2-18-18155/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

21.02.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-18155

Tsiviilasi

Tallinna

linna

avaldus

XX

korduvaks

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.01.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja:

Tallinna

linn

(Tallinna

Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti kaudu)

Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo

Bergson ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo

Lindeberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 03.01.2019 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jätta riigi kanda. Muud

puudutatud isikul tekkinud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht.

Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha

ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 30.11.2018 määrusega rakendati XX (puudutatud isik) suhtes esialgset

õiguskaitset alates 28.11.2018 kuni 02.12.2018, pikendati puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutati puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos

vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 28.11.2018 kuni 07.01.2019 või mõne nimetatud

tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu

psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks ning kohaldati puudutatud isiku suhtes

psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh

vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

2. 21.12.2018 esitas Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) (avaldaja)

avalduse puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks kuni

kolmeks kuuks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt esitatud taotlusest ning

psühhiaatrite arvamusest tema psüühilise seisundi kohta. Avalduse kohaselt esitas SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla avaldajale 20.12.2018 taotluse, mille kohaselt ei ole

puudutatud isiku psüühiline seisund alates hospitaliseerimisest käesoleva ajani oluliselt

paranenud. Puudutatud isik ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga.

Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu

on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi haiglatingimustes. Psühhiaatrid paluvad

lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist

ravi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus orienteeruvalt kuni 3 kuud.

3. Puudutatud isiku esindaja leidis 02.01.2018 seisukohas, et ravi pikendamiseks alust ei

ole, sest puudus ka alus tema esialgseks paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest

olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks.

Esimese astme kohtu määrus

4. Harju Maakohtu 03.01.2019 määrusega rahuldati avaldus puudutatud isiku korduvaks

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, paigutati puudutatud isik tema tahtest olenematult

psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni 03.04.2019 ning loeti tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi loeti lõpetatuks 03.04.2019 või mõnel eelnevalt päeval,

kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul,

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

5. Psühhiaatrite KT ja ML 20.12.2018 koostatud arvamuse kohaselt esineb patsiendil raske

psüühikahäire (psühhootiline häire (F29)). Patsient ei ole varem psühhiaatrilisel

statsionaarsel ravil viibinud. Anamneesis paar depressiivset episoodi, mida on ravitud

ambulatoorselt. 28.11.2018 toodi patsient kiirabi ja politsei saatel SA PERH

Psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna oli läinud politseisse sooviga teha avaldust, kuid

ei suutnud oma probleeme täpsustada. Patsient rääkis segaselt jälitamisest, asjade

varastamisest, enda vägistamisest. Politseinikel tekkis kahtlus patsiendi tervisliku

seisundi suhtes, mistõttu kutsuti välja kiirabi. Kiirabi saabudes muutus patsient

emotsionaalselt labiilseks, nuttis ja keeldus koostööst. Valvetoas oli ärritunud,

negativistlik, keeldus kõndimast, oli raskesti mõistetava kõnega, peitis nägu ja pomises,

avaldas, et teda jälitatakse. Ägeda psühhootilise seisundi ja ohtlikkuse tõttu eelkõige

iseendale vormistati tahtest olenematu ravi otsus 28.11.2018, mida pikendati Harju

Maakohtu määrusega 40 päevaks (tsiviilasi nr 2-18-18155). Osakonnas vajas patsient

rahutu ja agressiivse käitumise tõttu ka ohjeldusmeetmete rakendamist. Vaatamata

ravile ei ole patsiendi seisund käesolevaks ajaks oluliselt paranenud, ta on jätkuvalt

psühhootiline, paranoiline lähedaste vastu, kahtlustab jälitamist, asjade varastamist,

kardab et vennad üritavad teda firmast ilma jätta jne. Mõttekäik on raskesti jälgitav,

laialivalguv, ebaloogiline. Haigeks ta ennast ei pea, ravimeid vajalikuks ei pea. Ravita

jäämisel on ta jätkuvalt ohtlik eelkõige iseendale.

6. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 30.11.2018 esialgse õiguskaitse rakendamisel,

mistõttu ei ole kohus tulenevalt TsMS § 5391 lg-st 2 isikut enne käesoleva määruse

tegemist ära kuulanud. 30.11.2018 ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et ei saa aru,

miks ta haiglasse toodi. Ärakuulamise käigus puhkeb nutma. Arvab, et haiglas olemine

võib talle ohtlik olla kaaspatsientide tõttu. Haiglas on uimane olla, kardab, tundmatu

olukord tema jaoks. Hetkel elab hotellis Tallinnas. Ema elab Laagris, aga tema juurde

ei taha minna, sest öösiti ei saa tema juures rahulikult magada, ema kõnnib öösiti ringi.

Selgitab, et läks politseile tunnistust andma mitmete asjade kohta, mis on aasta algusest

toimunud. Onust ja vennast. Võimalik jälitustegevus. Samuti on juhtunud väiksemad

asjad, millele ei teadnud kas tähelepanu pöörata. Pöördus ka Inglismaal politseisse, seal

teda jälitati. Praegu on puudutatud isik loomas mingit karjääri, talle pakub huvi

kontsertide korraldus, heategevus. Küsib, kas see on riiklik haigla. Märgib, et tal on

depressioon, tahaks leida endale oma arstid erakliinikus, keda ta usaldab. Selgitab, et tal

poleks pidanud käsi selja taha kinni panema. Liigutab käsi selja taha ja hakkab uuesti

nutma, ütleb, et käsi siiamaani valutab. Agressiivse käitumise osas selgitab, et teda on

kodus pekstud, ta kardab kui meesterahvas häält tõstab. Teised peavad taganema, kui ta

seda palub, vajab ruumi.

7. Kohus kuulas ära puudutatud isiku ema ja vennad. Puudutatud isiku ema YY ei ole tütre

käitumises midagi erilist tähele pannud ja tütar ei ole emale ka rääkinud probleemidest

tervise või muuga. Samuti ei osanud ema kommenteerida tütre ja poegade omavahelisi

suhteid. Tütar ei ole emaga kuigi lähedane, on olnud pigem vanaemade hoole all.

Puudutatud isiku vennad MM ja TT avaldasid, et õel on varemgi olnud psühhiaatrilisi

probleeme, sh on 3-4 aastat tagasi tehtud selle kohta Suurbritannias test, kus viidatud

impulsiivsele käitumisele, ning viimase poole aasta jooksul on õe seisund halvenenud.

Ka ema on haige. Vennad on püüdnud õde ravile suunata, sh käinud temaga koos

psühhiaatriakliinikus, aga õde ei ole soovinud end ravida. Mõlemad vennad on õega

vahelduva eduga suhelnud telefoni teel, viimane kohtumine oli pool aastat tagasi. Õega

rääkida pole võimalik, ta ärritub, karjub ja sõimab. On saatnud tohutult süüdistavaid e-

kirju vendadele ja onule, etteheidetega, et vennad ahistavad, peksavad, võtavad ilma

temata otsuseid vastu. Süüdistused on alusetud, sest vennad pole õega kokkugi saanud.

Ka jälitamise jutt ei vasta tõele. MM on õelt telefoni teel küsinud, kus ta on, kuidas tal

läheb ja millega ta tegeleb. Selle peale on õde ärritunud ja leidnud, et vend sekkub tema

ellu. Nii vähe kui vennad ja õde on ettevõttes ametlikke otsuseid teinud (eelkõige

dividendide väljavõtmise kohta), ei ole suuri konflikte olnud, otsustele on igaüks oma

allkirja andnud. MM näitas õele ettevõtte dokumente ja andis selgitusi. Pärast bilansi

nägemist hakkas puudutatud isik vendadelt raha nõudma. Puudutatud isik saadab

vendasid süüdistavaid kirju ka suvalistele inimestele, sh nt isa endistele äripartneritele,

kus mh väitis, et need ei soovi kaitsta Eesti metsa ja naiste õigusi. Pidevalt on õel mingid

uued käitumismaneerid – üks päev on ta vegan, teine päev metsakaitsja. Kõik peavad

temaga nõustuma. Kui mitte, siis ta ärritub.

8. 22.12.2018 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti (psühhiaater MM) kohaselt

esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, täpsustamata äge psühhootiline episood

(F23.9), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Käesoleval

ajal ei ole võimalik tema suhtes kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist ravi,

sest haigustaju on puudulik ja esineb paranoiline suhtumis- ja tagakiusamisluul. Luulu

tõttu võib isik olla ka ohtlik. Isiku tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutamise

eelduste äralangemist on raske prognoosida. Ekspert teeb ettepaneku ravi kestuseks kuni

kolm kuud. Ravi kulgu jälgib ja korrigeerib raviarst.

9. Tulenevalt eelnevast on avaldus põhjendatud, puudutatud isik tuleb paigutada tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks täiendavalt kuni

kolmeks kuuks. Ohtlikkus seisneb osalt selles, et haiguskriitika puudumise tõttu ei ole

puudutatud isiku ravi väljaspool psühhiaatriahaiglat tagatud, kuna ta ei saa aru ravi

vajadusest, mistõttu ei suudaks ta iseseisvalt ravi jätkata. Psühhiaatrite arvamusest ja

eksperdiarvamusest nähtuvalt on puudutatud isiku vaimne seisund ebaadekvaatne ka

praegusel ajal, seda vaatamata juba mõnda aega kestnud ravile. Puudutatud isiku

seisund ei ole oluliselt paranenud. Tal on jätkuvalt paranoiline suhtumis- ja

tagakiusamisluul. Ta ei ole võimeline tegema adekvaatseid otsuseid enda ravi suhtes.

Arvestades seda, et puudutatud isiku seisund ei ole paranenud ka kontrollitud

keskkonnas ravimite manustamisel, on esitatud asjaolude põhjal alust eeldada, et

praeguses seisundis tahtest olenemata ravi lõpetamisel võib ta oma tervisliku seisundi

tõttu väljaspool raviasutust käituda selliselt, et see ohustaks eelkõige tema enda elu ja

tervist. Puudutatud isik on vendade sõnul kergesti ärrituv ja võib käituda impulsiivselt,

mis nähtub ka tema käitumisest haiglas. Kohtu hinnangul viitab tema ohtlikkusele ka

puudulik haiguskriitika, kuna ta ei saa aru oma haiguse tõsidusest. Samuti võib ta olla

ohtlik teistele, arvestades asjaolu, et haiglasse saabumisel oli ta rahutu ja agressiivne,

mistõttu vajas ka ohjeldusmeetmete rakendamist. 30.11.2018 ärakuulamisel õigustas ta

agressiivset käitumist sellega, et teda on kodus pekstud, ta kardab kui meesterahvas

häält tõstab ning teised peavad taganema, kui ta seda palub. Samuti muutus ta

01.12.2018 osakonnas rahutuks, sülitas, hammustas personali. Puudutatud isikul esinev

raske psüühikahäire piirab olulisel määral tema võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Ekspert on leidnud, et ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma

tahtevastase haiglaravita.

Määruskaebus

10. 07.01.2019 määruskaebuses palub puudutatud isik maakohtu määruse tühistada.

11. Puuduvad

igasugused

tõendid,

mis

õigustaksid

kaebaja

paigutamist

psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks.

Samuti ei ole kohus põhjendanud kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja

valikut. Maakohus ei ole analüüsinud ühtegi kaebaja esindaja 02.01.2019 seisukohas

esitatud väidet. Kohus ei ole analüüsinud eksperdiarvamust kriitiliselt ning on

otsustanud sellest tulenevalt kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise liigselt

kergekäeliselt. 22.12.2018 ekspertiisiaktis on lakooniliselt märgitud: „luulu tõttu võib

isik olla ka ohtlik“. Ekspertiisist ei nähtu isegi see, kas kaebaja on väidetavalt ohtlik

iseendale või kolmandatele isikutele.

12. Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega hinnanud ohtlikkuse olemasolu lähitulevikus.

Kohus ei ole hinnanud ohtlikkust objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt ning puudub ohu

hindamine kindla nähtusena tulevikus (vt RKTKm nr 3-2-1-145-06, nr 3-2-1-81-07).

Tsiviilasja materjalide hulgas puuduvad igasugused tõendid ja väited selle kohta, et

kaebaja oleks kunagi ohustanud enda tervist, rääkimata elust.

13. Kohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata mitmeid objektiivseid asjaolusid ning

kaalumata jäid ka tõendid, mis õigustavad kaebaja emotsionaalset käitumist. Kaebaja

selgitas, et ta kahtlustas enda jälitamist ning pöördus abi saamiseks politsei poole. Kuna

tegemist on emotsionaalselt väga raske teemaga, kaotas kaebaja kahjuks politseis

enesevalitsuse ning puhkes nutma. Seejärel kutsus politseid kiirabi. Vahepeal oli

kaebaja rahunenud ning soovis jätkata politseile ütluste andmist, kuid see ei õnnestunud,

kuna kohale saabunud kiirabi soovis toimetada kaebaja psühhiaatriahaiglasse. Kiirabi

soov toimetada kaebaja haiglasse oli arusaamatu, kuna esiteks ei saanud kaebaja aru,

millisesse haiglasse teda toimetada soovitakse, lisaks ei saanud ta aru, mis põhjusel teda

haiglasse viia soovitakse, kuna tema eesmärk oli saada politseilt abi. Seejärel kasutas

politsei kaebaja suhtes ka jõudu, mis olukorra rahunemisele kuidagi kaasa ei aidanud

ning seepeale hakkas kaebaja ka karjuma. Kokkuvõttes oli tegemist äärmiselt

traumeeriva sündmusega, mistõttu oli ka kaebaja reaktsioon tugev. Kohus on jätnud

eelnimetatud faktilised asjaolud täielikult tähelepanuta. Asjaolu, et inimene on olnud

mõnel hetkel enda elus (ja tugevas stressisituatsioonis) rahutu ning agressiivne, ei

tõenda kuidagi seda, et inimene on rahutu ja agressiivne ka edaspidi. Samuti olukorras,

kus politsei ei ole kontrollinud kaebaja kahtlusi seoses jälitamisega, ei ole võimalik

väita, et tegemist on luulumõtetega. Samuti ei ole politsei teostanud ühtegi toimingut

kaebaja vägistamise tuvastamiseks, mille tõendamine võib nüüd olla raskendatud, kuna

möödunud on palju aega.

14. Lisaks ei ole kohus analüüsinud kaebaja isikuga seotud asjaolusid. Kui keskmise

inimese puhul võib jälitamise hirm olla arusaamatu, siis kaebaja puhul on mitmed

erilised asjaolud, mida arvestades võivad kaebaja kahtlused jälitamise osas olla

põhjendatud. Kaebaja suhted enda vendadega on äärmiselt keerulised, mistõttu ta on

mitmeid kuid viibinud/elanud Suurbritannias. Eelkõige kardab kaebaja, et tema

jälitamise võivad olla korraldanud tema vennad, kes said ema kaudu teada kaebaja

Eestis viibimisest. Kuna aga kaebaja ja tema vennad ning ema on OÜ Q ühisomanikud

(kaebaja isa pärand on jagamata), kardab kaebaja, et tema vennad soovivad saavutada

täielikku kontrolli OÜ Q üle ning kahjustada kaebaja majanduslikke huve.

15. Kaebaja ema on ärakuulamisel öelnud, et ei ole oma tütre käitumises midagi erilist

tähele pannud. Kohus oleks pidanud lähtuma kaebaja ema ütlustest, kuna need on kõige

erapooletumad. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel kohus tugines vaid kaebaja vendade

ütlustele ja ema ütlustega jäeti täies mahus arvestamata. Kohus on määruse tegemisel

tuginenud kaebaja vendade ütlustele ja seda olukorras, kus kaebaja kahtlustab enda

vendi kaebaja suhtes kuriteo toimepanemises. Eestisse saabudes suhtles kaebaja

peamiselt emaga, mistõttu kaebaja ema ütlused on kõige usaldusväärsemad.

16. Käesoleval

juhul

tekitab

psühhiaatriakliinikus

viibimine

kaebajale

lisaks

emotsionaalsetele üleelamistele ka otsest varalist kahju.

17. Kaebajale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kaebaja ei suudaks iseseisvalt ravi

jätkata, kui kaebaja väljendas enda soovi pöörduda ravi saamiseks teisse kliinikusse, et

leida arst, keda ta usaldab.

Menetluse edasine käik

18. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

19. 10.01.2019 teatas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, et seoses puudutatud isiku seisundi

paranemisega on lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi

psühhiaatriakliinikus 07.01.2019.

20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

21. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et vaidlustatud maakohtu määrus

on seaduslik ja põhjendatud. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb

kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid

ei korda.

22. Ringkonnakohus ei nõustu, et täidetud ei olnud kaebaja psühhiaatriahaiglasse

paigutamise eeldused. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kontrollinud piisavalt

põhjalikult PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldusi. Asja materjalidest nähtub, et

puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt

hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud

isiku ravivajadus oli kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige psühhiaatrite KT ja ML

20.12.2018 arvamusega ja 22.12.2018 ekspertiisiaktiga. Lisaks on maakohus ära

kuulanud puudutatud isiku 30.11.2018 ning puudutatud isiku ema ja vennad 03.01.2019

ning leidnud tõendeid koosmõjus hinnates, et puudutatud isik tuleb paigutada tema tahte

vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks täiendavalt kuni kolmeks

kuuks. Maakohus on vaidlustatava määruse p-s 11 põhjalikult põhjendanud, milles

seisneb puudutatud isiku ohtlikkus nii endale kui teda ümbritsevatele inimestele.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu põhjendused puudutatud isiku ohtlikkuse osas

piisavad. Maakohus on õigustatult leidnud, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane

ning puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult

statsionaari tingimustes.

23. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldused,

ei saa ringkonnakohus hinnata määruskaebuse väiteid selle kohta, et maakohus on

jätnud arvesse võtmata asjaolud, mis õigustavad kaebaja emotsionaalset käitumist ning

ei ole analüüsinud kaebaja isikuga seotud asjaolusid (suhted vendadega, OÜ-ga Q

seonduv).

24. Puudutatud isik väidab määruskaebuses, et on nõus vabatahtliku raviga. Asjas esitatud

muudest tõenditest nähtub samas, et puudutatud isik tegelikult ei mõista oma

ravivajadust. Seega ei saa arvestada puudutatud isiku seisukohaga, et ta saab endale ravi

korraldamisega ise hakkama.

25. Kaebaja ema ütlused selle kohta, et ta ei ole oma tütre käitumises midagi erilist tähele

pannud, ei lükka ümber asjas kogutud muid tõendeid (s.o psühhiaatrite arvamus,

ekspertiisiakt, kaebaja vendade ütlused), millest nähtub ravi vajadus.

26. Kaebaja leiab, et maakohus ei ole analüüsinud ühtegi 02.01.2019 seisukohas esitatud

väidet. 02.01.2019 seisukohas esitatud väited kattuvad suures ulatuses määruskaebuses

esitatud väidetega, millele on ringkonnakohus käesolevaga hinnangu andnud.

27. Kaebaja leiab, et maakohus ei ole põhjendanud kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaja valikut. Kohus otsustas paigutada kaebaja psühhiaatriahaiglasse haiglaravi

kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks avaldaja avaldusest ja eksperdi arvamusest

lähtudes. Samas on tähtaeg otseselt seotud ravivajadusega. Määruse kohaselt loeti

tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 03.04.2019 või mõnel eelnevalt

päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Asja materjalist nähtub, et käesolevaks

ajaks on seoses puudutatud isiku seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.

28. Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Kuivõrd

kaebajal on lisaks lepinguline esindaja, kelle poolt esitatud määruskaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad muud kaebajal tekkinud menetluskulud tema enda kanda

(TsMS § 172 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur

Indrek Soots