asuvate ettevõtjate ettevõtlust, kelle tegevuses nähakse piirkonna majanduselu

elavnemist (vt määruse nr 7 § 4, samuti “Riiklikus struktuurivahendite kasutamise strateegia

2007–2013” lk-d 49, 96, 98). Kuna toetuse eesmärk ei olnud võimaldada taotlejal tulu teenida,

puudub kaebajatel alus nõuda Rahandusministeeriumilt kahju hüvitamist selle eest, et neil ei

õnnestunud oma projektiga tulu teenida (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 2).

Projekti eduka elluviimise riski kannab kaebaja I ise. Kaebaja I toetuse taotlusele lisatud

tasuvusanalüüs ei kinnita tema väidet, et ta eeldas toetuse taotlemisel, et turule mahub vaid

üks tööstuspark. Kaebajale I oli toetust taotledes teada ka asjaolu, et riik panustab Ida-

Virumaa majanduslikku arengusse mh loodavale sihtasutusele maade üleandmisega, ja ta sai

sellega toetust taotledes ja projekti ellu viies arvestada. Seega võib olla kaebajale I kahju

tekkinud tema enda eksliku riskihinnangu tulemusena. Kaebaja väide, et EAS-i juhatus andis

toetuse taotlemise menetluses kinnituse, et määruse nr 7 alusel saab toetust vaid esimene

taotleja, ei ole tõendatud. Igal juhul ei prevaleeri haldusorgani ekslikud selgitused

õigusnormide üle. EAS ei anna nõustamise käigus siduvaid hinnanguid.

Kaebajate viited ebaseadusliku riigiabi andmisele on põhjendamatud. Praegusel juhul

jagatakse toetust Euroopa Liidu enda poolt struktuurifondidest eraldatud vahendite arvelt.

Euroopa Liidu struktuurivahendid on ühtekuuluvuspoliitika instrumentidena loodud Euroopa

Liidu kui terviku majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks. Nende

kasutamisel on eesmärgiks toetada Euroopa Liidu harmoonilist, tasakaalustatud ja

jätkusuutlikku arengut. Selleks võimaldatakse vähemarenenud riikidele ja piirkondadele

toetusi arenguerisuste vähendamiseks, majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorralduste

kiirendamiseks

ning

elanikkonna

vananemisest

tulenevate

ohtude

ennetamiseks

(struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 6). Toetuse andmist reguleerivad õigusaktid on

vastu võetud Euroopa Liidu struktuurifonde reguleerivate määruste alusel. Euroopa Kohus on

otsuses C-408/16 (p 54) märkinud, et määruse nr 1083/2006 art 9 lg 5 sõnastusest koosmõjus

määruse põhjendusega 22 tuleneb, et Euroopa fondidest rahastatakse ainult neid tegevusi, mis

on kooskõlas aluslepinguga ja selle alusel vastu võetud aktidega. Eri regioonide arengutaseme

ühtlustamine ja mahajäämuse vähendamine ebasoodsates piirkondades on Euroopa Liidu

lepingu (ELL) art-s 174 sätestatud eesmärk. ELL art 175 kohaselt toetab Euroopa Liit art-s

174 sätestatud eesmärkide saavutamist struktuurifondide kaudu. ELL art 176 järgi on Euroopa

Regionaalarengu Fond (ERF) mõeldud selleks, et olla abiks põhiliste regionaalsete

ebavõrdsuste korvamisel liidu piires, võttes osa arengus mahajäävate regioonide arengulisest

ja

struktuurilisest

kohandamisest

ning

taandarenguga

tööstuspiirkondade

ümberkorraldamisest. Määruse nr 1083/2006 art-st 3 nähtuvalt toetatakse eeltoodud

eesmärkide saavutamiseks ERF-i rahastamisvahenditest mh piirkondliku konkurentsivõime ja

atraktiivsuse suurendamist ning ettevõtluse kaitsmist ja parandamist, ennetamaks

majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. Eelviidatud eesmärke korratakse ka määruse nr

3-16-871

8(23)

1080/2006 art-s 2. Määrus nr 1080/2006 art 3 lg 2 p b toob ühe ERF-st finantseeritava

valdkonnana välja infrastruktuuri investeerimise. Liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni

koostöös koostatud “Ühenduse strateegiliste suuniste” järgi on üheks üldsuuniseks muuta

Euroopa ja selle regioonid atraktiivsemaks investeerimise ja töötamise piirkonnaks.

Piirkondade tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamiseks toetatakse ettevõtluskeskkonna

parandamist (sh ettevõtluse seisukohalt olulisi avaliku infrastruktuuri investeeringuid) ning

tingimuste loomist kohaliku tööhõive edendamiseks. Ettevõtluse jaoks luuakse soodsamad

tingimused regionaalsete tööstusparkide ja logistikakeskuste näol (struktuurivahendite

kasutamise strateegia, lk 95). Seega on määruse nr 7 alusel infrastruktuuri investeerimiseks

ettenähtud toetuste jagamine Ida-Virumaa mahajäämuse vähendamise eesmärgil kooskõlas

Euroopa Liidu aluspõhimõtetega ja seda ei saa pidada keelatud riigiabiks. Ida-Virumaal olevat

suurt tööpuudust ja vähest majanduslikku aktiivsust arvestades oli selge, et tavalised

turutingimused seal ei toimi, erainvestori investeeringud ei oleks tulusad ja piirkonna

mahajäämuse vähendamiseks tuleb panustada avalikke ressursse. Tegemist oli avalikes

huvides tehtud investeeringuga, mitte konkreetsele ettevõtjale konkurentsieelise andmisega.

Kuna Ida-Virumaal puudub konkurentsivõime, mis suudaks ilma avalike vahendite abita

vähendada majanduslikku mahajäämust ning luua eeldusi jätkusuutlike töökohtade

pakkumiseks, elujõuliste ettevõtete tekkeks ja erainvesteeringute kaasamiseks, samuti luua

eeldusi piirkonna elanike arvu kasvuks (vt määruse nr 7 § 2 p 6), ei saa avalikest vahenditest

toetuse jagamine sealset konkurentsiolukorda kahjustada. Euroopa Komisjon on pidanud

toetuse jagamise eesmärke Euroopa Liidu õigusele vastavaks.

Põhjendamatud on kaebaja I väited, et jagatud toetus mõjutab liikmesriikide vahelist

kaubandust. See, et kaebajate tööstuspargi vastu tundsid huvi ka teiste liikmesriikide ja

Venemaa ettevõtjad, ei mõjuta liikmesriikide vahelist kaubandust, sest nende ettevõtjate jaoks

ei ole oluline, kas nad alustavad oma majandustegevust kaebaja I juures või mõnes teises

tööstuspargis. Nende majandustegevust ei ole takistatud ja neile ei ole tekitatud kahju sellega,

et neil on võimalus valida, millises tööstuspargis ja millise hinna eest nad soovivad

ettevõtlusega alustada.

Kuna kaebajate kahju hüvitamise nõuded on alusetud, ei kontrolli kohus täiendavalt, kas

kaebajate kahju hüvitamise nõuded on tähtaegsed, kas kahju suurus on arvestatud õigesti ja

kas kaebajatele saab ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.

SA-le IVTA tasuta maade jagamine

Kaebajate kahju hüvitamise nõuded tuginevad mh sellele, et riik on andnud SA-le IVTA üle

tasuta maid, mis on seadnud kaebajad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda, takistanud neil oma

projekti ellu viia ja tekitanud neile kahju. RVastS § 12 lg 1 järgi peab kahju hüvitama avaliku

võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebajad on esitanud kahju hüvitamise nõude

Rahandusministeeriumi vastu, kuid ei ole selgitanud, kuidas on Rahandusministeerium neile

kahju tekitanud. Selles osas on kahjunõue esitatud vale vastustaja vastu ja tuleb seetõttu jätta

rahuldamata. Kui kaebajatele on kahju tekitanud SA IVTA, tuleb see vaidlus lahendada

maakohtus.

Euroopa Kohtult eelotsuse ja Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimine

Kaebajate vastuväited jäävad rahuldamata. Kuna toetust jagati riigisiseste õigusaktide alusel

ja vaidluse all on nende tõlgendamine, ei ole eelotsuse küsimine vajalik. Ka Euroopa

Komisjoni poole pöördumiseks ei ole alust. Keegi ei ole väitnud, et kaebajale I makstud

toetus poleks ühisturuga kokkusobiv. Kaebajalt I nõuti toetus tagasi põhjusel, et ta rikkus

abikõlblikkuse reegleid. Toetuse eeskirjade rikkumise puhuks näeb toetuse tagasinõudmise

ette nii Euroopa Liidu õigus kui ka Euroopa Kohtu praktika (määrus nr 1083/2006 art 98;

3-16-871

9(23)

otsused C-408/16, p 64 ja C-406/14, p 46). Kaebaja I arvamus, et vaatamata abikõlblikkuse

reeglite rikkumisele võib jätta temalt toetuse tagasi küsimata, on alusetu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. MTÜ Virumaa Tööstuspark ja OÜ Virumaa Tehnopark esitasid 06.04.2018

apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 otsuse tühistamiseks, uue otsusega

kaebuste rahuldamiseks ning menetluskulude vastustajate kanda jätmiseks.

Toetuse tagasinõudmine

Halduskohtu käsitus projekti eesmärkide rikkumisest on vastuoluline. Halduskohus on õigesti

mõistnud toetuse eesmärki (ehitada välja tööstusala kommunikatsioonid), kuid on teinud

sellest vastuolulisi järeldusi. Kohus paistab nõustuvat, et kaebaja I taotluses toodud

gaasitrasside pikkus 8,17 km oli indikatiivne, kuid pidas projekti eesmärgi sisustamisel siiski

kaebaja kohustuseks sellise pikkusega trassid välja ehitada. Kohus möönab, et EAS heitis

kaebajale I ette, et gaasivõrguga liitumine ei toimunud abikõlblikkuse perioodi jooksul, kuid

kohus ei sisusta seda etteheidet mitte kohtuotsuses esile toodud määruse nr 1083/2006,

määruse nr 7 ja kaebaja I projekti eesmärgi mittetäitmisega, vaid toetuse taotluses avaldatu

mittetäitmisega, millest järelduvat ka see, et kaebaja I projekti eesmärk ei ole täidetud.

EAS on 26.06.2010 otsusega aktsepteerinud, et liitumistasu maksmine on abikõlblik tegevus.

Selles otsuses on eristatud projekti eesmärgi saavutamist tööstusala siseselt ja väliselt,

nõustudes kaebaja I projekti muutmise taotluses toodud seisukohtadega. EAS kontrollis tööde

teostamist üksnes tööstusala siseste trasside osas, kuid tööstusala väliste trasside osas sooviti

näha vaid liitumislepingut ja liitumistasu maksmist kinnitavaid tõendeid. Sama loogika kehtis

ka elektrivõrkude väljaehitamisel. Hiljem asus EAS väitma, et ainult liitumistasu maksmine ei

ole piisav. Liitumistasu abikõlblikkus ei sõltu võrguettevõtja tegevusest. Liitumislepingu

esemeks oli liitumisõiguse loomine, s.o immateriaalne õigus. Kulude aluseks olevaks

tegevuseks oli liitumislepingu sõlmimine ja selles ettenähtud kohustuste täitmine (eeskätt

liitumistasu maksmine). EAS-i seisukoht, et liitumistasu on abikõlblik vaid siis, kui ka

võrguettevõtja täidab oma kohustused abikõlblikkuse perioodi jooksul, ei tulene ühestki

õigusnormist. Riigisisene õigus ega ka Euroopa Liidu õigus ei sätesta, et kulude aluseks

olevaks tegevuseks ei võiks olla immateriaalne tegevus. Kaebaja I ei ole rikkunud ühtki

õigusnormi, mille tõttu võiks temalt toetuse tagasi nõuda. Lisaks on toetuse tagasinõudmine

nõukogu 18.12.1995 määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa finantshuvide kaitse kohta

art 3 lg 1 järgi aegunud.

Kahjunõuded

Kaebajate kahjunõue põhineb kahel riigiabi reeglite rikkumisel põhineval asjaolul: riik on

andnud SA-le IVTA tasuta maad ning EAS on andnud teistele taotlejatele, sh SA-le IVTA,

toetusi vastuolus määruse nr 7 § 5 lg 6 p-dega 7 ja 8. Sellega on loodud SA-le IVTA

konkurentsieelis, sest SA IVTA sai paisata ärimaid turule konkurentsi kahjustava hinnaga.

Halduskohtu seisukoht, et kaebaja I tööstuspark ei ole rajatud erainvestori poolt, on väär.

Kaebaja I on erainvestori (Nordland OÜ) initsiatiivil loodud MTÜ, mille liikmeteks olid

lisaks Nordland OÜ-le ka Vaivara vald ja valla äriühing AS KA Vaiko. Kaebaja I ei moodusta

Narva Äriparki, vaid tema ülesandeks oli rajada teed ja tehnovõrgud tööstuspargi

teenindamiseks. Narva Äripargi klientidele müüdavad maaüksused on alati kuulunud

erainvestorile (praegu kaebaja II). Kuna kaebaja I on avaliku võimu all, on temale toetuse

andmine õiguspärane, kuid kõik projektiga seotud rahalised panused pärinesid erainvestoritelt.

Narva Äripark oli seega erainvestori rajatud tööstuspark, millest vaid osa moodustas avaliku

võimu valitseva mõju all olev kaebaja I. Kuigi toetus anti avalikku kasutusse mõeldud

3-16-871

10(23)

infrastruktuuri rajamiseks, väärindati sellega kaudselt kogu piirkonda ja otseselt kaebaja II

kinnistuid ja seega kogu tööstusparki. Seega kitsamalt toetati avalikku projekti, kuid toetus

mõjutas eeskätt eraõiguslikku kaebajat II. Halduskohtu järeldus toetuse eesmärgist on poolik.

Ka kaebajate valitud lahendus toetas piirkonda eraettevõtjate poolt investeeringu tegemist

selle vahega, et eraettevõtja investeeris piirkonna maadesse eesmärgiga need pärast

tööstuspargi valmimist edasi müüa, mitte ei oodanud, kui riik tööstuspargi valmis arendab.

Seega sisuliselt järgis eraettevõtja riigi poliitikat investeerida Ida-Virumaale, kuid sellise

tegevuse tunnustamise asemel on riik ebaseadusliku riigiabi andmise ja määruse nr 7

rikkumisega selle püüdluse hävitanud. Sellise tegevuse tagajärjel tekkinud kahju tuleb

kaebajatele hüvitada.

Ida-Virumaal oli tööstuspargi rajamine mõeldav üksnes toetuse abil. Toetust oli võimalik

anda ka erainvestori rajatavat tööstusparki teenindava infrastruktuuri rajamiseks, nagu

käesolevas asjas. Toetuse eesmärk oli piirkondlikust eripärast tuleneva turutõrke

kõrvaldamine ja tugeva tööstuspargi ellu aitamine, mis toetuse saamise järel oleks pidanud ise

funktsioneerima ja end ise ära majandama. Samas on selge, et piirkonnas, kus esineb selline

turutõrge, ei saa rajada mitut konkureerivat tööstusparki, sest neile ei jätku kliente. Sellise

olukorra vältimisele olidki suunatud määruse nr 7 § 5 lg 6 p-d 7 ja 8. EAS on neid norme

rikkunud. Halduskohus ei mõistnud, et toetuse eesmärk ei olnud tööstuspargi rajamine, vaid

see oli vahend piirkonna ettevõtluse elavdamiseks. Ka tööstuspargi arendamine on ettevõtlus.

EAS-i mõtlematu tegevuse tulemusel on Ida-Virumaal kuus tööstusparki (sh SA IVTA

arendatavad 5 tööstusparki), kuigi nõudlust oleks vaid ühe jaoks, nagu kaebaja I juba toetust

taotledes prognoosis. Kaebajate tööstuspark on esimese ja ainsana saanud toetuse

õiguspäraselt.

Halduskohus jättis kontrollimata kaebajate väite, et maade andmine SA-le IVTA kujutab

endast ebaseaduslikku riigiabi (vt ELTL art 107 ja 108; Euroopa Kohtu otsused C-222/04, C-

81/10, C-284/12, C-74/16). Riik ei ole teavitanud SA-le IVTA maade andmisest Euroopa

Komisjoni. Eesti riik on soodustanud ühte ettevõtjat – SA-d IVTA, kes on ettevõtja ELTL art

107 lg 1 mõistes, sest tema eesmärk on majandustegevus (äri- ja tootmismaa müük).

Valikuliseks majanduslikuks eeliseks on SA-le IVTA riigi poolt tasuta maade andmine, sest

tasuta anti maad vaid ühele äriühingule. Eelise andmine on omistatav Eesti riigile, sest SA-le

IVTA võõrandati tasuta riigivara.

Halduskohus jättis kontrollimata ka kaebajate väite, et EAS-i poolt õigusvastane toetuste

jagamine teistele isikutele on ebaseaduslik riigiabi. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p-dest 7 ja 8 tuleneb

selgesõnaline keeld teistele isikutele toetuse andmiseks piirkonnas, kus on olemas

ettevalmistatud alad või erainvestorite rajatud tööstusalad. Kaebajate varasem tegevus oli

„olemasolev ettevalmistatud“ ja „erainvestori rajatud“ eespool viidatud sätete tähenduses.

Selline tõlgendus on kooskõlas ka Euroopa Liidu õigusega. Toetuse maksmine struktuurifondi

vahendite arvelt ei tähenda, et seda ei saaks pidada riigiabiks. Õigusvastase toetuse

maksmisega on EAS tekitanud SA-le IVTA põhjendamatu konkurentsieelise, mis tähendab

„eeskirjade eiramist“ määruse nr 1083/2006 art 2 p 7 mõistes. Toetuse andmist tuleb vaadata

koos riigi poolt tasuta antud maa ja kohalike omavalitsuste poolt antud rahaliste vahenditega.

Nende asjaolude koosmõjus on tekkinud SA-le IVTA toetuse andmisega põhjendamatu eelis,

mis ei ole määruse nr 1083/2006 eesmärk.

Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud: rikutud

õigusnorm annab eraõiguslikule isikule õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning rikkumise ja

kahju vahel on põhjuslik seos (Euroopa Kohtu otsus C-224/01). Kaebaja I kahju seisneb

tööstuspargi arendamisel mõttetuks osutunud kulutustes, mille suurust tõendavad tema

majandusaasta aruanded; kaebaja II kahju seisneb kinnistu müügist saamata jäänud tulus ja

3-16-871

11(23)

kahju suurus põhineb eeskätt kinnisvara väärtuse hinnangutel. Kahju suurusele ei ole

vastustaja vastu vaielnud. Kahjunõue on esitatud tähtaegselt.

Halduskohus oleks pidanud küsima Euroopa Kohtult eelotsust.

14. EAS palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Toetuse tagasinõudmine

Toetuse tagasinõudmine oli õiguspärane. Määruse nr 1083/2006 art 56 lg 1 järgi on üldine

abikõlblikkuse tingimus

kulude

tegemine

enne 31.12.2015, kuid

see on kogu

rahastamisperioodi 2007–2013 üldsäte. Sama määruse art 56 lg 4 kohaselt määratakse kulude

abikõlblikkuse eeskirjad liikmesriigi tasandil. Need riigisisesed õigusaktid on STS2007_2013

(§ 21 lg 1) ja selle alusel kehtestatud määrused. Kaebajal I ei ole subjektiivset õigust toetusele,

vaid selle saamise eelduseks on kõigi õigusaktidest tulenevate nõuete täitmine. Kui toetuse

saaja nõudeid ei täida, et teki tal õigustatud ootust toetuse säilimisele, sh põhjusel, et

rikkumist ei ole varasemate kontrollide käigus avastatud (vt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-77-12

ja 3-3-1-16-14). STS2007_2013 § 26 lg 5 järgi võib toetuse tagasi nõuda kuni 31.12.2025.

EAS on oma otsustes selgitanud, et 06.05.2010 liitumislepingu kohaselt oli võrguettevõtte

kohustuseks lõpetada nii gaasivõrgu kui ka liitumispunkti ehitustööd ning olla valmis

gaasitarne alustamiseks hiljemalt 01.09.2011. Seega ei olnud tegemist pelgalt liitumisõiguse

loomisega, vaid reaalsete töödega, mille tulemusena pidi olemas olema gaasivõrk ja tegelik

valmisolek gaasitarne alustamiseks. Kulude tekkimise aluseks olevad reaalsed tööd ei

toimunud abikõlblikkuse perioodil. Sellel, kas need tööd hiljem tehti, ei ole asja lahendamisel

tähtsust. Tööstuspark on füüsiline taristu, mille puhul ei ole toetatavaks tegevuseks üksnes

õiguse tekkimine kui immateriaalne vara, kuna see ei täida taristu ehitamise eesmärke. Kui

meetmes oleks soovitud toetada immateriaalsete varade omandamist, oleks pidanud määrus nr

7 kajastama neid toetatavate tegevuste või abikõlblike kulude hulgas. Kuna asja lahendamisel

omab tähtsust vaid vaid gaasivõrgu ja -ühenduse loomata jätmine, tuleb muud kaebaja väited

jätta tähelepanuta.

Kahjunõuded

Kaebajate arusaam, et tööstuspark on rajatud erainvestorite poolt, ei ole õige. Toetuse saajaks

oli kaebaja I, kes määratles end 27.11.2009 esitatud toetuse taotluses avaliku sektori valitseva

mõju all oleva juriidilise isikuna. Halduskohus on õigesti mõistnud ja tõlgendanud määruse nr

7 eesmärke. Meetme üldine eesmärk on tõsta piirkondade konkurentsivõimet, muutes

piirkonnad atraktiivsemaks ettevõtjate, investorite, kvalifitseeritud tööjõu ja külastajate jaoks.

Tööstusparkide (tootmisele ja logistikale suunatud ettevõtluse jaoks vajalik tootmispind koos

teenindavate maa-aladega) osas saavad taotlejaks olla vaid kohaliku omavalitsuse üksused

ning avaliku sektori valitseva mõju all olevad sihtasutused ja mittetulundusühingud, kuid

mitte äriühing. Käesolevas asjas toetati läbi avaliku sektori valitseva mõju all oleva kaebaja I

ettevõtluse jaoks vajaliku tootmispinna loomist läbi teenindavasse maa-alasse investeerimise.

Halduskohus on vastanud kaebaja väidetele seoses riigiabiga. Kuna tegemist oli avalikes

huvides tehtud investeeringuga, mitte konkreetsele ettevõtjale konkurentsieelise andmisega, ei

ole tegemist keelatud riigiabiga. Määruse nr 7 alusel toetuse andmisel ei olnud üldse tegemist

riigiabiga, sest toetuse taotlejad ja saajad ei olnud ettevõtjad ning projektide tegevus ei olnud

käsitatav ettevõtlusena riigiabi regulatsiooni tähenduses (vt nt Euroopa Kohtu otsus C-

288/11). Euroopa Komisjon on riigiabi andmise kontekstis hinnanud vaidlusaluse meetmega

analoogse abimeetme kokku sobivust siseturuga oma otsuses SA.36346 (GRW arendusalad).

Kaebajale

I

esitatud

tagasinõue

põhineb

paikvaatluse

käigus

tuvastatud

kulu

3-16-871

12(23)

mitteabikõlblikkusel ja seda rikkumist ei saa peita EAS-le suunatud alusetute süüdistuste, sh

väidetava ebaseadusliku riigiabi andmise taha.

15. Rahandusministeerium palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Toetuse tagasinõudmine

Projekti taotluse kohaselt märkis kaebaja I projekti tegevuseks „gaasitrassi ehitamine“ ja

tegevuse tulemuseks „rajatakse gaasitrass 8,17 km“. Ka taotluse lisaks olevas projekti eelarves

ja ajakavas on räägitud gaasivarustuse ehitamisest või rajamisest. Seega on projekti

tegevuseks gaasitrassi rajamine, mitte pelgalt liitumistasu maksmine. Kaebaja I ei taganud

gaasivõrguga liitumist abikõlblikkuse perioodil, seega muutus liitumislepinguga kaasnenud

kulu mitteabikõlblikuks ning EAS-l tekkis kohustus see tagasi nõuda. Kohustus täita toetuse

tingimusi oli kaebajal I, mitte OÜ-l Vaivara Gaas või mõnel muul isikul. Toetuse andmise

seisukohast oli oluline, et tegevus (8,17 km gaasitrassi ehitamine) on reaalselt toimunud ja

tegevuse tulemus (valminud gaasitrass) on abikõlblikkuse perioodi lõpuks olemas. Vastasel

korral ei ole tagatud tööstusala kasutajale võimalust kasutada kommunikatsiooniteenuseid. Iga

kululiigi kohta ei ole võimalik kehtestada õigusnormi. Üldnormina kehtivad määruse nr

1083/2006 art 56 lg-d 1 ja 3, millele on EAS tuginenud. Kulu abikõlblikuks lugemisel on

üldine põhimõte, et kulu peab olema tekkinud (st tegevused peavad olema tehtud) ja lisaks ka

tasutud. Need tingimused ei ole samasisulised, sarnaselt kulu käsitlusega tekkepõhises

raamatupidamises. Kaebaja arusaama järgi ei tuleks pärast kavandatava ehitustöö eest

ettemaksu tegemist enam vaadata, kas maja üldse ehitati valmis. Immateriaalne vara kui õigus

on samuti abikõlblik vaid juhul, kui õiguse aluseks olevat hüve (nt andmekogu või patenti)

saab kasutada.

Kahjunõuded

Riigi õigusvastase tegevuse ja kaebajatele tekkinud kahju vahel puudub selge põhjuslik seos.

Kaebajad ei ole tõendanud, et SA IVTA ei oleks saanud riigi toetuseta krunte selliste

hindadega müüa. Pigem tekkis kahju kaebajate enda tegevusest, sest liiga kõrge ja turuväärtust

ületava müügihinna kehtestamisega kaotasid kliendid huvi nende tööstuspargi vastu. See on

kaebajate äririski realiseerumine, mille eest ei saa vastutavaks pidada riiki.

Määrusest nr 7 ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene, et toetust võib saada üksnes esimene

taotleja. See oleks ka õigusvastane, sest sellega oleks antud ühele isikule konkurentsiolukorda

moonutav eelis. Määrav ei ole see, kes esimesena tööstuspargi rajas või toetuse sai, vaid see,

kas piirkonnas on nõudlus uute või edasi arendatavate tööstusalade ja neil paiknevate kruntide

järele. Määruse nr 7 eesmärk on luua tingimused, mis võimaldaksid piirkonda uute ettevõtete

lisandumist ja sellega töökohtade loomist ja piirkonna majanduse elavdamist. Ida-Virumaal

puudub vabaturu tingimustes tekkinud tööstusalade turg. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p-s 7

nimetatud olukord on justkui turutõrge, kus esineb vajadus olemasoleva või uue tööstuspargi

kommunikatsioonide parendamiseks või ehitamiseks. See selgub toetuse taotlusest ja seda

hinnatakse projekti menetlemisel. Turutõrget tuvastatakse kogu määruse nr 7 rakendamise

ajal, seega ei ole uute või kohendamist vajavate tööstusalade arv piiratud vaid ühe (esimese)

tööstuspargi ning selle algse paiknemise ja kruntide arvuga. Tööstusala klientidena on

vaadeldavad samas piirkonnas juba tegutsevad ettevõtted, kellel on huvi laieneda, luua uusi

töökohti ja tegutseda tööstusalal kaasaegsemates tingimustes.

Määruse nr 7 alusel tööstusparkidele antav toetus ei ole riigiabi (regionaalabi) grupierandi

määruse tähenduses. Selle toetusega edendatakse ebasoodsamates tingimustes olevaid

piirkondi ja motiveeritakse tegema investeeringuid, mida ettevõtja ei ole täies mahus nõus

turutingimustel tegema. Määruse nr 7 alusel toetatakse tööstusparkide arendamisel vaid

3-16-871

13(23)

selliseid tegevusi, mis on olemuslikult avaliku sektori ülesanne (s.o pole riigiabi).

Tööstusparkide puhul hüvitati avalike teede ja sellise infrastruktuuri väljaehitamist, mis on

kohaliku omavalitsuse ülesanne ja mis seetõttu ei ole majandusteenus või üldist majandushuvi

pakkuv teenus. Teede ja tavapäraste ühendustrasside olemasolu ja rajamist ei saa pidada

konkurentsieeliseks teiste ettevõtjate ees, sest nende olemasolu ja rajamine avalikest

vahenditest on iseenesestmõistetav. Sellise taristu riiklik rahastamine, mis ei ole ette nähtud

kommertskasutuseks, jääb riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. SA-le IVTA anti toetust

varem riigile kuulunud maa taaselustamiseks ja arendamiseks eesmärgiga arendada välja

ettevõtluseks sobiv infrastruktuur (vesi, kanalisatsioon, gaasitrass, teede valgustus, sideliinid,

teed). Seega ei toetatud kaubandustegevust, isegi kui SA IVTA muu tegevus on seotud

kaubandusega (nt kruntide müük), vaid avaliku võimu ülesannete täitmist. Järelikult ei antud

SA-le IVTA majanduslikku eelist. Kaebaja viitab toetusmeetme tulemuse tühimõjule, kuna

krundid on müümata. Toetusmeetme idee oli aga luua potentsiaal ja võimalused. See, et

äririsk realiseerub, ei tähenda, et toetusmeede oli algusest peale ebavajalik.

Kaebaja I väidab valesti, et kahju suuruse üle puudub vaidlus. Rahandusministeerium on

korduvalt väitnud, et kahjusumma on põhistamata ja selle arvutuskäigud arusaamatud.

16. Tallinna Ringkonnakohus lubas 24.09.2018 määrusega EAS-i asemel menetlusse asuda

Riigi Tugiteenuste Keskusel ning asendas kahju hüvitamise nõuete osas vastustajaks

tunnistatud Rahandusministeeriumi Vabariigi Valitsusega. Vabariigi Valitsus ei soovinud

asja arutamist algusest peale, nõustus Rahandusministeeriumi varasemate seisukohtadega ja

rõhutas, et kahju hüvitamise nõuded on esitatud tähtaega rikkudes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebajalt I projekti „Virumaa Tööstuspargi rajamise I

etapp“ elluviimiseks antud toetuse osalise tagasinõudmise õiguspärasust (I), seejärel kaebajate

kahjunõuete tähtaegsust (II) ja kahjunõuete rahuldamise eeldusi (III) ning lõpuks teeb

menetluslikud otsustused ja jaotab menetluskulud (IV).

I

18. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata osas, milles halduskohus ei rahuldanud

kaebaja I nõudeid EAS-i 16.12.2015 ja 14.04.2016 otsuste ning Rahandusministeeriumi

06.04.2016 ja 14.07.2016 vaideotsuste tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4),

märkides vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

19. Halduskohtu põhjendused ei ole vastuolulised. Halduskohus on välja toonud, et EAS-i

toetatud projekti „Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp“ (vt 24.11.2009 taotlus ja selle

juurde kuuluv tasuvusanalüüs – I kd, tl 16–41) üldine eesmärk oli arendada Vaivara vallas

välja tööstusala, aitamaks kaasa kohaliku ettevõtluse arengule. Projekti täpsem eesmärk oli

rajada kommunikatsioonid 53 kinnistu jaoks, asustada tööstusalal aastatel 2011–2015 ca 45

kinnistut, luues juurde 995 töökohta, ning olla toeks tööstusala ettevõtetele, pakkudes neile

kommunikatsioone ja vajadusel lisateenuseid. Projekti üks toetatavaid tegevusi oli

gaasitrasside ehitamine ja selle soovitud tulemuseks oli taotluses märgitud 8,17 km

gaasitrasside rajamine. Taotluse järgi hõlmas kavandatud 8,17 km gaasitrasse nii tööstusala

siseseid kui ka väliseid trasse. EAS-i 25.02.2010 otsuses (I kd, tl 47–49), millega kaebaja I

24.11.2009 taotlus heaks kiideti, ei ole taotluses toodud projekti eesmärke ja tegevusi üle

korratud, muudetud või täpsustatud. Järelikult kiideti kaebaja I taotlus heaks EAS-le esitatud

kujul ning projekti eesmärkide saavutamist saab hinnata muu hulgas nende tegevuste

elluviimise ja selliste tulemuste saavutamise kaudu, mille kaebaja I oma taotlusse kirja pani.

3-16-871

14(23)

Halduskohus on selgelt öelnud, et kaebajalt I ei nõutud toetust tagasi mitte selle tõttu, et

abikõlblikkuse perioodil rajatud gaasitrasside pikkus ei olnud täpselt 8,17 km, vaid põhjusel,

et tööstusala väliste gaasitrasside puhul oli OÜ-ga Vaivara Gaas sõlmitud üksnes

liitumisleping ja makstud võrguettevõtjale tasu gaasivõrguga liitumise eest, kuid väliseid

gaasitrasse ei olnud valmis ehitatud ja gaasivõrguga liitumist ei olnud tegelikult toimunud (s.o

gaasitrassid ei olnud rajatud vastavalt projektis ettenähtule).

20. Kaebaja I arutlus selle üle, kas põhimõtteliselt võib abikõlblike kuludena arvestada ka

kulusid immateriaalsete õiguste saamiseks, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv. Halduskohus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, et kaebaja I projekti

eesmärkide saavutamiseks oli vajalik tegelik liitumine gaasivõrguga, mitte pelgalt

võrguettevõtjaga sõlmitud lepingust tuleneva liitumisõiguse saamine. See tuleneb määruse nr

7 alusel antava toetuse üldisest eesmärgist ühtlustada erinevate piirkondade majanduslikku

arengut, muutes majanduslikult väheaktiivsed piirkonnad ettevõtjate ja investorite jaoks

atraktiivsemaks ettevõtluskeskkonna jaoks vajalikke infrastruktuure sisaldavate tööstusparkide

rajamise kaudu, samuti kaebaja I projekti eesmärgist ja tegevustest, mis puudutasid

konkreetselt kaebaja I osalusel arendatud tööstuspargi taristu, sh gaasitrasside väljaehitamist.

On ilmne, et tööstuspargis tegutseda soovivad ettevõtted saavad seal oma tegevust alustada

alles siis, kui kogu vajalik taristu on faktiliselt olemas ja töövalmis, sh gaasiseadmed ja

-torustik on välja ehitatud ja gaasivõrguga liidetud. Selliselt mõistis kaebaja I oma projekti

eesmärke ka 24.11.2009 taotluse lisaks olnud tasuvusanalüüsis. OÜ-ga Vaivara Gaas projekti

eesmärkide täitmiseks 06.05.2010 sõlmitud lepingu (I kd, tl 59) järgi oli samuti

võrguettevõtjalt nõutavaks tulemuseks tööstuspargi tegelik liitmine gaasivõrguga. EAS-i

26.06.2010 otsusest (I kd, tl 42–43) ei nähtu kaebaja I projekti muutmisega nõustumist

selliselt, et abikõlblikkuse perioodi jooksul tuleb omandada vaid gaasitrassiga liitumise õigus.

Selle otsusega määrati uued tegevus- ja finantsvahearuannete esitamise tähtajad ning

vähendati projekti eelarvet, kuid ei muudetud projekti eesmärke, tegevusi ega kulude

abikõlblikkuse tingimusi.

21. Halduskohus on otsuse p-des 20–24 piisava põhjalikkusega selgitanud, koos viidetega

asjakohastele õigusaktidele, et kaebaja I projekti kulud on abikõlblikud, kui on täidetud

järgmised tingimused: kulud on vajalikud projekti elluviimiseks ja selle eesmärkide

saavutamiseks; kulud on tehtud kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise

otsuses sätestatud nõuetega; kulud on tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil või sellele

järgneva 45 päeva jooksul, kuid hiljemalt 31.12.2015; kulude tekkimise aluseks olevad

tegevused toimusid projekti abikõlblikkuse perioodil. EAS-i 25.02.2010 otsuse p-s 2.2 on üle

korratud toetuse saaja kohustus teostada kõik projekti elluviimiseks teostatavad tegevused

abikõlblikkuse perioodi jooksul. Projekti kohaselt pidi kaebaja I hiljemalt 31.12.2012 välja

ehitama tööstuspargi välised gaasitrassid ja liitma need gaasivõrku, kuid see kohustus jäi

tähtaegselt täitmata. Kuna kulu aluseks olev tegevus ehk gaasitrasside rajamine ja gaasivõrku

liitmine ei toimunud abikõlblikkuse perioodi jooksul, muutus OÜ-le Vaivara Gaas 06.05.2010

lepingu alusel makstud tasu mitteabikõlblikuks kuluks ja selle kulu tegemiseks välja makstud

toetus tuli kaebajalt tagasi nõuda. Määruse nr 1083/2006 art 56 lg 4 kohaselt määratakse

kulude abikõlblikkuse eeskirjad liikmesriigi tasandil. Kaebajale I esitatud tagastusnõude

õiguslikud alused on STS2007_2013 § 2 p 2, § 26 lg 1 ja lg 2 p-d 2, 4 ja 7, määruse nr 278 §

10 lg 1 ja määruse nr 26 § 2 lg 2.

22. Ringkonnakohus leiab, et kaebajalt I toetuse tagasi nõudmine ei ole määruse nr 2988/95

art 3 lg 1 alusel aegunud. Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 järgi on aegumistähtaeg menetluste

algatamiseks neli aastat, arvates Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks vastu võetud

eeskirjade eiramise toimepanekust. „Eeskirjade eiramine“ tähendab art 1 lg 2 järgi ühenduse

3-16-871

15(23)

õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või

kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel

kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu

kuluartikli tõttu. Aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab kahe tingimuse kumulatiivset

täidetust: liidu õigusnormi rikkumist ettevõtja tegevuse (tegevusetuse) kaudu ja liidu eelarve

kahjustamist (võimalikku kahjustamist). Aegumise alguspäev on neist hilisema sündmuse

toimumise kuupäev (vt nt Euroopa Kohtu otsused nr C-59/14, p-d 24–26; C-349/17, p-d 124

ja 125).

23. Kaebaja I arvates algas aegumine 06.07.2010, kui EAS kandis talle üle toetuse kõnealuse

projekti raames. Toetuse välja maksmise hetkel ei olnud aga toimunud kaebaja I poolset

abikõlblikkuse reeglite rikkumist (s.o eeskirjade eiramist), sest gaasitrassi väljaehitamiseks ja

gaasivõrguga liitumiseks oli aega abikõlblikkuse perioodi lõpuni. Seega tuleb hakata

menetluse algatamise nelja-aastast aegumistähtaega arvestama alates 01.01.2013. EAS alustas

projekti tegevuste järelkontrolli 15.01.2015, algatas mittevastavusmenetluse 26.03.2015 ja

nõudis toetuse osaliselt tagasi 16.12.2015 otsusega. Seega ei ole määruse nr 2988/95 art 3 lg-s

1 ettenähtud tähtaegu rikutud. Enne nelja-aastase tähtaja möödumist ei saanud kaebajal I

tekkida õiguspärast ootust, et mitteabikõlblikuks osutunud kulud jäävad temalt tagasi

nõudmata (vrd nt Euroopa Kohtu otsus liidetud asjades nr C-383/06, C-384/06 ja C-285/06, p

59).

24. Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tühistada halduskohtu otsust osas, milles

kõik kaebaja I tühistamisnõuded jäid rahuldamata.

II

25. Rahandusministeerium väitis kaebustele esitatud vastustes, et kahjunõuded ei ole

tähtaegsed (vt kaebaja I osas II kd, tl 156 ja kaebaja II osas III kd, tl 154). Halduskohus ei ole

nende väidete kohta sisulist seisukohta võtnud, vaid selgitanud otsuse p-s 68, et kuna kahju

hüvitamise nõuded on alusetud, ei ole vaja kontrollida nõuete tähtaegsust. Ringkonnakohus

leiab, et halduskohtu lähenemine ei ole õige. HKMS § 124 lg 1 järgi peab kohus

eelmenetluses kontrollima, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendama tähtaja

ennistamise taotluse. HKMS § 124 lg-st 2 ja § 152 lg 1 p-st 2 tuleneb, et kui kaebus on

esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja

menetluse. Eelnevast tuleneb, et kohus ei saa tähtaja rikkumisega esitatud kaebust sisuliselt

lahendada. See nõue kohaldub ka ringkonnakohtule (HKMS § 185 lg 1). Seega tuleb

kõigepealt kontrollida, kas kaebajad pöördusid kahjunõuetega kohtusse tähtaegselt. Kui vastus

sellele on eitav ja tähtaja ennistamiseks ei ole alust, tuleb menetlus kahjunõuete osas lõpetada

ja halduskohtu otsus tühistada, sõltumata menetlusosaliste muudest väidetest.

26. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada haldusorganile kolme

aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai

või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või

selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 seostab

kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja

subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest (14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17, p 11).

27. Mõlema kaebaja kahjunõue põhineb väitel, et riik andis SA-le IVTA ebaseaduslikku

riigiabi, sest võõrandas SA-le IVTA tasuta maad ja andis määruse nr 7 alusel toetust. SA

IVTA asutati 24.05.2010 ja sai EAS-lt määruse nr 7 alusel toetust 17.03.2011 (vt I kd, tl 81).

Riik andis SA-le IVTA maid mitterahalise sissemaksena või tasuta otsustuskorras perioodil

22.03.2010–03.04.2014 (vt halduskohtu otsuse p 73). Kaebajate väitel lõi riik sellega SA-le

3-16-871

16(23)

IVTA konkurentsieelise, sest SA IVTA sai paisata enda tööstusparkide kinnistuid turule n-ö

dumpinghinnaga. Tõenditest selgub, et SA IVTA alustas Narva piirkonnas arendatud

tööstusparkide kinnistute müüki aastal 2011 ja jätkab seda tänaseni (vt II kd, tl 159 ja III kd, tl

129). Kaebaja I esitas Rahandusministeeriumile kahju hüvitamise nõude 08.07.2016 ja

kaebaja II 18.10.2016.

28. Kaebajale I tekkinud kahju seisneb vastavalt 08.01.2018 täpsustatud nõudele perioodil

2012–2017 tööstuspargi arendamiseks ja ülalpidamiseks tehtud kulutustes, mis osutusid

tarbetuks riigi tekitatud konkurentsimoonutuse tõttu (vt kahju arvestus IV kd, tl 119). Kaebaja

I väitel sai tehtud kulutuste tarbetus (s.o kahju tekkimine) talle selgeks kõige varem 2014. a

alguses, kui ilmnes, et hoolimata kaebaja I osalusel arendatud tööstuspargi valmisolekust

asusid ettevõtjad kinnistuid soetama hoopis SA IVTA poolt riigi toel rajatud tööstusparkidest,

kus maa hind oli ebaseadusliku riigiabi tõttu oluliselt odavam. Kaebaja I märgib ka, et EAS-i

25.02.2010 otsuse p 2.12 kohaselt pidi kaebaja I tagama projekti eesmärgi täitmiseks vajaliku

vara säilimise ja sihtotstarbelise kasutamise ettenähtud tingimustel vähemalt viie aasta jooksul

alates abikõlblikkuse perioodi lõppemisest, s.o kuni 31.12.2017 (vt III kd, tl 38).

Ringkonnakohus leiab, et neid selgitusi arvestades saab kaebaja I kahjunõude lugeda

tähtaegseks. Asjaolul, et kaebaja I võis olla SA-le IVTA toetuse või maade andmisest teadlik

juba 2011. või 2012. a-l, nagu väidab vastustaja (tõendeid selle kohta ei ole esitatud), ei ole

määravat tähtsust – need sündmused (s.o riigi väidetav õigusvastane tegevus) on osa kahju

tekkimiseni viinud sündmuste ahelast, kuid kaebaja I väidetud kahju tekkimine ei saanud

selguda kohe SA-le IVTA toetuse või maade andmise hetkel. Kahjunõude tähtaegsuse

kontekstis ei saa määravaks pidada sedagi, et SA IVTA alustas oma tööstusparkide kinnistute

müüki juba 2011. a-l. Ajal, kui SA IVTA müüs esimesi kinnistuid riigi toel arendatud Narva

piirkonna tööstuspargis, ei pidanud kaebaja I veel mõistma, et tema opereeritavas

tööstuspargis ei õnnestu kinnistuid müüa konkurendi n-ö dumpinghindade tõttu ning

tööstuspargi arendamiseks ja ülalpidamiseks tehtud kulutused osutuvad seetõttu tarbetuks.

Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja I teadis, millise hinnaga täpsemalt SA IVTA

oma tööstusparkides kinnistuid müüs.

29. Kaebaja II kahju seisneb tööstuspargi kinnistute müügist saamata jäänud tulus (vt kahju

suuruse arvestus III kd, tl 76–80). Kaebaja II on selgitanud, et plaanis koostöös kaebajaga I

müüa viie aasta jooksul pärast kaebaja I projekti lõppemist ca 20 ha maad, kuid SA-le IVTA

antud ebaseadusliku riigiabi ja sellega kaasnenud konkurentsimoonutuse tõttu on õnnestunud

müüa vaid kolm kinnistut (kokku ca 1,5 ha). Kahjunõude esitamise ajaks selgus kaebajale II,

et ettevõtjad, kes soovivad Narva piirkonna tööstusparkides kinnistuid soetada, on seda teinud

juba SA-lt IVTA n-ö dumpinghinna eest ning seega jääb kaebajal II oma kinnistute müügilt

planeeritud tulu saamata (III kd, tl 55). Ringkonnakohus leiab, et neid selgitusi arvestades

saab ka kaebaja II kahjunõude lugeda tähtaegseks sarnastel põhjustel nagu kaebaja I puhul.

Kuna mõlemal kaebajal oli ühine juhatuse liige, tuleb lähtuda eeldusest, et nende teadmised

kahjunõude aluseks olevatest asjaoludest olid samasugused.

30. Seega on võimalik kahjunõudeid sisuliselt lahendada.

III

31. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega tuleb kahjunõude rahuldamise esmaste

eeldustena tuvastada avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kannatanule kahju

tekkimine ja nende vaheline põhjuslik seos.

3-16-871

17(23)

32. Kaebajad peavad riigi õigusvastaseks tegevuseks SA-le IVTA toetuse andmist määruse nr

7 alusel ja SA-le IVTA tasuta maade andmist. Kaebajad näevad selles riigiabi andmise

reeglite rikkumist.

33. Määruse nr 7 alusel antava toetuse üldine eesmärk on ühtlustada piirkondade

majanduslikku arengut, muutes erinevate meetmete abil majanduslikult väheaktiivsed

piirkonnad ettevõtjate ja investorite jaoks atraktiivsemaks (vt §-d 1 ja 4). Määruse nr 7 § 5 lg 2

p 1 järgi toetatakse meetme raames tootmisele ja logistikale suunatud kohaliku

ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri arendavaid projekte, mis sisaldavad ettevõtluse arengu

seisukohalt olulise tehnilise infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist (juurdepääsuteed (v.a

parklad ning asulasisesed teed, mis on funktsionaalselt käsitletavad riigi põhi- ja

tugimaanteede

osana),

vee-

ja

kanalisatsioonisüsteemid,

maaparandussüsteemid,

välisvalgustus, elektri- ja sidevõrgud, küttetrassid).

34. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 välistab meetmest toetatavate tegevuste hulgast investeeringud

uute või olemasolevate tootmisele ja logistikale suunatud alade arendamiseks või

laiendamiseks piirkondades, kus olemasolevad ettevalmistatud või kasutusest välja jäänud

alad on sobivad või kohandatavad uute ettevõtete lisandumiseks. Seega on toetuse andmine

välistatud juhul, kui vastavas piirkonnas (vt määruse nr 7 § 2 p 5) on juba olemas sellised

kasutamiseks ettevalmistatud või mingil põhjusel kasutusest välja jäänud alad, mis

võimaldavad uute ettevõtete lisandumist (s.o mis vastavad oma taristu poolest põhimõtteliselt

ettevõtjate vajadusele ja mille tarbeks ei ole vaja teha toetuse abil määruse nr 7 § 5 lg 2 p-s 1

nimetatud investeeringuid), kuid ei ole veel kasutuses. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p 8 kohaselt ei

toetata meetme raames investeeringuid uute või olemasolevate tootmisele ja logistikale

suunatud alade arendamiseks või laiendamiseks piirkondades, kus on olemas erainvestorite

poolt rajatud tööstusalad. Viidatud sätetest koostoimes tuleneb seega, et toetust ei ole lubatud

anda piirkonda, kus on juba olemas vabaturu tingimustes tekkinud tööstusalad, sest sellises

olukorras puuduks riigil vajadus toetuste andmise kaudu sekkuda. Kui tööstusalade vabaturgu

pole, nagu käesoleval juhul Narva piirkonnas, s.o erainvestorid ei ole nõus turutingimustel

sellised investeeringuid tegema, saab seda turutõrget kõrvaldada määruse nr 7 alusel taristu

rajamiseks või renoveerimiseks antava toetuse abil, et edendada ebasoodsamates tingimustes

olevat piirkonda. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p-de 7 ja 8 sõnastus ega eesmärk ei välista toetuse

andmist rohkem kui ühele tööstuspargile, eriti arvestades, et tööstuspargi alale asuda

soovivate ettevõtjate hulk ja vajadused võivad aja jooksul muutuda. Sellist tõlgendust ei

välista ka määrus nr 1083/2006 (vt eeskätt art 3 lg 2 b ja art 56 lg 4) ega määrus nr 1080/2006

(vt art 13), sest meetmest toetuse andmise täpsemad tingimused kehtestatakse riigisisese

õigusaktiga.

35. Kaebajad ei ole tõendanud, et 17.03.2011, kui EAS andis SA-le IVTA määruse nr 7

alusel toetust Narva piirkonnas asuva tööstuspargi infrastruktuuri väljaehitamiseks, oli Narva

piirkonnas (või ka laiemalt Ida-Virumaal) mõni erainvestori rajatud, kaasaegse taristuga

tootmis- ja logistikaettevõtetele sobiv tööstusala. Kaebajate osalusel arendatud tööstusparki ei

saa pidada erainvestorite poolt rajatuks, sest kaebaja I oli avaliku sektori (Vaivara valla)

valitseva mõju all ja tööstuspargi rajamisse panustati avalikke vahendeid (sh EAS-i poolt

määruse nr 7 alusel antud toetuste näol). Sellel, et tööstuspargi arendamisse panustas avaliku

sektori kõrval ka eraõiguslik kaebaja II, ei ole määravat tähtsust. Narva piirkonda oli vajalik

toetusi anda põhjusel, et seal olid olemas tootmis- ja logistikategevuseks sobivad maa-alad,

samuti vaba tööjõudu, kuid erainvestoritel puudus selles piirkonnas valmisolek oma

ressursside eest tööstusparkide taristut välja arendada. Kaebajad on ka ise möönnud, et avaliku

sektori panuseta ei oleks olnud Ida-Virumaal mõeldav tööstusparki rajada. Lisaks ei olnud

ajal, kui EAS andis määruse nr 7 alusel SA-le IVTA toetust, kaebajate osalusel arendatud

3-16-871

18(23)

tööstusala veel ettevõtjate vastuvõtmiseks valmis, vaid alles arendamisjärgus (nt kinnitati

projekti EU33285 lõpparuanne alles 31.12.2012 ja EAS-i 16.12.2015 otsuse tegemise ajaks ei

olnud gaasitrasse veel lõplikult valmis ehitatud), s.o see tööstuspark ei olnud „olemasolev“.

36. ELTL artikli 107 lg 1 sätestab, et kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune

liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või

ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist,

siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust.

Euroopa Kohtu järjekindla praktika järgi peavad olema üheaegselt täidetud järgmised

kriteeriumid, et toetust, soodustust või muud hüve saaks lugeda riigiabiks: 1) abi pärineb riigi

vahenditest ja on riigile omistatav; 2) abisaaja on ettevõtja ja saab teiste ettevõtjatega

võrreldes majandusliku eelise; 3) abiga kaasnev eelis on valikuline ja 4) abi võib kahjustada

liikmesriikide vahelist konkurentsi ja kaubandust (vt nt otsus nr C-74/16, p-d 38–40).

37. Eelnevast selgub, et riigiabi eeskirju kohaldatakse siis, kui abisaaja on ettevõtja. Mõiste

„ettevõtja“ hõlmab majandustegevusega tegelevat mistahes üksust, olenemata selle õiguslikust

vormist või rahastamisviisist. Konkreetse isiku või üksuse liigitamine ettevõtjaks sõltub tema

tegevuse sisust, kusjuures kui isik või üksus tegeleb nii majandustegevusega kui ka

mittemajandusliku tegevusega, tuleb teda lugeda ettevõtjaks ainult seoses esimesega. Euroopa

Komisjoni seisukohtade järgi ei kuulu ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud riigiabi

kohaldamisalasse maa arendamine ja taaselustamine ametiasutuste poolt, mis hõlmab maa

ettevalmistamist (nt vajadusel reostusest puhastamist), äritegevuseks vajaliku taristu (nt vee-,

kanalisatsiooni-, gaasi- ja elektritrasside ning teede) rajamist avalike vahendite arvelt ning

selle hilisemat turuhinnaga müüki kolmandale isikule. Kirjeldatud tegevust maa arendamisel

ja taaselustamisel loetakse avalike ülesannete täitmiseks, mitte majandustegevuseks. Sama

kohaldub juhul, kui maa arendajaks ja taaselustajaks on kasumit mittetaotlev ühing, kohaliku

omavalitsuse ühisettevõte või äriühingud, kellel on kohustus tagastada toetuse andjale tulud,

mille ta saab toetuse abil arendatud maa müügist. Kui toetust saanud arendaja ei ole maa

omanik, tuleb tagada, et maa omanik ei saa toetusest mingit kasu, mida saaks käsitada

riigiabina (vt Euroopa Komisjoni teatis 2016/C 262/01 riigiabi mõiste kohta ELTL art 107 lg

1 tähenduses1, p-d 7, 10 ja 17 ning seal viidatud kohtupraktika; Euroopa Komisjoni otsus

SA.363462, p-d 34–41).

38. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse asjaolud sarnanevad Euroopa Komisjoni

otsuses SA.36346 kirjeldatud juhtumiga ning SA-d IVTA ei saa käsitada käesoleva vaidluse

kontekstis ettevõtjana.

39. Nagu eespool märgitud, oli määruse nr 7 alusel antava toetuse üldine eesmärk ühtlustada

erinevate piirkondade majanduslikku arengut, et muuta majanduslikult väheaktiivsed

piirkonnad ettevõtjate ja investorite jaoks atraktiivsemaks. Puudub vaidlus, et sellise

abistamist vajava piirkonnana sai käsitada ka Ida-Virumaad ja konkreetsemalt Narva

piirkonda, kus puudus toetuste andmise ajal erainvestorite valmisolek tööstusparkide

arendamiseks ilma riigi poolse panuseta. Sel eesmärgil toetati tootmisele ja logistikale

suunatud kohaliku ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri arendavaid projekte, mis sisaldasid

ettevõtluse arengu seisukohalt olulise tehnilise taristu (juurdepääsuteed, vee- ja

kanalisatsioonisüsteemid, maaparandussüsteemid, välisvalgustus, elektri- ja sidevõrgud,

küttetrassid) rajamist ja renoveerimist (vt määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1). Kõnealuse toetuse

taotlejateks said olla üksnes kohalikud omavalitsused või avaliku sektori valitseva mõju all

olevad mittetulundusühingud või sihtasutused tingimusel, et projekti tulemusel loodud või

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52016XC0719(05)&from=EN

2 http://ec.europa.eu/competition/state_aid/cases/248011/248011_1534293_255_2.pdf

3-16-871

19(23)

soetatud vara jääb pärast projekti lõppemist avalikku kasutusse ning sellega ei anta mõnele

isikule või asutusele põhjendamatut eelisseisundit (määruse nr 7 § 8 lg 2 ja § 15 p 19).

Tööstuspargi sisese taristu rajamist toetati kuni äri- ja tootmismaa sihtotstarbega kruntide

piirideni, s.o toetuse abikõlblikud kulud pidid olema seotud äripargi transpordi- ja

sotsiaalmaa, mitte hiljem tööstusparki tegutsema asuvatele ettevõtjatele müüdavate äri- ja

tootmismaa sihtotstarbega kinnistutega. Toetuse abil rajatud taristu pidi asuma eraldi

kinnistutel või pidi olema kinnistutele seatud toetuse saaja kasuks asjaõigus teede ja

kommunikatsioonide valdamiseks (vt määruse nr 7 § 8 lg 3 p-d 7 ja 8, § 9 lg 4 p 8).

Tööstusala kruntide võõrandamisest saadud puhastulu tuleb EAS-le tagasi maksta (määruse nr

7 § 15 p 181).

40. SA IVTA asutajateks olid Eesti Vabariik ja neli kohaliku omavalitsuse üksust. SA IVTA

põhikirjaline eesmärk oli ettevõtluskeskkonna arendamine Ida-Virumaal, sh Narva piirkonna

tööstusalade väljaarendamine. Selle eesmärgi täitmiseks võõrandas riik SA-le IVTA maad.

SA-le IVTA seati ülesandeks koostada detailplaneeringud, projekteerida ja ehitada tehniline

taristu ning turundada valmistooteid. Ruumilise planeerimise, kommunaalmajanduse,

veevarustuse ja kanalisatsiooni ning teede ehitamise ja korrashoiu korraldamine on kohaliku

omavalitsuse ülesandeks (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1). Seega asutati

SA IVTA avaliku sektori poolt muu hulgas avalike ülesannete täitmiseks (riigile kuulunud

maa taaselustamiseks ja arendamiseks eesmärgiga ühtlustada Ida-Virumaa piirkonna arengut

teiste piirkondadega). Kooskõlas sihtasutuste seaduse § 2 lg-ga 3 võib SA IVTA kasutada oma

tulusid üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Rahandusministeeriumi selgituse

kohaselt (V kd, tl 88) sai SA IVTA määruse nr 7 alusel toetust Ida-Virumaa tööstusparkide

arendamise projektide elluviimiseks kahel korral. Toetust anti avalikult kasutatavate teede,

vee- ja kanalisatsioonisüsteemide ning gaasi-, soojus-, elektri- ja sidevõrkude rajamiseks ja

rekonstrueerimiseks riigi poolt SA-le IVTA sellel eesmärgil võõrandatud maadel. Nagu

ringkonnakohus eespool selgitas, puuduvad tõendid selle kohta, et SA-le IVTA toetuse

andmise ajal oleks seal olnud erainvestori poolt rajatud sarnaseid tööstusparke. Toetuse

saamisega kaasnesid SA-le IVTA määruses nr 7 nimetatud kohustused.

41. Kaebajad on seadnud kahtluse alla Vabariigi Valitsuse väite, et SA IVTA müüs Narva

piirkonna tööstuspargi kinnistuid ettevõtjatele turuhinnaga. Turuhind kujuneb konkreetse

piirkonna nõudmise ja pakkumise tulemusena konkreetsel ajahetkel. Vabariigi Valitsuse

väidet, et kinnistud müüdi turuhinnaga, tõendavad AS Arco Real Estate 2011. ja 2012. a-l

koostatud eksperthinnangud konkreetsete SA IVTA poolt arendatava Narva äripargi

territooriumil asuvate kinnistute turuväärtuse kohta nimetatud perioodil (II kd, tl 164–195).

Nimetatud eksperthinnangute järgi oli kruntide turuhind 2011. a-l keskmiselt kolm ja 2012. a-l

keskmiselt kuus eurot ruutmeetri kohta. AS Arco Real Estate 03.02.2015 täiendava hinnangu

kohaselt ei olnud aastatel 2014–2015 turusituatsioon Narva piirkonnas oluliselt muutunud (II

kd, tl 197). Kaebajad ei ole esitanud omalt poolt veenvaid tõendeid, millest saaks järeldada, et

kõnealusel perioodil oli turuhind hoopis kaebaja I poolt EAS-le 24.11.2009 esitatud taotluses

prognoositud hind, millega sooviti kaebajate osalusel arendatud tööstuspargis ettevõtjatele

krunte müüa. ERI Kinnisavara OÜ hindaja AT leidis 01.05.2017 vastuses kaebaja II

küsimustele (II kd, tl 78–81), et Narva sissesõidu ääres olevates arendustes peaks olema

arendatud äri- ja tootmismaa hind tasemel 20–25 eurot ning trassist eemal ca 15 eurot

ruutmeetri kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka see tõend ümber AS Arco Real Estate

poolt konkreetsete SA IVTA kinnistute kohta tehtud järeldusi. AT arvamuses on üldiselt

võrreldud erineva profiiliga tööstusalasid terves Eestis 2017. a seisuga ja viidatud paarile

üksikule tehingule konkreetses piirkonnas. Arvamuses puudub põhjalikum analüüs pakutud

turuhinnani jõudmise metoodika kohta. Veenev pole ka AT järeldus, et Narva piirkonnas

peaks äri- ja tootmismaa kinnistute turuväärtus olema samasugune kui teiste piirkondade

3-16-871

20(23)

võrreldavatel kinnistutel. Loogiliselt pidi tööstusparkide kinnistute turuhind Narva piirkonnas

olema siiski madalam kui piirkondades, kus oli olemas erainvestorite poolne valmisolek

rajada ainult erakapitalil põhinevaid tööstusparke. Narva piirkonnas oli tööstusparkide

rajamine võimalik vaid avaliku sektori toetuse abil, sest ainult erakapitali kaasates ei tasunud

arendamine ennast ära.

42. Kokkuvõttes tuleneb eelnevast, et EAS ei ole rikkunud SA-le IVTA toetust andes

määruse nr 7 nõudeid ega andnud määruse nr 7 alusel ka ebaseaduslikku riigiabi ELTL § 107

lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et käesoleva vaidluse asjaoludel

kaebajatele tekkinud kahjul ei saa olla otsest põhjuslikku seost rahastamisperioodil 2014–2020

SA-le IVTA antud toetusega3, kuid sellel perioodil kehtival siseministri 13.02.2015 määrusel

nr 4 „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringute andmise tingimused ja

kord“ ei ole osas, mis puudutab SA-d IVTA, põhimõttelisi erinevusi määrusega nr 7 võrreldes.

43. Seonduvalt kaebajate väitega, et keelatud riigiabiks on ka riigile kuulunud maa tasuta

andmine SA-le IVTA, on asjakohased eespool toodud järeldused, mis puudutavad SA IVTA

asutamist eesmärgiga taaselustada avalikule sektorile kuuluvat maad, SA IVTA põhikirjalist

eesmärki arendada välja Ida-Virumaal asuvaid tööstusalasid ning piirangut, mille kohaselt ei

tohi SA IVTA kasutada oma tulusid muuks kui põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks –

nende asjaolude tõttu ei saa ka SA-le IVTA Narva tööstuspargi arendamiseks maade andmist

käsitada riigiabina. Ringkonnakohus lisab, et osas, milles SA-le IVTA võõrandati riigivara

tasuta riigivaraseaduse (RVS) § 33 lg 1 p 2 alusel (s.o põhjusel, et see oli SA-le vajalik tema

põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks), peab SA IVTA kooskõlas RVS § 33 lg-ga 3 riigilt

saadud kinnisasja edasi võõrandamisel hüvitama riigile 65% kinnistu harilikust väärtusest, mis

sellel oli tema poolt omandamise hetkel. Hüvitis tuleb riigi tuludesse kanda viie aasta jooksul

tehingu päevast arvates. Rahandusministeeriumi väitel on SA IVTA seda kohustust osa

kinnistute puhul juba ka täitnud.

44. Eelnevat arvestades tuleb jätta kaebajate kahjunõuded rahuldamata ainuüksi selle tõttu, et

puudub avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus RVastS § 7 lg 1 tähenduses.

45. Ringkonnakohus märgib kahjunõude kohta täiendavalt siiski järgmist. Kaebuste

rahuldamine eeldab muu hulgas, et kaebajatele on tekkinud kahju ning kaebajate poolt riigile

etteheidetud tegevuse (SA-le IVTA toetuse ja tasuta maade andmise) ning kaebajatele

tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos.

46. RVastS § 7 lg 3 järgi hüvitatakse nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu.

VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara

väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus,

ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas

mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas

kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4

järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt

tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

47. RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4 alusel peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui

asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju

on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb

3 SA IVTA sai nimetatud määruse alusel toetust Narva Kulgu Tööstuspargi infrastruktuuri välja ehitamiseks;

ehitustööd jätkuvad ja projekt lõppeb 31.05.2019, vt https://www.struktuurifondid.ee/et/narva-kulgu-

toostuspark-narva-logistika-ja-toostuspargi-2-etapp-60-ha-taristu-rajamine-2014

3-16-871

21(23)

juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat

sündmust toimunud (Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-2-1-129-13, p 23). Kahju ei pea olema

teo vahetu tagajärg ning põhjuslik seos võib väljenduda ka sündmuste jadas, mille kahju

tekitaja oma tegevusega loob (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12). Põhjusliku

seose kindlakstegemiseks kasutatakse elimineerimismeetodit, s.o tuleb küsida, kas kahju oleks

tekkinud, kui õigusvastast tegu poleks toimunud. Avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitamise

üle vaidlemisel peab kahju kannatanud isik saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks

muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kahju tekitanud isiku

käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga ning ta on tulust ilma jäänud just avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu (vt Riigikohtu 30.03.2016 otsus nr 3-2-1-157-15, p

13; vt ka Euroopa Kohtu otsus C-173/03, p 45 ja seal viidatud lahendid). Käesoleva vaidluse

kontekstis tuleb täiendavalt silmas pidada, et kahju hüvitamine ei tohi tuua kaasa lubamatu

konkurentsieelise andmist hoopis kaebajatele (vt nt Euroopa Kohtu otsus nr C-368/04, p-d 50

ja 57).

48. Kaebaja I kahju seisneb aastatel 2012–2017 kantud tööstuspargi arendamise ja käitamise

kulutustes (tegevus-, tööjõu-, viivise- ja intressikulud kokku 1 407 407,79 eurot; vt täpsem

arvestus IV kd, tl 119), mis kaebaja I väitel osutusid kasututeks, sest riik andis SA-le IVTA

keelatud riigiabi, nimetatud isik sai müüa oma tööstuspargi kinnistuid turuhinnast madalama

hinnaga ja selle tõttu ei saanud kaebaja II müüa kinnistuid kaebajate arendatavas

tööstuspargis.

49. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui eeldada kaebajal I sellise kahju tekkimist

(ringkonnakohus ei kontrolli praegu selle kahju tekkimise tõendatust) ning riigi õigusvastast

tegevust, puudub SA-le IVTA maa ja toetuse andmise ning kaebaja I tehtud kulutuste vahel

piisav põhjuslik seos. EAS-i 25.02.2012 otsuse p-st 2.12 tuleneb kaebajale I kohustus tagada

määruse nr 7 alusel toetatud projekti eesmärgi täitmiseks vajaliku vara säilimine ja

sihtotstarbeline kasutamine vähemalt kuni 31.12.2017, vastasel korral on EAS-l õigus temalt

toetus tagasi nõuda. Seega pidi kaebaja I toetust taotledes arvestama tööstuspargi käitamise

kuludega nimetatud perioodil sõltumata sellest, millises mahus ja millise hinnaga õnnestub

tööstuspargis kinnistuid müüa, ning konkureerivas tööstuspargis kinnistute müümisel puudub

nende kulude tekkimise või nende mõttekusega otsene seos. Lisaks on kaebaja II müünud

kõnealuses tööstuspargis ajavahemikus 2012–2015 vähemalt kolm kinnistut (III kd, tl 132–

144) ning ka nende ettevõtjate leidmiseks ja nende tegutsemise toetamiseks tuli kaebajal I

tööstuspargi arendamise ja käitamise kulusid kanda. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja I peab

end elujõuliseks ettevõtteks ja plaanib tööstuspargi arendustega jätkata, sh planeeritakse

kaebajate arendatavale alale äri- ja kaubanduskeskusi ning büroohooneid, nagu ka juba

24.11.2009 EAS-le esitatud taotluses märgiti (vt www.narvapark.ee ja arendusplaane

tutvustav presentatsioon, III kd, tl 97–105; kaebaja I 2015. a majandusaasta aruanne, mille

järgi plaanitakse jätkata tööstuspargi rajamise 2. etapiga, I kd, tl 100; vt ka Ida-Viru maakonna

arengukava 2014–2020, lk 31 ja kaebaja 22.06.2016 menetlusdokument, I kd, tl 164). Ka

potentsiaalsete uute klientide leidmiseks on olnud vaja nt kommunikatsioone hooldada, kanda

turunduskulusid jne.

50. Kaebaja II kahju seisneb tööstuspargi kinnistute müügist saamata jäänud tulus, täpsemalt

kaebaja I poolt EAS-le esitatud taotluses prognoositud müügihinna ja konkurentsimoonutuse

tõttu reaalse müügihinna vahes (kokku 4 922 154,56 eurot; vt kahju suuruse arvestus III kd, tl

76–80). Kaebaja II on selgitanud, et plaanis koostöös kaebajaga I müüa viie aasta jooksul

pärast kaebaja I projekti lõppemist ca 20 ha maad, kuid SA-le IVTA antud ebaseadusliku

3-16-871

22(23)

riigiabi ja sellega kaasnenud konkurentsimoonutuse tõttu on õnnestunud müüa vaid 3 kinnistut

(kokku ca 1,5 ha).

51. Ringkonnakohtu hinnangul on küsitav, kas kaebajal II on üldse kahju tekkinud (kinnistute

müügist tulu saamata jäänud). Kaebajal II on tööstuspargi kinnistud jätkuvalt alles (v. a kolm,

mis on juba müüdud) ja see, et kinnistute müük ei ole edenenud soovitud tempos, ei tähenda,

et nende müümine tulevikus kaebaja I taotluses prognoositud hinnaga oleks võimatu,

arvestades nt üldist kinnisvarahindade tõusu. Näiteks SA IVTA müüb praegu oma Narva

tööstuspargis kinnistuid juba hinnaga 15 eurot ruutmeetri kohta, s.o oluliselt kallimalt kui

2011–2012 aastatel.4

52. Mis puudutab põhjuslikku seost, siis ei ole kaebaja II viidanud ühelegi konkreetsele

tehingule, mis tal jäi riigi poolt SA-le IVTA maade ja toetuse andmise tõttu sooritamata, s.o ei

ole tõendanud, et tal oli konkreetse tööstuspargi kinnistu müügi reaalne võimalus, mis nurjus

riigi tegevuse tõttu. Näiteks pole kaebuses välja toodud ühtki juhtumit, kus SA IVTA oleks

tema osalusel arendatud tööstuspargis kinnistut osta sooviva kliendi kaebajatelt madalama

hinna tõttu „üle löönud“. Tulu saamise kavatsuse ja võimalusena (s.o tulu saamise

tõenäosusena) ei saa käsitada pelgalt EAS-i toetatud projektis märgitud prognoosi või lootust

kinnistuid teatud ajal ja hulgal soovitud hinnaga müüa. Abstraktsel saamata jäänud tulul

puudub riigi tegevusega piisav põhjuslik seos, kuid ringkonnakohus märgib täiendavalt

järgmist.

53. Kaebaja II on välja toonud, et äriplaani kohaselt pidi kaebajate arendatav tööstuspark

olema Narva piirkonnas ainus, seega oleksid saanud seal müüa kinnistuid esialgu

prognoositud hinnaga. Samas oli kaebaja I poolt EAS-le taotluse esitamise ajaks juba olemas

Narva Linnavolikogu 25.09.2009 määrusega nr 27 kehtestatud Narva linna arengukava 2008–

2014, milles nähti sel perioodil ette nelja tööstuspargi arendamine Narva piirkonnas (vt I kd, tl

74). Kaebajale I oli EAS-le 14.11.2009 taotluse esitamise ajal teada, et MKM ja kohalikud

omavalitsused plaanivad ühendada piirkonna senised tööstuspiirkonnad üheks sihtasutuseks

(s.o moodustades SA IVTA), millele riik eraldab üle 800 ha maad; samuti oli kaebajale I

teada, et tööstusparkide otseinvesteeringu mahuks oli planeeritud ca 12 miljardit krooni (I kd,

tl 37). Kaebaja I on taotlusele lisatud tasuvusanalüüsis märkinud, et ei suuda üksi katta

piirkonna kogu nõudlust ja loodava SA IVTA tegevus loob pigem sünergiat kui keerulist

konkurentsiolukorda (I kd, tl 37). Seega on ilmne, et kaebaja I arvestas taotluse esitamise ajal

teiste tööstusparkide rajamisega Narva piirkonda. Kuna kaebajatel on sama juhatuse liige, sai

eeltoodud asjaoludega arvestada ka kaebaja II. Asjaolu, et kaebaja I lootis tasuvusanalüüsis

tööstuspargi kommunikatsioonide ehitustööd valmis saada ja olla klientide teenindamiseks

valmis juba 2010. a sügisel (lk 18, 32), kuid see plaan ei realiseerunud, ei saa olla tingitud

riigi poolsest abist SA-le IVTA, vaid oli äririsk, millega tuli arvestada (vt kaebaja I

24.11.2009 taotluse tasuvusanalüüsi lk 38 kirjeldatud riske). Seda eriti arvestades, et kaebajate

tööstuspargil oli SA IVTA tööstuspargiga võrreldes oluline ajaline edumaa – EAS otsustas

anda kaebajale I toetust 25.02.2010, kuid SA IVTA asutati alles 24.05.2010 ja sai EAS-lt

määruse nr 7 alusel toetust Narva tööstuspargi I etapi taristu väljaehitamiseks 17.03.2011. Ka

kaebaja I on välja toonud, et teede ja tehnovõrkude ehitustööd venisid aasta võrra hoopis

Skanska AS süül (vt Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus lk 15), millel võib olla

seos sellega, et kaebajate tööstuspark ei olnud klientide vastuvõtuks valmis loodetud ajal ning

kaebajad ei saanud oma ajalist eelist SA IVTA ees ära kasutada.

54. Põhjusliku seose hindamisel tuleb veel arvestada, et sellel, et kaebajate tööstuspargis ei

edenenud kinnistute müük sama hästi kui SA IVTA tööstuspargis, võis olla mitmeid muid

4 http://www.ivia.ee/toostuspargid/narva-toostuspark/

3-16-871

23(23)

põhjusi peale SA IVTA tööstuspargi kinnistute soodsama müügihinna, nt turundustöö

tulemuslikkus (väidetavalt alustas kaebaja I müügitööd juba 2010. a aprillis, kuid see ei viinud

ühegi tehinguni, kuigi kaebajatel oli SA-ga IVTA võrreldes ajaline edumaa – vt I kd, tl 42–45

ja 64), tööstuspargi asukoha atraktiivsus (SA IVTA tööstuspark asub Narva linnas, kus on

läheduses ka teisi ettevõtjaid jm linnakeskkonna eelised), tööstusparki asuvale ettevõtjale

pakutavate lisateenuste hulk (kaebaja I 24.11.2009 taotluses on märgitud, et lisateenuseid ei

plaanita kalli hinna tõttu osutada), erinevad sihtgrupid (Ida-Viru maakonna arengukava 2014–

2020 lk-l 31 on märgitud, et SA IVTA Narva tööstuspark on ainus, millel oli 01.01.2015

seisuga tootmisettevõtete vajadusi arvestav taristu; kaebajate tööstuspark oli arengukavas

märgitu

kohaselt

suunatud

tööstus-

ja

logistikaettevõtetele

ning

kaubandus-

ja

teenindusettevõtetele) vms. Lisaks ei saa eeldada, et kõik ettevõtjad, kes soetasid kinnistu SA

IVTA Narva tööstuspargis, oleksid ostuotsuse teinud ka siis, kui Narva piirkonnas oleks olnud

ainult kaebajate tööstuspark, arvestades ühelt poolt kaebajate poolt soovitud hinda,

tööstuspargi asukohta, lisateenuseid, taristu eripärasid jms ning teiselt poolt ettevõtjate

spetsiifilisi vajadusi ja valmisolekut kaebajate soovitud hinna eest kinnistut soetada.

55. Kokkuvõttes on Vabariigi Valitsus järjekindlalt viidanud piisava põhjusliku seose

puudumisele, kuid kaebaja II ei ole omalt poolt tõendanud, et tema enda või kolmandate

isikute tegevusest tulenevad või üldisest majanduskeskkonnast tingitud tegurid ei mõjutanud

temal tulu saamata jäämist ning tulu jäi saamata just riigi poolt SA-le IVTA tekitatud

konkurentsieelise tõttu.

56. Eelnevat arvestades tuleb jätta mõlema kaebaja kahjunõue rahuldamata.

IV

57. Kaebajad ei ole esitanud apellatsioonimenetluses sisulisi vastuväiteid halduskohtu

seisukohtadele, mis puudutab Euroopa Kohtult eelotsuse küsimata jätmist, viidates

üldsõnaliselt oma varasemate taotluste juurde jäämisele. Seetõttu ringkonnakohus sellel

küsimusel pikemalt ei peatu, märkides vaid, et EAS-i tagasinõuete õiguspärasus sõltub

käesolevas asjas eeskätt kaebaja I projekti eesmärkidele ja tegevustele antavast hinnangust,

mitte Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisest (s.o hinnang kulude abikõlblikkusele on fakti

küsimus). Kuna kaebajate kahjunõuded tuleb jätta rahuldamata sõltumata sellest, kas SA-le

IVTA on antud ebaseaduslikku riigiabi, puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust ka

seoses kahjunõuetega.

58. Kokkuvõttes jäävad mõlemad apellatsioonkaebused täies ulatuses rahuldamata ning

halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega osas, mis puudutab kaebaja I tühistamisnõuete rahuldamata jätmist.

Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb aga täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega

kaebajate kahjunõudeid puudutavas osas.

59. Kaebajate menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel ja vastustajate menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)