2-18-5546/54 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Külli Mõlder

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. märts 2019 Kuressaare

Tsiviilasja number

2-18-5546

Hagi ese

J R hagi Omega Laen AS vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Menetlusosalised

Hageja: J R (isikukood XXXXXXXXXXXXX)

lepinguline esindaja Y R (e-post post@E.ee )

Kostja: Omega Laen AS (registrikood 11691792, asukoht

Narva mnt. 13, Kesklinna linnaosa, Tallinn , Harju maakond

10151,

esindaja

Eduard

Kimask,

e-post:

info@megalaen.ee

Lepinguline esindaja vandeadvokaat Heikki Ojamaa e-

post: heikki.ojamaa@mmab.ee

Kolmandad isikud hageja poolel

E OÜ (registrikood XXXXXXXXXXXXX lepinguline

esindaja M T OÜ, seaduslik esindaja Y R)

Y R (ik. XXXXXXXXXXX lepinguline esindaja M T OÜ,

seaduslik esindaja Y R)

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada hagi osaliselt .

2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr. 176/2018/379 lubamatuks intressidelt

arvestatud viivise osas.

3. Omega Laen AS nõue on täidetav järgmises ulatuses:

3.1.

Laenulepingust nr. 69019 ja selle lisadest tulenev laenu põhivõla nõue

summas 27529,90 eurot;

3.2.

Intress summas 3262,84 eurot;

3.3.

Viivis seisuga 13. 03. 2018 summas 3181,23 eurot;

3.4.

Leppetrahv summas 1471,79 eurot;

3.5.

Sissenõudmiskulu 12 eurot;

4. Tühistada käesoleva asja kohtulahendi jõustumisest 11. aprilli 2018.a.

määrusega kohaldatud hagi tagamine, milleks oli täitemenetluse peatamine

täiteasjas nr. 176/2018/379.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632

lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks

vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste

kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. Vastavalt esitatud hagile /t.l. 33/ taotleb hageja kohtult:

1.1.

Tunnistada lubamatuks täitemenetlusPärnu kohtutäituri Rocki Alberti poolt

menetletavas täiteasjas nr. 176/2018/379 Omega Laen AS nõudes J R vastu

kogusummas 36 387,72 eurot.

1.2.

Tunnistada VÕS § 42 lg. 1, 42 lg. 3, p. 5 ja § 44 alusel tühiseks Omega Laen AS

ja E OÜ vahel 29. jaanuaril 2016 sõlmitud laenulepingu nr. 69019 tüüptingimuste

punkt 6.1. viivise suuruse osas.

1.3.

Juhul, kui kohus ei tunnista tühiseks punkti 6.1, siis vähendada viivist VÕS § 113

lg. 8, 149 lg. 1 ja 162 lg. 1 alusel kohtu poolt mõistlikuks peetava määrani.

1.4.

Tunnistada VÕS § 42 lg.1 ja lg. 3 p. 5 ja § 44 alusel tühiseks Omega Laen AS ja

E OÜ vahel29. jaanuaril m2016 sõlmitud laenulepingu nr. 69019 tüüptingimuste

punkt 7.2 leppetravi suuruse osas.

1.5.

Juhul kui kohus ei tunnista tühiseks punkti 7.2, siis vähendada leppetrahvi VÕS §

149 lg. 1 ja VõS § 162 lg. 1 alusel kohtu poolt mõistlikuks peetava määrani.

1.6.

Jätta kõik menetluskulud Omega Laen AS kanda ja mõista kõik J R

menetluskulud Omega Laen AS-lt J R kasuks välja.

2. HAGI ALUS

2.1.

Täitemenetluses nr 176/2018/379 on kostja taotlenud sissenõude pööramist K

külas Saaremaa vallas asuvale hüpoteegiga koormatud L kinnisasjale (registriosa

XXXXXXXXX, katastritunnus XXXXXXXXXXXXX), mille omanik on hageja. Hageja

tõendab seda faktilist asjaolu Pärnu kohtutäitur Rocki Albert’i 13.03.2018 täitmisteatega

nr 176/2018/379 hagejale (edaspidi nimetatud ’täitmisteade’).i

2.2.

Täitedokumendiks on Tallinna notar Anneli Alekand’i poolt 29.jaanuaril

2016 registreerimisnumbri 181 all tõestatud ’Hüpoteegi kustutamise kinnistamisavaldus,

hüpoteegi seadmise leping, kasutusvalduse järjekohas tagasiastumise kokkulepe ja

asjaõigusleping’.ii

2.3.

Hageja tagas kinnispandiga kostja ja E OÜ (edaspidi nimetatud ka ’laenusaaja’)

vahel 29.jaanuaril 2016 sõlmitud laenulepingu nr 69019 (edaspidi nimetatud

’laenuleping’)iii ja selle 09.augustist 2016 pärineva lisa nr 2 (edaspidi nimetatud

’laenulepingu lisa’)iv täitmist.

3. HAGI ÕIGUSLIK PÕHISTUS

3.1.

Võlanõude suurus

Täitmisteatest nähtuvalt nõuab kostja hagejalt hüpoteegiga tagatud võlanõuet

kogusummas 36’387.72 eurot. Laenulepingu punktist 1.3.1 tulenevalt laenas E OÜ kostjalt

25’000.- eurot. Laenulepingu lisaga struktureeriti kostja ja laenusaaja vaheline võlasuhe

ümber ning laenulepingu lisa punktidest 2 ja 3 tulenevalt võlgnes laenusaaja kostjale

10.augusti 2018 seisuga 29’435.76 eurot. Alates 15.augustist 2016 on laenusaaja tasunud

kostjale laenumakseid summas 3’639.48 eurot.

Kostja võlanõue hageja vastu koosneb täitmisteatest nähtuvast järgmisest: laenu põhiosa

2’083.95 eurot tasumata intressid 3’148.34 eurot, laenu põhiosa jääk 25’445.95 eurot

intress (15.07. - 24.07.2017) 114.51 eurot, viivised 2’639.41 eurot, meeldetuletuskiri (1-

17/176) 5 eurot, maksehäireregistrisse info edastamine 7 eurot ja leppetrahv (lepingu p

7.2) 2’943.58 eurot.

Käesolevas asjas lasub võlaarvestuse täpne tõendamiskoormis kostjal.

Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema

põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited.

Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama

kostjale kohustust esitada võlaarvestus. (RKTKo 3-2-1-190-13, p 18)

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg-st 7 tulenevalt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada

pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

17.11.2010 vastu võetud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitseseaduse eelnõu nr 743

seletuskiri selgitab: „AÕS § 279 lg-ga 7 täiendamine ja § 351 lg 3 kehtetuks tunnistamine

täpsustavad pantija ja pandipidaja vahelist õigussuhet, mis praegu on § 351 lg 3 järgi

selge vaid hüpoteegi puhul. Muudatuste eesmärgina tuuakse sama põhimõte pandiõiguse

üldsättesse ja tagatakse võlgnikuja käendaja vastuväideta esitamine kõigile kolmandast

isikustpantijatele.“

VÕS § 149 lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on

vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka

siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

Hageja on oma kinnisasjal lasuva hüpoteegiga taganud kostja ja E OÜ vahel sõlmitud

laenulepingust ja selle lisast tulenevaid nõudeid. AÕS § 297 lg 7 ja VÕS § 149 lg 1

annavad hagejale õiguse esitada kõik vastuväited, mida võib esitada põhivõlgnik E OÜ.

Täitemenetluses nõutakse võlgnikult kindla rahasumma tasumist ning täitemenetlus saab

olla õiguspärane vaid ju hul, kui sellise konkreetse rahasumma nõudmiseks on ka õiguslik

alus. Täitemenetlus saab olla lubatav vaid õiguslikul alusel konkreetse ja põhjendatud

rahasumma nõudmiseks, kuna see omab äärmiselt suurt tähtsust, sest sellega on

täitemenetluses seotud kohtutäituri tasu suurus jms võlgniku õigusi ja kohustusi

puudutavad asjaolud.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja)

omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes

usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus

tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles

ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

64-12, p 16). (RKTKo 3-2-1-85-15, p 12)

Hageja ei tunnista kostja nõuet, kuna juba täitmisteatest nähtub, et kostja nõue on

vastuoluline juba ainuüksi väidetavalt tasumata laenu põhiosa osas. Täitmisteates on

väidetavalt tasumata laenu põhiosa esitatud kahe erineva rahalise suurusena, mis ei ole

objektiivselt võimalik. Võlasuhtes peab olema ja saab olla väidetavalt tasumata laenu

põhiosa määratletav vaid ühe konkreetse rahalise vääringuga.

Lisaks eelnevale on hageja seisukohal, et kostja on arvestanud väidetavalt tasumata

intressidelt seadusevastaselt viiviseid Sellisele hageja väitele annab aluse laenulepingu

tüüptingimuste punkti 6.1. sõnastus, mille kohaselt on kostjal õigus nõuda ja laenusaajal

kohustus kostjale tasuda viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud

päeva eest. Seejuures nähtub laenulepingu lisa juures olevast maksegraafikust, et intress

ületab kuni 15.septembrini 2017 laenu põhiosa makse suurust. Võlaõigusseaduse (VÕS)

§113 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha

kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe on tühine.

3.2.

Viivise ja leppetrahvi nõude tühisus

Hageja on veendumusel, et kostja nõuab täitmisteates nimetatud viivist 2’639.41 eurot ja

leppetrahvi 2’943.58 eurot üldse laenulepingu tühiste punktide alusel.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel

tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Heade kommete ja seadusega vastuolus olev

tehing on tühine (vastavalt TsÜS § 86 ja 87).

Kostja on laenulepingu sõlmimisel kasutanud tüüptingimusi. VÕS § 35 lg-st 1 tulenevalt

loetakse

tüüptingimuseks

lepingutingimust,

mis

on

eelnevalt

välja

töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

VÕS § 35 lg 2 kehtestab eelduse, mille kohaselt tüüptingimust ei olnud eraldi läbi

räägitud.

Kostja poolt laenulepingus tüüptingimuste kasutamist tõendab ainuüksi laenulepingu

lahutamatuks osiseks oleva dokumendi pealkiri: „Lepingu üldisedpõhimõttedja poolte

õigusedjakohustused“.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest

tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu

sõlmimise aja seisuga.

VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult

kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma

kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud

hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

VÕS §-st 44 tuleneb, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust

kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või

kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.

Hageja loeb tühiseks kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste punkti 6.1. viivise määra

osas: „Laenusumma tagasimaksega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda

Laenusaajalt ja Laenusaajal kohustus tasuda Laenuandjale viivist 0,5 (null koma viis) %

päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.“

Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on

vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud viivise määr 0,5 (null koma viis) %

päevas, kuna see ületab 22 (kakskümmend kaks!) korda seadusjärgse viivise määra, st on

182,5 % aastas.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

VÕS § 94 lg 1 ütleb, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Eesti Panga poolt avaldatud informatsiooni kohaselt on ajavahemikul 01.juuli 2016 kuni

01.jaanuar 2018 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

viimane intressimäär olnud 0,00%.1 See teeb seadusjärgseks viivise määraks päevas

8/365=0,02%.

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega

nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse

kasutajale

ebamõistlikult

suurt

leppetrahvi,

ebamõistlikult

suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline

tüüptingimus

tühine.

Riigikohus

on

selgitanud,

et

tüüptingimustes

sisalduva

viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat

iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---

] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

139-14, p 11). (RKTKo 3-2-1-118-16, p 16)

Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski

tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline

tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast

proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata

tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude

kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda

viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-66-

05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt

ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks

tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või

vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14). (RKTKo 3-2-1-25-16, p 13)

Hageja loeb tühiseks ka kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste punkti 7.2. leppetrahvi

suuruse osas: „Lepingu erakorralise ülesütlemise korral mõnel Lepingu p-des 12.1.1 –

12.1.8 nimetatud alustel on Laenusaaja kohustatud lisaks tema poolt tagasimaksmata

summadele tasuma Laenuandja nõudel Laenuandjale leppetrahvi kümme (10) %

Laenusummalt.“ (Lisa 3)

Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on

vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud leppetrahvi suurus, mis näiteks

olukorras, kus isikul on 500’000.- euro suurusest laenust tasumata vaid 500.-eurot, annaks

kostjale õiguse nõuda leppetrahvi tasumist suuruses 50’000.- eurot.

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob

kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24;

Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). […] (RKTKo 3-2-1-

118-16, p 18)

Kolleegium märgib lisaks, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka

majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb

võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui

lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega

lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. Võlaõigusseaduse § 44

sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus,

mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis

eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka

majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb

samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustavad (vt ka Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-88-04 (RT III 2004, 23, 255)). (RKTKo 3-2-1-150-06, p 18)

Õigusvastane ja lubamatu on täitemenetlus, kus sissenõudja nõuab sundtäitmist tühistel

alustel. Seetõttu palub hageja kohtul tunnistada tühiseks laenulepingu tüüptingimuste

punktid 6.1. ja 7.2. vastavalt viiviste ja leppetrahvi osas.

3.3.

Alternatiivne taotlus viiviste ja leppetrahvi vähendamiseks

Juhul, kui kohus ei tunnista tühiseks laenulepingu tüüptingimuste punkte 6.1. ja 7.2.

viiviste ja leppetrahvi osas, siis palub hageja alternatiivselt vähendada viiviseid ja

leppetrahvi kohtu poolt peetavaks mõistliku määrani.

Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud

põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Kujundusõigust

iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel

vastaspooleni.

Nt

lepingu

ülesütlemise

korral

ülesütlemisavalduse

jõudmisel

vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on

täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23).

Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille

kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus

esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud.

Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. (p 16) Pantijal ja käendajal on

õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8

alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui

võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse

esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku

majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija

majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise

vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks

võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti

põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb

PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes

täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija

viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise

andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p

22) (RKTKo 3-2-1-139-14).

Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus

teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust

rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (RKTKo 2-15-3965/103, p

13)

Leppetrahvi vähendamiseks on alust siis, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses

kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu

põhimõttega (vt Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18).

(RKTKo 3-2-1-139-10)

KOSTJA VASTUVÄITED

4. Kostja oma vastuses hagile /t.l. 65/ esitab iga hageja põhjenduse ja selle järgselt

kostja seisukoha sellele, lisaks toob kostja välja, millise hageja nõudega ta nõustub ja

millisega mitte ning mis põhjusel. Samuti esitab kostja selle järgselt omapoolse

kompromissettepaneku asja kiiremaks lahendamiseks, kuna hageja on kostja arvates siiani

kasutanud oma õigusi mitte just kõige heatahtlikumal viisil, kuna on kasutanud kõiki

võimalusi, sh pahatahtlikke, et venitada tema suhtes võimaliku täitemenetluse algatamist ja

selle läbiviimist, sh ka kuritarvitanud talle kostja poolt antud lisatähtaega. Antud juhul on

oluline märkida, et juriidilisest isikust laenusaaja E Osaühing juhatuse liige ja osanik ning

ühtlasi hageja esindaja antud asjas Y R ja hageja on sugulased, mistõttu on kogu info neile

olnud teada algusest peale.

4.1.

Täitmisteates on väidetavalt tasumata laenu põhiosa esitatud kahe erineva

rahalise suurusena, mis ei ole objektiivselt võimalik.

Põhiosa võlgnevus (põhivõlgnevus) on välja toodud kahel real põhjusel, et hagejal oleks

parem ülevaade sellest, kuidas põhivõlgnevus on moodustunud. Esimene summa on

põhivõlgnevus nende arvete alusel, millised esitati ja jäid tasumata kuni laenulepingu

ülesütlemiseni (24.07.2017.a.) ja teine summa põhivõlgnevus, mis jäi tasumata peale

laenulepingu ülesütlemist. Eeltoodu alusel on põhivõlgnevus kokku eelnimetatud kahe

arvu summa, so 2083,95+25 445,95 = 27 529,90 eur.

Hageja väide, et talle ei ole põhiosa võlgnevus arusaadav ja see peab olema esitatud ühe

konkreetse rahalise vääringuga, on alusetu ja ei tulene seadusandlusest. Lisaks oli hagejal

võimalus vastav järelepärimine esitada juba koheselt peale seda, kui ta sai teada

laenulepingu ülesütlemisest. Hageja pole seda teinud, nagu ta pole esitanud kostjale ka

ühtegi vastuväidet, vaid esitas koheselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

kohtusse, sh enne hagi esitamist ka taotluse hagi tagamiseks.

Eeltoodu alusel ei ole hageja väited põhivõlgnevuse summa ebaõige näitamise ja selle

arusaamatuse kohta, asjakohatud. Lisaks nähtub käesolevast vastusest põhiosa võlgnevus

ühe summana - 27 529,90 eur.

Hageja ei ole välja toonud, et laenu oleks tagastatud suuremas summas ja et

põhivõlgnevus ei ole seetõttu õige. Hagiavaldusele lisatud laenulepingust ja selle lisast

nähtub, kui suur summa laenu põhiosast kanti laenusaajale reaalselt üle (kokku 29 250,00

eur) ja mis summas teostati tasaarvestusi lepingutasu, lepingu muutmise tasu ja tasumata

maksetega ( kokku 3480,01 eur).

4.2.

Kostja on arvestanud väidetavalt tasumata intressidelt seadusevastaselt

viivist.

Antud hageja väitega kostja nõustub ja tunnistab, et on tõepoolest ekslikult arvestanud

kuni laenulepingu ülesütlemiseni intressidelt viivist nii põhivõlgnevuselt kui ka

intressidelt koos, mis on vastuolus VÕS §-ga 113 lg 6. Eeltoodu alusel esitab kostja koos

käesoleva vastusega uue võlgnevuste arvestuse tabeli (Lisa 1), milles nähtub uus intressi

ja viiviste arvestuse tabel, sh viivis põhivõlgnevuselt kuni laenulepingu ülesütlemiseni

(24.07.2017.a.) ja alates ülesütlemisest kuni käesoleva vastuse esitamiseni, sh (NB!)

kostja on omapoolse kompromissina alandanud ühepoolselt viivise määra

arvestusega 18% aastas, ehk siis 0,05% päevas (vt ka järgmist punkti).

4.3.

Kostja nõuab täitmisteates nimetatud viivist 2639,41 eur üldse laenulepingu

tühiste

punktide alusel.

Kuigi kostja on seisukohal, et arvestades muu hulgas asjaolu, et laenuleping on sõlmitud

juriidilise isikuga, ei ole laenulepingus kokku lepitud viivise määra tühine hagis toodud

põhjendustel (kohatud on hageja viited VÕS §-dele 113 ja 94 , kuna nimetatud sätted

võimaldavad pooltel lepingus kokku leppida teistsuguseid määrasid kui hageja poolt

hagis toodud arvestuse alusel), esitab ta omapoolse kompromissettepaneku, millega

alandab viivise määra suuruseni 18% põhivõlgnevuselt aastas, ehk siis 0,05%

päevas. Eeltoodu alusel, mis nähtub samuti käesolevale vastusele lisatud uues

võlgnevuse arvestuse tabelis, on kostja viivisnõue kokku 4673,81 eur, millest 84,99 eur

on viivis põhivõlgnevuselt arvestusega seisuga kuni 24.07.2017.a. (so kuni laenulepingu

ülesütlemiseni) ja 4588,82 eur

perioodi 25.07.17.-03.07.2018.a. kohta. Kostja õigus nõuda viiviseid kuni kinnistu

müügini ja raha laekumiseni kostja kontole, tuleneb hagiavalduselisaks lisaks nr 2

olevast hüpoteegi seadmise lepingu punktist 5.1. ja lisaks nr 3 olevast laenulepingu nr

69019 punktis 13 ja selle alapunktidest.

4.4.

Kostja nõuab täitmisteates nimetatud leppetrahvi 2943,58 eur üldse laenulepingu

tühise punkti alusel.

Kostja hageja selle põhistusega ja seisukohaga ei nõustu. Tegemist oli juriidilisest isikust

laenusaajaga sõlmitud laenulepinguga ja see punkt oli laenusaajaga läbi räägitud ja

taolise leppetrahvi nõudmine ei ole seadusega keelatud, lisaks on taoline praktika

juriidiliste isikutega sõlmitud laenulepingute puhul tavapärane ja seda rakendavad kõik

laenuandjad, sh krediidiasutused. Tegemist ei ole ka ebamõistlikult kõrge leppetrahviga.

Antud asja puhul on kohatu hageja hagis toodud näide, mille kohaselt heade kommete ja

VÕS

vastavate sätetega on vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud leppetrahvi

suurus, mis näiteks olukorras, kus isikul on 500 000 euro suurusest laenust tasumata

vaid 500 eurot, annaks kostjale õiguse nõuda leppetrahvi tasumist suuruses 50 000

eurot, kuna antud juhul on laenusaaja (võlgnik) saanud laenulepingu lisa 2 sõlmimisega

10.08.2016.a. loeti laenusummaks (koos eelnevalt saadud ja hiljem veel täiendavalt antud

laenuga) 29 435,76 eur ja laenulepingu ülesütlemise seisuga 24.07.2017.a. oli

põhivõlgnevus 27 529,90 eur, ehk siis oli laenu tagastatud 11 kuu jooksul vaid summas

1905,86 eur.

Eeltoodu alusel on kostja leppetrahvi nõue seaduslik.

4.5.

Samas,

asja

kiirema

lahendamise

eesmärgil

esitab

kostja

omapoolse

kompromissettepaneku ka selles nõudes ja on nõus vähendama

leppetrahvinõuet 50% ja uueks leppetrahvinõudeks oleks sel juhul 1471,79 eur.

Antud juhul pole hageja vastuväidete esitamisel arvestanud sellega, et laenuleping oli

sõlmitud juriidilise isikuga, mistõttu ei saa hageja tugineda vastuväidetele, et

laenulepingus olevad tingimused ei ole samased nendega, mida saaks kohaldada tarbijast

laenusaaja sõlmitud laenulepingu puhul.

Käesolevale vastusele lisatud võlgnevuse arvestuse tabelist nähtub, et arvestades kostja

poolt

hagi osalist omaksvõttu (intressilt viivise arvestamine) ja kostja

esitatud

kompromissettepanekut (viivise määra ühepoolne alandamine) , on laenusaaja

koguvõlgnevus

käesoleva vastuse esitamise seisuga (03.07.2018.a.) kokku 38 422,13 eur, sh seisuga

24.07.2017.a. (laenulepingu ülesütlemine) oli vastav võlgnevus kokku 33 833,31 eur,

millest

a). põhivõlgnevus 27 529,90 eur;

b). intressivõlgevus 3262,84 eur (s.o 3148,33 + 114,51 );

c). viivised

84,99 eur;

d). meeldetuletuskiri ja sissenõudmiseks tekkinud kulud 12 eur (5+7);

e). leppetrahv

2 943,58 eur

Eeltoodu alusel esitab kostja aja- ja menetluskulude kokkuhoidmise eesmärgil ja hea

tahte märgina omapoolse kompromissettepaneku, mille kohaselt pooled lepivad kokku

sundtäitmise lubatavuses summas , mis koosneb alljärgnevast:

1. Põhivõlgnevus summas 27 529,90 eur;

2. Intressivõlgnevus summas 3262,84 eur;

3. Leppetrahvinõue summas 1471,79 eur;

4. Sissenõudmiskulud summas 12 eur;

5. Viivisvõlgnevus (viivise määraga 0,05% põhivõlgnevuselt päevas) seisuga

03.07.2018.a. summas kokku 4673,81 eur ja edaspidises arvestuses 0,05%

põhivõlgnevuselt päevas kuni täitemenetluses kinnistu müügini ja raha laekumiseni kostja

kontole;

6. Täitemenetluse kulud;

7. Tühistada hagi tagamine;

8. Kompromissi sõlmimisel jäävad poolte poolt antud tsiviilasjas kantud menetluskulud

poolte kanda (sh tagastatakse hagejale pool tema tasutud riigilõivust).

Kostja leiab, et tema poolt esitatud kompromissettepanek peaks olema hagejale igati

vastuvõetav. Samuti väldib see võimalikku ajakulu täitemenetluses, mis toob kaasa

täiendavat kahju, seda mõlemale poolele, kuna kostja ei saa kätte oma võlgnevust ja

samas suurenevad viivise määrad hagejale.

4.5.Kostja peab vajalikuks teavitada kohut, et kostja on olnud võlgnevuse sissenõudmisel

ja täitemenetluse algatamisel äärmiselt kannatlik ja püüdnud arvestada laenusaaja/kostja

nõudmiste ja palvetega, mida tõendavad käesolevale vastusele lisatud laenusaaja (kostja

esindaja) meilid, milles laenusaaja palus täitemenetluse avalduse esitamisega oodata,

kuna laenusaaja soovis laenu refinantseerida teise laenuandja kaudu, lisaks küsis

laenusaaja kostjalt uut laenu ja lõpuks palus täiendavat aega, sest tagatiseks oleva

kinnistu pidi ära ostma USA-s elav laenusaaja juhatuse liikme/osaniku onu. Kostja esitab

koos käesoleva vastusega vaid osa hageja meilikirju, lisaks nendele on kostjale edastatud

erinevaid meilikirju, mis sisaldasid erinevaid laenusaaja/kostja ettepanekuid ja palveid.

Kõik laenusaaja lubadused osutusid paljasõnalisteks. Samas ei esitanud laenusaaja ega

hageja kostja vastu ühtegi vastuväidet nõuete osas, need esitati alles kohtule esitatud

hagis, millist käitumist peab kostja pahatahtlikuks ja selle ainsaks eesmärgiks on asja

venitamine.

Eeltoodu alusel esitabki kostja käesolevaga omapoolse kompromissettepaneku, milles

muu hulgas teeb omapoolseid ühepoolseid soodustusi hagejale ja loodab, et hageja

nõustub esitatud kompromissettepanekuga ja samuti kohus nõustub sellega ja kinnitab

vastava kokkuleppe.

Kui hageja ei peaks olema esitatud ettepanekuga nõus, siis kostja on põhimõtteliselt nõus

asja kirjaliku menetlusega, kuid kuna hageja on soovinud asja läbivaatamist

kohtuistungil, siis osaleb sellel istungil kostja oma esindaja kaudu.

Käesolev vastus, mis sisaldab kostja kompromissettepanekut, esitatakse aja kokkuhoiu

eesmärgil üheaegselt kohtule saatmisega ka hageja lepingulisele esindajale ja kostja heas

usus loodab, et hageja esindaja sellele ka viivituseta vastab.

4.6.

Juhul, kui hageja ei peaks olema kostja esitatud kompromissettepanekuga nõus,

siis palub kostja otsuse tegemisel rahuldada hagi vaid osaliselt selles ulatuses, mille võrra

väheneb lubatav täitemenetluses sissenõutav summa selle võrra, mille ulatuses oli kostja

ekslikult arvestanud viivist ka intressidelt. Muus osas jätta hagi rahuldamata. Hageja

poolt kompromissiga mittenõustumisel loobub kostja käesolevas vastuses esitatud

kompromissettepanekust viivise määra alandamiseks 0,05%-le päevas ja palub kohtul

vastav viivise määr ja viivisvõlgnevus endal määrata (hageja alternatiivne nõue 1).

Kompromissiga mittenõustumisel loobub kostja omapoolsest kompromissettepanekust

leppetrahvi vähendamiseks 50% ulatuses ja jääb oma leppetrahvi nõude juurde täies

ulatuses, so summas 2943,58 eur. Otsuse tegemisel palub kostja kohtul hagi rahuldamise

osa ulatuse alusel proportsionaalselt jaotada ka poolte menetluskulud.

Juhul, kui hageja ei nõustu kostja esitatud kompromissettepanekuga ja esitab selle kohta

oma kirjaliku mittenõustumise, siis palub kostja kohtult võimaldada talle täiendav tähtaeg

vajadusel täiendava vastuse esitamiseks hagi ja mittenõustumise kohta ja esitada

vajadusel täiendavad tõendid.

5. 15. 11. 2018 .a. seisukohas /t.l. 112/ teatab kostja, et ei nõustu hageja pakutud

kompromissiga, mille kohaselt hageja tasub kostjale 30 000 eurot ja täitemenetlus

lõpetatakse. Kostja on seisukohal, et hageja kompromissettepanekut saab pidada hageja

järjekordseks pahatahtluseks ja lugupidamatuse avaldamiseks nii kostja kui ka kohtu

suhtes.

5.1.

Esmalt

esitab

kostja

oma

põhjendused,

miks

ta

ei

nõustu

hageja

kompromissettepanekuga, samuti miks ta leiab, et 14.11.2018.a. kohtumääruses kohtu

pakutud kompromissvarianti, mille kohaselt võiks kostja kompromissina vähendada

leppetrahvi poole võrra ja loobuda viivistest, ei saa kuidagi lugeda mõistlikuks

kompromissiks.

Laenuleping, mida hageja tagas hüpoteegi seadmisega oma kinnistule, öeldi üles juba

24.07.2017.a. Peale seda palus hageja kostjalt korduvalt mitte algatada täitemenetlust (ja

selles kinnisasja sundmüüki), kuna hageja pidi leidma võimalusi võlgnevuse

kustutamiseks täitemenetluse väliselt. Seejuures ei vaidlustanud ei laenusaaja ega hageja

kordagi laenulepingu ülesütlemist ega võlgnevuse suurust. Kostja uskus hageja lubadusi

ja tuli talle korduvalt vastu.

Kuna aga selgus, et hageja lubadused on paljasõnalised, siis esitas kostja 09.03.2018.a. (7

kuud peale laenulepingu ülesütlemist) kohtutäiturile täitmisavalduse. Peale täitemenetluse

algatamist esitas hageja esmalt kohtule taotluse hagi tagamiseks enne hagi esitamist ja

seejärel esitas kohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Kuna kohus hagi tagas ja täitemenetluse peatas, siis oli hagejal "aega küll" ja ta jättis

vastamata kostja 03.07.2018.a. vastuses hagile esitatud kompromissettepanekule ja ei

teinud seda ka kohtu poolt korduvalt määratud tähtajaks, samuti ei võtnud hageja kostjaga

ühendust, et võimalikku kompromissi arutada. Lisaks õnnestus hagejal ära jätta esimene

kohtuistung ja nüüd siis ka teine.

Kokkuvõtvalt on hageja kogu käitumine olnud kantud vaid soovist venitada asja

lahendamist ja täitemenetluse jätkumist ja oma võlgnevuse kustutamist kostja ees.

Seejuures on hageja väga hästi teadlik sellest, et taoline asja venimine tekitab kostjale

pidevat täiendavat kahju, kuna lükkub edasi kostjale võlgnevuse tasumine.

Eeltoodu alusel ei saa kostja kuidagi lugeda mõistlikuks kohtu 14.11.2018.a. määruses

pakutud võimalikku kompromissvarianti, et kostja loobuks täies mahus viivistest. Taoline

seisukoht annab kõigile võlgnikele signaali, et igal juhul tuleks esitada hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks, nõuda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist (mida

kohtud reeglina koheselt ka teevad), venitada asja läbivaatamist ja siis sel teel saavutada

seda, et sissenõudja loobuks täies ulatuses viivisnõudest, ehk siis teisisõnu saaks võlgnik

kogu viivitatud aja eest tasuta raha kasutada, st saada intressivaba laenu. Taoline

seisukoht on vastuolus mitte ainult VÕS mõttega laenu ja intressi kohta, TsMS-st

tuleneva kompromissi mõtte ja sisuga , vaid ka tavapärase äriloogikaga.

Kostja poolt 03.07.2018.a. esitatud kompromissettepanek oli kantud soovist püüda

saavutada antud asjas võimalikult kiirem lahend, et sellega vältida kostjale täiendava

kahju tekkimist.

Lisaks oleks see olnud ka hageja huvides, kuna teatavasti peab hageja tasuma

täitemenetluses viiviseid põhivõlgnevuselt kuni raha laekumiseni kostjale.

Kuna eelpool nimetatud hageja käitumisest ilmneb otseselt, et tema käitumine nii kostja

(kui ka kohtu) suhtes on olnud pahatahtlik, siis loobub kostja oma 03.07.2018.a. vastuses

esitatud kompromissettepanekust. Kompromiss eeldab ikkagi mõlema poole püüdlusi

seda saavutada, sh ka mõlema poole poolt oma nõuetest (osalist) taganemist.

Kuna kohtulik kompromiss oleks loomulikult kiirem lahendus nii käesolevas tsiviilasjas

kui ka täiteasjas ja lõppkokkuvõttes kasulik mõlemale poolele, ja lähtudes 14.11.2018.a.

kohtumääruses esitatud kohtu ettepanekust püüda lahendada vaidlus kompromissi teel,

siis esitab kostja omalt poolt uue kompromissettepaneku, milles ta esitab oma

lahendusvariandi ja kostja kinnitab, et ta ei ole nõus tegema selles hagejale mitte mingeid

järeleandmisi, kuna võlgnevuse kustutamine on niigi edasi lükkunud hageja pahatahtliku

käitumise tõttu. Kostja lähtub uue kompromissettepaneku esitamisel sellest, et hageja

soovib ka täiteasja lõpetamist.

6. Kostja uus kompromissettepanek on alljärgnev:

1. Hageja tasub kostjale võlgnevuse kokku summas 37 478,78 eur, mis koosneb:

1.1. Põhivõlgnevus 27 529,90 eur;

1.2. Intressivõlgnevus 3 262,84 eur;

1.3. Viivisvõlgnevus (määraga 18% aastas ja ümmardatult 0,0493 % päevas

põhivõlgnevuselt seisuga 14.11.2018.a., st 13,58 eur päevas) 6 494,75 eur, sh kuni

laenulepingu ülesütlemiseni (24.07.17.a) 84,99 eur ja 25.07.2017.a. kuni 14.11.2018.a.

kaasa arvatud (472 päeva eest) 6 409,76 eur ;

1.4. võlgnevuse sissenõudmiskulud 12,00 eur;

1.5. Tagatiseks oleva kinnistu kindlustusmakse (hageja pole seda tasunud) 179,29 eur.

Tagatiseks oleva kinnistu kindlustamise ja sellega kaasnevate kulude kandmise ja kostjale

hüvitamise kohustus hagejale tuleneb hüpoteegi seadmise lepingu punktidest 6.1.-6.2. ja

6.6.

Kostja lisab käesolevale vastuse vastava kindlustuslepingu, mida ta pidi sõlmima, kuna

hageja seda ei teinud, ja selle alusel esitatud arve, mis on kostja poolt tasutud;

2. Hageja tasub kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamisega seotud kulud (summa saab

teada kohtutäiturilt) ja see summa tasutakse hageja poolt kas otse kohtutäiturile või

kostjale enne kompromissi esitamist kohtule ja samuti jäävad hageja kanda hüpoteegi ja

kohtutäituri märkuse kustutamisega seotud tasud/riigilõivud;

3. Hageja tasub punktis 1 nimetatud summa peale kompromissi allkirjastamist ja enne

kompromissi esitamist kohtule kas kohtu deposiiti või siis notari deposiiti ja deposiidist

kantakse kostjale raha üle peale kohtumääruse jõustumist, millega kohus kompromissi

lõpetab;

4. Kompromissi kinnitamisel paluvad pooled tühistada hagi tagamise;

5. Käesoleva tsiviilasja menetlemisega seotud menetluskulud jäävad neid kandnud poolte

kanda ja hagejale tagastatakse 50% tasutud riigilõivust hagi esitamisel;

6. Pooled lühendavad kompromissi kinnitava määrusele määruskaebuse esitamise

tähtaega ja määravad selleks 2 päeva;

7. Kompromissi täitmisel, sh punktis 1 nimetatud summa laekumise järgselt ja peale

punktis 2 nimetatud kulude tasumist hageja poolt kohtutäiturile või kostjale, esitab kostja

5 tööpäeva jooksul kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks.

NB! Kostjapoolse uue kompromissettepaneku sõlmimise/kehtimise eelduseks on see, et

kompromiss jõustub ja see täidetakse täies mahus hageja poolt enne 28.12.2018.a.

Ülaltoodud kompromissi korral kostja:

1. loobub täies ulatuses leppetrahvi nõudest (2943,58 eur);

2. ei nõua hagejalt viiviseid perioodilt 14.11.2018.a. kuni raha laekumiseni kostjale

(hiljemalt 28.12.2018.a., so 45 päeva kogusummas 611,10 eur);

3. vähendab laenulepingus kokku lepitud viivise määra 0,5% päevas määrani 0,0493%

päevas (võrdne määr laenulepingu intressimääraga) põhivõlgnevuselt.

Kostja

on

seisukohal,

et

ta

on

teinud

omalt

poolt

äärmiselt

mõistliku

kompromissettepaneku.

7. Juhul, kui hageja oleks üles näidanud vähimatki huvi kompromissi sõlmimiseks, sh

03.07.2018.a. esmase kostja kompromisspakkumise saamise järgselt ja selle ka täitnud,

oleksid tagajärjed olnud hagejale rahaliselt veelgi soodsamad.

Nagu juba ülalpool eelnevalt kirjeldatud, ei ole kostja nõus "tasuta finantseerima" (mitte

nõudma viiviseid) hagejat selle aja eest, kui ta pahatahtlikult on venitanud nii võlgnevuse

tasumisega kui ka kohtuasja lahendamisega, sh kompromissi sõlmimisega.

Juhul, kui hageja ei nõustu kostja uue kompromissettepanekuga, sh kui hageja viivitab

sellele vastamisega, mistõttu ei laeku kostjale raha hiljemalt 28.12.2018.a., siis palub

kostja kohtul teha võimalusel viivituseta kohtuotsus, millega rahuldatakse hagi vaid osas,

milles kostja oli ekslikult arvestanud viivist ka intressidelt ja sundtäitmine

täitemenetluses lubatakse summas, mis koosneb:

1. põhivõlgnevusest 27 529,90 eur;

2. intressivõlgnevusest 3 262,84 eur;

3. viivisvõlgnevusest kuni laenulepingu ülesütlemiseni summas 84,99 eur ja peale seda

viivise määraga 0,0493% päevas põhivõlgnevuselt (st kostja alandab ühepoolselt viivise

määra) alates 25.07.2017.a. kuni täitemenetluses raha laekumiseni kostjale (seisuga

14.11.2018.a. on viivisvõlgnevuse summa 6494,75 eur);

4. võlgnevuse sissenõudmisega seotud kukud 12,00 eur;

5. kostja poolt hageja eest tasutud kindlustusmakse 179,29 eur;

6. leppetrahv 2943,58 eur;

7. hageja kanda jäävad kõik täitemenetluse kulud;

8. Tühistada hagi tagamine ja tsiviilasjas kantud menetluskulud jaotada poolte vahel

proportsionaalselt hagi rahuldamise/rahuldamata jätmise osaga.

9. Kolmandate isikute seisukoht hagiavaldusele

Kohtule saadetud avalduses /t.l. 172 / toetavad kolmandad isikud hagi ja on esitanud oma

seisukoha järgmiselt:

9.1.Võlanõude suurus

Täitmisteatest nähtuvalt nõuab kostja hagejalt hüpoteegiga tagatud võlanõuet

kogusummas 36’387.72 eurot. Laenulepingu punktist 1.3.1 tulenevalt laenas E OÜ

kostjalt 25’000.- eurot. Laenulepingu lisaga struktureeriti kostja ja laenusaaja vaheline

võlasuhe ümber ning laenulepingu lisa punktidest 2 ja 3 tulenevalt võlgnes laenusaaja

kostjale 10.augusti 2018 seisuga 29’435.76 eurot. Alates 15.augustist 2016 on laenusaaja

tasunud kostjale laenumakseid summas 3’639.48 eurot.

Kostja võlanõue hageja vastu koosneb täitmisteatest nähtuvast järgmisest: laenu põhiosa

2’083.95 eurot tasumata intressid 3’148.34 eurot, laenu põhiosa jääk

25’445.95 eurot intress (15.07. - 24.07.2017) 114.51 eurot, viivised 2’639.41 eurot,

meeldetuletuskiri (1-17/176) 5 eurot, maksehäireregistrisse info edastamine 7 eurot ja

leppetrahv (lepingu p 7.2) 2’943.58 eurot.

Käesolevas asjas lasub võlaarvestuse täpne tõendamiskoormis kostjal.

Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema

põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited.

Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama

kostjale kohustust esitada võlaarvestus. (RKTKo 3-2-1-190-13, p 18)

9.2.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg-st 7 tulenevalt võib pantija, kes ei ole võlgnik,

esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või

käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

17.11.2010 vastu võetud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitseseaduse eelnõu nr 743

seletuskiri selgitab: „AÕS § 2 7 9 lg-ga 7 täiendamine ja § 351 lg 3 kehtetuks

tunnistamine täpsustavad pantija ja pandipidaja vahelist õigussuhet, mis praegu on § 351

lg 3 järgi selge vaid hüpoteegi puhul. Muudatuste eesmärgina tuuakse sama põhimõte

pandiõiguse üldsättesse ja tagatakse võlgniku ja käendaja vastuväideta esitamine kõigile

kolmandast isikust pantijatele.“

VÕS § 149 lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on

vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka

siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

9.3. Hageja on oma kinnisasjal lasuva hüpoteegiga taganud kostja ja E OÜ vahel sõlmitud

laenulepingust ja selle lisast tulenevaid nõudeid. AÕS § 297 lg 7 ja VÕS § 149 lg 1

annavad hagejale õiguse esitada kõik vastuväited, mida võib esitada põhivõlgnik E OÜ.

9.4.

Täitemenetluses

nõutakse

võlgnikult

kindla

rahasumma

tasumist

ning

täitemenetlus

saab

olla

õiguspärane

vaid

juhul,

kui

sellise

konkreetse

rahasumma nõudmiseks on ka õiguslik alus. Täitemenetlus saab olla lubatav

vaid

õiguslikul

alusel

konkreetse

ja

põhjendatud

rahasumma

nõudmiseks,

kuna

see

omab

äärmiselt

suurt

tähtsust,

sest

sellega

on

täitemenetluses

seotud kohtutäituri tasu suurus jms võlgniku õigusi ja kohustusi puudutavad

asjaolud.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja)

omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes

usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus

tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles

ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

64-12, p 16). (RKTKo 3-2-1-85-15, p 12)

Hageja ei tunnista kostja nõuet, kuna juba täitmisteatest nähtub, et kostja nõue on

vastuoluline juba ainuüksi väidetavalt tasumata laenu põhiosa osas. Täitmisteates

on

väidetavalt

tasumata

laenu

põhiosa

esitatud

kahe

erineva

rahalise

suurusena, mis ei ole objektiivselt võimalik. Võlasuhtes peab olema ja saab olla

väidetavalt tasumata laenu põhiosa määratletav vaid ühe konkreetse rahalise

vääringuga.

9.5. Lisaks eelnevale on hageja seisukohal, et kostja on arvestanud väidetavalt

tasumata intressidelt seadusevastaselt viiviseid Sellisele hageja väitele annab

aluse laenulepingu tüüptingimuste punkti 6.1. sõnastus, mille kohaselt on kostjal

õigus

nõuda

ja

laenusaajal

kohustus

kostjale

tasuda

viivist

0,5%

päevas

tähtaegselt

tasumata

summalt

iga

viivitatud

päeva

eest.

Seejuures

nähtub

laenulepingu

lisa

juures

olevast

maksegraafikust,

et

intress

ületab

kuni

15.septembrini 2017 laenu põhiosa makse suurust. Võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu

raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Hageja on veendumusel, et kostja nõuab täitmisteates nimetatud viivist 2’639.41 eurot ja

leppetrahvi 2’943.58 eurot üldse laenulepingu tühiste punktide alusel.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel

tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Heade kommete ja seadusega vastuolus olev

tehing on tühine (vastavalt TsÜS § 86 ja 87).

Kostja on laenulepingu sõlmimisel kasutanud tüüptingimusi. VÕS § 35 lg-st 1 tulenevalt

loetakse

tüüptingimuseks

lepingutingimust,

mis

on

eelnevalt

välja

töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

VÕS § 35 lg 2 kehtestab eelduse, mille kohaselt tüüptingimust ei olnud eraldi läbi

räägitud. Kostja poolt laenulepingus tüüptingimuste kasutamist tõendab ainuüksi

laenulepingu lahutamatuks osiseks oleva dokumendi pealkiri: „Lepingu üldised

põhimõttedjapoolte õigusedja kohustused“.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest

tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu

sõlmimise aja seisuga.

9.6. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud

hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

VÕS §-st 44 tuleneb, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust

kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või

kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.Hageja loeb

tühiseks kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste punkti 6.1. viivise määra osas:

„Laenusumma tagasimaksega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt ja

Laenusaajal kohustus tasuda Laenuandjale viivist 0,5 (null koma viis) % päevas

tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.“

Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on

vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud viivise määr 0,5 (null koma viis) %

päevas, kuna see ületab 22 (kakskümmend kaks!) korda seadusjärgse viivise määra, st on

182,5 % aastas.

9.7.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

VÕS § 94 lg 1 ütleb, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Eesti Panga poolt avaldatud informatsiooni kohaselt on ajavahemikul 01.juuli

2016

kuni

01.jaanuar

2018

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär olnud

0,00%.See teeb seadusjärgseks viivise määraks päevas 8/365=0,02%.

VÕS §42 lg3 p5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega

nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse

kasutajale

ebamõistlikult

suurt

leppetrahvi,

ebamõistlikult

suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline

tüüptingimus

tühine.

Riigikohus

on

selgitanud,

et

tüüptingimustes

sisalduva

viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat

iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---]

muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-

14, p 11). (RKTKo 3-2-1-118-16, p 16)

Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski

tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline

tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast

proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata

tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude

kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda

viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05,

p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt

ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks

tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või

vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14). (RKTKo 3-2-1-25-16, p 13)

9.8.

Hageja loeb tühiseks ka kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste punkti 7.2.

leppetrahvi suuruse osas: „Lepingu erakorralise ülesütlemise korral mõnel Lepingu p-des

12.1.1 – 12.1.8 nimetatud alustel on Laenusaaja kohustatud lisaks tema poolt

tagasimaksmata summadele tasuma Laenuandja nõudel Laenuandjale leppetrahvi kümme

(10) % Laenusummalt.“ (Lisa 3)

Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on

vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud leppetrahvi suurus, mis näiteks

olukorras, kus isikul on 500’000.- euro suurusest laenust tasumata vaid 500.- eurot,

annaks kostjale õiguse nõuda leppetrahvi tasumist suuruses 50’000.- eurot.

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob

kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24;

Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). […] (RKTKo 3-2-1-

118-16, p 18)

Kolleegium märgib lisaks, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka

majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb

võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui

lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega

lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. Võlaõigusseaduse § 44

sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus,

mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis

eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka

majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb

samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustavad (vt ka Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-88-04 (RTIII2004, 23, 255)). (RKTKo 3-2-1-150-06, p 18)

9.9.

Õigusvastane

ja

lubamatu

on

täitemenetlus,

kus

sissenõudja

nõuab

sundtäitmist

tühistel

alustel.

Seetõttu

palub

hageja

kohtul

tunnistada

tühiseks laenulepingu tüüptingimuste punktid 6.1. ja 7.2. vastavalt viiviste ja

leppetrahvi osas.

10. Alternatiivne taotlus viiviste ja leppetrahvi vähendamiseks

Juhul, kui kohus ei tunnista tühiseks laenulepingu tüüptingimuste punkte 6.1. ja

7.2. viiviste ja leppetrahvi osas, siis palub hageja alternatiivselt vähendada

viiviseid ja leppetrahvi kohtu poolt peetavaks mõistliku määrani.

Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud

põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Kujundusõigust iseloomustab

eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt

lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui

ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). Viivise vähendamise tahteavalduse

jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist

vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul

kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise

otsustab kujundusotsusega kohus. (p 16) Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279

lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise

vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud.

Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või

viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt

kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid.

Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral

tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise

vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja

viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et

ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja

viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata

jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast

puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22) (RKTKo 3-2-1-139-14)

Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus

teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust

rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (RKTKo 2-15-3965/103, p

13)

Leppetrahvi vähendamiseks on alust siis, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses

kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu

põhimõttega (vt Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18).

(RKTKo 3-2-1-139-10)

11. KOLMANDATE ISIKUTE TÄIENDAV SEISUKOHT

Laenuleping nr 69019 ja selle lisa nr 2 on tühised, millest tulenevalt on tühine ka

laenusuhet tagav asjaõigusleping. Laenulepingu tühisuse tõttu ei eksisteeri hüpoteegiga

tagatavat kohustust ning seetõttu eksisteerib täitemenetluse lubamatuse lisaalus.

TsÜS § 84 lg 1 esimene lause sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke

tagajärgi.

TsÜS § 84 lg 2 ütleb, et kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole

tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad

oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest.

TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu

mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui

seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et

tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida

nad tegelikult teha tahavad.

TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.TsÜS § 89 lg 3 ütleb, et kui näiliku

tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta

sätestatut.

Eelnevates punktides tsiteeritud õigusnormide kogumist ja vastastikusest seosest järeldub,

et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (sh näilikul tehingul) ning kui

näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, siis kohaldatakse varjatud tehingule selle

tehingu kohta sätestatut, kusjuures varjatud tehingu kehtivuse eelduseks on vältimatu

tingimus, et ka selle puhul ei esine tehingu tühisuse aluseid ( sh ei tohi see olla seadusest

tuleneva keeluga vastuolus).

Kolmandad isikud on seisukohal, et E OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on TsÜS

nimetatud sätete alusel tühine ja õiguslike tagajärgedeta, kuna see on poolte vahel

sõlmitud näilikuna eesmärgiga varjata tegelikku tehingu sisu. Laenuleping nr 69019 ja

selle lisa nr 2 tõendavad üheselt, et tegelikult oli tehingu eesmärgiks tarbijakrediidi

andmine Y R’le eluaseme parendamiseks ning sellisele lepingule kohalduvad VÕS

tarbijakrediidilepingut reguleerivad sätted.

Laenulepingu nr 69019 punktis 1.3 on sõnaselgelt fikseeritud laenu kasutamise

eesmärgina L kinnistu ehitustööde teostamine ja lõpetamine. Samuti nähtub üheselt

tsiviilasja materjalide juures olevast 29.01.2016 asjaõiguslepingust, et laenu kasutamise

sihtotstarve ei seondu mitte kuidagi E OÜ majandustegevusega, kuna asjaõiguslepingus

on avaldatud andmed selle kohta, et L kinnistu on füüsilise isiku Y R elukoht ning lisaks

on L kinnistu koormatud füüsilise isiku Y R kasuks ka kasutusvaldusega.

Kostja tegi E OÜ-ga teadlikult näiliku ja seega ka tühise tehingu, püüdega vältida

tingimusi, mille seadus sätestab kohustuslikena tarbijakrediidi puhul.

Tarbijakrediidilepingu olemus ja selle kehtivuse eeldused on sätestatud VÕS 22.peatüki

2.jaos. Kolmandad isikud toonitavad veelkord, et laenulepingust nr 69019 nähtus üheselt,

et laenu kasutamise sihtotstarve on füüsilise isiku elamu parendamine ning seega oli

tegelikult tegemist tarbijakrediidiga. Vahemärkusena olgu öeldud, et E OÜ võlgnes Y

R’le kostjalt saadud laenust kordades suurema summa. VÕS § 402 lg 2 sätestab, et

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping on tarbijakrediidileping, mis on tagatud

hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, või tarbijakrediidileping, mille eesmärk on

kinnistu, hooneühistu liikmesuse või olemasoleva või kavandatava ehitise omandamine

või nimetatud õiguste säilitamine.

Laenuleping nr 69019 (tarbijakrediidileping) on tühine kui seadusest tulenevate

keeldudega vastuolus olev tehing, kuna selle puhul on eiratud hulgaliselt VÕS 22.peatüki

2.jao imperatiivseid sätteid, viidetega ka seaduse teiste struktuuriosiste sätetele, mida

kolmandad isikud ei jõua siin kõiki üles lugeda. Näitena võib tuua, et VÕS § 408 lg 1

sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse §

404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s

404 või 405 sätestatud andmetest. Laenulepingust nr 69019 puuduvad mitmed VÕS §-des

404 ja 405 andmed. Seejuures on seadusandja üheselt öelnud, et tarbijakrediiditehing on

tühine juba sellisel juhul, kui puudub mõni (st üks) andmetest.

Eeltoodust tulenevalt peab kohus andma hinnangu laenulepingu nr 69019 ja selle lisa nr 2

kehtivuse osas, arvestades kolmandate isikute väiteid tarbijakrediidilepingu osas. Kui

kohus tuvastab laenulepingu tühisuse (kehtetuse), siis ei eksisteeri ka hüpoteegiga tagatud

kohustust (tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi) ning ainuüksi see on

täitemenetluse lubamatuks tunnistamise aluseks. Menetlusökonoomia printsiibist

tulenevalt peaks kohus esmalt tuvastama laenulepingu tühisuse, mis võtaks kohtult

koormise anda hinnang hageja teistele nõude alustele.

Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 5.

aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). (RKTKo 2-16-18835/64 ,p 11)

Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel

arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14).

(RKTKo 3-2-1-106-13 ,p 24)

Ainuüksi asjaolu, et mõlemadpooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-81-02. (RKTKo 3-2-1-83-05)

TsÜS§ 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusestpeale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu

alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Seega ei saa tühise tehingu alusel esitada nõudeid tulenevalt tehingu

täitmisest või täitmatajätmisest. (RKTKo 3-2-1-35-10)

Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid

(esmajoones kohustus-ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning

nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse

tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on

üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid.

Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu

tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab

esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping

mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või

kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni

kahjustamine ei olepiisav. (RKTKo 3-2-1-140-07)

Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale ja

sama paragrahvi 4. lõike järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui

müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille

täitmisega viivitamise eestpeaks maksma viivistja leppetrahvi. (RKTKo 3-2-1-131-03)

11.2. Kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega on nõutav õigustatud isiku ja teise

poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse. Kehtiv asjaõigus tekib üksnes kõigi järgmiste eelduste olemasolul: •

asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja

koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutamiseks õigustatud, st ta oli kas

kinnisasja omanik või omaniku nõusolekul või seaduse alusel õigustatud kinnisasja

käsutama; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. (RKTKo 3-2-1-

127-13 ,p 20)

Kolmandate isikute väide on see, et kuna E OÜ ja kostja vahel tehtud näilik tehing on

tühine vastuolu tõttu tehingu sisult tegelikult tarbijakrediidi lepingu kehtivuseks seadusest

tulenevate nõuetega, siis on kehtetu ka asjaõigusleping(põhivõlgniku kohustust ei

eksisteeri) ning täitemenetlus seega lubamatu hüpoteegi realiseerimise arvelt.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud dokumentidega , leiab, et esitatud hagi on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele osaliselt järgmistel põhjustel:

12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

12.1. 29. 01. 2016 sõlmis OÜ E (seaduslik esindaja Y R) kostjaga Omega Laen AS

laenulepingu nr.69019 /t.l. 45/, millega kostja andis osaühingule E laenu summas 25 000

eurot, tagasimakse tähtajaga 36 kuud, e.15. 01. 2019. Laen anti intressiga 18 % aastas

põhiosa jäägilt ja selle tagastamine pidi toimuma vastavalt graafikule 903,81 eurot kuus.

12.2. Samal päeval on kostja sõlminud lihtkirjaliku käenduslepingu Y Rga /t.l. 150/,

millega viimane käendas Omega Laen AS eelmärgitud laenulepingust tulenevaid nõudeid

E OÜ vastu, käendaja vastutuse rahaline maksimaalmäär oli 33 112,16 eurot.

12.3. 10. augustil 2016 sõlmisid samad pooled laenulepingule nr. 69019 lisa 2, millega

laenuandja andis laenusaajale lisalaenu 7730,01 eurot. Sellest 2255, 01 eurot tasaarvestati

laenusaaja poolt maksmata arvetega, 475 eurot arvetati lepingu muutmise tasuks. Summa

5000 eurot maksti laenu saajale välja.

Lisakokkuleppe p. 2 kohaselt on pooled deklareerinud, et laenu jääk seisuga juuli 2016 oli

21705,75 eurot, millele lisatakse lisalaen summas 7730,01 eurot, seega seisuga 10. 08,

2016 oli laenuvõlgnevus kokku 29435,76 eurot, millise laenusaaja kohustus tasuma

vastavalt maksegraafikule /t.l. 50/ 15. juuliks 2021, osamaksetena, koos intressiga 747,47

eurot kuus.

12.4. 29. 01. 2016 on hageja J R (esindaja Y R), Y R ja kostja Omega Laen AS sõlminud

notariaalse hüpoteegi kustutamise kinnistamisavalduse, hüpoteegi seadmise lepingu,

kasutusvalduse järjekohas tagasiastumise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu/t.l. 40/, millega

hageja kinnistu omanikuna leppis kokku kostjaga hüpoteegi seadmises hagejale kuuluvale

kinnistule L, K külas, Lääne Saare vallas (praegu Saaremaa vald), registriosa nr.2759734,

hüpoteegi summa 100 000 eurot. Lepingu p. 5.1. on omanik (hageja) ja hüpoteegipidaja

(kostja) leppinud kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded E OÜ

(kolmas isik) vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja E OÜ vahel 29. 01. 2016 sõlmitud

laenulepingust nr. 69019 ja selle võimalikest lisadest, samuti tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest samade poolte vahel, seal hulgas intressid ja viivised,

sissenõudmise kulud ja täituri tasud. Hagejale on selgitatud, et tagatavate nõuete täitmata

jätmine võib kaasa tuua sundtäitmise võlgnetava summa suurusest olenemata.

P. 5.2. kohaselt kohustub lepingueseme igakordne omanik hüpoteegiga tagatud nõude

mittetäitmisel alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud

korras.

12.5. Laenusaaja E OÜ on vastavalt konto väljavõttele /t.l. 52/ teinud lepingujärgseid

makseid alates 10. 08. 2016 kuni 13. 03. 2017 kokku summas 3639,48 eurot s.h.

intressid, kohustuslike maksete summa selles perioodis pidi olema 5881, 88 eurot, s.h.

intress 3301,98 eurot.

12.6. 24. 07. 2017 ütles laenuandja laenulepingu üles.

12.7. Kohtutäituri Rocki Alberti teate kohaselt /t.l. 38/ on kostja 09. 03. 2018 esitanud

täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Teate kohaselt on nõue

kokku 36 387,72 eurot, s.h. laenu põhiosa jääk 24 445, 95 eurot , laenu põhiosa (tasumata

arved) 2083,95 eurot, intress 3148,34 eurot, intress ajavahemiku eest 15. 07-24. 07. 2017

114,51 eurot, viivised 2639,41 eurot, meeldetuletuskiri 5 eurot, maksehäireregistrisse

teate edastamine 7 eurot, leppetrahv 2943,58 eurot.

12.8. VÕS § 149 lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on

vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis,

kui põhivõlgnik neist loobus. Hageja on oma kinnisasjal lasuva hüpoteegiga taganud

kostja ja E OÜ vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast tulenevaid nõudeid. AÕS § 297

lg 7 ja VÕS § 149 lg 1 annavad hagejale õiguse esitada kõik vastuväited, mida võib

esitada põhivõlgnik E OÜ.

Pooled ei vaidle selle üle, et laenuleping alusel tuli krediit tagastada osadena, laenusaaja

oli viivituses mistõttu laenulepingu ülesütlemine oli põhjendatud.

13.Poolte vahel on vaidlus järgmiste asjaolude üle:

1. Võla suurus

2. Viivise ja leppetrahvi nõude tühisus

3. Alternatiivselt viivise ja leppetrahvi vähendamise nõue

13.1. Hageja on seisukohal, et kuna täitemenetluses nõutakse võlgnikult kindla

rahasumma tasumist ning täitemenetlus saab olla õiguspärane vaid juhul, kui sellise

konkreetse rahasumma nõudmiseks on ka õiguslik alus. Täitemenetlus saab olla lubatav

vaid

õiguslikul

alusel

konkreetse

ja

põhjendatud

rahasumma

nõudmiseks,

kuna

see

omab

äärmiselt

suurt

tähtsust,

sest

sellega

on

täitemenetluses

seotud kohtutäituri tasu suurus jms võlgniku õigusi ja kohustusi puudutavad

asjaolud. Hageja viitab sealhulgas sellele, et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla. Hageja on

avaldanud arvamust, et esitatud nõue ei ole selge ja sellel puudub õiguslik alus, kuna osa

lepingu sätetest on tühised.

Hageja arvates ei ole kostja nõue selge, samas, kui kostja on põhivõlgnevuse summa

toonud välja kahes osa: maksmata arved summas 2083,95 eurot ja tagastamata laenu jääk,

mille kohta arveid veel esitatud ei ole 25 445,95 eurot, seega kokku 27 529,90 eurot.

Seega on kostja kohtu hinnangul põhinõude suuruse selgelt tõendanud. Ka ei ole hageja

suutnud üheselt tõendada, et on E esindaja või lepingu käendajana laenu rohkem tagasi

maksnud, kui seda on arvestanud kostja. Ka ei tõenda seda menetluses esitatud ja kohtu

poolt eelnevalt märgitud dokumendid.

13.2. Hageja on seisukohal, et kostja nõuab täitmisteates nimetatud viivist summas

2639,41 eurot ja leppetrahvi 2943,58 eurot laenulepingu tühiste punktide alusel. Kostja on

kasutanud tüüptingimusi. VÕS § 35 lg-st 1 tulenevalt loetakse tüüptingimuseks

lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida

lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav

lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast

võimeline mõjutama tingimuse sisu.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest

tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu

sõlmimise aja seisuga.

VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult

kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma

kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud

hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

13.3. Hageja loeb tühiseks kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste p. 6.1. viivise määra

osas, mis oli 0,5 % päevas ja leiab, et see on heade kommetega vastuolus, kuna ületab

seadusejärgse viivisemäära 22 korda. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas.

VÕS § 94 lg 1 ütleb, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Eesti Panga poolt avaldatud informatsiooni kohaselt on ajavahemikul 01.juuli 2016 kuni

01.jaanuar 2018 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

viimane intressimäär olnud 0,00%. See teeb seadusjärgseks viivise määraks päevas

8/365=0,02%.

Kostja vaidleb sellele vastu põhjusel, et tegemist oli juriidilisest isikust laenusaajaga

sõlmitud laenulepinguga ja see punkt oli laenusaajaga läbi räägitud ja taolise viivise ja

leppetrahvi nõudmine ei ole seadusega keelatud, lisaks on taoline praktika juriidiliste

isikutega sõlmitud laenulepingute puhul tavapärane ja seda rakendavad kõik laenuandjad,

sh krediidiasutused. Tegemist ei ole ka ebamõistlikult kõrge leppetrahviga. Kostja palub

siinkohal arvesse võtta, et 11 kuu jooksul oli laenu tagasi makstud vaid 1905,86 eurot.

13.4. Kohus kaalub siinkohal hageja väidet, et tegemist oli tarbijalepinguga.

Võlaõigusseadus § 1 lg. 5 kohaselt tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik,

kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Antud juhul oli laenu saajaks juriidiline isik, mistõttu ei saa antud lepingut käsitleda

tarbijalepinguna. Vaatamata sellele, et see sõlmiti tegelikult laenu saaja seadusliku

esindaja eluruumide parendamiseks rahaliste vahendite saamiseks.

13.5. Mis puutub viivise (p. 6) ja leppetrahvi (p. 7) suurust siis on need lepingu punktid

on läbiräägitavad ja neid ei saa käsitleda tüüptingimustena selle tavapärases tähenduses.

Kohus nõustub siinkohal kostjaga selles, et kokku lepitud viivise määr ei ole tühine hagis

toodud põhjendustel, kuna seadus sätestab võimaluse pooltel lepingus kokku leppida

teistsuguseid määrasid kui see on VÕS § 113 ja 94 ette nähtud. Nii on VÕS § 113 lg. 1

kolmanda

lause

järgi

võetakse

viivise

arvestamisel

intressitavate

lepingute

(krediidilepingud) puhul aluseks kokkuleppeline intressimäär, kui see on seadusejärgsest

viivisemäärast kõrgem. Sellega tagatakse võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest

vähemalt samas suuruses intress, nagu oli kokku lepitud lepingu täitmise ajal. Riigikohtu

seisukoha järgi (RKTKo 3-2-1-120-08 p.12) on see § 415 lg. 1 esimese lause järgi

kohaldatav ka tarbijalepingute puhul. Seega ei saa kohus lugeda põhjendatuks hageja

taotlust Laenulepingu p. 6.1 tühiseks tunnistamiseks ja jätab selle rahuldamata.

13.6. VÕS § 158 lg. 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Nii on vaidlustatud nõude aluseks olevas laenulepingus p. 7.2. määratud, et lepingu

erakorralise ülesütlemise korral mõne lepingu p. des 12.1.1-12.1.8 nimetatud alusel on

laenusaaja kohustatud lisaks tagasi maksmata summadele tasuma laenuandja nõudel

leppetrahvi 10 % laenusummalt. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustada rikkumisega

tekitatud kahjulike tagajärgede kõrvaldamist ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele.

Kohus ei saa leppetrahvi suurust tunnistada heade kommete vastaseks ainult sel põhjusel,

et laenu saaja on jätnud oma kohustuse suures ulatuses täitmata ja on 11 kuu jooksul

tagasi maksnud vaid 1905,86 eurot, ehk siis on oma kohustused jätnud täitmata. Seetõttu

leiab kohus, et leppetrahvi nõue on põhjendatud ja poolte kokkulepe leppetrahvi suuruse

kohta ei ole tühine.

13.7. Alternatiivselt, juhuks kui kohus ei tunnista tühiseks viivise ja leppetrahvi

kokkuleppeid, palub hageja viivise ja leppetrahvi vähendamist.

VÕS § 162 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud

huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Sama kehtib ka viivise kohta. VÕS § 113

lg. 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt

käesoleva seaduse § 162 sätestatule.

Viivise

vähendamise

otsustab

kujundamisotsusega

kohus.

See

on

kohtu

diskreditsiooniotsus , mille teeb kohus võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes

nõude suurust kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja

hinnates selle proportsionaalsust. Kohus kaalub lepingu sõlmimise, täitmise ja täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste ajaolude kohta esitatud infot, mille põhjal

kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta.

Kostja on võtnud õigeks, et arvestas viivist ka intressidelt ja on teinud viivise

ümberarvestuse. Ka on kostja nõus viivise vähendamisega 18 %-ni aastas, 0,0493 %

päevas põhivõlgnevuselt, seega viivise summa laenu ülesütlemise päeva seisuga on 24.07.

2017 on 84,99 eurot, viivist on kostjal õigus saada kuni põhivõla tasumiseni. 13. 03.

2018.a. seisuga oli viivisevõlg 3181,23 eurot.

See tähendab, et selles ulatuses on viivisenõue sissenõutav.

Leppetrahvi nõuet oli kostja nõus vähendama poole võrra. Kohus eeldab, et ka selles

ulatuses lepptrahv katab kostja võimaliku põhivõla maksmisega viivitusega tekkinud

kahju. Seda enam, et kostja ei ole konkreetset kahju välja toonud ega seda tõendanud.

Seega vähendab kohus leppetrahvi 5 %ni e. 1471,79 euroni.

14. Kolmandad isikud on seisukohal, et E OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on

TsÜS nimetatud sätete alusel tühine ja õiguslike tagajärgedeta, kuna see on poolte vahel

sõlmitud näilikuna eesmärgiga varjata tegelikku tehingu sisu. Laenuleping nr 69019 ja

selle lisa nr 2 tõendavad üheselt, et tegelikult oli tehingu eesmärgiks tarbijakrediidi

andmine Y R’le eluaseme parendamiseks ning sellisele lepingule kohalduvad VÕS

tarbijakrediidilepingut reguleerivad sätted.

Kohus leiab, et kolmandate isikute (hageja esindaja Y R isikus) sellekohane väide on

põhjendamata. Ükski esitatud tõend ei toeta kontseptsiooni, et laenuandja tahe oli anda

laenu Y Rle. Ka ei ole laenu tagasi maksnud mitte Y R kui füüsiline isik, vaid E OÜ.

Vaatamata sellele, et laenu eesmärk oli L kinnistu ehitustööde lõpetamine, ei ole selle

kasutamine antud otstarbeks tõendatud ehk teisisõnu ei ole tõendatud, et laenu saaja ei

kasutanud saadud laenu oma majandustegevuses. Seega ei pea kohus põhjendatuks

kolmandate isikute väiteid lepingu näilisuse kohta.

Kohus jääb seisukohale, et tegemist ei ole tarbijakrediidi lepinguga ja selle tühisuse

tunnistamiseks puudub selgelt põhjendatud alus.

15.Kohtule on jäänud mulje, et esitades hageja esindajana hagi kohtusse sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks on J. R selle menetluse käigus rikkunud menetlusosalise

kohustust kasutada oma menetlusõigusi heauskselt. Vaatamata kostja poolsetele

kompromissipakkumistele on hageja teinud kõik endast oleneva, et menetlust venitada.

16.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik

esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.

Sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis

ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud notariaalselt

tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele

sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

Antud menetluses ei ole kohus tuvastanud täitedokumentide tühisust ega nõude

põhjendamatust. Ka ei ole seda nõuet tasaarvestatud ega ajatatud. 11 kuu jooksul on

põhivõlgnik E OÜ tagastanud vaid murdosa saadud laenust.

Seetõttu leiab kohus, et sundtäitmine on lubatav põhinõude osas summas 27529,90 eurot

ja intressi osas 3262,84 eurot. Sundtäitmise saab lubamatuks tunnistada vaid viivise osas ,

mille kostja arvestas ekslikult intressidelt. Ka vähendab kohus, kostja nõusolekut

arvestades, sissenõudmisele kuuluvat viivist ja leppetrahvi: sissenõutavaks muutunud

viivis seisuga 13. 03 2018 on 3181, 23 eurot. Samuti vähendab kohus leppetrahvi poole

võrra, e 1471,79 euroni.

TsMS § 163 lg. 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda.

Antud juhul jätab kohus menetluskulud nende endi kanda.

Kohus peab vajalikuks selgitada veelkord, et pooled võivad menetluse kuni hagi kohta

tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi

määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses

märgitakse kompromissi tingimused.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kohtunik: Külli Mõlder