4-19-54/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.02.2019.a. Tallinn

as Väärteoasja number 4-19-54 Kohtukoosseis kohtunik

Kristina Väliste Kohtuistungi sekretär Leili Merila Kohtuasi

U.S (isikukood: XXX) väärteokaebus nr 4- 19-54 Vaidlustatud lahend

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi 20.12.2018.a. otsus väärteoasjas nr 2315,18,006437

Asja läbivaatamise kuupäev 18.02.2019.a.

Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja U.S

kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor

RESOLUTSIOON

Rahuldada U.S kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi otsusele väärteoasjas nr

20.12.2018.a. 2315,18,006437 osaliselt.

Tühistada kohtuvälise menetleja Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Politseija Piirivalveameti liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi .a. otsus väärteoasjas nr 20.12.2018 2315,18,006437 osaliselt

, määratud karistuse osas.

Teha uus otsus, millega:

L lg 3 alusel karistada U.S rahatrahviga iiklusseaduse § 227

50 (viiekümne) trahviühiku ulatuses, s.o summas .

200 (kakssada) eurot

Väärteoasi nr 4-19-54

KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrata, et kohaldatud rahatrahv summas 200 eurot kuulub kandmisele ositi 8 (kaheksa) kuu jooksul, tasudes iga kuu 1. kuupäevaks (alates 01.04.2019.a.) vähemalt 25 (kakskümmend viis) eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi es märgitud makserekvisiitide 20.12.2018.a. otsus järgi.

Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 25.02.2019.a.

Asjaolud ja menetluse käik

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida-Harju politseijaoskonna xxxx

T koostas 21.11.2018.a. AB 1575343 U.S-ile selle eest, et tema, Ü väärteoprotokolli 21.11.2018.a. kella 21.14 ajal Tallinnas,

33 juures, liikudes Kivila tn suunas, juhtis Kärberi tn

mootorsõidukit streerimismärgiga , millega ületas xxxx regi xxxx kiirusega 75 ± 3 km/h antud teelõigul liikluskorraldusvahend sõidukiirust mitte vähem, kui iga lubatud suurimat (30 km/h) km/h . Nimetatud tegevusega rikkus U.S protokolli võrra väärteo kohaselt LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse prefektuuri

kohtuesindusgrupi xxxx A H poolt 20.12.2018.a. koostatud

U.S-ile otsusega määrati

väärteoasjas nr karistuseks põhikaristusena rahatrahv 75 trahviühiku ulatuses, 2315,18,006437

summas 300 eurot.

Harju Maakohtule esitatud

kaebuses palub kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kaebuse kohaselt sõitis ta Kärberi tänavale Ussimäe teelt ning tema juhitud sõiduk ei ole võimeline mõõtekaugust arvestades sel teelõigul sellist kiirust saavutama. Oma väidete kinnituseks on ta esitanud arvutuskäigu, mille järgi võis tema sõiduki maksimaalseks kiiruseks olla 57,3 km/h. Seega pidi kiirusenäit 75 km/h olema mõõdetud mujalt. Ta on lisanud, et on esitanud 3 vastulauset ja on soovinud politseisse kohale ilmuda, kuid vastulausetega ei ole arvestatud ning teda ei ole vestlusele kutsutud.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et pööras Ussimäe teelt Kärberi tänavale ning kiirendades sõitis mööda peatunud bussist. Ta ei olnud teadlik, et seal kehtib kiirusepiirang 30 km/h. Spidomeetrit ta ei vaadanud, kuid tunnetuse järgi oli tema kiirus 50-60 km/h vahel. Ta selgitas, et ta jälgis ainult teed ning tal läks käiguvahetus ebaühtlaseks, kuna käiguva e ajal jäi tal gaas peale. Ta rõhutas, et tema sõiduk ei ole mõõtekaugust hetus

arvestades võimeline sellist kiirust saavutama. Politseiautot märgates aeglustas ta kiirust, u 40 km/h peale. Kuna ta arvas, et antud teel on kiirusepiirang 50 km/h, jätkas ta sõitu 50 km/h. Ta rõhutas, et 0 km/h märki ei ole ristmikul näha juhi kohalt .

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus on põhjendamatu. Lisaks selgitas kohtuvälise menetleja esindaja kiirusmõõteseadme tööpõhimõtet, märkides, et sellega mõõtmisel ei ole võimalik kahte sõidukit korraga mõõta, kuna segavate objektide korral annab seade veateadet. Ka rõhutas ta, et sõiduk oli kuni peatamiseni kogu aeg politseinike vaatevälja. Eelneva põhjal on välistatud, et mõõdeti teise sõiduki kiirust. Antud juhul oli tegemist pädeva mõõtjaga, seade oli eelnevalt kontrollitud ja taadeldud ning seega on mõõtetulemus usaldusväärne. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et antud väärteoasjas isikule karistuse määramisel võeti arvesse KarS § 56 nõuded. ohtlik, kuivõrd lubatud sõidukiirust ületati suures ulatuses . Tegu oli ja see toimus asulasisesel teel, kus on palju jalakäijaid, see on ka põhjus, miks seal 30 km/h piirang on. Kuigi isik kahetsust ei ole avaldanud, on määratud talle juba alla sanktsiooni keskmist madalam karistus ja on arvestatud seda, et isik on varem karistamata. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ja väärteootsus muutmata.

Kohtu järeldused:

Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärtegude toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud kirjalike tõenditega, mida kohus uuris ning kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustega kinnitust leidnud väärteoprotokollis kajastatud väärteo toimepanemine U.S poolt.

Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et U.S juhtis 21.11.2018 kella 21:14 ajal Tallinnas Kärberi tänaval sõiduautot xxxx riikliku registreerimisnumbriga xxxx ning kiirendades sõitis 30 km/h märgi alas mööda peatuses seisvast bussist. Neid asjaolusid kinnitas kaebuse esitaja kohtuistungil ka ise, need nähtuvad ka kohtus üle kuulatud tunnistajate T Ü ja A L ütlustest ning asjas uuritud kirjalikest tõenditest: menetlusaluse isiku vastulausetest ja lisadest (väärteomaterjal lk 6, 11, 12, 15) ning kiirusmõõturi kasutamise protokollist selles asukohas antud sõiduki kiiruse mõõtmise kohta ( ), maanteeameti liiklusregistri väljatrükk lk 22 idest (lk 13, tl 27-28).

Kohtuasjas on vaidlus selles, kas U.S nägi või pidi nägema, et ta asub 30 km/h kiiruspiirangu

märgi alas ning mis kiirusel tema juhitud auto sõitis.

U.S andis ise kohtus vahetult ütlusi, milles ta selgitas, et juhtis sõiduautot ning pöörates Ussimäe teelt Kärberi tänavale, oli tema tähelepanu ristmikul suunatud ülekäiguradadele, sest seal on vahetult bussipeatus ja inimesed liiklevad ülekäigurajal ning seda pööret tehes, tema 30 km/h kiirusepiirangu märki ei näinud. Hiljem ta sõitis sama tee uuesti läbi ja tuvastas, et teepeale kunagi trükitud 30 märgiala joonistused on kulunud ning seal tõesti on 30 km/h piirangu km/h piirangu märk, kuid Ussimäe poolt pöörates Kärberi tänavale, ei ole võimalik autoroolis juhikohalt seda näha, sest kogu tähelepanu on liiklusel ülekäiguradadega seoses. U.S enda ütlustest nähtuvalt ei vaidlusta ta see märgiala, vaid selgitab, et olles liikluses ta ei märganud ga 30 km/h seda. Kohus ei pea usutavaks U.S ütlusi selles osas, et ta ei saanudki seda juhi kohal olles näha järgmistel põhjustel. U.S on ise enda kaebuse juurde lisanud pildi ristmikust (lk 11), millelt paistab 30 km/h kiiruspiirangu märk. Märk asub tänavavalgustusposti küljes, otse ülekäigurada tähistava märgi kohal. Märki ei varja ükski objekt ning märk on otse ristmiku alguses. Seda kinnitab ka kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvad andmed ilmastikuolude kohta:

kuiv, sademeteta. Samuti A L ja oma kinnitasid kohtus vahetult üle kuulatud tunnistajad T Ü ütlustes, et nad on sama teed mööda varasemalt sõitnud autoga ning tehes parempööret on

30 km/ piirangu

märk juhile nähtav. Selles, et märk liikluseeskirjade kohaselt paigaldatud on, vaidlust ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et 21.11.2018 kella 21:14 ajal manöövrit tehes pidi 30 km/h piirangu märk olema U.S-ile , kuid ta ei märganud seda subjektiivsetel põhjustel, sest tema tähelepanu oli suunatud mujale, s.o ristmiku juures asuvale ülekäigurajale ning ta ei pööranud piisavat tähelepanu liiklusmärkidele.

Kohtuasjas on põhivaidlus selles, mis ulatuses bussist möödasõidumanöövrit tehes ja seejärel samal teel liikunud U.S kiirust ületas. Vaidlust ei ole selles, et ta märgitud kuupäeval, kellaajal sellel teel 30 märgialas kiiremini kui 30 km/h liikles ja politsei poolt vahetult kinni peeti.

Kaebaja on oma kaebuses ja kohtus antud ütlustes asunud seisukohale, et tema poolt juhitud sõiduk ei suuda sellise ajavahemiku jooksul saavutada kiirust 75+/- 3 km/h, kuivõrd sõiduki tehnilised andmed seda ei võimalda. Kaebaja on lisanud kaebusele arvutuskäigu sõiduauto kiirendusomaduste osas (tl 8) ja kaard (tl 2, 3). U.S kinnitab seejuures iserveri väljatrüki ise oma kohtus antud ütlustes, et bussist möödasõiduks ta reastus vastassuunda, kiirendas ning kuivõrd selle autoga sõitis ta teistkordselt, tegemist on manuaalkäigukastiga autoga ning tema on harjunud sõitma automaatkäigukastiga autoga, siis esimese ja teise käigu vahetus temal hästi ei sujunud, jalg oli kogu aeg gaasipedaalil ning alles kolmanda käiguga saavutas ta stabiilsuse. Ta möönis ütlustes, et ta ise spidomeetrit ei jälginud, kuid arvas tunnetuse järgi, et kiirus võis olla 50-

60 km/h. Kui ta peale bussist möödasõitu märkas politseiautot, siis ta pidurdas hoogu maha ja pärast seda fikseeris ta visuaalselt spidomeetril sõidukiiruseks 40 km/h. Arvates, et teelõigul on lubatud kiirus 50 km/h, lisas uuesti gaasi ja sõitis edasi 50 km/h kiirusel. Kaebaja kinnitab, et peale politsei poolt kinnipidamist näidati talle kiirusemõõturi näidikut, millel oli fikseeritud kiirus 75 km/h ja veel mingid arvud, kuid tema ei võta omaks, et see tema juhitud auto kiirus oli.

Kohus leiab, et U.S ütlused selles osas, et tema poolt juhitud sõiduki kiirus ei olnud mõõtmise hetkel 75 km/h, on järgmiste tõenditega ümberlükatud. +/-

Kohus kordab, et vaidlust ei ole selles, et U.S liikles 30 km/h kiiruspiirangu märgi alas ning sooritas möödasõidumanöövri bussist. Vaidlust ei ole ka selles, et ta sõidukiirus oli suurem, kui 30 km/h, tema enda hinnangul oli sõidukiirus 50 kuni 60 km/h. Tema enda poolt esitatud arvutuste alusel võis sõidukiirus mõõtmise hetkel olla 57.3 km/h. Vaidlus on selles, kas politsei poolt etteheidetav sõidukiirus 75 km/h kuulus tema poolt juhitud autole. Kohtus vahetult ülekuulatud tunnistajad T Ü kinnitavad oma riimuvates ütlustes, et asudes tööüle A L ja

sannete

täitmisel 21.11.2018 kella 21:14 ajal Kärberi tänaval, oli politseiautoroolis T Ü. Mõlemad tunnistajad tajusid liiklust jälgides, et bussist möödasõitu sooritav auto kiirendab ja auto kiirus tundus lubatust suurem. Politseiametnikud teadsid, et tegemist on 30 km/h kiirusepiirangu märgi mõjualaga. kasutas sõidukiiruse ületamise kahtlusega auto kiiruse mõõtmiseks temal käes A L

olnud lasertüüpi kiirusemõõturit Ultra Lyte LTI 20 100LR. Kiiruse mõõtmise kohta on -20

koostatud kiirusemõõturi kasutamise protokoll 21.11.2018 (lk 22). Kohtus vahetult uuritud tõenditest selgub, et kiirusemõõturil on kehtiv taatlustunnistus ( ) ja kiirusemõõturi lk 5 kasutamise protokollist 21.11.2018 (tl 22 et seade on testitud 21.11.2018 kell 16:33 ja o ) nähtub, n töökorras. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kiirusemõõtur oli töökorras ja vastas seaduse nõuetele. Vaidlust selles, et A L kiirusemõõtmist pädev teostama oli, ei ole. Seega on kiirust mõõtnud selleks pädev ametiisik töökorras ja seadusenõuetele vastava kiirusemõõturiga. Tunnistajad L ja kinnitasid, et Ü

rikkumise märkamisest alates kuni sõiduki kinnipidamiseni oli auto nende vaateväljas ja kinni peeti sama auto, mil L le kiirust mõõdeti. Tunnistaja selgitas, et lasertüüpi kiirusemõõturiga saab kiirust mõõ a korraga ainult ühel autol ja segajate puhul näitab t , sellel, mille peale laser sihitud on

mõõtur veateate, mitte mõõtmistulemuse. Välistatud on, et lasermõõtur, olles suunatud ühele autole, näitab mõne teise auto tulemust. Samuti nähtub tunnistajate riimuvatest ütlustest, et teisi autosid samal ajal ei olnud liikluses ja buss seisis peatuses. Nende ütlusi kinnitab kiirusemõõturi kasutamise protokoll 21.11.2018, millest nähtuvalt olid mõõtmise tehiolud järgmised: hea nähtavus, tehisvalgus, ilmastik sademeteta. Mõõtmine toimus sõidukis, mis asus kõrvalteel seistes, kiirusemõõtur asus mõõtjal käes, sõiduki kiiruse mõõtmiseks valiti režiim „mõõtmine paigal seistes“. Mootorsõiduk liikus esimesel sõidurajal pärisuunalisel teel, lähenes, kiirendas intensiivselt, sooritas möödasõitu ( 22pö). Seega nähtub tunnistajate ütlustest ja lk 22-

kiirusemõõturi protokollist, et ühtegi objektiivset asjaolu, mis oleks takistanud politseipatrullil rikkumist märgata, kaebaja poolt juhitud auto kiirust mõõta ja sama auto peatada, ei olnud. Samuti on kattuvad tunnistajate ütlused kiirusemõõturi kasutamise protokolliga selles, et kaebaja juhitud sõiduk oli möödasõidul ja kiirendas intensiivselt. Kuivõrd tegemist oli korras kiirusemõõturiga, siis puudub kohtul igasugune alus kahelda selle näidus: kiirusemõõturi lugem 75 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus protokolli kohaselt on +/ 3km/h, mõõtmiskaugus 74,6 m. Vaidlust -

ei ole selles, et nimetatud näitu kaebajale kohapeal tutvustati ja kaebaja seda kohapeal ei vaidlustanud. Ta ei ole kiirusmõõturiprotokollis selle sisu kohta midagi avaldanud ega lisanud ja on selle omakäeliselt allkirjastanud (lk 22pö)

.

Oma versiooni kinnituseks esitas kaebaja arvestused, mille kohaselt sai tema sõiduki kiirus olla

57.3 km/h. Kohus on seisukohal, et need arvestused ei ole ületoodavad konkreetsesse situatsiooni.

Kaebaja on arvestuse lähteandmetena võtnud enda sõidukiiruseks 0 km/h ja teelõigupikkuse kaardiserveri mõõteandmete järgi ristmikust kohani, kus ta arvas asetsevat politseiauto kiiruse mõõtmise hetkel, enda auto asukohaks on ta märkinud punkti peale Ussimäe teelt Kärberi tänavale pööramist ning kiirusemõõturi näidu 74,6 m mõõtmiskaugusena. Nimetatud andmeid ei ole aga võimalik kasutada. Ühelgi objektiivsel viisil ei ole võimalik tuvastada ega kontrollida tagantjärgi kaebaja auto algkiirust, kaebaja poolt juhitud auto täpset asukohta teel, kui kiireületamine fikseeriti. Kaebaja auto oli kogu aeg liikumises ja kiiruse mõõtetulemuse fikseerimine toimub hetkega. Samuti ei saa täpseks lugeda kaebaja poolt märgitud politseiauto asukohta, kuivõrd kaebaja on selle asetanud suvaliselt kaardile oma mälu järgi Kaardiserveris teadmata täpset . asukohta ei ole võimalik andmeid piisava täpsusega sisestada, et mõõtetulemus õige oleks. Küll aga juba mõnemeetriline erinevus lähteandmetes (kas kaebaja auto, politseiauto või mõlema ebatäpsus), muudab arvestuse tulemust. Samuti nähtub kaardiserveri mõõtmisetulemusest, joonest, et osaliselt see ei liigu mööda sõiduteed, kuid vaidlust ei ole selles, et kaebaja auto liikus ainult mööda sõiduteed. Samuti tuleb kauguse arvestamisel erinevus juba sellest, mis ajal asus kaebaja auto enda suunavööndis ja kaua vastassuunavööndis. Seega on kaebaja poolt esitatud andmetes liiga palju ebatäpsusi. Samuti ei ole võimalik nimetatud situatsiooni täielikult taasluua.

Isegi kui asetada politseiauto kohale, kus see kiirusemõõtmisel asetses (tunnistajate ütluste kohaselt), siis saaks mõõta vahemaa 74,6 m ehk kauguse politseisõidukist kiiruse mõõtmise hetkel.

Kuid ei ole võimalik taasluua kiirenduse osa, kuivõrd see sõltub subjektiivselt autojuhi gaasipedaalile vajutamise intensiivsusest ja käiguvahetuse ajahetkest. Seega saab teoorias kiirenduse tulemus olla erinev. Kohus jätab nimetatud arvestuse tõendina kõrvale, kuivõrd seal olevaid andmeid ei ole võimalik objektiivselt kontrollida ning ilmselgelt esineb nendes lähteandmetes vigu. Auto tehnilistest andmetest nähtub ( sõiduauto võimsus on 96 lk 13), et

KW.

Tegemist on arvestades suhteliselt suure väikese sõiduautoga, mille mootor on sõiduki suurust võimsusega. Kaebuse esitaja on lisanud kaebusele ka väljatrüki sõiduki kiirendusvõimest (9,7 sekundit 100 km/h-

ni), mis viitab, et tegu on keskmisest mõnevõrra parema kiirendusega autoga. Seega on eluliselt usutav, et antud sõidukiga sai intensiivselt kiirendades saavutada sellel teelõigul sõidukiiruse 75km/h (+/- 3 km/h). Samuti rõhutab kohus, et kaebaja juhitud auto äratas politseinike tähelepanu just tänu sellele, et ta väikesel tänaval (kus ei olnud muud liiklust) intensiivselt kiirendas, mis tingis nende kohese reageerimise, st A. Li poolt selle sõiduki kiirusemõõtmise tema käes olnud seadmega. Samuti võtab kohus arvesse, et kiirusemõõturi töösüsteem võimaldab tunnistaja ütluste kohaselt näitu ekraanil säilitada teatud minutite jooksul (protokoll lk 12).

Politseiametnikud kinnitavad, et fikseerisid lasermõõturiga just kaebaja juhitud autokiiruse ja peatasid kaebaja juhitud auto. Nii kaebaja enda kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tegemist oli pärija vastassuunas üherealise teega, millel teisi autosid kaebaja auto ette ei liikunud ega mööda ei sõitnud ning kaebaja kinnipidamine toimus minutite jooksul. Seega on välistatud, et tegemist oleks olnud mõne teise auto kiirusega.

Samuti puudub kohtul igasugune alus kahelda tunnistajate L ja Üi ütlustes. Nende ütlused on riimuvad. Nii tunnistajad, kui kaebaja on kinnitanud, et isiklikud suhted neil kaebajaga puuduvad ja väljaspool käesoleva asja menetlust nad kohtunud ei ole. Tunnistajad on ka kinnitanud, et kaebaja suhtes vihavaenu neil ei ole. Ka kohtuistungil ei ilmnenud ühtki asjaolu, mis annaks alust tunnistajate objektiivsuses kahelda.

Oma ütlustes on kaebaja kinnitanud, et manöövri sooritamiseks ta kiirendas. Ta tunnistab, et tegemist oli temale võõra autoga (millega sõitis teist korda), ta kasutab tavapäraselt automaatkäigukastiga autot, kuid kõnealune auto on manuaalkäigukastiga. Kaebaja kinnitab, et manöövri sooritamisel ei vabastanud ta käiguvahetuse ajaks vahepeal gaasipedaali ning esimese ja teise käigu vahetuse ajal pidid seega üldteada olevalt mootoripöörded tõusma ning seda järsem pidi olema sõiduki kiirendus käigu lülitumisel.

Kuivõrd vaidlust ei ole selles, kus kaebaja enne kiiruseületamist asus või mis suunast bussist möödasõidumanöövrit tegema asus, siis ei pea kohus tõendiks kaebaja poolt esitatud kõneeristusi. Asjaolu, et kaebaja on 21:02 teinud telefonikõne kestvusega 23 sekundit, ei oma puutuvust kell 21:14 sooritatud kiiruseületamisesse. Nii kaebaja kui tunnistajate ütlustest nähtub, et kaebaja peeti kinni paari minuti jooksul. Seega asjaolu, mida ta tegi umbes 10 minutit enne inkrimineeritavat kiiruseületamist, ei ole tõendusliku tähendusega kiiruseületamise faktis. Tegemist on ajaliselt liialt suure vahega. Samuti ei saanuks seda tõendada kaebaja tunnistaja, kuivõrd isik kohtus kaebajaga enne sõidu alustamist ega viibinud koos kaebajaga sõidukis kiiruse ületamise ajal. Need kaebaja poolt märgitud tõendid e tõenda, et tema, ei saanud kell 21:14 kiirust ületada, sõites 75 km/h. i Kaebaja kinnitas, et

oli autos üksinda.

Kaebaja on viidanud menetlusnormide rikkumisele seoses sellega, et talle ei võimaldatud kohapeal kohe pärast rikkumist sündmuse asjaolude kohta täies mahus ütlusi anda. Kaebaja ja tunnistaja tunnistavad, et talle selgitati tema õigusi ja kohustusi. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja sai anda ütlusi mahus, mida võimaldab kolmerealine koht väärteoprotokollis ning talle selgitati võimalust saata oma seisukohad meili teel. Seega tuleb anda hinnang, kas asjaolu, et kaebaja ei saanud kohapeal rikkumise järgselt anda ütlusi mahus, mida ta soovis, on oluline menetlusnormide rikkumine. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist menetlusnormide olulise rikkumisega. Kahtlemata tuleb anda isikule võimalus rikkumise asjaolude selgitamiseks, sh kirjalikult, kui ta seda soovib. Samas nähtub, et kaebaja nõustus kord ühe ja seejärel teise menetlusliigiga, mis tekitas segadust. Samuti, et talle selgitati õigust anda ütlused meili teel. Kuigi kaebajat ei ole politseisse väljakutsutud, siis on käesoleval juhul see rikkumine olnud kõrvaldatav kaebaja võimalusega anda kohtus vahetult ütlusi. Kuivõrd tegemist ei ole väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, siis ei tingi see väärteoasja lõpetamist VTMS § 29 alusel.

Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis märgitud menetlusaluse isiku ütlused, kajastatud on konkreetse rikkumise asjaolud (tl 44) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (tl ). Antud juhul nähtub

väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastavad, kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis märgitud andmed lubatud suurima sõidukiiruse ületamise kohta, väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud, ta on möönnud, et oli möödasõidu l. Oma

õigustest väärteomenetluses pidi isik olema teadlik, kuivõrd ta on neid ka kasutanud, esitades vastulaused väärte0protokollile ja hilisemalt esitanud kohtule ka kaebuse. Protokollis kajastatut kinnitavad ka kaebuse esitaja poolt kohtus antud ütlused ning tema poolt kaebuses esitatud seisukohad, milles ta selgitas, et ta oli möödasõidul ja möönis iseenesest lubatust suuremat sõidukiirust.

Kohus asub seisukohale, et U.S poolt LS § 227 lg järgi kvalifitseeritava väärte o toimepanemine on ots kajastatud ning isiku väärteo uses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti süü tuvastamist leidnud. VTMS § st 29 tulenevaid väärtoemenetlust välistavaid asjaolusid kohus

-

ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Isik on väärteo toime pannud vähemalt . Mootorsõiduki juhina hooletusest asulasisesel

teel liikudes, kus isiku enese sõnul on ka palju ülekäiguradu, pidanuks isik olema eriti tähelepanelik ning veenduma sel teelõigul kehtivas sõidukiiruse piiranguse ning vältima ka möödasõitu ja järsku kiirendamist. Asjaolu, et selle käigus sõiduki kiirus oluliselt suurenes ja

selliselt rikub ta lubatus suurimat sõidukiirust, pidanuks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Samuti möödasõidul bussist tulnuks sõita eriti aeglaselt veendumaks, et bussi eest ja tagant inimesi sõiduteele ei tule.

Käesoleval juhul on karistusmääradest nähtuvalt tegemist ühe raskeima võimaliku liiklusalase väärteoga – LS § 227 lg 3 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni; LS 227 lg 5 p 2 lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmise kolmest kuue kuuni. õ Kohus viitab, et igusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt tuleb

, lähtuda keskmistest karistusmääradest seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- (RK 3-1-1-77-11, p 11). Kohus ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt KKo

leiab, et

juba sanktsiooni väärteootsuses ettenähtud põhikaristuse karistusmäär on määratud keskmisest madalamas

määras, trahviühiku ulatuses. Kohus arvestab, et kiiruse ületamine 42 km/h on rikkumise kvalifikatsiooni ( LS § 227 lg 3) alammääras. Samuti, arvestades asjaolu, et isik kohtuistungil sai aru oma rikkumise tõsidusest ning temal varasemate karistuste puudumist, on põhjendatud isiku karistamine madalamas määras. See oleks kooskõlas ka menetluses tuvastatud asjaolude ning menetlusalust isikut iseloomustavate andmetega, et isikul puuduvad varasemad kehtivad karistused (lk 25) ja sellega, et isik on teo toime pannud ettevaatamatusest ning ta on osaliselt süüd ka tunnistanud. ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, mida kaebuse Samas

esitaja ka ise kohtuistungil kinnitas, et sel tiheasustusalal asuval tänavalõigul on palju ülekäiguradasid. Seejuures tuleb arvesse võtta, et lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud enam kui 2 korda. Siiski tuleb eelneva põhjal asuda seisukohale, et isiku eripreventiivne mõjutamine on hetkel saavutatav ka kohtuvälise menetleja poolt määratust madalamas määras rahatrahvi kohaldamisega ja kohus peab põhjendatuks karistada U.S

50 trahviühiku rahatrahviga ulatuses, summas 200 eurot. Arvestades kaebuse esitaja poolt avaldatud asjaolusid, et ta hetkel ei tööta ja on töövõimetuspensionär peab kohus võimalikuks määrata, et kohaldatud rahatrahv, , summas 200 eurot, kuulub tasumisele ositi 8 kuu jooksul igakuiste maksetena. Kohus ju - - -156. hindub VTMS § 109 111, § 132 p 2, § 133 135, § 155

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Väliste kohtunik