3-18-532/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.03.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-532

Haldusasi

XX kaebus kohtutäituri ametist tagandamise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Gerly Kask

Vastustaja – justiitsminister, volitatud esindaja Alar

Must

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.08.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.08.2018

otsuse resolutsioon muutmata. Täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva

kohtuotsuse põhjendustega.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.04.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-532

2(11)

1. Justiitsminister tagandas 01.03.2018 käskkirjaga nr 9-d kohtutäituri seaduse (KTS) § 21

lg 2 p 8 alusel Tallinna kohtutäitur XX ametist alates käskkirja andmisest ja kohustas XX andma

tema menetluses olevad täitetoimikud ja nendega seotud asjaajamine üle kohtutäitur PP-le. XX

suhtes 17.10.2017 algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlustel. Käskkirja

kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2016 otsusega asjas nr 2-12-40785 (jõustus

15.11.2016) ja 18.10.2017 otsusega asjas nr 2-13-50257 (jõustus 15.01.2018) XX-lt välja

mõistetud sissenõudjale tulemi osa väljamaksmisega süüliselt viivitamise eest viivised kokku

212 387,68 eurot, millele lisanduvad menetluskulud ja viivised menetluskulude tasumisega

viivitamisel. Kohtutäituri kohustuslik ametikindlustus kattis nõuetest vaid 62 972 eurot.

Ülejäänud osas ei ole XX nõudeid täitnud. Lisaks on tagandamise menetluses selgunud, et XX

on kandnud ametikontole laekunud tasusid kolmanda isiku kontole, mis viitab eesmärgile

hoiduda kõrvale enda kohustuste täitmisest. XX käitumine kahjustab kohtutäituri ameti mainet

ning ei sobi kokku kohtutäituri rolliga ühiskonnas.

2. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri 01.03.2018 käskkirja nr 9-d

tühistamisteks.

1)

Vaidlustatud haldusakti andmisel rikuti õigust ärakuulamisele. Justiitsministeerium saatis

kaebajale 02.01.2018 kirja, milles teatati, et kui kaebaja ei hüvita tsiviilasjas nr 2-12-40785

välja mõistetud hüvitamata summat (82 124,49 eurot) hiljemalt 02.02.2018, algatatakse tema

suhtes ametist tagandamise menetlus KTS § 21 lg 2 p 8 alusel. Nimetatud kiri saadeti kaebajale

enne KTS § 21 lg 2 p 8 jõustumist ning tagandamise menetluse algatamisest kaebajat eraldi ei

teavitatud.

2)

Käskkirja faktiline ja õiguslik motivatsioon on ebamäärane. Suur osa põhjendavast osast

puudutab kaebaja suhtes toimetatud alusetut täitemenetlust ning ei ole seostatav ametist

tagandamise õigusliku alusega. Arvestades KTS § 21 lg 2 p-s 8 tehtud viidet KTS § 9 lg-le 1,

mille kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest

riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud alustel ja korras, järeldub, et KTS § 21 lg 2 p-s 8

peetakse silmas RVastS alusel välja mõistetud kahjunõudeid. Ühegi käskkirjas viidatud

kohtulahendi (Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2016 otsus asjas nr 2-12-40785 ja 18.10.2017

otsus asjas nr 2-13-50257 ning Harju Maakohtu 02.11.2017 määrus asjas nr 2-17-12736) puhul

ei ole märgitud, et tegemist oleks RVastS alusel välja mõistetud kahjuhüvitisega. Samuti ei ole

käskkirjas eristatud kohtutäiturilt kohtuotsusega välja mõistetud viivist ja menetluskulusid.

Menetluskulude nõue ei saa olla RVastS alusel välja mõistetud kahjunõue. Kaebaja täitis

02.11.2017 kohtumääruse asjas nr 2-17-12736 pärast jõustumist ning selle määrusega seoses

algatatud täitemenetlus oli põhjendamatu. Seda asjaolu kinnitab ka kohtutäitur VV 06.03.2018

otsus täiteasjas nr 031/2018/37, millega lõpetati täitemenetlus kõnealuses asjas.

3)

KTS § 21 lg 2 p 8 on põhiseadusega (PS) vastuolus. Nimetatud säte ei vasta õigusselguse

nõudele, sisaldades määratlemata õigusmõistet „mõistliku aja jooksul“. Ametist tagandamise

näol on tegemist materiaalses mõttes karistusega, mistõttu on KTS § 21 lg 2 p 8 vastuolus PS

§-ga 23, kuna seda normi rakendatakse tegude suhtes, mis pandi toime enne selle jõustumist

09.01.2018. Isegi kui PS § 23 praeguses asjas ei kohaldu, on õiguse üheks üldpõhimõtteks, et

seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei tohi olla tagasiulatuvat mõju. See on tuletatav ka PS

§-st 10.

4)

KTS § 21 lg 2 p 8 sätestab sisuliselt varjatud keelu võlgade ümberkujundamiseks RVastS

alusel välja mõistetud kahjunõuete puhul, riivates sellega ebaproportsionaalselt omandiõigust,

ettevõtlusvabadust ja õigust vabale eneseteostusele. Selline keeld ei ole sobiv seadusandja

taotletava eesmärgi täitmiseks. KTS § 21 lg 2 p 8 kehtestamise eesmärgiks oli vältida olukorda,

kus riik peab kandma vastutust kohtutäituri rikkumise eest, samal ajal kui täitur jätkab oma

ametitegevust. Samas annab kõnealune säte aluse kohtutäituri ametist tagandamiseks juba enne,

3-18-532

3(11)

kui riigil või Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojal (edaspidi koda) on tekkinud hüvitise

maksmise kohustus, samuti näiteks juhul, kui kohtutäitur on tasunud 90% nõude summast ning

ülejäänud osas toimub võlgade ümberkujundamine. Kui avaldus võlgade ümberkujundamiseks

esitati enne normi jõustumist, ei ole kohtutäituril võimalik ametist tagandamist vältida. Samuti

ei ole KTS § 21 lg 2 p 8 kooskõlas võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega. KTS

§ 21 lg 2 p 8 alusel koheldakse kohtutäitureid erinevalt võrreldes muude vabade elukutsete

esindajatega, kelle suhtes sarnast ametist tagandamise alust pole kehtestatud.

5)

KTS § 21 lg 2 p 8 kohaselt peab kohtutäitur täitma nõude mõistliku aja jooksul.

Justiitsministeerium nõudis kaebajalt ca 148 000 euro tasumist kuu aja jooksul, mida kindlasti

ei saa pidada mõistlikuks ajaks sellise summa tasumiseks. Vastustajal ei ole pädevust anda

kohtutäiturile korraldust tasuda konkreetne nõue kindlaksmääratud ajaks.

6)

Vaidlustatud käskkirjaga on Justiitsministeerium asunud pädevust ületades korraldama

kaebaja ametitegevuse ülevõtmist, mis on koja pädevuses. Vastuolus KTS § 19 lg-ga 2 ja § 25

lg-ga 2 on kaebajat kohustatud andma oma ametitegevus ja asjaajamine üle teisele

kohtutäiturile. Käskkirjas viidatud KTS § 16 annab aluse kohustada kohtutäiturit tegema

ametist vabastatud, tagandatud või peatatud ametivolitustega kohtutäituri ametitoiminguid.

Sellest sättest ei tulene alust kohustada ametist tagandatud kohtutäiturit andma täiteasjad üle

teisele ametis olevale kohtutäiturile viimase seatud tingimustel. Asjaajamise üleandmine on

KTS kohaselt võimalik vaid asendajale. Oma täiteasjadega koormatud kohtutäituril on

eelduslikult väiksem huvi tegeleda tasude sissenõudmisega ametist tagandatud kohtutäiturile.

7)

Ametist tagandamisega kaasneva ametitegevuse üleandmise normistik on puudulik.

Kohtutäituri määrustik (KTM) ei kohaldu. Vaidlustatud käskkirjas on tuginetud KTS §-le 15 ja

KTM §-le 31, mis ei reguleeri tagandamisel ametitegevuse ülevõtmisega kaasnevate kulude

jaotumist ja hüvitamist.

3. Justiitsminister vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Vastustaja saatis 22.02.2018 kaebajale käskkirja projekti ja andis talle võimaluse oma

seisukohtade esitamiseks. Kaebaja vastusest nähtuvalt ei olnud ta asunud väljamõistetud

viivisenõudeid hüvitama ning puudus ka reaalne võimalus tasuda võlgnevus mõistliku aja

jooksul või jõuda kannatanuga kokkuleppele hüvitamise ajatamises. Muudes küsimustes ei

olnud vastustajal kohustust kaebaja arvamust küsida. Kohtutäituri kohustus anda ametist

tagandamise korral üle ametitegevusega seotud toimikud ja asjaajamine tuleneb seadusest.

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda asjaajamise üle andmata jätmist ega üleandmist

konkreetsele kohtutäiturile.

2) Pole mõistlikku kahtlust, et tsiviilasjades nr 2-12-40785 ja nr 2-13-50257 kohaldasid

kohtud kohtutäituri vastutuse alusena KTS § 9 lg-t 1 ning võlaõigusseaduse normide

kohaldamisel lähtuti RVastS § 7 lg-st 4. Riigikohus märkis 14.04.2014 otsuses asjas nr 3-2-1-

26-14 (tsiviilasi nr 2-12-40785), et avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist.

3) Vastustaja ei ole tuginenud Harju Maakohtu 02.11.2017 määrusele asjas nr 2-17-12736

tagandamise põhjendusena. Nimetatud lahendile on viidatud esiteks näitlikustamaks, et

kohtutäituri ettevõtluskonto arestimine (mis kaebaja ametis jätkamise korral oleks tõenäoline)

takistab nõuetekohast täitemenetlust, ning teiseks näitamaks, et kaebaja on valmis kõrvale

hoiduma ettevõtluskonto arestimisega kaasnevatest piirangutest. Asjaolu, et VV algatatud

täitemenetlus lõpetati, ei oma siinkohal tähtsust.

4) Kuivõrd kaebaja tagandamise aluseks ei olnud kohtule võlgade ümberkujundamise

avalduse esitamine, siis sellega seotud kaebaja väited tuleb jätta tähelepanuta. Praeguse vaidluse

3-18-532

4(11)

asjaoludel puudub alus kahelda KTS § 21 lg 2 p 8 põhiseaduspärasuses. Määratlemata

õigusmõiste kasutamine ei muuda normi ebaselgeks. Arvestades, et kaebaja oli ise tunnistanud,

et ta on maksejõuetu ja puudub ka võimalus kannatanuga hüvitamise ajatamises kokkuleppele

jõuda, olid KTS § 21 lg 2 p-s 8 sätestatud tingimused kaebaja puhul täidetud. KTS § 21 lg 2

p-i 8 ei kohaldatud kaebaja suhtes tagasiulatuvalt. Kaebajat ei tagandatud mitte kahju tekitamise

või tekkinud võlgade tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja ei olnud asunud kannatanule kahju

hüvitama ning puudus ettenähtav võimalus kahju hüvitamiseks mõistliku aja jooksul tulevikus.

Seega ei ole õige kaebaja väide, et ta tagandati tegude eest, mille ta pani toime enne KTS § 21

lg 2 p 8 jõustumist. Nimetatud sätte eesmärk on lõpetada kohtutäituri ametit diskrediteeriv

olukord, kus täitetoiminguid teeb kohtutäitur, kes ise hoiab oma ametitegevusega süüliselt

tekitatud kahju hüvitamisest kõrvale või kes pole suuteline võlgnevust mõistliku aja jooksul

täies ulatuses tasuma. Ebausaldusväärse ja seega ametisse sobimatu kohtutäituri tagandamine

on ainuke sobiv meede selle eesmärgi saavutamiseks.

5) KTS § 15 lg 6 ja KTM § 31 alusel on justiitsministri pädevuses otsustada, millisele

kohtutäiturile milliseks tähtajaks tuleb ametitegevusega seotud asjaajamine üle anda. Käskkirja

p 2 adressaadiks on ka asjaajamist üle võttev kohtutäitur K. Põlts. Kaebajal puudub subjektiivne

õigus jätta tema tagandamise korral ametitegevusega seotud asjaajamine üle andmata või nõuda

selle üleandmist PP asemel mõnele muule kohtutäiturile. Tagandamine ei mõjuta kaebaja õigust

laekumata menetluse alustamise tasule või kantud täitekulude hüvitisele. Need summad on

ametitegevust üle võttev kohtutäitur kohustatud hüvitama tagandatud kohtutäiturile.

4. Tallinna Halduskohus jättis 31.08.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1)

Viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju

hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust

kahjust (vt nt Riigikohtu 19.04.2017 otsus nr 3-2-1-28-17, p 13). Kohus nõustub vastustajaga,

et kohtutäiturilt maakohtu otsustega välja mõistetud viiviseid tuleb mõista ametitegevuse

käigus süüliselt tekitatud kahjuna KTS § 9 lg 1 tähenduses. KTS § 9 lg 6, mis näeb ette koja ja

seejärel riigi täiendava vastutuse kohtutäituri tekitatud kahju eest, eesmärk on kaitsta

kahjustatud isiku, mitte kohtutäituri õigusi ja huve.

2)

Olukorras, kus kaebaja oli esitanud maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks,

pöördunud koja poole probleemile lahenduse leidmiseks ning oli teavitanud vastustajat, et tal

puuduvad vahendid nõuete täitmiseks ja hagejaga ei ole kompromissi saavutatud ega

saavutatagi, järeldas vastustaja põhjendatult, et kaebajal pole kavatsust hüvitada hagejale

jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud rahasummasid. Tsiviilasjades nr 2-12-40785 ja nr 2-

13-50257 tehtud kohtuotsuste jõustumisest on möödunud piisavalt pikk aeg, kuid kaebaja ei ole

siiani teinud ühtegi toimingut, mis kasvõi kaudselt viitaks tema soovile võlga tagasi maksta.

Kaebaja selline käitumine kahjustab kohtutäituri ameti mainet ega sobi kokku kohtutäituri

rolliga ühiskonnas.

3)

KTS § 21 lg 2 p-s 8 sätestatud mõistlik aeg nõude täitmiseks oli hiljemalt 27.02.2018

möödunud ning kõik tagandamise otsustamiseks olulised asjaolud olid selleks hetkeks

selgunud. Avalikke huve arvestades ei olnud vastustajal võimalik kaebaja tagandamisega enam

kauem viivitada. Vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjendused on piisavalt selged ja

arusaadavad ning õiguslikult argumenteeritud. Kaebaja tagandamine oli käskkirjas kirjeldatud

asjaoludel põhjendatud. Kaebaja tegevus on kahjustanud tema mainet ka teiste kohtutäiturite

silmis, mida kinnitab asjaolu, et vastustajal oli keeruline leida kohtutäiturit, kes võtaks üle

kaebaja täiteasjad: mitu ettepaneku saanud täiturit keeldus kaebaja asjade ülevõtmisest. Õige

on vastustaja seisukoht, et kaebajal puudub subjektiivne õigus jätta tagandamise korral

asjaajamine teisele kohtutäiturile üle andmata või nõuda selle üleandmist PP asemel mõnele

3-18-532

5(11)

teisele kohtutäiturile või kohtutäituri abile. Kehtivast õigusest ei tulene justiitsministrile

kohustust küsida ametitegevuse üleandmisega seotud küsimustes tagandatud kohtutäituri

arvamust.

4)

KTS § 21 lg 2 p-i 8 ei ole kaebaja suhtes rakendatud tagasiulatuvalt. Hüvitamiskohustus

(mis osaliselt tekkis alates 15.01.2018) oli kaebajal nii seaduse jõustumise ajal kui ka praegu.

Kaebajale anti võimalus pärast kõnealuse sätte jõustumist tasuda võlgnevus või saavutada

võlausaldajaga kokkulepe võlgnevuse ajatamiseks ning kaebaja tagandati ametist alles pärast

seda, kui selgus, et kaebajal puudub reaalne võimalus võlgnevuse tasumiseks või selle

ajatamiseks. Kaebajal ei saanud olla õigustatud ootust, et ta saab sellises olukorras määramata

aja jooksul kohtutäituri ametis jätkata.

5)

KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole põhiseadusega vastuolus. Kaebaja viide PS §-le 23 on asjakohatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Kohtuotsuse põhjendustes ei ole kohtu seisukohad menetlusosaliste seisukohtadest

selgelt eristatavad. Otsuses on valikuliselt refereeritud menetlusosaliste seisukohti ning esitatud

kohtu järeldused, kuid puudub arutluskäik, mille põhjal on kohus sellistele järeldustele jõudnud.

Kohus on lubamatult tuginenud HKMS § 165 lg-le 2 olukorras, kus kaebaja esitas oma

vastuväited vaidlustatud haldusaktile esmakordselt alles kohtumenetluses ja seega ei ole neid

käskkirjas käsitletud. Halduskohus ei võtnud seisukohta ärakuulamisõiguse tagamata jätmist

puudutavate kaebaja väidete kohta. Vastustaja ei teavitanud kaebajat eraldi tagandamise

algatamise menetlusest. Kaebajale saadetud käskkirja projektis ei olnud käsitletud asjaajamise

ülevõtmist ning vastustaja ei märkinud oma 22.02.2018 kirjas, et kaebajal on võimalik esitada

ametist tagandamise küsimuses oma seisukoht ja vastuväited.

2)

Arvestades, et vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et käskkirja andmise aluseks

olid vaid viivisenõuded, jääb arusaamatuks, miks on vaidlustatud käskkirjas mainitud ka muid

nõudeid, mille olemasolu ei andnud alust kaebaja tagandamiseks. Kohus ei ole otsuses

käsitlenud kaebaja väiteid selle kohta, et käskkiri sisaldab asjakohatut viidet kaebaja suhtes

põhjendamatult algatatud täiteasjale.

3)

Vastustaja tõlgendas KTS § 21 lg 2 p-i 8 laiendavalt, heites kaebajale ette selliste nõuete

täitmata jätmist, mille aluseks ei ole KTS § 9 lg 1 (menetluskulude nõuded). Lisaks on

vastustaja oma käskkirjas viidanud kaebaja esitatud avaldusele võlgade ümberkujundamiseks.

Seega ei ole käskkirja põhjendused KTS § 21 lg 2 p-s 8 sätestatud alternatiivide kohaldamise

ega ka nõutava kahju suuruse osas üheselt selged. Kaebaja mõistab vaidlustatud haldusakti

selliselt, et vastustaja tugineb tagandamise alusena ka võlgade ümberkujundamise avalduse

esitamisele. Kokkuleppe mittesaavutamine võlausaldajaga on lahutamatult seotud võlgade

ümberkujundamise menetluse algatamisega. Olukorras, kus kohus on algatanud võlgade

ümberkujundamise menetluse, ei saa kaebajalt nõuda tema vastu RVastS alusel esitatud nõuete

osas

uute

menetlusväliste

kokkulepete

tegemist

või

nende

eraldamist

võlgade

ümberkujundamise menetlusest. Kuna võlgade ümberkujundamise menetlus on alles pooleli, ei

saa teistes menetlustes anda hinnanguid selle kohta, kas võla tasumine mõistliku aja jooksul on

võimalik. Halduskohtu otsusest jääb ebaselgeks, millist ajavahemikku peab kohus „mõistlikuks

ajaks“ ning mida tähendab kohtu jaoks kohustus hüvitada kahju „täies ulatuses“. Loogiliselt

ekslik on kohtu järeldus, et kaebaja väide vara puudumise kohta tähendab võimatust tasuda võlg

mõistliku aja jooksul. Sellisel juhul muutub mõistlik tähtaeg lihtsalt pikemaks. Sellest, et

3-18-532

6(11)

kaebaja sooviks on võlgade ümberkujundamise menetluses rahalisi kohustusi vähendada, ei saa

järeldada, et kaebaja üritab kahju hüvitamist täies ulatuses vältida. Asjaolu, et kaebajal ei ole

piisavalt vara ametitegevuse käigus tekitatud kahju täielikuks hüvitamiseks, ei too kaasa

võimatust ametitegevust jätkata.

4)

KTS § 15 lg 1 järgi korraldab kohtutäituri ametitegevuse ülevõtmist ametikogu.

Halduskohus ei põhjendanud, millisest normist tuleneb justiitsministrile pädevus määrata

asjaajamist ülevõttev kohtutäitur ja üleandmise tähtajad. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et

ametitegevusega seotud asjaajamise üleandmine ei riiva kohtutäituri subjektiivseid õigusi.

Halduskohus ei vastanud kaebuse väitele, et vaidlustatud käskkirjaga pandud kohustus anda

asjaajamine üle teisele ametis olevale kohtutäiturile on vastuolus KTS § 19 lg-ga 2 ja § 25 lg-

ga 2. Kuna kaebaja tagandamisel vabanenud ametikoha täitmiseks ei kuulutatud välja

konkurssi, on tegemist ajutiselt täitmata ametikohaga. Sellises olukorras määrab koda täitmata

ametikohale asendaja. Kohtutäitur ei saa samaaegselt täita kahe kohtutäituri ametikohta.

Täiteasjade üleandmiseks teisele kohtutäiturile ei ole nõutav ülevõtva kohtutäituri nõusolek.

5)

Halduskohus leidis ekslikult, et KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et ametist tagandamine, mis on KTS §

57 lg 1 p 3 järgi ka kohtutäiturile määratav distsiplinaarkaristus, vastab materiaalses mõttes

karistusele. KTS § 21 lg 2 p 8 sõnastus on määratlemata õigusmõiste („mõistliku aja jooksul“)

kasutamise tõttu ebamäärane. Halduskohus jättis lahendamata kaebaja taotluse tunnistada KTS

§ 15 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei sätesta ametist tagandamisel

ametitegevuse ülevõtmisega kaasnevate kulude jaotumist ja miinimumtagatisi ametitegevuse

käigus üle võetud vara eest hüvitise maksmiseks.

6. Justiitsminister vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Halduskohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse normi. Kohus leidis, et

kaebajale tagati võimalus oma seisukoht esitada. Seega on alusetu kaebaja väide, et kohus ei

võtnud seisukohta ärakuulamisõiguse rikkumist puudutavate väidete kohta. Kohus ei pidanud

võtma seisukohta täiteasja nr 031/2018/37 käsitlemise kohta vaidlustatud käskkirjas, kuna viide

sellele täiteasjale ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Kaebajal ei saanud vaidlustatud haldusakti

põhjendava osa põhjal mõistlikult tekkida arvamust, et kaebaja tagandamise aluseks olid

kohtumäärusega

kaebajalt

välja

mõistetud

menetluskulude

nõuded

ning

võlgade

ümberkujundamise avalduse esitamine. Viimasele alusele tuginemise korral poleks vastustajal

olnud vajadust küsida kaebajalt teavet kahju hüvitamise kohta. Vastustaja pole piiranud kaebaja

õigust taotleda võlgade ümberkujundamist. Samas ei saa see võimalus piirata kohtutäituri

kohustust hüvitada oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju.

2)

Tagandatud kohtutäituril puudub subjektiivne õigus toimetada täitemenetlusi, sh nõuda

avalik-õigusliku ülesande täitmise korras võlgnikelt sisse enda kantud täitekulusid või

sissenõutavaid tasusid.

3)

Kohus kontrollis KTS § 21 lg 2 p 8 põhiseaduspärasust nõutavas ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

8. Kaebaja esitas ringkonnakohtule koos 06.03.2019 avaldusega täiendavad tõendid: kaebaja

esindaja 19.03.2018 kiri Eesti Rahvusringhäälingule ning kaebaja 21.03.2018 kiri vastustaja

ametnikule VV-le. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei saanud ta neid tõendeid halduskohtule

3-18-532

7(11)

esitada. Lisaks ei ole nimetatud tõendid praeguses vaidluses asjakohased. Seetõttu jätab

ringkonnakohus need tõendid tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3).

9. Halduskohus märkis oma otsuses HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes, et nõustub vaidlustatud

käskkirjas esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Halduskohus on

tuginenud HKMS § 165 lg-le 2 seoses käskkirjas esitatud põhjendustega, mitte loobunud

täielikult kohtuotsuses põhjenduste esitamisest ja kaebaja vastuväidete analüüsimisest. Asjaolu,

et halduskohus on oma põhjendustes korranud vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väiteid

ning kinnitanud nendega nõustumist, ei anna alust väita, et halduskohus on rikkunud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Halduskohus ei ole kohtuotsuse põhjendamisel oluliselt

rikkunud menetlusõiguse normi ning on jätnud kaebuse õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus

jätab halduskohtu otsuse jõusse, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi oma põhjendustega.

10. Justiitsministeerium teavitas 02.01.2018 kirjaga (tl 17-18) kaebajat, et kui ta ei ole

15.11.2016 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-40785 temalt välja mõistetud viiviseid

täies ulatuses tasunud hiljemalt 02.02.2018, algatatakse tema suhtes ametist tagandamise

menetlus KTS § 21 lg 2 p 8 alusel. Justiitsministeerium viitas 22.02.2018 kirjas (tl 19-20p)

lisaks 15.11.2016 jõustunud kohtuotsusele ka 15.01.2018 jõustunud kohtuotsusele tsiviilasjas

nr 2-13-50257, millest lähtudes on kaebaja tasumata nõuete kogusumma 163 984,41 eurot.

Justiitsministeerium palus 22.02.2018 kirjas kaebajal teatada, kas ta on lisaks kindlustuse

makstud hüvitisele tasunud hagejale eelnimetatud tsiviilasjades välja mõistetud rahalisi

nõudeid, kas ta on sõlminud hagejaga kokkuleppe nõuete tasumise ajatamiseks või on tal pooleli

läbirääkimised ajatamiseks ning viimasel juhul edastada teave läbirääkimiste seisust. Kirjale oli

lisatud kaebaja ametist tagandamise käskkirja projekt (tl 21-21p).

Arvestades 02.01.2018 kirjas märgitut ning asjaolu, et kaebaja ei olnud 02.02.2018 seisuga

võlga ära tasunud, pidi talle olema selge, et tema suhtes algatatakse tagandamise menetlus,

mistõttu ei olnud vajalik kaebajat menetluse algatamisest eraldi teavitada. Ehkki 22.02.2018

kirjas palus Justiitsministeerium esitada vastused konkreetsetele küsimustele, ei olnud kaebajal

takistust koos vastusega esitada ka vastuväiteid tagandamise käskkirja projektile. Vaidlustatud

haldusaktist nähtub, et kaebaja seda ka tegi. Käskkirjas on kajastatud nii kaebaja vastuväited

kui ka vastustaja seisukohad nendele. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et

tagandamise menetluses rikuti tema õigust olla ära kuulatud.

11. 09.01.2018 jõustunud KTS § 21 lg 2 p 8 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister

tagandab kohtutäituri ametist, kui kohtutäitur ei hüvita temalt KTS § 9 lg 1 alusel jõustunud

kohtuotsusega välja mõistetud nõuet täies ulatuses mõistliku aja jooksul või kohtutäitur on

esitanud seoses kõnesoleva nõudega kohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Kaebaja

leiab, et tema suhtes kohaldatud KTS § 21 lg 2 p 8 on põhiseadusevastane, olles vastuolus nii

õigusselguse põhimõttega (PS § 10) kui ka tagasiulatuva karistuse keelu põhimõttega (PS § 23).

12. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika järgi on kohtu algatatud

konkreetse normikontrolli eesmärk teenida eelkõige menetlusosaliste huve (vt nt 28.05.2008

määrus nr 3-4-1-4-08, p 15); kolleegium hindab konkreetse normikontrolli raames normi

põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal (vt nt 15.12.2009 otsus nr 3-4-

1-25-09, p 26).

13. PS § 23 lg 2 kohaselt ei tohi kellelegi mõista raskemat karistust, kui see, mida võinuks talle

mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal. Ringkonnakohus märgib, et kohtutäituri ametist

tagandamine ei ole kriminaalkaristus, vaid järelevalvetoiming haldusmenetluses. PS § 23

kohaldumisest sõltumata tuleb siiski arvestada õiguse üldpõhimõttega, et isiku olukorda

raskendaval seadusel ei tohi reeglina olla tagasiulatuvat jõudu. Üldjuhul on lubamatu

suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke

3-18-532

8(11)

tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui

see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt,

kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebaehtne

tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi normide muutmise vastu kaalub üles isikute

õiguspärase ootuse (Riigikohtu 16.12.2013 otsus nr 3-4-1-27-13, p 61).

Praegusel juhul ei ole KTS § 21 lg 2 p-l 8 ehtsat tagasiulatuvat mõju, sest kõnealune säte ei näe

ette tagandamist selle eest, et kohtutäiturilt on jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud

rahasumma. Samuti ei ole kaebajat tagandatud põhjusel, et ta esitas 25.05.2017 maakohtule

avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Selle avalduse esitamisele on Justiitsministeerium

viidanud mitte tagandamise alusena, vaid täiendava teabena toetamaks seisukohta, et kaebaja ei

tasu ka tulevikus mõistliku aja jooksul temalt välja mõistetud summasid. See, et kaebaja

hinnangul on võlgade ümberkujundamise menetlus lahutamatult seotud kokkulepete

saavutamise või mittesaavutamisega hageja (OAO Bank Sankt-Peterburg) nõuete tasumiseks,

ei mõjuta tagandamise faktilist alust.

Arvestades, et kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-40785 jõustus ja kohustus tasuda selles asjas välja

mõistetud summa tekkis enne KTS § 21 lg 2 p 8 jõustumist, saab kaebaja puhul rääkida selle

sätte osalisest ebaehtsast tagasiulatuvast mõjust. Kuna aga kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-50257

jõustus 15.01.2018, mis tähendab, et osa võlast tekkis KTS § 21 lg 2 p 8 kehtivuse ajal, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks hinnata, kas nimetatud sätte ebaehtne tagasiulatuv mõju on

praegusel juhul põhiseaduspärane.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et määratlemata õigusmõiste „mõistlik aeg“

kasutamine muudab KTS § 21 lg 2 p 8 sisu ebaselgeks ja õigusselguse põhimõttega vastuolus

olevaks. Määratlemata õigusmõiste kasutamine ei muuda praegusel juhul asjassepuutuvat normi

õigusselgusetuks, vaid annab ministrile võimaluse arvestada mõistliku aja sisustamisel

konkreetse juhtumi asjaoludega. KTS § 21 lg 2 p 8 kohaldamisel ei ole mitte niivõrd oluline

määratleda päevades mõistlikku aega, vaid esmatähtis on see, et tagandamine ei toimuks enne

mõistliku aja möödumist kohtuotsuse jõustumisest, s.o kohtutäituril on olnud piisavalt aega

võlg tasuda. Mõistliku aja piiritlemisel tuleb arvestada ka avaliku huviga, et kohtutäiturina ei

tegutseks isik, kes ei suuda ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju täies ulatuses

hüvitada. Seega ei saa kohtutäitur eeldada, et ta võib nõudeid tasuda määramatult pika aja

jooksul, jätkates samal ajal ametitegevust. Asjaolu, et kohtutäituril puudub vara võlgade

tasumiseks, ei saa tuua kaasa mõistliku aja pikenemist. Halduskohus on põhjendatult leidnud,

et kaebaja väitest vara puudumise kohta saab järeldada, et tal ei ole võimalik tasuda võlga

mõistliku aja jooksul.

15. Justiitsministeeriumi 02.01.2018 kirja koostamise ajaks oli tsiviilasjas nr 2-12-40785 tehtud

lõpplahendi jõustumisest möödunud juba rohkem kui aasta. Seega ei ole õige kaebaja väide,

justkui oleks talle 82 124,49 euro suuruse võla (sh viivised 67 555,76 eurot ja menetluskulude

nõue 14 568,73 eurot) tasumiseks jäetud vaid üks kuu. Kuna kaebaja ei olnud pikema aja

jooksul täitnud 15.11.2016 jõustunud kohtuotsust, oli põhjendatud alus arvata, et ta ei tasu

lähitulevikus ka 15.01.2018 jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud summat. Kaebaja

võimetus võlga täies ulatuses tasuda ilmneb ühtlasi kaebaja 25.05.2017 avaldusest võlgade

ümberkujundamiseks (tl 44-47p), milles kaebaja prognoosis, et tal on kohtutäituri ametitegevust

jätkates võimalik tasuda võlga kuus 687 eurot ehk saneerimiskava alusel 60 kuu jooksul kokku

41 220 eurot. Neid asjaolusid arvestades on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole

hüvitanud ega hüvita ka tulevikus temalt tsiviilasjades nr 2-12-40785 ja nr 2-13-50257

jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud summasid mõistliku aja jooksul. Võlgade

ümberkujundamise avalduse esitamine ei takista võlgade mõistliku aja jooksul tasumist

puudutava hinnangu andmist haldusmenetluses. Kuna kaebajat ei ole tagandatud võlgade

3-18-532

9(11)

ümberkujundamise avalduse esitamise tõttu, on tegemist teineteisest sõltumatute menetlustega.

Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kaebajal pole enne võlgade ümberkujundamise

menetluse tulemuse selgumist üldse mõistlik üritada võlga tasuda. Võimalus, et maakohus

vähendab võlausaldajate nõudeid, ei väära asjaolu, et kaebaja ei hüvita temalt välja mõistetud

nõuet täies ulatuses.

16. Kaebaja arvates on talle vaidlustatud käskkirjas heidetud ette ka menetluskulude nõude

tasumata jätmist, mis ei ole KTS § 9 lg-st 1 tulenev nõue. Käskkirjas on välja toodud ka

kaebajalt välja mõistetud menetluskulude nõuded, kuid samas on 3. lõigus märgitud, et kaebajalt

kohtuotsustega välja mõistetud viiviseid tuleb käsitada ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud

kahjuna KTS § 9 lg 1 tähenduses. Sellest järeldub, et tagandamisel heidab vastustaja kaebajale

ette viiviste tasumata jätmist, mitte menetluskulude hüvitamata jätmist. Tsiviilasjades nr 2-12-

40785 ja nr 2-13-50257 kaebajalt välja mõistetud menetluskulude mainimine ei mõjuta kuidagi

käskkirja õiguspärasust.

17. Justiitsminister on vaidlustatud käskkirjas viidanud kohtutäitur VV menetluses olnud

täiteasjale nr 031/2018/37, millega seoses algatatud järelevalvemenetluses selgus, et kaebaja

tegi ametialaselt arvelduskontolt kolm ülekannet endaga seotud MTÜ kontole, rikkudes sellega

KTM § 57 lg-s 2 sätestatud kohustust kanda ametialasele arvelduskontole laekunud kohtutäituri

tasu ja täitekulude hüvitis kohtutäituri ettevõtluskontole. Vastustaja ei ole täiteasjaga nr

031/2018/37 seotud asjaoludele tuginenud tagandamise faktilise alusena, mistõttu pole oluline

asjaolu, et kõnealuse täiteasja algatamine oli põhjendamatu. Tagandamise otsustamisel ei ole

keelatud arvesse võtta asjaolusid, mis ei ole otseselt seotud tagandamise aluseks olevate

jõustunud kohtuotsuste täitmisega, kuid iseloomustavad tagandatavat kohtutäiturit üldisemalt.

Vastustaja on kaebaja tegevusest põhjendatult järeldanud, et see viitab kaebaja kavatsusele

hoiduda kõrvale tema vastu esitatud nõude täitmisest. Selline teguviis on kohtutäiturile

sobimatu ning näitab, et kohtutäitur ei ole oma ametipidamises aus ja kõlbeline, nagu nõuab

KTS § 17 lg 1.

18. Asjaolu, et võla olemasolu, mida kohtutäitur ei suuda täielikult tasuda, ei muuda iseenesest

kohtutäituri ametitegevuse jätkamist võimatuks, ei tähenda, et tema tagandamine oleks alusetu.

Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas selgitanud, et võlgades kohtutäituri ametis jätkamine

kahjustab kohtutäituri ameti mainet tervikuna ega sobi kokku kohtutäituri rolliga ühiskonnas.

Kohtutäitur on avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel pidav isik (KTS § 2 lg 1),

kellele riik on täitemenetluse näol delegeerinud osa riigivõimu teostamisest. Kohtutäitur peab

ametitegevuses olema erapooletu ning äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle

suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3), samuti järgima oma ametivannet ning käituma

väärikalt ka väljaspool ametitegevust (KTS § 2 lg 4). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et

kohtutäitur, kes ei ole võimeline suures ulatuses hüvitama ametitegevuse käigus süüliselt

tekitatud kahju ning on lisaks näidanud üles ebaausust ja soovi võlgade maksmisest kõrvale

hoiduda, ei sobi kohtutäituri ametisse.

19. Kaebaja on täiendavalt tõstatanud ametitegevuse üleandmisega seotud küsimused, leides, et

justiitsministril pole pädevust määrata asjaajamist ülevõtvat kohtutäiturit ega üleandmise

tähtaega, ning käskkirjaga pandud kohustus anda asjaajamine üle teisele ametisolevale

kohtutäiturile on vastuolus KTS § 19 lg-ga 2 ja § 25 lg-ga 2. KTS § 19 lg 2 kohaselt täidetakse

kohtutäituri vaba ametikoht konkursi alusel, mis kuulutatakse välja kindla tööpiirkonna

kohtutäituri ametikohale. KTS § 25 lg 2 esimeses lauses sätestatakse, et kui kohtutäitur soovib

viibida või on sunnitud viibima oma ametikohustuste täitmisest eemal üle kümne tööpäeva

kalendrikuus, peab ta sellest kirjalikult teavitama ametikogu, kes määrab kohtutäiturile

asendaja.

3-18-532

10(11)

Ringkonnakohus märgib, et see, milline kohtutäitur võtab kaebaja täiteasjad üle ning kes selle

otsustab, ei puuduta otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Vaidlust ei saa olla selles, et ametist

tagandamise korral peab kohtutäitur oma ametitegevusest tuleneva asjaajamise teisele

kohtutäiturile või kohtutäituri abile üle andma ning ülevõtval kohtutäituril on sellele

korrespondeeriv kohustus täiteasjade menetlemine üle võtta. KTS § 15 lg 1 sätestab, et kui

kohtutäitur ametist vabastatakse või tagandatakse või sureb, lähevad tema ametitoimingute

tegemisel loodud dokumendid ning nendega seotud õigused ja kohustused, sealhulgas

täitemenetluses makstud ettemaksud ning kohtutäituri ametialase arvelduskonto käsutamise

õigus, üle asjaajamist ülevõtvale kohtutäiturile. Ülevõtmist korraldab ametikogu. KTM § 31 lg

1 järgi annab kohtutäituri ametist vabastamisel lahkuv kohtutäitur valdkonna eest vastutava

ministri käskkirja alusel tema menetluses olevad täitetoimikud ja nendega seotud asjaajamise,

sealhulgas täitetoimikutega seotud elektroonilised dokumendid, üle teisele sama piirkonna

kohtutäiturile või ametisse nimetatavale uuele kohtutäiturile. Arvestades, et ametist

vabastamine on laiem mõiste, mis võib sõltuvalt kontekstist hõlmata ka tagandamist, ning

tagandamise kohta puudub eraldi säte, tuleb KTM §-st 31 lähtuda ka kohtutäituri ametist

tagandamise korral, arvestades tagandamise erisusi. Näiteks ei ole võimalik asjaajamist üle anda

enne kohtutäituri ametist tagandamist (KTS § 31 lg 6), vaid üleandmine saab toimuda üksnes

pärast seda. KTS-st ega KTM-st ei tulene, et kohtutäituri ametist tagandamise korral tuleks

vabanev koht täita tingimata uue ametisse nimetatava kohtutäituriga. Ülevõtvaks kohtutäituriks

KTS § 15 tähenduses võib olla ka teine ametisolev kohtutäitur. Tagandataval kohtutäituril ei

ole õigust valida, millisele kohtutäiturile täiteasjad üle anda.

KTS § 16 kohaselt on valdkonna eest vastutaval ministril ja ametikogul õigus kohustada

kohtutäiturit tegema ametist vabastatud, ametist tagandatud või peatatud ametivolitustega

kohtutäituri ametitoiminguid. Nimetatud sätte alusel on ülevõtva kohtutäituri määramise

pädevus ka justiitsministril. Selleks, et ülevõttev kohtutäitur saaks neid kohustusi täita, peab

tagandatav kohtutäitur talle täitetoimikutega seotud asjaajamise üle andma. Tagandatava

kohtutäituri kohustamine asjaajamise üleandmiseks ei ole vastuolus seaduse mõttega.

20. KTM § 31 lg 4 sätestab, et lahkuva kohtutäituri poolt täitemenetluse seadustiku alusel

koostatud täitekulu väljamõistmise otsuse kohaselt sissenõudmisele kuuluv summa hüvitatakse

lahkuvale kohtutäiturile kohtutäiturite omavahelise kokkuleppe alusel. Selle sätte alusel

hüvitatakse lahkuvale kohtutäiturile sissenõutud täitekulud ja täitemenetluse alustamise tasud.

Hüvitise saamise õigust ei mõjuta see, millisele kohtutäiturile ametist lahkuv täitur oma

asjaajamise üle annab.

21. Kaebaja on toonud välja, et ametitegevuse lõpetamisega kaasnevad märkimisväärsed kulud,

mille hüvitamist õigusaktid ette ei näe. Kaebaja ei ole esitanud nõuet asjaajamise üleandmisega

tekitatud kulude hüvitamiseks, mistõttu väljub see küsimus praeguse vaidluse raamidest.

Ringkonnakohus märgib siiski, et võlg, mida kaebaja ei suutnud mõistliku aja jooksul ära

tasuda, tekkis kaebaja enda õigusvastase ja süülise tegevuse tulemusel ning ametist

tagandamine otsus ei tulnud kaebajale ka täiesti ootamatult, mistõttu oli kaebajal võimalik alates

vastustaja 02.01.2018 kirja saamisest sellega oma tegevuse (sh lepingute sõlmimisel ja

pikendamisel) planeerimisel arvestada. Nendel asjaoludel ei saa ringkonnakohtu hinnangul

põhiseadusevastaseks pidada olukorda, kus kohtutäituri tegevuse lõpetamisega kaasnevad

kulud jäävad tagandatava kohtutäituri kanda.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

andmeid menetluskulude kandmise kohta (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3-18-532

11(11)

(allkirjastatud digitaalselt)