1-13-4659/17 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht

11. märts 20 9, Võru 1

Kriminaalasja number 1-13-4659 Kohtukoosseis kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel Toots Kriminaalasi

Riigi Tugiteenuste Keskuse taotlus Mikk Viibergile asenduskaristuse määramiseks Süüdimõistetu

Mikk Viiberg. Isikukood 38504086527; kannab 23. oktoobrist 2018 karistust Tartu Vanglas Kohtuotsus Tartu Maakohtu 20. juuni 2013 otsusega kriminaalasjas nr

1-13-4659 karistusseadustiku § 199 lg 2 p de 4, 7 ja 8 järgi - mõistetud rahaline karistus 300 miinimumpäevamäära ehk 960 eurot Kohtutäitur Põlva kohtutäitur Aive Kolsar

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Riigi Tugiteenuste Keskuse taotlus.

2. -te 1 ja 2 alusel Mikk Viibergile Tartu Asendada karistusseadustiku (KarS) § 70 lg

Maakohtu 20. juuni 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-4659 mõistetud rahaline karistus 300 miinimumpäevamäära (üks miinimumpäevamäär 3,20 eurot) vangistusega

100 päeva, s.o ja 10 päeva. 3 kuud

3. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 5. septembri

2018 otsusega mõistetud kuud vangistust võrra ja Mikk Viibergi karistuse 2 aastat ja 8 liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud ja 10 päeva vangistust.

4. Arvestada Mikk Viibergi karistuse kandmise aja algust alates 23. oktoobrist 2018, mil

Mikk Viiberg ilmus vangla

sse Tartu Maakohtu 5. septembri 2018 otsusega mõistetud vangistust kandma.

5. Viibergile, Riigi Tugiteenuste Määruse koopia saata Mikk Keskusele, Põlva kohtutäitur Aive Kolsarile ja Tartu Vanglale.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule

kirjalik määruskaebus 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

2

PÕHIOSA

Asjaolud

Tartu Maakohtu 20. juuni 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-4659 tunnistati Mikk Viiberg

süüdi KarS § 199 lg 2 p de 4, 7 ja 8 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 300 -

miinimumpäevamäära (üks miinimumpäevamäär 3,20 eurot), s.o 960 eurot. KarS § 66 lg 1 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi kohtuotsuse jõustumisest kümne kuu jooksul ja kohustati M. Viibergi tasuma rahalise karistuse katteks vähemalt 96 eurot iga kuu viimaseks kuupäevaks. Tartu Maakohtu 20. juuni 2013 otsus jõustus 5. juulil 2013.

Riigi Tugiteenuste Keskus palub KarS § 70 ja täitemenetluse seadustiku § 206 alusel otsustada tasumata rahalise karistuse asendamine vangistusega. Taotleja selgitab, et kuna süüdimõistetu

ei tasunud rahalist karistust vabatahtlikult, alustati tema suhtes täitemenetlust. 4. veebruaril 2019 teavitas kohtutäitur sissenõudjat rahalise karistuse täitmise võimatusest. Kohtutäitur on kontrollinud võlgniku vara sh registervara olemasolu ja töötamise registreid ning tuvastanud,

et võlgnikul puudub vara ning võlgnik ei tööta. Võlgniku kontodel puuduvad ka muud

sissetulek issetulekut ning vara, ud. Seega pole süüdimõistetul s millele oleks võimalik sissenõuet pöörata.

Süüdimõistetu ütles kohtuistungil, et ta ei suuda rahalist karistust tasuda.

Kohtu seisukoht

KarS § 70 sätestab, süüdlane ei tasu talle mõistetud rahalise karistuse summat,

lg 1 et kui asendab kohus rahalise karistuse vangistusega või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga KarS

§ s 69 sätestatud korras või KarS § - -s 692 sätestatud narkomaanide sõltuvusraviga. Kohtutäituri esitatud andmete järgi on M. Viibergil 300 miinimumpäevamäärane rahaline karistus tasumata täies ulatuses. Süüdimõistetu ei ole rahalist karistust tasunud viie aasta ja kaheksa kuu jooksul ja rahalise karistuse tasumise tähtaega pole pikendatud. M. Viiberg selgitas kohtuistungil, et ta ei suuda rahalist karistust tasuda. Seega tuleb Riigi Tugiteenuste Keskuse avaldus rahuldada ja

M. Viibergile määratud ja tasumata rahaline karistus 300 miinimumpäevamäära asendada

vangistusega -le 2 on selle vangistuse kestus . Vastavalt KarS § 70 lg 100 päeva, s.o 3 kuud ja 10 päeva.

Kohus ei võimalda M. Viibergil kanda karistust üldkasulikku tööd tehes (ehkki M. Viiberg

sellist soovi avaldas). Kohus ei pea iseenesest , miks ta ei asenda vangistust põhjendama üldkasuliku tööga. Nimelt ei ole üldkasulik töö mitte eraldi karistusliik, vaid aresti surrogaat:

Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 69/1.1. Seega on olukord samasugune, nagu nt

tingimisi vangistuse puhul, mis on samuti vaid reaalse vangistuse surrogaat ja kohus ei pea –

põhjendama, miks ta mõistab reaalse vangistuse (selmet jätta see tingimisi täismisele

pööramata): Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 73/2.1. öeldud järgmist.

Olgu siiski Kahjuks ei ole seadusandja kõige vähemalgi määral selgitanud, millistest (sisulistest) alustest

peab kohus üldkasuliku töö määramisel lähtuma – seda ei asenduskaristuste puhul ega ka muudes olukordades. See on laiduväärt, sest põhiseadus nõuab, et seadusandja annaks kohtule ette vähemalt üldised juhised, millest lähtuvalt oma otsustusi teha. Kui ta seda ei tee, võib olla

tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus leiab siiski, et vähemalt praeguses asjas seda teha vaja ei ole ja vangistus tuleb jätta järgmistel põhjustel üldkasuliku tööga asendamata. Esiteks eeldab üldkasuliku töö määramine kohtu hinnangul seda, et see töö

tehtaks ära (või vähemasti alustataks selle tegemist) võrdlemisi lähedases tulevikus, eeskätt kohe pärast lahendi jõustumist. M. Viiberg aga ei saaks vanglas olemise tõttu enam kui kahe

3

aasta jooksul üldkasulikku tööd teha: süüdimõistetu vabaneb alles 2021. aasta suvel. On võimalik, et sellel suhteliselt kaugel ajal ei soovi M. Viiberg enam üldkasulikku tööd teha või

ei ole ta selleks enam võimeline. Mööda ei saa vaadata ka preventiivsetest kaalutlustest. Kui

kohus peaks rahalise karistuse maksmata jätnud süüdistatavale viimase soovil igal juhul

üldkasuliku töö määrama, ei pruugiks süüdlasel üldse olla motivatsiooni karistust tasuda: nt gi võib ta loota, et asi aegub ära või teda ei õnnestu hiljem tabada ja kui ka ei aegu või ta tabatakse, on kõige hullem, mis teda oodata saab, üldkasulik töö. Oluline on ka see, et üldkasuliku töö ja

vabadusekaotuse suhe on ilmselgelt niline, et tervele ö paigast ära: on täiesti ebaloog päevale

vangistusele vastab

kõigest üks tund üldkasulikku tööd (KarS § 69 lg 1 ls 2). Kolmandaks

eeldab llest, üldkasuliku töö tegemine, et kohus mõningal määral süüdlast usaldab ja lähtub se

et töö saab tehtud. Vangid aga on rikkunud reaalset vangistust kaasa toonud kuritegu(sid)

sooritades nende usaldamine on problemaatiline. Ka ei saa ühiselu reegleid nii rängalt, et

välistada seda, et võivad millalgi kunagi alles (võrdlemisi) kauges tulevikus vabanemise nad

ajaks üldkasuliku töö tegemise kohustuse ära unustada ja/või riigi n ö radalilt kaduda. Selle -

tagajärg aga oleks see, et nende süü jääb lunastamata. Seetõttu jääb M

. Viibergi arest üldkasuliku tööga asendamata.

Kuna M. Viiberg kannab praegu Tartu Maakohtu 5. septembri 2018 otsusega mõistetud vangistust ja teod, mille eest mõisteti M. Viibergi Tartu Maakohtu 5. septembri 2018 otsusega liitkaristuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust, on toime pandud hiljem kui tegu, mille eest mõisteti M. Viibergile rahaline karistus Tartu Maakohtu 20. juuni 2013 otsusega, tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada rahalise karistuse asemel mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 5. septembri

2018 otsusega mõistetud karistuse 2 aastat ja 8 kuud vangistust võrra ja mõi

sta M. Viibergi

liitkaristuseks 2 aastat 11 Karistuse kandmise aja algust tuleb kuud ja 10 päeva vangistust. arvata alates päevast, mil M. Viiberg ilmus kandma Tartu Maakohtu 5. septembri 2018 otsusega mõistetud vangistust, s.o alates 23. oktoobrist 2018.

/allkirjastatud digitaalselt/