2-17-19029/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-19029

Tsiviilasi

AS Roolid (pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pildeni

hagi

Emili

OÜ

ja

OÜ

TaSaar

vastu

tehingu

tagasivõitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

130 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. juuni 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Emili OÜ ja OÜ TaSaar apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

4. detsember 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Emili OÜ (kostja I) (registrikood 12802288)

2. OÜ TaSaar (kostja II) (registrikood 10865853)

Apellantide lepinguline esindaja Igor Sumarok

Vastustaja (hageja): AS Roolid (pankrotis) (registrikood

10015853) pankrotihaldur Svetlana Pilden

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. juuni 2018 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

2. Emili OÜ ja OÜ TaSaar apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Menetluskulude jaotuse ja suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel arutamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Roolid (pankrotis) (pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas

20. detsembril 2017 Viru Maakohtule hagi Emili OÜ (kostja I) ja OÜ TaSaar (kostja II) vastu,

milles palus tunnistada kehtetuks pankrotivõlgniku ja kostja II vahel 5. märtsil 2015 tehtud

müügitehing ning kostjate vahel 12. jaanuaril 2017 tehtud müügitehing. Hageja palus kohustada

kostjat I andma pankrotivõlgnikule üle Kulgu tn 17, Narva kinnistu omandiõigus ning nõusolek

ja kinnistamisavaldus kinnistu teise jakku omanikuna pankrotivõlgniku kandmiseks ja

nimetatud jaost kostja I kohta tehtud kande kustutamiseks. Hageja palus asendada

kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikud tahteavaldused kohtulahendiga.

Hagi asjaolude kohaselt kuulutas Viru Maakohus 25. oktoobril 2017 välja pankrotivõlgniku

pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja. Pankrotivõlgnik müüs 5. märtsil 2015 kostjale II

kinnistu asukohaga Kulgu tn 17/17A, Narva (edaspidi kinnistu). Müügihinnaks oli 130 000

eurot. Pankrotivõlgnikule laekus kostjalt II kokku 128 740 eurot 76 senti. Perioodil 17. märts

2015 kuni 25. mai 2015 kandis pankrotivõlgnik kostjale II viidetega erinevatele arvetele tagasi

52 893 eurot 88 senti. Vastavalt arvetele on need väljastatud kas võõrandatud kinnistu rendi või

transpordivahendite hooldustööde eest. Eluliselt ebausutav on olukord, kus äriühing müüb

kinnistu selleks, et võtta see edaspidi üürile hinnaga, mis moodustab kümnendiku müügihinnast

kuus. Kuna pankrotivõlgnik võõrandas samaaegselt kinnistuga lähikondsetele ka masinapargi,

jäävad arusaamatuks transpordivahendite hooldustööde eest esitatud arved. Raha tagastamise

puhul on seetõttu tegemist fiktiivse tehinguga. Samal ajal kanti märkimisväärsed summad üle

ka Irtimid OÜ-le (6. ja 7. märtsil kokku 76 000 eurot). Kinnistu võõrandati 12. jaanuaril 2017

edasi kostjale I. Kostjad ja Irtimid OÜ on pankrotivõlgniku lähikondsed, kuna nende

juhtorganite liikmed kattuvad. On tõenäoline, et kinnistu müügihind ei vasta turuhinnale.

Perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 on pankrotivõlgniku majandustegevuse käigus leidnud

aset kolm kahjujuhtumit, millest tulenevate kahjunõuete suuruseks on ligikaudu 130 000 eurot

ning vähemalt ühe nõude osas sai pankrotivõlgnik nõudekirja juba 4. märtsil 2015.

Pankrotivõlgnik ja kostjad kui tema lähikondsed olid teadlikud, et pankrotivõlgnikul on

kahjunõuete näol tekkinud kohustused ning et pankrotivõlgniku põhivara võõrandamine

kahjustab võlausaldajate huve. Kinnistu ja ülejäänud põhivara võõrandamise tagajärjel vähenes

võlgniku maksevõime oluliselt. Täidetud on seega eeldused müügilepingute tagasivõitmiseks.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate selgituste kohaselt saab tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistada vaid pankrotivõlgniku tehtud tehingu ja kuna kostjad ei ole

pankrotivõlgnikud, ei saa nende vahelist tehingut kehtetuks tunnistada. Hageja ei ole välja

toonud ega tõendanud kõiki tehingu tagasivõitmise eeldusi. Pankrotivõlgniku ja kostja II vahel

on sõlmitud müügi-, mitte kinkeleping. Müügihinna puhul tuleb arvestada seda, et kinnistu oli

koormatud hüpoteegiga. Väide, et pankrotivõlgnik on kostjale II kandnud üle 52 893 euro 88

senti fiktiivse tehingu alusel, on paljasõnaline. Käesoleva asjaga ei ole seotud ülekanded, mida

pankrotivõlgnik on teinud Irtimid OÜ-le. Perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 ei olnud veel

pankrotivõlgniku vastu kahjujuhtumitega seotud nõudeid esitatud. Hilisemate kohtumenetluste

raames selgus, et nõudeid kas ei eksisteerinud või need vähenesid oluliselt või lõppesid. Kõik

nõuded muutusid sissenõutavaks alles 2017. aasta lõpus. Müügilepinguga ei kahjustatud

võlausaldajate huve, kuna leping sõlmiti turutingimustel ning oli võlausaldajatele

majanduslikult kasulik. Kinnistu müügi ajal ei olnud pankrotivõlgnik maksejõuetu ning ei

muutunud maksejõuetuks ka müügi tulemusena.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 19. juuni 2018 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks

pankrotivõlgniku ja kostja II vahel 5. märtsil 2015 sõlmitud kinnistu asukohaga Kulgu 17/17a,

Narva müügi- ja asjaõiguslepingu ning kostjate vahel 12. jaanuaril 2017 sõlmitud kinnistu

asukohaga Kulgu 17/17a, Narva müügi- ja asjaõiguslepingu. Maakohus kohustas kostjat I

andma pankrotivõlgnikule üle kinnistu asukohaga Kulgu 17/17a, Narva omandiõigus ning

andma nõusolek ja kinnistamisavaldus kinnistu omanikuna pankrotivõlgniku kandmiseks ja

kostja I omanikukande kustutamiseks. Maakohus asendas kannete tegemiseks vajalikud

tahteavaldused kohtuotsusega. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on PankrS § 116 lg-test 2 ja 3 lähtuvalt väär kostjate seisukoht,

et pankrotimenetluses võib tagasivõidetava tehingu teise poolena käsitleda ainult

pankrotivõlgnikuga vahetult tehingu teinud osapoolt ning kostjad ei pea olema

pankrotivõlgnikud. Asja materjalidest nähtub, et kostjad ja pankrotivõlgnik on lähikondsed.

Maakohus märkis, et pankrotivõlgnik ja kostja II sõlmisid müügilepingu 5. märtsil 2015 ehk

viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Maakohus nõustus hagejaga, et olukord, kus

äriühing müüb kinnistu selleks, et võtta sama kinnistu edaspidi üürile hinnaga, mis moodustab

ligikaudu kümnendiku müügihinnast kuus, ei ole majanduslikult otstarbekas ega eluliselt

usutav. Lisaks on arusaamatu, miks pankrotivõlgnikul oli vaja rentida niivõrd suurt pinda

olukorras, kus tal puudus vara, mida üüritud kinnistul hoida. Kuivõrd pankrotivõlgnik oli

samaaegselt kinnistuga lähikondsetele võõrandanud ka kogu masinapargi, on arusaamatud

arved, mis olid pankrotivõlgnikule väljastatud transpordivahendite hooldustööde eest.

Maakohus leidis, et kostjate esitatud 10. märtsi 2015 kassa väljaminekuorder, milles on raha

väljamaksmise alusena märgitud 26. veebruari 2015 arve 184 summas 8948 eurot, ei tõenda

puuduoleva müügihinna pankrotivõlgnikule tasumist, kuna müügileping sõlmiti alles 5. märtsil

2015.

Maakohus asus eelneva põhjal seisukohale, et poolte sooviks oli jätta mulje müügitehingu

olemasolust ja müügilepinguga varjati kinkelepingut, mistõttu on müügileping näilik. Sellele,

et pankrotivõlgniku ja kostja II vahel sõlmitud müügileping on oma olemuselt kinkeleping,

viitab asjaolu, et kokkulepitud müügihind jäi osaliselt tasumata ning pool tasutud müügihinnast

kandis pankrotivõlgnik kostjale II erinevate ebausaldusväärsete arvete katteks tagasi. Samal

perioodil kanti märkimisväärsed summad ka Irtimid OÜ-le, kes on nii pankrotivõlgniku kui ka

kostja II lähikondne.

Maakohus leidis, et pankrotivõlgniku ja kostjate juhatuses olevate isikute kattuvusest tulenevalt

on ilmne, et kostjatele pidid olema teada asjaolud, mis on tehingute tagasivõitmise aluseks.

Kostja II on pankrotivõlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p-de 1, 5 ja 6 mõttes, kuna kostja

II ainuosanik ja juhatuse liige Marina Korzinina kuulus müügitehingu tegemise ajal

pankrotivõlgniku nõukogusse. Kuna kostja I juhatuse liikme Eduard Kanevski puhul on

tegemist pankrotivõlgniku nõukogu liikmega ning pankrotivõlgniku ainuosaniku ja juhatuse

liikme pereliikmega, on tegemist lähikondsega PankrS § 117 lg 2 p-de 1 ja 6 alusel.

Maakohus selgitas, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on võlausaldajate huvide kahjustamisega

tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide

kahjustamise ning võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma

tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.

Maakohus märkis, et kostja vastuses välja toodud nõuete summadest ja tõenditena esitatud

kohtulahenditest nähtub, et enne kinnistu ja samaaegselt ka ülejäänud põhivara võõrandamist

oli pankrotivõlgniku vastu suunatud kahjunõuete maht isegi suurem kui 130 000 eurot. Tähtsust

ei oma see, et kohtulahendid jõustusid alles 2017. ja 2018. aastatel, kuna kahjunõuete tekkimise

ajaks on kahjujuhtumite toimumise aeg ning juba kinnistu võõrandamise ajal olid olemas

võlausaldajad, kelle huve müügitehinguga kahjustati.

Maakohus leidis, et kinnistu koos ülejäänud põhivaraga lähikondsetele võõrandamisel vähenes

võlgniku maksevõime oluliselt. Olukorras, kus pankrotivõlgnik teadis kahju juhtumistest ning

pidi teadma ka nendest tulenevates nõuetest ja võõrandas kogu vara lähikondsetele, kahjustas

ta võlausaldajate huve teadlikult.

Maakohus märkis, et hageja on väitnud, et on tõenäoline, et kinnistu müüdi alla turuhinna, kuna

130 000 eurot teeb ühe ruutmeetri hinnaks 10,23 eurot, kuid Maa-ameti hinnastatistika järgi

müüdi kuus kuud enne ja pärast kinnistu võõrandamist Narva linnas asuvaid tootmismaid

keskmise hinnaga 18,95/m2. Kostja teatas, et kinnistu müüdi odavamalt, kuna sellele on seatud

hüpoteek, ning kinnistu müüdi kostjale II hinnaga, millega pankrotivõlgnik selle ise soetas.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et pankrotivõlgnik müüs kostjale II kinnistu hinnaga, millega

ta ise kinnistu soetas. Asja materjalidest nähtub, et pankrotivõlgnik omandas Kulgu 17 kinnistu

(7565 m2) hinnaga 156 000 eurot (koos käibemaksuga), kuid müüs kostjale II Kulgu 17 ja 17a

kinnistud (7565 m2 ja 3388 m2) hinnaga 130 000 eurot. Maakohus nõustus kostjaga, et

hüpoteegi olemasolu võib kinnistu hinda alandada, kuid mitte pea kaks korda.

Riigikohus on leidnud, et kuigi kinnisasja müük alla turuhinna ei saa olla ainuke asjaolu,

millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist, on tagasivõitmise hagi rahuldamine

põhjendatud olukorras, kus võlgnik on pärast revisjoni alustamist võõrandanud nii kinnisvara

kui ka kõik tema omandis olevad sõidukid (RKTKo 15.12.2010, 3-2-1-120-10, p 12).

Nimetatud kohtuasja asjaolud on analoogsed käesoleva asja asjaoludega.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hagi kuulub rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 19. juuni 2018 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad paluvad jätta

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks tuleb kostja

I lugeda pankrotivõlgniku eriõigusjärglaseks.

Maakohus on ekslikult leidnud, et 5. märtsi 2015 ja 12. jaanuari 2017 müügitehingutel on kinke

iseloom. Kostja II tasus pankrotivõlgnikule 5. märtsi 2015 müügilepingu alusel kogu

müügihinna. Kostja II tegi kõik maksed arve nr 184 alusel, mis on vormistatud 26. veebruaril

2015. Ebaõige ja üllatuslik on kohtu järeldus, et kuna müügileping oli sõlmitud hiljem, ei saa

sularahas makstud rahalised vahendid olla seotud müügihinna tasumisega. Ettemaksuna

tasumine on tsiviilkäibes laialt levinud.

Maakohus märkis otsuses, et ei saa nõustuda hageja väitega, et kinnistu hind väheneb hüpoteegi

tõttu pea kaks korda, kuid otsusest ei nähtu, mille alusel on kohus sellisele arvamusele jõudnud.

Maakohus on oluliselt eksinud nii kinnistu suuruse kui ka selle väärtuse hindamisel. Kulgu 17

ja 17a kogupindala on 10 953 m2, mitte 12 705 m2. Kulgu 17a kinnistu on omandatud

erastamise teel 3015 euro eest, mis tähendab, et kinnistute soetamishind oli kokku 133 015

eurot ja ei vähenenud kaks korda.

Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et müügilepingutega kahjustati võlausaldajate huve.

Võlausaldajate huve ei kahjustatud, kuivõrd müügilepingud olid sõlmitud turutingimustel ja

võlausaldajatele majanduslikult kasulikud. Maa-ameti hinnastatistika ei tõenda kinnistu

turuväärtust. Kuna esimene tehing ei ole tagasivõidetav võlausaldajate huvide kahjustamise

puudumise tõttu, ei ole tagasivõidetavad ka järgnevad tehingud.

Perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 toimusid 3 tõsist kahjujuhtumit, kuid müügitehingute

tegemise ajal ei olnud veel võlausaldajaid, kelle huve kahjustati. Nõudeid pankrotivõlgniku

vastu sel hetkel veel ei eksisteerinud või need olid niivõrd vaieldavad, et vaidlustamise

tulemusel need kas vähenesid oluliselt või lõppesid. Kõik nõuded muutusid sissenõutavaks alles

2017. aasta lõpus.

Maakohus tegi otsuse nii Kulgu 17 kui ka Kulgu 17a kinnistute suhtes, kuid hageja nõuded

puudutasid üksnes Kulgu 17 kinnistut. Sellega on maakohus ületanud hageja nõude piire ja

rikkunud TsMS §-i 439.

Hageja valetas, et pankrotivõlgnikul puudus kinnistu müügi ajal vara. MTA avaliku

informatsiooni kohaselt tasus pankrotivõlgnik 2016. aastal kokku makse summas 174 746 eurot

(sh tööjõumaksud 49 784 eurot). 2017. aastal tasus pankrotivõlgnik kokku makse summas

64 389 eurot (sh tööjõumaksud 35 571 eurot). Pärast vaidlustatud tehingute tegemist tegeles

hageja edasi tavalise majandustegevusega ning kasutas nii kinnis- kui ka vallasvara, sh

transpordivahendeid. Ühegi tõendiga ei ole tõendatud kohtu järeldus, et olukord, kus äriühing

müüb kinnistu selleks, et võtta see edaspidi üürile kümnendikuga müügihinnast, ei ole

majanduslikult otstarbekas ega eluliselt usutav. On tavapärane, et äriühing üürib vara

majandustegevuse teostamiseks.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostjate kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei pidanud maakohus tuvastama kostja I eriõigusjärglust

pankrotivõlgniku suhtes. Maakohus tuvastas, et kostja II võõrandas kinnistu kostjale I ning

sellest asjaolust tulenevalt on kostja I käsitatav kostja II eriõigusjärglasena TsÜS § 6 mõttes.

Arve nr 184, mille pankrotivõlgnik väljastas väidetavalt kostjale 26. veebruaril 2015, on

tagantjärgi koostatud dokument, mis läheb vastuollu nii kinnistu müügilepingu kui ka üldteada

olevate reeglitega ja on seetõttu ebausaldusväärne tõend.

Kostjad on maakohtule ise teatanud, et kinnistu müüdi odavamalt, kuna sellele oli seatud

hüpoteek. Hüpoteek ei eelda aga tagatava nõude olemasolu ning kostjad ei ole selle olemasolu

tõendanud. Kinnistu müüdi turuhinnast odavamalt, mis annab alust tunnistada müügilepingu

kehtetuks PankrS § 111 lg-s 1 sätestatud alustel.

Tõendatud ei ole kostjate väide, et müügileping oli pankrotivõlgnikule kasulik. Kuna

müügihinnana saadud raha kanti koheselt fiktiivsete arvete alusel tagasi pankrotivõlgniku

lähikondsetele, ei olnud müügilepingud äriühingule kasulikud ega majanduslikult põhjendatud.

Põhivara müük ja selle edasi rentimine ülemäära suure hinna eest ei edenda äriühingu

majandustegevust.

2016. ja 2017. aastatel tasutud maksude suurus on uus ja tõendamata väide. Käibe- või

tuludeklaratsioonid ei tõenda vara olemasolu või kasu saamist. Väidetavast majandustegevusest

saadud tulu pankrotivõlgnikule ei laekunud. Alates 2014. aastast pankrotivõlgnik

majandusaasta aruandeid ei esitanud. Pärast põhivara müüki muutus võlgnik maksejõuetuks

ning võlgnevusi tekkis juurde, sh töötajatele välja maksmata jäänud töötasude näol. Seetõttu on

ilmne, et 5. märtsi 2015 tehinguga kahjustati teadlikult võlausaldajate huve ning muudeti nõuete

rahuldamine võimatuks.

Asjaolu, et perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 tekkinud kahjunõuded pankrotivõlgniku

vastu lahendati kohtumenetluses alles hiljem, ei tähenda, et pankrotivõlgnik kui

kahjujuhtumites vahetu osaleja ei osanud neid ette näha. Tagasivõidetavate tehingute osapooled

on lähikondsed, kes olid samuti nõuetest teadlikud. Ühe nõude osas sai pankrotivõlgnik

nõudekirja juba 4. märtsil 2015.

Maakohus ei ole ületanud hagi piire. Hagitaotluses kasutatud kinnistu nimetuse lühivariant võis

äärmisel juhul olla ebatäpsus, mida sai vajaduse korral kergelt kõrvaldada. Hagiavalduse sisus

on viidatud nii Kulgu 17 kui ka Kulgu 17a kinnistutele ning müügitehingute, mille kehtetuks

tunnistamist hageja taotles, esemeks on mõlemad kinnistud.

Kostjad ei esitanud maakohtu menetluses vastuväiteid sellele, et samaaegselt kinnistuga

võõrandati pankrotivõlgniku lähikondsele ka masinapark. Juhul kui kohus arvestab kostjate uue

vastuväitega, palub hageja võtta asja materjalide juurde Maanteeameti õiendid. Õienditest

nähtub, et masinapark võõrandati peamiselt märtsis 2015 lähikondsele ja juunis 2015

liisingufirmale, kes võõrandas selle omakorda pankrotivõlgniku lähikondsele. Samal põhjusel

esitab hageja tõendina ka pankrotivõlgniku 2015. aasta veebruari käibedeklaratsiooni, kus arves

nr 184 kajastatud summat ei nähtu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1

p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, kuna ringkonnakohus ei

pea võimalikuks asja ise lahendada. Kostjate apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas,

milles kostjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist.

7. Hagi esitas pankrotihaldur, kes soovib tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks

pankrotivõlgniku AS Roolid (müüja, võlgnik) ja OÜ TaSaar (ostja, kostja II) vahel 5. märtsil

2015 sõlmitud kinnistute Kulgu 17 ja Kulgu 17a Narvas müügilepingu. Müügihinnaks oli

130 000 eurot, millest kostja 2 tasus müüjale 6. märtsil 2015 60 000 eurot ja 25. märtsil 2015

61 052,45 eurot. Samas on perioodil 17. märts – 25. mai 2015 müüja kandnud ostjale tagasi

52 893,88 eurot, märkides selgituste lahtris arve numbri või „tagastus“. Halduril on kahtlus, et

52 893,88 euro tagastamine on toimunud ilma õigusliku aluseta. Samal ajal on müüja kandnud

märkimisväärseid summasid üle ka Irtimid OÜ-le.

12. jaanuaril 2017 võõrandas kostja 2 sama kinnistu kostjale 1 müügihinnaga 120 000 eurot (I

kd lk 114). Mõlemad kostjad ja Irtimid OÜ on pankrotivõlgniku lähikondsed. Viru Maakohus

kuulutas võlgniku pankroti välja 25. oktoobril 2017.

Hageja leiab, et 5. märtsi 2015 puhul on tegemist kinkelepinguga, sest vahetult pärast lepingu

täitmist ostja (kostja II) poolt, kandis müüja (pankrotivõlgnik) kostjale II suure osa raha tagasi

fiktiivsete arvete alusel. Lõppteesides (lk 153) asus hageja seisukohale, et 5. märtsi 2015

müügitehing oli näilik, kuna sellega varjati kinkelepingut (võlgniku vara tasuta „kantimist“).

Tühisel tehingu ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, mis kohaldub antud juhul ka

asjaõiguslepingule.

Vaidlusaluseid kinnistuid koormab hüpoteek summas 141 500 eurot Swedbank AS-i kasuks,

mis jäi mõlema tehingu toimumise järgselt kinnistuid koormama.

8. Ringkonnakohus peab vajalikuks käsitleda esmalt hagi õigusliku alusega seotud küsimusi,

millest sõltub see, missugused asjaolud kuuluvad asja lahendamisel tõendamisele ning kuidas

jaguneb tõendamiskoormis. Sellest lähtuvalt on võimalik hinnata, kas maakohus on täitnud

nõuetekohaselt selgitamiskohustust (TsMS § 392, § 400 lg 5, § 435 lg 1, § 436).

Maakohus nõustus hagejaga selles, et 5. märtsi 2015 müügileping on oma olemuselt

kinkeleping, millele viitab asjaolu, et kokkulepitud müügihind jäi osaliselt tasumata ja tasutud

summast ca pool on kostjale II (ostjale) ebausaldusväärsete arvete alusel tagasi kantud. Samal

perioodil kanti märkimisväärseid rahasummasid ka pankrotivõlgniku ja kostja II lähikondsele

Irtimid OÜle. Maakohus pidas müügilepingut näiliseks ja seetõttu tühiseks. Kinkeleping on

tagasivõidetav. Maakohus lahendas hagi TsÜS § 89 lg 1 ja 2, PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 4,

§ 111 lg 1 p 2 ning § 116 lg 2 alusel.

9. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja on tagasivõitmise nõude esitamisel kostja II vastu

viidanud erinevatele tagasivõitmise alustele, sh alternatiivselt. Lisaks peab hageja 5. märtsi

2015 müügitehingut näilikuks, kuna sellega varjati kinkelepingut (võlgniku vara tasuta

„kantimist“).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tagasivõitmise hagi rahuldades selgelt ja

järjekindlalt

tuvastanud

tagasivõitmise

eeldusi

ning

selgitanud

pooltele

nende

tõendamiskoormust. Maakohtu otsus ei ole selgelt jälgitav osas, millisel õiguslikul alusel

maakohus rahuldas hagi 5. märtsi 2015 tehingu tagasivõitmiseks. Maakohus on kõigepealt

tuvastanud 5. märtsi 2015 müügitehingu kui näilise tehingu tühisuse. Seejärel on maakohus

kaalunud kinkelepingu tagasivõitmise aluseid samaaegselt nii tagasivõitmise eri- kui ka

üldaluse järgi, arvestamata asjaoluga, et hageja esitas nõude kõigepealt tagasivõitmise erialusel

(PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3) ja alles seejärel alternatiivselt üldalusel (PankrS § 110).

Riigikohus on tagasivõitmise üld- ja erialustele tuginemist (sh alternatiivnõudena) käsitlenud

näiteks tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 p-s 33. Tagasivõitmise erialuse- ja üldaluse asjaolude

kontrollimist paralleelselt ei saa pidada lubatavaks. TsMS § 442 lg 8 viimase lause kohaselt

ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist

põhjendama, seega ei pea seda nõuet ka käsitlema (antud juhul hageja alternatiivset nõuet

PankrS § 110 alusel).

10. Ringkonnakohus leiab, et TSÜS § 89 lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14 leidnud, et kuigi maksejõuetuks muutunud või

eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise

eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, on seadusandja võlausaldajate

kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate

negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86

kohaldamise.

Riigikohtu

23. septembri

2005. a

otsuses

tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-05,

p-des 23, 26, 27 leidis Riigikohus, et PankrS § 43 on erisätteks TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Ei oleks

põhjendatud, kui sisuliselt samal alusel, mis on ette nähtud PankrS §-s 43 nimetatud nõude

rahuldamiseks, loeks kohus lepingu tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Sel juhul

välditaks esmajoones pankrotiseaduses ette nähtud piiranguid tagasivõidetavate tehingute

tegemise ja tagasivõitmise nõuete esitamise aja kohta ja muudetaks eriregulatsioon suuresti

sisutuks. Seadusandja eesmärgiks tagasivõitmise instituudi kehtestamisel oli võlausaldajate

huvisid kahjustavate tehingute üle peetavate vaidluste koondamine pankrotimenetlusse ja

võimalikult lühikesse ajavahemikku. Seega ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles

põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu

tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi. Riigikohus märkis samuti, et

eelkirjeldatuga samasugune on vahekord ka kehtiva TsÜS § 86 ja pankrotiseaduse

tagasivõitmise aluste vahel võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Riigikohus pidas

võimalikuks lugeda hagejate tuginemine vaidlusaluste tehingute tühisusele alternatiivselt

tagasivõitmise haginõueteks.

Müügilepingu näilikkuse põhjenduseks on maakohtu vaidlustatud otsuse järgi üksnes poolte

soov jätta mulje müügitehingu olemasolust, müügist saadud rahast tasus võlgnik koheselt

mitteusutavaid arveid, millega varjati kinkelepingut. Ringkonnakohus leiab, et analoogselt

TsÜS §-ga 86 ei kohaldu ka TsÜS § 89 lg 1 pankrotimenetluses pankrotihalduri hagide puhul

ulatuses, milles põhjendused tehingu näilisuse osas kattuvad põhjendustega tehingu

tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi. Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad

tehingud ei ole tühised TsÜS § 89 lg 1 järgi. Kuivõrd hageja peamine väide tagasivõitmise hagi

esitamisel kostja 2 vastu oli, et tehingu eesmärk oli võlausaldajatele kahju tekitamine ning

sarnased põhjendused esitas hageja ka TsÜS § 89 lg-le 1 tuginedes (võlgniku vara „tasuta

kantimine“), siis ei ole antud juhul TsÜS § 89 lg 1 kohaldatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 2-16-8552/156).

11. Hageja seisukohtadest tulenevalt pidanuks maakohus kõigepealt kontrollima 5. märtsi 2015

müügitehingu kui kinke iseloomuga tehingu tagasivõitmise eeldusi. PankrS § 109 lg 1, § 111

lg 1 p 2 ja lg 3 koostoimes pidi hageja tõendama, et vaidlusalune tehing kahjustab võlausaldajate

huve, leping sõlmiti viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning poolte kohustuste

ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul on kasvõi osaliselt kinke iseloom.

12. Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu põhjendustega 5. märtsi 2015 müügilepingu

kahjulikust mõjust võlausaldajate huvidele. Maakohus pidas tehingut võlausaldajate huve

kahjustavaks seetõttu, et tehingu toimumise järgselt vähenes võlgniku maksevõime oluliselt

ning võlausaldajate nõuete rahuldamine muudeti võimatuks. Ringkonnakohus märgib, et

kinkelepingu kahjulik mõju võlausaldajate huvidele seisneb võlgniku vara tasuta loovutamises

võrdväärset vastusooritust saamata. Seega tuleb asjas tuvastada, kas võlgnik sai kinnistute

omandiõiguse kaotamisel võrdväärse vastusoorituse.

Pidades müügilepingut kinke iseloomuga tehinguks, tuleb sellise tehingu kehtetuks

tunnistamiseks PankrS § 11 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel esmalt tuvastada, et poolte kohustuste

ebavõrdsuse tõttu oli lepingul kasvõi osaliselt kinke iseloom. Maakohus pidas 5. märtsi 2015

lepingut olemuslikult kinkeks seetõttu, et kokkulepitud müügihind jäi osaliselt tasumata,

saadud rahast ca pool tasus võlgnik kostjale 2 erinevate ebausaldusväärsete arvete katteks

tagasi, samuti tasus võlgnik märkimisväärseid summasid lepingupoolte lähikondsele

Irtimid OÜ-le. Samuti leidis maakohus, et lepingus märgitud kinnistu hind 130 000 eurot oli

vastavalt Maa-ameti hinnastatistikale turuväärtusest madalam. Maakohus märkis, et hüpoteegi

olemasolu kinnistul võib kinnistu hinda alandada, kuid maakohus ei nõustunud kostjaga, et hind

väheneb hüpoteegi tõttu pea kaks korda.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole sellise järelduse (müügilepingul on kasvõi osaliselt

kinke iseloom) tegemiseks vajalikke asjaolusid piisaval määral tuvastanud.

13. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3

kohaldamiseks tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kasvõi osaliselt olla kinke iseloom, st kas

soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, 3-2-1-41-14). Arvestades ka kostja vastuväiteid müügihinna

kujunemise ja hüpoteegi mõju osas kinnisasja väärtusele, ei olnud maakohtul piisavalt tõendeid

soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevuse üle otsustamiseks.

14. Eseme, sh kinnisasja väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi üldjuhul selle harilik väärtus ehk

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Asjas ei ole vaidlust, et kinnistut koormas hüpoteek

nii tagasivõidetava tehingu alusel kinnistu üleandmise hetkel kui ka edasivõõrandamise ajal.

Seetõttu tuleb hüpoteeki kinnisasja hariliku väärtuse kindlakstegemisel arvestada (vt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, ja tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15 p 19). Hüpoteegi olemasolu

iseenesest ei muuda kinnisasja väärtusetuks. Samuti ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi

hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt

nõuet hüpoteek tagab. Teisalt tuleb arvestada seda, et hüpoteegil on väärtus ka siis, kui see

hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust

üldjuhul ei vähenda, sest kinnisasja omanik võib nõuda selle kandmist enda nimele või selle

kustutamist. Kinnisasja väärtus tuleb kindlaks teha tagasivõidetava tehingu tegemise aja

seisuga.

15. Ringkonnakohtu istungil ei osanud menetlusosalised anda kohtule selgitusi hüpoteegi ja

hüpoteegiga tagatava nõude suuruse osas. Pankrotihaldur avaldas, et hüpoteegipidajaks on

Swedbank, kes ei ole oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses esitanud. Kuna pooled vaidlevad

kinnistu turuväärtuse osas ja soorituse ning vastusoorituse väärtuste erinevust peab tõendama

hageja, oleks hagejal mõistlik esitada kinnisasja turuväärtuse tõendamiseks asjatundja või

eksperdi arvamus. Hageja on maakohtu menetluses avaldanud, et pankrotipesas puuduvad

vahendid ekspertarvamuse tellimiseks (I kd tl 101) Nimetatud olukorras tulnuks maakohtul

selgitada pooltele tõendamiskoormust ja selle jagunemist. Antud olukorras ei pruugi hageja

esitatud Maaameti üldine piirkondlik hinnastatistika (I kd lk 103) olla piisav konkreetse

kinnistu turuväärtuse tõendamiseks. Hagejal on võimalik taotleda riigi menetlusabi ekspertiisi

eest tasumiseks (TsMS § 180 lg 1 p 1, § 183 lg 2). Hüpoteegi mõju kinnistu turuväärtusele

peavad tõendama kostjad, kes on esitanud vastava vastuväite. Kuna hüpoteek tagab

kinnistusraamatu andmetel AS Swedbank nõuet, saavad kostjad vajadusel taotleda kohtult abi

tõendite kogumisel (TsMS § 236 lg 2).

16. Kinnistu väärtuse tuvastamise järgselt tuleb maakohtul hinnata, kas soorituse ja

vastusoorituse väärtused erinesid suurusjärgu võrra. Hageja väidab, et 5. märtsi 2015

müügilepingu iseloomu tuvastamisel tuleb hinnata ka lepingu sõlmimise järgsesse aega jäävaid

võlgniku makseid kostjale II ning Intermid OÜ-le, mis on hageja väitel tehtud ilma õigusliku

aluseta ja seega 5. märtsi 2015 tehingu ning poolte tahteavaldustega nn hõlmatud. Hageja

väidab, et pärast vara müüki sama vara osas üürilepingu sõlmimine võlgniku ja kostja 2 vahel

ei olnud võlgnikule majanduslikult otstarbekas, sest võlgnik oli samal ajal võõrandanud ka kogu

masinapargi. Neid väiteid peab tõendama hageja. Kostjad on esitanud kõigi nende hageja

väidete osas vastuväited. Kostjad peavad tõendama asja uuel arutamisel oma väiteid, et

üürilepingu sõlmimine ja selle tingimused (üürihind) sama vara üürimiseks olid võlgniku

majandustegevuse jätkamise seisukohalt vajalikud ning mõistlikud.

Maakohus on nõustunud hagejaga, et olukord, kus äriühing müüb kinnistu selleks, et võtta sama

kinnistu koheselt üürile hinnaga, mis moodustab ca 1/10 müügihinnast kuus, ei ole

majanduslikult otstarbekas ega eluliselt usutav. Nõustuda tuleb kostja apellatsioonkaebuse

väitega, et maakohus ei ole oma seisukohta rajanud uuritud tõenditele ja põhjendused on

ebapiisavad. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei saa välistada olukorda, kus müügilepingu

täitmisest saadud raha arvel täidab võlgnik oma muid kohustusi, sh kohustusi vara ostja ees,

kui see ei kahjusta võlausaldajate ühisuse huve. Asjas ei ole esitatud üürilepingut, mille alusel

toimusid maksed võlgnikult kostjale II. Tõendid masinapargi võõrandamise kohta esitas hageja

alles koos vastusega apellatsioonkaebusele.

Maakohus peab asja uuel arutamisel andma selge tõendite analüüsil põhineva hinnangu hageja

väitele, et 5. märtsi 2015 müügitehingu iseloomu mõjutavad tehingu täitmiseks kostja II poolt

makstud rahast võlgniku poolt tehtud väljamaksed vastavalt võlgniku konto väljavõttele (I kd

lk 20-21). Maakohus peab hindama, kas nimetatud väljamaksed on tehtud ilma õigusliku

aluseta, eesmärgiga varjata 5.märtsi 2015 lepingu tegelikku olemust.

Ringkonnakohus märgib, et kostjad on esitanud oma täpsemad vastuväited võlgniku

majandustegevuse jätkumise osas aastatel 2015 -2017 alles apellatsioonkaebuses, piirdudes

senini seisukohaga, et 5. märtsi 2015 tehingu järgsed ülekanded ei oma puutumust

tagasivõidetava tehinguga. Olukorras, kus maakohus ei olnud pooltele selgitanud menetluslikku

olukorda, tõendamist vajavaid asjaolusid ja tõendamiskoormuse jaotust, ei ole hilinenud

vastuväide kostjatele etteheidetav. Samuti ei ole maakohus pööranud tähelepanu kostjate

selgitusele (I kd lk 63 pöördel), et makseid pankrotivõlgniku ja kostja II vahel mõjutas

pankrotivõlgniku pangakontode arestimine alates 18. juunist 2015.

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et teadmata kinnistu turuväärtust, sh asja koormava

hüpoteegi mõju kinnistu turuväärtusele ja käesoleva otsuse p-s 16 märgitud asjaolusid välja

selgitamata, ei saanud maakohus võtta põhjendatud seisukohta võlausaldajate huvide

kahjustamise küsimuses. Tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada ainult sellist

tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul eeltoodut arvestades uuesti hinnata, kas 5. märtsi 2015 tehinguga kahjustati võlgniku

võlausaldajaid.

Maakohus ei ole kinnistute turuväärtust ega müügihinna kõrvalekalde suurust turuhinnast

tuvastanud. Müügilepingu järgi on kahe kinnistu müügihind kokku 130 000 eurot.

Ringkonnakohtu istungil avaldasid pooled, et sellest summast on laekumata 8000 eurot, mis on

kostjate väitel tasutud sularahas. Hüpoteegi mõju kinnistute turuväärtusele ei ole teada. Kui

hageja ei suuda tõendada oma väiteid kinnistute müügihinna turuväärtusest olulise kõrvalekalde

osas, samuti 5.märtsi 2015 müügilepingu poolte tahet varjata pankrotivõlgniku pangakontole

laekunud rahast tehtavate väljamaksetega müügilepingu tegelikku iseloomu, tuleb hagi jätta

rahuldamata.

18. Kuna kostja II on vaidlusaluse kinnistu edasi võõrandanud kostjale I, on hageja esitanud

tagasivõitmise hagi kinnistu pankrotivarasse tagasisaamiseks kostja II eriõigusjärglase, st kostja

I vastu. Hagi esitamine eriõigusjärglase vastu on võimalik PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud

tingimustel. Tagasivõitmise nõude võib esitada ka võlgnikuga tehingu teinud poole

eriõigusjärglase vastu. Ringkonnakohus nõustub, et põhimõtteliselt puuduvad maakohtu

otsuses põhjendused hagi rahuldamiseks PankrS § 116 lg 2 alusel kostja I vastu.

Ringkonnakohus selgitab, et kostjat I saab pidada võlgnikuga tehingu teinud poole ehk

kostja II eriõigusjärglaseks TsÜS § 6 lg 1 ja 2 alusel. Õigusjärgluse aluseks on siin kinnistu

võõrandamisleping. Ringkonnakohus nõustub kostjatega selles, et kui esimene tehing ei ole

tagasivõidetav, siis ei saa olla põhjendatud ka hagi kostjate vahelise tehingu tagasivõitmiseks.

19. Hagejal on võimalik asja uuel arutamisel vajadusel täpsustada oma nõuet kinnistu

Kulgu 17 a tagasivõitmise osas. Kostja on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et hageja

ei ole nimetatud kinnistu tagasivõitmise osas selget nõuet esitanud.

20. Maakohtu otsusest (lk 9 alt teine lõige) on võimalik aru saada, et maakohus on pidanud

tühiseks ja mitte kehtivaks 5. märtsil 2015 sõlmitud asjaõiguslepingut, samas on maakohtu

otsuse põhjendused selles osas puudulikud. Hageja on hagiavalduse põhjendavas osas (I kd lk

5 ülevalt viies lõik) taotlenud kostjate vahelise asjaõiguslepingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamist.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-s 4 väljendatud abstraktsiooniprintsiibi kohaselt

ei sõltu käsutustehingu kehtivus õigust ja kohustust üle andma kohustava tehingu kehtivusest.

Sellest lähtudes tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks

olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust ning võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei

tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust (vt nt Riigikohtu 27. oktoobri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 25; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-140-07, p 31; 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 13).

Riigikohus on korduvalt märkinud, et eeltoodut tuleb arvestada ka tehingu tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamisel. Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping

(käsutustehing) on kehtetu (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

163-11, p-d 17, 32). Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus)

võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii

kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just

kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut)

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590 p 23).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus pöörama sellele hageja tähelepanu.

21. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks