2-17-10142/87 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. veebruar 2019

Tsiviilasja number

2-17-10142

Tsiviilasi

MV Finantseeringud OÜ hagi Mihkel Miilpalu ja Osaühing

Roodevälja Terminal vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Kostja I apellatsioonkaebus 199 775 eurot 57 senti

Kostja II apellatsioonkaebus 634 416 eurot 75 senti

Hageja vastuapellatsioonkaebus 18 323 eurot 1 sent

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. septembri 2018 otsus

Kaebuste esitajad ja

kaebuste liigid

Mihkel Miilpalu apellatsioonkaebus

OÜ Roodevälja Terminal apellatsioonkaebus

MV Finantseeringud OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg 29. jaanuaril 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastuapellatsioonis vastustaja (kostja I):

Mihkel

Miilpalu

(isikukood

XXXXXXXXXXXX

),

vandeadvokaat Jüri Leppik

Apellant II (kostja II): OÜ Roodevälja Terminal

(registrikood 10970745), vandeadvokaat Jüri Leppik

Vastustaja

I

ja

II

/

vastuapellant

(hageja):

MV Finantseeringud

OÜ

(registrikood

14256743),

vandeadvokaat Maksim Greinoman

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Mihkel

Miilpalu

apellatsioonkaebus

maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude jaotuse

osas.

2. Rahuldada OÜ Roodevälja Terminal apellatsioonkaebus

maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude jaotuse

osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega muuta maakohtu

poolt määratud menetluskulude jaotust ning jätta

MV Finantseeringud OÜ menetluskulud maakohtus 25%

ulatuses Mihkel Miilpalu kanda ning 75% ulatuses OÜ

Roodevälja Terminal kanda.

4. Rahuldada

MV Finantseeringud

OÜ

vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

5. Tühistada Viru Maakohtu 12. septembri 2018 otsus

Mihkel Miilpalult väljamõistetud summa suuruse osas.

6. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Mihkel

Miilpalult välja MV Finantseeringud OÜ kasuks põhinõue

99 398 eurot 50 senti, 12. septembri 2018 (k.a) seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 121 206 eurot 2 senti ning

alates 13. septembrist 2018 viivis 0,1% päevas põhinõudelt,

s.o 99 398 eurolt 50 sendilt kuni põhinõude täieliku

tasumiseni kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa.

7. Jätta maakohtu otsus muus osas muutmata.

8. Lugeda

maakohtu

otsuse

resolutsioon

lõplikult

sõnastatuks järgmiselt:

8.1. Hagi rahuldada osaliselt.

8.2. Välja mõista Mihkel Miilpalult MV Finantseeringud

OÜ kasuks 220 604 eurot 52 senti (sh põhinõue 99 398 eurot

50 senti, 12. septembri 2018 (k.a) seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 121 206 eurot 2 senti).

8.3. Välja mõista Mihkel Miilpalult MV Finantseeringud

OÜ kasuks alates 13. septembrist 2018 viivis 0,1% päevas

põhinõudelt, s.o 99 398 eurolt 50 sendilt kuni põhinõude

täieliku tasumiseni kuid mitte rohkem, kui põhinõude

summa.

8.4. Välja mõista OÜ-lt Roodevälja Terminal MV

Finantseeringud OÜ kasuks 634 416 eurot 75 senti (sh

põhivõlgnevus 305 000 eurot, intress 24 416 eurot 75 senti

ja viivis 305 000 eurot).

8.5.

Jätta

MV Finantseeringud

OÜ

menetluskulud

maakohtus 25% ulatuses Mihkel Miilpalu kanda ning 75%

ulatuses OÜ Roodevälja Terminal kanda. Mihkel Miilpalu

ja OÜ Roodevälja Terminal on menetluskulude kandmise

osas osavõlgnikud.

8.6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus.

9. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte

endi kanda.

Mõista Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja

hagiavalduselt

vähemtasutud

riigilõiv

2100

eurot

järgmiselt:

-

Mihkel Miilpalult 525 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda

15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest Maksu- ja

Tolliameti

pangakontole

Swedbank

AS-is

nr

EE522200221013264447,

AS-is

SEB

Pank

nr

EE351010052031000004,

Luminor

Bank

AS-is

nr

EE401700017002872300

unikaalse

viitenumbriga

99919700008954. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 2-

17-10142.

-

OÜ-lt Roodevälja Terminal 1575 eurot. Riigilõiv

tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest

Maksu- ja Tolliameti pangakontole Swedbank AS-is nr

EE522200221013264447,

AS-is

SEB

Pank

nr

EE351010052031000004,

Luminor

Bank

AS-is

nr

EE401700017002872300

unikaalse

viitenumbriga

99919700010395. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 2-

17-10142.

Riigi õigusabi tasu ja kulude tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda viivist käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. MV Finantseeringud OÜ (hageja) esitas 30. juunil 2017 Viru Maakohtule hagiavalduse

Mihkel Miilpalu (kostja I) ja Osaühing Roodevälja Terminal (kostja II) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja põhinõude 99 398 eurot

50 senti, viivise 77 570 eurot 8 senti ja viivise põhinõudelt alates 1. juulist 2017 kuni põhinõude

täitmiseni viivisemääraga 0,1% päevas. Hageja palus mõista kostjalt II hageja kasuks välja

põhinõude 305 000 eurot, intressi 24 416 eurot 75 senti ja viivise 305 000 eurot. Menetluskulud

palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I 4. jaanuaril 2011

laenulepingu nr 607, mille p 2.1. kohaselt võttis kostja I laenu 103 000 eurot. Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ maksis laenu välja kostjale I 5. jaanuaril 2011. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ

teatas kostjale I 3. oktoobri 2012 kirjaga nr 1.1-10.1/557, et kostja I ja Kiviõli Keemiatööstuse

OÜ vahel sõlmitud laenuleping nr 607 on loovutatud OÜ-le NH1. Nõude loovutamine toimus,

kui OÜ NH1 ainuosanik Kiviõli Keemiatööstuse OÜ suurendas OÜ NH1 osakapitali ja andis

laenulepingust nr 607 tuleneva nõude üle mitterahalise sissemaksena OÜ-le NH1. 20. novembri

2012 ühinemislepingu ja ühinemisotsuse kohaselt ühines OÜ NH1 (ühendatav ühing) KKT

Varad OÜ-ga (ühendav ühing). ÄS § 394 lg 1 alusel sai nõude omanikuks KKT Varad OÜ.

21. mail 2014 sõlmisid KKT Varad OÜ ja kostja I laenulepingu lisa nr 2, mille p-ga 1 muudeti

laenusumma tagastamise aega hiljemalt 31. detsembriks 2014. Võlgniku teadasaamine nõude

üleminekust ei mõjuta nõude ülemineku kehtivust ega aegumise kulgu.

Kostja I tegi laenulepingu alusel järgmised tagasimaksed: 5000 eurot 20. jaanuaril 2015; 5000

eurot 21. jaanuaril 2015; 9000 eurot 29. jaanuaril 2015 ja 10 000 eurot 20. jaanuaril 2017.

Laenulepingu p 5.3. alusel arvestati tasutud summad viivise ja intressi katteks. Lepingu

lõppemise päeva 31. detsembri 2014 seisuga oli tasumisele kuuluv intress 12 411 eurot 50 senti.

Seega tasus kostja intressinõude 20. jaanuaril 2015, 21. jaanuaril 2015 ja osaliselt 29. jaanuaril

2015 maksetega. Viivisenõue 29. jaanuari 2015 seisuga oli 2987 eurot. Seega 29. jaanuari 2015

maksega oli kogunenud viivisenõue täielikult rahuldatud. Pärast intressi ja viivise maha

arvestamist järele jäänud summa 3601 eurot 50 senti läks põhinõude katteks.

Põhinõude jäägiks jäi 99 398 eurot 50 senti. 20. jaanuari 2017 seisuga oli viivise suurus 71 666

eurot 32 senti. Seega läks 20. jaanuari 2017 makse täielikult viivise katteks; viivise jäägiks

20. jaanuari 2017 seisuga jäi 61 666 eurot 32 senti. Alates 21. jaanuarist 2017 kuni 30. juunini

2017 on arvestatud viivise suuruseks 15 903 eurot 76 senti. Hagi esitamise päeva seisuga on

viivis kokku 77 570 eurot 8 senti. 30. mail 2017 loovutas KKT Varad OÜ nõude hagejale. Alates

1. juulist 2017 nõuab hageja lepingujärgset viivist 0,1% päevas.

Laenulepingust nr 607 tulenevad nõuded ei saanud aeguda, sest KKT Varad OÜ ja kostja I

21. mail 2014 sõlmitud laenulepingu lisa 2 kohaselt oli laenusumma tagasimaksmise tähtaeg 31.

detsembril 2014. Laenulepingust tulenevate nõuete aegumine on ka korduvalt katkenud.

T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II sõlmisid 23. juulil 2012 laenulepingu, mille alusel anti

kostjale II laenu 400 000 eurot. Tagasimakse tähtajaks oli 30. juuni 2014. Lepingu p-s 3.2. lepiti

kokku tagastamata laenujäägilt intressis 7% aastas. Lepingu p 3.3. alusel on laenu või selle osa

tähtaegselt mittetagastamisel laenuandjal õigus nõuda tagastamata osalt viivist 0,15% päevas.

31. detsembril 2013 vormistasid T.R Tamme Auto OÜ ja kostja II saldokinnituse, millega

kostja II tunnistas võlga 326 350 eurot 4 senti, sellest 305 000 eurot põhinõudena ja 21 350 eurot

4 senti intressina. T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II sõlmisid 2. jaanuaril 2014 laenulepingu II

lisa nr 1, millega muudeti intressiarvestust ning mille kohaselt laenusaaja maksab laenuandjale

intressi arvestusega 2% aastas. Laenuandja intressinõue 1. jaanuari 2014 seisuga on 58 eurot 49

senti; 2. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 on intressinõue 3008 eurot 22 senti. Seega on

intressinõue kokku 24 416 eurot 75 senti. Laenuandja viivisenõue arvestatuna 1. juulist 2014

kuni 30. juunini 2017 on 501 877 eurot 50 senti. 30. mail 2017 loovutas T.R. Tamme Auto OÜ

oma nõude hagejale. Hageja vähendas viivisenõuet põhinõudeni ja palus mõista välja

viivisenõudena 305 000 eurot.

Tõendamata ja väär on kostja II väide, et 23. juuli 2012 laenuleping on näilik ja varjab teist

tehingut, mille sõlmimise asjaolu ja tingimusi kostja II välja tuua ei oska. Nii laenulepingu

sõlmimisel, kui ka hilisemal saldeerimisel ja lepingutingimuste muutmisel on pooled käsitlenud

seda kehtiva laenulepinguna. Laenulepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas ja kuidas kasutab

laenusaaja saadud raha.

Kui kostja I kostja II seadusliku esindajana avaldas notarile valeandmeid kinnistute hinna kohta,

siis on see kriminaalkorras karistatav. Usutav ega tõendatud ei ole see, et 1. augusti 2012

notariaalses lepingus oli märgitud vale hind. Kostja II ei ole ka tõendanud, et ülekantud rahast

oli 350 000 eurot võetud ühe nädala jooksul sularahas välja ja antud üle O. Ljadovile.

Kostja II ei väida ega tõenda, et kostja II oleks teinud mistahes panuse seoses kinnistute

omandamisega ning kostjal II oli kohustus või et ta oleks teinud mistahes ettevalmistusi vara

väljaandmiseks OÜ-le T.R. Tamme Auto vastutasuks raha andmise eest või et OÜ T.R. Tamme

Auto iseseisva õigussubjektina oleks saanud või oli õigustatud saama mingit kasumit seoses

kinnistutega või kinnistuid endid. Täidetud ei ole ka ühise tegutsemise ärilised (majanduslikud)

tunnused ja ei esine ka seltsingu juriidilisi tunnuseid. Kinnistusraamatust nähtuvalt ei oma

OÜ T.R. Tamme Auto ei Aseri sadamas ega ka üldse Aseri vallas mingit kinnisvara.

14. septembril 2012 on kostja II tagastanud hagejale 95 000 eurot. Pikaajalise ühise tegutsemise

projekti puhul olukorras, kui kogu raha oli väidetavalt antud üle Oleg Ljadovile ja AS-ile

Kalotex, ei oleks kostjal II alust ega majanduslikku võimalust teha laenu tagasimakset. Nendel

väidetel ei ole ka tähendust, sest kinnisasjade omandamisele suunatud leping oleks tühine

vorminõude rikkumise tõttu.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostjate kasuks välja

menetluskulud.

Kostja I leidis, et hageja esitatud nõue on tõendamata. Hagis ei ole esile toodud asjaolusid,

millisel õiguslikul alusel omas KKT Varad OÜ õigust nõudele kostja I vastu. KKT Varad OÜ ei

ole õigusjärglane Kiviõli Keemiatööstuse OÜ nõuetele, mis võiksid seostuda Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ poolt 5. jaanuaril 2011 üle kantud summadele, olenemata rahasumma

ülekandmise õiguslikest alustest. Seega puudub hagejal nõue kostja I vastu.

Hageja ei ole tõendanud, millises summas on väidetavalt KKT Varad OÜ kostjale I laenu

andnud. Hageja ei avalda, millised olid KKT Varad OÜ ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu

tingimused ja puuduvad tõendid selle kohta, et KKT Varad OÜ oleks kostjale I laenusumma üle

kandnud. Kostja I poolt tehtud maksed KKT Varad OÜ-le ei tõenda KKT Varad OÜ poolt

laenusumma ülekandmist kostjale I.

Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust tulenevad

nõuded on aegunud. Vastavalt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel sõlmitud lepingule

tuli laenusumma tagasi maksta hiljemalt 31. märtsil 2011.

Juhul, kui KKT Varad OÜ-le läks nõue üle loovutamise teel, siis VÕS § 170 alusel lasub hagejal

kohustus tõendada, millal esialgne või uus võlausaldaja on edastanud sellekohase teate

võlgnikule. Kostja I nägi esmakordselt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ 3. oktoobri 2012 kirja nr

1.110.1/557 nõude loovutamise kohta 4. oktoobril 2017. VÕS § 170 tähenduses on kostja I jaoks

toimunud nõude loovutamine mitte varem kui 4. oktoobril 2017.

Kostja I ei nõustu lepingu ülevõtmisega KKT Varad OÜ poolt. Hageja poolt viidatud

dokumendis ei ole Kiviõli Keemiatööstuse OÜ lepingu osaline. Kostja I poole ei ole pöördunud

Kiviõli Keemiatööstuse OÜ või KKT Varad OÜ nõusoleku saamiseks lepingu üleandmiseks.

Seega antud asjas on võimalik kontrollida vaid õigussuhet, mis sai tuleneda Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ nõude loovutamisest. Kostjal on I õigus tugineda aegumisele, sh ka

kõrvalnõuete aegumisele.

Kostja II leidis, et hageja nõue on alusetu, sest 23. septembril 2017 sõlmitud laenuleping

OÜ T.R. Tamme Auto ja kostja II vahel on tühine TsÜS § 89 alusel, tegemist on näiliku

tehinguga. Poolte tegelik tahe oli suunatud OÜ T.R. Tamme Auto vahendite arvelt kinnisasjade

omandamisele kostja II poolt eesmärgiga kinnistud üle anda OÜ T.R. Tamme Auto poolt

näidatud isikule. OÜ T.R. Tamme Auto poolt nõude loovutamisega 30. mail 2017 hagejale, ilma,

et ta oleks avaldanud õigussuhte tegelikke asjaolusid, on OÜ T.R. Tamme Auto käitunud hea

usu põhimõtete vastaselt.

OÜ T.R. Tamme Auto rahastas vastavalt T.T. juhistele Aseri sadamas asuvate kinnisasjade ostu

AS-ilt Kalotex. OÜ T.R. Tamme Auto ja T.T. ei saanud vahetult suheldes kokkuleppele AS-iga

Kalotex ja seetõttu osutas kostja II vahendajana kostja I isikus abi kinnistute soetamisel.

Osapoolte ühine majanduslik eesmärk oli Aseri sadama ja seda ümbritseva ala arendamiseks

vajalike sadama teenuste osutamine.

1. augustil 2012 sõlmisid AS Kalotex müüjana ja kostja II ostjana kinnistute müügilepingu ja

asjaõiguslepingu registriosade nr 258208, 3527508, 3218408, 3515408, 3515508, 3515608,

3527608, 3527408, 3542208, 3542308 ja 852108 omandamiseks. Nende kinnistute

võõrandamise eest tasus kostja II sularahas AS-ile Kalotex 350 000 eurot, mille kohta andis AS-

i Kalotex juhatuse liige Oleg Ljadov kirjaliku kinnituse raha saamise kohta. Müüja, AS Kalotex,

poolt seatud tingimus oli, et antud summat ei näidata kinnisasjade võõrandamise lepingus. OÜ

T.R. Tamme Auto ja antud äriühingu omanik T.T. oli teadlik ostuhinnast, mida kinnitab ka 400

000 euro ülekanne kostjale II.

9. augustil 2012 kanti äriregistrisse OÜ Aseri Sadam. Äriühing loodi eesmärgiga, et koondada

tulevasse loodavasse sadamasse sadamaga seonduvad varad. Pärast kinnisasjade omandamist oli

T.T. seatud eesmärk osaliselt täidetud. 14. septembril 2012 võõrandas kostja II omandi AS-ilt

Kalotex omandatud kinnistute suhtes üle spetsiaalselt selleks loodud OÜ-le Aseri Sadamad.

Eeltoodust tulenevalt on üheselt selge, et poolte vahel ei eksisteerinud laenusuhet, vaid ühine

tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 206 239 eurot ja 94 senti

(sh põhivõlg 88 553 eurot ja viivis 117 686 eurot ja 94 senti). Maakohus mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja viivise põhinõudelt alates 13. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga

0,1% põhusummalt päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus mõistis kostjalt II hageja

kasuks välja 634 416 eurot ja 75 senti (sh 305 000 eurot, intress 24 416 eurot ja 75 senti ning

viivis 305 000 eurot). Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda.

Kiviõli Keemiatööstuse ja kostja I vahel oli laenuleping. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ 3. oktoobri

2012 koostatud tõendiga „Nõude loovutamisest“ nr 1-1-10.1/557 teatab laenuandja laenusaajat,

et poolte vahel 4. jaanuaril 2011 sõlmitud laenuleping on alates 31. juulist 2012 loovutatud OÜ-le

NH1 ja et kõik laenulepingu alusel tagastatavad laenusummad ja intressid kuuluvad tasumisele

OÜ-le NH1 (II kd, tl 114).

Dokumendi registreerimislehe kohaselt on 3. oktoobri 2012 teade nõude loovutamisest kostjale

saadetud 4. oktoobril 2012. Registreerimislehe ja sellele ilmunud ikoonide kohaselt saadeti

kostjale I dokument nr 1.1-10.1/557 lisaks dokumendifailina ja ka digitaalselt allkirjastatuna (II

kd, tl 115). Sellega tuvastas kohus, et nõude loovutamise dokument on kostjale I saadetud nii

postiasutuse kaudu kui ka digitaalselt allkirjastatuna elektrooniliselt.

Hageja tõendite kohaselt on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kui OÜ NH1 ainuosanik otsustanud 13.

augustil 2018 suurendada OÜ NH1 osakapitali 500 euro võrra, s.o kuni 3000 euroni ja tasuda

osa eest 6 530 544 eurot rahalise sissemaksega ja 2 270 524 eurot mitterahalise sissemaksega (II

kd, tl 119, 126). Mitterahalise sissemaksena tasutavast summast moodustas Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ nõue kostja I vastu 4. jaanuari 2011 laenulepingust nr 607 põhisummas 103

000 eurot ja seisuga 31. juuli 2012 arvestatud intress summas 4858 eurot ja 17 senti. Kuna

laenuandja on väljastanud kirjaliku teatise selle kohta, et ta on nõude kostja I vastu loovutanud

OÜ-le NH1, siis maakohtu arvates ei oma tähendust asjaolu, kas ja kuidas loovutatud nõue on

leidnud edasist kajastamist OÜ NH1 majandustegevuses või osakapitali suurendamises. Tähtsust

on vaid sellel, et alates 31. juulist 2012 ei olnud laenuandjal Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-l enam

laenulepingust nr 607 tulenevat nõudeõigust kostja I vastu.

KKT Varad OÜ ühines OÜ-ga NH1. Ühinemise käigus kustutati ühendatav ühing OÜ NH1

äriregistrist (II kd, tl 148-149). Sellega tuvastas kohus, et pärast äriühingute ühinemist on

laenulepingust nr 607 tuleneva nõude kostja I vastu omandanud KKT Varad OÜ

ühinemislepinguga. Kostjale I 30. mai 2017 saadetud nõude loovutamise teatega on KKT Varad

OÜ teatanud, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuar 2011 sõlmitud

laenulepingust nr 607 ja OÜ KKT Varad ja kostja I vahel 21. mai 2014 sõlmitud laenulepingu

lisast 2 tulenevad nõuded kostja I vastu on loovutatud hagejale. Nõude loovutaja kinnitas, et

teatis on võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja antud dokument VÕS § 170 mõttes

(I kd, tl 17). Seega alates 30. maist 2017 kuulub laenulepingust nr 607 tulenev nõue kostja I vastu

hagejale ja nõudeõigus kostja I vastu on hagejal tekkinud tulenevalt nõude hagejale

loovutamisest.

Kohus ei nõustunud kostja I vastuväidetega laenuandja poolt talle nõude loovutamisest teatamata

jätmise ja nõude aegumise kohta, sest menetluses esitatud kostja I vastuväiteid on vastuolus

kostja I poolt tegelikult teostatud toimingute ja tehtud tehingutega. Nimelt KKT Varad OÜ kui

laenuandja ja kostja I kui laenusaaja on 21. mail 2014 sõlminud ja digitaalselt allkirjastanud

laenulepingu nr 607 lisa nr 2 (kostja I on selle allkirjastanud 26. mail 2014), mille p 1 kohaselt

laenusaaja maksab laenusumma tagasi hiljemalt 31. detsembril 2014 (I kd, tl 13). Kostja on

neljal korral üle kandnud KKT Varad OÜ-le selgitusega „laenuleping nr 607, 04.01.2011“ kokku

29 000 eurot (I kd, tl 15, 16).

Maakohus leidis, et kostja I ja KKT Varad OÜ vahel sõlmitud laenulepingu lisa nr 2 ja sellele

järgnenud kostja I poolt KKT Varad OÜ-le laenu tasumine viitavad sellele, et kostja I oli teadlik

laenuandja poolt kostja I vastu oleva nõude loovutamisest. Kohus nõustus kostjaga I, et KKT

Varad OÜ ei ole kostjale I laenu andnud, kuid nimetatud vastuväide ei tee 21. mai 2014

laenulepingu lisa nr 2 kehtetuks. Nõude osaliselt tasumisega KKT Varad OÜ-le on kostja I

tunnistanud, et KKT Varad OÜ oli laenulepingust nr 607 tuleneva nõude võlausaldaja (TsÜS

§ 158 lg 2).

Kohus ei nõustunud kostja I vastuväidetega nõude aegumise kohta. TsÜS § 158 lg 1 järgi

aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Laenulepingust

tuleneva nõude uus kolmeaastane aegumistähtaeg on alanud uuesti. Hagi on esitatud 30. juunil

2017, seega enne TsÜS § 146 lg-s 1 järgse aegumistähtaja möödumist.

Kostja I ei ole täitnud 4. jaanuari 2011 laenulepingu nr 607 ja VÕS § 396 lg 1 tulenevat laenu

tagastamise kohustust. Hageja on arvestanud 31. detsembri 2014 seisuga intressi 12 411 eurot ja

50 senti, millega kohus ei nõustunud, sest ajavahemiku 4. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2014

eest kuulus tasumisele intress määraga 3% aastas kokku summas 12 360 eurot (103 000 eurot ×

3% aastas × 4 aastat). 1. jaanuari 2015 – 21. jaanuari 2015 eest pidi kostja tasuma viivist summas

2163 eurot (103 000 × 0,1% × 21 päeva). Eeltoodu järgi seisuga 21. jaanuaril 2015 olid kostjal

tasumata kõrvalnõuded kokku 14 523 eurot (12 360 + 2163). Laenulepingu punkti 5.3. kohaselt

maksete tasumisel laenusaaja poolt loetakse tasutuks kõigepealt viivise võlgnevus, siis

leppetrahvid ja seejärel intressid. Seega kostja I poolt tasutud summast kokku 29 000 eurost tuleb

arvestada maha 21. jaanuari 2015 seisuga tekkinud viivise ja intressi võlgnevus 14 523 eurot.

Ülejäänud summa 14 447 (29 000 - 14 523) võrra tuleb vähendada kostja I põhivõlgnevust.

Seega on kostjal I tagastamata laen summas 88 553 eurot (103 000 - 14 447). Nimetatud ulatuses

rahuldas kohus hagi kostja I vastu põhivõlgnevuse väljamõistmiseks. Samuti rahuldas kohus

hagi viivise väljamõistmise osas põhinõudelt alates 22. jaanuar 2015 kuni otsuse tegemiseni 12.

september 2018 määraga 0,1% põhisummalt päevas summas 117 686 eurot ja 94 senti (88 553

× 1329 päeva × 0,1% päeva) ja edasi kuni põhinõude tasumiseni samuti määraga 0,1%

põhisummalt päevas.

Maakohus leidis, et kostja II pidi tõendama oma väiteid kostja II ja T.R. Tamme Auto OÜ

vahelise laenulepingu näilikkuse ja tühisuse kohta.

Kostja II on tehingu tühisusele tuginedes märkinud, et kostja II seadusliku esindaja kostja II poolt

23. juulil 2012 kell 14.50 saadetud e-kirja manusena (II kd, tl 12, 13) lisatud laenulepingu

projekti järgi oleks olnud laenuandjaks AS Kiviõli Keemiakombinaat, mitte T.R. Tamme Auto

OÜ ja laenusummaks 130 000 Eesti krooni.

Kohus leidis, et kostja II seaduslik esindaja ei ole laenulepingu projekti AS-ile Kiviõli

Keemiakombinaat saatnud. Kostja II 23. aprilli 2012 e-kirja adressaadina on märgitud

tiina@tammeauto.ee, mis selgelt viitab sellele, et kostja II ei ole laenulepingu projekti AS-ile

Kiviõli Keemiakombinaat edastanud. Lisaks märkis kohus, et e-kirjale lisatud laenulepingu

projekti kuupäevaks on 17. august 2009 ja lepinguprojekti punktis 1.1. toodud laenusumma

suuruseks 130 000 krooni. 2012. aastal ei olnud enam Eestis käibel olevaks rahaühikuks eesti

kroon, vaid euro. Seega on tõendamata kostja II väide temale AS-i Kiviõli Keemiakombinaat

asemel T.R. Tamme Auto OÜ poolt laenu pakkumise kohta.

Maakohus leidis, et kostja II andis nõustumise T.R. Tamme Auto OÜ-ga laenulepingu

sõlmimiseks kostja II seadusliku esindaja poolt laenulepingu allkirjastamisest alates (I kd, tl 21).

Kostja II tahteavaldus lepingu sõlmimiseks on T.R. Tamme Auto OÜ-ni jõudnud allkirjastatud

lepingu laenuandjale toimetamisest, s.o hiljemalt 23. juulil 2012 kell 16.55.

Kostja II vastuväidete kohaselt rahastas OÜ T.R. Tamme Auto vastavalt T.T. juhistele Aseri

sadamas asuvate kinnisasjade ostu AS-ilt Kalotex. 1. augustil 2012 sõlmitud kinnistute

müügilepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduste kohaselt AS Kalotex müüs kostjale II

11 kinnistut. Lepingu punktide 2.1. ja 2.2. kohaselt müüdi kõik 11 kinnistut koguhinnaga 50 000

eurot ja ostja kohustus ostuhinna tasuma müüja kontole nr 10002007392000 ülekandega (II kd,

tl 18-31). Seejärel müüs kostja II kõik omandatud kinnistud OÜ-le Aseri Sadam hinnaga 95 000

eurot (II kd, tl 51-76).

Kostja II on menetluses väitnud, et tegelikult tasus kostja II kinnistute eest sularahas AS-ile

Kalotex 350 000 eurot, mille kohta andis AS-i Kalotex juhatuse liige Oleg Ljadov kirjaliku

kinnituse. Kostja II ei ole suutnud seda väidet tõendada.

Maakohtu arvates puudub mõistlik põhjendus 1. augusti 2012 lepingu alusel AS-ilt Kalotex

omandatud kinnistute eest muul kui lepingu punktis 2.2. toodud viisil (ülekandmisega) ja 50 000

eurost suurema summa tasumiseks. 14. augusti 2018 istungil kuulas kohus kostja II seadusliku

esindaja vande all ära, kes kinnitas 1. augustil 2012 sõlmitud lepingu alusel kinnistute

omandamise eest Oleg Ljadovile sularahas 350 000 eurot tasumist. Samal istungil hageja

esitatud võlatunnistuses kinnitas kostja I, et tema kohustub maksma 1. augustil 2012 sõlmitud

kinnistute müügilepingu alusel Oleg Ljadovile 40 000 eurot (IV kd, tl 54).

Eeltoodu alusel leidis kohus, et tõendamata on kostja II poolt kinnistute omandamise eest

350 000 euro tasumine. Isegi kui kostja I oleks väidetavalt oma arveldusarvelt võetud raha

kellelegi maksnud, ei oleks seda võimalik kostja II poolt täidetud kohustuseks lugeda.

Menetluses ei ole väidetud, et kostja seadusliku esindaja tasutud isiklike rahaliste vahendite

tagasinõudmise õigus on üle läinud kostjale II.

Tunnistaja T.T. rõhutas, et laenu kostjale II andis OÜ T.R. Tamme Auto, kelle juhatuse liige

tunnistaja ei olnud ning et laen anti vastavalt laenulepingule ja kostja II peab ka laenu vastavalt

lepingule tagastama. 14. augusti 2018 istungil teatas kostja I vande all, et tema ja T.T. vahel oli

tööleping. Pärast mitu korda küsimist teatas kostja I, et tegelikult oli tema ja T.T. vahel ikka

töövõtuleping, kuid tasus nad kokku leppinud ei olnud.

Asjas ei ole tõendatud selliseid asjaolusid, mille järgi saaks järeldada, et OÜ T.R. Tamme Auto

ja kostja II vahel 23. juulil 2012 sõlmitud laenuleping on näilik. Tõendamata on kostjal II laenu

tagasimaksmise kohustuse mittetekkimine. Kostja II ja tema seadusliku esindaja vastuväiteid

uskudes ei pidanud kostja II üldse laenu tagastama. Hageja on tuginenud kostja II ja OÜ T.R.

Tamme Auto 31. jaanuari 2013 saldokinnitusele ja väidab, et kostja II on saadud laenust 95 000

eurot tagastanud (I kd, tl 22). Sama saldokinnitusega tunnistas kostja II võlga 326 350 eurot ja 4

senti. Kostja II ei ole esitanud vastuväiteid 95 000 tagastamisele. Seega on vastuolulised kostja

II väited tehingu näilikkuse ja tühisuse kohta, sest kostja II vastuväidetest lähtudes on

laenuleping näilik üksnes 305 000 euro ulatuses. Samas ei ole kostja II menetluses väitnud, et

laenuleping on vaid osaliselt näilik ja tühine.

Maakohus leidis, et OÜ T.R. Tamme Auto ja kostja II vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv.

Kostja II ei ole täitnud laenu tagastamise kohustust, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja kostjalt II

välja mõista hageja kasuks laenusumma 305 000 eurot.

Laenulepingu p-st 3.2. tulenevalt maksab laenusaaja tagastamata laenusummalt intressi 7%

aastas ja 2. jaanuari 2014 muudatuse kohaselt intressi 2% aastas. Hagis nõuab hageja seisuga 30.

aprillil 2014 arvestatud intresside tasumist kokku 24 416 eurot ja 75 senti. Ajavahemiku 24. juuli

2012 kuni 1. jaanuar 2014 eest peab kostja tegelikult tasuma intressi 30 825 eurot ja 89 senti

(305 000 eurot × 7% ÷ 365 päeva × 527 päeva). Ajavahemiku 2. jaanuar 2014 kuni 30. juuni

2014 eest peab kostja II tasuma intressi 3024 eurot ja 93 senti (305 000 eurot × 2% ÷ 365 päeva

× 181 päeva). Kokku 33 850 eurot ja 82 senti. Hageja nõuab intresside väljamõistmist summas

24 416 eurot ja 75 senti. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta,

mida ei ole esitatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 järgi. Kohus mõistis

kostjalt II hageja kasuks välja intressi summas 24 416 eurot ja 75 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi

rahuldati ning mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja 206 239 eurot 94 senti, viivis põhinõudelt

alates 13. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas, kuid mitte

rohkem kui põhinõue ning osas, millega jäeti kõik menetluskulud kostjate kanda. Kostja I palub

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu või alternatiivselt mõista

kostjalt I hageja kasuks välja 177 106 eurot (sh põhinõue 88 553 eurot ja viivis 88 553 eurot).

Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et Kiviõli Keemiatööstuse

OÜ oleks kostjale I teatanud, et ta on enda nõudeõiguse loovutanud OÜ-le NH1. Hageja ei ole

esitanud väidet, et dokument nr 1.1-10.1/557 oleks digitaalselt allkirjastatud, samuti ei ole

dokumenti digitaalselt allkirjastatult kohtule esitatud. Dokumendi registreerimislehel puuduvad

andmed, et see oleks edastatud e-kirja teel.

Hageja ei ole tõendanud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt nõude loovutamisest teatamist

kostjale I. Kostja I suhtes toimus VÕS § 170 tähenduses nõude loovutamine 4. oktoobril 2017.

Kohus tuvastas hageja nõude omandamise KKT Varad OÜ-lt, leides ebaõigesti, et sellega on

hageja omandanud nõudeõiguse esialgselt võlausaldajalt. Juhul, kui KKT Varad OÜ on küll

saanud nõude omanikuks nõude loovutamise teel, aga ei ole täidetud VÕS § 170 nõuded, siis

uus võlausaldaja (hageja, KKT Varad OÜ või OÜ NH1) ei ole saanud osaliseks võlasuhtes

võlgnikust kostjaga I.

KKT Varad OÜ on käitunud nagu universaalne õigusjärglane Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt

sõlmitud laenulepingu nr 607 suhtes. KKT Varad OÜ ei ole Kiviõli Keemiatööstuse OÜ

universaalne õigusjärglane.

Võlgnik ei saa nõuet tunnistada ega tunnustada isiku ees, kes ei ole saanud tema suhtes

võlausaldajaks. Kohus ei andnud hinnangut hagejate väidetele, et KKT Varad OÜ on üle võtnud

Kiviõli Keemiatööstuse ja kostja I vahelise lepingu (VÕS § 179). Kostja I ei nõustu lepingu

ülevõtmisega KKT Varad OÜ poolt. Antud asjas puuduvad asjaolud ja tõendid, et tuvastada

lepingu ülevõtmine KKT Varad OÜ poolt.

Kui kohus oleks õigesti tuvastanud, et nõude loovutamine OÜ-le NH1 toimus kostja I suhtes

4. oktoobril 2017, siis pidanuks kohus hindama kostja I aegumise vastuväidet. Kohus ei arutanud

pooltega nõude aegumise asjaolusid.

Kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 on vastuolulised osas, milles kohus on mõistnud viiviseid

välja enam kui põhinõue. Kohtuotsus on menetluskulude jaotuse osas ebaseaduslik, kuna kostjad

ei olnud solidaarsed kostjad.

Hageja ei ole tasunud hagiavalduselt õigesti riigilõivu.

5. Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Apellatsioonkaebusega soetud menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. Hageja nõustub

kostjaga I, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebatäpne ning leiab, et seda tuleb täpsustada

vastavalt vastuapellatsioonkaebuses palutule.

Kostja I heidab kohtule ette aegumist tõendavate tõendite esitamiseks võimaluse andmata

jätmist, kuid samas ei taotle kostja I täiendavate tõendite vastuvõtmist ega kogumist

ringkonnakohtus. Kostja I väidab, et ta sai Kiviõli Keemiatööstuse OÜ lepingu üleminekust

OÜ-le NH1 ja seejärel KKT varad OÜ-le teada alles kohtumenetluse ajal. Samas tunnistab kostja

I, et talle on kostja I poolt teatatud, et KKT Varad OÜ on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ

õigusjärglane või universaalne õigusjärglane. Kostja I väited on selgelt otsitud.

Hageja on selgitanud, et laenuleping läks üle OÜ-le NH1 ja seejärel KKT Varad OÜ-le. Kostja I

on sellega nõustunud (VÕS § 179 lg 1), täites kohustuse KKT Varad OÜ-le ja sõlmides temaga

laenulepingu nr 607 lisa 2. Kostja I teadis, kes on võlausaldaja.

Sõltumata sellest, kuidas nõude üleminekut kvalifitseerida – kas lepingu ülevõtmise või

loovutamisena, on hageja õige võlausaldaja ja nõue ei saanud aeguda. VÕS § 169 tulenevalt ei

mõjuta kostja I väidetav mitteteadlikkus nõude üleminekust nõude ülemineku kehtivust.

Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisse üksnes võlgniku taotlusel ega tohi omal

algatusel viivist vähendada. Kostja I ei ole maakohtus enne sisulise arutamise lõppu vastavat

taotlust esitanud. Viivise vähendamiseks alust ei oleks ka siis, kui kostja I oleks taotluse

õigeaegselt esitanud.

Maakohtu menetluskulude jaotus on kooskõlas TsMS § 165 lg 1 esimese lausega.

6. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi

rahuldati ning mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja 634 416 eurot 75 senti. Samuti palub

kostja II maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti menetluskulud kostjate kanda. Kostja II

palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja

kanda.

Kohtu järeldused 23. juuli 2012 lepingu sõlmimise protsessile ei põhine uuritud tõenditel.

Tunnistaja T.T. ütlustega on tõendatud, et T.T. omas reaalset juhtimisõigust ja -võimu nii AS

Kiviõli Keemiakombinaat kui ka T.R. Tamme Auto suhtes, et otsustada nende äriühingute poolt

laenu andmine. Kostja II nõustub kohtuga, et laenuandmise initsiatiiv tuli OÜ-lt T.R. Tamme

Auto. Kohus jättis hindamata tunnistaja T.T. ütlused laenuandmise asjaolude kohta.

Tõendatud on, et kostjal II oli 1. augustil 2012 raha 400 000 euro ulatuses, selle ülekandmine

kostjale I ja kostja I poolt 340 000 euro sularahas väljavõtmine 1. augustil 2012. Ei tohiks olla

kahtlust, et vähemalt 340 000 eurot tasuti Oleg Ljadovile sularahas. Kui kõigele vaatamata jäi

kostja I võlgu Oleg Ljadovile 40 000 eurot, siis tehingu tegelik hind võis olla veel suurem

(50 000 ülekandega, 340 000 eurot sularahas + 40 000 võlgnevus Oleg Ljadovile).

Kuivõrd kostja I võlatunnistus on jõudnud hagejani, siis see on jõudnud hagejani isiku kaudu,

kelle singulaarne õigusjärglane ta on ehk pärineb OÜ-lt T.R. Tamme Autolt või T.T. lt. Eeltoodu

kinnitab, et 23. juuli 2012 leping on otseselt seoses 1. augusti 2012 tehinguga AS-i Kalotex ja

kostja II vahel.

Kohus jättis hindamata poolte esitatud väite ja tõendid, et 1. augusti 2012 tehingu sõlmimise eel

osutas kostjale II õigusabi advokaadibüroo, kes oli ca kuu aega hiljem omandatud kinnistute

ostja äriühingu omanikuks. T.T. ei soovinud 2012. aastal ise suhelda Oleg Ljadoviga. Hageja

on selle asjaolu omaks võtnud.

T.T. ärilised huvid Aseri sadama piirkonnas on selgelt esile toodud ja seda kinnitas ta ka

kohtuistungil. Kohtuotsuses ei ole antud asjaolusid hinnatud.

Kohus tegi tunnistaja T.T. ütlustest puudulikud järeldused ning jättis enamiku ütlusi hindamata.

Kohus jättis tuvastamata, et tunnistaja andis kohtus osaliselt teadvalt valeütlusi.

Otsuses hinnati kostja II esitatud asjaolusid ja tõendeid vaid osaliselt.

Kohus tuvastas, et kostja II müüs AS-ilt Kalotex omandatud kinnistud OÜ-le Aseri Sadam

hinnaga 95 000 eurot (II kd, tl 51–76). Samuti tuvastas kohus, et 31. detsembri 2013 seisuga on

kostja II saadud laenust tagastanud 95 000 eurot. Arvestades laenulepingu eesmärki, on

loogiline, et kui antud finantseerimise vahendamise tulemusel ostetud kinnisvarad võõrandati,

siis ka saadud 95 000 eurot tagastati finantseerijale OÜ T.R. Tamme Auto.

Näiliku tehingu tuvastamisel ei saa hageja teostada nõude omandamise õigussuhtest

nõudeõigust, sest see nõue on tühine.

Kohtuotsus on menetluskulude jaotuses ebaseaduslik, hageja on eksitanud kohut, esitades

kohtukulude nõude kostjate vastu solidaarselt. Hageja ei ole tasunud õigesti riigilõivu.

7. Hageja vaidleb kostja II apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Hageja vaidleb vastu kostja II poolt uute asjaolude esitamisele apellatsioonkaebuses. Hageja

palub ringkonnakohtul kontrollida, kas kostja I väide tema süüdimõistmisest rahapesus ja raha

konfiskeerimata jätmisest vastab tegelikkusele.

Kostja II esitas kaks erinevat teooriat menetlusväliste isikute vahelistest kokkulepetest, millest

tulenevalt kostja II laenu tagasi maksma ei pea. Ühe versiooni järgi oli OÜ T.R. Tamme Auto ja

kostja II vahel seltsing, teise versiooni järgi pidi T.T. korraldama seltsingu rahastamise OÜ-lt

T.R. Tamme Auto saadava lepingu järgi. Kuivõrd OÜ T.R. Tamme Auto ei olnud seltsingu pool,

siis ei saanud väidetav seltsing mõjutada tema kui laenuandja õigust laenu tagasi saada. Kostja

esitas apellatsioonimenetluses uued väited seltsingulepingu kohta. Kostja I andis vande all ütlusi,

et seltsinguleping oli sõlmitud T.T. ja kostja II vahel.

Kui kostja II tugineb taluvusvolitusele, pidi kostja II tõendama, et OÜ T.R. Tamme Auto andis

T.T. le taluvusvolituse tehingu tegemiseks. Seejärel, millal, kuidas ja millistel asjaoludel on

kostja II teinud OÜ-ga T.R. Tamme Auto varjatud tehingu.

Kui T.T. ja kostja I (kostja II seadusliku esindaja) vahel oli mingi kokkulepe, ei ole kostja I

väitnud, et OÜ T.R. Tamme Auto oleks kaotanud õiguse laenu tagasisaamiseks.

Kostja II väidab, et sai väidetavalt Oleg Ljadovile makstud 340 000-440 000 eurot väljavõetuna

kostja II pangakontolt. Kostja I ei suuda aga selgitada, et kui ta andis raha Oleg Ljadovile, siis

mis allikast hankis ta 2013-2014. aastatel 321 520 eurot omanikulaenu kostjale II. Vande all

väitis kostja I, et sai raha eelkuriteolt, rahapesu tulemusena. Karistusregistrist ei nähtu kostja I

karistatust. Seetõttu palub hageja kontrollida, kas väide süüdimõistmisest vastab tegelikkusele.

Kostja I enda ütlustega on tõendatud, et OÜ T.R. Tamme Auto ei ole loobunud oma nõudest,

kostja I arutas T.T. ga kokkuleppele jõudmata, kuidas laen tagasi maksta.

8. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse kostja I apellatsioonkaebusele, milles palub maakohtu

otsus tühistada osas, millega otsustati kostjalt I hageja kasuks jätta välja mõistmata 10 845 eurot

50 senti põhivõlgnevust ja 3519 eurot 8 senti eurot viivist. Samuti palub hageja tühistada

maakohtu otsus osas, millega otsustati kostjalt I hageja kasuks jätta välja mõistmata viivis

täiendavalt 10 845 euro 50 sendi suuruselt põhinõudelt ja piirata viivise väljamõistmist

põhinõude summaga.

Hageja palub teha uus otsus resolutsiooni p 2 osas, millega mõista kostjalt I hageja kasuks välja

220 640 eurot 52 senti (sh 99 398 eurot 50 senti põhivõlgnevus ja 121 206 eurot 2 senti viivis).

Hageja palub teha uus otsus resolutsiooni p 3 osas, millega mõista kostjalt I hageja kasuks välja

viivis põhinõudelt (99 398 eurolt 50 sendilt) alates 13. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni

määraga 0,1% põhisummalt päevas.

Muus osas palub jätta hageja maakohtu resolutsioon muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja I kanda ning mõista kostjalt I välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Kohus tegi intressi arvutamisel kolm viga: 1) ajavahemik ei hakanud kulgema 4. jaanuarist 2011

vaid 6. jaanuarist 2011, 2) kohus ei arvestanud 2012 liigaastaga, 3) kohus ei teisendanud 1455

päevast perioodi (ega ka valesti valitud nelja aastast perioodi ehk 1460 päevast perioodi) 360

päeva aasta süsteemi nagu nõuab laenulepingu p 4.2.

Kohus tegi viivise ja võlgnetava põhisumma arvutamisel järgmised vead: 1) valis lähteandmeks

vale intressi suuruse, 2) ei arvutanud iga kostja I makse hetkeks kogunenud viivist, intressijääki

ja põhisummajääki, 3) ei järginud iga kostja I makse hetkel maha arvestamise järjekorda, 4) ei

arvestanud 2016. a liigaastaga, 5) seisuga 21. mai 2015 arvutas valesti kõrvalnõuete jaotuse

viivise ja intressi vahel, 6) seisuga 21. jaanuar 2015 arvutas valesti kostja poolt hagejale (sh

hageja õiguseellasele) kantud summad, 7) kohaldas valesti laenulepingu p-i 5.3.

Korrektse arvutuse järgimisel pidanuks kohus jõudma tulemusele, et 12. septembri 2018 lõpuga

oli kostja I võlgu 121 206 eurot 2 senti viivist ja 99 398 eurot 50 senti põhivõlgnevust, kokku

220 604 eurot 52 senti. Samuti pidi kohus arvestama viivist alates 13. septembrist 2018 summalt

99 398 eurolt 50 sendilt, mitte 88 553 eurolt.

Kostja I pole esitanud viivise vähendamise taotlust ja kohtul pole õigust seda omal algatusel teha.

Otsuse põhjendustes ei nähtu põhjendusi viivise vähendamiseks.

9. Kostja I vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on ebaõigesti võtnud

vastuapellatsioonkaebuse menetlusse ka kostja II suhtes, kuivõrd vastuapellatsioon on esitatud

üksnes kostja I suhtes.

Vastuapellatsioonkaebuses muudetakse hagis esitatud nõudeid. Hagis on põhinõue 99 398 eurot

50 senti, vastuapellatsioonkaebuses on põhinõue 99 475 eurot 75 senti. Ebaõige on hageja väide,

et kohus ei ole õigustatud leppetrahvi vähendama. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega.

Vastuapellatsioonis käsitletakse viivisenõuet juba iseseisva nõudena. Hagi esitamise seisuga oli

viivisenõue põhinõudest väiksem.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et kostjate I ja II apellatsioonkaebus tuleb rahuldada maakohtu poolt

välja mõistetud menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistatud osas uue otsuse, millega muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust

ning jätab hageja põhjendatud ja vajalikud maakohtu menetluses kantud menetluskulud 25%

ulatuses kostja I kanda ning 75% ulatuses kostja II kanda. Kostjad on menetluskulude kandmise

osas osavõlgnikud, s.t nad vastutavad üksnes nendelt väljamõistetava menetluskulude osa osas.

Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning

maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu

tühistada kostjalt I väljamõistetud summa suuruse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1

p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostja I vastu tasu saamiseks

ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja põhinõudena 99 398 eurot 50 senti, maakohtu otsuse

tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 121 206 eurot 2 senti ning alates

13. septembrist 2018 viivise 0,1% päevas põhinõudelt, s.o 99 398 eurolt 50 sendilt kuni

põhinõude täieliku tasumiseni kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa.

Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja riigi kasuks vähemtasutud riigilõivu 2100 eurot.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

11. Hagi on esitatud kostjate I ja II vastu kahe erineva laenulepingu alusel. Hageja nõue kostja I

vastu tuleneb Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuaril 2011 sõlmitud

laenulepingust nr 607, mille p 2.1. kohaselt võttis kostja I laenu 103 000 eurot. Hageja nõue

kostja II vastu tuleneb T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II vahel 23. juulil 2012 sõlmitud

laenulepingust, mille alusel anti kostjale II laenu 400 000 eurot.

Maakohus on menetlenud hageja nõuet kostjate I ja II vastu ühes menetluses, kostjate esindaja

on 14. septembri 2017 menetlusdokumendis leidnud, et ta ei vaidle nõuete koos menetlemisele

vastu.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi praeguses menetluses ei ole esitatud mitu erinevat hagi, vaid

ühes hagis on nõue mitme erineva kostja vastu, tuleb nende ühise menetlemise võimalikkust

kaaluda TsMS § 374 nimetatud eelduste alusel, mis võimaldab kohtul omavahel seotud asju koos

menetleda. Praegusel juhul on mõlemad hagid üheliigilised, sama hageja olemasolu täidab

samuti nõuete koos menetlemise eelduse. Mõlemad laenulepingud (nii see, kus laenuvõtjaks on

kostja I kui ka see leping, kus laenuvõtjaks on kostja II), on allkirjastatud kostja I poolt. Tegemist

on sarnase sisuga asjadega, osaliselt kattuvad esitatud asjaolud ning õiguslikud küsimused.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja nõude kostja I vastu

laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses ei

vaidlusta kostja I, et maakohus luges laenulepingust nr 607 tuleneva nõude ülemineku Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ poolt OÜ-le NH1.

Ringkonnakohus leiab, et õiguslikult põhjendamata on kostja I apellatsioonkaebuse seisukoht,

mille kohaselt omab loovutamise kehtivuse suhtes tähendust see, kas võlgnikule on sellest

teatatud. Kostja I poolt viidatud VÕS § 170 eesmärk on kaitsta võlgnikku olukorras, kus

võlgnikku on loovutamisest teavitatud: loovutamisest teatamise järel on see võlgniku suhtes

toimunud ning võlgnik võib kohustuse täita loovutamise kohta tehtud teatele tuginedes. Aga ka

uus võlausaldaja on kaitstud võlgniku vastuväidete eest.

Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, võlgniku, nõusolek, nõude loovutamise

eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine. Seega ei ole enne, kui võlausaldaja ei

nõua kohustuse täitmist, võlgniku suhtes tähendust sellel, millal loovutamine toimus.

Hageja nõudeõiguse suhtes ei oma tähendust ka see, et kostja oli laenulepingu lisa nr 2

sõlmimisel ekslikul seisukohal, et ta sõlmib lepingu võlausaldaja universaalse õigusjärglasega.

Hageja oli nõude omanik. Kostja I käsitlus, mille kohaselt ei saa nõude omandanud isik käituda

võlausaldajana, ei ole õiguslikult põhjendatud. Nõude loovutamise esmane tagajärg on see, et

loovutatud nõue läheb üle uuele võlausaldajale, loovutamise tulemusel asendub senine

võlausaldaja automaatselt uuega. Uuel võlausaldajal on kõik senise võlausaldaja õigused, kaasa

arvatud lepingu muutmise õigus.

Kostja I väitel toimus loovutamine tema suhtes 4. oktoobril 2017. Seega on ta teadlik sellest, et

laenulepingust tulenev nõue tema vastu on OÜ-le NH1 üle läinud.

Hageja ei ole vaielnud vastu maakohtu poolt tuvastatule, et KKT Varad OÜ ühines OÜ-ga NH1,

ühendatav ühing OÜ NH1 kustutati äriregistrist (II kd, tl 148–149). Laenulepingust nr 607

tulenev nõue kostja I vastu omandati KKT Varad OÜ poolt ühinemislepinguga. Kostjale I teatati

30. mail 2017 KKT Varad OÜ poolt, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuaril

2011 sõlmitud laenulepingust nr 607 ja OÜ KKT Varad ja kostja I vahel 21. mai 2014 sõlmitud

laenulepingu lisast 2 tulenevad nõuded kostja I vastu on loovutanud hagejale.

Maakohus on õigesti leidnud, et alates 30. maist 2017 kuulub laenulepingust nr 607 tulenev nõue

kostja I vastu hagejale.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et kostja I vastu suunatud nõue ei ole

aegunud. Maakohus on põhjendatult tuginenud TsÜS § 158 lg-le 1, mille kohaselt katkeb

aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. 21. mail 2014 on kostja I

ja KKT Varad OÜ sõlminud 4. jaanuari 2011 laenulepingu nr 607 lisa nr 2, milles lepiti kokku,

et laenusaaja maksab laenusumma laenuandajale tagasi hiljemalt 31. detsembril 2014.

Ringkonnakohus nõustub, et pooltevaheline laenulepingu tagasimakse tähtaja muutmine

tähendab laenulepingust tuleneva nõude tunnustamist. Seega algas uus kolmeaastane

aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi. Hagi on esitatud 30. juunil 2017, seega enne TsÜS § 146

lg-s 1 järgse aegumistähtaja möödumist.

Kostja I on aegumise vastuväite puhul tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et ta sõlmis

laenulepingu lisa nr 2 ja tegi tagasimakseid KKT Varad OÜ-le vaid sellel põhjusel, et ta pidas

KKT Varad OÜ Kiviõli Keemiatööstuse OÜ õigusjärglaseks. Ringkonnakohus ei korda oma

otsuse p-s 12 väljendatud seisukohta, et ka nõude loovutamise teel nõude omanikuks saanud

isikul on õigus lepingu sisu kujundada.

14. Ringkonnakohus leiab, et kostja I apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud kostjalt I

väljamõistetud viivise suuruse osas. Hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt I 99 398

eurot 50 senti põhinõudena, 77 570 eurot 8 senti kõrvalnõudena (viivisenõudena); viivise

põhinõudelt 99 398 eurolt 50 sendilt alates 1. juulist 2017.a kuni põhinõude täitmiseni

viivisemääraga 0,1% päevas. Kostja I ei taotlenud vastuses hagile viivisenõude vähendamist

ning ei tuginenud ka apellatsioonkaebuses sellele, et ta oleks menetluses palunud viivisenõuet

vähendada. Ka apellatsioonkaebuses ei ole selget taotlust viivise vähendamiseks, kostja I leiab,

et maakohus on vastuoluliselt mõistnud viiviseid välja enam kui põhinõue.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid

kohustatud lepingupoole nõudmisel. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude, mõistes kostjalt I

välja põhivõlgnevuse 88 553 eurot ja viivise 117 686 eurot 94 senti. Samas mõistis maakohus

kostjalt I välja hageja kasuks viivise põhinõudelt 88 553 eurolt alates 13. septembrist 2018

põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõue.

Sellega on maakohus piiranud kostjalt I tulevikus väljamõistetava viivise suurust iseenesest

kostja I kasuks. Kui nimetatud piirang kaoks, oleks kostja I kohustatud tasuma rohkem. Kostjalt I

juba väljamõistetud viivis ületab põhinõuet, maakohus on tulevikku suunatud viivise

väljamõistmist piiranud hageja kahjuks põhinõudega. Kostja I taotles ringkonnakohtus viivise

vähendamist tuginedes maakohtu poolt seatud piirangule tulevikus väljamõistetava viivise osas.

15. Ringkonnakohus nõustub kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuste väitega, et antud vaidluses

tsiviilasja hinna arvestamisel ei saa hageja nõudeid kostjate vastu liita.

Ringkonnakohus märkis eespool, et nõuete lahendamine ühes menetluses on iseenesest mõistlik

TsMS § 374 alusel. Samas tegemist on hageja erinevate nõuetega kostjate vastu ning kostjad ei

ole vaidlusalustes nõuetes hageja suhtes solidaarvõlgnikud. TsMS § 134 ei näe ette võimalust

hagihinda arvutamisel liita nõudeid, mis on esitatud ühe hageja poolt erinevate kostjate vastu,

kes ei ole solidaarvõlgnikud. Ka maakohtu otsuses on hagihind märgitud eraldi iga kostja suhtes.

Hageja nõue kostja I vastu on hagiavalduse kohaselt põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning

sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8 senti. Hagihinna arvutamisel tuleb lisada veel

tulevikus sissenõutava viivis aasta eest, s.o antud nõude puhul 36 280 eurot 45 senti. Seega kostja

I vastu esitatud nõude hagihind on 213 249 eurot 3 senti. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse ja selle lisa 1 kohaselt tuli sellise hagihinnaga hagi esitamisel tasuda riigilõivu

2100 eurot.

Hageja nõue kostja II vastu hagiavalduse kohaselt on põhinõue 305 000 eurot, intress 24 416

eurot 75 senti ning viivis 305 000 eurot, kokku 634 416 eurot 75 senti. Hagiavalduse esitamise

ajal kehtinud riigilõivuseaduse ja selle lisa 1 kohaselt tuli sellise hagihinnaga hagi esitamisel

tasuda riigilõivu 3400 eurot.

Hageja tasus kokku riigilõivu 3400 eurot, seega ettenähtust 2100 euro võrra vähem.

TsMS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud

seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses.

Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise kohta võtab ringkonnakohus seisukoha käesoleva

otsuse punktis 16.

16. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohus leiab, et kostjad ei vastuta

menetluskulude osas solidaarselt.

Kuivõrd hagi kostja I ja kostja II vastu rahuldatakse, siis tuleb hageja menetluskulud seoses

kostja I vastu esitatud nõudega jätta kostja I kanda ja hageja menetluskulud seoses kostja II vastu

esitatud nõudega kostja II kanda (TsMS § 162 lg 1). Hageja on oma nõuded kostjate vastu

esitanud menetluses koos ja samades menetlusdokumentides, mistõttu kohtul ei ole võimalik

kindlaks teha, millises ulatuses on hageja menetluskulud seotud ühe või teise kostja vastu

esitatud nõudega.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu menetluskulude jaotuse ja otsustab iga kostja kulude jaotuse

vastavalt tema suhtes tehtava nõude ulatusele. Hageja kogu nõudest (847 665 eurot 78 senti) on

kostja I vastu esitatud nõude osa 25% ning kostja II vastu esitatud nõude osa 75%.

Ringkonnakohus jätab hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 25% ulatuses kostja I

kanda ning 75% ulatuses kostja II kanda. Kostjad on menetluskulude kandmise osas

osavõlgnikud, s.t nad vastutavad üksnes nendelt väljamõistetava menetluskulude osa osas.

Kostjate menetluskulud jäävad kostjate endi kanda.

Ringkonnakohus leidis eespool, et hageja on hagiavalduselt tasunud riigilõivu ettenähtust 2100

euro võrra vähem ning nimetatud summa tuleb riigi tuludesse välja mõista. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole põhjendatud lugeda, et hageja on riigilõivu vähem maksnud konkreetselt kas

kostja I või kostja II vastu suunatud nõudelt.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi

osalemisest kohtus menetlusosalistena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi

kasuks välja mõistetud menetlusabi kulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja

asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

Kuivõrd haginõuded rahuldatakse ja menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate

kanda, siis tuleb kostjatelt mõista Eesti Vabariigi kasuks välja hagiavalduselt vähem tasutud

riigilõiv 2100 eurot ning kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 9 tuleb märkida, et riigilõivu tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus mõistab riigi tuludesse välja vähemtasutud riigilõiv vastavalt menetluskulude

jaotusele, s.o 25% ulatuses, s.o 525 eurot, kostjalt I ja 75% ulatuses, s.o 1575 eurot, kostjalt II.

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude kostja II vastu.

Vastuseks kostja II apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II OÜ Roodevälja Terminal sõlmisid 23. juulil 2012

laenulepingu, millega anti kostjale II laenu 400 000 eurot.

Kostja II tugineb selle lepingu näilisusele. TsÜS 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled

on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,

mida nad tegelikult teha tahavad, seega objektiivselt avaldatu ei peaks saabuma. TsÜS § 89 lg 2

järgi on näilik tehing tühine. Ringkonnakohus leiab, et kostja II ei ole menetluses esile toonud

asjaolusid, mis viitaksid laenulepingu näilisusele. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et poolte

sooviks oli, et lepingus kokkulepitud raha ei kanta kostjale II üle.

Lepingueelsed läbirääkimised laenulepingus märgitud summa suuruse üle (apellatsioonkaebuse

p 2.2.1) ei mõjuta lepingu kehtivust. Samuti ei mõjuta lepingu kehtivust see, et T.T. oli isikuks,

kes mõjutas lepingu sõlmimise tingimusi. Laenulepingu kehtivuse suhtes ei oma reeglina tähtsust

ka see, kes tegi ettepaneku leping sõlmida: kas laenuandja või laenuvõtja.

Laenuleping on näilik eelkõige siiski siis, kui tehtud tahteavalduste eesmärgiks ei ole

laenulepingule omaste tagajärgede saabumine, pooled ei soovi olla lepingu tagajärgedega

õiguslikult seotud. Üldjuhul on laenuleping näiline, kui laenuvõtja ei pea poolte tahteavalduse

järgi olema kohustatud laenusummat tagasi maksma. Kostja II ei ole menetluses selliseid

asjaolusid esile toonud.

Ka hageja väidetud seltsinguleping eeldas seda, et kostja II saab laenulepinguga raha. Kostja II

esindaja väitel sai ta raha selleks, et tema suhtleks O. Ljadoviga. Kostja II selgituste kohaselt

kasutati OÜ T.R. Tamme poolt üleantud raha AS Kalotex ja OÜ Roodevälja Terminal vahelise

1. augusti 2012 tehingu täitmiseks. Raha, mis OÜ T.R. Tamme Auto 23. juuli 2012 lepingu

alusel üle kandis, kasutati AS-i Kalotex poolt võõrandatud kinnisasjade omandamiseks.

Läbirääkimised tehingu tingimustes toimusid Mihkel Miilpalu ja AS-i Kalotex juhatuse liikme

Oleg Ljadovi vahel. Tasumine toimus OÜ Roodevälja Terminal poolt kahe maksena – 50 000

eurot ülekandega ja 350 000 sularahas. 14. septembril 2012 võõrandas OÜ Roodevälja Terminal

omandi AS-ilt Kalotex omandatud kinnistute suhtes üle spetsiaalselt selleks loodud äriühingule

OÜ Aseri Sadamad. Ringkonnakohus leiab, et kostja II väited viitavad üheselt sellele, et ta oli

enda poolt kirjeldatud tehingute tegemisel isikuks, kelle sooritus pidi tooma kasu kolmandale

isikule, seega variisikuks.

Kui on tegemist variisikuga sõlmitud laenulepinguga, ei too see kaasa laenulepingu tühisust.

Sellistel juhtudel on lepinguga kaasnev õiguslik tulemus - laenulepingu sõlmimine variisikuga,

nii laenuandja kui laenuvõtja poolt soovitud. Ainuüksi tehingu majanduslik vastutus lepinguga

kaasnevate kohustuste täitmise eest on sisesuhtes variisiku ja tema „selja taga“ oleva isiku vahel

„ümber jaotatud“. Laenulepingujärgses välissuhtes laenuandja ja variisiku vahel on variisik

lepingupartner. Variisikuga sõlmitud lepinguga on tegemist siis, kui tehinguga saadud raha

antakse üle kolmandale isikule. Variisik on lepingujärgsete kohustustega seotud ka siis, kui

laenuandja nendest asjaoludest teadis. Praegusel juhul on kostja II väitel isikuks, kelle

majanduslikke huve tehingud teenisid, T.T. , kes ei saanud enda äriühingute kaudu Oleg

Ljadoviga „äri ajada“ (apellatsioonkaebuse lk 9). Ka kostja II väidetav Mihkel Miilpalu poolne

„vahendusteenuse“ osutamine talle kuuluvate äriühingute kaudu T.T. le viitab välissuhtes

kehtivale laenulepingule.

Apellatsioonkaebuses väidetud seltsingulepingule omaseid tunnuseid: seltsinglased ei kohustu

mitte vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi

saavutamisele, ei ole kostja II menetluses esile toonud. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk,

kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti,

tekib katmist vajav kahjum (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-12, p 15). Seltsingulepingu sätteid ei ole alust kohaldada kostja II kirjeldatud

asjaoludele: poolte vahel oli seltsing, kus T.T. enda äriühingute kaudu finantseeris enda kontrolli

all olevate äriühingute kaudu kinnistute ostmist AS-ilt Kalotex.

18. Ringkonnakohus nõustus käesoleva otsuse p-s 16 kostjate apellatsioonkaebuste väitega

tsiviilasja hinna määramise ja sellest tuleneva riigilõivu tasumise kohta.

19. Ringkonnakohus leiab, et kostja II apellatsioonkaebus on põhjendatud maakohtu poolt

määratud menetluskulude jaotuse suhtes. Ringkonnakohus võttis selles osas seisukoha otsuse p-

s 15.

20. Ringkonnakohus rahuldab hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt.

Kostja I väide selle kohta, et hagis on põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning

vastuapellatsioonkaebuses on põhinõue 99 475 eurot 75 senti, ei vasta tegelikkusele. Hageja küll

märgib vastuapellatsioonkaebuses, et hageja põhinõue 30. juuni 2017 seisuga on 99 475 eurot

75 senti, kuid kuivõrd hageja nõudis hagiga 99 398 euro 50 sendi väljamõistmist, siis lähtub

hageja

vastuapellatsioonkaebuses

sellest

summast.

Nimetatut

kinnitab

ka

vastuapellatsioonkaebuses esitatud taotlus: tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti kostjalt I

hageja kasuks välja mõistmata 10 845 eurot 50 senti põhivõlgnevust (99 398,50 (põhinõude

summa)

–

88 553

(maakohtu

poolt

väljamõistetud

põhinõue)

=

10 845,50

(vastuapellatsioonkaebuse nõude summa)).

Muid sisulisi vastuväiteid kostja I hageja vastuapellatsioonkaebusele ei esitanud.

Hageja leiab vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole nõudesumma arvutamisel lähtunud

poolte kokkulepitust, s.o lepingu p-s 4.2. märgitust, et intresside arvutamisel lähtutakse 360-

päevasest aastast. Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on

nõudesumma arvutamisel lähtunud vaid kalendriaastast, mitte lepingust kokkulepitust. Kuivõrd

pooltevahelise lepingu järgi tuli intressi arvestamisel lähtuda 360-päevasest aastast, mitte

kalendriaastast (s.o 365 päeva, liigaasta puhul 366), tuleb sellest hageja nõude arvutamisel ka

lähtuda.

Pooled ei vaidle tasutud summade suuruse ega tasumise kuupäevade üle. Samuti algse

laenusumma suuruse, s.o 103 000 eurot üle. Lepinguga kooskõlas on vastuapellatsioonkaebuse

väide, et intressi tuleb arvestada laenusumma ülekandmisele järgnevast päevast, s.o 6. jaanuarist

2011. Hageja nõuab intressi perioodi 6. jaanuar 2011 – 31. detsember 2014 eest, s.o 12 488 eurot

75 senti (103 000 / 100 * 3 / 365 * 1455).

Õige on vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole arvesse võtnud iga kostja I makse

teostamise ajaks kogunenud viivise, intressi ja põhinõude jääki. Peale igat kostja I makset ning

selle arvestamist vastavalt lepingule kas intressi, viivise või põhinõude katteks, jätkus viivise

arvestus põhinõude jäägilt edasi.

Kostja I teostas esimese osamakse 20. jaanuaril 2015 summas 5000 eurot. Laenu tagastamise

tähtajaks on 31. detsember 2014. Viivist arvestatakse alates päevast mis järgneb päevale, mil

kohustuse tasumine lepingu järgi pidi toimuma, kuni tasumise päevani, viimane kaasa arvatud.

Esimese makse teostamise ajaks oli kostjal I olnud tasumata põhinõue 103 000 eurot, intress

12 488 eurot 75 ning kogunenud viivist 20 päeva eest 2060 eurot (103 000 / 100 * 0,1 * 20).

Tasutud summast vastavalt lepingu p-le 5.3. tuli eelkõige lugeda tasutuks viivis, seejärel intress

ja alles viimasena põhinõue. Seega tasutud 5000 eurost läks ennekõike viiviste katteks 2060

eurot ning ülejäänud summa 2940 eurot intressi katteks. 20. jaanuari 2015 seisuga oli kostjal I

tasumata põhivõlg 103 000 eurot ning intress 9548 eurot 75 senti.

Teise osamakse ajaks 21. jaanuariks 2015 oli kostjal I lisaks viimasena nimetatud summadele

kogunenud viivist 1 päeva eest 103 eurot. Seega 21. jaanuaril 2015 tasutud 5000 eurost läks 103

eurot viiviste katteks ning ülejäänud 4897 eurot intresside katteks. Põhinõude jääk 21. jaanuari

2015 seisuga on 103 000 eurot ning intressi jääk on 4651 eurot 75 senti (9548,75 – 4897).

29. jaanuari 2015 osamakse ajaks oli kostjal I kogunenud viivist 8 päeva eest, s.o 824 eurot.

Tasutud 9000 eurost 824 eurot tuli lugeda viiviste katteks, 4651 eurot 75 senti intressi katteks

ning ülejäänud 3524 eurot 25 senti põhinõude katteks. Põhinõude jääk 29. jaanuar 201 seisuga

on 99 475 eurot 75 senti.

20. jaanuari 2017 seisuga, mil kostja I teostas neljanda makse, oli kogunenud viivist tasumata

põhinõudelt 71 821 eurot 49 senti. Tasutud 10 000 eurot tuleb arvestada viivise katteks, viivise

jääk 61 821 eurot 49 senti. Hagiavalduse esitamise hetkeks 30. juuniks 2017 kogunes täiendavalt

viivist 15 916 eurot 12 senti. Sissenõutavaks muutunud viivis oli hagiavalduse esitamise seisuga

kokku 77 737 eurot 61 senti. Hageja hagiavalduses märgitud ning vastuapellatsioonkaebuses

esitatud nõude suuruseks on põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis

77 570 eurot 8 senti. Ringkonnakohus lähtub esitatud nõudest. Hageja nõue on põhjendatud ning

tuleb rahuldada.

Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise summas 117 eurot 94 senti, lähtudes põhinõude summast

88 553 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eespool, et hageja põhinõude summa on 99 398

eurot 50 senti, siis maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 121 206

eurot 2 senti (s.o hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8

senti ning hagiavalduse esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni sissnõutavaks muutunud

viivis 43 635 eurot 94 senti).

Maakohus piiras hageja tuleviku suunatud viivise nõude kostja I vastu põhinõude summaga

(maakohtu resolutsiooni p 3). Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse resolutsiooni p 3 ning teha uus otsus, mõistes kostjalt I hageja kasuks viivis põhinõudelt

99 398 eurolt 50 sendilt alates 13. septembrist 2018 0,1% päevas kuni põhinõude tasumiseni.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja vastav nõue põhjendatud. Hageja viivisenõue juba

sissenõutavaks muutunud viivise osas ületab põhinõuet ning kohus rahuldab selle. Lisaks

rahuldab kohus hageja tulevikku suunatud viivise nõude alates maakohtu otsuse tegemise

kuupäevast, s.o 13. septembrist 2018, kuid piirab selle põhinõude summaga. Hageja ei ole

põhjendanud suuremas ulatuses viivise nõuet.

21. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt nii kostjate apellatsioonkaebused, kui ka hageja

vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu hinnangul on antud tsiviilasjas põhjendatud jätta

menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke