1-17-3445/52 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

26. märts 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-3445 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 20. veebruari

2019 määrus süüdimõistetu Ruslan M.A

vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Ruslan M.A (isikukood 38912074750), määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohtu 28.06.2017 kohtuotsusega karistati Ruslan M.A KarS § 199 lg 2 p-de 8,

9 järgi 6 kuu vangistusega; KarS § 121 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega; KarS § 334 lg 2 p 1 järgi

2 aasta vangistusega ning KarS § 4231 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti R. M.A-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistati R. M.A 2 aasta vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 19.05.2016 kuni 14.07.2016, s.o

1 kuu 25 päeva, karistusaja hulka ja mõisteti R. M.A-le lõplikult ärakandmisele 1 aasta 10 kuud 5 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti käesoleva otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 15.07.2016

kohtuotsuse alusel mõistetud karistusega – 3 aastat 3 kuud vangistust – ning mõisteti

R. M.A-le liitkaristuseks, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, 3 aastat 3 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 15.07.2016. Karistuse kandmise lõpp 15.10.2019.

Maakohtu määrus

2. Viru Maakohtu 20.02.2019 määrusega jäeti R. M.A vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata.

2

2.1. Maakohus leiab, et R. M.A vabanemisjärgsed elutingimused soodustavad tema

õiguskuulekust vabaduses. R. M.A on olemas kindel vabanemisjärgne elukoht, mis on tingimisi enne tähtaega vabastamise vältimatuks eelduseks. Positiivseks tuleb pidada sedagi, et

olemas on vabanemisjärgne kindel töökoht, mis peaks vähendama uute kuritegude toimepanemise riski ning vabaduses ootavad teda lähedased, kellega suhted on head ja toetavad.

Isiku toimetulekut vabaduses võivad mõjutada küll tasumata haginõudeid, kuid maakohus hindab positiivselt, et isik on motiveeritud oma võlgnevusi tasuma.

Maakohus leiab, et kinnipeetava vabanemisjärgsed elutingimused on oluliseks, kuid mitte ainsaks otsustavaks tingimuseks kinnipeetava tingimisi enne tähtaega küsimuse otsustamisel.

2.2. R. M.A on täitnud vangistuse jooksul individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke ning läbinud erinevaid taasühiskonnastavaid tegevusi. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et

R. M.A on töötanud, osalenud erinevatel vestlustel ning võtnud osa anonüümsete narkomaanide tugigrupi ning Corrigo tugigrupi tegevustest ning läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Õige hetk“. Ka tagasiside erinevate tegevuste läbimiste kohta on vangla

materjalidest nähtuvalt positiivne. Kinnipeetav viibib alates 20.02.2018 Viru Vangla avavanglaosakonnas ning tal on võimaldatud käia lühiajalistel väljasõitudel.

2.3. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on siiski isiku

edasine õiguskuulekas käitumine ning kõnealuse eelduse olemasolu tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata lisaks selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud. Vangla materjalidest nähtub, et isikul on 1 kehtiv distsiplinaarkaristus teisele kinnipeetavale helistamiseks väljastatud kõnekaardi kasutamise eest. Siinkohal ei pea maakohus niivõrd

oluliseks, kui tõsise rikkumisega kõnealusel juhul tegemist oli, sest R. M.A tuleks ka vabaduses pidada kinni kõikidest kehtivatest reeglitest. Kui kinnipeetav ei ole suutnud järgida vangla reegleid, siis ei saa maakohus olla veendunud, et isiku käitumine vabaduses saab olema erinev ning ta suudaks ennetähtaegse vabastamisega kaasnevaid käitumiskontrolli nõudeid ja lisakohustusi täita.

2.4. Maakohus leiab, et kriminaalhooldus ja sellega kaasnevad nõuded oleksid asjakohased olukorras, kus kohtul oleks veendumus kriminaalhoolduse tulemuslikkuses. R. M.A näol on

tegemist isikuga, keda on juba varasemalt kriminaalhooldusele allutatud, kuid kriminaalhooldus ei kulgenud probleemideta, sest isik rikkus kohtu poolt määratud kohustust

mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume, ei allunud ettenähtud ravile ning esines ka registreerimiskohustuse rikkumisi.

Maakohus võttis arvesse, et kinnipeetav on vangistuse jooksul oma sõltuvusprobleemidega

tegelenud, kuid kui võtta arvesse, et R. M.A on praktiliselt kõik kuriteod pannud toime

narkojoobes, siis tuleb sõltuvusainete tarvitamist pidada üheks uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning reaalselt vanglas viibib isik

juba viiendat korda. Kehtiv distsiplinaarkaristus, varasematest karistustest järelduste mitte

tegemine ning käitumiskontrolliga kaasnevate kohustuste korduv rikkumine ei tekitanud maakohtus piisavat veendumust, et R. M.A oleks vabaduses suuteline uute õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma.

Määruskaebus

3. Viru Maakohtu 20.02.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu, kes ei ole nõus maakohtu määrusega. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult seda, et maakohus ei ole arvestanud süüdimõistetu suhtes esinevaid positiivseid asjaolusid nagu seda, et R. M.A on läbinud narkovastase rehabilitatsiooniprogrammi, ta osaleb aktiivselt sotsiaalprogrammides, tal on olemas vabaduses eluja töökoht ning alates 20.02.2018 on ta avavanglas ning tööl XXX.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

3

4. KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse

sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi.

Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 2. jao sätteid, sh KrMS § 326 (apellatsiooni käiguta ja läbi vaatamata jätmine). KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele

suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas

selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.04.2011 määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8) Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse.

5. Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdimõistetu määruskaebus tervikuna perspektiivitu. Selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaalvõi

menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)

6. Viru Maakohus on R. M.A vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendanud piisavalt ja veenvalt. Maakohus on kaalunud KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid

kogumis ja leidnud, et R. M.A tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole

põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese

astme kohus R. M.A vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu

suhtes esinevaid positiivseid asjaolusid ning ka määruskaebuse pinnalt ei ole võimalik vastupidisele seisukohale asuda. Määruskaebuses ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaksid

aluse maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda. Maakohus on teadlik süüdimõistetul eluja töökoha olemasolust, tema avavanglas viibimisest ja täitmiskavas läbitust ning on võtnud seisukoha ka süüdimõistetu avaldatud muutumise soovi osas. Seega ei teinud esimese astme kohus menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades kaalutlusviga, mis võiks anda aluse alusekohtumääruse tühistamiseks.

7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 326 lg st 3 tuleb jätta määruskaebus läbi vaatamata.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Mati Kartau