2-17-8148/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-8148

Tsiviilasi

S OÜ hagi XX vastu 29 968 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 23. augusti 2018 otsus

Kaebuste esitajad, liigid ja

hinnad

S OÜ apellatsioonkaebus, mille hind on 14 040,25 eurot

XX apellatsioonkaebus, mille hind on 11 059,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: S OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad advokaadid Tauno Tark ja Rahel Behrsin

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 4. veebruaril 2019, millel osalesid

vandeadvokaadid Margus Kiir ja Tauno Tark

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23. augusti 2018 otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati

summat 3 240 eurot ületavas osas, samuti seda ületavalt summalt arvestatud viivise

osas ning menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ülejäänud

osas jätta sama otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täiendavalt rahuldamata

7 000 euro ja sellelt summalt arvutatud viivise saamiseks. Menetluskuludest

maakohtus jätta 11% kostja kanda ja 89% hageja kanda ning määrata need

rahaliselt kindlaks vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus

sõnastuses märgitule.

3. Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

4. Hageja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jätta hageja kanda. Kostja

apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest jätta 11% kostja kanda ja 89% hageja

kanda. Määrata hüvitatavad ringkonnakohtu menetluskulud rahaliselt kindlaks

vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

2 (11)

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt XX-lt hageja S OÜ kasuks kahjuhüvitis 3 240 eurot.

3. Välja mõista kostjalt XX-lt hageja S OÜ kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras kahjuhüvitiselt summas 3 240 eurot alates

24. maist 2017 kuni kahjuhüvitise summa tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

3 240 eurot.

4. Määrata kindlaks kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu maakohtus summas

4 160 eurot (õigusabikulu), millest hagejal tuleb kostjale hüvitada 3 702,40 eurot.

5. Määrata kindlaks hageja vajalik ja põhjendatud menetluskulu maakohtus summas

3 460 eurot (sh riigilõiv 1 000 eurot ja õigusabikulu 2 460 eurot), millest kostjal tuleb

hagejale hüvitada 380,60 eurot.

6. Määrata kindlaks kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu ringkonnakohtus

summas 2 452,50 eurot, millest 1 649,75 eurot on kostja kaebusega seonduv (sh

riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulu 1 049,75 eurot) ning 802,75 eurot (õigusabikulu)

hageja kaebusega seonduv menetluskulu. Ringkonnakohtu menetluskulust tuleb

hagejal kostjale kokku hüvitada 2 271,03 eurot.

7. Määrata kindlaks hageja vajalik ja põhjendatud menetluskulu ringkonnakohtus

summas 2 270 eurot, millest 1 550 eurot on hageja kaebusega seonduv (sh riigilõiv

650 eurot ja õigusabikulu 900 eurot) ning 720 eurot (õigusabikulu) kostja kaebusega

seonduv menetluskulu. Ringkonnakohtu menetluskulust tuleb kostjal hagejale

kokku hüvitada 79,20 eurot.

8. Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohustused menetluskulude hüvi-

tamisel (resolutsiooni punktid 4 – 7) ja selle tulemusena mõista hagejalt S OÜ-lt

kostja XX kasuks välja 5 513,63 eurot.

9. Kohtuotsuse

jõustumisel

kanda

E OÜ

poolt

28. märtsil 2018

Rahandusministeeriumi kontole S OÜ eest menetluskulude tagatisena tasutud

3 000 eurot XX arvelduskontole, mille andmed tuleb XX-l täiendavalt kohtule

esitada.

10. Välja mõista S OÜ-lt XX kasuks viivis protsendina hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (5 513,63 eurot) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3 (11)

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. S OÜ (hageja) esitas 24. mail 2017 Harju maakohtule hagi XX (kostja) kui I OÜ ja H OÜ

(edaspidi koos „ühingud“) endise juhatuse liikme vastu kahju 29 968 euro hüvitamise ja alates

hagi esitamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga viivise

nõudes.

Hageja põhinõue koosnes järgmistest osasummadest:

(1) 14 968 eurot oli I OÜ kassas 31. detsembril 2013 olnud raha, mida kostja ei ole

tagastanud, sh 8 240 eurot ühingu pangakontolt 3. maist – 30. septembrini 2012

kostjale välja makstud raha;

(2) 2 000 eurot H OÜ pangakontolt 10. mail 2011 kostjale välja makstud raha;

(3) 13 000 eurot H OÜ pangakontolt 8. märtsil ja 18. juulil 2012 kostja ja YY (edaspidi

„endine abikaasa“) ühiselt võetud rahast.

Hageja väitel:

-

kostja oli hageja juhatuse liige 3. veebruarist 2010 – 14. aprillini 2015, H OÜ juhatuse

liige 18. novembrist 2009 – 8. aprillini 2015 ja I OÜ juhatuse liige 6. jaanuarist 2010 –

8. aprillini 2015;

-

hageja ja I OÜ ainuosanik on ja oli H OÜ, mille osa kuulub endisele abikaasale;

-

perioodil 1. jaanuar 2012 – 31. detsember 2013 võttis kostja I OÜ pangakontolt enda

valdusesse 8 240 eurot. Sama ühingu 2012. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli

31. detsembril 2011 raha kassas 2 507 eurot ja 2013. aasta aruande kohaselt

18 840 eurot. Sellest summast 1 365 eurot oli endise abikaasa valduses. Seega on kostja

valduses I OÜ raha 14 968 euro ulatuses ( = 18840 – 1365 – 2507). Kostjal on

kohustus seoses ametiaja lõppemisega raha tagastada;

-

kostja võttis 10. mail 2011 enda valdusesse H OÜ pangakontolt sularaha 2 000 eurot.

Kostja ja endine abikaasa võtsid 8. märtsil 2012 enda valdusesse sama ühingu

pangakontolt 24 000 eurot. See võeti pangakontolt koos ning 12 000 eurot jäi endise

abikaasa valdusesse ja 12 000 eurot kostja valdusesse. Lisaks võtsid nad koos

18. juulil 2012 enda valdusesse kontolt 2 000 eurot, millest 1 000 eurot jäi endise

abikaasa ja 1 000 eurot kostja valdusesse. H OÜ 2013. aasta majandusaasta aruande

kohaselt pidi 31. detsembri 2013 seisuga olema kassas 30 803 eurot. Kostja valduses

on H OÜ raha vähemalt 15 000 eurot ( = 2000 + 12000 + 1000);

-

ühingud loovutasid 19. mail 2017 kõik nõuded kostja vastu hagejale.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostjal puudub 14 968 euro suurune võlg I OÜ ees. Nõue on tõendamata, sest aasta

bilansiga ei saa tõendada väidetavalt sularaha väljavõtmisega tekkinud kahju;

-

I OÜ pangakonto väljavõttest 2012. – 2013. aastal nähtub, et kostja võttis välja

8 240 eurot. Ülejäänud 6 728 euro osas ( = 14968 – 8240) on hagi tõendamata. Hageja

väidetav 8 240 euro suurune nõue on aegunud. Isegi, kui aegumise osas kuulub

kohaldamisele 5-aastane aegumistähtaeg, on hageja nõue aegunud 5 000 euro osas;

-

I OÜ kontolt välja võetud raha on kasutatud sama ühingu huvides. Kõik sularaha

väljavõtmised olid endiste abikaasade ja juhatuse liikmete poolt kooskõlastatud. I OÜ

aktsepteeris kostjapoolset sularaha väljavõtmist, kuna endine abikaasa võttis ka ise

samamoodi sularaha I OÜ kontolt välja;

-

kostjal puudub 15 000 euro suurune võlg H OÜ ees. Kogu selle ühingu kontolt võetud

raha läks endise abikaasa valdusesse. Ka see nõue on aegunud;

4 (11)

-

väidetava 29 968 euro suuruse kahjunõude eeldused on täitmata ja tõendamata. Raha

võtmine ühingu kontolt ei ole juhatuse liikme kohustuse rikkumine. Hageja peab

põhjendama ja tõendama, millist konkreetset juhatuse liikme kohustust kostja rikkus;

-

hagejal puudub ka nõue VÕS § 626 lg 1 alusel;

-

ühingute väidetav kahjunõue on tekkinud neist endist tulenevatel asjaoludel, mistõttu

tuleb nõuet vähendada nullini või kohtu äranägemisel. Endisel abikaasal olid ühingute

juhatuse liikmena kõik võimalused takistada tehingute tegemist, mida ta ei teinud.

Äärmiselt ebaõiglane on kohustada kostjat tasuma hüvitist olukorras, kus ühingute

praegune juhatuse liige võttis koos kostjaga ühingutest sularaha ning ühingud kiitsid

sularaha väljavõtmised heaks ja olid teadlikud, et raha kasutati nende huvides. Samuti

tuleb kahjunõude vähendamisel arvestada endise abikaasa ja kostja vahelisi suhteid;

-

hageja ega ühingute raamatupidamisdokumendid ei ole kostja valduses.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 23. augusti 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 10 240 eurot ning sellelt summalt viivise alates hagi esitamisest.

3.1. Maakohus tuvastas, et kostja oli:

-

ajavahemikul 3. veebruar 2010 – 14. aprill 2015 hageja juhatuse liige;

-

ajavahemikul 18. november 2009 – 8. aprill 2015 H OÜ juhatuse liige;

-

ajavahemikul 6. jaanuar 2010 – 8. aprill 2015 I OÜ juhatuse liige.

3.2. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 3 järgi ei ole nõue aegunud. Aegumistähtaeg hakkas

kulgema, kui sai teatavaks, et kostja pole raha tagastanud, st ajal, mil ühingute juhatuse

ainuliikmeks sai endine abikaasa – vastavalt 14. aprillil 2015 ja 8. aprillil 2015.

3.3. ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja

hoolsusega ja lg 2 kohaselt vastutama tekitatud kahju hüvitamise eest. Juhatuse liige vabaneb

vastutusest, kui tõendab, et täitis kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest

või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja

olema juriidilisele isikule lojaalsed.

I OÜ konto väljavõttest nähtub, et 3. maist 2012 – 30. septembrini 2013 tehti kostjale

väljamakseid 8 240 eurot. H OÜ tegi kostjale 10. mail 2011 väljamakse 2 000 eurot. Kokku sai

kostja ühingute arvelt 10 240 eurot, mida ta ei tagastanud ega tõendanud, et kasutas raha

ühingute huvides. Seda pidas maakohus eelmises lõigus kirjeldatud kohustuste rikkumiseks,

millest järeldas, et hageja nõue 10 240 euro ulatuses on põhjendatud.

Majandusaasta aruanne ei tõenda äriühingu nõuet juhatuse liikme vastu. Seda enam, et I OÜ

juhatuse liikmed olid 2013. aastal nii endine abikaasa kui ka kostja. Kuigi kostja allkirjastas ja

edastas registripidajale 2013. aasta majandusaasta aruande, ei tähenda see, et aruandes märgitud

sularaha on kostja valduses. Seega ei ole tõendatud, et kostja tekitas kahju 14 968 eurot.

H OÜ arveldusarvelt võeti 8. märtsil 2012 kaks korda 12 000 eurot, millest mõlema saamist on

tõendanud allkirjaga endine abikaasa ja kostja ning raha saajaks on märgitud mõlemal juhul

endine abikaasa. Lisaks teostati sama ühingu arvelt 18. juulil 2012 sularaha väljamakse

summas 2 000 eurot, mille allkirjastasid endine abikaasa ja kostja ning raha saajaks märgiti

endine abikaasa. Seega on tõendatud, et kokku 26 000 euro saaja on endine abikaasa, mitte

kostja. Neil kaalutlustel ei ole hageja 13 000 euro suurune nõue põhjendatud.

Kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks ei ole edukas. Ka endisele abikaasale väljamaksete

tegemine ei anna alust vähendada kostja vastu esitatud kahjuhüvitise nõuet.

5 (11)

3.4. Kostja ei esitanud viivisenõudele vastuväiteid. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 10 240 eurolt alates 24. maist 2017

kuni kahjuhüvitise tasumiseni, kuid mitte üle 10 240 euro.

3.5. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.

Lähtudes tsiviilasja hinnast 32 362,40 eurot ja hagi rahuldamisest summas 11 059,20 eurot (sh

aastane viivis kooskõlas TsMS §-ga 367), otsustas maakohus jätta hageja menetluskuludest

34% kostja kanda ja kostja kuludest 66 % hageja kanda.

Hageja õigusabikulu on põhjendatud 20,5 t ulatuses tasumääraga 120 eurot/t, st 2 460 eurot

( = 20,5 × 120). Kostjal tuleb hüvitada hageja õigusabikulu 836,40 euro ulatuses ( = 34% ×

2460). Hageja tasutud riigilõivust on põhjendatud menetluskulu hagiavalduse esitamisel

tasutud 1 000 eurot, millest kostja hüvitab 340 eurot ( = 34% × 1000). Hagi tagamise avaldus

ja määruskaebus jäid rahuldamata, st neilt tasutud lõivu ei pea kostja hüvitama. Kokku peab

kostja hagejale hüvitama menetluskulu 1 176,40 eurot ( = 340 + 836,40).

Kostja õigusabikulu on põhjendatud 32 t ulatuses tasumääraga 130 eurot/t, st 4 160 eurot ( = 32

× 130). Hagejal tuleb hüvitada kostja õigusabikulu 2 745,60 euro ulatuses ( = 66% × 4160).

Kohus tasaarvestas poolte menetluskulude nõuded ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

1 569,20 eurot ( = 2745,60 – 1176,40), mis tuli välja maksta kulude katteks tasutud tagatise

(3 000 eurot) arvelt. Enamtasutud tagatis 1 430,80 eurot ( = 3000 – 1569,20) tuli tagastada.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

hagi jäi rahuldamata osasummana (3) nõutud 13 000 euro ja sellelt viivise saamiseks. Hageja

palub vaidlustatud osas hagi rahuldada ning kokku mõista kostjat välja 23 240 eurot ja samalt

summalt viivis alates hagi esitamisest. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks ei hinnanud maakohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Maakohus tugines H OÜ sularaha väljamaksetele ja leidis, et 26 000 euro saajaks on endine

abikaasa. Maakohus jättis tähelepanuta, et saajatena on allkirja andnud mõlemad juhatuse

liikmed. Seega ei saa üheselt väita, et raha läks ainult ühe juhatuse liikme valdusesse.

Kostja ja endine abikaasa olid alustanud ühisvara jagamise menetlusega, abielu lahutati samuti

kohtumenetluses ja H OÜ juhatuse liikmete ühise esindusõiguse määras kohus. Seega on ilmne

ja usaldusväärne väide, et raha võeti pangast välja võrdsetes osades. Vastasel juhul ei oleks

juhatuse liikmed toimunus kokkuleppele saanud. Kaudselt tõendavad raha kostja valdusesse

võtmist ühingute korduvad nõuded üle anda sularaha.

Seega on hageja tõendanud, et kokku jäi kostja valdusesse H OÜ arvelt sularaha väljavõtmise

toimingute tagajärjel 13 000 eurot.

4.2. Teiseks jättis maakohus põhjendamatult üle kuulamata tunnistajana endise abikaasa.

5. Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada hagi

rahuldamise osas ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kostja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 37 lg 4, järeldades, et hageja

kahjunõue ei ole aegunud. Maakohtul jäi tähelepanuta, et ÄS §-s 187 sätestatud juhatuse liikme

hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue aegub viie aasta

jooksul kohustuse rikkumisest.

Nõuded on aegunud, sest väidetava rikkumise ajahetkeks saaks pidada üksnes raha välja-

võtmise kuupäevi, mitte endise abikaasa ühingute juhatuse ainuliikmeks saamise aega.

6 (11)

5.2. Teiseks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt ÄS § 187 lg 1,

järeldades, et ühingute arveldusarvetelt välja võetud sularaha (kokku 10 240 eurot) ei ole

kasutatud ühingute huvides.

Arveldusarvetelt välja makstud sularaha kasutamist äriühingute huvides tõendab endise

abikaasa käitumine, kes on samuti ühingute arveldusarvetelt raha välja võtnud ja kinnitanud, et

tema poolt välja võetud sularaha on kasutatud ühingute huvides. Endine abikaasa oli kostja

tegevusest teadlik ja kiitis selle varasemalt heaks. Raha võeti välja ka abielu ajal, kuid alles

2015. aasta lõpus väitis endine abikaasa, et kostja kasutas sularaha õigusvastaselt.

5.3. Kolmandaks jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 139 lg-d 1 ja 2, § 140 lg 1,

järeldades, et hageja kahjunõue ei kuulu vähendamisele. Maakohus ei põhjendanud ka, miks ta

ei nõustunud kostja väitega kahju hüvitise vähendamisest VÕS § 140 lg 1 alusel.

Endine abikaasa viibis sularaha väljavõtmiste juures ja allkirjastas väljamakse kviitungid ning

kiitis sellega kõik need toimingud heaks, samuti võttis suures osas raha enda valdusse. Järelikult

on väidetav kahju tekkinud ühingutest tulenevatel asjaoludel ja nõuet tuleb vähendada nullini.

Samuti peab kahjunõude vähendamisel arvestama kostja ja endise abikaasa vahelisi suhteid.

Nad olid abielus 10. juunist 2000 – 26. aprillini 2012. Abielu lahutamise järgselt toimus

ühisvara jagamine kohtus ja endise abikaasa suhtumine kostjasse on tänaseni vaenulik.

5.4. Neljandaks rikkus maakohus kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates

TsMS § 174 lg-d 1 ja 8.

Õigusabikulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb hinnata iga kulu vajalikkust ja

põhjendatust eraldiseisvalt, sh poole menetluslikku positsiooni, tõendamiskoormist jms

arvestades, olenemata vastaspoole kulude suurusest. Kostja menetlusdokumentide sisukust ja

põhjalikkust ning mitmeid esitatud olulisi menetluslikke taotlusi arvestades, on kostja

menetlusdokumentidega seotud ajakulu proportsionaalne ja põhjendatud täies mahus. Otsusest

ei nähtu kohtu analüüs ja selle pinnalt tehtud järeldused, millele tuginedes maakohus leidis, et

kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on põhjendamatud 40 t ulatuses (st üle

poole ajakulust). Seetõttu pole jälgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine.

6. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles hagi rahuldati põhinõuet 3 240 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud

osas uue otsuse, millega jätab hagi täiendavalt 7 000 euro ja sellelt viivise saamiseks

rahuldamata. Tulenevalt hagi rahuldamise ulatuse muutumisest, tuleb maakohtu otsust muuta

ka menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jääb sama otsus

muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kaebus rahuldatakse osaliselt.

Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad hageja kaebuse osas hageja kanda ja kostja kaebuse

osas jaotuvad need vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

8. Esmalt tuleb käsitleda apellatsioonimenetluse ulatust ja kaebuste lahendamise järjekorda.

8.1. Maakohus rahuldas hageja põhinõude 10 240 euro saamiseks, sh osasummast (1) kostjale

välja makstud või üle kantud 8 240 euro ulatuses ja osasumma (2) tervikuna, st 2 000 eurot.

Viivise nõude rahuldas kohus vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele. Kostja vaidlustas

maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas. Hageja vaidlustas üksnes osasummana (3) nõutud

13 000 euro ja sellelt viivise väljamõistmata jätmise. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4

teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud osasummast (1) 6 728 euro ( = 14968 – 8240) ja

sellelt viivise väljamõistmata jätmise osas.

7 (11)

8.2. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et kostja ja endine abikaasa olid mõlemad

kuni 8. aprillini 2015 ühingute juhatuse liikmed, kelle esindusõigust polnud piiratud. Ühingud

loovutasid oma nõuded kostja vastu hagejale. Samuti tuvastas maakohus kostjale ülekannete

tegemise ja ühingute arvelt sularaha väljavõtmise asjaolud. Käesolevas alapunktis refereeritud

asjaolusid ei ole kummagi poole kaebuses vaidlustatud ja ringkonnakohus saab neist TsMS

§ 652 lg 1 p 1 järgi lähtuda.

8.3. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude juhatuse liikme tegevusega tekitatud kahju

hüvitamise nõudeks ÄS § 187 lg 2 alusel, mida ei ole pooled kaebustes samuti kahtluse alla

seadnud. Sisuliselt leidis maakohus, et juhitava osaühingu kontolt raha väljavõtmine ja endale

jätmine või endale ülekandmine on juhatuse liikme ÄS § 187 lg-st 1 tuleneva hoolsuskohustuse

rikkumine. Ringkonnakohus nõustub selle kvalifikatsiooniga. Samuti jaotas maakohus õigesti

tõendamiskoormise: kui hageja oli tõendanud raha valduse ülemineku ühingult kostjale, siis tuli

viimasel omakorda tõendada raha kasutamine juhitava ühingu huvides.

8.4. Kostja esitas mh aegumise vastuväite, mida maakohus ei pidanud põhjendatuks.

Vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille

korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul

vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele

hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab isik õiguse nõuda teiselt isikult teo

tegemist (vt järgnevas p 9.1), siis võimaldab eelnev põhimõte protsessiökonoomiast lähtuvalt

kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud asja võimalikult kiire ja

õige lahendamise põhimõttega. Esitades aegumise vastuväite ei soovi ka kostja nõude sisulist

arutelu (Riigikohtu 11. detsembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19 esimene lõik).

Neil kaalutlustel on otstarbekas lahendada enne kostja kaebus.

9. Kostja aegumise vastuväide (kaebuse esimene väide) on ringkonnakohtus edukas.

9.1. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142

lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1

järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

9.2. Osaühingu juhatuse liikme vastu esitatud nõude aegumistähtaeg on ÄS § 187 lg 3 järgi

viis aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud

aegumistähtaega. Pooled ei toonud esile seaduses sätestatust erineva aegumistähtaja määramist

kummagi ühingu puhul. Järelikult tuleb lähtuda viie aasta pikkusest nõude aegumistähtajast.

9.3. TsÜS § 37 lg 4 kohaselt algab juhatuse liikme kohustuse rikkumisel rajaneva nõude

aegumistähtaja kulgemine kohustuse rikkumisest. ÄS § 187 lg 3 ja TsÜS § 37 lg 4 sätestavad

konkreetse õigussuhte liigist tuleneva aegumise eritähtaja, mis erineb nõuete üldistest

aegumistähtaegadest. Seega ei hakka juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid

rikkumise toimepanemisest. Kuna kõnealune ÄS-i norm on TsÜS-i suhtes erisäte, siis muud

aegumistähtajad (sh TsÜS § 146 lg 4) ei kohaldu (vt sarnaselt ÄS § 315 lg 3 kohta Riigikohtu

8. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p-d 14 ja 15; 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-40-13, p-d 20 ja 21; 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 23).

9.4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul väidetava kahju tekkimisega

põhjuslikus seoses olevaks rikkumiseks pidada vaidlusaluste rahasummade kostja valdusesse

minekut. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et rikkumiseks saab lugeda raha tagastamata

jätmist juhatuse liikme suhte lõppemisel. Seadusest ei tulene, et ühingu rahalised nõuded

juhatuse liikme vastu muutuksid sissenõutavaks ametiaja lõppemisel. Kui käesolevaga sarnasel

juhul kohus tuvastab, et juhatuse liige võttis juhitava ühingu arvelt raha ilma õigusliku aluseta,

ei ole seda tagastanud ega ka kasutanud ühingu huvides, siis rikkus ta hoolsus- ja lojaalsus-

kohustust just raha valduse enda kasuks pööramisega.

8 (11)

9.5. Aegumise vastuväite lahendamiseks tuvastab ringkonnakohus kostjale ette heidetavate

rikkumiste aja hageja nõude osasummade kaupa (vastavalt vaidluse praegusele ulatusele, vt

eespool p 8.1):

(1) 3. maist – 30. septembrini 2012 I OÜ pangakontolt kostjale välja makstud 8 240 eurost

võeti 5 000 eurot sularahas välja 3. mail 2012 ja ülejäänud 3 240 eurot kanti

11 maksekorralduse alusel alates 6. novembrist 2012 kostja pangakontole;

(2) 10. mail 2011 võeti H OÜ pangakontolt 2 000 eurot;

(3) 8. märtsil 2012 võeti H OÜ pangakontolt sularaha, millest pool ehk 12 000 eurot jäi

hageja väitel kostja valdusesse, ja 18. juulil 2012 võetust jäi 1 000 eurot väidetavalt

kostja valdusesse.

9.6. Hageja esitas hagi 24. mail 2017. Osasummas (1) sisalduv 5 000 eurot maksti kostjale

välja 3. mail 2012 ja vastav nõue aegus 3. mail 2017, st enne hagi esitamist. Osasumma (2)

alusel esitatud nõue tekkis 10. mail 2011 ja aegus 10. mail 2016, st samuti enne hagi esitamist.

Osasummast (3) väidetavalt 8. märtsil 2012 saadud 12 000 euro tagastamise nõue aegus

8. märtsil 2017, st ka enne hagi esitamist. Aegunud ei ole nõuded osasummast (1) 3 240 euro

ja osasummast (3) 1 000 euro saamiseks, sest need summad läksid hageja väitel kostja

valdusesse hiljem kui viis aastat enne hagi esitamist ja seega peatas hagi esitamine TsÜS § 160

lg 1 järgi aegumistähtaja kulgemise.

9.7. Maakohtu otsus tuleb eelneva põhjal tühistada kostjalt 7 000 euro väljamõistmise osas,

millest 5 000 eurot on osasumma (1) raames nõutav 3. mail 2012 sularahas välja võetud summa

ja 2 000 eurot on osasummanna (2) nõutu. Vastavalt põhinõude rahuldamise ulatuse vähe-

nemisele muutub ka viivise nõude rahuldamise ulatus, st summa, millelt viivist tuleb alates hagi

esitamisest arvutada. Pooled ei vaidlustanud maakohtu käsitlust, et viivis on tervikuna piiratud

kostjalt välja mõistetava põhivõla summaga.

10. Ülejäänud osas ei anna kostja kaebuse sisulised väited alust maakohtu otsust muuta.

Osasummast (1) hagi rahuldamine 3 240 euro ulatuses oli põhjendatud. Selles osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja kaebuse teisele ja

kolmandale väitele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise, kui leidis, et kostja pidi tõendama ühingutelt

saadud raha kasutamist nende huvides. Kostjale üle kantud raha kasutamise kohta ei võimalda

teha järeldusi endise abikaasa käitumine, seda isegi juhul, kui ka tema võttis raha ja kinnitas

selle kasutamist ühingute huvides. Tõendatud ei ole kostja väide, et endine abikaasa oli kostjale

3 240 euro ülekandmisest teadlik ja kiitis selle heaks.

10.2. VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 ega § 140 lg 1 ei anna alust hüvitist vähendada. Osasumma

3 240 euro kanti üle kostja arvele ja selle juures ei ole esile toodud endise abikaasa osalust. Ka

muid tõendeid pole, et ta oleks andnud põhjust kostjale raha ülekandmise või selle heaks

kiitnud. Seega puuduvad asjaolud, mis võimaldaks lugeda kahju kas tervikuna või osaliselt

tekkinuks tulenevalt I OÜ-st. VÕS § 140 lg-le 1 viitamata jätmine ei muuda maakohtu otsust

ebaõigeks. Äriühingu juhatuse liikmelt talle alusetult üle kantud summa hiljem väljamõistmine

ei ole äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Juhatuse liikme suhe

äriühinguga on olemusel usaldussuhe ja selle raames ühingu vara enda kasuks pöörates käitub

juhatuse liige ilmses vastuolus ühingu huvidega. Kõnealune osasumma 3 240 eurot kanti kostja

pangakontole 11 maksekorralduse alusel alates 6. novembrist 2012, st pärast kostja ja endise

abikaasa abielu lõppemist. Kui üks abikaasadest pärast abielu lõppemist võtab raha välja

osaühingust, mille osa kuulub otseselt või kaudselt kas ühisomandina abikaasadele või teisele

abikaasale, siis ei ole selle raha ühingule tagastamise nõue kuidagi ebamõistlik. Seetõttu ei anna

ka abielusuhe alust hüvitist vähendada.

9 (11)

11. Hageja kaebus ei ole edukas. Põhinõude osasumma (3) kostjalt välja mõistmata jätmise

osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Lisaks on nõue

12 000 euro saamiseks aegunud (vt eespool p 9.6). Vastuseks hageja kaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

11.1. TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte

kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

11.2. Maakohus põhjendas asjakohaselt ja piisavalt, miks ta leiab, et osasumma (3) maksti

H OÜ arvelt välja endisele abikaasale. Ringkonnakohus kuulas tunnistajana üle endise

abikaasa, kes avaldas, et ei mäleta konkreetselt 2 000 euro väljavõtmise asjaolusid (II kd tl 134–

135). Kuigi tunnistaja ütluste järgi jagasid abikaasad selle raha pooleks, siis on see ütlus

vastuolus dokumentaalse tõendiga, mille kohaselt 2 000 eurot maksti H OÜ pangakontolt välja

endisele abikaasale (I kd tl 101). Pangale antud korralduse pidid allkirjastama mõlemad

juhatuse liikmed, sest poolte endi väitel oli juhatuse liikmetel sel ajal ühine esindusõigus.

Sellest ei saa aga järeldada, et raha võtsid vastu mõlemad juhatuse liikmed, vaid nende poolt

väljendatud ühingu nimel tehtud tahteavalduseks tuleb lugeda sularaha väljamakse korralduselt

nähtuv, et raha saaja oli endine abikaasa. Pangast saadud vastuse kohaselt oli mitme nime

märkimine võimalik (I kd tl 88). Raha sattumist kostja valdusesse ei saa tõendada ühingute ega

endise abikaasa nõudekirjadega. Niisiis ei olnud H OÜ-l kostja vastu nõuet kõnealusest rahast

poole tagastamiseks ja 19. mai 2017 loovutuse tulemusel ei tekkinud sellist nõuet ka hagejal.

12. Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad küsimused, väited ja

taotlused. Ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, mistõttu muutub ka

menetluskulude jaotus ja selle tulemusel nende rahaline kindlaksmääramine maakohtus.

12.1. Maakohus lähtus hagi osaliselt rahuldades õigesti TsMS § 163 lg 1 alternatiivist, et kulud

tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus eksis siiski kulude jaotamisel

selles osas, et tegi otsustuse ainult nende kulude kohta, mis jäid vastaspoole kanda. Selle

puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Kuna viivise nõue eraldi ei mõjuta hagi rahuldamise

ulatust, siis on piisav lähtuda põhinõude summadest. Käesoleva otsuse järgi on hagi rahuldatud

kokku 11% ulatuses ( ≈ 3240 : 29968), st kostja kannab 11% menetluskuludest maakohtus ja

hageja kanda jääb ülejäänud 89%.

12.2. Maakohus pidas hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks riigilõivu 1 000 eurot

ja õigusabikulu 2 460 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Järelikult tuleb

kostjal hagejale hüvitada maakohtu menetluskuludest 380,60 eurot ( = (1000 + 2460) × 11%).

12.3. Kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks hindas maakohus 4 160 eurot, mis on

tasu 32 t õigusabi eest määraga 130 eurot/t. Kostja taotles hüvitist 72 t eest ja selle ajakulu

vähendamise on kostja oma kaebuse neljanda väitega vaidlustanud.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika).

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et vaidlustatud otsusest ei nähtu piisava selgusega maakohtu

siseveendumuse kujunemine põhjendatud ja vajaliku menetluskulu osas. Seega rikkus

maakohus kaalutlusotsuse tegemisel kehtivat reeglit, et kohtu kaalutlused peavad olema

lahendist jälgitavad (vrd Riigikohtu 2. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-15, p 14

teine lõik).

10 (11)

Viidatud rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Maakohtu otsuse p-s 50 refereeritud

toimingutest olid vajalikud ja põhjendatud hagiavalduse analüüsimiseks ning 2. augusti 2017

vastuse koostamiseks ja esitamiseks kokku 10 t; hageja arvamusega tutvumiseks ja

16. oktoobri 2017 seisukoha koostamiseks 6 t; 23. oktoobri 2017 taotluse koostamiseks 2 t;

25. jaanuari 2018 kohtuistungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks 3 t; toimingud seoses

tagatise määramise 5. veebruari 2018 määrusega ja hageja 20. veebruari 2018 määrus-

kaebusega 3 t ning 12. aprilli 2018 kohtuistungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks 5 t.

Lisaks hindab ringkonnakohus kliendiga suhtlemise ja muude dokumentidega tutvumise

põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks kokku 3 t. Hüvitamisele ei kuulu menetluskulude

nimekirjade koostamise ja esitamise kulud, sest need ei eelda lepingulise esindaja poolt

õigusteenuse osutamist (Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 12 neljas

lõik; 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12 kolmas lõik). Kokku olid

kostja esindaja toimingud maakohtus vajalikud ja põhjendatud 32 t ulatuses.

Neil kaalutlustel ei ole alust muuta maakohtu lõppjäreldust, et kostja vajalik ja põhjendatud

menetluskulu maakohtus oli 4 160 eurot ( = 32 × 130). Vastavalt menetluskulude jaotusele

peab hageja sellest hüvitama 3 702,40 eurot ( = 4160 × 89%).

12.4. Hageja apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

hageja kanda. Kostja kaebusega seonduvaid kulusid ei saa jaotada vastavalt kaebuse

rahuldamise ulatusele, sest niisugust jaotusvõimalust kehtiv menetlusõigus ette ei näe (vt nt

Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik). Seega tuleb kostja

kaebusega seonduvad kulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel ning eespool p-s 12.1 märgitud

kaalutlustel jätta ka neist 11% kostja ja 89% hageja kanda.

12.5. Hageja taotleb 2 270 euro hüvitamist, millest 650 eurot on riigilõiv ja 1 620 eurot

õigusabikulu 13,5 t õigusabiteenuse eest tasumääraga 120 eurot/t.

Menetluskulude nimekirja järgi seondub otseselt hageja kaebusega lisaks riigilõivule veel

kaebuse koostamise ja esitamise kulu 600 eurot (5 t). Otseselt kostja kaebusega seondub sellega

tutvumise ja vastuse koostamise kulu 420 eurot (3,5 t). Ülejäänud kulu 600 eurot ( = 1620 –

600 – 420) tuleb ringkonnakohtu hinnangul jagada mõlema poole kaebuste vahel võrdselt, sest

poolte väidete maht ei ole märkimisväärselt erinev ja nad mõlemad vaidlustasid maakohtu

otsuse võrreldavas ulatuses. Hageja menetluskulud seonduvalt tema enda kaebusega on

1 550 eurot ( = 650 + 600 + 600 : 2) ja seonduvalt kostja kaebusega 720 eurot ( = 420 + 600 : 2)

– kokku 2 270 eurot. Need kulud on ringkonnakohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud.

Hageja taotleb kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas ja kinnitas, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus kontrollis Maksu- ja Tolliamet avalikust

andmebaasist, et hageja ei ole registreeritud käibemaksukohustuslasena. Vastavalt menetlus-

kulude jaotusele jäävad hageja kaebusega seonduvad kulud tema enda kanda ja kostja peab

tema kaebusega seonduvatest kuludest hüvitama 79,20 eurot ( = 720 × 11%).

Hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata summas

2 190,80 eurot ( = 2270 – 79,20).

12.6. Kostja taotleb 4 607 euro hüvitamist millest 600 eurot on riigilõiv, 3 952 eurot õigusabi-

kulu 32 t eest (sh 1 t istungiaeg, keskmise tasumääraga 123,50 eurot/t, mis ei sisalda käibe-

maksu, aga sisaldab õigusteenuskulu 3%) ning täiendavalt 55 eurot õigusabikulu istungi 25 min

eest. Kokku kulus kostja esindajatel apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisele 32 t 25 min.

Menetluskulude nimekirja järgi seondub otseselt kostja kaebusega lisaks riigilõivule veel

kaebuse koostamise ja esitamise ning hageja vastusega tutvumise ajakulu 10 t 15 min. Otseselt

hageja kaebusega seondub selle analüüsimise ja vastamise ajakulu 9 t 30 min. Hüvitatav ei ole

menetluskulu nimekirja koostamise ajakulu 1 t 45 min (vt eespool p 12.3 kolmas lõik).

11 (11)

Ülejäänud ajakulu 10 t 55 min ( = 32 t 25 min – 10 t 15 min – 9 t 30 min – 1 t 45 min) tuleb

jagada mõlema kaebuse vahel võrdselt.

Kostja esindajate tasumäär on mõistlik ja vastab tavapärasele advokaaditasule. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole aga kostja esindajate ajakulu eelmises lõigus kirjeldatud ulatuses tervikuna

vajalik ja põhjendatud. Lähtudes menetlusdokumentide sisust ja vaidluse ulatusest on kaebuse

ettevalmistamise, koostamise, esitamise ja vastusega tutvumise ajana piisav 6 t ja hageja

kaebusele vastamiseks 4 t. Ülejäänud toiminguteks (sh kohtuistung ja selleks valmistumine) on

vajalik ja põhjendatud ajakulu 5 t. Kostja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud seonduvalt

tema enda kaebusega on 1 649,75 eurot ( = 600 + 6 × 123,50 + 5 × 123,50 : 2) ja seonduvalt

hageja kaebusega 802,75 eurot ( = 4 × 123,50 + 5 × 123,50 : 2) – kokku 2 452,50 eurot.

Vastavalt menetluskulude jaotusele jäävad hageja kaebusega seonduvad kulud tervikuna hageja

kanda ja lisaks peab hageja kostja kaebusega seonduvatest kuludest hüvitama 1 468,28 eurot

( = 1649,75 × 89%). Kokku tuleb hagejal kostjale ringkonnakohtu menetluskuludest hüvitada

2 271,03 eurot ( = 802,75 + 1468,28).

Kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata summas

2 335,97 eurot ( = 4607 – 2271,03).

12.7. Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 445 lg 1 teist lauset ja tasaarvestas poolte

vastastikkused kohustused menetluskulude hüvitamisel. Samuti talitab ringkonnakohus võttes

lisaks arvesse apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvad summad. Kokkuvõttes tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista 5 513,63 eurot ( = 3702,40 + 2271,03 – 380,60 – 79,20).

Sellest summast 3 000 eurot on võimalik kostjale üle kanda maakohtu 5. veebruari 2018

määruse alusel makstud tagatise arvel, aga selleks tuleb kostjal kohtule teatada pangakonto

andmed, kuhu ta ülekannet soovib. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja kostja taotlusele märgib

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavalt menetluskulu summalt tuleb hagejal

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

13. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest

lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm