3-17-1852/80 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1852

Haldusasi

XX kaebus Kaitsepolitseiameti poolt 22.06.2017 kirja

nr 67-6 kättetoimetamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja

adv Andrei Matvejev

Vastustaja – Kaitsepolitseiamet, volitatud esindaja KV

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. mai 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda XX kaebuse täiendamisest uue nõudega – kohustada kaebaja haiguse

tekkimises süüdi olevaid isikuid ravi osaliselt kinni maksma.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. mai 2018. a

otsuse haldusasjas nr 3-17-1852 resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse

põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

3. Jätta XX riigi õigusabi kulud riigi kanda ja menetlusosaliste ülejäänud

menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.04.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-17-1852

2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 12.05.2017 Teabeametile (nüüd Välisluureamet) pöördumise, milles väitis, et ta

andis 2015. a sügisel Kaitsepolitseiameti (KAPO) ametnikule nõusoleku teha koostööd ja

hankida informatsiooni, ning soovib nüüd teada, kas teda peetakse Venemaa Föderatsioonis

kurjategijaks ja milline võib olla temale mõistetav võimalik karistus, kui ta Venemaa

Föderatsiooni eriteenistuse poolt kinni peetakse.

2. Teabeamet edastas pöördumise 25.05.2017 KAPO-le.

3. KAPO esitas vastuse kaebajale edastamiseks e-posti teel 26.06.2017 Tallinna Vanglale.

Kaaskirjas oli märgitud, et saatvaks asutuseks on KAPO, tegemist on juurdepääsupiiranguga

(asutusesiseseks

kasutamiseks

mõeldud)

teabega

ning

edastatakse

dokument

registreerimisnumbriga 67-6. Kaaskirjale oli manusena lisatud digitaalselt allkirjastatud fail

nimega „Vastuskiri X 12.05.17 taotlusele.bdoc“.

4. XX esitas 04.09.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (lõplik versioon 22.12.2017),

milles palus tunnistada õigusvastaseks KAPO ja Tallinna Vangla toiming, mis seisnes

22.06.2017 KAPO poolt kirja esitamises ja Tallinna Vangla poolt kirja kaebajale edastamises

sellisel viisil, et kirja sisu sai teatavaks teistele kinnipeetavatele. Lisaks palus kaebaja

nimetatud teoga temale tekitatud mittevaralise kahju eest mõista vastustajatelt solidaarselt

välja hüvitis kohtu äranägemisel.

Kaebaja oli värvatud agendina KAPO poolt ja tema töö KAPO kasuks pidi olema suunatud

Venemaa vastu. Kaebaja valis tema suhtes menetletavas kriminaalasjas sellise kaitsetaktika, et

hakkas viitama sellele, et ta oli värvatud KAPO poolt ja pani toime süüteo, täites agendi

ülesandeid. Kuna antud situatsioon võiks viia selleni, et Venemaa Föderatsiooni kaitseorganid

algatavad kriminaalmenetluse kaebaja vastu ja kaebaja võib olla sellel põhjusel välja antud

Venemaa Föderatsiooni, pöördus kaebaja küsimusega oma olukorra kohta prokuratuuri poole.

Prokuratuur edastas kaebaja pöördumise KAPO-le. KAPO esitas 22.06.2017 kirjaliku vastuse

kaebaja järelepärimisele. KAPO vastus saabus Tallinna Vanglasse digitaalselt ja KAPO vastus

toimetati kaebaja kätte Tallinna Vangla poolt avatud vormis (väljatrükis). Sellisel moel

vastuse kättetoimetamine tegi võimalikuks kirja sisuga tutvumise teiste kinnipeetavate poolt.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 7 lg 3 kohaselt on haldusorgan kohustatud hoidma riigi- ja

ärisaladust ning hoidma saladuses salastatud välisteabe ja asutusesiseseks kasutamiseks

tunnistatud andmed. Vastus kaebaja pöördumisele on välisteave. Esitades seisukoha kaebaja

suhetest KAPO-ga, oli KAPO kohustatud tagama välisteabe saladuses hoidmise. KAPO-l oli

Tallinna Vangla kaudu vastust edastades kohustus ära märkida, et vastus pöördumisele peab

olema toimetatud ainult kaebaja kätte ja sellisel viisil, et tagada välisteabe saladuses hoidmine.

Vajadus toimetada teave kätte sellisel viisil, et selle sisu saaks teatavaks ainult adressaadile,

3-17-1852

3(9)

tuleneb HMS § 7 lg-st 3. Kuna kaebaja pöördumine oli põhjendatud sellega, et teda süüdistati

süüteo toimepanemises, on võimalik asuda seisukohale, et vastus pöördumisele sisaldas ka

delikaatseid andmeid (isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 8).

Tallinna Vangla ei pööranud tähelepanu sellele, et tegemist on kirjaga, mille avalikustamine

või kolmandatele isikutele teatavaks saamine võib viia kaebaja hingepiinadeni. KAPO

tegevusega rikuti kaebajale adresseeritud sõnumi saladust, mis annab kaebajale õiguse nõuda

sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Eelvangistuses viibiv või vanglakaristust

kandev isik omab nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika järgi samasugust õigust sõnumite saladusele kui isik, kelle vabadust ei ole piiratud.

Kirjade sisu võib kontrollida ja telefonikõnesid pealt kuulata seaduses sätestatud juhtudel

jälitustoimingutega. Kinnipeetavale või vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad

avatakse vanglaametnike poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed,

mille omamine on vanglas keelatud, samuti on vanglateenistusel õigus registreerida, kellele

kinnipeetav kirjutab ja kirja saatmise aeg. Selline kirjavahetuse kontroll ei hõlma kirja sisuga

tutvumist.

KAPO oli kohustatud vastust esitades märkima, et tegemist on andmetega, mis võivad

kahjustada adressaadi huvisid.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 17.01.2018 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis

KAPO 22.06.2017 kirja nr 67-6 kättetoimetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

Tallinna Vanglalt, sest kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus võttis

kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja nõudis KAPO 22.06.2017 kirja nr 67-6

kättetoimetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist KAPO-lt. 13.04.2018 määrusega

jättis halduskohus osaliselt rahuldamata kaebaja tõendite kogumise taotlused.

6. XX esitas 27.04.2018 vastuväite kohtu tegevusele. KAPO vastuse üleandmisega said

teised kinnipeetavad teada kaebaja väited, et ta oli seotud KAPO-ga ja tegutses temale

inkrimineeritava süüteo toimepanemisel KAPO salakaastöölisena. Tähtsust omab see, kas

algusest peale oli pöördumisele antud selline staatus, mis kohustab kõiki asjassepuutuvaid

isikuid tegelema pöördumisega selliselt, et vältida pöördumise sisu avaldamist. Kaebaja palus

rahuldada eelnevalt rahuldamata jäetud tõendite väljanõudmise taotlused.

7. Kaitsepolitseiamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja ei ole avaldanud salastatud välisteavet, kuna teave, mida vastustaja kajastas

kaebajale saadetud vastuskirjas, ei vasta riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS)

§ 3 p-s 2 sätestatud salastatud välisteabe tunnusele.

Vastustaja ei ole avaldanud delikaatseid isikuandmeid (IKS § 4 lg 2 p 8). Vastuskiri ei

sisaldanud teavet süüteo toimepanemise kohta. Vastuskiri taasesitab osaliselt kaebaja

pöördumise sisu, sealhulgas seisukoha, et ta on andnud nõusoleku koguda teavet.

Vastuskirjast ei selgu, kas ja millist teavet (sh kelle ja mille kohta) kaebaja kogus ning kuidas

see on seotud kaebaja kartusega, et teda peetakse sellest tingituna Venemaa Föderatsioonis

kurjategijaks. Faktiline töötamine KAPO-s või ametiga koostöö tegemine ei ole Venemaa

Föderatsiooni seaduste kohaselt suure tõenäosusega süütegu. Riikide üldine praktika on

kvalifitseerida süüteoks otsene riigivastane tegevus. Sellist teavet vastuskiri ei sisalda. IKS § 4

lg 2 p-s 8 sätestatud isikuandmed on delikaatsed seni, kuni asja kohta pole võimalik saada

informatsiooni muul moel või kuni asjas pole lõplikku selgust. Kaebuse põhjal jääb

selgusetuks, millises kriminaalasjas on kaebaja valinud kaitsetaktikaks viidata, et ta on

värvatud KAPO poolt. Kriminaalasjas nr 1-16-1036 tegi Riigikohus lõpliku otsuse 2017. a

3-17-1852

4(9)

lõpus. Kuna teave, mida vastustaja kajastas oma vastuskirjas, ei sisaldanud andmeid süüteo

toimepanemise kohta, ei saa tegemist olla delikaatsete isikuandmetega.

Vastuskiri on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg

1 p-i 12 alusel tähtajaga 75 aastat. AvTS-i kohaselt on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud

teabeks tunnistatud teabele juurdepääsuõigus riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikul või

töötajal oma ametiülesannete täitmiseks. Seda teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele

juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata. Eeltoodust tulenevalt peavad kõik vastuskirja

käitlevad osapooled tagama, et kolmandad isikud ei saaks juurdepääsu kirjas sisalduvale

teabele. Vastustaja usub, et vanglas on sellise teabe käitlemisreeglid rangelt reglementeeritud

ning teabe väärkasutamise võimalus viidud miinimumini.

Vastustaja käsitles kaebaja pöördumist selgitustaotlusena. Märgukirjale ja selgitustaotlusele

vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 5 lg 8 kohaselt

vastatakse isikule üldjuhul kirjalikult ja vastus saadetakse selgitustaotluses esitatud aadressil.

Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 1 kohaselt avatakse kinnipeetavale saadetud või tema poolt

saadetavad kirjad vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul. Justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 50 lg 2 kohaselt antakse ametiasutustelt

kinnipeetavale saabunud kiri kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus.

VangS § 29 lg 1 eesmärk on võtta kinnipeetavale saadetud kirjast ära esemed, mille omamine

on vanglas keelatud. Kui ümbriku avamise eesmärk on sellest keelatud asjade äravõtmine ning

kirja adressaat viibib kirja avamise juures, siis sõnumite saladust ei riivata. Kuigi see on

kohaldatav eelkõige paberkandjal saadetud kirjale, siis samamoodi on töökorralduslikke

meetmeid kasutades võimalik vanglas tagada kinnipeetavale saadetud e-kirjade käitlemine

selliselt, et isiku sõnumisaladust selle käigus ei riivata.

Seadus ei sätesta, millisel kujul ja millist sidevahendit kasutades peab ametiasutus pidama

kinnipeetavaga kirjavahetust. MSVS-i kohaselt on oluline, et vastus selgitustaotlusele on

kirjalikus vormis. Vastustaja saatis vastuse elektroonilises vormis, digitaalselt allkirjastatuna,

mis on seaduse kohaselt võrdsustatud kirjaliku vormiga. Kuna Välisluureameti edastatud

kaebaja pöördumisel puudusid aadressi rekvisiidid ning vastuskiri ei sisaldanud teavet, mis

oleks ilmtingimata eeldanud kirja saatmist paberkandjal, siis saatis vastustaja vastuse e-kirjaga

vangla üldisele e-posti aadressile. Ametil puudub võimalus kontrollida kirjavahetuse

käitlemist vanglas, millest tulenevalt ei saa ametit pidada vastutavaks selle eest, kui kaebajale

adresseeritud kirja sisu saab teatavaks teistele kinnipeetavatele. Sealjuures ei ole välistatud, et

kirja sisu saab teatavaks teistele kinnipeetavatele tulenevalt adressaadi enda tegevusest.

Lähtudes eeltoodust, oli kaebaja pöördumisele e-kirja teel vastamine kooskõlas kehtiva

õigusega. Seega puudub kaebajal alus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

8. Tallinna Halduskohus jättis 11.05.2018 otsusega XX 27.04.2018 vastuväite kohtu

tegevusele rahuldamata, kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Kohus jäi kaebaja vastuväidet lahendades 13.04.2018 määruse põhjenduste juurde.

KAPO 22.06.2017 kirjas nr 67-6 sisalduv teave ei vasta RSVS § 3 p-s 2 sätestatud salastatud

välisteabe tunnustele. Kiri ei sisalda andmeid süüteo toimepanemise kohta, mistõttu ei saa

väita, et kiri sisaldaks delikaatseid isikuandmeid IKS § 4 lg 2 p-i 8 tähenduses. Kuigi kaebaja

esitas küsimuse selle kohta, kas teda peetakse Venemaa Föderatsioonis kurjategijaks, ei

andnud KAPO sellele sisulist vastust, vaid märkis ainult seda, et neil puuduvad andmed, mis

kinnitaksid kaebaja väidetavat koostööd KAPO-ga. Kaebaja ei ole selles osas vastustaja

seisukohtadele vastuväiteid esitanud.

3-17-1852

5(9)

KAPO 22.06.2017 kirja nr 67-6 kaaskirja on märgitud, et tegemist on asutusesiseseks

kasutamiseks tunnistatud teabega. Vastustaja täpsustas vastuses kaebusele, et vastuskiri

tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p-i 12 alusel tähtajaga 75 aastat. Kuna

KAPO on Tallinna Vanglale 22.06.2017 saadetud e-kirjas ära märkinud, et selle manus

sisaldab asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet, on KAPO omalt poolt Tallinna

Vanglat teavitanud, et kolmandatel isikutel ei tohi saadetud dokumendile juurdepääsu olla.

PS § 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul

üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo

tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja

korras. Vanglas viibiva isiku õigust sõnumi saladusele piirab teatud määral VangS § 29,

millest tulenevalt peab kirjavahetuse jälgimine tagama kinnipeetava õiguse sõnumi saladusele,

võimaldades samas vanglal jälgida, kellega kinnipeetav suhtleb, et tagada vangla julgeolek.

VangS ei reguleeri Tallinna Vanglasse elektrooniliselt saadetud dokumentide kontrollimist ja

kinnipeetavale kättetoimetamist. On küsitav, kas VangS §-i 29 saab kohaldada elektrooniliselt

vanglasse saabunud dokumentidele, kuna sellel ei ole füüsilist ümbrikku, mis võiks sisaldada

vanglas keelatud esemeid. Lisaks on küsitav, kuidas peaks toimuma elektrooniliselt saabunud

dokumendi avamine kinnipeetava juuresolekul. Samas ei saa sellest ebaselgusest järeldada, et

KAPO poolt dokumendi elektrooniliselt edastamine oli õigusvastane. HMS §-s 27 on

sätestatud võimalus toimetada dokument menetlusosalisele kätte elektrooniliselt. Vastustaja

selgitas, et lähtus kaebajale vastamisel MSVS-st, sest käsitas kaebaja pöördumist

selgitustaotlusena. MSVS § 5 lg 8 kohaselt vastatakse isikule selgitustaotluses esitatud

aadressil (faksi number, posti- või elektronposti aadress) kirjalikult või kokkuleppel muul

viisil. HMS § 5 lg 6 kohaselt on elektrooniline asjaajamine haldusmenetluses võrdsustatud

kirjaliku asjaajamisega, võttes arvesse elektroonilisest asjaajamisest tulenevaid erisusi. Ei ole

õigusnormi, mis keelaks kinnipidamisasutuses viibivale isikule dokumente elektrooniliselt

kätte toimetada. Seega puudub õiguslik alus pidada KAPO tegevust õigusvastaseks.

VangS §-s 29 sätestatud kirjavahetuse jälgimise reeglid on mõeldud täitmiseks

vanglateenistuse ametnikele, kuna ainult neil on otsene kontroll selle üle, kuidas

kinnipeetavatele adresseeritud kirjad nende kätte jõuavad. Seega saab vastutus sõnumi

saladuse õiguse riive eest olla ainult vanglal, mitte haldusorganil, kes vastab vanglas karistust

kandva isiku pöördumisele. Kuna KAPO-l puudub kontroll selle üle, kuidas vangla nende

vastuskirja adressaadile lõplikult kätte toimetab, ei saa KAPO-t pidada vastutavaks võimaliku

sõnumi saladuse õiguse riive eest, mis leiab aset Tallinna Vangla poolt kirja

edasitoimetamisel. Tallinna Vangla ei ole praeguses asjas vastustaja, mistõttu ei saa kohus

kontrollida Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasust KAPO elektrooniliselt saabunud kirja

käitlemisel.

Kuna asjas puudub vastustaja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, tuleb juba

seetõttu jätta kaebus rahuldamata. Ka siis, kui vastustaja tegevus oleks olnud mõne

õigusnormiga vastuolus, oleks kaebuse rahuldamine vähetõenäoline. Kaebaja on esitanud

üldsõnalise väite, et teistel kinnipeetavatel oli võimalik kirjaga tutvuda ja see tekitas temale

mittevaralist kahju. Isegi, kui see väide oleks tõendatud, puuduks KAPO tegevusel otsene

põhjuslik seos tekkinud tagajärjega. Täidetud ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1

sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldused, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.

3-17-1852

6(9)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. XX palub 11.06.2018 apellatsioonkaebuses (täiendatud 19.06.2018, 22.10.2018,

17.11.2018, 18.02.2019) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus

rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja leiab, et pöördumise ja pöördumisele vastuse menetlemine prokuratuuri ja Tallinna

Vangla poolt omavad siiski käesolevas asjas tähtsust. Igasugune informatsioon sellest, kas isik

tegutses KAPO agendina või mitte, on riigisaladus RSVS § 8 p-i 3 mõttes. Seetõttu olid kõik

kaebaja pöördumise käsitlemisega kokku puutunud isikud kohustatud algusest peale lähtuma

sellest, et tegemist on riigisaladust sisaldava dokumendiga. Sellise teabe edastamisel

välisteabena peab haldusorgan täitma HMS § 7 lg-t 3.

Halduskohus leidis otsuses, et isegi kui kaebaja pöördumisele vastuse kättetoimetamisel

esinesid rikkumised, siis nende toimepanemises võib olla süüdi Tallinna Vangla. Kaebus oli

esialgselt esitatud ka Tallinna Vangla vastu. Halduskohus tagastas 17.01.2018 määrusega

kaebuse osas, milles see oli esitatud Tallinna Vangla vastu. Halduskohus oleks pidanud andma

kaebajale võimaluse kaebust täiendada, Tallinna Vangla menetlusse kaasama või rakendama

teisi menetluslikke võimalusi, mis oleks võimaldanud lahendada kaebaja nõude sisuliselt.

Kuna kohus kõrvaldas Tallinna Vangla menetlusest, kuid kohtuotsuses muutis oma

seisukohta, siis ei ole kohus täitnud selgitamiskohustust.

Saladuse tagamise kohustus on sellel isikul, kes esitab teabe, mis sisaldab saladust. Sellises

olukorras ei ole märge dokumendi asutusesisese kasutamise kohta piisav selleks, et tagada

saladuse hoidmine. Haldusorgan (praegusel juhul KAPO) peab valima sellise teabe

kättetoimetamise viisi, mis välistab saladuse avaldamise. Lisaks oli KAPO kohustatud

kontrollima, kas vastus toimetati kaebajale kätte saladuse avaldamist välistaval viisil.

Kohus tuvastas valesti, et KAPO tegutses nõuetekohaselt ja KAPO tegevusega ei tekitatud

kaebajale kahju. Mittevaralise kahju nõude puhul ongi kahju olemasolu tõendamine raske.

Salajase teabe avalikustamise tagajärjel ning Tallinna Vangla ametniku PP poolt kaebaja

piinamise tõttu haigestus kaebaja vaimuhaigusesse ja tunnistati täielikult töövõimetuks.

Ametnikud põhjustasid kaebajale raske tervisekahju (nii füüsilise kui vaimse). Kaebaja palub

kohtul haiguse tekkimises süüdi olevaid isikuid kohustada kaebaja ravi osaliselt kinni

maksma.

Kaebaja taotleb võtta tõendina asja materjalide juurde Riigiprokuratuuri 30.04.2018 taotluse

lahendamise määruse kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX ning Tartu Halduskohtu

29.05.2018 määruse nr 3-18-1002 ja XX kuriteoteate. Samuti palub kaebaja kuulata

tunnistajatena üle ZZ, RR, EE, VV ja PP.

10. Kaitsepolitseiamet palub 16.07.2018 ja 21.02.2019 kirjalikes vastustes jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja oli halduskohtule esitatud kaebuses seisukohal, et vastustaja vastuskiri sisaldas

salastatud välisteavet, kuid apellatsioonkaebuses leiab, et kiri sisaldas riigisaladust (RSVS § 8

p 3). Halduskohus nõustus vastustaja selgitustega, miks vastuskiri ei sisaldanud salastatud

välisteavet. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukohta vaidlustanud.

Vastustaja vastuskiri ei sisaldanud ka riigisaladust. RSVS § 8 p-i 3 eesmärk on kaitsta

politseiagendi kohta käivat teavet. Eelkõige sellist teavet, mis võimaldaks isikut

identifitseerida. Ebaõige on kaebaja tõlgendus, et ka teave selle kohta, et isik ei ole

politseiagent, on riigisaladus. Selline tõlgendus on vastuolus RSVS sõnastuse ja mõttega ning

viiks lõppkokkuvõttes selleni, et igasugune teave on riigisaladus. Kuna kaebaja pöördumine

3-17-1852

7(9)

Välisluureametisse ja ameti vastuskiri ei sisaldanud riigisaladust, siis ei pidanud vastustaja ega

ükski muu haldusorgan neid vastavalt RSVS-s ning Vabariigi Valitsuse määruses

„Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ sätestatud tingimustele käitlema. Ameti

vastuskiri sisaldas üksnes isikuandmeid.

Kaebaja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Kaebaja ei ole selgitanud, veel vähem tõendanud,

kes olid need kinnipeetavad, kes kirjale juurdepääsu said, kuidas nad juurdepääsu said, milline

oli kaasnenud negatiivne tagajärg jne. Apellatsioonkaebuses on esitatud meelevaldne järeldus,

et KAPO on võtnud omaks kaebaja väite, mistõttu ei pea kaebaja enda väidet täiendavalt

tõendama. Kaebajal ei ole kahju tekkinud. Vastustaja ei andnud kaebaja pöördumisele sisulist

vastust, vaid ainult märkis seda, et ametil puuduvad andmed, mis kinnitaksid kaebaja

väidetavat koostööd ametiga. Kui eeltoodud teave saab teatavaks kolmandale isikule, siis ei

saa see kaasa tuua kahju tekkimise.

Vastuskirja saatmine e-kirjaga ei olnud õigusvastane. Puudub õigusnorm, mis keelaks

kinnipidamisasutuses viibivale isikule dokumente elektrooniliselt kätte toimetada. Puudub

põhjuslik seos kahju ja toimingu vahel. Kinnipeetavad saavad ükskõik millisel viisil neile

adresseeritud kirjad kätte ainult vangla vahendusel. Vastustajal puudub võimalus kontrollida

kirjavahetuse käitlemist vanglas. Seega ei saa amet vastutada selle eest, kui kaebajale

adresseeritud kirja sisu saab teatavaks teistele kinnipeetavatele. Kaebaja ei ole tõendanud, et

kirja sisu sai teistele kinnipeetavatele teatavaks kirja edastamise faasis.

Kaebaja täiendavate tõendite esitamine ei ole põhjendatud (HKMS § 62 lg 2).

11. Ringkonnakohus jättis 17.01.2019 määrusega XX taotlused kuulata tunnistajatena üle ZZ,

RR, EE, VV ja PP ning võtta asja materjalide juurde Riigiprokuratuuri 30.04.2018 taotluse

lahendamise määrus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX, Tartu Halduskohtu 29.05.2018

määrus nr 3-18-1002 ja XX kuriteoteade rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning selle tühistamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab halduskohtu

otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p 4).

13. 19.10.2018 menetlusdokumendis esitas kaebaja ringkonnakohtule uue nõude – kohustada

kaebaja haiguse tekkimises süüdi olevaid isikuid ravi osaliselt kinni maksma. HKMS § 49 lg

1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või

kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul

otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. HKMS § 182 lg 3 sätestab, et

apellatsioonkaebuses

ei

saa

esitada

nõudeid,

mida

halduskohtus

ei

esitatud.

Apellatsioonimenetluses võib kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud

tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme

kohus peab seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme

kohtu poolt (HKMS § 49 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praeguses asjas mõjuvat

põhjust, mis saaks HKMS § 49 lg-st 2 tulenevalt olla aluseks kaebuse nõuete erandlikuks

täiendamiseks apellatsioonimenetluses ehk pärast HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tähtaja

möödumist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja taotlenud vastava nõude lisamist

juba esimese astme kohtus ning halduskohus ei ole jätnud kaebaja sellekohast taotlust

menetlusnorme rikkudes lahendamata. Apellatsioonimenetluses ei ole toodud ühtegi

põhjendust, miks ei saanud viidatud nõuet esitada esimeses kohtuastmes. Seetõttu on

3-17-1852

8(9)

nimetatud nõue esitatud hilinenult. Ravikulude hüvitamise nõue ei seonduks ka olemuslikult

praeguse vaidluse esemega. Eelnevat arvestades keeldub ringkonnakohus XX kaebuse

muutmise vastuvõtmisest. Ringkonnakohus kontrollib XX apellatsioonkaebuse alusel

halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes sellega lahendatud nõuete piirides (nt

Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-3-1-7-11, p 24; 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 45).

14. Halduskohus ei saanud kaebust lahendades anda hinnangut prokuratuuri ega vangla

tegevusele. Praeguse vaidluse esemeks on KAPO 22.06.2017 kirja nr 76-6 kättetoimetamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Prokuratuuri tegevus ei ole nimetatud kaebuse

esemega üldse kuidagi seotud. Tallinna Vangla tegevuse peale esitatud kaebuse, mis samuti

käsitles KAPO 22.06.2017 kirja nr 76-6 kättetoimetamist, tagastas halduskohus 17.01.2018

määrusega põhjusel, et kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. See määrus on

jõustunud. Tallinna Vangla tegevusele esitatud kaebust ei oleks halduskohus kuidagi saanud

läbi vaadata ka selgitamiskohustust rohkem täites. Kohustusliku kohtueelse menetluse vangla

tegevuse vaidlustamiseks saab läbida üksnes kaebaja ise.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 36 esitatud seisukohtadega, et KAPO

22.06.2017 kirjas esitatud teave ei olnud salastatud välisteave RSVS § 3 p 2 tähenduses ega

sisaldanud see ka delikaatseid isikuandmeid IKS § 4 lg 2 p 8 (KAPO 22.06.2017 kirja

edastamise aja redaktsioonis) tähenduses, ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Tegemist

ei olnud ka riigisaladusega RSVS § 8 p 3 tähenduses, nagu väidab kaebaja

apellatsioonkaebuses. Teave selle kohta, et puuduvad andmed, mis kinnitaksid, et isik on

politseiagent, ei ole käsitatav riigisaladusena. Ringkonnakohus nõustub KAPO vastuse

apellatsioonkaebusele p-des 5 ja 6 esitatud seisukohtadega ega korda neid. Eelnevast

tulenevalt ei pidanud KAPO esitatud teavet kaitsma RSVS-s ja Vabariigi Valitsuse määruses

„Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ sätestatud korras ning võis vastuse

kaebajale edastada HMS-s sätestatud kättetoimetamise viise kasutades, arvestades taotleja

poolt näidatud eelistust (HMS § 25 lg 1) ja muude eelduste esinemist (HMS § 27).

16. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuse p-s 40 esitatud seisukohaga, et KAPO

tegevus kaebajale vastamisel ja kirja saatmisel elektrooniliselt vangla üldisele e-posti

aadressile kaebajale edastamiseks oli õiguspärane. HMS § 27 lg-te 1 ja 2 (KAPO kirja

saatmise ajal, s.o 26.06.2017, kehtinud redaktsioonis) kohaselt saadetakse dokumendi

elektroonilise kättetoimetamise korral dokument taotleja poolt taotluses näidatud

elektronposti aadressil. Dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri ning vajaduse korral

digitaalne tempel. Dokument toimetatakse isikule elektrooniliselt kätte, kui isik on sellega

nõus. Praegusel juhul ei ole asjas esitatud tõendeid sellest, et XX oleks näidanud taotluses

talle vastamise aadressina Tallinna Vangla infomeili ning andnud nõusoleku dokumendi

elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Arvata, et kinnipeetava puhul saaks vaikimisi käsitada

isiku enda elektronposti aadressina näiteks vangla üldist e-posti aadressi ning ka nõusolekut

elektrooniliseks asjaajamiseks vaikimis antuks, pole seaduslikku alust. Selliseks seisukohaks

annab indikatsiooni ka HMS § 27 alates 01.02.2018 kehtiv redaktsioon, mille lg 1 kohaselt

tehakse dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral dokument kättesaadavaks

asjakohases infosüsteemis või Eesti teabeväravas või saadetakse menetlusosalise elektronposti

aadressil. Niisiis on HMS § 27 eesmärgiks olnud ka elektroonilise kättetoimetamise puhul

tagada sõnumi saladust. Et praegusel juhul puudus XX nõusolek dokumendi elektrooniliseks

kättetoimetamiseks ning ta ei olnud avaldanud vangla üldist e-posti aadressi talle dokumendi

kättetoimetamise viisina, olid XX puhul täitmata HMS §-s 27 sätestatud elektroonilise

kättetoimetamise eeldused, mistõttu ei saanud KAPO talle oma vastust elektrooniliselt kätte

toimetada. KAPO toiming oli seetõttu õigusvastane. KAPO oleks pidanud kaebajale vastama

posti teel, millisel juhul oleks kiri kaebajani jõudnud kinnises ümbrikus.

3-17-1852

9(9)

17. Hoolimata sellest, et KAPO toiming kaebajale vastuse kättetoimetamisel ei olnud

õiguspärane, jääb kaebus rahuldamata, kuna tõendatud ei ole kahju tekkimine kaebajal.

Arvestades, et KAPO 22.06.2017 kirjas esitatud teabe olemusest tulenevalt ei saanud selle

teatavakssaamine vangla ametnikele või kaaskinnipeetavatele endaga kaasa tuua mingeid

märkimisväärseid negatiivseid mõjusid kaebajale, ei saa KAPO õigusvastase toiminguga

tekitatud riivet kaebaja õigustele pidada oluliseks. Tõendamata on jäänud kaebaja kõik väited

sellest, et kirjas esitatud teave sai üldse teatavaks kaaskinnipeetavatele; et see tõi kaasa

kaebaja jaoks negatiivsed (ja millised) tagajärjed; et need negatiivsed tagajärjed tekitasid

kaebajale mittevaralist kahju ja milles see väljendus. Kaebaja on küll esitanud väited, et ta on

KAPO tegevuse tõttu haigestunud vaimuhaigusesse ja on seetõttu töövõimetu, kuid kõik need

väited on tõendamata ja põhjusliku seose ahel KAPO poolt kirja edastamisest kaebaja

haigestumiseni ei ole kohtule jälgitav.

18. Eelnevast tulenevalt jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

resolutsioon muutmata. Vastavalt HKMS § 200 p-le 4 muudab ringkonnakohus aga

halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

19. Kaebaja riigi õigusabi kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning kaebaja

ülejäänud menetluskulud kaebaja kanda HKMS § 108 lg 1 alusel. Vastustaja menetluskulud

jäävad vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)