3-18-692/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.03.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-692

Haldusasi

Kallas Agro OÜ kaebus Põllumajandusameti 31.10.2017

otsuse nr 13-1/8727-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Kallas Agro OÜ, seaduslik esindaja Meelis Pungits

ja volitatud esindaja Ülle Pungits

Vastustaja – Põllumajandusamet, volitatud esindaja Peeter

Milvere

Asja läbivaatamine

21.02.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kallas Agro OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.04.2019 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-692

2(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusamet (PA) väljastas 09.08.2016 Kallas Agro OÜ-le (KA) tõendava

dokumendi nr 160325 (tl 145) ehk ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajanduse seaduse

(MPõS) § § 7 lg 21 tähenduses. Tõendava dokumendi kohaselt on see antud välja kooskõlas

nõukogu määruse (EÜ) nr 834/20071 (määrus nr 834/2007) art 29 lg-ga 1 ning komisjoni

määrusega (EÜ) nr 889/20082 (rakendusmäärus nr 889/2008). Dokument kinnitab, et KA

tegevust on kontrollitud ja tema tegevus vastab kõnealustes määrustes sätestatud nõuetele.

Dokumendi kehtivusaeg on kuni 31.12.2017.

2. KA esitas 22.05.2017 PA-le taotluse nr 13-1/8727 (tl 144) ettevõtte jätkamise kohta taime-

kasvatuse valdkonnas. Taotluse kohaselt on ettevõtte esmatunnustamise kuupäev 11.03.2011.

3. PA tunnistas 31.10.2017 otsusega nr 13-1/8727-1 (tl 8) kehtetuks KA ettevõtte

tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taimekasvatuse valdkonnas (registreeritud mahe-

põllumajanduse registris nr-ga 2072) ning luges tõendava dokumendi nr 160325 kehtetuks

alates 31.10.2017.

1) KA esitas PA-le 22.05.2017 taotluse ettevõtte tunnustamise jätkamiseks taimekasvatuse

valdkonnas. KA ei ole samas tasunud riigilõivu vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 253 lg-tele

1 ja 4. KA-d teavitati riigilõivu tasumise kohustusest e-kirjadega 25.09.2017 ja 16.10.2017,

samuti on KA-le helistatud 31.08.2017, 18.10.2017 ja 23.10.2017. Vaatamata mitmetele

meeldetuletustele ei tasunud KA riigilõivu.

2) Kui isik esitab PA-le ettevõtte tunnustamise jätkamise taotluse, peab ta eelnevalt olema

tasunud riigilõivu kogu ettevõtte maa eest. PA ei vii läbi menetlust ettevõtte suhtes, kes pole

eelnevalt riigilõivu tasunud.

3) PA võib tunnistada ettevõtte tunnustamise otsuse MPõS § 9 lg 1 p 3 alusel kehtetuks, kui

isik ei esita järelevalveasutusele nõutud andmeid või takistab muul viisil järelevalve teostamist.

4. KA esitas 16.11.2017 PA-le avalduse (tl 9), milles palus ennistada enda 22.05.2017 taotlus

ettevõtte jätkamise kohta taimekasvatuse valdkonnas. PA vastas KA-le 14.12.2017 kirjaga nr

13-5/1874-1 (tl 10), et taotlust ei ole võimalik ennistada.

5. KA esitas 18.12.2017 / 19.12.2017 maaeluministrile vaide (tl 11), milles palus peatada PA

31.10.2017 otsus ja ennistada KA tunnustatud ettevõtteks, samuti lugeda tõendav dokument nr

160325 kehtivaks. Sama vaide esitas kaebaja maaeluministrile enda kinnitusel ka 09.01.2018.3

6. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 15.01.2018 otsusega nr

12-6/18/72 (tl 12) rahuldamata KA mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse, lõpetas

ennetähtaegselt KA mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse ning nõudis KA-lt

tagasi alusetult saadud toetuse summas 53 785,84 eurot.

7. KA esitas 19.01.2018 maaeluministrile kaebuse (tl 15-17), milles taotles PA 31.10.2017

otsuse ja PRIA 15.01.2018 otsuse kehtetuks tunnistamist. Kaebuse esitas Ü. Pungits, kes oli

kaebuses märgitud KA volitatud esindajaks, samuti oli kaebusele lisatud volikiri.

1 Nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007, 28. juuni 2007 , mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllu-

majanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta

2 Komisjoni määrus (EÜ) nr 889/2008, 5. september 2008 , millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr

834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta)

üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga

3 kaebuse p-d 6 ja 8

3-18-692

3(10)

8. Maaeluministeerium edastas 02.02.2018 kirjaga nr 5.3-2/11789 (tl 18) KA pöördumise

lahendamiseks PA-le ja PRIA-le.

9. PA jättis 06.02.2018 kirjaga nr 1-6/160-1 (tl 20) Ü. Pungitsa nimel esitatud kaebuse läbi

vaatamata põhjusel, et KA (M. Pungits) ei ole andnud Ü. Pungitsale volitusega esindusõigust.

Ü. Pungits esitas 08.02.2018 PA-le kirja (tl 21), milles selgitas, et PA ei saanud jätta KA kaebust

läbi vaatamata. PA selgitas 07.03.2018 kirjaga nr 1-6/160-4 (tl 22), et hoolimata KA nimel

pöördunud isiku volituste puudumisest ei ole 31.10.2017 otsuse tegemise aluseks olnud

asjaolud muutunud ning otsus ei muutu.

10. PRIA jättis 20.03.2018 vaideotsusega nr 12-4/18/31-2 (tl 23) rahuldamata KA vaide PRIA

15.01.2018 otsusele nr 12-6/18/72. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt oli PRIA 15.01.2018

(19.01.2018) otsuse aluseks PA 31.10.2017 otsus, s.o asjaolu, et KA ettevõte ei olnud 2017.

a-l MPõS § 5 alusel tunnustatud.

11. KA esitas 06.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-5) PA 31.10.2017 otsuse

tühistamiseks ning PA kohustamiseks vaadata läbi KA 19.01.2018 vaie, mis on PA-le saadetud

02.02.2018.

12. Tartu Halduskohus edastas 17.04.2018 määrusega (tl 32) KA kaebuse kohtualluvuse järgi

lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis 14.05.2018 määrusega (tl

39-40) KA kaebuse menetlusse nõudega tühistada PA 31.10.2017 otsus.

13. PA esitas 13.06.2018 vastuse kaebusele (tl 76-79), milles mh esitas taotluse haldusasja

menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja ületamise tõttu.

14. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25.07.2018 määrusega (tl 72-74) PA 11.06.2018

määruskaebuse (tl 57-58) ja tühistas halduskohtu 30.05.2018 määruse (tl 52-53), millega

halduskohus oli esialgse õiguskaitse korras peatanud PA 31.10.2017 otsuse kehtivuse.

15. Vastusena 03.10.2018 kohtunõudele (tl 89) edastas KA 12.10.2018 kohtule täiendavad

tõendid ja seisukohad (tl 92-103).

16. PA esitas 22.10.2018 kohtule täiendavad seisukohad (tl 105-107).

17. Halduskohus luges 22.10.2018 määrusega (tl 111-113) KA kaebuse esitatuks kaebe-

tähtaega rikkudes ning ennistas KA kaebuse esitamise tähtaja. Samuti jättis kohus rahuldamata

PA taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu.

18. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.11.2018 määrusega (tl 123-126) rahuldamata PA

29.10.2018 määruskaebuse (tl 114-115) halduskohtu 22.10.2018 määrusele.

19. KA esitas 24.01.2019 ja 28.01.2019 täiendavad seisukohad (tl 131-133 ja 138).

20. PA esitas 05.02.2019 täiendavad seisukohad (tl 140).

21. Vastusena 14.02.2019 kohtunõudele (tl 141) esitas PA 15.02.2019 täiendavad tõendid (tl

143-148).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

22. Kaebuse põhjendused:

1) PA on rikkunud põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning ei ole viinud

haldusmenetlust läbi õiguspäraselt ja hea halduse tava järgides. PA otsus, millega võetakse

kaebajalt õigus jätkata maheettevõtjana, müüa toodangut, saada toetust (PRIA-lt), on nii

3-18-692

4(10)

materiaalselt kui formaalselt õigusvastane. PA ei teavitanud kaebajat läbiviidava haldus-

menetluse algatamisest ning ei andnud võimalust asjade selgitamiseks ja nõude täitmiseks. PA

ei kohaldanud otsuse tegemisel talle antud kaalutlusõigust. Kaalutlusõigus ei tähenda, et asutus

võib teha meelevaldse otsuse. PA otsus on avaldaja suhtes ebaproportsionaalne. PA on kaebaja

suhtes toiminud mõõdutundetult, jättes ettevõtja riigilõivu (summas 121,44 eurot) maksmisega

hilinemise tõttu olukorda, kus PRIA nõuab ettevõttelt mahepõllumajanduse toetuse tagastamist

summas 53 785,84 eurot ja jäetakse ilma 2017. aasta toetusest.

2) Seisuga 31.12.2017 oli KA-l mahepõllumajandusettevõtte tingimustel jätkamiseks kõik

kohustused täidetud: teostatud järelevalve kontroll (03.07.2017) ja makstud riigilõiv. Vaatamata

sellele, et ettevõtte tunnustamiseks olid kõik nõuded täidetud (ettevõte oli tunnustatud;

ettevõttes oli läbi viidud esmane kontrollimine ning plaaniline kontrollimine (2017); kontrollakt

oli vormistatud ja digitaalselt allkirjastatuna saadetud; riigilõiv oli makstud kontrolliaasta

jooksul; selgitatud oli maksekohustuse viibimisega seotud asjaolusid ja tunnistatud asjas ka

inimlikku eksimust; vesteldud eraviisiliselt PA peadirektoriga, palvega kaaluda asutuse siseselt

vastu võetud otsust jms), keeldus PA ettevõtte tunnustamise ennistamisest.

3) Kaebaja ei nõustu PA väitega, et KA jättis riigilõivu tahtlikult tasumata. KA selgitas PA

peadirektorile 16.11.2017 saadetud kirjas, et riigilõiv maksti ettenähtust hilisemal ajal

erandlikest asjaoludest ja inimlikust eksimusest tingitult. Kaebaja sai riigilõivu maksmise

kohustuse meeldetuletuse 2017. a sügisel (kui helistas PA Võru keskuse juhataja Mare Sikk),

kui kaebaja viibis tööpraktikal välismaal (juuli-november). Välismaal olles oli kaebajal kaasas

tavaline mobiiltelefon. KA tasus riigilõivu 16.11.2017, s.o 2017. a jooksul.

4) PA väitel jäi plaaniline kontroll tegemata, kuna KA ei tasunud riigilõivu. Kaebaja ei ole

väitega nõus. Väide on vastuoluline. KA-s viidi kontrollitoiming läbi 05.07.2017. Kontrolli

tulemuste kohta on vormistatud protokoll, milles on selgesõnaliselt märgitud, et kontroll on

plaaniline. Lisaks on M. Sikk lubanud 31.08.2017 e-kirjas (tl 98), et „vaatab põllud omal käel

veel kord üle“, kuna plaanilise kontrolli läbiviimise ajal (05.07.2017) ei olnud osadel põldudel

tatar veel tärganud. Seega viidi KA-s läbi ka järelkontroll. Teistkordse põldude ülevaatamise

tulemuse kohta ei ole M. Sikk KA-le pretensioone esitanud.

5) KA mahepõllumajandusega jätkamise taotlus võeti 22.05.2017 PA poolt vastu ja vaadati

läbi. RLS § 11 p 2 kohaselt peab riigilõivu võtja kontrollima riigilõivu laekumist taotluse

saamisel. PA seda 22.05.2017 ei teinud ja ei juhtinud ka tähelepanu riigilõivu maksmise

kohustusele. PA helistas kaebajale (esimene kord ajaperioodil august-november, tõenäoliselt

31.08.2017) põlluraamatu jms dokumentide esitamise nõudes, et kaebaja saaks mahetoodangut

turustada veel 2017. a-l, mitte riigilõivu tasumise kohustuse meeldetuletuseks. M. Sikk sai

teada, kui helistas 31.08.2017 kaebajale, et kaebaja viibib ajavahemikul juuli-november

tööpraktikal välismaal. Lepiti kokku, et mahetoodangu turustamiseks vajalikud dokumendid

korrastatakse novembri jooksul. 2017. a-l ei oleks kaebaja niikuinii saanud mahevilja turustada

pika äraoleku tõttu. M. Sikk poolt teistkordse (september või oktoober) helistamise ajal lepiti

kokku riigilõivu maksmise osas, et ka selle kohustuse täitmine jääb novembrisse. Kaebaja sai

PA 25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirjad, milles juhiti kaebaja tähelepanu riigilõivu tasumise

vajadusele, kätte novembri alguses. Kaebaja sai ka vaidlustatud otsuse kätte novembri alguses.

Kaebaja helistas saadud otsuse asjus viivitamata M. Sikkule, kes ei võtnud telefoni vastu ja ei

helistanud ka tagasi, kuigi kaebaja helistas mitu korda ja erinevatel päevadel. Kuna kaebaja

M. Sikkuga ühendust ei saanud, helistas ta PA-sse, et asjas selgust saada. PA-st öeldi, et maksku

kaebaja koheselt ära riigilõiv ja helistagu mõne päeva pärast uuesti. Seega andis PA kaebajale

riigilõivu maksmise võimaluse. Kuna kaebaja tasus riigilõivu pärast vaidlustatud otsuse

tegemist, langes ära KA maheettevõtte tunnustamata jätmise alus.

3-18-692

5(10)

23. Vastustaja vastuväited:

1) Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et kaebaja suhtes on menetlus läbi viidud salaja,

menetlusalust isikut teavitamata ning talle selgitusvõimalusi andmata. Mahepõllumajanduse

näol on tegu vabatahtliku kvaliteetskeemiga, millises osalemine on ettevõtja vaba tahte avaldus.

Samas sellega liitununa on ettevõtjal kohustus täpselt täita endale vabatahtlikult võetud

kohustusi (määruse nr 834/2007 art 17 p 1 alap a). KA-le on antud esmakordne mahetunnustus

11.03.2011. Tegemist on kogenud maheettevõtjaga, kes on tegutsenud mahepõllumajanduse

valdkonnas enam kui viis aastat ning pidi vaieldamatult olema teadlik sellega seotud nõuetest,

kaasa arvatud ettevõtte mahepõllumajanduslikuna jätkamisega seotud kohustustest, milleks on

igal aastal andmete ja taotluse esitamine ning riigilõivu tasumine kontrollitoimingute eest

(MPõS § 11 lg 5 ja § 12, RLS § 253 lg-d 1 ja 4, põllumajandusministri 20.02.2009 määruse nr

25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ (määrus nr 25) § 4 lg-d 1 ja 2).

KA ei tasunud tähtaegselt riigilõivu (hiljemalt 22.05.2017), seega oli tal riigi ees täitmata

enesele vabatahtlikult võetud kohustus. KA ei tasunud riigilõivu ka vaatamata PA korduvatele

telefoni teel tehtud ja kirjalikele meeldetuletustele (25.09. ja 16.10.2017 e-kirjad). PA Võru

keskuse juhataja M. Sikk vestles kaebaja seadusliku esindajaga telefonis korduvalt (31.08.,

18.10. ja 23.10.2017), mille käigus palus tal ka tasuda seni tasumata riigilõiv ja hoiatas, et

ettevõte võib rikkumiste tõttu jääda ilma mahepõllumajanduslikust tunnustusest. M. Pungits

olevat seepeale lubanud kohe raamatupidajale korralduse anda ja riigilõivu tasuda, kuid

tasumist ei toimunud. Kaebaja on küll esitanud ühe M. Sikk poolt talle saadetud 31.08.2017

e-kirja, tõendamaks kontrollide teostamist, kuid on jätnud esitamata sellele järgnenud

01.09.2017 e-kirja, millisest selgub lõivu tasumata jätmise tõttu kontrolli teostamata jätmine.

Riigilõivu tasumata jätmist põhjendas ettevõtja välismaal viibimise ja inimliku eksitusega (KA

16.11.2017 pöördumine). Enam kui viiekuuline viivitus kaebaja poolt on kaasa toonud selle, et

ettevõtja on jäänud PA poolt nõutud mahus 2017. a-l kontrollimata ning tema mahetunnustuse

kehtetuks tunnistamine osutus vältimatuks tema enda teokspandu (või tegematajätmise) tõttu.

Arvestades tegelikkuses toimunuga, oli kaebaja haldusmenetluse käiguga ja seal juhtunuga

vägagi kursis, kuid sellele tähelepanu asus pöörama siis, kui vastustaja oli teinud vaidlustatud

otsuse KA mahetunnustuseta jätmise kohta.

2) Vaidlustatud otsuse tõttu saabunud tagajärg on olemuslikult proportsionaalne ja vältimatult

seoses kaebaja enese poolt toimepanduga. Järelevalvet tootjate üle viib läbi PA ja toetusi

maksab välja PRIA, tuginedes kontrolli tulemustele. Vastavalt asutuste vahelisele koostöö-

leppele on PA-l kohustus kontrolli tulemused edastada PRIA-le jooksva aasta 10. novembriks.

Mahepõllumajanduslikku tunnustust omava ettevõtte kontrolli nõuded tulenevad määrusest nr

834/2007, rakendusmäärusest nr 889/2008 ning määruse nr 25 § 4 lg-test 1-3. PA viib läbi

kontrolli, mille käigus on kohustus kontrollida 21 nõuet.

M. Sikk teostas 2017. a juulis KA-s riskipõhist etteteatamata kontrolli. Kontrolliprotokollist

selgub, et kontrolliti kolme taimekasvatuse nõuet: põllu kaarte, eristatavust taimekasvatuseks

kasutataval maal ja seemne kasutamist tatra põldudel. Etteteatamata kontrollid viiakse läbi

tulenevalt rakendusmääruse nr 889/2008 art 65 lg-s 4 viidatud kohustusest. Selliseid

etteteatamata kontrolle võib PA läbi viia mitu korda aastas, kuid need ei asenda kord aastas läbi

viidavat n.ö täiskontrolli mahepõllumajandusliku tootmise jätkamiseks.

KA deklareeris 2017. a-l PRIA-le 29 põldu kogupinnaga 123,21 ha. Sellest 121,44 ha-le oli

märgitud tatar allakülvita kokku 26 põllul ja püsirohumaad 1,77 ha-l kokku 3 põllul. Ettevõtte

plaaniline kontroll jäi riigilõivu mittetasumise tõttu läbi viimata, samuti ei tuvastanud

järelevalve läbiviija M. Sikk 03.07.2017 viiel põllul mingit kultuuri. Ettevõtte esindaja

M. Pungitsa selgitusel ei olnud külv veel tärganud, kuigi sel ajal oleksid pidanud külvid olema

3-18-692

6(10)

tärganud, kui külv oleks tehtud õigeaegselt, s.o 15. juunil. M. Pungits väitis järelevalve käigus,

et ta teeb parandusi kultuuride osas e-PRIA-s lähiajal, st märgib sinna tegeliku kultuuri, mida

kasvatab. Parandusi sisse ei viidud, seega PRIA-le näidati neid viit põldu endiselt kui tatrapõlde.

Millist kultuuri seal tegelikult kasvatati või ei kasvatatud, pole PA-le teada.

Statistikaameti andmetel oli 2017. a keskmine tatra saak 641 kg/ha kohta. Kuna KA-s jäi

kontroll läbi viimata, ei saa väita, et 121,44 ha-l kasvatatud tatra saak oleks mahe. Ettevõtte

mahestaatuse (tunnustuse) ennistamisel tekitatakse olukord, kus turule võib sattuda ca 78 tonni

tatart, millise mahetoodanguna realiseerimine oleks väär. Sellega tekiks ebavõrdne olukord

teiste tootjate suhtes, kes peavad mahetunnustuse saamiseks tasuma riigilõivu ning taluma

järelevalve teostamisega kaasnevat halduskoormust. Ilma mahetunnustuseta toodangu

müümine mahetoodanguna toob lõppkokkuvõttes kaasa Eesti, kui mahetootja maine kahjusta-

mise mahesektoris.

KA ei ole esitanud toodanguandmeid 2018. a 1. veebruariks, nagu nõuab määruse nr 25 § 4 lg

2, ega ka esitanud PA-le mahepõllumajanduses jätkaja taotlust (21. maiks) ning pole tasunud

riigilõivu. Seega on ettevõtja faktiliselt loobunud tegevusest maheettevõtjana.

Eeltoodust tulenevalt on PA vaidlustatud otsus proportsionaalne, sest kohaselt kontrollimata

ettevõtja ei saa ega tohigi omada mahetunnustust ja tuua turule mahetoodangut. KA jäi 2017.

a-l riigilõivu tasumata jätmise tõttu nõutud mahus kontrollimata. Sellest tulenevalt ei olnud

vastustajal 2017. a oktoobri lõpul enam võimalusi otsuse tegemisel kaalumiseks.

3) Kaebaja väidab, et tema maadel on teostatud järelevalvelised kontrollid, ta on tasunud

nõutava riigilõivu ning seisuga 31.12.2017 vastas ettevõte kõigile mahepõllumajanduslikule

nõuetele. Tegemist on väärväidetega. Kuni vaidlustatud PA 31.10.2017 otsuse tegemiseni ei

olnud kaebaja nõutavat riigilõivu tasunud. Kaebaja põldudel on läbi viidud etteteatamata

riskipõhine kontroll, milline ei asenda ega saagi asendada mahepõllumajandusliku

taimekasvatuse vallas tegutseva ettevõtte nõuetekohasuse kontrolli. Mingit muud kontrolli

teostatud ei ole. Asjaolu, milline oli ettevõtte mahepõllumajanduslikele nõuetele vastavus

seisuga 31.12.2017, ei ole keegi kontrollinud ega hinnanud. Tegu on kaebaja antud hinnanguga.

4) Kaebaja äriregistrijärgsele e-posti aadressile septembris saadetud kirjade kättesaamine alles

novembris on vastustaja arvates kummaline. Äriühingu normaalse hoolsuse osaks on

kontrollida oma äriregistrijärgse e-posti aadressiga seotud kirjavahetust piisavalt sageli ning

selline kättesaamisega hilinemine pole mõistetav. Haldusasjas tundub, et kaebaja on

halduskohtule esitatud väite kohaselt saanud septembris kätte osad samas kuus talle saadetud

e-kirjad (näiteks M. Sikk 01.09.2017 e-kiri), kuid samas teised saanud olulise hilinemisega,

hoolimata asjaolust, et e-kirjad on saadetud samale e-posti aadressile. Selline väide on

väheusutav ja ei tohiks olla kohtu poolt usaldusväärseks hinnatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

24. Kohus leiab, et KA kaebus ei anna alust PA 31.10.2017 otsuse tühistamiseks.

25. Asja materjalidest nähtub, et kaebajat on esmakordselt tunnustatud maheettevõtjana

11.03.2011, st kaebajale on väljastatud määruse nr 834/2004 art 29 lg 1 tähenduses tõendav

dokument selle kohta, et tema tegevust on kontrollitud ja ta vastab määrusega nr 834/2004

sätestatud nõuetele. Kaebaja tunnustamist on kohtule arusaadavalt igal aastal pikendatud,

viimati PA 09.08.2016 tõendava dokumendiga kuni 31.12.2017.

MPõS § 5 lg 3 kohaselt tunnustamine sama seaduse tähenduses on menetlus, mille käigus PA

või VTA hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele.

3-18-692

7(10)

MPõS § 7 lg 21 kohaselt tunnustamise otsus on määruse nr 834/2007 artikli 29 ja rakendus-

määruse nr 889/2008 XII lisa kohane tõendav dokument.

MPõS § 7 lg 22 kohaselt kehtib tunnustamise otsus kuni otsuse tegemise aastale järgneva aasta

31. detsembrini.

26. Määruse nr 834/2007 art 27 lg 3 kohustab mahepõllumajandusliku tootmisega ettevõtjaid

kontrollima vähemalt üks kord aastas. Sama artikli lg 13 nõuab, et loodud kontrollsüsteem peab

võimaldama iga toote jälgitavust kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel vastavalt

määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklile 18, eelkõige tarbijatele tagatise andmiseks selle kohta, et

mahepõllumajanduslikud tooted on toodetud kooskõlas määruse nõuetega. Kaebajal tuli artikli

28 lg 1 kohaselt lülitada ennast sellesse kontrollsüsteemi. Artikli 28 lg 4 näeb liikmesriikidele

ette kohustuse tagada, et iga ettevõtja, kelle tegevus on kooskõlas määruse nõuetega ning kes

maksab mõistlikku lõivu kontrollikulude katteks, on õigus kuuluda kontrollsüsteemi. Mahe-

toodangu sertifikaat väljastatakse artikli 29 lg 1 kohaselt ettevõtjale, kelle tegevust on

kontrollitud.

MPõS § 11 lg 5 kohaselt isik, kelle kohta on andmed mahepõllumajanduse registrisse kantud,

tasub järelevalvetoimingute eest riigilõivu. RLS § 253 lg 1 sätestab, et mahepõllumajandusliku

taime- ja loomakasvatusega tegelev isik tasub ettevõtte või selle osa tunnustamise eest ning

tunnustamisele järgnevast aastast alates igal aastal korralise järelevalvetoimingu eest riigilõivu,

lähtudes kontrollitava maa suurusest või vesiviljelusloomade ja merevetikate tootmisala pindala

suurusest, järgmiselt: üle 10 hektari suuruse maa või tootmisala puhul 55 eurot ja lisaks 0,60

eurot iga hektari kohta, mis ületab 10 hektarit, kuid kokku mitte üle 1000 euro.

Eeltoodud sätetest järeldub, et mahepõllumajandusliku tunnustatuse taotlemine on ettevõtja

vaba valik, kuid vastava tunnustatuse taotlemisel ning selle säilitamisel ja pikendamisel peab

isik järgima sellega kaasnevaid piiranguid ja kohustusi, sh lülitama ennast kontrollisüsteemi,

taluma vähemalt kord aastas enda kontrollimist määruse nr 834/2007 nõuetele jätkuva

vastamise osas ning tasuma sellise kontrolli eest ette riigilõivu.

27. RLS § 253 lg 4 sätestab, et riigilõiv tasutakse ettevõtte tunnustamise taotluse esitamise

kuupäevaks ja igal mahepõllumajandusega tegelemise jätkamise aastal PA-le või VTA-le

mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamiseks esitatava teabe esitamise tähtpäevaks.

Selliseks tähtpäevaks oli määruse nr 25 § 4 lg 1 kohaselt (kuni 15.10.2018 kehtinud sõnatuses)

tegevuse jätkamise aasta 21. mai.

Kaebajal tuli seega mahepõllumajandusliku tunnustatuse säilitamiseks (2017. a lõpuni ja sealt

edasi uueks perioodiks) tasuda hiljemalt 22.05.2017 (21.05.2017 oli pühapäev) riigilõiv.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas 22.05.2017 taotluse mahepõllumajandusliku

tegevusega jätkamiseks, kuid nimetatud kuupäevaks riigilõivu ei tasunud.

28. RLS ei näe üheselt ette seaduses sätestatud tähtaja jooksul riigilõivu tasumata jätmise

tagajärge. Järelevalvetoimingut ei tehta kaebaja huvides, vaid tarbijate huvides, ent

kontrollisüsteemile allutamine ja sertifikaadi väljastamine toimuvad kaebaja huvides. Seetõttu

tuleb riigilõivu tähtajaks tasumata jätmise korral üldjuhul keelduda tunnustuse kehtivusaja

pikendamisest ja registris sellekohase märke tegemisest. Samuti saab riigilõivu tasumata

jätmine ja sellest tulenev kontrollitoimingute teostamata jätmine olla aluseks olemasoleva

tunnustatuse kehtetuks tunnistamiseks enne tõendava dokumendi kehtivusaja lõppu. Selleks

annab aluse MPõS § 9 lg 1 p 3, mis sätestab, et PA või VTA võib ettevõtte tunnustamise otsuse

kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik ei esita nõutud andmeid või takistab

muul viisil järelevalve teostamist (analoogseid seisukohti on väljendanud Tallinna Ringkonna-

kohus käesolevas asjas 25.07.2018 tehtud määruse p-s 20).

3-18-692

8(10)

29. Analoogia korras on võimalik kohaldada RLS § 11 lg 2 teist lauset, mis võimaldab anda

riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, kui taotluse esitaja on jätnud riigilõivu tasumata (vt ka

käesolevas asjas 25.07.2018 tehtud ringkonnakohtu määruse p 20).

Sama järelduse saab teha haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2 alusel, mis sätestab, et kui

isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid

puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvalda-

miseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta

taotluse läbi vaatamata.

Taotluse esitaja informeerimine sellest, et riigilõivu tasumata jätmise tagajärjeks on mahe-

ettevõtjana tunnustatuse (nn tõendava dokumendi) kehtetuks tunnistamine, on oluline ka

ärakuulamisõiguse tagamise seisukohast (HMS § 40 lg 1).

Seega on oluline tuvastada, kas kaebajat informeeriti pärast 22.05.2017 ja enne vaidlustatud

31.10.2017 otsuse tegemist riigilõivu tasumise vajalikkusest ja tasumata jätmise tagajärjest.

30. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et PA on edastanud kaebajale 01.09.2017, 25.09.2017

ja 16.10.2017 e-kirjad (tl 80 ja 110) kõnealuse riigilõivu tasumise nõudes koos selgitusega, et

riigilõivu tasumata jätmisel võib PA ettevõtte tunnustatuse kehtetuks tunnistada. Vaidlus on

poolte vahel selles, millal kaebaja kõnealused e-kirjad kätte sai.

Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et PA esindaja M. Sikk on kaebaja seadusliku

esindajaga 23.10.2017 telefoni teel kõnelenud (M. Sikk helistas tunnistajana antud ütluste

kohaselt kaebajale ka 31.08.2017, kuid see vestlus ei puudutanud riigilõivu tasumist, samuti

18.10.2017, kuid siis kaebaja ei vastanud). Vaidlus on poolte vahel seega selles, mis oli

23.10.2017 toimunud telefonivestluse sisuks.

30.1. M. Sikk poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt informeeris ta 23.10.2017 toimunud

telefonivestluses KA seaduslikku esindajat, et riigilõiv tuleb kiiresti tasuda, vastasel juhul

tunnistatakse ettevõtte tunnustatus kehtetuks. Kohtul puudub alus arvata, et tunnistaja oleks

andnud kohtus ebaõigeid ütlusi. Tunnistaja ütlus on ühtlasi kooskõlas tema poolt 30.10.2017

saadetud ametisisese e-kirjaga (tl 80), kus M. Sikk informeerib kolleege, et KA lubas

23.10.2017 telefonivestluse tulemusena riigilõivu koheselt ära maksta.

Tuvastatud ei ole, et PA ja/või M. Sikk puhul esineks motiiv varjata kaebajale riigilõivu

tasumiseks täiendava tähtaja andmist (2017. novembri lõpuni), kui selles oleks kaebajaga

tõepoolest telefoni teel kokku lepitud, nagu väidab kaebaja. Küll aga esineb kaebajal mõistetav

huvi väita sellise suulise kokkuleppe olemasolu, kuivõrd riigilõivu tasumise küsimus on otseses

seoses vaidlusaluse otsuse õiguspärasusega (millest omakorda sõltub kohtule arusaadavalt

PRIA poolt kaebajale esitatud tagasinõue mahepõllumajandusliku tootmise toetuse osas).

Kohtu jaoks ei ole ka eluliselt usutav, et kõnealuses telefonivestluses võidi leppida kokku

riigilõivu tasumises 2017. a novembri jooksul. Nagu eelnevalt mainitud, oli riigilõivu tasumise

tähtajaks juba 22.05.2017 ning kaebajale 01.09.2017 saadetud kirjas on PA / M. Sikk märkinud,

et riigilõivu tasumisega on väga kiire. Nimetatud asjaolud ei toeta kaebaja väidet, et kaks kuud

hiljem (oktoobri teises pooles) toimunud telefonivestluses lepiti suuliselt kokku tähtaja

pikendamises veel enam kui ühe kuu võrra, s.o 2017. a novembri lõpuni. Kaebaja ei ole ka

väitnud, et riigilõivu tasumine (summas 121,44 eurot) oleks talle olnud majanduslikult üle jõu

käiv, mis põhjendaks viivitust ja täiendava tähtaja vajalikkust.

Eeltoodust tulenevalt peab kohus usutavamaks tunnistaja M. Sikk ütlust nii selles, et 23.10.2017

telefonivestluses informeeriti kaebaja esindajat riigilõivu viivitamatu tasumise vajadusest ja

tasumata jätmise tagajärjest, kui ka selles, et kaebaja esindaja lubas riigilõivu koheselt tasuda.

3-18-692

9(10)

30.2. Kohtu jaoks ei ole veenev kaebaja väide, et ta perioodil september kuni november enda

e-posti ei kontrollinud (st ei saanud enne 31.10.2017 otsuse tegemist kätte PA 01.09.2017,

25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirju). Ainuüksi asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja viibis enda

kinnitusel perioodil juuli-november suurema osa ajast tööpraktikal välismaal (mööndes samas

istungil, et käis sel perioodil ka Eestis), sellist väidet piisavalt usutavaks ei muuda.

Isegi kui lähtuda eeldusest, et kaebaja perioodil september kuni november enda e-posti ei

kontrollinud, siis tuleb seda lugeda mõistliku ettevõtja hoolsuskohustuse põhjendamatuks

eiramiseks. Seda eriti olukorras, kui isik on esitanud haldusorganile taotluse – antud juhul

22.05.2017 taotluse ettevõtte tunnustamise jätkamiseks. Sellises olukorras tuleb eeldada

ettevõtja huvitatust taotluse lahendamise tulemusust, sh enda e-posti kontrollimist tihemini kui

mitme kuu tagant. Kaebajale, keda on tunnustatud maheettevõtjana alates 2011. a-st, ei saanud

olla kohtu hinnangul teadmata, et tunnustatuse pikendamiseks ja säilitamiseks on vajalik

pikendamise taotluse esitamise järgselt ka faktiline kontrolli läbiviimine kaebaja ettevõttes.

M. Sikk on tunnistajana ühtlasi selgitanud, et 31.08.2017 toimus telefonivestlus kaebajaga,

mille raames ei arutatud küll riigilõivu tasumise vajalikkust (põhjusel, et M. Sikk ei olnud

selleks ajaks veel avastanud riigilõivu tasumata jätmist), kuid lepiti kokku edasistes tegevustes,

sh kaebaja poolt täiendava teabe esitamises. Vastavat järeldust toetab M. Sikk poolt kaebajale

31.08.2017 saadetud kokkuvõttev e-kiri (tl 98). Ka sellest tulenevalt ei saa pidada eluliselt

usutavaks, et kaebaja ei tundnud pärast 31.08.2017 telefonivestlust kuni 2017. a novembrini

huvi enda ettevõtte tunnustamise jätkamise menetluse vastu, seejuures ei lugenud 01.09.2017

e-kirja, milles M. Sikk informeeris kaebajat riigilõivu probleemist (M. Sikk poolt tunnistajana

antud ütluse kohaselt avastas ta pärast 31.08.2017 e-kirja saatmist riigilõivu mittelaekumise ja

saatis seetõttu järgmisel päeval kaebajale vastava e-kirja).

Eelnevast tulenevalt peab kohus usutavaks, et kaebaja oli tegelikkus enne 31.10.2017 otsuse

tegemist tutvunud PA 01.09.2017, 25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirjadega või siis eiras oluliselt

hoolsuskohustust enda e-posti kontrollimisel, millest saab järeldada, et riigilõivu tasumata

jätmine perioodil 22.05.2017-31.10.2017 ei ole vabandatav. Seejuures ei ole vaidlust selles, et

kaebaja seaduslik esindaja vestles 23.10.2017 (s.o nädal enne 31.10.2017 otsuse tegemist) PA

esindajaga, mida kohus analüüsis kohtuotsuse eelmises punktis.

30.3. Kokkuvõtvalt saab kohtu hinnangul lugeda tunnistaja ütlustega ja vastustaja poolt kohtule

esitatud e-kirjadega tõendatuks, et kaebajat informeeriti enne vaidlusaluse PA 31.10.2017

otsuse tegemist riigilõivu viivitamatu tasumise vajadusest ja tasumata jätmise tagajärgedest.

Seda seejuures olukorras, kus riigilõivu tasumise kohustus ja tähtaeg tuleneb otse seadusest ning

kaebaja pidi sellest mahepõllumajanduse valdkonnas tegutseva isikuna ka sõltumata PA

selgitustest teadlik olema. Eeltoodust tulenevalt ei saa ühtlasi asuda seisukohale, et kaebaja

mahepõllumajandusliku tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamisel oleks rikutud kaebaja

ärakuulamisõigust.

31. Kaebaja on esitanud ka seisukoha, et tema tegevust on tegelikkuses 2017. a-l kontrollitud

ja seetõttu esineb alus tema tunnustamiseks mahetootjana (määruse nr 834/2007 art 29 lg 1

alusel). Kõnealuse kontrollina, millele kaebaja tugineb, tuleb mõista 05.07.2017 allkirjastatud

kontrolliprotokollis nr KP_1713828 (tl 83-85) kajastatud kontrolli (kontrollkäik toimus

tunnistaja kinnitusel 03.07.2017). Muude kaebaja osas 2017. a-l läbi viidud kontrollide kohta

kohtul teave puudub.

PA 05.07.2017 kontrolliprotokollist nähtub, et kaebaja juures läbi viidud kontroll hõlmas vaid

põllumassiivi kaartide, seemne ja paljundusmaterjali ning eristatavuse kontrolli tava- ja

mahepõllumajanduslikul tootmisel taimekasvatuseks kasutataval maal. Muid nõudeid, sh

näiteks väetamist ja taimekaitset, arvestuse pidamist ja toodangu ladustamist ning vedu kontroll

3-18-692

10(10)

ei hõlmanud. Seega ei saa PA 03.07.2017 kontrolliprotokollis kajastatud kontrolli sisustada

määruse nr 834/2007 art 27 lg-s 3 viidatud üldkontrollina. Vastavat kontrolli tuleb sisustada

rakendusmääruse nr 889/2008 art 65 lg-s 4 viidatud pistelise kontrollina.

Eeltoodud järeldusega on kooskõlas tunnistaja selgitus, et PA eristab plaanilisi etteteatamata

kontrolle (millega oli tegemist ka 03.07.2017 kontrollkäigu puhul) ja plaanilisi ette teatatud n.ö

üldkontrolle (mis toimuvad määruse nr 834/2007 art 27 lg 3 kohaselt vähemalt kord aastas ja

milleks on ette nähtud riigilõivu tasumise kohustus).

Kohus leiab seega, et 03.07.2017 kontrollkäiku, mille kohta vormistati 05.07.2017 kontrolli-

protokoll, ei saa sisustada määruse nr 834/2007 art 27 lg-s 3 nimetatud vähemalt kord aastas

toimuva kontrollina, mis annaks aluse tunnustatuse jätkamiseks järgnevaks aastaseks

perioodiks.

32. Kohtu hinnangul on PA leidnud seega 31.10.2017 otsuses põhjendatult, et KA osas esines

MPõS § 9 lg 1 p-s 3 nimetatud alus ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks,

kuivõrd isik takistas järelevalve teostamist. Sellise takistamisena on sisustatav kontrolli-

toimingute läbiviimiseks nõutava riigilõivu tasumata jätmine nii seaduses sätestatud tähtajaks

(22.05.2017) kui ka järgneva viie kuu jooksul, vaatamata täiendavatele meeldetuletustele.

Juhul, kui KA toodang tegelikkuses vastas 2017. a-l määruse nr 834/2004 nõuetele, võib

iseenesest pidada riigilõivu tasumata jätmisega KA-le kaasnevaid tagajärgi üsnagi rängaks.

Samas ei saa minimaalsete kontrollitoimingute (kord aastas toimuv üldkontroll) läbiviimata

jätmise tõttu tõsikindlalt väita, et kaebaja toodang oli viimase tunnustatuse perioodil

mahepõllumajanduslik. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku selgitust, mis põhjusel jäeti

enam kui viie kuu jooksul tegemata suhteliselt vähekoormav, kuid sisult oluline toiming, s.o

riigilõivu tasumine. Sellest tulenevalt ei saa välistada ka võimalust, et riigilõivu tasumata

jätmine oli kantud soovist vältida üldkontrolli läbiviimist kaebaja tootmisettevõttes. Seejuures

on vastustaja ja tunnistaja selgitanud, et 2017. a juulis läbi viidud etteteatamata (mittetäieliku)

kontrolli raames olid PA-l tõusetunud teatud kahtlused kaebaja taimekasvatuse nõuetekohasuse

osas. Olukorras, kui mahetootmise nõuetele vastavuses puudub kindlus ja see on tingitud tootja

tegevuse(tuse)st, ei saa otsuse tagajärgi pidada ebaproportsionaalseteks (kontrollisüsteem peab

andma tarbijatele tagatise selle kohta, et mahepõllumajanduslikud tooted on toodetud kooskõlas

määruse nr 834/2007 nõuetega, samuti tagama mahetootjatele võrdsed tingimused).

Kohtu hinnangul on PA 31.10.2017 otsuse osas täidetud ka muud haldusakti õiguspärasuse

eeldused (HMS § 54).

33. Eeltoodud põhjendustel jääb KA kaebus rahuldamata ja PA 31.10.2017 otsus muutmata.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude hüvitamist taotlenud ega menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule

esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik