2-18-9467/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-9467

Tsiviilasi

K.V. hagi A.V. , J.V. ja U.V. vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

A.V. nõude osas 535 eurot 95senti

J.V. nõude osas 535 eurot 95 senti

U.V. nõude osas 535 eurot 95 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): K.V. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Maili Riisenberg

Vastustajad (kostjad):

1. A.V. (isikukood XXX)

2. J.V. (isikukood XXX)

3. U.V. (isikukood XXX)

Vastustajate seaduslik esindaja M.M. , lepinguline esindaja

Merle Albrant

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2018 otsus muutmata ja K.V. apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus hageja K.V. kanda. Kostjatel hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.V. (hageja) esitas 19. juunil 2018 hagi A.V. (kostja I), J.V. (kostja II) ja U.V. (kostja

III) vastu, milles palus vähendada Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-

17-104755 väljamõistetud elatist 100 euroni kuus kostja kohta ning jätta väljamõistetud elatis

sidumata kuupalga alammääraga.

Hagi asjaolude kohaselt on hagejalt Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2017 otsusega tsiviilasjas nr

2-17-104755 iga kostja kasuks väljamõistetud elatis 150 eurot kuus, kuid mitte vähem kui

31,91% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hagi esitamise ajal on elatis

lapse kohta 159 eurot 66 senti, st kolme lapse peale kokku 478 eurot 65 senti kuus. Hageja ei

ole võimeline sellises summas elatist maksma, kuna tema juurde kolis 2017. aasta detsembris

neljas laps K.V. , kelle ülalpidamise eest vastutab sisuliselt ainuisikulisena hageja. Vähenenud

on hageja keskmine sissetulek, mis oli varasema menetluse ajal 1178 eurot 35 senti kuus, aga

praegu 1003 eurot 32 senti kuus. Hagejale jääb enda ülalpidamiseks ca 350 eurot kuus ning

pärast eluasemekulude mahaarvamist 114 eurot 68 senti, mis on alla toimetuleku piiri. See ei

taga hagejale enda tavapärast ülalpidamist ning asetab ta raskesse majanduslikku olukorda.

Kostjad saavad lapsetoetust 200 eurot ja suure pere toetust 300 eurot kuus. Igakuine elatis tuleks

jätta sidumata kuupalga alammäära tõusuga, kuna vastavalt Riigikohtu praktikale ei saa kohus

siduda vähendatud elatise suurust automaatselt elatise miinimummäära tõusuga.

27. septembril 2018 esitas hageja seisukoha, mille kohaselt töötab hageja enda asutatud

ettevõttes objektijuhina ning tema sissetulek on vähenenud 669 euroni kuus (bruto).

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate selgituste kohaselt jõustus Tartu Ringkonnakohtu

2. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-104755 alles mõned kuud tagasi ning asjaolud ei ole

oluliselt muutunud. Hageja sissetulek ei ole vähenenud ning hageja saab kostjate emalt ühisvara

jagamise tulemusena igakuiselt 136 eurot 35 senti. Varasemas menetluses on kohus juba

arvestanud hageja neljanda ülalpeetava K.V. iga. K.V. i ülalpidamise kohustus on ka tema emal.

Elatise vähendamine 100 euroni viiks kostjad vaesusriski. Kostjal II on puue, mis põhjustab

lisakulutusi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 22. oktoobri 2018 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et käesoleval ajal on hageja kohustatud tasuma 11. oktoobri 2017

kohtuotsuse alusel ühe lapse kohta elatist 159, 55 eurot kuus, kokku kolmele lapsele 478,65

eurot kuus. Maakohus märkis, et kohtul tuleb TsMS § 459 lg-st 1 lähtuvalt hinnata, kas hagi

esitamise ajaks on maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud oluliselt muutunud. Hageja

on hagiavalduses märkinud, et tema keskmine sissetulek on 1003 eurot 32 senti. Kuna elatist

tuleb maksta kõigile lastele ühetaoliselt, tuleb elatise väljamõistmisel arvestada kõigi lastega ja

hageja sissetulek jagada viiega (4 last + hageja), s.o 1003 eurot 32 senti / 5 = 200 eurot 66 senti.

Hagejalt on välja mõistetud elatis summas 159 eurot 55 senti, mistõttu on ta enda sissetuleku

juures võimeline maksma varasema otsusega väljamõistetud elatist.

Maakohus tegi töötamise registrist väljavõtte, millest nähtub, et hageja lahkus XX AS-st töölt

omal soovil ning asutas osaühingu, kus ta on registreeritud töötajana alates 14.

septembrist 2018. Maakohus juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et Riigikohus on korduvalt

märkinud, et lapsevanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida

sissetulekut ning lapsevanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal

ei ole sissetulekut või see on liiga väike. Kui hageja sissetulek ja varaline seisund ei võimalda

tal last ülal pidada ilma enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab ta oma

vajadusi piirama ning kasutama enda käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks

ühetaoliselt või leidma uue tasuvama töökoha. Antud juhul on hageja ise loobunud töökohast,

mille eest saadava palgaga oli ta võimeline kõiki lapsi kohtuotsusega väljamõistetud määras

ülal pidama. Hageja ei ole välja toonud põhjuseid, mis piiravad tal sissetuleku hankimist.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2018 otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja juhul, kui kohus

ei vähenda tsiviilasjas nr 2-17-104755 väljamõistetud elatist, määrata, et väljamõistetud elatis

ei ole seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära muutumisega. Hageja palub

jätta menetluskulud kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt oleks maakohus pidanud kindlaks tegema laste

vajadused ja vanemate võimalused ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning hindama, kas elatise

vähendamiseks esineb alus. Varasemas menetluses ei teinud kohus kostjate tegelikke vajadusi

ja kulusid kindlaks, vaid üksnes kinnitas, et arvestab nendega otsuse tegemisel. Kuna maakohus

ei ole kostjate tegelikke vajadusi tuvastanud, ei ole võimalik hinnata, kas kostjate mõistlik

ülalpidamine on saavutatav ka elatise vähendamise korral.

Maakohus on võtnud hagi lahendamisel ebaõigesti arvesse hageja keskmist sissetulekut hagi

esitamise ajal, kuna menetluse kestel on hageja põhipalk vähenenud 669 euroni kuus. Isegi, kui

lähtuda hagi esitamise aja sissetulekust 1003 eurot 32 senti kuus, oleks sellest pärast nelja lapse

ülalpidamiskulude ja hageja eluasemekulude mahaarvamist alles jäänud 114 eurot 68 senti, mis

jääb alla toimetuleku piiri.

Töökoha vahetamise põhjus oli hageja töötasu järjepidev vähenemine endise tööandja juures

hagejast sõltumatutel asjaoludel. Hageja tahe ei olnud suunatud sissetuleku vähendamisele,

vaid soovile luua kasumlik ettevõte, mille tulemina hageja majanduslik olukord paraneks ja ta

saaks maksta kostjatele suuremat elatist. Hageja ei ole elatise maksmisest kõrvale hoidunud

ning on täitnud elatise tasumise kohustust ka siis, kui tema enda toimetulek on sellest tingituna

oluliselt halvenenud. Ülalpidamiskohustuse olemasolu ei peaks välistama vanema

eneseteostusvabadust.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Riigikohtu praktikast tulenevalt puudub kohtul õigus

siduda vähendatud elatist miinimummpalga tõusuga. Elatise sidumine miinimumpalga tõusuga

ohustab oluliselt hageja võimet ennast ja oma lapsi ülal pidada. Hageja enese ülalpidamine on

laste ülalpidamiskohustust täites saanud oluliselt kahjustada. Hageja oli sunnitud loobuma oma

isiklikust eluasemest ning asus elama õe juurde, kus tal on võimalik hoida kulud minimaalsena.

2019. aastal kulub hagejal laste ülalpidamiseks juba 689 eurot 24 senti kuus ja hagejale ei jää

rahalisi vahendeid isegi primaarsete vajaduste rahuldamiseks.

Maakohus ei arvestanud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse

analüüsiga. Riiklikud pere- ja lapsetoetused katavad iga kostja ülalpidamiskulu vähemalt 170

euro ulatuses. Eeldusel, et vanemate panus laste ülalpidamiseks on võrdne, kulub ühe lapse

ülalpidamiseks 489 eurot 10 senti kuus. Hagejalt on juba väljamõistetud summa, mille abil on

võimalik lapsi ülal pidada oluliselt suuremas ulatuses, kui on välja toodud RAKE uuringus.

Hagejale kostjate seadusliku esindaja poolt ühisvara jagamise kokkuleppe alusel makstav

hüvitis 136 eurot 36 senti on mõeldud katma hageja omandiosa kaotust ja hageja ei pea elatise

maksmise kohustust täitma kogu oma vara arvelt. Samuti ei ole hüvitise maksmine muutunud

asjaolu.

Vahetult enne vaidlustatud otsuse tegemist esitas hageja neljas ülalpeetav K.V. hageja vastu

hagi elatise suurendamiseks seadusjärgse miinimummäärani.

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata ning

menetluskulude poolte endi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt juhib hageja esmakordselt tähelepanu sellele, et välja tuleks selgitada

laste vajadused. Laste vajadused on välja toodud tsiviilasjas nr 2-17-104755 ning pole alust

arvata, et need on vähenenud. Lisaks on kostjal I puudest tulenevad lisakulud.

RAKE uuring on tehtud 2012. aastal. Kuue aastaga on elu kallinenud ja lastega seotud kulutused

suurenenud.

Hageja neljanda ülalpeetava K.V. i poolt elatise suurendamise hagi esitamine ei ole alus

kostjatele väljamõistetud elatise vähendamiseks, kuna tsiviilasjas nr 2-17-104755 arvestas

kohus sellega, et hagejal on K.V. i ülalpidamise kohustus.

Hageja on asunud tegelema ettevõtlusega ning see on toonud talle ka vajaliku sissetuleku, kuna

vastasel juhul oleks ta leidnud endale uue töökoha. Hageja ei ole menetluse käigus

avalikustanud oma tegelikke tulusid ja ettevõtluse tulemusi. Hageja on teinud kõik endast

sõltuva, et vähendada enda ametlikku sissetulekut ja enda nimel olevat vara. Ehitusplatsi juhi

keskmine netokuupalk on 1354 eurot ehk kaks korda kõrgem kui hagejal. Hageja on asetanud

end pahatahtlikult olukorda, milles ta kirjeldab end olevat.

Tõendatud ei ole, et hageja ei tuleks pärast elatise tasumist enda ülalpidamisega toime. Hageja

ei ole esitanud enda pangakontode väljavõtteid. Kostjatele teadaolevalt elab hageja küll enda

õele kuuluvas eramus, kuid mitte õe juures, kuna loobus menetluse ajal endale kuuluvast

kinnistust sugulaste kasuks.

Hageja ei vaidlustanud tsiviilasjas nr 2-17-104755 elatise sidumist miinimumpalga tõusuga,

mistõttu ei saa ta sellele käesolevas menetluses tugineda.

Elatise vähendamine 100 euroni kuus oleks lapsi kahjustav ja seaks lapsed suuremasse

vaesusriski.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks

puudub alus. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud

ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

7. Hageja esitas 19. juunil 2018 hagi kolme alaealise lapse ülalpidamiseks makstava elatise

vähendamiseks. Hagi esitamise ajal pidi hageja tasuma laste ülalpidamiseks elatist vastavalt

Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2017 otsusele tsiviilasjas nr 2-17-104755, mis jõustus Tartu

Ringkonnakohtu 2. märtsi 2018 otsusega 5. aprillil 2018. Hageja on kohustatud tasuma elatist

ühe lapse kohta elatist 150 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 31, 9 % Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast kuni laste täisealiseks saamiseni. Maakohus tuvastas, et hagi

esitamise ajal pidi hageja tasuma elatisena lapse kohta 159, 55 eurot kuus, kokku kolmele

lapsele 478,65 eurot kuus. Elatise vähendamise hagi esitas hageja 2, 5 kuud pärast kohtuotsuse,

millega temalt elatis välja mõisteti, jõustumist. Kuigi hageja maksab juba praegu PKS § 101

lg-s 1 sätestatust väiksemat elatist, taotleb hageja jätkuvalt lastele makstava elatise

vähendamist.

8. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et hagi rahuldamiseks tuleb TsMS § 459 lg-st 1

lähtuvalt hinnata, kas hagi esitamise ajaks on maksete suurust või kestvust mõjutavad asjaolud

oluliselt muutunud. Maakohus tuvastas, et selliseid asjaolusid ei ole käesolevas asjas võimalik

tuvastada ning jättis seetõttu hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel, mistõttu puudub vajadus neid põhjendusi

ringkonnakohtu otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Hageja peab elatise vähendamist vajalikuks seetõttu, et alates 2017. aasta detsembrist on

temast saanud oma neljanda lapse K.V. põhiline ülalpidaja, samuti on vähenenud hageja

sissetulek 1178,35 eurolt kuus 1003,32 eurole kuus. Ka saavad kostjad riiklikke lapsetoetusi,

samas kui kostjatele makstav elatis on suurenenud 30 euro võrra. Elatise suuruse igaaastane

tõus ei arvesta hageja sissetulekutega.

Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et maakohus ei ole tuvastanud kostjate

tegelikke vajadusi, mistõttu puudub võimalus hinnata, kas kostjate mõistlik ülalpidamine on

saavutatav ka elatise vähendamise kaudu.

Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus maakohus tuvastas õigesti, et puuduvad

sellised asjaolud, mis 2,5 kuud pärast eelmise kohtulahendi jõustumist tingiks kohtulahendiga

väljamõistetud, seadusega sätestatud minimaalmäärast väiksema, elatise vähendamise, puudus

maakohtul vajadus hinnata kostjate tegelikke vajadusi. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS

§ 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles

ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, Hageja makstav elatis on alla

seadusega sätestatud minimaalmäära ja seega ei saa see eelduslikult kuidagi ületada laste

tavapäraseid vajadusi. Samal põhjusel puudus maakohtul vajadus arvestada Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) analüüsi ja selle pinnalt esitatud hageja

seisukohtadega, sest nimetatud uuringu tulemused olid olemas ja kohtutele teada juba tsiviilasja

nr 2-17-104755 menetlemise ajal. Riiklikke lapsetoetusi said kostjad ka varasema menetluse

ajal ja nendega on kohtud miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmisel juba arvestanud.

10. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja töötasu kõikumised ja hageja

töökoha vahetus ei ole sellised asjaolud, mis tooksid kaasa seadusega kehtestatud

minimaalmäärast veelgi väiksema elatise maksmise. Hageja ise otsustas lõpetada tööleping ja

alustada ettevõtlusega ning selline otsustus ei tohi kahjustada alaealiste laste huve. Valides

vahendeid ja viise sissetuleku hankimiseks, peab vanem alati arvestama ka alaealiste laste

ülalpidamiskohustusega. Ka hageja ise märgib, et ettevõtluses on tema eesmärgiks tulu

teenimine, mille arvelt paraneks ka hageja majanduslik võimekus, mistõttu ei saa ettevõtlusega

alustamise tõttu olla põhjendatud lastele makstava elatise vähendamine. Ringkonnakohus

juhindub siinjuures Riigikohtu pikaaegsest praktikast. Näiteks asjas nr 2-16-2343/41 on

Riigikohus leidnud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust

oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on

lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane

lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek

on liiga väike (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

11. Asjas puudub vaidlus, et lisaks kostjatele on hagejal kohustus pidada ülal ka oma neljandat

last, kuid ka nimetatud asjaolu oli kohtule teada ja arvestatud lahendi tegemisel tsiviilasjas

nr 2-17-104755. Siinjuures ei ole olulist tähendust neljanda lapse elukohal, sest vanemal on

alaealise lapse ülalpidamiskohustus sõltumata lapse igakordsest elukohast. Asja materjalide

ning apellatsioonkaebuse kohaselt on neljanda lapse K-T. V elukoht käesoleva asja

menetlemise ajal ka muutunud. Kui hagi esitamise ajal elas K-T. V hageja juures, siis alates

septembrist 2018 asus ta elama kutsekooli ühiselamusse ja on esitanud hagi elatise

suurendamise nõudes hageja vastu. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et neljanda lapse

ülalpidamise vajadus ja ülalpidamisega seotud asjaolud oleksid oluliselt muutunud võrreldes

tsiviilasjas nr 2-17-104755 kohtulahendi tegemise ajaga.

12. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks rahuldada ka hageja alternatiivset taotlust lõpetada

elatise suuruse automaatne suurenemine, määrates, et hagejalt välja mõistetud elatis ei ole

seotud

Vabariigi

Valitsuse

poolt

kehtestatud

töötasu

alammäära

muutumisega.

Ringkonnakohus rõhutab veelkordselt, et käesoleva hagi (ka alternatiivses osas) rahuldamise

eelduseks oleks asjaolude tuvastamine, mis võrreldes tsiviilasjas nr 2-17-104755 otsuse

tegemise ja jõustumise ajaga oleks oluliselt muutunud. Kuna kohtud ei ole selliseid asjaolusid

tuvastanud, siis puudub õiguslik alus vähendada tsiviilasjas nr 2-17-104755 välja mõistetud

elatise suurust ka hageja taotletud alternatiivsel viisil ja lõpetada seos Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud töötasu alammäära muutumisega.

13. Maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis

asus 19. aprilli 2016. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-185-15 (p 14) seisukohale, et TsMS § 405

lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu

hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu

harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba

sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete

kogusummat. Seega saab TsMS § 405 lg 1 tähenduses lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja,

milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (Riigikohtu 16. juuni 2016

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16).

Praeguses asjas palus hageja vähendada kostjatele makstavat elatist 150 eurot kuus, kuid mitte

vähem kui 31,91 % Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast 100 euroni kuus

lapse kohta alates hagi esitamisest 19. juunil 2018 kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Kostjad

olid hagi esitamise ajal 7, 10 ja 12 aastat vanad. Arvestada tuleb väljamõistetud elatise ja

taotletava elatise vahet ja korrutada see kuude arvuga, mis on jäänud kostjate täisealiseks

saamiseni. Seega on hageja nõude koguväärtus selgelt suurem kui TsMS § 405 lg 1 esimeses

lauses sätestatud varalise nõude ülempiir. Jättes arvestamata Riigikohtu ülalviidatud seisukoha,

on maakohus ekslikult leidnud, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

tähenduses. Nimetatud maakohtu poolne menetlusõiguslik eksimus ei ole aga viinud maakohut

ebaõige lahendini.

14. Ringkonnakohus jätab hageja kaebuse rahuldamata, mistõttu tuleb kooskõlas TsMS § 171

lg-ga 1 jätta kõik menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kostjatel hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks