5-19-7/2 · Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-19-7 Otsuse kuupäev 5. märts 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Eerik Kergandberg ja Malle Seppik Kohtuasi Olev Tomsoni kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni 21. veebruari 2019. a otsuse nr 71 peale Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Olev Tomsoni kaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olev Tomson tegi 2. jaanuaril 2019 Vabariigi Valimiskomisjonile avalduse. Avalduse kohaselt ei ole Eesti e-hääletuse korral tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) esimese protokolli artiklis 3 sätestatud õigus valimistele, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse, kuna isik ei pruugi hääletusprotseduuri läbi viimise ajal olla üksi. Seetõttu ei ole tagatud ei valija vaba tahte väljendus ega ka salajasus.

2. Riigi valimisteenistus saatis 4. veebruaril 2019 kaebajale vastuse, milles selgitas, et elektrooniline hääletamine on Eestis korraldatud vastavalt Riigikogus vastu võetud Riigikogu valimise seadusele (RKVS). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pidas seda oma 1. septembri 2005. a otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-13-05 põhiseaduspäraseks.

3. O. Tomson saatis 11. veebruaril 2019 riigi valimisteenistusele avalduse, kus tegi riigi valimisteenistusele ettepaneku teha Vabariigi Valimiskomisjonile RKVS § 15 lõike 2 punkti 8 alusel ettepanek mitte alustada 2019. a Riigikogu valimistel elektroonilist hääletamist.

4. Riigi valimisteenistus saatis O. Tomsonile 12. veebruaril e-kirja, milles selgitas, et kuna elektroonilise hääletamise kord on sätestatud RKVS-s ja selle seaduse nõuetele ka vastab, ei ole O. Tomsoni pöördumine käsitletav RKVS §-s 68 reguleeritud avaldusena puuduse kohta valimiste korralduses, vaid märgukirjana märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse mõttes. Vastuseks märgukirjale osutas riigi valimisteenistus oma 4. veebruari vastusele ning märkis, et küsimus elektroonilise hääletamise korrast on suunatud eelkõige seadusandjale.

5. O. Tomson esitas 15. veebruaril 2019 Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse riigi valimisteenistuse toimingu – keeldumine esitada Vabariigi Valimiskomisjonile ettepanek mitte alustada 2019. aasta Riigikogu valimistel elektroonilist hääletamist – peale ning ettepaneku mitte alustada 2019. aasta Riigikogu valimistel elektroonilist hääletamist. Vastavalt RKVS § 1 lõikele 2 peavad valimised olema

5-19-7

2(3) vabad, ühetaolised ja usaldusväärsed ning hääletamine peab olema salajane. 20. jaanuaril saadetud ekirjas juhtis O. Tomson täiendavalt tähelepanu valijate võrdsuse põhimõttele ja tema Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile saadetud petitsioonile „Petitsioon seoses Euroopa Parlamendi valimiste läbiviimise oluliste puudustega Eesti e-hääletamisel“.

6. Vabariigi Valimiskomisjon jättis 21. veebruari 2019. a otsusega nr 71 O. Tomsoni kaebuse läbi vaatamata, põhjendades seda järgmiselt.

7. RKVS § 69 kohaselt on kaebus RKVS tähenduses Vabariigi Valimiskomisjonile esitatav nõuetekohaselt vormistatud taotlus tunnistada seadusvastaseks valimiste korraldaja toiming ja RKVS §-s 721 sätestatud korras Riigikohtule esitatav kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale.

8. O. Tomson on esitanud Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse riigi valimisteenistuse toimingu – keeldumine esitada Vabariigi Valimiskomisjonile ettepanek mitte alustada 2019. aasta Riigikogu valimistel elektroonilist hääletamist – peale.

9. Käesoleval juhul ei ole O. Tomson tõendanud, et tema õigusi on rikutud vaidlustatava toiminguga, s.o sellega, et riigi valimisteenistus ei esitanud Vabariigi Valimiskomisjonile ettepanekut mitte alustada 2019. aasta Riigikogu valimistel elektroonilist hääletamist. Elektrooniline hääletamine on ette nähtud RKVS-s ning viiakse läbi vastavalt selle seaduse nõuetele. Kaebus ei vasta seega RKVS § 70 nõuetele ja tuleb vastavalt RKVS § 71 lõikele 3 jätta läbi vaatamata.

10. O. Tomson esitas 25. veebruaril 2019 Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni 21. veebruari 2019. a otsuse nr 71 peale.

KAEBAJA PÕHJENDUSED

11. EIÕK esimese protokolli artikkel 3 sätestab inimõigusena iga kodaniku õiguse nõuda, et seadusandja valimised toimuksid salajase hääletamisega tingimustel, mis tagaksid rahva vaba tahteavalduse. Praegusel kujul toimuval e-hääletamisel ei ole sellised tingimused tagatud.

12. EIÕK esimese protokolli artikli 3 nõuete täitmiseks peavad valimiskomisjoni liikmed ja vaatlejad saama kinnitada valimiste usaldusväärsust. E-hääletamise puhul ei saa keegi kontrollida, kas valija hääletab ise, samuti ei ole tagatud valimiste salajasus. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-4-1-13-05 kohaselt on e-hääletamise puhul raskem riiklikult tagada välistest mõjudest vaba valimist ja salajast hääletamist; riiklikult ei ole valimiste usaldusväärsuse tagamiseks 14 aasta jooksul midagi ette võetud.

13. Riigikohus peaks lähtuma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 46 lõike 1 punktist 1, tunnistama valimiste korraldaja ja valimiskomisjoni toimingu õigusvastaseks ja kohustama Vabariigi Valimiskomisjoni tegema uue otsuse – tühistada seni antud e-hääled ja kutsuda valijaid uuesti hääletama valimispäeval.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. RKVS § 70 järgi on kaebuse esitamise õigus üksikisikul, kandidaadil ja erakonnal, kes leiab, et tema õigusi on vaidlustatava toiminguga rikutud. RKVS § 71 lõike 3 järgi võib Vabariigi Valimiskomisjon jätta kaebuse läbi vaatamata, kui see on esitatud sama seaduse §-s 70 ettenähtud korda rikkudes.

5-19-7

3(3) 15. O. Tomson leidis Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses, et RKVS 71. peatükis reguleeritud elektroonilise hääletamise kord rikub EIÕK esimese protokolli artiklis 3 sätestatud iga kodaniku õigust nõuda, et seadusandja valimised toimuksid salajase hääletamisega tingimustel, mis tagaksid rahva vaba tahteavalduse. Kolleegium märgib, et Eesti Vabariigi põhiseaduses kaitsevad valimiste usaldusväärsust ennekõike § 60 lõike 1 teine ja neljas lause, mille järgi on valimised vabad ning hääletamine salajane. Seega mõistab kolleegium kaebust selliselt, et O. Tomsoni hinnangul rikub RKVS 71. peatükis reguleeritud elektroonilise hääletamise kord tema põhiseadusest tulenevat õigust valimiste vabadusele ning hääletamise salajasusele.

16. Vabariigi Valimiskomisjon jättis O. Tomsoni kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et O. Tomson ei ole tõendanud, et tema õigusi on rikutud vaidlustatava toiminguga. Kolleegiumi hinnangul oli asja lahendamisel Vabariigi Valimiskomisjonis põhiküsimuseks sisuliselt see, kas elektroonilise hääletamise võimalus riivas O. Tomsoni õigust vabalt valida ning salaja hääletada.

17. Kolleegium nõustub Vabariigi Valimiskomisjoni järeldusega, et kaebuses esitatud asjaoludel ei riivatud kaebaja õigusi, kuna elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada.

18. RKVS § 70 järgi saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kuigi O. Tomson võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-6-13, punkt 20).

19. Teisisõnu ei tulene põhiseaduse § 15 lõikest 1 ega RKVS §-st 70 õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et O. Tomsoni valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud.

20. Seetõttu tuleb O. Tomsoni kaebus jätta PSJKS § 46 lõike 1 punkti 2 alusel rahuldamata.

Ivo Pilving, Eerik Kergandberg, Malle Seppik