3-17-1888/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2019, Tartu

Haldusasja number

3-17-1888

Haldusasi

Nikolay Mozgovoy kaebus Politsei-ja Piirivalveameti

31. augusti 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/6305-1

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

kaebaja Nikolay Mozgovoy

esindaja Silvi Erro

vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Kristiina-Marita Alliksoo

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsus osas, milles rahuldati Nikolay

Mozgovoy

kaebus

Politsei-ja

Piirivalveameti

31. augusti

2017.

a

otsusega

nr 15.3-3.4/2017/6305-1 Nikolay Mozgovoy pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise tühistamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus selles

osas rahuldamata.

3. Ülejäänud osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi

käesoleva otsuse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. aprill 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 31. augusti 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/6305-1

tunnistati välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks Vene Föderatsiooni

kodaniku Nikolay Mozgovoy pikaajalise elaniku elamisluba alates 31. augustist 2017 ning tehti

talle VSS § 72 lg 2 p 7 alusel lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele

N. Mozgovoy kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks

VSS § 74 lg 2 alusel alates lahkumiskohustuse täitmisest.

2. N. Mozgovoy esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 31. augusti 2017. a otsuse tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on kaebaja sündinud ja kasvanud Eestis, Vene Föderatsiooni kodakondsuse

omandas ta sünnijärgselt. Ta õpib eesti keelt ja soovib omandada eesti kodakondsuse. Venemaal

ei ole kaebajal sugulasi ega lähedasi inimesi.

Kaebaja süüteod ja nende eest mõistetud karistused ei saa olla objektiivseks põhjuseks elamisloa

kehtetuks tunnistamiseks. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ei ole tõendatud ning

põhjendatud. Kaebaja teeb endast sõltuvalt, et muuta oma eluviis paremaks, ta on läbinud

eluviisitreeningu ja sai alkoholismis vastast ravi.

3. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kaebaja on kriminaalkorras karistatud kolm korda ja väärteomenetluse korras 10 korda. Isikust

tulenev oht seisneb füüsilise vägivalla kasutamises ja röövimises. Ei ole tuvastatud, et kaebajal

oleksid sellised eraelulised või perekondlikud sidemed Eestiga, mis võiksid välistada pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine on

proportsionaalne ning kaebajale sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud. Pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole lisakaristus. Tegemist on ennetava meetmega, mille

eesmärgiks on võidelda ühiskonnakahjuliku rahvatervisevastase kuriteo vastu. Avalik huvi teiste

Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles kaebaja perekonnaeluga seonduva ja

sidemeid Eestiga.

4. N. Mozgovoy karistusaeg lõppes 19. jaanuaril 2018. Samal päeval lahkus kaebaja Eesti

Vabariigi territooriumilt Vene Föderatsiooni.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsusega halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PPA

31. augusti 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/6305-1.

6. Halduskohus selgitas, et VMS § 241 lg 1 p 2 eelduste kohaselt peab välismaalasest lähtuma oht

avalikule korrale ja riigi julgeolekule selleks, et PPA saaks asuda kaaluma, kas tunnistada

välismaalase pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks või mitte. Kaebaja on oma eelneva

käitumisega andnud alust jaatada, et temast lähtub oht avalikule korrale, mistõttu on

VMS § 241 lg 1 p 2 eeldused täidetud. Kaalutlusõigust ette nägeva volitusnormi alusel

rakendatava meetme eesmärgiks ei ole välismaalase karistamine temalt pikaajalise elaniku

elamisloa äravõtmisega, vaid eesmärgiks on tõrjuda temast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi

julgeolekule.

7. Halduskohtu hinnangul võttis PPA kaalumisel arvesse välismaalase Eestis elamise kestust,

välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase

ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). PPA on

õigele järeldusele jõudnud, et kaebaja ei ela perekonnaelu VMS mõistes. PPA valitud meede on

kaebajale väga koormav. Kaebajat seob Venemaaga kodakondsus, kuid puuduvad faktilised, s.h

sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu teda välja plaanitakse saata. Otsuse

tegemise ajaks on kaebaja lahkunud Venemaale.

8. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 3 korda ning reaalset vangistust on ta kandnud 2 korda.

Esimest korda karistati kaebajat kriminaalkorras 17. septembril 2004 KarS § 114 p 3, § 25 lg 2

mõrvakatse eest vangistusega 9 aastat; teiseks 25. märtsil 2015 KarS § 121 lg 1 alusel rahalise

karistusega 940 eurot katseajaga 2 aastat; 19. jaanuaril 2016 KarS § 200 lg 1, § 121 lg 2 p 2 alusel

vangistusega kaks aastat.

Ohu realiseerumise hindamisel tuleb arvesse võtta, et kaebajal puudusid vanglas kehtivad

distsiplinaarkaristused. Kaebaja on lubanud, et teeb kõik endast sõltuva, et muuta oma eluviis

paremaks. PPA vaidlustatud otsus ja kohtule esitatud dokumendid lubavad järeldada, et kaebaja

kujutab endast ohtu, mitte tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Seetõttu ei pidanud halduskohus PPA

valitud meedet eesmärgi saavutamiseks proportsionaalseks.

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ei ole proportsionaalne meede ja seega

ei ole see õiguspärane. Sellest tulenevalt ei ole alust teha kaebajale lahkumisettekirjutust ja

kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

10. Vastustaja nõustub, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub isiku

õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. Kaebajat on karistatud kolmel korral

kriminaalkorras ning kõigil kolmel korral vangistusega. Kaebajat on karistatud mõrvakatse eest

ning röövimises ja kehalises väärkohtlemises, mis on toime pandud lähi- ja sõltuvussuhtes.

Arusaamatuks jääb, kuidas ei ole olnud tegemist kaaluka õigushüve kahjustamisega. Kaebaja

süüteod kaaluvad üles tema eraelulised huvid. Määrav ei saa olla kaebaja lubadus, et ta teeb kõik

endast sõltuva, et muuta oma elu ja eluviis paremaks.

11. Arusaamatu on ka kohtu seisukoht, et ohu realiseerumise hindamisel tuleb arvesse võtta, et

vastustajal puudusid vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused. Viru Vanglas läbiviidud

riskihindamise tulemusel on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ning konkreetsele

täiskasvanule ohtlikuks. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem, kui isik satub

emotsionaalsesse pingesse või konflikti ning siis, kui isik on alkoholijoobes.

12. PPA valitud meede ehk lahkumisettekirjutus koostamine ja sissesõidukeelu kohaldamine

viieks aastaks ei ole ülemäära koormav ning ebaproportsionaalne. 32 aastat on piisavalt pikk aeg,

et kohaneda ühe riigi elukorralduse ja kultuuriruumiga ning piisav aeg integreerumiseks, kui

vastav tahe selleks on olemas. Kaebaja ei ole Eesti ühiskonda sedavõrd integreerunud, et see

välistaks igasuguse hakkama saamise kodakondsusjärgses riigis. Sissesõidukeelu kohaldamine on

põhjendatud vastustajast lähtuva ohu ära hoidmiseks ehk eesmärk on kaitsta avalikku korda, teiste

Eesti Vabariigis viibivate isikute õigusi. Seadusest tulenevalt ei pea PPA põhjendama

sissesõidukeelu pikkust.

13. PPA ei nõustu kohtu tõlgendusega, et PPA-l oli kohustus küsida kaebaja arvamust ja

vastuväiteid lahkumiskohustuse suhtes.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb N. Mozgovoy apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta selle rahuldamata.

15. Kaebaja hinnangul VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisel tuleb kaaluda sidemeid Eesti ja päritoluriigiga, Eestis elamise kestust, aga ka

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema

perekonnaliikmete jaoks. Kaebajal pole päritoluriiki, sest ta pole sisserändaja, vaid on Eestis

sündinud ja pidevalt elanud. Ka Eestis elamise kestuse kaalumise nõuet saab täita seoses

sisserändajatega, mitte aga isikute osas, kes on Eestis sündinud ja pidevalt elanud. Seega on VMS

§ 241 lg 1 p 2 sobiv reguleerima sisserändajate pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamist, ebasobiv aga Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste osas. Eestis sündinud

ja pidevalt elanud välismaalaste väljasaatmine on sisserändajatega võrreldes võimalik vaid

erandlikel asjaoludel, kusjuures üheks eeltingimuseks on isiklikud sidemed vastuvõtjariigis

elavate isikutega. Kaebajal puuduvad sidemeid Venemaal elavate isikutega.

16. Isiku ohtlikkuse hindamisel ei tohi lähtuda üksnes toimepandud kuriteo raskusest, mis pandi

toime alaealisena, 14 aastat tagasi, vaid ka tema käitumisest pärast kuritegude toimepanemist.

Kergete kehavigastuste tekitamine tüli käigus isiklike vaenulike suhete pinnal, mille eest kaebajat

karistati 25. märtsil 2015 ja 19. jaanuaril 2016, ei kujuta ühiskonna jaoks ohtu. Arvestama peab

tõelist (tegelikku), vahetut ja piisavalt tõsist ohtu. Sellistele kriteeriumidele vastavat ohtlikkust

pole tuvastatud ja kohtuasjas puuduvad seetõttu ka asjakohased põhjendused. PPA põhjendus, et

kaitsta tuleb Eesti teisi elanikke, pole asjakohane, sest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine ei mõjuta kuidagi Nikolay Mozgovoy võimalikku ohtlikkust ega Eesti teiste elanike

kaitstust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

18. Pooled ei vaidle selle üle, et VMS § 241 lg 1 p 2 alusel on lubatud pikaajalise elaniku

elamisluba kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule. Vastavalt tuleb esmalt tuvastada isikust lähtuv oht ning seejärel kaaluda, kas oht

kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba. Kaalumisel tuleb arvestada kaebaja õigusrikkumise

raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust,

välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase

ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3).

19. Sarnastel

asjaoludel

isiku

pikaajalise

elamisloa

kehtetuks

tunnistamise

ning

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse hindamisel selgitas

Riigikohus1 hiljuti oma varasemat praktikat kokku võttes ja osaliselt täiendades, et

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ

art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal

direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja

piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks

võib piisata ka madalama tasemega ohust. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine,

lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine on haldusõiguslikud ohutõrje

meetmed, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele. Kaebaja isikut, elukäiku, toime

pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka

negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuleb korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged

ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse

ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud.

Ringkonnakohus lähtub nendest juhistest käesoleva asja lahendamisel.

20. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas vastustaja on kaevatava haldusakti andmisel tuvastatud

asjaolude pinnal õiguspäraselt leidnud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule ning lisaks, kas kaebajast lähtuv oht on piisavalt tõsine ja tegelik.

21. Kaevatava otsuses punktis 8 (tl 8) leidis vastustaja, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule

korrale ja sellest tulenevalt ka riigi julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub siinjuures

halduskohtuga, et oht avalikule korrale ei ole üks-ühele samastatav ohuga riigi julgeolekule.

Samadest asjaoludest võib ilmneda oht mõlema õigushüve samaaegseks kahjustamiseks, kuid ühe

esinemisest ei saa järeldada automaatselt ka teise esinemist. Kuna vastustaja on põhjendanud

üksnes kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ega ole eraldi selgitanud, kuidas kaebaja on ohtlik

Eesti Vabariigi julgeolekule, siis kontrollib ringkonnakohus, kas vaidlusaluste otsuste tegemine

oli õiguspärane põhjusel, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale.

22. Nõustuda tuleb vastustaja ja halduskohtuga selles, et kaebaja korduv karistatus kinnitab temast

lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kaevatavast otsusest nähtuvalt on kolmel korral kriminaalkorras

karistamine keskseks põhjuseks, miks PPA kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetlust alustas ja kaebajat ohtlikuks hindab. Kaebajat on karistatud kolmel korral, kusjuures

neist raskeima rikkumise toimepanemise eest 2004. aastal ning seejärel uuesti 2015. ja 2016.

1 Vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545

aastal. Seega ei saa kaebaja puhul üheselt järeldada tegude raskuse progresseerumist.

Ringkonnakohtu hinnangul on oluline seegi, et esimese kuriteo toimepanemise ajal oli kaebaja

alaealine. Pidades silmas, et hiljem ei ole kaebaja oma tegudega ohustanud kaalukaimat õigushüve,

inimelu, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks omistada alaealisena toime pandud kuriteole

määravat tähendust kaebaja ohtlikkuse hindamisel. Kaebajale 19. jaanuari 2016. a Viru Maakohtu

otsusega inkrimineeritud teod kahtlemata ei ole väheolulised ja olid suunatud oluliste õigushüvede

vastu, kuid arvestada tuleb ka tegude toimepanemise asjaolusid ja tegudele ohtlikkusele antud

hinnangut seda liikide kuritegude hulgas. Nii ilmneb maakohtu otsusest, et kohtu hinnangul

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo puhul oli tegemist ühe episoodiga, kannatanule

tekitatud vigastused pole tõsised, esineb kergendav asjaolu, kaebaja süüaste ei ole suur ning ta

väärib karistust alla sanktsiooni keskmise määra; KarS § 200 lg 1 kvalifitseeritava teo puhul oli

tegemist ühe episoodiga, kaebaja kasutatud vägivald ei olnud intensiivne ega kannatanu elule või

tervisele ohtlik, röövitud vara väärtus oli minimaalne ning kaebaja süüaste ei olnud suur ja ta

väärib minimaalset karistust (tl 65). Seega tegude laad ei olnud konkreetse süüteokoosseisu

keskmise ohtlikkuse tasemel, vaid jäi sellele alla. Isiku varasema käitumise pinnal temast hiljem

lähtuva ohu hindamisel tuleb sellega arvestada.

23. Erinevalt vastustajast peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada ka kaebaja käitumisega

karistuse täideviimise ajal2, mistõttu on asjakohane võtta arvesse ka seda, et kaebajat karistuse

kandmise ajal distsiplinaarkorras ei karistatud, s.t kaebaja suutis kahe aasta jooksul vangistuses

käituda reeglitega seatud piirides. Kaudselt on sama seisukohta, s.o vangistuses käitumise arvesse

võtmise lubatavust, möönnud ka vastustaja, tuginedes Viru Vangla läbiviidud riskihindamise

andmetele kaebaja kohta. Riskihindamise kohaselt (tl 60) on kaebaja hinnatud avalikkusele

kõrgohtlikuks ja konkreetsetele isikutele ohtlikuks. Kuritegude toimepanemise soodustegur on

alkohol. Kaebaja vägivaldsus avaldub alkoholijoobes. Samas ta tunnistab oma probleemi ja enne

vangistust läbis ravikuuri. 2. augustil 2017 Viru Vanglas seoses kaebaja ennetähtaegse

vabastamise taotlusega koostatud iseloomustuses (tl 25) on hinnatud kaebaja poolt uue kuriteo

toimepanemise tõenäosuseks kahe aasta jooksul 19% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise

tõenäosuseks 35%.

Toodud andmetest ilmneb, et esineb arvestatav võimalus, et kaebaja paneb toime uue kuriteo. Seda

eelkõige ebasoodsate asjaolude (pingeolukord, alkoholi tarvitamine) kokkulangemisel. Kaebaja

varasemad teod osutavad aga sellele, et kaebaja ei planeeri oma õigusvastast käitumist ega kasuta

vägivalda otsese tahtlusega teisi inimesi kahjustada.

24. Kaebaja on avaldanud tahet saada Eesti kodakondsus ja muuta oma elustiili, kuid vastustaja

arvates ei ole alust uskuda kaebaja muutumist, kuna varasematest karistustest hoolimata on

kaebaja jätkanud kuritegelikku käitumist. Kaebaja on Viru Vanglas läbinud sotsiaalprogrammi

„Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“ ning omandas Eesti keele algtasemel A1 (tl 23). Kaebajat

kirjeldatakse programmides aktiivse osaleja ja suhtlejana, kuid passiivsena grupitöö tegevustes.

25. Eelnevalt kirjeldatud kaebaja süüdtegude laad ja vägivallategude korduvus koostoimes tema

käitumise ja suhtumisega tegude toimepanemisele järgneval ajal kinnitavad ringkonnakohtu

hinnangul, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Samas ei ole vastustaja

selgitanud ega otseselt põhjendanud, et kaebajast lähtuv oht oleks tegelik direktiivi 2003/109/EÜ

art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et kaevatavas otsuses toodud asjaolude

alusel ei ole põhjust pidada kaebajast lähtuvat ohtu seda lävendit ületavaks.

26. Kaebaja on menetluses olnud jätkuvalt seisukohal, et kuna ta on Eestis sündinud, siis tema

pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ja talle lahkumiskohustuse panemine on lubatud

üksnes erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

2 Vt ka RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545 (p 29)

VMS §-st 241 ei tulene pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele erinevusi sõltuvalt

sellest, kas isik on sündinud Eesti või mitte. Sellise erisuse tegemise kohustust ei tulene ka

asjakohasest rahvusvahelisest õigusest. Samuti ei ole alust pidada regulatsiooni sellisel kujul

kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks, kuna kaebajast lähtuvaid asjaolusid tuleb arvesse

võtta elamisloa kehtetuks tunnistamise kaalumisel (VMS § 241 lg 3).

Olukorras, kus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks

nõutav ohu lävend ei ole ületatud, tuleb järgnevalt hinnata PPA poolt kaalutluse teostamise

õiguspärasust elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.

27. Vastustaja on tuvastanud (tl 10-11), et kaebaja lähedaste hulka kuuluvad tema vanemad.

Kaebaja ei ole abielus ja tal ei ole lapsi. Seega puuduvad tal perekonnaliikmed VSS § 29 lg 4

tähenduses. Kaebaja ja tema endise elukaaslase suhtlusest vangistuse ajal ei saa järeldada

perekonnaelu EIK kriteeriumide mõttes. Kaebaja ei ole neid järeldusi kahtluse alla seadnud, kuid

väidab, et vanemad on töövõimetud ja vajavad kaebaja abi. Kaebaja vanemad ja õde elavad Eestis

ning kaebajal on võimalus elamispinna kasutamiseks Narva linnas. Kaebaja väide vanemate

aitamise vajaduse kohta on jäänud üldsõnaliseks ning tuvastatav ei ole vanemate eriline

sõltuvussuhe kaebajaga. Sellise suhte olemasolu on ka eluliselt väheusutav olukorras, kus kaebaja

viibis vangistuses ega saanud seega vanemaid tegelikkuses aidata. Kaebajal on Vene Föderatsiooni

kodakondsus ning ta valdab vene keelt. Oma vanuse tõttu võib eeldada, et vajadusel on ta

võimeline kohanema eluga kodakondsusjärgses riigis ka olukorras, kus tal puuduvad seal

sotsiaalsed ja isiklikud sidemed. Vanemate rahaline toetamine ei ole takistatud ka Eestist

lahkumise korral. Kuigi kaebaja on avaldanud tahet oma eluviisi muuta, ei ole see tegelikkuses

kontrollitav. Iseloomustusest nähtuv kaebaja impulsiivsus käitumises ning kaldumine

vägivaldusele pingeolukordades ja alkoholi mõju all ei luba eluviisi muutmises ette kindel olla.

Kaebaja poolt tulevikus uue kuriteo toimepanemise tõenäosusele antud hinnang sunnib samuti

siinkohal kaebaja kavatsuse elluviimise edukusse kahtlusega suhtuma.

28. Eelkirjeldatuga on vastustaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanud-

Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses nimetanud muid olulisi tegureid, mida

vastustaja pidanuks elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtma. Seetõttu ei ole PPA-le

etteheidetav kaalumisel oluliste asjaoludega arvestamata jätmine. Kuna vastustaja on ühes

dokumendis

esitanud

põhjendused

nii

elamisloa

kehtetuks

tunnistamise

kui

ka

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta, siis on mõnevõrra keerukas

eraldada erinevate otsustuste (mis argumentatsiooni osas ei saa täielikult kattuda) põhjendusi.

Sellele vaatamata on otsusest piisava selgusega tuvastatav, et vastustaja ei ole elamisloa kehtetuks

tunnistamisel lähtunud lubamatutest kaalutlustest leides, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale

kaalub üles tema huvi jätkata elamist Eestis pikaajalise elamisloa alusel. Ekslik ja nõuetekohaselt

põhjendamata on halduskohtu seisukoht, et kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine

oli toodud asjaoludel ebaproportsionaalne.

29. Eeltoodud asjaoludel tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus rahuldas

kaebuse pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse osaliselt rahuldamata.

Kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuste tühistamise osas

ei ole alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, sest kaevatavas otsuses tuvastatud faktiliste

asjaolude pinnalt ei ilmne, et ületatud oleks pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse ja

sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu taseme lävend.

30. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsuses asjas

nr 3-17-1545 (p 20) antud juhistele toimimisvariantide kohta pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisel, kui isikust lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule ei ole tegelik

direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses; samuti selgitustele (sama otsuse p-d 32-34) isiku

ärakuulamisõiguse ja PPA kaalutlusõiguse kohta pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse

tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel.

Kuna Riigikohtu selgitused ärakuulamisõiguse ja kaalutlusõiguse teostamise kohta ei muuda

käesoleva asja lahendamist, siis ringkonnakohus vaidlustatud otsuste õiguspärasust siinkohal täies

mahus ei analüüsi. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja enda väidetest saab järeldada, et

lahkumisettekirjutuse

tegemisel

ja

sissesõidukeelu

kohaldamisel

on

rikutud

kaebaja

ärakuulamisõigust

ning

PPA

on

jätnud

teostamata

kaalutlusõiguse

nii

kaebajale

lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise võimaluse andmata jätmisel kui sissesõidukeelu

määramisel. Need rikkumised iseenesest võivad olla aluseks vaidlustatud otsuse tühistamiseks

vastavas osas.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta

menetluskuludest kummagi poole kanda 50 protsenti, kuna kaebus rahuldatakse Eestist lahkumist

ja riiki taassisenemist puudutavas osas ja jäetakse rahuldamata elamisluba puudutavas osas. Pooled

ei ole halduskohtus ega apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid välja ei

mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/