2-16-2978/81 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-2978

Tsiviilasi

XX hagi Tallinna linna vastu pärandist loobumise

kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 22. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Deivi Vaht

Kostja (vastustaja): Tallinna linn (Tallinna

Linnavaraameti kaudu), lepinguline esindaja Inge

Lumiste

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 4. veebruaril 2019, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 22. novembri 2017 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada.

2. Tunnistada kehtetuks XX 7. mai 2013 loobumine YY pärandist.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Kõik senised menetluskulud jätta kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (7)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 25. veebruaril 2016 Harju maakohtule hagi Tallinna linna (Tallinna

Linnavaraameti kaudu, kostja) vastu, milles palus tunnistada enda 7. mai 2013 pärandist

loobumise avaldus kehtetuks.

Hageja väitel:

-

suri 1. veebruaril 2013 hageja vanaema YY (pärandaja), kelle seadusjärgsed pärijad

olid hageja ja CC;

-

hageja loobus notariaalselt tõestatud avaldusega pärandist 7. mail 2013, sest ta ei

soovinud koos võimalike arvukate võõraste seadusjärgsete pärijatega pärandvara

jagama hakata. Notar ei teavitanud hagejat testamendi olemasolust. Hageja loobus

pärandist seadusjärgse, mitte testamendijärgse pärijana;

-

kostjale väljastati pärandaja pärimisõiguse tunnistus 3. aprillil 2014;

-

notar tõestas 30. detsembril 2015 hageja pärandist loobumise tühistamise avalduse, kus

hageja märkis, et ta ei olnud pärandist loobumisel teadlik, et tema kasuks oli tehtud

testament ning pärandajal oli õigus Tallinnas XXX asuvale korteriomandile (edaspidi

„korter“). Hageja sai sellest teada 2015. aasta detsembris;

-

hageja loovutas 30. detsembril 2015 notariaalse lepinguga kõikvõimalikud pärandiga

seotud nõuded SS-le;

-

täiendavalt märkis hageja, et kuna pärandajal ei olnud testamendi tegemise ajal muud

vara peale korteri, tuleks testamenti tõlgendada selliselt, et pärandaja soovis hageja ja

CC nimetada enda pärijateks, mitte annakusaajaiks.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

pärandaja kinkis eluajal, 13. novembril 2003 korteri EE-le (kingisaaja). Pärandajale

määrati piiratud teovõime tõttu 29. detsembril 2008 eestkostja. Pärandaja esitas

8. mail 2009 hagi, milles palus tuvastada korteri kinkelepingu tühisuse tema piiratud

teovõime tõttu ja tagastada korter. Seda nõuet arutati tsiviilasjas nr 2-09-20960.

Pärandaja täpsustas oma nõuet ning palus korteriomandi tagastamise asemel korteri

eest hüvitist 70 302,81 eurot, sest selgus, et kingisaaja oli 12. veebruaril 2010 korteri

võõrandanud. Pärast pärandaja surma astus menetlusse kostja kui pärimise teel hageja

üldõigusjärglane ja suurendas nõuet 99 000 euroni. Viidatud asjas jõustus

29. juulil 2015 otsus, millega tuvastati korteri kinke- ja asjaõiguslepingu tühisus

pärandaja piiratud teovõime tõttu ja mõisteti kostja (pärija) kasuks välja 99 000 eurot;

-

hageja nõue praeguses tsiviilasjas ei vääri õiguskaitset, sest hagi esitamise eesmärk on

vabastada kingisaaja Tallinna linnale 99 000 euro tasumise kohustusest. Hageja

praegune lepinguline esindaja oli varasemas tsiviilasjas kingisaaja esindaja. Hageja on

pärandiga seotud nõuded loovutanud SS-le, kes elab esindajale kuuluvas eluruumis;

-

pärimisseaduse (PärS) § 123 lg-s 2 sätestatud pärandist loobumise tühistamise

eeldused ei ole täidetud, sest pärandaja ei nimetanud hagejat 2. juulil 2001 tehtud

notariaalselt tõestatud testamendis pärijaks, vaid määras talle annaku. Testamendis

sisaldus annakukorraldus, sest korter ei olnud pärandaja ainus vara: ta sai pensioni,

lisaks oli tal vallasasju ja raha. Kuna hageja ei olnud testamendijärgne pärija, vaid

üksnes annakusaaja, siis ei saanud ta olla eksimuses selles, kas pärib seaduse või

testamendi alusel. Seadusjärgne pärimisõigus ei mõjuta hageja õigusi annakusaajana.

3 (7)

Pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks ei anna alust ka see, et hageja

ei teadnud pärandvara koosseisu või pärijate ringi, ta oleks saanud seda notarilt küsida;

-

hageja ei tõendanud, et ta sai eksimusest teada mitte varem kui kuus kuud enne hagi

esitamist, st hageja ei järginud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p-s 2

sätestatud tähtaega. Pole usutav, et hageja sai testamendist teada alles 2015. aastal.

Notar teadis testamendist enne seda, kui hageja pärandist loobumise avalduse tegi, ja

sellekohane teade avaldati ka Ametlikes Teadaannetes (edaspidi „AT“).

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 22. novembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks

edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas, et 2. juulil 2001 tegi pärandaja notariaalselt tõestatud testamendi,

pärandaja suri 1. veebruaril 2013 ja 7. märtsil 2013 hageja loobus pärandaja pärandist.

Loobumisavaldusest nähtub, et hagejale pole teada, et pärandaja oleks teinud testamendi.

Pooled ei vaidle, et hageja loobus pärandist ja pärandaja pärand on üle läinud kostjale.

3.2. Pooled vaidlevad, kuidas tõlgendada testamendis sisalduvaid korraldusi ja kas hageja

saab pärandist loobumise kehtetuks tunnistada eksimuse tõttu. Pärandaja 2. juuli 2001

testamendi tõlgendamisele tuleb kohaldada PärS § 28–34 (PärS § 181 lg 2), lähtudes testaatori

tegelikust tahtest. Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal ehk 1. veebruaril 2013

kehtinud õigust (PärS § 180). Pärandist loobumise saab kehtetuks tunnistada eksimuse tõttu

vaid juhul, kui pärija oli eksimuses selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu

järgi (PärS § 123 lg 2).

3.3. Maakohus tuvastas, et hagejale ja CC-le oli testamendis määratud annakuna korter ja

tegemist ei ole pärija nimetamise korraldusega. Testamendi järgi määras pärandaja annakuna

korteri nr 40 koos vastava osaga elamust (ka korteri või korterihoonestusõiguse) asukohaga

Tallinnas Rävala pst 7 võrdsetes mõttelistes osades CC-le ja hagejale.

Testamenti tuleb tõlgendada nii, et selles tehti hageja kasuks annakukorraldus korterist poole

suuruse mõttelise osa saamiseks, sest testamendis tegi pärandaja korraldusi vaid korteri kohta,

mitte kogu vara või vara osa kohta. Testamendist ei nähtu muid isikuid. On tõendatud, et

pärandajale kuulus testamendi tegemise ajal muud vara, nt raha, sest ta sai pensioni. Vaid

annakukorralduse tegemine ei olnud praktikas erandlik. Pärandaja soov teha just

annakukorraldus, on eluliselt usutav, et välistada korteri üleminek esimese järjekorra pärijatele

ja kaitsta lapselaste huve.

Seega oli hageja annakusaaja, mitte testamendijärgne pärija. Kuna ta oli vaid annakusaaja, ei

saanud ta olla PärS § 123 lg 2 mõttes eksimuses selles, kas ta pärib seaduse või testamendi

alusel. Asja lahendamise seisukohalt ei ole olulised asjaolud, mis käivad varasema kinkelepingu

tühisusega seotud kohtuvaidluse või pärandajale eestkostja määramise kohta, ega ka see, millal

hageja sai testamendist teada.

3.4. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks ei arutanud maakohus pooltega piisavalt vaidlusaluseid asjaolusid ja tugines asja

lahendamisel üllatuslikult PärS §-le 56 (annaku mõiste), mille kohaldamise eeldused jäid

eelmenetluses nõuetekohaselt tuvastamata. Maakohus ei arutanud pooltega, kuidas tuleks

4 (7)

tõlgendada testamenti ja tõlgendas seda mõlemast poolest erinevalt, tehes seda viisil, mis ei

taganud põhjenduste jälgitavust. Hageja sai menetluse kestel antud kohtu selgitustest aru, et

vaidluse peamine raskuskese oli küsimusel, millal sai hageja testamendist teada ja kohus oli

seisukohal, et hageja oli testamendijärgne pärija. Samas nentis maakohus alles otsuses, et asja

lahendamisel ei omanud tähtsust, millal sai hageja testamendist teada.

4.2. Teiseks, vaatamata testamendi sõnakasutusele, ei olnud hageja mitte annakusaaja, vaid

pärija, sest pärandajal ei olnud muud vara peale korteri. Pelgalt pensioni saamine ei tõenda, et

pärandajal oli muud vara. Õigus vanaduspensionile ei ole pärandatav õigus. Ka ei olnud eluliselt

usutav, et pärandaja soovis lastelastele jätta annaku. Kuna hageja oli testamendijärgne pärija,

kuid pärandist loobumisel hageja seda ei teadnud, olid PärS §-s 123 nimetatud eeldused

täidetud ja hagi tuli rahuldada.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

EDASINE MENETLUS

6. Ringkonnakohus jättis 30. mai 2018 otsusega maakohtu muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Hageja kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus 24. oktoobri 2018 otsusega

(edaspidi „Riigikohtu otsus“) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uuesti

läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja uue

otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja kannab kõik senised

menetluskulud.

8. Hageja esitas nõude pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks. Sisuliselt

taotleb ta pärandaja pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist PärS § 123 lg 1 alusel. Viidatud

sätte kohaselt võib kohus tunnistada mh pärandist loobumise kehtetuks, kui esineb mõni TsÜS

§ 92 (eksimus), § 94 (pettus) või § 96 (ähvardus ja vägivald) alustest. Hageja tugineb

eksimusele, mis PärS § 123 lg 2 tõttu saab seisneda üksnes selles, kas ta pärib seaduse,

testamendi või pärimislepingu järgi.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena testamendi tegemise ja selles sisalduva

korralduse („Mina YY, määran annakuna minu omandis oleva korteri nr 40 (nelikümmend) koos

vastava muu osaga elamust (ka korteriomandi või korterihoonestusõiguse) asukohaga

Tallinnas XXX (X), võrdsetes mõttelistes osades CC’le, sündinud XX.XX.XXXX. a ja XX’le,

sündinud XX.XX.XXXX.“ ;I kd tl 17), pärandaja surma, hageja avalduse pärandist loobumiseks

(I kd tl 7–8), kostjale pärimisõiguse tunnistuse väljastamise (I kd tl 9–10) ja hageja avalduse

pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks (I kd tl 11–12). Neist saab ringkonnakohus

kaebuse lahendamisel lähtuda.

9.2. Lisaks ei ole pooltel vaidlust, et testamendiga soodustatud isikud (hageja ja CC) on

pärandaja lapselapsed. Pärandaja kohta koostatud ekspertiisiakti järgi oli pärandajal kaks

poega, kellest üks oli suundunud Venemaale ja võis seal ka surra. Teine poeg tapeti

2000. aastal. CC on Venemaal elanud poja poeg ja hageja teise poja tütar (II kd tl 34–35).

Pooled ei toonud esile, et pärandaja oleks testamendi tegemise ajal teadnud oma muudest

sugulastest ja võimalikest pärijatest. TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka need asjaolud võtta

vaidluse lahendamisel aluseks.

5 (7)

9.3. Nagu märgitud Riigikohtu otsuse p 10 teises lõigus, vaidlevad pooled selle üle, kas

täidetud on PärS § 123 lg 2 eeldused, et hageja saaks pärandist loobumise kehtetuks tunnistada,

ning selle üle, kas testamendis sisalduv korraldus, millega testaator jättis hagejale ja CC-le

korteri võrdsetes mõttelistes osades, on annakukorraldus PärS § 56 lg 1 mõttes või pärija

nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes.

9.4. Riigikohtu otsuse p-des 25 ja 28 sisalduvate juhiste järgi tuleb ringkonnakohtul esmalt

tuvastada testamendi tõlgendamiseks olulised asjaolud ja nende alusel anda pärandaja

korraldusele õiguslik hinnang (järgnevas p 10) ning seejärel vajaduse korral kontrollida

pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamise eeldusi (p 11).

10. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et pärandaja tegi 2. juuli 2001 testamendis

pärijate nimetamise korralduse, ja põhjendab seda järgmiselt.

10.1. Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks

pärandi kohta korraldusi (PärS § 19 lg 1). Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on

testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest (PärS § 39 lg 1).

Kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud

varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja

annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt

annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue,

kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve (PärS § 56 lg-d 1 ja 2). Sarnaselt olid pärija ja

annakusaaja mõisted sätestatud ka vaidlusaluse testamendi tegemise ajal kehtinud seaduses

(enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 37 ja § 54 lg 1, vt Riigikohtu otsuse p 12 esimene lõik).

10.2. Tuvastamaks, kas hageja on pärija või annakusaaja, tuleb testamenti tõlgendada. PärS

§ 181 lg 2 järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2009 tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks

kehtiva seaduse §-de 28–34 sätteid. PärS § 28 järgi lähtutakse testamendi tõlgendamisel

testaatori tegelikust tahtest. Kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, ei tule lähtuda

objektiivse kolmanda isiku vaatepunktist, vaid tõlgendamise teel tuleb välja selgitada testaatori

subjektiivne tahe (Riigikohtu otsuse p 14). Testaatori tegeliku tahte väljaselgitamine, selleks

korralduste tõlgendamine ja nende õigusliku olemuse hindamine on vajalik ka siis, kui testaator

on teinud notariaalselt tõestatud testamendi või kasutanud korralduste sõnastamisel

õigusmõisteid. Asjaolu, et korraldused on vormistatud notariaalselt või õigusmõisteid

kasutades, ei tähenda, et lähtuda saaks üksnes korralduste tekstist. Korralduse olemusele tuleb

anda õiguslik hinnang, milleks tuleb hinnata korralduse sisu, mitte pelgalt testaatori

sõnakasutust (ibid p 17 esimene lõik).

10.3. Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise

aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori

subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust korteri hilisem

kinkimine ega sellest tingitud kohtuvaidlus. Eelistada tuleb tõlgendust, mis võimaldab testaatori

korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele

testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku

mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori

sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis

testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad (Riigikohtu

otsuse p 18 ja p 19 esimene lõik).

10.4. Seaduse tekst toob annaku ja pärija erisusena peamiselt välja selle, et pärija nimetamise

korraldusega jätab testaator isikule kogu oma vara või mõttelise osa sellest, samas kui

annakukorraldusega saab soodustatud isik üksnes teatud varalise hüve. See aga ei tähenda, et

korraldusele õigusliku hinnangu andmisel saaks piirduda vaid selle analüüsimisega, kas

testaator on jätnud varaesemed kindlaks määramata või need korralduses nimetanud. Seda eriti

juhtudel, mil pärandajale kuulubki peamiselt vaid üks väärtuslikum varaese. Korraldusele tuleb

6 (7)

õiguslik hinnang anda, arvestades erinevaid kriteeriume koostoimes. Nendeks kriteeriumiteks

on käesoleval juhul eelkõige küsimused, kas pärandaja soovis teha korralduse kogu oma vara

või sellest osa kohta ning kas pärandaja nägi soodustatud isikut pärijana või üksnes isikuna,

kellele ta soovib anda nõude pärijate vastu (Riigikohtu otsuse p 20, hinnatavate kriteeriumite

kohta p 21).

10.5. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tõendatud ei ole pärandajal testamendi tegemise

ajal muu olulise vara olemasolu peale korteri. Ka kostja on 29. novembri 2018 seisukohas

nõustunud, et korter moodustas olulisema osa pärandvara väärtusest. Krediidiasutuste teadete

kohaselt ei olnud pärandajal hoiuseid (II kd tl 44–49). See on kooskõlas asjaoluga, et pension

väljastati pärandajale kojukande teel (I kd tl 108). Sotsiaalkindlustusameti teate järgi oli

pensioni suurus testamendi tegemise ajal 1 531 krooni ( ≈ 98 eurot, II kd tl 50), mis eeldatavasti

kulus igapäevaste kulude katteks. Muu vara kohta pooled tõendeid ei esitanud. Eluliselt on

usutav kostja väide, et korteris oli ka igapäevaseks eluks vajalikke vallasasju, aga nende väärtus

ei olnud korteriga võrreldes oluline. Konkreetsete vallasasjade olemasolu ja pärandajale

kuulumist, samuti nende väärtust pole kostja selgelt esile toonud ega tõendanud.

10.6. Samuti on põhjendatud hageja seisukoht, et pärandaja soovis näha hagejat ja CC kui

lapselapsi oma kogu vara pärijatena. Vaidlustamata asjaoludel oli pärandajal kaks poega ja talle

teadaolevalt kummalgi neist omakorda üks laps. Eestis elanud poeg oli surnud eelmisel aastal

enne testamendi tegemist, aga Venemaal elanud poja surmas ei tarvitsenud pärandaja olla

kindel. Samas puudus tal kontakt oma pojaga. Kostja nõustus 29. novembri 2018 seisukohas,

et pärandaja ei teadnud täpselt, kes on tema seadusjärgsed pärijad. Sellises olukorras ei saa

pärandaja tahteks pidada anda lapselastele üksnes nõudeõigus võimalike pärijate vastu, kelleks

võib olla Venemaal olev poeg või mõni muu pärandajale teadmata isik. Samuti ei ole annaku

määramine lapselastele soodsam võrreldes pärimisega. Niisuguses olukorras tuleb eelistada

tõlgendust, mille järgi pärandaja tahe oli testamendi tegemisega kõrvaldada ebaselgus pärimises

ja nimetada oma lapselapsed pärijateks.

10.7. Eelnevast tuleneb, et pärandaja tegi testamendis korralduse oma ainsa olulise varaeseme

kohta ja soovis testamendiga soodustatud isikuid pigem näha oma üldõigusjärglastena. Sellest

järeldub tervikuna, et ta soovis teha pärijate nimetamise korralduse. Selline tõlgendus

võimaldab pärandaja korraldust võimalikult suurel määral ellu viia ja saavutada neid õiguslikke

tagajärgi, millele tema tahe oli suunatud.

11. Pärandist loobumise kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud.

11.1. PärS § 123 lg 2 on erinorm TsÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu

tühistamise üldreegleid. PärS § 123 lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele

tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu

kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab

eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi

või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust

avalduse kehtetuks tunnistamiseks. PärS § 121 kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne

loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi

sisu kohta (Riigikohtu otsuse p 27).

11.2. Pärandist loobumise avalduse (I kd tl 7–8) kohaselt loobus hageja 7. mail 2013 pärandist

esimese järjekorra seadusjärgse pärijana ja tal puudusid sel ajal andmed nii pärandvara

koosseisu kui ka võimalike testamentide kohta. Tunnistaja SS ütlustest (I kd tl 165) nähtub, et

veel ka 2015. aastal ei teadnud hageja vanaema testamendist, sama kinnitas hageja ise vande

all antud seletuses (I kd tl 165–166). Kuigi pärandaja pärimisasja menetlev notar avaldas

6. mail 2013 teate AT-s, milles viidati ka testamendile (I kd tl 67), siis ei saa sellest järeldada,

et hageja oli teate sisust teadlik. Puuduvad andmed ja tõendid selle kohta, et notar oleks hagejat

pärimisest või testamendist teavitanud. Loobumisavalduses märkis hageja, et ta sai pärandaja

7 (7)

surmast teada 26. aprillil 2013 CC käest. Seega oli hageja pärandist loobumise ajal eksimuses,

arvates end pärivat seadusjärgse pärijana. See eksimus oli oluline TsÜS § 92 lg 2 tähenduses,

sest hageja selgituste kohaselt ajendas teda pärandist loobuma just soov vältida pärandi jagamist

teadmata hulga teiste pärijatega. Teades testamendist ja ainult kahe pärija nimetamisest, ei oleks

hagejaga sarnane mõistlik isik samasuguses olukorras pärandist loobunud.

11.3. Ringkonnakohus tuvastas eelmise p 10 alapunktides, et hagejal oli õigus pärida

testamendi järgi. Kirjeldatud eksimust ei välista võimalik täiendav eksimus pärandavara

koosseisus ega ka hilisem teadasaamine kostja kasuks korteri omandi eest hüvitise

väljamõistmisest. Samuti ei oma selle hindamisel tähtsust hageja hilisemad tehingud, sh

kokkulepped SS-ga. TsÜS § 92 lg 2 ja PärS § 123 lg 2 eeldused on niisiis täidetud ja hageja

võib taotleda loobumise kehtetuks tunnistamist.

11.4. Hageja avaldas pärandist loobumise tühistamise tähtaegselt. Tunnistaja SS ütluste (I kd

tl 165), tema ja hageja vestluse väljavõtte (I kd tl 92, 100) ning hageja vande all antud seletuse

(I kd tl 165–166) järgi sai hageja testamendist teada 2015. aasta lõpus. Varasemat teadasaamist

pole kostja tõendanud (vt ka eespool p 11.2). Pärandist loobumise avalduse tühistamise

avalduse tegi hageja 30. detsembril 2015, st TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 ette nähtud kuuekuulise

tähtaja jooksul.

11.5. Kokkuvõtvalt oli hageja pärandist loobudes eksimuses pärimise aluse osas (PärS § 123

lg 2), see eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2) ja ta avaldas tähtaegselt pärast eksimusest

teadasaamist, et soovib loobumise tühistada (TsÜS § 99 lg 1 p 2). Seega tuleb hagi rahuldada.

12. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus pärandaja pärandist loobuda või see vastu

võtta kolme kuu jooksul alates päevast, mil jõustus kohtuotsus, millega tunnistati tema

pärandist loobumine kehtetuks (PärS § 123 lg 3, § 119 lg 1, vt ka Riigikohtu otsuse p 29).

13. Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude

jaotus ei sõltu sellest, kas hagejal on tekkinud kohustus need kulud kanda, seda väidet saab

käsitleda kulude rahalise kindlaksmääramise käigus. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest

märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS

§ 174 lg 4 järgi määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm