3-18-399/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.03.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-399

Haldusasi

XX kaebus kohustada Justiitsministeeriumi tunnustama

välisriigi kutsekvalifikatsiooni

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Alar Must

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.08.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.08.2018 otsus ning teha asjas uus otsus, millega

jätta XX kaebus rahuldamata.

3. Menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.04.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-399

2(13)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX on omandanud Läti Vabariigis patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni ning tema

kutsekvalifikatsiooni

on

tunnustatud

ka

Leedu

Vabariigis.

Soovides

tegutseda

patendivolinikuna Eestis, esitas ta Justiitsministeeriumile 04.05.2017 taotluse (täiendatud

28.06.2017, 30.08.2017 ja 13.10.2017) tunnustada välisriigi kutsekvalifikatsiooni leiutise ja

mikrolülituse topoloogia, kaubamärgi ja tööstusdisainilahenduse ning geograafilise tähise

valdkonnas.

2. Justiitsministeerium (JuM) tunnustas 26.01.2018 otsusega nr 18-1/23-1 XX kutse-

kvalifikatsiooni leiutise ja mikrolülituse topoloogia ning kaubamärgi, tööstusdisainilahenduse

ja geograafilise tähise valdkonnas tingimusel, et ta sooritab sobivustesti patendivoliniku

kutsetegevusega seonduvatel teemadel.

Läti Vabariigi pädev asutus on tunnustanud XX kutsekvalifikatsiooni Läti patendivoliniku

kutsealal töötamiseks. Samuti omab XX patendivoliniku töös vajalikku kõrgharidust. Seega

vastab XX VKTS § 10 tingimustele.

Läti ja Eesti tööstusomandi õiguskaitse valdkonna normistikud erinevad oluliselt VKTS § 13

lg 2 tähenduses, mistõttu ei ole võimalik XX kutsekvalifikatsiooni automaatselt tunnustada.

Erinevalt Eestist ei kaitsta Lätis leiutisi kasuliku mudelina. Oluliselt erinevad ka registreerimis-

ja vaidlustusmenetlused Patendiametis ning tööstusomandi apellatsiooni-komisjonis. Erinevalt

Eestist puudub Lätis leiutiste valdkonnas ekspertiisisüsteem, mille tõttu pole Läti liitunud

patenditaotluste menetlemise kiirtee pilootprogrammiga (Global Patent Prosecution Highway,

edaspidi GPPH). Programmis osalev patendiamet kasutab patenditaotleja nõudel teiste

osalevate patendiametite poolt sama patenditaotluse kohta tehtud patendiekspertiisi tulemusi ja

teeb patenditaotluse ekspertiisi kiirendatud korras. Eesti liitus programmiga 06.07.2015 ning

leiutiste valdkonnas tegutsemiseks peavad patendivolinikul olema põhjalikud teadmised nii

programmist kui ka patendiseaduses reguleeritud patendiekspertiisiga seonduvast. Eestis

tegutseval patendivolinikul peavad olema põhjalikud teadmised ka patendivoliniku

kutsetegevuse õiguslikest alustest, sh patendivolinikuna tegutsemise üldtingimustest,

kutsenõuetest ning järelevalvest ja tsiviilkohtumenetlusest kutsetegevusega seonduvas ulatuses.

Korvamismeetmete kohaldamine on vajalik, kuna XX pole omandanud vajalikku kompetentsi

täiendkoolituse või töökogemusega. XX on Eestis teinud väikese arvu üksikuid toiminguid,

mille põhjal ei saa omandada Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat töökogemust ja

kompetentsi; tehtud toimingud ei kinnita Eesti normistiku tundmist. XX pole nimetanud

konkreetseid Patendiameti seminare või loenguid, kus ta oleks isiklikult osalenud.

Rahvusvahelistel seminaridel ja konverentsidel, kus XX väidetavalt osales, ei olnud teemaks

Eesti tööstusomandi õigus ja praktika. Patendivoliniku kutsetunnistus Lätis ja Leedus ei välista

XX kompetentsi kontrollimist valdkondades, milles Eesti ja Läti seadusandlus oluliselt

erinevad. VKTS kohaselt ei pea kutsekvalifikatsiooni tunnustama automaatselt. See kohustus

ei tulene ka sellest, et XX-l on õigus tegutseda Eesti advokatuuri assotsieerunud liikmena.

Sobivaks korvamismeetmeks on sobivustest, et hinnata kompetentse Eesti normistike kohta

patendivoliniku kutsetegevusega seonduvates valdkondades ja teemadel, milles Eesti ja Läti

seadusandlus oluliselt erinevad, s.o patendivoliniku kutsetegevuse õiguslikud alused, sh

patendivolinikuna tegutsemise üldtingimused ja kutsenõuded ning järelevalve patendivoliniku

kutsetegevuse üle (patendivoliniku seadus – PatVS); leiutise ja mikrolülituse topoloogia ning

kaubamärgi, tööstusdisainilahenduse ja geograafilise tähise õiguskaitsealaste toimingute

tegemine Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (patendiseadus, kasuliku

mudeli seadus, mikrolülituse topoloogia kaitse seadus, tööstusomandi õiguskorralduse aluste

seadus, kaubamärgiseadus, tööstusdisaini kaitse seadus, geograafilise tähise kaitse seadus ning

3-18-399

3(13)

nende rakendusaktid); GPPH pilootprogramm, Eesti deklaratsioonid ja reservatsioonid

rahvusvaheliste kokkulepetega ühinemisel kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja

geograafiliste

tähiste

õiguskaitse

valdkonnas;

tsiviilkohtumenetlus

patendivoliniku

kutsetegevusega seonduvas ulatuses (tsiviilkohtumenetluse seadustik).

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse JuM kohustamiseks võtma vastu haldusakt,

millega tunnustatakse tema välisriigi kutsekvalifikatsiooni.

1)

Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art

56 nõuab piirangute kaotamist teenuste osutamisel – tegemist on ühe Euroopa Liidu

põhivabadusega (otsused kohtuasjades C-456/05 ja C-511/06). Meetmed, mis keelavad,

takistavad või muudavad teenuse osutamise vähematraktiivseks, piiravad selle vabaduse

kasutamist. Erialase kvalifikatsiooni erinevuste korral on liikmesriigil õigus kontrollida taotleja

kutsekvalifikatsiooni. See on lubatud juhul, kui välisriigi diplom või olemasolev välisriigi

kutsekvalifikatsioon ja kogemused ei anna vajalikku kvalifikatsiooni samaväärse positsiooni

saavutamiseks asukohariigis. Välisriigi diplomi samaväärsus peab toimima eksklusiivselt

teadmiste ja kvalifikatsiooni tasemel, mida selle omanikul kõnealuse diplomi alusel eeldatakse

olevat, arvestades õpingute laadi ja kestust ning diplomiga seotud praktilist koolitust (Euroopa

Kohtu otsus kohtuasjas C-340/89).

2)

Kaebajal on vajalik kogemus ja kvalifikatsioon patendivoliniku teenuse osutamiseks

Eestis. Ta on esitanud vajalikud dokumendid, et näidata piisavat haridust, teadmisi ja kogemust,

nagu haridusalased diplomid, Läti ja Leedu patendiameti sertifikaadid patendivoliniku staatuse

saamiseks kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja patentide valdkonnas. Läti ja Leedu

kõrval on kaebajal kogemusi ka Eestis ja mujal Euroopa Liidus. Ta on teinud koostööd

patendivolinikega Eestis (MK, JO, Patendibüroo AAA patendivolinikud). JuM võttis otsuse

tegemisel arvesse vaid aastatetagust koostööd JO ja Patendibürooga AAA. Samas on kaebaja

alates 2012. aastast teinud koostööd MK-ga, kelle kirjaliku selgituse kohaselt on kaebaja

kinnitanud Eestis üle 20 Euroopa patendi ning tegelenud ka kaubamärgi kaasustega, osaledes

nõutavate dokumentide ettevalmistamises. Seega on kaebajal olemas vajalik kogemus,

tegutsemaks Eestis patendivolinikuna. JuM viitas asjakohatutele asjaoludele, jättes

tähelepanuta kaebaja viimase viie aasta kogemuse ja üldised teadmised intellektuaal-omandi

valdkonnas.

3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide

tunnustamise kohta, mida on muudetud direktiividega 2006/100/EÜ, 2013/25/EL ja

2013/55/EL (edaspidi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiiv) art 14 kohaselt võib nõuda

sobivustesti üksnes siis, kui kutsekvalifikatsiooni nõuded Eestis ja välisriigis oluliselt erinevad,

s.o juhul, kui koolitus on hõlmanud oluliselt erinevat haridussüsteemi kui välisriigi formaalne

kvalifikatsioon ette näeb. Kuna seadustes ja tavades on vähe erinevusi, pole art 14 nõuded

täidetud ja sobivustesti nõuda ei saa. Eesti kasuliku mudeli regulatsioon ei erine oluliselt Lätis

ja teistes riikides innovatsioonide registreerimisest. Kaebaja on omandanud teadmised kasuliku

mudeli kontseptsioonist Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni eeskirjade järgi.

Kaebaja on teadlik patendivolinikule esitatavatest nõuetest ja sisust, mistõttu on tema

kvalifikatsioon ja kogemus piisav, et teda Eestis patendivolinikuna tunnustataks. Asjaolu, et

Läti ei ole GPPH liige, ei ole käsitatav olulise erinevusena. GPPH üksnes hõlbustab taotluste

läbivaatamist olemasolevate patendiuuringute ja läbivaatamistulemuste abil. Kaebaja on

omandanud teadmised GPPH-st. JuM pole loetlenud ja analüüsinud konkreetseid erinevusi

kaubamärgi- ja tööstusdisainilahenduste valdkonnas. Asjaomased seadused on üsna sarnased.

Euroopa Liidus on kaubamärkide ja tööstusdisainilahenduste õigus ühtlustatud, mistõttu ei saa

normistikud liikmesriigiti oluliselt erineda. Eesti avaldused ja reservatsioonid rahvusvaheliste

kokkulepete kohta on avalikult kättesaadavad ning kaebaja on nendest teadlik.

3-18-399

4(13)

4)

JuM väide nõupidamise kohta teiste patendivolinikega ei ole objektiivne, kuna pole

olemas isikut, kellel oleks patendivoliniku kvalifikatsioon nii Lätis kui ka Eestis. Viited

konkreetsele ja ainulaadsele Eesti õiguskaitsealasele normistikule on käsitatavad kaudse

diskrimineerimisena, kuna selliselt on kõik Euroopa Liidu kodanikud kohustatud läbima

kvalifikatsioonieksami, kuigi neil on selles valdkonnas piisavad teadmised ja kogemused.

Kaebaja on Eestis advokaadina tegutsedes puutunud kokku tsiviilkohtumenetluse seadustikuga.

Kaebaja advokaadibürool on alates 2007. aastast Eestis filiaal, kus tegeletakse muu hulgas

intellektuaalomandiga seotud kaasustega. Sellest järeldub, et kaebajal on kogemus Eesti

õiguskaitsealal üldiselt, mh kaubamärgi, patendi ja tööstusdisainilahenduste valdkonnas.

4. Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Materiaalõiguse osas on Euroopa Liidu liikmesriikide normistikud paljuski sarnased.

Kaubamärgi ja tööstusdisainilahenduse puhul on need ühtlustatud või ühtlustamisel. Leiutiste

valdkonnas on ühtlustamine toimunud üksikutes küsimustes, kuid enamik Euroopa riike on

seadusandluse

ja

kohaldamispraktika

kohandanud

Euroopa

patentide

väljaandmise

konventsiooni (Euroopa patendikonventsioon) ja Euroopa Patendiorganisatsiooni apellatsiooni-

kodade praktikaga. Kaebajalt ei nõuta sobivustesti sooritamist valdkondades, kus normistik on

ühtlustatud, vaid valdkondades, mis pole ühtlustatud ja liikmesriikide normistikud on erinevad.

Lätis hariduse ja patendivoliniku kutse omandanud isikult ei saa eeldada Eestis kehtiva õiguse

tundmist. Olulise erinevuse tuvastamiseks VKTS § 13 lg 2 tähenduses pole nõutav seaduse

sätete üksikasjalik võrdlus. See muudaks kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetluse

ülemäära koormavaks, mis ei ole normide eesmärk. Kaebaja ei ole välja toonud, missuguseid

konkreetseid normistikke tuleb üksikasjalikult võrrelda.

2) Euroopa Liidu tasandil on kaubamärkide ja tööstusomandi valdkonda soovitud reguleerida

piiratud ulatuses (direktiivi 2008/95/EÜ preambuli p-d 4 ja 6, direktiivi 98/71/EÜ preambuli

p-d 5 ja 6). Menetlusreeglite, sh patendiametite ja apellatsioonikomisjonide menetlused ning

kohtumenetlused, kehtestamine on liikmesriikide otsustada. Erinevalt Eestist ei tehta Lätis ega

Leedus leiutise uudsuse ega tehnika taseme ekspertiise – seega pole nende riikide

patendiametite puhul olemas metoodikat, mida saaks võrrelda Eesti Patendiameti metoodikaga.

Erinevate riikide seadused leiutiste valdkonnas ei ole ega peagi olema ühtlustatud. PatVS § 14

lg 1 p 5 kohaselt peab patendivoliniku kandidaat olema töötanud patendivoliniku juures

järjepidevalt neli aastat, mis kinnitab asjaolu, et patenditaotluste menetlemise metoodika

omandatakse pikema aja jooksul. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema koostöö mõne

patendivolinikuga oleks olnud niivõrd tihe, et see oleks võrreldav nelja-aastase töökogemusega

patendivoliniku

juures.

Ka

patendivolinike

kutseeksamil

kontrollitakse

põhjalikult

eksamineeritavate teadmisi, mis puudutavad Patendiametis kasutatavat metoodikat, mistõttu

puudub alus kaebaja teadmiste kontrollimata jätmiseks.

3) Lätis ja Leedus ei kaitsta leiutisi kasuliku mudelina. Seda ei käsitle ka Euroopa

patendikonventsioon. Pariisi konventsioon käsitleb vaid kasuliku mudeli prioriteediõigust. Eesti

kasuliku mudeli seadus sätestab mitmed erinevused, mis teiste riikide seadustes puuduvad või

on olemas sarnasel kujul ainult üksikutes riikides. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks Eestis

omandanud arvestatava kogemuse kasulike mudelite õiguskaitsega seotud toimingute

tegemisel.

4) Kaebaja teadmisi on vaja kontrollida ka GPPH ja Eesti deklaratsioonide ja reservatsioonide

osas, kuna neid teadmisi ei saa eeldada isikult, kes tegutseb Lätis ja Leedus patendivolinikuna.

Asjaolust, et need materjalid on kättesaadavad, ei saa järeldada, et kaebaja oleks nendega

piisavalt tutvunud. Sobivustestiga kontrollitakse, kas kaebaja tunneb vastavaid normistikke ja

nende kohaldamispraktikat. Kaebaja paljasõnalisest kinnitusest ei piisa.

3-18-399

5(13)

5) Kaebaja esitatud tõenditest ei nähtunud, et ta oleks omandanud teadmised Eesti-

spetsiifilistest normistikest, et tunnustada tema kutsekvalifikatsiooni patendivolinikuna

korvamismeetme kohaldamiseta. Kaebaja on teinud väikese arvu toiminguid, mille põhjal ei ole

võimalik omandada patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat töökogemust ja kompetentsi.

Kaebaja väited tööstusomandit ja kohtumenetlust puudutava kogemuse kohta on üldsõnalised.

Vaatamata JuM päringutele ei esitanud kaebaja nimekirja või kokkuvõtet tehtud töödest, millest

nähtuks tööstusomandi valdkond ja toimingu liik ning tasustatud töötundide arv aastate lõikes.

6) Sobivustest võimaldab kaebaja kompetentse hinnata kõige tõhusamalt ja kaebajat kõige

vähem koormaval viisil. Patendivoliniku kutsealal töötamine eeldab asjaomaste Eesti

õigusaktide täpset tundmist ning õigusaktidega seotud abistamine ja nõustamine on

patendivoliniku kutseala oluline ja püsiv osa. VKTS § 13 lg 4 p 1 alusel võib nõuda sobivustesti

sooritamist sõltumata taotleja valikust.

7) Sellest, et kaebaja võeti vastu Eesti Advokatuuri, ei saa järeldada, et kaebajal on piisav

kvalifikatsioon ja kogemus Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks. Advokatuuriseaduse

(AdvS) § 65 lg 1 kohaselt võetakse välisriigi advokaat vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks

ilma vandeadvokaadi eksamita üksnes juhul, kui tema kutsekvalifikatsiooni on vastavalt VKTS

sobivustestiga tunnustatud. Kaebaja vandeadvokaadi kutsekvalifikatsiooni pole Eestis

tunnustatud. Kaebaja on võetud advokatuuri assotsieerunud liikmena, mitte vandeadvokaadina.

Assotsieerunud liige võib kohtus klienti esindada üksnes koostöös vandeadvokaadiga.

Patendivolinik võib tööstusomandi alaste vaidluste lahendamisel kliente maakohtus ja

ringkonnakohtus esindada iseseisvalt. Kaebaja ei ole osutanud, et ta oleks advokatuuri

assotsieerunud liikmena mõnes kohtumenetluses osalenud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 24.08.2018 otsusega kaebuse, tühistas JuM 26.01.2018

otsuse nr 18-1/23-1, kohustas vastustajat tegema uus otsus kaebaja taotluse kohta tunnustada

teda Läti Vabariigis omandatud patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni ning jättis menetluskulud

poolte endi kanda.

1)

VKTS § 13 lg 1 p 2 kohaselt võib pädev asutus nõuda VKTS §-s 10 või 11 nimetatud

tingimustele vastavalt taotlejalt sobivustesti sooritamist või kuni ühe aasta pikkuse

kohanemisaja läbimist, kui esinevad samas sättes nimetatud olulised erinevused. VKTS § 13 lg

2 järgi käsitatakse oluliste erinevustena VKTS § 5 lg 1 tähenduses kompetentse

ainevaldkondades või teemadel, mis on reguleeritud kutsealal tegutsemiseks olulised ning mille

käsitlemise kestuse ja sisu poolest erineb taotleja läbitud õppekava märkimisväärselt Eesti

õppekavast. Vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, et patendivoliniku kutsekvalifikatsioonid

Eestis ja Lätis erinevad oluliselt kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiivi või seda ülevõtva

VKTS mõttes. Vastustaja on märkinud, et materiaalõiguse osas on Euroopa Liidu liikmesriikide

regulatsioonid paljuski sarnased, kuid on kaebaja puhul kahtluse alla seadnud Eesti-spetsiifiliste

teadmiste olemasolu. Siinkohal on vastustaja teinud kaalutlusvea. Kutsekvalifikatsioonide

võrdlemine on küllaltki formaalne protsess ning põhjalikud teadmised kutsetegevuse erisustest

konkreetses Euroopa Liidu liikmesriigis ei saa olla kutsekvalifikatsiooni tunnustamise

eelduseks. See seaks Euroopa Liidu aluspõhimõtete rakendatavuse kahtluse alla enamiku

ametite puhul, kuna seadusandlused Euroopa Liidu liikmesriikides varieeruvad. Sobivustest,

mida pealegi tuleb sooritada konkreetse liikmesriigi riigikeeles, mille rääkijaid ei ole arvukalt,

kujutab endast märkimisväärset vaba liikumise piirangut teises Euroopa Liidu liikmesriigis

patendivoliniku kvalifikatsiooni omandanud isiku suhtes. Patendivoliniku kutse ei ole ka

selline, millele kohalduvad Euroopa Liidu õigusest tulenevad erisused, nagu advokaadid või

notarid.

2)

Äratuntav ei ole oluline erinevus Läti ja Eesti patendivolinike kutsekvalifikatsioonide

nõuetes kasuliku mudeli normistikku puudutavas osas, arvestades, et patendi taotlemine on

3-18-399

6(13)

keerulisem protseduur kui leiutise kaitsmine kasuliku mudelina. Kaebaja väitel ei ole kasuliku

mudeli normistik Eestile ainuomane. Vastustaja ei ole kohut veennud selles, et Eesti süsteem

oleks sedavõrd unikaalne, et seda tuleks käsitada olulise erinevusena VKTS ja Euroopa Liidu

õiguse mõttes. Olulise erinevusena kutsekvalifikatsioonis ei saa käsitada siseriiklike

menetluskordade (registreerimis- ja vaidlustamiskord Patendiametis ja tööstusomandi

apellatsioonikomisjonis) erinevust. Vastustaja ei ole tõendanud, et siseriiklik menetluskord

Eestis erineks oluliselt korrast Lätis. Samuti on vastustaja põhjendamatult suurt tähtsust

omistanud Eesti ja Läti süsteemide erinevusele seoses ekspertiisiga. Arvestades, et

patenditaotluste ekspertiisi näeb ette ka Euroopa patendikonventsioon, jääb selgusetuks, kas

Eesti ekspertiisisüsteem on niivõrd unikaalne, et võiks tekitada raskusi isikule, kes suudab

leiutisele taotleda Euroopa patenti. Kohus peab usutavaks, et isik, kes selles valdkonnas

tegutseb, suudab Eesti siseriiklikud nüansid endale selgeks teha ning selleks ei ole vajalik

sobivustesti teha.

3)

GPPH sisuks on sellise patenditaotluste menetlemise süsteemi rakendamine, mille puhul

osalev patendiamet kasutab patenditaotleja nõudel teiste osalevate patendiametite poolt sama

patenditaotluse suhtes tehtud patendiekspertiisi tulemusi ja teeb patenditaotluse ekspertiisi

kiirendatud korras. Vastav menetluslik erinevus Lätiga ei oma samuti olulist erinevust

kutsekvalifikatsiooni mõttes, kuna see ei muuda olemuslikult patentide taotlemist.

4)

Põhjendatud ei ole sobivustesti nõuda ka Eesti deklaratsioonide ja reservatsioonide osas,

kuna siseriikliku õiguse detailne tundmine ei saa olla kutsekvalifikatsiooni tunnustamise

eeltingimuseks. Vastavad teadmised on patendivolinikul võimalik omandada kutsetegevuse

käigus konkreetses liikmesriigis. Advokaadibüroo Gencs Valters on rahvusvaheliselt

praktiseeriv büroo, millel on filiaalid Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Büroo tegeleb igapäevaselt

juriidilise nõustamise ja klientide esindamisega muu hulgas kohtumenetluses. Pole põhjust

arvata, et kaebajal puudub pädevus kohtumenetluse valdkonnas. Praeguses asjas ei oma

tähtsust, kas kaebaja on advokatuuri täis- või assotsieerunud liige. Kohtus esindamiseks ei ole

nõutav, et isik oleks advokatuuri liige. Ei ole ka nõuet, et patendivolinik peab klienti kohtus

esindama isiklikult. Vastustaja on ebaproportsionaalselt suurt kaalu omistanud siseriiklikku

õigust puudutavate täienduskoolituste läbimisele. Täienduskoolituste läbimise nõue võib teatud

kutsealadel olla küll ametipidamise tingimus (nt advokaatidel), mitte aga kutsekvalifikatsiooni

tunnustamise eeldus.

5)

Kui ka nõustuda vastustajaga, et kutsekvalifikatsiooni tingimused Eestis ja Lätis on

erinevad, nõuavad direktiiv ja VKTS, et enne sobivustesti sooritamise või kohanemisaja

läbimise nõudmist peab pädev asutus kindlaks tegema, kas taotleja kompetentsid, mille ta on

omandanud mis tahes riigis töökogemuse või tasemehariduse kaudu või selle väliselt ning mille

omandamist on asjaomane välisriigi asutus kinnitanud, katavad osaliselt või täielikult olulisi

erinevusi. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on pikaajaliselt teinud koostööd Eesti erinevate

patendivolinike ja -büroodega. Patendivolinik MK, kellega kaebaja on koostööd teinud alates

2012. aastast, on vastustajale 13.10.2017 saadetud kirjas kinnitanud, et on viimase nelja aasta

jooksul teinud XX-ga koostööd erinevates intellektuaalomandi küsimustes Eestis: koostöös

XX-ga on Eestis kinnitatud 20 Euroopa patenti (esitatud on loetelu); MK kinnitusel on enamiku

vajalikke tegevusi patentide kinnitamiseks teinud XX; XX on taganud patendi hooldusteenused

ja iga-aastase jälgimise teenused klientidele; MK on teinud XX-ga koostööd kaubamärkidega

seonduvatel teemadel (kirjas on toodud loetelu vastavatest kaubamärkidest ja tegevustest). Jääb

arusaamatuks, miks ei ole vastustaja võtnud arvesse kaebaja kogemusi koostööst MK-ga. MK

kinnituskirja ei ole vaidlusaluses otsuses üldse hinnatud. Vastustaja on kaebaja kogemusi

pidanud ebapiisavaks, kuid jääb selgusetuks, kui suure hulga patentide ja kaubamärkidega

tegelemist ning kui tihedat koostööd mõne Eesti patendivolinikuga peab JuM piisavaks.

Sobivustesti nõudmine vastustaja esitatud kaalutlustel on põhjendamatu.

3-18-399

7(13)

6)

Sobivustest kujutab täiendavat tõket teenuste vabale liikumisele ka seetõttu, et eksam

tuleb sooritada eesti keeles. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiiv ei sea kvalifikatsiooni

tunnustamise eelduseks konkreetse liikmesriigi keele oskamist. Keeleoskuse nõue on sätestatud

sama direktiivi art-s 53, mis paikneb direktiivi IV jaotises, mis ei käsitle tunnustamise protsessi,

vaid juba kutsealal tegutsemist. Sätte sõnastus viitab sellele, et keeleoskuse kontroll ei tohiks

olla osa tunnustamise protseduurist ja keeleoskuse puudumine ei saa olla põhjus

kutsekvalifikatsiooni tunnustamisest keeldumiseks. Liikmesriigi pädev asutus võib kontrollida

teistest

Euroopa

Liidu

liikmesriikidest

tulevate

töötajate

keeleteadmisi

pärast

tunnustamisprotsessi.

Üksnes

eestikeelse

sobivustesti

võimaldamise

vastavus

kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiivi nõuetele vajab täiendavat põhjendamist. Lisaks

tõusetub küsimus, kas selline nõue on tingimata avalikes huvides. Põhjendamatuks ei saa

iseenesest lugeda liikmesriigi riigikeele teatud tasemel valdamise nõuet, kuid teisalt tuleb

silmas pidada patendivolinike teenuse spetsiifilisust ja selle tarbijaskonna piiritletust. On

kaheldav, kas teenuse tarbijate jaoks kaalub kõrgtasemel eesti keele valdamise nõue üles

rahvusvahelist kogemust omavate patendivolinike kõrvale jäämise Eesti turult.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Justiitsministeerium palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

1)

Halduskohus on vääralt kohaldanud VKTS § 13 lõikeid 1 ja 2, kutsekvalifikatsioonide

tunnistamise direktiivi art-t 14 ning ELTL art-t 56. Halduskohtu otsusest ei selgu, millistest

Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad kohtu väidetud erisused advokaatide ja notarite

kutsekvalifikatsiooni

tunnustamisel.

Kohus

ei

ole

Eesti

ja

Läti

patendivoliniku

kutsekvalifikatsioonide erinevuste hindamisel arvestanud Eesti patendivoliniku kutsetegevuse

sisu ja kutsekvalifikatsiooni nõuete ning Euroopa Kohtu asjakohase praktikaga õiguserialade

kutsekvalifikatsioonide võrdlemisel ja hindamisel.

2)

PatVS § 2 lg-te 1 ja 4 järgi on patendivoliniku kutsetegevuseks erinevates tööstusomandi

valdkondades õigusteenuse osutamine, mille põhisisuks on isikute õigusnõustamine ja

esindamine riigiasutustes, kohtus ja vaidlustusmenetluses tööstusomandi apellatsiooni-

komisjonis. Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis saab isiku esindajaks olla

üksnes patendivolinik, kes võib ühtlasi olla esindajaks patendivaidluste lahendamisel ka

esimese ja teise astme kohtutes. Seega on tööstusomandi valdkonnas osutatav patendivoliniku

õigusteenus võrreldav advokaadi osutatava õigusteenusega. Patendivoliniku poolt toimingute

tegemine Patendiametis ja vaidlustusmenetlustes nõuab Eesti õigusaktide täpset tundmist ja

järgimist. Ebapädeva patendivoliniku tegevuse tulemusel võib õigustatud isik kaotada

võimaluse esemele õiguskaitse saamiseks nii Eestis kui ka teistes riikides. Esineb kaalukas

avalik huvi selle vastu, et õiguse Eestis patendivolinikuna tegutseda saaksid üksnes isikud,

kellel on põhjalikud teadmised Eesti seadusandlusest ning kelle kutsekvalifikatsiooni on

kontrollitud.

3)

PatVS § 14 lg 1 p-dest 3 ja 5 ning § 18 lg 1 p-st 3 ja lg-st 2 tuleneb, et patendivoliniku

kutse saamiseks peab kutse taotleja lisaks kõrgharidusnõude täitmisele olema töötanud enne

patendivoliniku kutse taotlemist vähemalt viimased neli aastat patendivoliniku juures või

patendivoliniku

äriühingus

ning

sooritama

kutseeksami.

Eestis

patendivolinikuna

tegutsemiseks on nõutav tööstusomandi õiguskaitse valdkonna seadusandluse (sh menetlus-

normide) täpne tundmine. Teadmisi tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas tegutsemiseks

kontrollitakse Eestis kõigil patendivoliniku kutset taotlevatel isikutel, sealhulgas ka Eestis

kutsekvalifikatsiooni omandanud vandeadvokaatidel.

3-18-399

8(13)

4)

JuM seisukohti toetab asjakohane Euroopa Kohtu praktika (otsused kohtuasjades C-

345/08 (Peśla) ja C-118/09 (Koller)). Kohtuasjas C-345/08 leidis Euroopa Kohus, et

vastuvõtvas liikmesriigis juriidilistel kutsealadel tegevuse alustamiseks on otsustavad

teadmised selle liikmesriigi õiguse kohta. Kohtuasjas C-118/09 märkis kohtujurist oma

ettepanekus, et diplomi tunnustamine vastuvõtvas liikmesriigis ei pea mingil juhul toimuma

automaatselt. Pigem on vastuvõtval liikmesriigil õigus kontrollida võrdlevas menetluses

välisriigi diplomi samaväärsust vastuvõtva liikmesriigi asjaomase diplomiga. Õigusvaldkonna

diplomite puhul tuleb lähtuda liikmesriikide õiguskordade erinevusest, mistõttu võib

vastuvõttev liikmesriik kooskõlas ühenduse õigusega nõuda diplomi omanikult vastuvõtva

liikmesriigi õiguse täpset tundmist.

5)

Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi art 14 p 3 näeb spetsiaalselt õiguserialade

puhul ette erandi taotleja korvamismeetme valikuvabaduse põhimõttest. VKTS § 13 lg 4 p 1

kohaselt võib pädev asutus taotlejalt nõuda sobivustesti sooritamist või kohanemisaja läbimist

sõltumata taotleja valikust muu hulgas juhul, kui reguleeritud ametikohal või kutsealal

töötamine eeldab asjaomaste Eesti õigusaktide täpset tundmist ja õigusaktidega seotud

abistamine või nõustamine on selle reguleeritud ametikoha või kutseala oluline ja püsiv osa.

VKTS § 13 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.12.2008 määruse nr 163 § 2 p 2

kohaselt on erand taotleja valikuvabaduse nõudele vandeadvokaadi ja pankrotihalduri kõrval

kehtestatud ka patendivoliniku kutse puhul. Viidatud määruse seletuskirjas on märgitud, et

erijuhud peavad olema seotud eelkõige juriidiliste erialadega (sh patendivoliniku amet), millel

ei ole võimalik töötada ilma vastava riigi õigusakte põhjalikult tundmata.

6)

Euroopa Kohtu praktikat ja patendivoliniku kutsetegevuse sisu ja kvalifikatsiooninõudeid

arvestades oli apellandil õigus seada kaebaja Lätis omandatud kutsekvalifikatsiooni

tunnustamisel tingimuseks Eesti-spetsiifiliste normistike põhjalik tundmine. Vaidlustatud

käskkirjas tuvastatud erinevused Eesti ja Läti õiguskordades tööstusomandi õiguskaitse

valdkonnas on piisavad, et kvalifitseerida need olulisteks erinevusteks VKTS § 13 lg 2 ja

kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi tähenduses.

7)

Kaebaja kokkupuudet patendivolinik JO-ga patendibüroost Lasvet ning patendi-bürooga

AAA ei saa pidada pikaajaliseks koostööks. Nimetatud büroode esindajad ei kinnitanud tihedat

koostööd kaebajaga. Vastustaja käsitles vaidlustatud haldusaktis MK kinnituskirja, asudes

seisukohale, et tegemist on väikese arvu üksikute toimingutega, mille pinnalt ei ole võimalik

omandada Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat töökogemust ja kompetentsi. Sellest

tulenevalt ei tekkinud vastustajal veendumust, et kaebaja on omandanud asjaomaste Eesti-

spetsiifiliste normistike kohta piisavad teadmised. Kaebaja esitatud materjalidest nähtuvalt on

ta teinud vaid üht kitsast formaalset toimingut – jõustanud Eestis Euroopa Patendikonventsiooni

alusel välja antud patente. Seda ei saa võrrelda patendile esmakordse õiguskaitse taotlemise

menetlusega.

8)

VKTS-st ega kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivist ei tulene nõuet, et taotleja

peaks saama sooritada sobivustesti oma emakeeles. Eesti keele oskus on Eestis patendi-

volinikuna tegutsemiseks vältimatult vajalik ning on seetõttu käsitatav patendivoliniku

kutsekvalifikatsiooni osana.

7. XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

1)

Vastustaja ei ole tõendanud ega arusaadavalt põhjendanud seisukohta, et patendivoliniku

kutsekvalifikatsioonid Eestis ja Lätis erinevad oluliselt kutsekvalifikatsioonide tunnustamise

direktiivi või seda ülevõtva VKTS mõttes. Materiaalõiguse osas on Euroopa Liidu liikmes-

riikide normid väga sarnased. Kaubamärgi ja tööstusdisainilahenduse puhul on need ühtlustatud

3-18-399

9(13)

või ühtlustamisel, leiutiste valdkonnas on ühtlustamine toimunud üksikutes küsimustes, kuid

enamik Euroopa riike on oma seadusandluse ja rakenduspraktika kohandanud Euroopa patendi-

konventsiooni ja Euroopa Patendiorganisatsiooni apellatsioonikodade praktikaga.

2)

Igasugune erinevus liikmesriikide normides ei tähenda olulist erinevust direktiivi ja

VKTS mõttes. Olulise erinevusena ei saa käsitada Eestis kehtiva registreerimis- ja

vaidlustamiskorra erinevust Lätis kehtivast normistikust. Vastustaja pole ka tõendanud, et Eesti

menetluskord erineks oluliselt Lätis kehtivast korrast.

3)

Vastustaja pole arvestanud kaebaja pikaajalist koostööd Eesti patendivolinike ja

-büroodega.

4)

Halduskohus on õigesti leidnud, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiv ei sea

kvalifikatsiooni tunnustamise eelduseks konkreetse liikmesriigi keele valdamist. Keeleoskuse

kontroll ei tohiks olla osa tunnustamise protseduurist ning asjaomase liikmesriigi keele

mittevaldamine ei saa olla kutsekvalifikatsiooni tunnustamisest keeldumise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab XX

kaebuse rahuldamata.

9. JuM leidis vaidlustatud otsuses, et kaebaja vastab VKTS §-s 10 sätestatud tingimustele, kuid

asus seisukohale, et Läti ja Eesti tööstusomandi õiguskaitse valdkonna normides esinevad

olulised erinevused VKTS § 13 tähenduses.

VKTS § 13 lg 1 sätestab, et kui taotleja vastab VKTS §-s 10 või 11 nimetatud tingimustele,

kuid esinevad samas paragrahvis nimetatud olulised erinevused, võib pädev asutus nõuda

taotlejalt sobivustesti sooritamist või kuni ühe aasta pikkuse kohanemisaja läbimist taotleja enda

valikul järgmistel juhtudel: taotleja on välisriigis läbinud õppekava, mis oluliselt erineb

reguleeritud ametikohal või kutsealal töötamise eelduseks olevast Eesti õppekavast (p 1); Eestis

reguleeritud kutseala hõlmab vähemalt ühte kutsetegevust, mis ei kuulu välisriigi asjaomase

kutseala hulka VKTS § 5 lg 2 tähenduses, ja reguleeritud kutsealaga hõlmatud kutsetegevused

Eestis erinevad oluliselt

vastavatest

kutsetegevustest

välisriigis, kus

taotleja on

kutsekvalifikatsiooni omandanud (p 2).

VKTS § 13 lg 2 järgi käsitatakse oluliste erinevustena sama paragrahvi lõike 1 tähenduses

kompetentse ainevaldkondades või teemadel, mis on reguleeritud kutsealal tegutsemiseks

olulised ning mille käsitlemise kestuse ja sisu poolest erineb taotleja läbitud õppekava

märkimisväärselt Eesti õppekavast. Enne sobivustesti sooritamise või kohanemisaja läbimise

nõudmist peab pädev asutus kindlaks tegema, kas taotleja kompetentsid, mille ta on omandanud

mis tahes riigis töökogemuse või tasemehariduse kaudu või selle väliselt ning mille omandamist

on asjaomane välisriigi asutus kinnitanud, katavad osaliselt või täielikult olulisi erinevusi.

10. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi art 14 lg 3 järgi võib liikmesriik sama artikli

lõikes 2 sätestatud erandina taotleja valikuvabaduse õiguse põhimõttest sätestada kas

kohanemisaja või sobivustesti kutsealade suhtes, millel tegutsemine eeldab siseriiklike

õigusaktide täpset tundmist ja mille puhul siseriiklike õigusaktidega seotud abistamine ja/või

nõustamine on kutsetegevuse oluline ja püsiv osa. Selline erand on sätestatud VKTS § 13 lg-s

4. VKTS § 13 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.12.2008 määruse nr 163 § 2 lg 2

kohaselt on kutsealaks, millel töötamiseks võib pädev asutus taotlejalt nõuda sobivustesti

sooritamist või kohanemisaja läbimist, sõltumata taotleja valikust, muu hulgas ka

3-18-399

10(13)

patendivolinik. Arvestades, et patendivolinik tegeleb õigusteenuse osutamisega ning võib

klienti esindada riigiasutustes ja kohtus (PatVS § 4 p-d 1 ja 2), on põhjendatud patendivolinikule

kõrgendatud nõudmiste esitamine. Valiku piiramist õigustab ülekaalukas avalik huvi selle

vastu, et isikud saaksid tööstusomandi õiguskaitse küsimustes kvalifitseeritud õigusabi.

11. Kuna patendivoliniku kutsealal tegutsemiseks vajalikke spetsiifilisi teadmisi ei ole Eestis

võimalik üheski kõrgkoolis omandada, näeb PatVS § 14 lg 1 p 5 ette nõude, et patendivoliniku

kutse võib saada isik, kes on töötanud enne patendivoliniku kutse taotlemist selles valdkonnas,

milles ta kutset taotleb, vähemalt viimased neli aastat patendivoliniku juures või

patendivoliniku äriühingus. Samuti tuleb patendivoliniku kutse taotlejal teha kutseeksam

(PatVS § 17). Seega saab välisriigis omandatud patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni

tunnustamisel hinnata eelkõige seda, kas taotleja välisriigis omandatud haridus ja/või praktika

on võrdväärne Eestis nõutud praktika läbimise ja eksami sooritamisega.

12. Euroopa Kohtu praktika järgi võib liikmesriik võrdleva hindamise käigus arvesse võtta

objektiivseid erinevusi, mis esinevad päritoluliikmesriigis nii kõnealuse kutseala õigusliku

raamistiku kui ka selle kutse tegevusalaga seoses. Näiteks advokaadi kutseala puhul võib

liikmesriik uurida võrdlevalt diplomeid, võttes seejuures arvesse erinevusi asjaomaste

siseriiklike õiguskordade vahel (07.05.1991 otsus kohtuasjas C‑340/89: Vlassopoulou, p 18;

13.11.2003 otsus kohtuasjas C‑313/01: Morgenbesser, p 69; 10.12.2009 otsus kohtuasjas C-

345/08: Peśla, p 44).

13. Sarnaselt advokaadile eeldab patendivolinikuna tegutsemine põhjalikke teadmisi

tegutsemise asukoha liikmesriigi õigusest – täpsemalt tööstusomandi õiguskaitset puudutavatest

õigusaktidest. Pole mõeldav, et Eestis saaks õiguse tegutseda patendivolinikuna isik, kes ei

tunne Eesti asjaomast normistikku. Neid teadmisi saab isik omandada eelkõige Eestis kutse

taotlemise valdkonnas tegutsedes.

14. JuM otsusest ei nähtu, millise VKTS § 13 lg-s 1 sätestatud alternatiiviga on kaebaja puhul

tegemist. Vaidlustatud otsuses pole väidetud, et patendivoliniku kutseala hõlmab Eestis

vähemalt ühte kutsetegevust, mis ei kuulu Läti patendivoliniku kutseala hulka. Ringkonnakohus

mõistab vaidlustatud otsust selliselt, et teadmisi Läti (või ka näiteks Leedu) tööstusomandit

puudutavast õigusest ei saa tunnistada võrdväärseks teadmistega Eesti õigusest õiguskordade

oluliste erinevuste tõttu. Seetõttu ei vasta kaebaja kompetentsid vastustaja arvates kummaski

patendivoliniku kutsetegevuse valdkonnas – leiutis ja mikrolülituste topoloogia (PatVS § 2 lg

3 p 1) ning kaubamärk, tööstusdisainilahendus ja geograafiline tähis (PatVS § 2 lg 3 p 2) – Eesti

nõuetele. Arvestades, et kaebaja on Lätis saanud õiguse tegutseda patendivolinikuna 1996.

aastal (tl 37-38) ning lisaks 2014. aastal ka Leedus (tl 29-30), ei ole tunnustamise takistuseks

ilmselt asjaolu, et kaebaja poolt välisriigis omandatud kogemus on ajaliselt ebapiisav.

15. Vaidlustatud otsuse kohaselt on Eesti ja Läti tööstusomandi õiguskaitse valdkonna

seadusandlus valdavalt ühtlustunud. JuM tuvastas siiski olulised erinevused Eesti ja Läti

seadusandluses järgmistes valdkondades: leiutiste, mikrolülituse topoloogia, kaubamärgi,

tööstusdisainilahenduse ja geograafilise tähise õiguskaitsealaste toimingute tegemine

Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (menetluskorrad); patenditaotluste

menetlemise kiirtee pilootprogramm; Eesti deklaratsioonid ja reservatsioonid rahvusvaheliste

kokkulepetega ühinemisel kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste

õiguskaitse valdkonnas; tsiviilkohtumenetlus patendivoliniku kutsetegevusega seonduvas

ulatuses. Erinevuste näidetena on vastustaja välja toonud asjaolu, et Lätis ei kaitsta leiutisi

kasuliku mudelina, Lätis ja Eestis erinevad registreerimis- ja vaidlustusmenetlused

Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (menetluskordi pole Euroopa Liidu

3-18-399

11(13)

tasandil ühtlustatud) ning leiutiste valdkonnas puudub Lätis erinevalt Eestis ekspertiisisüsteem,

mille tõttu ei ole Läti liitunud ka GPPH pilootprogrammiga.

16. Ringkonnakohus märgib, et JuM ei pea kutsekvalifikatsiooni tunnustamise otsuses

üksikasjalikult välja tooma kõiki erinevusi Eesti ja välisriigi asjaomase normistiku vahel.

Usutav on JuM seisukoht, et ühtlustamata osas (nt menetluskorrad) on Eesti ja Läti õigusaktid

erinevad. Kaebaja, kes enda väitel tunneb nii Läti kui ka Eesti tööstusomandi õiguskaitset

puudutavat seadusandlust ja peaks seega hästi teadma nende erinevusi ja sarnasusi, ei ole

vastustaja seisukohta kummutanud. Asjaolu, et Lätis ei kaitsta leiutisi kasuliku mudelina,

tähendab juba olulist erinevust Läti ja Eesti patendivoliniku töös. Isegi kui Eesti kasuliku mudeli

normistik ei ole Euroopas ainulaadne, ei kinnita Lätis või ka Leedus patendivolinikuna

tegutsemine kasuliku mudeli õiguskaitset puudutavate teadmiste ja kogemuste olemasolu

kaebajal. Leiutisele õiguskaitse taotlemist kasuliku mudelina reguleerib kasuliku mudeli

seadus, mis näeb ette patendi taotlemisega võrreldes mitmeid erisusi, sealhulgas

registreerimistaotluse esitamisel, menetlemisel ja vaidluste lahendamisel. Näiteks kui

patenditaotluse puhul teeb Patendiamet ekspertiisi, et kontrollida leiutise vastavust patentsuse

kriteeriumidele (PatS § 23 lg 1), siis kasuliku mudeli taotleja vastutab ise leiutise uudsuse,

leiutustaseme ja tööstusliku kasutatavuse eest. Kliendi nõustamine õiguskaitse vormi valikuks

ning nõuetekohase taotluse esitamine eeldavad kasuliku mudeli seaduse tundmist.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et vastustaja on ekspertiisisüsteemi puudutavaid

erisusi üle tähtsustanud. Ekspertiisi teeb küll Patendiamet, kuid kliendi esindamine eeldab

patendivolinikult siiski vastava menetluse tundmist muu hulgas seoses sellega, et Patendiamet

võib ekspertiisi tegemise käigus nõuda patenditaotlejalt täiendavat teavet (PatS § 23 lg 2) ning

patenditaotlejal on õigus esitada vastuväiteid (PatS § 291). Eesti osalus GPPH pilootprogrammis

ei mõjuta üksnes Patendiameti tööd, vaid tähendab ka seda, et patendivolinikul on võimalik

esitada Patendiametile nõue patenditaotluse kiirendatud menetlemiseks. Selleks peab

patendivolinik teadma, millistele tingimustele peab patenditaotlus GPPH kohaldamiseks

vastama ning millised dokumendid on vaja Patendiametile esitada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa patendivoliniku kvalifikatsiooni tunnustamisel pidada

põhjendamatuks ka nõuet tunda Eesti õiguses sätestatud patendivoliniku kutsetegevuse

õiguslikke aluseid ning Eesti deklaratsioone ja reservatsioone rahvusvaheliste kokkulepetega

ühinemisel kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste õiguskaitse

valdkonnas. Arvestades, et patendivolinik võib iseseisvalt klienti kohtus esindada, on igati

kohane tsiviilkohtumenetluse tundmise nõue patendivoliniku kutsetegevusega seonduvas

ulatuses.

17. Leides, et kaebaja kompetentsid ei vasta Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks nõutavatele

kompetentsidele, hindas vastustaja VKTS § 13 lg 2 teise lause kohaselt, kas kaebaja on

nõutavad kompetentsid omandanud töökogemuse või täiendkoolituste kaudu või muul viisil.

Euroopa Kohus on selgitanud, et kuna igasugune praktiline kogemus seotud valdkonnas võib

suurendada taotleja teadmisi, peab pädev ametiasutus siiski arvesse võtma mis tahes praktilist

kogemust, mis on kasulik sellele kutsealale, millel tegevuse alustamist taotletakse. Sellele

kogemusele omistatava täpse väärtuse peab pädev ametiasutus kindlaks määrama lähtuvalt

kõnealuse isiku konkreetsetest tööülesannetest, nende ülesannete käigus omandatud ja

rakendatud teadmistest ning talle pandud vastutusest ja võimaldatud sõltumatusest (02.12.2010

otsus liidetud kohtuasjades C‑422/09, C‑425/09 ja C‑426/09: Vandorou jt, p 69; 06.10.2015

otsus kohtuasjas C-298/14, p 59). Vastuvõtva liikmesriigi õigusnormidega nõutava

kutsekvalifikatsiooniga võrreldes tuleb uurida teadmisi, mida tõendab teises liikmesriigis

omandatud diplom, ja teistes liikmesriikides saadud kvalifikatsiooni ja/või tööalast kogemust

3-18-399

12(13)

ning selles liikmesriigis omandatud kogemusi, kus kandidaat taotleb enda registreerimist

(10.12.2009 otsus kohtuasjas C-345/08: Peśla, p 45).

Kaebaja ei ole vaielnud vastu vastustaja seisukohale, et kaebaja koostöö Patendibürooga AAA

ja patendivolinik JO-ga ei olnud väga tihe ega näita nõutavate kompetentside omandamist.

Halduskohus heitis vastustajale ette, et viimane pole otsuse tegemisel arvestanud kaebaja

koostööd patendivolinik MK-ga. MK kirjast (tl 33-34, tõlge tl 35-36) nähtub, et ta on nelja aasta

jooksul koostöös kaebajaga kinnitanud Eestis vähemalt 20 Euroopa patenti ning lisaks on tehtud

kaebajaga koostööd mitmete kaubamärkide uuendamisel ja muutmisel. Ringkonnakohus

märgib, et vastustaja ei ole seda koostööd arvestamata jätnud, vaid on leidnud, et kaebaja

koostöö patendivolinik MK-ga ei olnud selline, mille põhjal saaks olla veendunud, et kaebaja

tunneb piisavalt Eesti tööstusomandi õiguskaitse normistiku erisusi. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et tegemist on võrdlemisi väikese arvu toimingutega, mille põhjal ei ole võimalik

omandada Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat kogemust ja kompetentsi. Euroopa

patentide kinnitamiseks vajalike toimingute tegemine (sh suhtlemine kliendiga, vajaliku teabe

kogumine, tõlkimise korraldamine, volikirjade ettevalmistamine) ei nõua patendivolinikult

erilisi teadmisi Eesti õigusest. Ka kaebaja tegevus üksikute kaubamärkide uuendamiseks ja

muutmiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamiseks ei näita laiapõhjaliste teadmiste ja

kogemuste omandamist vastavast menetlusest Patendiametis ega nendega seotud vaidluste

lahendamisest tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Samuti ei ole kaebaja nimetanud

konkreetseid koolitusi, mille läbimisega oleks kaebaja omandanud piisavad teadmised

vaidlustatud otsuses loetletud valdkondades. Kaebaja on küll Eesti Advokatuuri assotsieerunud

liige, kuid ta ei ole viidanud kohtuasjadele, milles osalemisega on ta omandanud head teadmised

Eesti tsiviilkohtumenetlusest.

18. Eelnevat arvestades on sobivustesti tegemise nõue põhjendatud ja proportsionaalne.

Kaebajalt nõutakse testi läbimist üksnes nendes valdkondades, milles tema teadmised ja

kogemused jäävad vastustaja hinnangul vajaka, mitte täiemahulise patendivoliniku eksami

tegemist.

19. Halduskohus on õigesti märkinud, et vastuvõtva liikmesriigi keele valdamine ei ole

kvalifikatsiooni tunnustamise eelduseks. VKTS § 5 lg 3 p 1 järgi ei mõjuta välisriigi

kutsekvalifikatsiooni tunnustamine välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isiku kohustust

osata reguleeritud ametikohal või kutsealal töötamiseks vajalikke keeli. Kutsekvalifikatsioonide

tunnustamise direktiivi art 53 lg 1 sätestab, et kutsetöötajad, kes saavad kasu

kutsekvalifikatsioonide tunnustamisest, peavad oskama vastuvõtvas liikmesriigis kutsealal

tegutsemiseks vajalikke keeli. Nõue sooritada sobivustest eesti keeles on kaebaja jaoks ilmselt

koormav ning võib kokkuvõttes saada takistuseks tema kutsekvalifikatsiooni tunnustamisel.

Samas ei tulene VKTS-st ega kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivist tunnustamist

taotlevale isikule õigust nõuda sobivustesti sooritamist mõnes muus keeles kui vastuvõtva

liikmesriigi ametlik keel. Samuti ei saa arvestamata jätta asjaolu, et Eestis võib patendivoliniku

kutse saada vaid isik, kes valdab kõnes ja kirjas eesti keelt (PatVS § 14 lg 1 p 4). Seega peab

kaebaja patendivolinikuna tegutsemiseks omandama eesti keele, mis on vajalik nii riigiasutustes

kui ka kohtus esindamiseks. Ringkonnakohus viitab, et Euroopa Kohus pidas kohtuasjas C-

345/08 ebamõistlikuks K. Peśla argumente, mis äärmuslikumal juhul võinuks viia selleni, et

kandidaat võib pääseda Saksamaal juriidilisse ettevalmistusteenistusse, ilma et tal oleks

vähimaidki teadmisi Saksa õigusest või saksa keelest (otsuse p 46). Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole nõue sooritada sobivustest eesti keeles patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni

tunnustamise puhul vastuolus kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiviga.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus märgib, et XX kaebuse rahuldamise korral oleks halduskohus pidanud

3-18-399

13(13)

vastustajalt välja mõistma kaebuselt tasutud riigilõivu (15 eurot), kuna riigilõivu

väljamõistmiseks pole vaja esitada kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (vt Riigikohtu

lahendi nr 3-3-1-15-12 p 71 ja seal viidatud kohtupraktika). Arvestades, et vastustaja oli

riigilõivu tasumisest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning muude menetluskulude kandmise

kohta pole vastustaja kuludokumente ega menetluskulude nimekirja esitatud, jäävad

menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)