4-18-6094/35 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-18-6094

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2019.a, Pärnu (Kuninga tn) kohtumaja

Väärteoasja number

4-18-6094

Kohtunik

Indrek Nummert

Kohtuistungi sekretär

Evi Goldschmidt

Väärteoasi

K.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri

teabebüroo peaspetsialist Imre Veber poolt 08.11.2018

tehtud üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr

2670,18,004225 LS § 223 lg 1, § 236 lg 1 ja § 237 lg 1

järgi

Istungil osalenud isikud:

kaebuse esitajana

kaitsja

kohtuvälise menetleja

ametnikuna

K.P (ik XXX, elukoht XXX-i, Pärnumaa)

vandeadvokaat Vahur Krinal, määratud korras

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo

peaspetsialist Imre Veber

RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 2, § 29 lg 1 p 1,

§ 132 p 3, § 133-135 kohus

otsustas:

Rahuldada K.P kaebus.

Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre

Veber poolt 08.11.2018 tehtud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2670,18,004225 K.P

karistamises LS § 223 lg 1, § 236 lg 1 ja § 237 lg 1 järgi ning lõpetada K.P suhtes

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o. isiku teos väärteotunnuste puudumise

tõttu.

Riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulud ja tunnistaja kulud jätta VTMS § 38 lg 1,

KrMS § 181 ja § 183 alusel riigi kanda.

Kohtuotsuse kuulutamine: 14.03.2019.a kell 11:00.

Kohtuotsus saata teadmiseks kohtumenetluse pooltele - kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja

kohtuvälisele menetlejale.

1 (10)

4-18-6094

Kohtuotsuse koopia edastada ka menetlusvälisele isikule N.Y-le, kes avaldas soovi otsuse

saamiseks istungil (alus VTMS § 119 lg 2).

Edasikaebamise kord

Kassatsiooni esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel. Kassatsiooni võib esitada Riigikohtule

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks

kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

20.10.2018 on koostatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri avariipolitseinik Toomas

Viltok poolt väärteoprotokoll selle kohta, et K.P 16.08.2018 kella 13.00 ajal Pärnu linnas Oja tn

97/3 Haigla parklas juhtis sõiduautot, enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses.

Tagurdamise käigus riivas tema kõrval parkinud sõiduautot Volvo XC90 XXX, millega

põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Liiklusõnnetuse järgselt põgenes sündmuskohalt,

jättes toimunud õnnetusest politseid teavitamata. Oma teoga rikkus menetlusalune isik

Liiklusseadus (edaspidi) LS § 33 lg 2 p 8, § 49 lg 1, § 169 lg 5, 6 nõudeid, pannes sellega toime

väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1, § 236 lg 1, § 237 lg 1 järgi.

08.11.2018 üldmenetluse otsusega nr 2670,18,0044225 on määratud K.P-le kohtuvälise

menetleja poolt eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 223 lg 1, § 236 lg 1, § 237 lg

1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, so 600 eurot.

Kaebuse sisu

22.11.2018 esitas K.P Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsuse tühistamiseks ning

väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebuse kohaselt ta võib-olla tõesti riivas autot haigla parklas,

kuid ta ei märganud seda. Ta ei ole sündmuskohalt põgenenud. Raha trahvi maksmiseks ei ole,

kuna on töövõimetuspensionär. Samuti esitas K.P taotluse riigi õigusabi korras kaitsja saamiseks.

Kaitsja 19.12.2018 kirjalikus seisukohas taotles tühistada väärteootsus väärteo tunnuste

puudumise tõttu või alternatiivselt tühistada otsus ebaotstarbekuse kaalutlusel. Arvestades

asjaolu, et kahju tekitamist (liiklusõnnetuse põhjustamist) K.P ei tunnetanud, on alusetu ka

sellest sündmusest mitteteatamise eest vastutuse kohaldamine. Vastutus kaasneb vaid süü

esinemisel. Avariist, millest inimene pole teadlik, ei saa vastutama panna hilisemate tõlgenduste

alusel.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsebüroo Pärnu

politseijaoskonna peaspetsialist Imre Veber oma 03.12.2018 kirjalikus vastuses Pärnu

Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja K.P kaebus rahuldamata

ning seda järgmistel põhjustel: menetluse käigus leidis kohtuväline menetleja, et menetlusaluse

isiku süü on tõendamist leidnud ning karistatav liiklusseaduse alusel. Kohtuväline menetleja

arvestas karistuse määramisel, et tegemist on raske liiklusseaduse rikkumisega, sest sisuliselt

menetlusalune isik sündmuskohalt põgenedes lootis pääseda vastutusest. Samuti arvestas

kohtuväline menetleja sellega, isik on varasemalt toimepannud samalaadse süüteo. Politsei

2 (10)

4-18-6094

infosüsteemis on infona registreeritud juhtum nr 3100,18,0069155 selle kohta, et 18.02.2018 kell

12:56 haigla parklas menetlusalune isik põhjustas tagurdades varalise kahjuga liiklusõnnetuse ja

põgenes sündmuskohalt. Antud juhtumi kohta väärteomenetlust ei alustatud, kuna

juhtimiskeskuse nõudel läks isik sündmuskohale tagasi ning juhid saavutasid kokkuleppe ja

pöördusid kindlustusse. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteo toimepanemine K.P poolt on

tõendatud menetlusaluse isiku ütluste, tunnistaja ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning

fototabelitega. Kohtuvälise menetleja seisukoht on, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus on

seaduslik, põhjendatud. Karistuse liik ja määr vastab teo raskusele.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil

Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid oma kaebuses ja selle täpsustuses toodud seisukohtade

juurde.

Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on

tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust, kuid leidis,

et antud juhul on võimalik lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 juhindudes otstarbekuse

kaalutlusel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Sõltumata kohtule esitatud ja täpsustatud kaebuse sisust ja mahust lähtub kohus VTMS § 123 lg

2 sättest, milles kohaselt arutab kohus väärteoasjas täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. VTMS § 30 kohaldamise eelduseks on samuti koosseisu tõendatus.

Kohus, arvestades uuritud tõendeid kogumis siseveendumuse kohaselt, leiab, et K.P-le

inkrimineeritud süüdistused ei ole tõendamist leidnud.

Käesolevas asjas on menetlusalusele isikule esitatud süüdistus kolmes rikkumises, mis on

kvalifitseeritud vastavalt § 223 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui

sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju), § 236 lg 1 (liiklusõnnetuses osalenud sõiduki

juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik)

ja § 237 lg 1 (liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine) järgi.

K.P ei eita, et ta süüdistuses toodud ajal ja kohas viibis, kuid selgitas, et ei pannud tähele, et autot

riivas. Kaitsja on seisukohal, et kuna K.P ei kahju tekitamist ei tunnetanud, siis on alusetu ka

sellest sündmusest mitteteatamise eest vastutuse kohaldamine. Samuti ei ole tekkinud varalist

kahju sellisel määral, mida võiks käsitleda avariina.

Kohus käsitleb esmalt kohtuistungil uuritud tõendeid ja annab seejärel hinnangu rikkumistele.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Lääne prefektuuri avariipolitseinik T. Kiltoh on

16.08.2018 kella 13.55 ajal koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli Oja tn 97/3, Pärnu linnas,

Haigla parklas. Kirjeldus: Mercedes Benz (edaspidi MB) tagurdamise käigus riivas pargitud

Volvot, õnnetuse põhjustaja lahkus sündmuskohalt. Liiklusõnnetuse liik: kokkupõrge seisva

sõidukiga. Sõidutee kate: püsikate. Tee tingimus: sõidutee on korras. Ilmastik: selge. Tee

element: valge aeg. Sõidutee katte seisund: erielementideta teelõik. Suurim lubatud sõidukiirus

50km/h, sirge tee. Liiklusõnnetuses osales 2 sõidukit. Esimene osaleja K.P sõidukiga MB B170,

reg märk XXX ja teine osaleja N.Y, sõidukiga Volvo XC90, reg märk XXX.

3 (10)

4-18-6094

Fototabel kümne pildiga. Piltidelt 1-2 nähtub sõidukite Volvo XC 90, XXX ja MB B170, XXX

asendid sündmuskohal enne liiklusõnnetust (N.Y tehtud pildid). Piltidelt 3-6 nähtuvad Volvo XC

90, XXX kahjustused kõrvalistuja poolses küljes. Piltidelt 7 -10 nähtub sõiduauto MB B170,

XXX kahjustus juhi poolses küljes auto eesmises osas. Mõlema sõidukite kahjustuste kõrguse

mõõtmine nähtub samuti piltidelt.

K.P andis ütlusi, milliste kohaselt ta ei pannud tähele, et autot riivas. Autosse istus ta juhiuksest.

Tunnistaja N.Y ütluste kohaselt ta teadis, et tuleb probleem, kuid surus end vahele, sest mujale ei

olnud parkida. Laps oli haiglas ja ta soovis talle pirukaid viia. Kindlustus tagas auto remondi

maksumuse summas umbes 800 eurot, kogu remonti vastavalt hinnapakkumisele kindlustus

hüvitama ei olnud nõus.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt K.P-l puuduvad kehtivad karistused.

SA Pärnu Haigla vastuse kohaselt K.P-le väljakirjutatud rohtudel ei ole autojuhtimisele

absoluutset vastunäidustust. Ka isiku diagnoos ei ole otseseks vastunäidustuseks autojuhtimisele.

Eesti Standard EVS 843:2016 sätestab sõiduauto parkimiskoha laiuse. Suure käibega

parkimiskoha vähim laius on 2, 7 m (lk 268-269 p 13 ja tabel 9.7).

Süüdistus LS § 223 lg 1 alusel

LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukjuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui

sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju.

K.P-le on LS § 223 lg 1 järgi süüks arvatud kahju tekitamine ettevaatamatusest. Liiklusnõudeid

rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele

õiguslikku hinnangut andes, tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest.

Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti

objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos.

Lisaks tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse

hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle

omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku

süüteo korral. K.P-le on ette heidetud sõiduauto juhtimisel enne manöövri tegemist,

tagurdamisel, mitteveendumises selle ohutuses. Nimelt, LS § 49 lg 1 kohaselt tagurdades ei tohi

juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi ning LS §

33 lg 2 p 8 kohaselt juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki

seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning

teel töötajaid.

Kohus juhib tähelepanu, et K.P ei ole süüdistatud (hoolsuskohustuse) rikkumises valesti

parkimise osas, s.o üle parkimisjoonte. Eeltoodut tuleb arvestada läbivalt tõendite analüüsimisel,

et isiku olukorda ei raskendataks asjaoluga, mida pole talle ette heidetud. Kohus on seotud

süüdistuse raamidega ja on erapooletu.

Objektiivne koosseis LS § 223 lg 1 alusel

1. Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud

mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes, tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile

kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga

4 (10)

4-18-6094

ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Eeltoodud

asjaoludes vaidlus puudub ja see on tõendatud.

Lisaks tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse

hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle

omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku

süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg

jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik

tagajärje põhjustamise eest vastutab.

Kohus on seisukohal, et objektiivselt koosseisupärane tegu, tagajärg ja põhjuslik seos on

tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistaja N.Y ütlustega, sündmuskoha

vaatlusprotokolliga ning fototabeliga. Eeltooduga on tõendatud, et K.P 16.08.2018 kell 13.00 ajal

Oja tn 97/3 Pärnu linnas juhtis sõiduautot ning enne manöövri sooritamist ei veendunud selle

ohutuses, tagurdamise käigus riivas tema kõrval pargitud sõiduautot Volvo XC90 reg märk

XXX. Objektiivse tunnuse varalise kahju tõendamiseks piisab vaadeldud Volvo fotodest.

Volvo kahjustused on samal kõrgusel, kui MB kahjustused, mis tõendab, et MB esiotsaga just

riivas K.P Volvot. Seega kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et K.P tegevus on kausaalseoses

varalise kahjuga.

2. Objektiivse koosseisu puhul on oluline tõendada ka lisaks hoolsuskohustuse rikkumine ja

selle objektiivne ettenähtavus ning selle välditavus.

Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva

tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase

teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et

hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi

tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui

asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu

juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega (RKL nr 3-1-1-79-10 p 23).

Eeldatakse, et see keskmine vaatleja on huvitatud õigusrikkumise või teise õigushüve kahjustuse

ära hoidmisest. See omakorda tähendab, et teo ohtlikkus (hoolsusvastasus) pidi olema äratuntav,

samuti pidi olema ettenähtav võimalik saabuv tagajärg ning üldjoontes ka põhjuslik seos. 1

2.1. Kohus leiab, et vaadates olukorda, peab saama teha K.P-le etteheite, et ta oleks pidanud

enne sündmust ohu ära tundma ja hindama seda õigesti. Fototabelist nähtuvalt olid sõidukid

pargitud üksteisele väga lähedale ning K.P sisenes enda sõidukisse juhiuksest, s.o just sellest

küljest, mis külgnes Volvoga. Seega pidi K.P-le olema oht, tagurdamisel Volvot riivata,

äratuntav. K.P märkis istungil, et tema ei tajunud ohtu. Kohus leiab, et fotodega on siiski

tõendatud, et hoolsuskohustust on rikutud ja ei olnud piisavalt ettevaatlik ning ta pidi

võimalikuks pidama ohtusid. Isegi kui K.P-le ei ole eraldi etteheidetud süüdistusega joonele

parkimist, siis pilt, mis avaneb kahe auto kõrvuti asetsemisest, kinnitab ohtu ja suure

tähelepanelikkuse vajadust parkimiskohalt välja manööverdamisel.

Kui K.P oleks piisavalt veendunud manöövri ohutuses ja enne kui tagurdama hakkab, ei oleks

varalist kahju tekkinud.

Eeltooduga on K.P rikkunud hoolsuskohustusi LS § 49 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 alusel.

1 J. Sootak, Ettevaatamatus Tegevusetus, Kirjastus Juura lk 20-21

5 (10)

4-18-6094

2.2. Maakohus leiab, et hoolsuskohustuse rikkumise tasandil selle ettenähtavust ja välditavust

mõjutab antud juhul parkimise halb korraldatus, mida tuleb hoolsuskohustuse rikkumise ulatuse

määratlemisel arvesse võtta.

Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille

järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt. See eeldus aga kehtib

üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest, nt märkab autojuht sõidutee

ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine)

lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjade vastaselt teele ei jookse (RKL nr 3-1-1-52-16 p 11.2).

Ei ole mõeldav, et parkimiskohale sõites, iga juht eelnevalt koha ära mõõdab ja ei võiks eeldada,

et ruum on piisav sellise koha tarbeks ja tal on kindel teadmine ohtude kohta. Arvestades juba

teiste autode vigu parkimisel, on juba väga raske või võimatu parkida õigesti ka järgmistel

juhtidel.

Liiklusseaduse § 2 p 29 kohaselt on liikluskorraldusvahendiks ka teemärgis ja liiklust

korraldatakse liikluskorraldusvahenditega (LS § 6 lg 2). Liikluse korraldamise eesmärk on

tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS

§ 6 lg 1). Liikluse korraldamisel kasutatavad liikluskorraldusvahendid peavad vastama

käesolevas seaduses ja ehitusseadustikus sätestatud nõuetele (LS § 6 lg 3).

Antud juhul parkimiskohtade suurus tegelikkuses ei vastanud nõuetele ja selle määratlemisel

tuleb arvestada, et kohaldatav õiguse allikas on ka tava. Nimelt Ehitusseadustik (EhS) § 7

kohaselt ehitis tuleb projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Head tava tuleb

järgida ka muus käesoleva seadustikuga reguleeritud tegevuses. Isegi kui parkla oli ehitamise

ajal kooskõlas hea ehitustavaga, siis on selge, et aeg-ajalt toimub parklas joonte uuendamine,

mille juures tuleks arvestada juba ajas muutunud kehtivaid nõudeid.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on käsitletud tava kui õiguse allikat. Riigikohtu

otsuse nr 3-1-1-7-10 p 7 kohaselt võib hea ehitustava sisustamisel lähtuda muuhulgas ka Eesti

standardist (EVS):

a) hea ehitustava on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse

piiresse (p 7.1.);

b) sellises tehnilises valdkonnas nagu ehitus on palju erinevaid nõudeid, mida ei ole nende

rohkuse tõttu mõistlik ega ka võimalik õigusaktides sätestada. Seetõttu on vaid üksikud nõuded

toodud ehitusseaduses ja muudes õigusaktides. Ülejäänud ehitusnõuded ei tulene õigusaktidest,

vaid on kehtestatud eelkõige standarditega, sh Eesti standarditega. Eesti standardid ei ole

õigusaktid, kuna neid ei ole kehtestatud vastava õigusliku menetlusega (p 7.2.).

EVS 843:2016 kohaselt suure käibega parkimiskoha vähim laius on 2,7 m ja pikkus 5 m. Antud

juhul on kohtuväline menetleja avaldanud ja selles puudub vaidlus, et SA Pärnu Haigla parkla

mõõdud olid väiksemad, vastavalt 2, 45 m ja 4, 75 m. Kohus leiab, et antud haigla, mis on ka

ühtlasi Pärnu linna suurim tööandja üle 1300 töötajaga (https://www.ph.ee/haigla/galerii) ning

arvestades ka patsientide ja külastajate arvu, on tema parkla suure liikluskäibega ala, mis võiks

seetõttu vastata kehtivale heale ehitustavale.

Eeltoodud alusel oli K.P ettenähtavus piiratum ja vähem välditav olukorra hindamisest, kus

liiklus oleks korraldatud hea ehitustava kohaselt. Välditav oleks antud liiklusõnnetus olnud, kui

kannatanu oleks manöövri tegemisel olnud hoolsam või oodanud Volvo juhi saabumist, et koos

otsustada, kuidas probleem lahendada.

6 (10)

4-18-6094

3. Objektiivsesse koosseisu kuulub veel nn objektiivne omistamine (RKL 3-1-1-102-16 p 8),

s.t. õigusvastasusseos, lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas.2 Lisaks

naturalistlikule kausaalsusele tuleb tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on

süüdistatavale ka objektiivselt omistatav.

Kui tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, ei saa isiku poolt tekitatud kahju

pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Näiteks saab tulenevalt

kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada

tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik

tegutses:

a) lubatud riski piires või

b) kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (RKL nr 3-1-1-136-05, p

9 ja 20. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Eeltoodu alusel piisab ühe

alternatiivi tuvastamisest, mis välistab õigusvastasusseose.

3.1. Lubatud risk

Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema

hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane

alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle

vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele

tuvastada nn õigusvastasusseos.

Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui

hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning

suurendanud õigushüve päästmise võimalust. Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab

tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje

saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega

ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. (RKL nr 1-15-6223 p 18, 19; 3-1-1-79-10 p

26).

Kui ka Volvo juhi väljasõit parkimiskohalt oleks toimunud ilma menetlusaluse isiku auto

liigutamiseta, oleks seegi olnud samaväärselt ohtlik ehk erilist tähelepanu nõudev. Antud juhul

kui menetlusalune isik K.P oleks olnud tähelepanelikum, siis ilmselt selles mõttes oleks

vähenenud ehk osaliselt vähendanud ka risk kahjustada teist autot ja seetõttu tuleks

õigusvastasusseost jaatada.

RKL nr 3-1-1-79-10 p 22 alusel hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega

ületatakse antud valdkonnas lubatud riski piire. RKL 3-1-1-90-06 p 23 kohaselt isiku

hoolsuskohustusele mittevastav tegu peab ületama lubatud riski (nt materiaalse delikti korral

peab just isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu esile kutsuma tagajärje saabumise lubatud

riski ületamise näol ning viimane peab ka realiseeruma kahjuliku, isikule omistatava

tagajärjena), s.t ei piisa pelgalt sellest, et tuvastatakse formaalselt hoolsusvastane tegu.

Antud juhul ei saa väita ex ante, et parkimiskohalt oleks olnud teoreetiliselt täiesti võimatu ilma

teist autot kahjustamata välja sõita. Samas tuleks eeldada fotode alusel, et väljasõitmine nõuab

väga head vilumust ja täpsust. Eeltoodu alusel võib väita, et ületati lubatud riski kui tehti

väljasõidu manööver, kuna see on tavapärasest riskantsem. Samas tekib antud juhul küsimus, et

ka Volvo ootamine ei oleks väljasõitu oluliselt vähem riskantsemaks teinud, sest ka Volvoga

väljasõidul oleks jäänud kahjustuse oht alles ning küsimus oleks üksnes kahe juhi subjektiivse

vilumuse hindamisel. Samas liikluses on ilmselt olukordi igapäevaselt, kus juht peabki ise enda

vilumust õigesti suutma hinnata ka teatud riskantsetes liiklussituatsioonides. Seetõttu maakohus

leiab, et ka K.P mõnevõrra ületas lubatud riski, sest hindas oma võimeid valesti.

2 J. Sootak, Ettevaatamatus Tegevusetus, Kirjastus Juura lk 10

7 (10)

4-18-6094

3.2. Normi kaitseala

Kohus leiab, et antud juhul tagajärg põhjustati väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala.

Tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu

asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule

kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve

riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Sellest tulenevalt on kriminaalkolleegium korduvalt

märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte

käitumist (RKL nr 3-1-1-2-05, p 8, 3-1-1-79-06, p 6 ja 19, 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste

puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul,

kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega

ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve (RKL nr 3-1-1-23-13, 3-1-1-87-15).

RKL 3-1-1-102-16 p 10 kohaselt üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg

vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, on teadlik

enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille

kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Sama RKL p 11 kohaselt on siinkohal on

aga oluline tähele panna, et see kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema

teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest

riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on toonitatud, et individuaalsete

õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib

välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri

käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (RKL nr 3-1-1-60-10, p 17.2). Sellistes situatsioonides

tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus

kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu

kriminaalkolleegium juhtu, kus isik nt loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi

turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKL nr 3-1-1-87-15, p-d 14-15).

Tunnistaja N.Y ütluste kohaselt oli ta tütrega haiglas ja läks Comarketisse tütrele saia ostma,

tagasi tulles oli parkla täis ja oli vaid üks vaba koht menetlusaluse isiku auto kõrval, mis oli

valesti pargitud ja seda parkimisstiili nimetas ta „õudseks“. Tunnistaja ütluste kohaselt ta siis nö

surus enda auto sinna auto kõrvale. Tunnistaja N.Y ütluste kohaselt: „Ma teadsin, et sellest

tuleb probleem, tegin igaks juhuks fotod ka […]. Käisin üleval ära, tulin paari tunni pärast

tagasi, igaks juhuks autot vaatama, ja seal ta oli.“

Maakohus leiab, et antud tagajärg ei ole K.P-le normatiivselt omistatav seoses kannatanu N.Y

teadliku ja vabatahtliku enesekahjustava tegevusega. N.Y on kohtus andnud ütlusi, milliste

kohaselt ta täiesti teadlikult seadis enda vara ohtu. N.Y ütluste kohaselt võib öelda, et tal valitses

teatud kindlus ja ka ootus, et ta vara kahjustada saab. See polnud talle isegi mingi negatiivne

üllatus. Samuti kui ta isegi enda sõiduoskust võis paremini hinnata, oleks olnud loomulik jätta

enda telefoninumber, mis võimaldanuks kasvõi kahe isiku jälgimisel ja koostöös parkimiskohalt

ohutult välja manööverdada.

Maakohus leiab, et karistusõiguse normi kaitsealasse selline juhtum kuuluda ei tohiks, kus

kahjustatud isikul endal on selliselt määrav osa kahju tekkimise etteheites. Tunnistaja N.Y

kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli ta lausa kindel, et kahju tekib, seetõttu tegi ka kohe

parkimisest foto. Seega tunnistaja N.Y teadlikult tekitas olukorra, kus oli kindel ja mitte üksnes

8 (10)

4-18-6094

vähemalt ohus, et ta auto kahjustada saab ja kohale jõudes puudus ka üllatus – öeldes, et „ja seal

ta oligi“.

Kahju kandnud isik, N.Y rikkus ka ise hoolsuskohustust, liiklusseadusest tulenevaid nõudeid.

Sealjuures ka samu nõudeid, mis on ette heidetud K.P-le – N.Y ei veendunud enne sõiduki

seismajäämise alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid (LS § 33 lg 2 p 8).

Samuti LS § 16 lg 1 kohaselt liikleja peab arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises

hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või

keskkonda. T. N.Y seda ei teinud, ta parkis enda sõiduki K.P sõiduki kõrvale, teades, et see võib

kahjustada tema enda sõidukit.

Maakohus märgib, et ehkki antud juhul ei ole tegemist kahjuhüvitamise otsustamisega, on

kohane kohtupraktika, mis käsitleb kahju tekkimist ja põhjuslikku seost, sest need on omistatud

LS § 223 objektiivse koosseisu tunnused.

Kohtupraktika kohaselt saab varalist kahju omistada kahju tekitajale ja kahju tekitaja ei peaks

vastutama varalise kahju osa eest, mis on omistatav kahjustatud isikud isikust tulenevatel

asjaoludel või ohu tagajärjel (nt RKL nr 3-2-1-46-15 p 12). Ehkki antud juhul põhjuslik seos

vallandus menetlusaluse isiku otsuse tagajärjel kui üritas autoga välja sõita, oli kahjustatud isik

kindel, et sellises olukorras ka kahju tekib, sest sellise ohu teke seoses tema parkimisega oli

kindel. Sealjuures ei jätnud ka tema enda telefoninumbrit nt tema kõrvale parkinud autole, et

vajadusel helistada enne kui ta nii riskantset manöövrit teeb.

Tunnistaja N.Y-l puudus vältimatu vajadus selliselt enda autot parkida, ta laps oli haiglas ja läks

lapsele pirukaid tooma. Ta märkis, et kuna laps oli haige ja tahtis pirukaid ning parkimiskohtu ei

olnud rohkem vabu, oli sunnitud ta sinna parkima. Eeltoodu ei moodusta mingit hädaseisundit

ega õigusta kahjustatud isiku tegevust täies ulatuses. Sama võrdväärsete argumentidega võiks ka

menetlusalune isik väita, et tal lihtsalt oli vaja selliselt parkida ja seejärel koju sõita. Seega

hoolsuskohustuse rikkumise suurust kummalgi juhul selliste argumentidega see ei vähendaks.

Hoolsusnõude juures, antud juhul kahjustatud isik jättis ka tema enda subjektiivse arusaama

kohaselt mõistlikult tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule, mis oleks

kahju vähemalt vähendanud ning peamine - mängis selle ohu loomises olulist rolli. Kahjustatud

isik ei tegutsenud heas usus ja mõistlikult. Kahjustatud isiku kindlus – et kahju tekib, kinnitab, et

ta ei tegutsenud heas usus ja mõistlikult. Kokkuvõtvalt rikkus hoolsuskohustust.

Hoolsuskohustuste määratlemisel tuleb arvestada sedagi, et inimesed, kes meditsiiniasutusse

pöörduvad on sageli ka teatud ärevuses ja pabinas, mis on mõistmist vääriv lisafaktor liikluses.

Meediku juurde vastuvõtt on järjekorra alusel ja vastuvõtule ei tohi hiljaks jääda. Olukorras, kus

parkimiskohtade suurus on tavapärasest nõutavast ka veel kitsam, võib suures parklas sageli

tekkida olukord, kus pikas reas joone peale parkimine on tingitud juba varem valesti parkinud

autode asetusest ehk reast tekkinud vea edasikandumise tagajärjel. Antud kitsamate kohtadega

parklas ka parkimiskorraldaja puudub. Piisab sellest, kui üks auto on nihkes ja seejärel terve rida

võib minna nihkesse ning võib-olla isiku tõttu, kel oli vältimatult kiire arsti juurde jõudmisega ja

toimubki eksimus. Eeltoodu näitab, et kodanikul peab olema palju mõistmist ja tasakaalukust

ning eeskätt enne kaaluma heas usus ja mõistlikult kuidas ta auto pargib.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puuduvad kõik objektiivse koosseisu nõutavad tunnused, s.t.

õigusvastasusseos teo ja tagajärje vahel. Seega tuleb väärteootsus K.P karistamises LS § 223 lg 1

järgi tühistada ning lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o isiku teos väärteotunnuste

puudumise tõttu.

9 (10)

4-18-6094

Süüdistused LS § 236 lg 1 ja § 237 lg 1 alustel

K.P puhul puuduvad alused, et talle teha õiguslikku etteheidet liiklusõnnetuse põhjustamises. LS

§ 236 lg 1 (liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise

nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik) ja § 237 lg 1 (liiklusõnnetuse sündmuskohalt

põgenemine) puhul on oluline tuvastada juhi teadlikkus mitte üksnes võimalikuks pidamine, et ta

on varalise kahjuga liiklusõnnetuse põhjustanud (RKL nr 3-1-1-87-06 p 8). Käesolevas asjas

puuduvad aga tõendid K.P subjektiivse koosseisu hindamise kohta sündmuskohal (nt kaamera

lint või tunnistaja ütlused). Objektiivsete asjaoludena on võimalik hinnata kahjustusi ja

fototabeleid. Eeltoodud fototabelite alusel võib öelda, et K.P võis võimalikuks pidada, et

liiklusõnnetuse toimumist, see pole aga kindel teadmine, sest puuduvad tõendid isiku

reaktsioonide ja täpsema subjektiivse külje kohta sündmuspaigal tegutsemisel. Kuivõrd

puuduvad täpsemad tõendid enama kui võimalikuks pidamise kohta, siis tuleb tuvastada in dubio

pro reo, et ei saa järgneda ka K.P vastutust LS § 236 lg 1 ja § 237 lg 1 alustel.

Väärteootsus tuleb ka nendes §-des tühistada ning väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p

1 alusel.

Menetluskulud

Seoses väärteomenetluse lõpetamisega ning VTMS § 38 lg 1, KrMS § 181 ja § 183 alusel tuleb

jätta riigi õigusabi korras määratud kaitsja ja tunnistaja kulud riigi kanda. Riigi õigusabi suurus

ja tunnistaja kulud on määratakse eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Nummert

Kohtunik

10 (10)