1-18-4183/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-4183 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Ivi Kesküla Kriminaalasi L.G süüdistuses KarS § 424 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2018 otsus Apellant kaitsja Süüdistatav L.G (ankeetandmed Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2018 otsuses) Kaitsja Indrek Sirk Prokurör Indrek Kalda

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2018 otsus muutmata.

Süüdistatava valitud kaitsja apellatsioonimenetluse õigusabikulud jätta süüdistatava kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni

Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2018 otsusega üldmenetluses tunnistati L.G süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ja teda karistati 6 kuu vangistusega, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel

maha 1 päev eelvangistust. Vangistuse kestusega 5 kuud ja 29 päeva jättis maakohus KarS § 73 lg-te 1,3 alusel kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 50 alusel võttis maakohus lisakaristusena L.G-lt ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks.

L.G mõisteti maakohtu otsusega süüdi selles, et tema juhtis 29. detsembril 2017 kella 01.38 paiku Tallinn- - Pärnu Ikla mnt 142 kilomeetril suunaga Pärnu poole mootorsõidukit Volvo

2

V70 registr X joobeseisundis. imärgiga XXXXX Tõendusliku alkomeetriga tuvastati tal

väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,81 mg/l. elkirjeldatud käitumisega rikkus ta E L

iiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, pannes toime KarS § 424 sätestatud kuriteo.

Maakohtu otsuse motiivid on apelleeritud osas kokkuv

õtlikult järgmised.

Maakohus luges tõendatuks KarS § 424 objektiivse koosseisu, mis seisnes selles, et L.G

juhtis 29. detsembril 2017 kl 01.38 paiku Kaitseversiooni mootorsõidukit joobeseisundis. kohaselt tarvitas L.G alkoholi vahetult enne ning pärast juhtimist, mistõttu hilisemalt tuvastatud alkoholikogus ei näita alkoholikogust juhtimise ajal. süüdistatava, Maakohus leidis tunnistajate KP, SP, VT, samuti SP ja VT telefonikõne logide ja Facebook vestluste logi alusel, et L.G tarvitas alkoholi enne sõiduki juhtima asumist. Maakohtu hinnangul ei ole L.G

põhjendused peolt lahkumise kohta emotsioonide tõttu eluliselt usutavad ega tõenditega kooskõlas. Ükski kohtus üle kuulatud tunnistaja rääkinud mõnest konfliktist, mis ei süüdistatavat võis ärritada, et sundis teda joobes juhtima. Maakohtule jäi samuti arusaamatuks, kuidas tee äärde sõitmine peaks kaasa aitama süüdistatava ärrituse vähenemisele. Seetõttu jättis maakohus tõendikogumist välja L.G ütlused, et sõiduki juhtimise põhjuseks oli tema emotsionaalne seisund. Kohtu hinnangul ei olnud sõiduki juhtimine ja peatumine süüdistatava kaalutletud otsus, vaid tema joobeastmest tingitud.

lle Kõik isikud, kes sõiduki peatumist, se asukohta ja välimust nägid, järeldasid, et tegemist oli teelt väljasõitmisega, mitte planeeritud peatumise või parkimisega. Lisaks leidis maakohus, et selliselt auto parkimine ei ole eluliselt usutav, tegemist on ebasobiva ja ebaloogilise kohaga. Sõiduki parkimise osas pole L.G

ütlused usaldusväärsed ja jäävad tõendikogumist välja. Teelt väljasõit iseloomustab L.G joobe raskust juhtimise hetkel. Ainult süüdistatava ütlused kinnitavad, et ta tarvitas alkoholi pärast juhtimist. Viskipudeli kohta meenusid asjaolud süüdistatavale

kuu aega hiljem,

kui ta pudeli autot koristades kotist leidis. Süüdistatava esmane ülekuulamine toimus ca 15

tundi peale politsei saabumist sündmuskohale. sündmusi T oli piisavalt aega meenutada al . Süüdistatava ütlused olid vastuolus pudeli suuruse osas. 0,2 l ja 0,7 l pudelid liialt erinevad, et neid seg ajada. Lisaks on vastuolu selles, et istungil i ta väitis, et leidis kotist viskipudeli, mille põhjas võis olla 1 lonks. Kohtueelses menet ütlusi, et pudelis oli alles väike tilk luses andis ta viskit ja ta pidi selle ära jooma. ütlustele, kes ei näinud Maakohus viitas , , , ,

SK KL EL RS GV sündmuskohal, et L.G oleks tarbinud alkoholi, samuti ei näinud nad auto ümber ega

sees alkoholipudeleid. S , üüdistatava kaitseversiooni viskipudeli olemasolu kohta kontrolliti

kuid seda ei leitud ning

SP kinnitas, et eelmise üritusega seonduvalt autos ei ole pudeleid. Alkoholitarbimine sai toimuda vahemikul kl 01.45-01.58, s.o pärast turvatöötaja lahkumist ja enne politseipatrulli saabumist. Kuigi tunnistaja

AL fotodelt nähtuvalt oli autos punast värvi seljakott, ei kinnita see autos alkoholi tarbimist. Viskijoomine autos nii lühikese aja sees ja nii, et keegi seda ei näinud, Süüdistatav ei andnud istungil loogilist selgitust, pole eluliselt usutav. miks ta hetkel, kui tundis, et tema joove on võrdne n ö väärteojoobega - , tarvitas veel alkoholi. Ühest küljest kirjeldas L.G, et olukord oli talle emotsionaalselt raske, mistõttu politseile viskijoomisest ei rääkinud. Teisalt suutis L.G käituda adekvaatselt, s.o nähes tagaistmel kotti, meenus talle, et seal on viskipudel, võttis selle kotist, jõi ning peale 3-5 lonksu, pani enne

politsei saabumist pudeli ilusti kotti tagasi. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks L.G väiteid, et sündmused meenusid talle alles seljakoti leidmisel ning ta tarvitas alkoholi

autos. Lisaks tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja selle väljatrükile tõendab alkoholisisalduse määra mootorsõiduki juhtimise ajal arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi akt nr 18E- Maakohus kaitsja etteheidetega ekspertiisile pert tugines LÕX0029. ei nõustunud. Eks

andmetele, mis on sisuliselt Kaitsja, seades kahtluse alla tõendiks ka kohtumenetluses.

eksperdiarvamuse lubatavuse, ei taotlenud kordusekspertiisi määramist ja loobus eksperdi

küsitlemisest. Ekspert tõenäolise arvamuse, et L.G väljahingatavas õhus oli andis

3

alkoholi üle 0,75 mg/1. Ekspertiisiakti kõrvaljätmiseks pole seega alust. tõendatud, et Pole süüdistatav asus sõidukit juhtima vahetult pärast alkoholi tarvitamist ega see, et ta tarvitas peale juhtimise lõpetamist alkoholi. Lähtudes võimalusest, et L.G tarbis peale teelt väljasõitu

tema poolt väidetud koguses ja kanguses alkoholi, on ekspert pidanud võimalikuks, et L.G

vere alkoholi kontsentratsioon autoga teelt väljasõidu hetkel kella 01.38 paiku oli

umbes 0,87-1,50 mg/g. Seegi arvamus ei välista L.G süüd, ka siis võis eksperdi arvutuste kohaselt joove olla määras, mis näeb ette kriminaalvastutuse, s.o 1,50 mg/g kohta. Alkoholijoobe tuvastamine toimus mõistliku aja (1,5 h) jooksul, mõõtmistulemus on ülekantav juhtimise ajale. Viivituse . Lisakaristuse kohaldamisel viitas põhjustas süüdistatava käitumine maakohus -4-1-2-05, 3-1-1-54-07, 3-1-1- -07 ning leidis, et Riigikohtu lahenditele RKÜK 3 55

puuduvad mõjuvad põhjused, miks jätta lisakaristus kohaldamata. Maakohus põhjendas lisakaristust üldja eripreventiivsete kaalutlustega.

APELLATSIOON

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava L.G kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kes taotleb otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Kaitsja leiab, et maakohus ei lükanud ümber süüdistatava väidet, et ta tarvitas ajavahemikul 01.45-01.58 alkoholi. See 13 minutit on piisavalt pikk aeg, et mõelda erinevaid mõtteid ning

olukorra lootusetust tajudes tarbida alkoholi. Süüdistatava organismis oli alkoholi ka auto

juhtimise ajal, kuid mitte kriminaalsel määral. Seda kinnitab kohtuarstlik toksikoloogiaekspertiis.

Maakohus kasutas otsuse lk-l 6 lõigus 2 omapärast ringtõendamist. Esmalt ei uskunud kohus, et L.G soovis parkida, vaid hindas selle teelt väljasõiduks. Tõendatud on, et keegi kahju ei saanud, . Vaidlust pole, et L.G see polnud liiklusõnnetus ei soovinud täpselt selles kohas parkida.

Ta soovis parkida tee äärde, kuid sõitis liiga kaugele teepervele, mistõttu sõitis

auto kraavipervelt alla ning jäi pehmesse pinnasesse kinni. eksis juhtimisvõtete Ta valikul. Teiseks ei uskunud kohus, et L.G oli emotsionaalselt raske, tahtis peokohast mistõttu eemale sõita. Süüdistatav varjas emotsioone teiste peoliste eest, see on inimlik. Istungil sellel pikemalt ei peatutud, kuna vaatamata kaitsja taotlusele selles osas istung kinniseks kuulutada, maakohus seda ei teinud. Asjaolu, et elukaaslaste suhted ei olnud kõige paremad ning põhjust oli armukadeduseks, on näha vahetatud sõnumitest. SP ja

VT Neist kahest asjaolust tulenevalt luges maakohus ebausaldusväärseks L.G ütlused alkoholi tarvitamise kohta pärast auto juhtimise lõpetamist. Kui teised ei tajunud emotsionaalse seisundi raskust või kui inimene ei tule toime auto juhtimisega, siis ei tähenda see, et ta on rohkem kui 1,5 promillises joobes. Eelmärgitud asjaolude mitteuskumise tõttu jättis kohus arvestamat L.G muud ütlused. a Kui asjaolu ei ole otseselt tõendatud, siis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks.

Kohus luges L.G ütlused ebausaldusväärseks alkoholipudeli suuruse ja pudeli edasise

saatuse osas, kuna need olid ajas muutuvad. See on põhjendamatu. Esiteks oli L.G tarvitanud kokkuvõttes alkoholi koguses, mis ületas 1,5 promilli. Ta on kogu aeg andnud ütlusi,

et tema mälu sündmuse osas ei ole täielik. Menetlejal oli võimalik kontrollida süüdistatava

ütlusi alkoholi tarvitamise võimaluste kohta kohe pärast esimest ülekuulamist ning osaliselt

seda tehti. L.G-le ei saa heita ette ütluste kohandamist, kui menetleja on ise alibit lohakalt kontrollinud.

Inimene võiski mäletada valesti alkoholipudeli suurust ja asukohta. GV asus kohe kaitseväidet kontrollima ning see oli võimalik, kuna kaitseväite esitas L.G kinnipidamise ajal ning auto oli siis politsei valvatavas parklas. Auto omanik

SP näitas

4

vabatahtlikult auto ette ning võimaldas selle kontrollimist. Küsimusi alkoholipudelite olemasolu kohta esitati nii eeluurimisel kui kohtuistungil esimesena sündmuskohale jõudnud patrulli liikmetele SK ja EL – ametnikud pöörasid tähelepanu sellele, kas autos või selle ümber

on alkoholipudeleid. tegi fotod auto sisemusest.

Sündmuskoha vaatlust teostanud AL GV teostas samal päeval täiendava sündmuskoha vaatluse ja sõiduki vaatluse politseiparklas just alkoholi pudelite leidmiseks. On arusaamatu, miks ei kontrollinud

GV autot seest põhjalikult, kuigi selleks oli võimalus. Süüdistatav ei saanud teada, et viskipudelit hoolega ei otsitud ning seetõttu ei saanud ka ise varem otsida Süüdistatav on võimaldanud ja leidis juhuslikult. menetlejal esitatud kaitseväidet kontrollida. Eksimine alkoholipudeli suuruse osas ning asukoha mittemäletamine pohmelliseisundis läbiviidud ülekuulamisel ei tähenda, et hilisemad ütlused oleksid automaatselt ebausaldusväärsed. Kohtuotsuse lk 8 järeldused viskipudeli otsimise ja mitteolemasolu kohta on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Ükski tõend ei kinnita, et viskipudel ei olnud kotis, kust süüdistatav hiljem pudeli leidis. Sündmuskohal tehtud fotolt on näha, et kott oli autos.

Kaitsja leiab, et maakohtu seisukohad tuginevad põhjendamatult usul. Puudub põhjendus, miks ei ole eluliselt usutav, et politseinik, kes on alkoholi tarvitanult sõitnud kraavi, tarvitab pärast

tunnistaja lahkumist alkoholi. Kohus viitas, et süüdistatav tundis end sündmuskohal väärteojoobes. L.G pole seda väitnud, vaid andis ütlusi, et sel pole politseiteenistuse

perspektiivist vahet, millise joobega on tegemist. Istungi ajaks sai süüdistatav eksperdiarvamusest teada, et tarbides alkoholi juurde, pidi sündmuse ajal olema alkoholikogus alla kriminaalse joobe piiri. Süüdistatav ei analüüsinud, mis seadusele tema tegevus vastab, kuna ta oli niikuinii keelatud seisundis. Kohus väitis, et süüdistatav käitus adekvaatselt, võttis

kotist viskipudeli, jõi sealt, pani kotti pudeli tagasi ning leidis, et süüdistatava selline adekvaatsus ei ole kooskõlas tema muu tegevusega. Kaitsjale jääb mõistetamatuks, kuidas saab selline tegevus olla üheaegselt adekvaatne ja eluliselt mitteusutav. Maakohus on ebajärjekindel. Alkoholi tarvitamine pärast liiklusõnnetust kas on adekvaatne või mitte. Maakohus refereeris

süüdistatava esimesel ülekuulamisel esitatud „mälupilte“. Neid kinnitavad ka teiste isikute ütlused – auto oli kinni jäänud, süüdistatav istus tagaistmel, sõidukit üritati liigutada. Teised

tõendid ei kinnitanud ainult väidet alkoholi tarvitamise võimaluse kohta. Süüdistatav ei saanud kontrollida, mis tõendeid kogutakse ning talle ei saa omistada menetleja tegematajätmisi.

Apellant vaidlustab maakohtu hinnangut eksperdi arvamuse põhjendatusele. KrMS § 63 lg 1

kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna. Lähtudes alkoholi tarvitamise ajast, tarbitud

kogusest ja Widmarki valemist, tuvastas ekspert, et L.G veres oli juhtimise ajal

alkoholikogus 0,87 kuni 1,50 mg/g. See on alla KarS § 424 lg 1 alampiiri. Ekspertiisiakt

tõendab, et süüdistuses etteheidetud alkoholikontsentratsioon ei ole tõendatud. Eksperdi arvamus, et L.G võis olla 0,75 mg/l ületavas seisundis juhtimise ajal on tõenäosuslik ,

arvamus, mis tulnuks jätta arvestamata. Esiteks ei ole tegemist kategoorilise arvamusega. Teiseks tuleb hinnata eksperdi arvamuse kujunemist, seda on Riigikohus rõhutanud lahendites 3-1-1-63-08 ja 3-1-1-79-10. Arvestada tuleb lähteandmeid, eriteadmiste kasutamist, järelduste põhjendatust. Tõenäosusliku arvamuse on ekspert andnud tuginevalt süüdistatava seletusele ja

tunnistaja KL ütlustele. Isikulised tõendiallikad saavad tõendiks alles kohtumenetluses.

Eksperdile anti vaid osaliselt ja osade tunnistajate ütlused, mida ekspert hindas. Tõendite hindamine ei ole eksperdi pädevuses, tema peab kasutama ainult mitteõiguslikke eriteadmisi. Õigust ei saa mõista ekspert, vaid kohus. L.G ja KL kuulati istungil üle, mistõttu nende

varasemad ütlused ei ole tõendiks ega saa olla aluseks eksperdi arvamusele isegi siis, kui

kohtuistungil antud ütlused on samasugused. Ekspert leidis, et L.G tunnused on iseloomulikud tavaliselt vähemalt keskmisele joobeastmele, s.o veres alkoholi kontsentratsioon

> 1,50 mg/g. See on teistkordne tõenäosuslik arvamus. Ekspert ei andnud kategoorilist

5

arvamust, et need tunnused vastavad kindlasti keskmisele joobele ning et keskmise joobeastme

tunnused ja keskmine joobeaste algab just 1,50 mg/g kohta, mitte näiteks 1,2 või 1,4 mg/g juures. Lubamatu on tugineda

Tegemist KL ütlustele, mis ei sisalda viiteid ebaadekvaatsusele.

ei ole konkreetse tervisliku seisundiga, vaid see peab väljenduma mingites tunnustes.

Ekspertiisiakti aluseks olevas kirjelduses ei ole eristatud, kelle käitumist KL hindas

ebaadekvaatseks, kuna eeluurimisel kirjeldas KL koos. kahe naisterahva käitumist Kohtuistungil ei avanud KL samuti ühtegi sellist tunnust. Maakohus on need tunnused leidnud järgnevas. Esiteks olid mõlemad autos viibinud ehmunud või šokiseisundis, konkretiseerimata, kes täpselt ja mis tunnuste põhjal. Ka kaine inimene võib olla ehmunud. Teiseks küsiti mõlemalt

autos viibinult, kas abi on vaja, keegi ei vastanud. Küsimusele mittevastamine ei ole 1,5

promillise joobe tunnus. Ebaadekvaatsusele võib viidata see, kui isiku juures on tunda alkoholilõhna, ta tuigub, on muul viisil ebakindla koordinatsiooniga. Seejuures tuleb eristada SP

ja L.G käitumist. KL ütlused ei kinnita süüdistatava ebaadekvaatsust. L.G

ütlused ei kinnita samuti alkoholikogust juhtimise ajal. Enne teelt väljasõitu mäletab ta

üldjoontes kõike. Augud mälus esinevad tal alles pärast teelt väljasõitu. Kaitsja juhib

tähelepanu, et L.G tuvastatud alkoholijoove on väga lähedane eksperdi viidatud

keskmisele joobeastmele, st 075 mg/l vs 0,81 mg/l.

See, mis hetkel inimene hakkab mälu kaotama, on individuaalne. Kuna eksperdi lähteandmed olid ebaõiged, ei saa ka järeldused olla õiged.

Lisaks leiab kaitsja, et lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Maakohus viitas

Riigikohtu praktikale aastatest 2003-2007 ning tsiteeris lahendit 3-1-1-55-07. Tsitaat on ebatäpne ning Riigikohus on hiljem korduvalt selle seisukoha väärale kasutamisele viidanud. Maakohus viitas nagu tuleks üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikel asjaoludel

võib jätta selle kohaldamata. Tegelikult viitas Riigikohus olukorrale, kus isikut karistatakse

korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Lisaks on KarS § 424 dispositsioon

oluliselt muutunud. Alates 1. juulist 2009 ei näe KarS § 424 ette karistust mitte korduva joobeseisundis juhtimise eest, vaid üksnes teatud alkoholikoguse ületamise eest. Riigikohus on

lahendites 3-1-1-59-15, 3-1-1-18-17 korranud lahendi 3-1-1-122-13 p 9 seisukoht, mis

tingimustel lisakaristust kohaldada. KarS § 424 ei näe ette juhtimisõiguse äravõtmist automaatselt. Seda ei tulene ka KarS § Alates 1. novembrist 2017 kehtib KarS § 422 lg 2 -st 50.

p 1 ja § 424 lg 2 puhul kohustuslik juhtimisõiguse äravõtmine vähemalt kolmeks kuuks.

Seetõttu maakohtu seisukoht nagu tuleb tingimata juhtimisõigus KarS § 424 lg 1 korras süüdimõistmisel ära võtta, on ekslik. Täielikult on põhjendamata, kas liiklusest kõrvaldamata jätmise korral võiks ta jätkata süütegude toimepanemist. Varem karistamata isiku puhul pole

põhjust arvata, et selline tegu kordub. L.G ei ole karistatud. Ületatud piirmäär on dispositsiooni alamäära lähedane. Süüdistatav on lisaks kriminaalkaristusele kaotanud töökoha. Üldpreventiivsete kaalutlustega ei saa õigustada juhtimisõiguse äravõtmist.

PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONILE

Ringkonnaprokurör I. Kalda palub oma kirjalikes seisukohtades jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Prokurör märgib, et e us ei välista L.G süüd ksperdi arvam . Ekspertiisiakti arvutuslik osa, mis käsitleb süüdistatava väidetud joobe suurust, ei oma asjas määravat tähtsust. Kaitsja

väited, et ekspertiisiakt tugineb lubamatutele tõenditele, s.o süüdistatava ja KL kohtueelses

menetluses antud ütlustele, ei ole põhjendatud. Kui isikud annavad kohtus mõnevõrra teistsuguseid ütlusi, ei muuda see ekspertiisiakti lubamatuks või ebausaldusväärseks. KrMS §

98 lg 1 p 3 kohaselt on eksperdil õigus tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik

6

ekspertiisiks. Samuti võib ekspert tugineda ka ekspertiisimaterjalile, mis ei olegi kriminaalasjas tõendiks. Kaitsja ei ole ka taotlenud kordusekspertiisi määramist, kus oleks käsitletud ka kohtus uuritud tõendeid ja on loobunud ka eksperdi küsitlemisest, mistõttu ei ole alust sel põhjusel ekspertiisiakti tõendina kõrvale jätta. Samas on ainsad tõendid, mis autos alkoholi

tarvitamist kinnitaksid, süüdistatava vastuolulised ütlused.

Prokurör nõustub maakohtuga tõenditele antud

hinnangu osas ning peab neid piisavateks. Samuti nõustub prokurör maakohtuga, et teelt

väljasõit viitab süüdistatava joobeastmele. Lisaks süüdistatava ütluste elulisele usutavusele, mida maakohus hindas, on oluline arvestada ka seda, et olulised asjaolud alkoholi tarvitamise ja pudeli asukoha kohta meenusid L.G-le alles kuu peale kuriteosündmust, kui ta saatis 31. jaanuaril 2018 kaitsja kaudu prokuratuurile seletuskirja. Alles siis meenus talle ka see, et ta

juhtis sõidukit. Arvestades ütluste lahknemist, süüdistatava tegevust sündmuskohal, politseijaoskonnas, ei ole alust lugeda süüdistatavat usaldusväärseks tõendiallikaks.

Prokuratuuri hinnangul on maakohtu otsus põhjendatud lisakaristuse osas. Kohtupraktikas on

välja kujunenud, et KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest mõistetakse lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Riigikohus on lahendites 3-1-1-10-

03, 3-11-69-03, 3-1-1- - 55 07, jt asunud seisukohale, et reeglina tuleks süüdlaselt võtta

lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada. küll KarS § 424 eelmise Need otsu d tehti se redaktsiooni alusel, m kriminaalvastutuse korduvalt joobes juhtimise korral. Samas is nägi ette on neil juhtudel võetud mootorsõiduki juhtimise õigus ära ka siis, kui isiku joove on korduval

joobes juhtimisel olnud väike, jäädes kehtiva liiklusseaduse kohaselt väärteomäära piiresse. Kuriteo eest karistatakse käesoleval ajal isikut siis, kui tal esineb arvestatav joove, mil tema

kehalised ja psüühilised funktsioonid on oluliselt häirunud, mistõttu on isik ühiskonnale ka reaalselt ohtlik. Apellatsioonis on õigesti märgitud, et seaduses ei ole sätestatud KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul kohustuslikuna juhtimisõiguse äravõtmist. Samas tuleneb kaitsja viidatud Riigikohtu lahenditest, et karistamise aluseks on isiku süü. Lisakaristus

ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Lisakaristuse pu - hul tuleb lähtuda nii eri kui üldpreventiivsetest kaalutlustest. Kriminaalasjas

nr 3-1-1-122-13 oli arutusel liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu ning Riigikohus leidis ka siis, et esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Süüdlase ohtlikkuse ja tema süü suuruse hindamisel tuleb KarS § 424 lg 1 puhul võtta arvesse seda, et tegemist on ohtlikuma süüteoga kui väärteona karistatavad liiklusseaduse § 224 sätestatud väärteod. Kui ka liiklusseaduse § 224 lg 1 või lg 2 järgi kvalifitseeritava ühe väärteo eest on võimalik KarS § 50 lg 1 p 2 alusel ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus kuni üheksa kuuni, siis eeskätt isiku süü suurust arvestades on see veelgi enam põhjendatud raskema

süüteo, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. Arvestades süüdistatava

joobeseisundit ja tema käitumist peale teelt väljasõitu, on tema puhul võimalus uute samalaadsete rikkumiste ä lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. rahoidmiseks olemas ja

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegiumi hinnangul ei võimalda süüdistatava kaitsja apellatsioon jõuda apellatsioonikohtul maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Seetõttu jääb edasikaebus rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. KrMS § 15 lg 2 p st 2 ja § 331 lg - -st 2 tulenevalt ei korda apellatsioonikohus esimese astme

kohtu menetlust samasuguses mahus. Viidatud õigusnormide ja kehtiva kohtupraktika arusaamade kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses tuleb käsitleda

7

ja missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo

nr 3-1-1-76-16). Seetõttu ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile

apellatsioonis esitatud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatud vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub.

Apellatsioonis ei vaidlusta kaitsja maakohtu seisukohta, mille kohaselt juhtis L.G 29.

detsembri 2017 öösel sõiduautot joobeseisundis. Apellatsioonimenetluse esemeks on L.G ja tema kaitsja I. Sirgi poolt juba maakohtus esitatud väide – pärast seda, kui kell

01.45 lahkus sündmuskohalt turvatöötaja KL ning enne, kui kell 01.58 jõudsid sinna politseiametnikud ja SK EL, tarvitas L.G veel viskit ning see ongi põhjus, miks tal tuvastati kell 03.09 politseijaoskonnas kriminaalne joove, s.o alkoholisisaldus 0,81 mg/l kohta

väljahingatavas õhus. õiduki juhtimise ajal L.G väljahingatavas õhus S oli

alkoholisisaldus alla 0,75 mg/l kohta, mis on Liiklusseaduse § 69 lg 2 p-st 1 tulenevaks kriminaliseerimispiiriks. Apellatsioonis mingeid uusi ja maakohtu poolt käsitlemata argumente

selle kaitseversiooni hindamisel välja toodud ei ole, mis tähendab seda, et sisuliselt taotleb kaitsja ringkonnakohtult vaid tõendite ümber hindamist.

Arvestades apellatsiooni sisu ja taotlust, selgitab ringkonnakohus, et kohtupraktikas valitseva

arusaama kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (vt RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt

kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ühtlasi on kõrgeim kohus selgitanud apellatsioonikohtu rolli osas, et kui erinevad

kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või

puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05).

Kriminaalkolleegium leiab, et Pärnu Maakohus hindas L.G süü tõendatuks lugemisel

tõendeid õigesti ning võttis arvesse kriminaalmenetlusõiguse sätteid. Õige ei ole apellandi

väide, et kohus välistas kaitseversiooni seetõttu, et ei pidanud L.G väiteid

armukadeduse ja tema parkimissoovi kohta eluliselt usutavaks. Maakohus ei tuginenud

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vaid süüdistatava ütluste elulisele usutavusele, vaid

tulenevalt KrMS § 61 lg ja 2 hindas tõendeid kogumis. -test 1 Kohtu seisukohad on otsuse lugejale jälgitavad ja arusaadavad. Apellant viitab nagu oleks maakohus ühes kohas nimetanud

süüdistatava tegevust adekvaatseks, kuid teisal vastuoluliselt mitteadekvaatseks.

Ringkonnakohus märgib, otsuse lugejale on jälgitav, et kohus käsitles seejuures hoopis et

süüdistatava kaitseversiooni loogikat, mille kohaselt ta oli ühest küljest hajevil, kuid autos

teisalt suutis samal ajal meenutada viskipudeli olemasolu ja juua sealt lühikese ajaga jälgi j Tegemist oli ätmata. ühe aspektiga, mida kohus arvestas süüdistatava kaitseversiooni elulise

usutavuse hindamisel. Se iselt apellant vastuolule kohtuotsuses viidanud ei ole. Lisaks, ll v ollinud, kuid see ei astupidiselt apellatsioonis väidetule, on maakohus kaitseversiooni kontr leidnud tõendamist. Kohus kummutas kaitseversiooni seeläbi, et tuvastas, et ainus tõend, mis kinnitab, et L.G jõi kõnealuse 13 minuti jooksul viskit, on tema enda vastuolulised ütlused, mis jäid selles osas tõendikogumist ebausaldusväärsena välja.

Kaitseväited ei olnud maakohtule tuvastatud tehioludel eluliselt usutavad. Apellatsioonis kordab kaitsja niisuguseid väiteid. Nimelt, süüdistatav soovis autoga peokohast eemale sõita emotsioonide tõttu ja parkis auto, soovist rahuneda. Kaitsja väitel pole vaidlust, et süüdistatav soovis parkida täpselt selles kohas, kuid ta eksis juhtimisvõtete valikul. Apellatsiooni arusaama

8

kohaselt viitavad eeltoodud asjaolud, et L.G ei tegutsenud mootorsõidukit juhtides mitte joobe raskusest, vaid emotsionaalsest seisundist tingituna. Niisuguseid kahtluseid tekitab

apellandi jaoks ka ekspertiisiakt. Viitega KrMS § 7 lg-le 3, leiab apellant, et esinevad kõrvaldamata kahtlused selle , kas L.G oli mootorsõiduki juhtimise ajal krimina s alses alkoholijoobes KarS § 424 mõttes, need lg 1 tuleb lugeda kaitseversiooni kasuks ning tingivad L.G õigeksmõistmise.

Ringkonnakohus apellatsiooni loogika ja seisukohtadega ei nõustu, ning leiab, et see on

vastuolus maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditega. L.G kriminaalasjas ei ole

ringkonnakohtul alust rakendada KrMS § 7 lg st 3 tulenevat põhimõtet, sest põhje - ndatud

kahtluse tekkeks ei esine ühtegi tõsiseltvõetavat alust. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt selgitanud, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3

tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Ühtlasi on kõrgeim kohus märkinud, et põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud

ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt RKKKo 3-1-1-66-15, p 13; RKKKo 3-1-1-12-07, p 8).

Apellatsiooni etteheidetega, mille kohaselt hindas maakohus põhjendamatult kaitseväidete

elulist usutavust, ringkonnakohus samuti ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium ongi

andnud kohtutele juhise, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 18).

Tõendikogum kinnitab ka ringkonnakohtule, et L.G oli mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholijoobes ning sedavõrd tõsiselt, et veel poolteist tundi hiljem tõendusliku alkomeetriga mõõtmisel puhus ta tulemuseks 0,81 mg/l kohta. Eelkõige kinnitavad seda peol olnud isikute,

sh süüdistatava, ütlused, lisaks auto peatumist näinud ja koheselt L.G juhikohalt tabanud turvatöötaja kirjeldus süüdistatavast ning nii isikulistest kui kirjalikest tõenditest KL tulenev teelt väljasõitmise fakt.

Peol viibinud isikute kirjeldus süüdistatava sealsest alkoholitarbimisest kinnitab, et ta oli juba sõidukit juhtima asudes märkimisväärses alkoholijoobes. Maakohtu istungil vastas L.G

prokurörile vastuseks, et jõi SP-ga peol kahepeale 2-3 pudelit veini. kinnitas, et leidis VT koristamise käigus 4 einipudelit, ise ta veini ei tarbinud. Kuigi süüdistatav viski tarvitamist -5 v peol ei mäletanud, kinnitas tunnistaja KP maakohtus ütlusi andes, et süüdistatav jõi peol algselt

küll ütluste kohaselt oli süüdistatav peol veini, hiljem kangemat, viskilaadset jooki.

KP

nähtavalt joobes, muutus lõbusamaks, käis sagedamini suitsu tegemas, oli tarbinud palju alkoholi. Süüdistatav mäletas maakohtus, et viibis peokohal umbes paar tundi. Süüdistatava ja

tunnistajate ,

SP VT ütlustest nähtuvalt möödus mõningane aeg enne, kui süüdistatav sai peokohalt liikuma. VT ütluste kohaselt läks süüdistatav ga peoruumist välja, kuid 10 minuti SP-

pärast tuli sisse, teatas, et nad lähevad alles nüüd. Isikulistest tõenditest ei nähtu SP

konkreetsemalt, mis ajavahemik jäi süüdistataval alkoholi tarbimise lõpetamise ja autorooli asumise vahele. Arvestades VT ütlusi, võis see vahe olla maksimaalselt mõnikümmend minutit,

mitte tundidesse jääv. Maakohtus avaldatud ja uuritud vastus G4S turvafirmast koos

KL

ütlustega kinnitab, et L.G juhitud sõiduk sõitis teelt välja kl 01.38. Kokkuvõtvalt tuleneb tõenditest, et peolt lahkudes ei olnud süüdistatav tarbinud alkoholi vähesel määral, vaid

koguses ja kanguses, mis viitab, et ta oli sõidukit juhtima asudes märkimisväärselt purjus. Ühtlasi pole alust väita, et kui süüdistatav oli paari tunni jooksul joonud mitu pudelit veini ja

9

kangemat alkoholi, jõudnuks ta tuvastatud tehioludel enne rooli asumist arvestataval määral

kaineneda. See, kas süüdistatav oli peolt lahkudes armukade, ei oma tõendamiseseme seisukohalt tähtsust. Tõendamise seisukohalt tähtsust omavana on tõendatud, et süüdistatav oli autorooli asudes alkoholijoobes, tegemist ei saanud olla väikse, vaid vastupidi, tema seisundit, adekvaatsust mõjutava alkoholijoobega.

Maakohtu otsuses esitatud järeldustega vastuolus on apellandi väide nagu puudub vaidlus, et süüdistatava auto ohus välistas selle võimaluse tõendite peatumine kujutas endast parkimist. K pinnalt ning ühtlasi kui ebaloogilise ja –usutava väite. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab samuti, et süüdistatava joobeseisundi tõsidust juhtimise ajal kinnitab tema juhitud sõiduki

teelt väljasõitmise fakt. Seda hinnangut ei muuda apellandi väide, et teelt väljasõiduga ei

tekitatud varalist ega tervisekahju. Auto peatumise hetke nägi turvatöötajast tunnistaja KL, andes maakohtu istungil ütlusi, et auto tuled käisid sel hetkel üles alla, nähtu tekitas talle teatud - mõttes šoki, kuna ta oli ise mõned nädalad tagasi teinud liiklusavarii. On selge, et pelk sõiduki

parkimine objektiivses kõrvalseisjas niisugust ohutunnet ei ärata. Seetõttu läkski KL auto juurde vaatama, kas seal on abivajajaid. Sündmuskohale hiljem saabunud politseinikud SK, EL, RS, AL on samuti kirjeldanud sündmuskohal avanenud pilti ning just sõiduki asukoha tõttu, s.o

teepervest meetrite kaugusel, sellest madalamal, märgalal, määratlenud seda kui väljasõitu.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvad fotod sõiduki asukohast, selleni viivad porised rattajäljed viitavad, et tegemist ei olnud rahuliku ja planeeritud parkimisega, vaid teeolusid,

sõidukiirust ebaadekvaatselt hindava tegevuse tulemus. Fotodelt nähtub, et tee ääres oli

piisavalt vaba ruumi kruusatud alal, polnud vajalik sõita rohumätaste vahele, kus igale

autojuhile oleks ettenähtav, et sõiduauto võib sellisesse pinnasesse kinni jääda. tavaline Kirjeldatud viisil teelt väljasõit ei ole kohtukolleegiumile selgitatav armukadedusega nagu seda väidab et süüdistatav oli eelnevalt tarvitanud märkimisväärselt alkoholi, apellant. Arvestades, on see loogiliselt selgitatav tema purjus olekuga, kuna sel juhul on üldteada asjaolu, et isiku koordinatsioon on . häiritud ning ta tajub ümbritsevat ebaadekvaatselt

Ka süüdistatava järgnev käitumine polnud kindlasti mitte kantud tema vajadusest maandada

armukadedusest kerkinud emotsioone. Teelt väljasõit oli ootamatu, hoopiski soovimatu

olukord, kuna selliselt võinuks L.G haarata mõne kaasliikleja tähelepanu ja tema seaduserikkumine saanuks paljastatud. Nii

maakohtus , et kui muidu nähtub KL antud ütlustest olid süüdistatav ja tunnistaja suhtes passiivsed, hõivatud omavahel asjade arutamise, mitte SP KL-le vastamisega, siis ajal, kui KL võttis telefoni ja asus helistama, aktiveerus süüdistatav, tuli autost välja, küsis närviliselt, muretsevalt, et kuhu too helistab. KL-le tundus, et ei soovitud, et ta politseisse helistaks. Kui

, KL teatas, et lahkub tööüleasennete tõttu, väljus autost ka SP kes ütles talle, et too pole midagi näinud ja aidaku auto välja tõmmata. Seega ei kinnita tõendid apellandi nägemust, et sõiduki peatumine oli süüdistatava plaanidega kooskõlas. L.G

üritas peatumise kohast pigem iga hinna eest lahkuda. Sündmuskohale saabunud ning KL

hiljem jõudnud kirjeldasid, et süüdistatava juhitud sõiduk oli kaetud SK, , ,

EL RS AL poripritsmetega, esirattad olid kaevunud maa sisse. Maakohtus kinnitas süüdistatav, et tegeles

peatumise järgselt sõid ö kiigutamisega ehk andis korduvalt gaasi, et sõiduk liiguks uki nminema. Selle tagajärjel jäi auto üha sügavamale mutta. Veel tasub märkimist, et peol aga viibinud tunnistajate ütluste kohaselt sõidutasid peolisi peopaigast ära kained autojuhid, samuti

o vastav li kokkulepe politseipatrulliga, mistõttu sõideti sel ööl teatud regulaarsusega edasitagasi linna ja peokoha vahet. Ka nendel asjaoludel ei saa kaitseväidet parkimisest ja vajadusest autos rahuneda pidada tõsiseltvõetavaks. Pole mõistlikku põhjendust, miks peaks süüdistatav, teades politseinikuna, kui palju on sellest tema jaoks kaalul, peatama auto peokohast 1 km ca kaugusel suure maantee ääres ja soovima seal pikemalt viibida, kuna selliselt ta riskinuks juba peoliste vedajatele

vahelejäämisega.

10

Lisaks teelt väljasõidule kinnitab L.G joobeseisundi raskust sõiduki juhtimise ajal tunnistaja

KL maakohtus esitatud kirjeldus temast vahetult pärast väljasõitu. Nimelt läks KL

sõiduki juurde, avas juhiukse, juhikohal istus L.G ning tunnistaja tundis juba ukse

avades selgelt ja tugevalt alkoholilõhna. On selge, et niisugune kirjeldus ei viita sellele, et

süüdistataval olnuks väike joobeseisund, vaid vastupidi. Eelpool käsitletud tõendikogum

kinnitab, et süüdistatav oli sõidukit juhtides märkimisväärses alkoholijoobes. Järgnevalt

analüüsib ringkonnakohus kaitseväidet, mille kohaselt tarvitas süüdistatav pärast sõiduki juhtimist alkoholi juurde, seejuures täpselt 13 minuti jooksul, mil oli jõudnud lahkuda ning KL väljakutsele reageerinud patrullpolitseinikud ja SK EL

polnud veel kohale jõudnud.

Sündmuskohal olnud tunnistajad KL, SK, EL on kõik selgesõnaliselt kinnitanud, et nende nähes

L.G alkoholi ei tarvitanud. Sündmuskohale veidi hiljem, s.o enda ütluste kohaselt väljakutse tegemisest umbes poole tunni jooksul, kohale jõudnud poltiseiametnik ütlustest RS

ei nähtu vastupidist. Tõsi on see, et kui tunnistaja ütlused kinnitavad, et turvatöötaja KL saabudes istus süüdistatav juhikohal, siis politseipatrulli jõudes oli L.G liikunud

juhikohalt tagaistmele. Sellest ei järeldu aga, et L.G oli seal ka alkoholi tarvitanud.

Siinkohal väärib pikemat tähelepanu süüdistatava ja käitumine sündmuskohal ja SP politseijaoskonnas.

Apellant märgib, et süüdistatav lõi kõik võimalused menetlejale kaitseversiooni

kontrollimiseks, kuid uurimisasutus oma lohakuse tõttu L.G õigustavat viskipudelit ei leidnud ega suutnudki kaitseversiooni kohtueelses menetluses kontrollida. Kohtukolleegium

peab apellatsiooni etteheiteid liialdatuks, arvestades L.G ja

SP käitumist menetluse

jooksul. Tunnistajate , SK EL ütlustest nähtub, et politseipatrulli esimene küsimus sündmuskohale jõudes L.G-le ja SP-le oli, et kes juhtis sõidukit. Samuti nähtub mõlema politseiniku ütlustest, et algselt selle küsimuse peale L.G ja SP vaikisid. SK andis ütlusi,

et edasise küsim se peale väitsid nad, et ei tea, kes sõitis, võõras inimene oli sõitnud ja i sündmuskohalt lahkunud. ei mäletanud konkreetselt, kas selle väite esitas süüdistatav või SK SP. Isegi, kui n-ö tundmatu autojuhi versiooni esitas SP, oli süüdistataval kindlasti võimalik

vastu vaielda, kuid seda ta ei teinud, vaid vastas politseinikele selle peale vaikimisega.

N

ähtuvalt politseinikest tunnistajate ütlustest kulus politsei energia sündmuskohal seetõttu olulisel määral selle selgitamisele, et kes too kolmas isik oli, kuidas ta oli riides, kuhu võis

minna

- aga vastust ei saadud. – pingutustele vaatamata süüdistatavalt ega SP lt

Politseiametnikust tunnistaja

RS ütlustest nähtuvalt õnnestus olukorrale selgust saada alles

seeläbi, et kutsus turvatöötaja tagasi sündmuskohale ning RS KL-lt saadud vastuste pinnalt selgus, et autot oli juhtinud L.G. Väärib märkimist, et politseiametnikest tunnistajate ütlustest nähtuvalt ka seejärel jaoskonnas ei avaldanud süüdistatav ega SP, et L.G oleks pärast juhtimist alkoholi tarbinud. Tunnistaja RS ütluste kohaselt ei saanud ta ka jaoskonnas L.G-lt vastust, et kes oli roolis.

Maakohtus küsiti politseinikelt konkreetselt, kas sündmuskohal väitsid L.G või SP, et

keegi neist oli peale peatumist tarvitanud alkoholi. Kõigi politseinike ütlustest nähtub, et

süüdistatav ega ei esitanud ühtegi sellesisulist väitet sündmuskohal ega järgnevalt, olles SP

toimetatud sündmuskohalt politseijaoskonda. Seega lähtus menetleja süüdistatava ja

SP

esitatud andmetest ning tähelepanu sündmuskohal oli suunatud algse kaitseversiooni, s.o tundmatu autojuhi versiooni, kontrollimisele. Kui tõesti L.G lõi apellatsiooni kohaselt

piisavad võimalused oma kaitseväidete kontrollimiseks, siis miks ei reageerinud ta kuidagi politsei küsimusele roolis olnud isiku kohta. Tunnistaja KL, ,

SK EL ütlustest nähtuvalt olid süüdistatav ja sündmuskohal hõivatud omavahelise suhtlemise ja telefonide kasutamisega, SP

11

mitte olukorra selgitamisega. Hiljem kohtumenetluses ja ka apellatsioonimenetluses esitatud

kaitseversiooni hakkas L.G avaldama mitte sündmuskohal ega politseijaoskonnas

joobe tuvastamisel, vaid järgneval päeval kahtlustatavana ülekuulamisel.

Arvestades

süüdistatava käitumist sündmuskohal ja politseijaoskonnas, s.o ajal, kui tegeleti esmaste

tõendite kogumise ja olukorra selgitamisega, mis loob ka menetlusliku perspektiivi, oli süüdistatav passiivne, kaitseversiooni osas menetlejat pigem eksitav ning sellist kaitseversiooni nagu ta hiljem endale valis, ta toona vähimalgi määral ei avaldanud. Selliselt käitudes ei saa väita, et süüdistatav lõi menetlejale piisavad võimalused oma kaitseversiooni kontrollimiseks.

Nähtuvalt politseinike ütlustest vaadati politseitöö kogemuse pinnalt st tunnistajate

sündmuskoht üle sellegi pilguga, et ega ei jää silma midagi üleliigset, näiteks alkoholipudeleid. Tunnistajad ja kinnitasid maakohtus, et kuigi nad vaatasid, siis autos sees ega auto SK EL

kõrval kuskil maas alkoholipudeleid nad ei näinud. Lisaks nähtub ütlustest, et tema RS

kontrollis auto ümbrust, kuid sealgi pudeleid ei näinud. Seega toimetas menetleja

sündmuskohal kooskõlas sel hetkel esitatud kaitseversiooniga ning koguni proaktiivselt.

EL vastas kaitsja küsimusele vastuseks maakohtus, et vaatas taskulambiga autos jalgade juurde ja istmete peale, kuid alkoholipudeleid ei olnud istmetel, süüdistatava käes ega jalgade juures. Eraldi läks sündmuskohta ja autot kontrollima hiljem veel politseinik GV. Ta andis tunnistajana

maakohtus ütlusi, et käis sündmuskohta üle vaatamas samal hommikul, kui auto oli juba

teisaldatud politsei parklasse, et ega seal midagi üleliigset pole, näiteks alkoholipudeleid. Asitõendi vaatlusprotokollist ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt teostati mõlemad uurimistoimingud 29. detsembril 2017, kella 12.40-ks olid need lõppenud. GV ütlustest tuleneb samuti, et menetleja uurimisversioon sel ajal oli kontrollida väidet, kas sõidukit võis juhtida keegi teine peale L.G või ütluste kohaselt näitas auto salongi ette SP.

GV SP ning see

fikseeriti tunnistaja ülekuulamise protokollis. Selle menetlustoimingu tulemusena selgus, et

autos midagi puudu ega üle ei olnud. Autosalongis leidus 1-2 lahja alkoholi purki, kuid

SP

selgitas, et need olid varasemalt tarbitud,

SP omad ega ole seotud eelmise õhtu peoga. Kaitsepool ei ole väitnud, et L.G joonuks autos purgist lahja alkoholi, vaid, et ta tarbis

kanget alkoholi, s.o viskit, pudelist. Midagi seesugust ka teostatud menetlustoimingute GV tulemusena ei tuvastatud. Kuigi tunnistaja

GV möönis ütlusi andes, et autos võis olla kott, siis kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana kahel korral ülekuulamisel ei osanud süüdistatav öelda, kuhu kõnealune viskipudel sai. Esimesel ülekuulamisel pidas ta võimalikuks, et viskas selle aknast välja. Nagu eelpool tulenes, siis kontrollis menetleja sündmuskohta põhjalikult, selline

tegevus võttis igati arvesse süüdistatava kahtlustatavana ülekuulamistel esitletud

kaitseversiooni. Eelnevat menetluse käiku kirjeldades on kohtukolleegiumil raske heita

menetlejale ette saamatust või ebapiisavaid pingutusi nagu seda teeb apellant. Alles pärast

eelnimetatud menetlustoiminguid on süüdistatava kaitseversioon muutunud oluliselt detailsemaks. Samas kinnitab menetluse käik, et süüdistatava versioon on otsitud ning tegemist on enda käitumise muutmisega vastavalt menetluslikule olukorrale.

Sündmuskohale saabunud politseinikud andsid nii omavahel haakuvaid, kui tunnistaja KL ning

peol viibinud isikute ütlustega kokkulangevalt oma ütlustes kirjeldusi, et süüdistatav oli sündmuskohal märkimisväärses joobes. Nii kirjeldas alkoholilõhna, loiut olekut, silmade EL punasust kui tunnuseid, mis viitasid süüdistatava ja joobeseisundile. Veidi pärast patrulli SP

saabumist sündmuskohale jõudnud politseiametnik kirjeldas, et süüdistataval esinesid RS koordinatsioonihäired, sõnade järjekord oli ebatüüpiline, alkoholi lõhn oli püsivalt väga tugev. Samas ei kinnita tõendid, et L.G oleks juhtimise lõpetamise ja politseijaoskonnas temal

alkoholijoobe tuvastamise vahepeal tarbinud alkoholi, mistõttu on mõõtetulemus loogiliselt võttes üle kantav ka mootorsõiduki juhtimise ajale.

12

Ainus tõend kokkuvõttes, mis kinnitab, et süüdistatav jõi kõnealuse 13 minuti jooksul viskit,

on tema enda ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava ütlused autos viskijoomise osas on vastuolulised, ebausalduväärsed ning need väited jäävad tõendikogumist välja. Kui kohtueelsel uurimisel andis süüdistatav ütlusi, et jõi autos 0,7 liitrisest viskipudelist, siis maakohtus andis ta ütlusi, et jõi oluliselt väiksemast, s.o 0,2 liitrisest pudelist. Viimasel juhul on tegemist väikse, koguni rinnataskusse mahtuva n ö joogiplaskuga, esimesel juhul suure - viskipudeliga, mis esitatud näite puhul suuruse tõttu rinnatasku kuidagi ei mahu. Maakohus

luges ütlused vastuoluliseks ka pudelist joodud lonksude kohta. Selles osas täpsustab ringkonnakohus, et süüdistatav selgitas kohtuistungil, et kui leidis viskipudeli, siis võis seal olla

1 lonks. Istungil antud ütluste kohaselt oli ta ära joonud 3-5 lonksu, eelnevalt oli pudel poolenisti täis. Kohtueelsel uurimisel andis süüdistatav ütlusi, et viskit oli natuke alla poole pudeli, mäletab, et jõi pudelist, siis üritas autot liikuma saada, läks tagasi tagaistmele, mingil

hetkel oli pudelis alles üks lonks ja ta pidi selle ära jooma. Seega on võimalik mõista süüdistatava ütluseid selliselt, et kohtueelsel uurimisel esitatud väidete kohaselt ta võis juua ka rohkem kui 1 lonksu, kuivõrd tema kirjeldusest tulenes, et ta jõi vähemalt kahel korral. Seda, mitu lonksu ta jõi, kohtueelsel uurimisel ta seega öelda ei osanud. Küll aga oskas süüdistatav

öelda seda ligi aasta hiljem. Kohtueelsel uurimisel kahel korral ülekuulamistel ei suutnud süüdistatav sündmusi esitada kronoloogiliselt ning olulistes küsimustes esinesid tal mälulüngad

– nii ei mäletanud ta, et oleks juhtinud peopaigast sündmuskohale ise autot, turvatöötajaga

kohtumist, seda, kuhu viskipudel sai pärast sealt joomist. Kuriteosündmusest aasta hiljem maakohtus ütlusi andes oli süüdistatava mälu sedavõrd taastunud, et nüüd mäletas ta sündmusi kronoloogiliselt ja detailselt – mäletas, et tema juhtis sõidukit, turvatöötajaga kohtumist, mitu lonksu viskit jõudis autos juua, kuhu pudeli pani. Süüdistatav selgitas seda sellega, et ühest

küljest tulid mäluhäired alkoholi tarvitamisest ning ka kogu sündmus oli temale raske.

Ringkonnakohus sellist põhjendust usutavaks ei pea. Kui tegelikus elus sündmusest aja möödudes inimeste võime juhtunut mäletada ajapikku tuhmub, siis süüdistatava käitumine ja avaldused eeldab vastupidist – sündmuse värskelt kogemise pinnalt ei oska inimene kirjeldada

seda kronoloogiliselt ja üksikasjades, vaid see võime tekib ajapikku, paraneb ning

märkimisväärse aja möödudes sündmusest on isikul sündmusest ajaline tervikpilt. See on välistatud ning see kinnitab veelkord, et väide viskijoomisest autos ja sellega seotud asjaolud on ilmselgelt hiljem välja mõeldud õigustav väide.

Apellant märgib, et kuna autost leiti kott ja ükski tõend ei kinnita, et selles polnud viskipudelit, võiski see seal olla, mis omakorda loob piisava aluse süüdistusversioonis kahtlemiseks. Kas

pudelis oli kott või mitte, ei muuda ringkonnakohtu hinnangut sellele, et kaitseversiooni

kinnitamiseks ja tõendikogumist nähtuva ümberlükkamiseks ei ole see süüdistuse

paikapidavuses kahtlusi loova väärtusega. Apellatsiooni kohaselt on igati reaalne, et politseiametnikust süüdistatav, kes on alkoholi tarvitanult sõitnud kraavi, jätkab pärast seda, kui ta on oma tegevusega vahele jäänud, edasise olukorra lootusetust adudes sündmuskohal kange alkoholi tarvitamist ja veel nii, et keegi seda ei märka ning ka sündmuskoha olustik, korduvale kontrollimisele erinevate inimeste poolt, samuti sellele kuidagi ei viita. Veelgi enam, seejärel käitub politseitöö tausta ja kriminaalmenetluse kogemusega süüdistatav teda õigustava

tõendi osas täiesti ükskõikselt, ta ei suuda avaldada, kes oli roolis, autos viski joomisest ta

kohtueelse menetluse tõendite kogumise aktiivses faasis midagi ei mäleta ning tema mälu hakkab taastuma alles kuu hiljem. Kogu sündmus on sedavõrd raske, et süüdistataval puudub pikka aega igasugune huvi ennast õigustava tõendi osas, ta leiab selle juhuslikult hiljem ning

asub end siis selle najalt aktiivselt kaitsma. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub eelpool pakutud kaitseversioonist, et selline versioon saaks päriselus realiseeruda vaid juhul, kui üheaegselt langeksid kokku terve rida vähetõenäolisi asjaolusid. Kui aastatepikkuse politseitöö kogemusega isik peab tõesti vajalikuks juua kirjeldatud olukorras kanget alkoholi juurde, siis

13

olles oma senise politsetöö pinnalt kursis, et niisuguse viskipudeli näol on tegemist teda õigustava tõendiga edasises süüteomenetluses, pööraks ta vahetult sündmuskohale saabunud

menetleja tähelepanu esimesel võimalusel niisugusele pudelile. Sündmuskohal toimunu ja menetluse edasine käik, süüdistatava mälu paranemine mitte järgnevate päevade, vaid enam kui kuu jooksul, vastavalt oma kaitseversiooni korrigeerimine, viitavad aga samuti, et tegemist on

otsitud kaitseversiooniga. Politseitöö kogemusele toetuvalt oli süüdistatav teadlik

süüteomenetluste praktikas joobes juhtide kõige levinumatest ennastõigustavatest stsenaariumitest. Nagu näitab menetluse käik, siis sellisest teadmisest juhinduvalt süüdistatav ka vastavas menetlusetapis lähtus. Esimene oli n ö tundmatu juhi stsenaarium, vaikimisi - esitatud variant esmaste menetlustoimingute tegemise ajal. Kahtlustatavana ülekuulamisel, kui

oli menetlusse kaasatud turvatöötaja KL, kes kinnitas, et roolis oli just L.G, esitas

süüdistatav selgesõnaliselt teise, praktikas väga levinud joobes juhtide ennastõigustava

versiooni alkoholi – tarbimisest pärast juhtimist. Menetluse jooksul asus süüdistatav seda kaitseversiooni lihvima, mida ilmestab tema mälu täielik taastumine kohtumenetluses.

Maakohtu istungil andis L.G ütlusi, et tundis, et tal oli väärteojoove. Apellant rõhutab, et nii või teisiti oli L.G politseinikuna autot juhtides keelatud seisundis, tema karjääril

oli seetõttu kriips peal ning seda valu hakkaski ta leevendama koheselt alkoholiga. Ringkonnakohtus tekitab selgi juhul küsimusi, et miks pidi süüdistatav, teades, et koheselt on saabumas tema tegevust uurima õiguskaitseorganid, kiirelt ja märkamatult enne autos endale

kanget alkoholi sisse kallama. Kui süüdistatav tundiski end olevat väikse joobega, nagu ta maakohtus väitis, võis ta eeldada, et tal tuvastatakse väärteojoove ning kogenud politseinikuna võis ta ka arvestada, et tal avaneb pärast menetlustoiminguid samal öösel võimalus minna koju, kus võib vabalt, ilma end täbaramasse olukorda panemata, asuda karjääri luhtumisest tingitud lootusetuse tunnet alkoholi uputama. Selle asemel valis süüdistatav kaitseversiooni kohaselt võimaluse muuta enda väljavaateid raskemaks ehk riskeerida kriminaalmenetlusega. Ning kui süüdistatav tõesti tundis kiiret tungi vaigistada valu autos alkoholiga, siis jääb küsimus, et miks pidi ta enne politseipatrulli kohalejõudmist vabanema pudelist või seda peitma. Kohtupraktikas

valitseva arusaama kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo

põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kaitseväiteid igakülgselt analüüsides, et süüdistatava versioon toimunust ei ole mitte lihtsalt eluliselt ebausutav, vaid on tuvastatud tehioludel välistatud.

Apellatsioonis on kaitsja korranud maakohtus esitatud etteheiteid ekspertiisiaktile ning maakohus on neilegi vastanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega nagu ei vastaks

kohtutoksikoloogiaekspertiis ekspertiisile esitatavatele nõuetele ning seetõttu on tegemist

lubamatu tõendiga. KrMS § 107 lg 3 p 1,2 sätestavad, et ekspertiisiakti põhiosas esitatakse

uuringu kirjeldus ning uurimistulemuste hindamise andmed ja ekspertarvamuse põhjendus. Ringkonnakohtu hinnangul vastab ekspertiis eelmärgitud tingimustele ja on tõendina lubatav.

Apellant leiab, et ekspert andis õiguslikke hinnanguid ja väljus seeläbi eksperdile

kriminaalmenetluses kehtivast pädevusest. Nähtuvalt arstliku 2. märtsi 2018 Kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist nr 18E-LÕX0029 määrati ekspertiis sisuliselt eesmärgil tuvastada, mis oli L.G alkoholijoobe suurus autoga sõitmise hetkel. Sellest ülesandest

tulenevalt on ekspertiisiakt koostatud. Tegemist ei ole õigusliku küsimusega, vaid sellele

vastamine eeldab mitteõiguslikke eriteadmisi. Eksperdiarvamuses on ekspert väljendanud järeldust, missugune võis olla alkoholisisalduse kontsentratsioon L.G väljahingatavas õhus. Seega ei ole ekspert õiguslikku hinnangut andnud. Kaitsja leiab jätkuvalt, et lubamatu on

14

tugineda eksperdi tõenäolikule arvamusele, et L.G võis olla sõiduki juhtimise ajal 0,75 mg/l ületavas seisundis juhtimise ajal. Apellant märgib, et esiteks ei ole tegemist kategoorilise arvamusega ning teiseks tugineti kohtueelses menetluses kogutud isikulistele tõenditele, mitte kohtuistungil antud ütlustele. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. Kohtupraktika kohaselt on kriminaalmenetluses tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (RKKKo 3-1- 1-93-15, p 121; 3-1-1-121-97). Teise väite osas on ringkonnakohtul menetluslikult raske mõista kaitsja loogikat ning ühtegi õigusnormi ega kohtulahendit ta oma arusaama kinnituseks pole esitanud. Kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt nr 18E-LÕX0029 koostati 2. märtsil 2018 ehk ajal, kui kriminaalasi oli kohtueelses menetluses. KrMS § 98 lg 1 p 3 kohaselt on eksperdil õigus tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik ekspertiisiks. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on

iseseisvaks tõendiks kriminaalmenetluses ekspertiisiakt, samuti eksperdi antud ütlus

ekspertiisiakti selgitamisel. KrMS § 15 lg 1 kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mis on kohtulikul arutamisel esitatud, vahetult uuritud, protokollitud. Nähtuvalt 6.

novembri 2018 maakohtu istungiprotokollist on kõnealuse ekspertiisi puhul seda tehtud. Kohtukolleegiumile jääb mõistetamatuks, et kui kaitsja leidis, et ekspertiisiakt on ebapiisavate lähteandmetega, siis miks ei taotlenud ta kordusekspertiisi. Samuti ei küsitlenud kaitsja eksperti istungil, selgitamaks või täpsustamaks ebapiisavusi ekspertiisis, mis kaitsja hinnangul võisid

esineda. Apellant leiab seejuures, et pole oluline, et kohtueelses menetluses antud ja toona

ekspertiisi koostamisel aluseks olnud ütlused on kokkulangevad hiljem kohtumenetluses antavate ütlustega. Kaitsja arusaama kohaselt tuleks seega alati, kui kriminaalasja lahendatakse

üldmenetluses, alles pärast kõigi tõendite kohtulikku uurimist teostada automaatselt kordusekspertiis, mis tugineb ainult kohtumenetluses uuritud tõenditele. Niisugune lähenemine ei võta arvesse KrMS § 63 lg st 1 tulenevat, et ekspertiisiakt on iseseisev tõend. Samuti on -

eeltoodud kaitsja arusaam menetluslikult absurdne, menetlust venitav, põhjendamatult lisakulutusi tekitav ega tulene seadusest.

Järgnevalt ei nõustu kaitsja eksperdi hinnanguga L.G joobeastmele, s.o eksperdi

hinnanguga, et L.G tunnused on iseloomulikud vähemalt keskmisele joobeastmele.

Siingi heidab kaitsja ette, et ekspert pole väljendanud kategooriliselt, et L.G oli keskmises joobeastmes, mis eelpool viidatud kehtiva kohtupraktika arusaama kohaselt aga ei ole iseenesest aluseks selle hinnangu kõrvalejätmiseks. Kaitsja vaidlustab seejuures sedagi, et miks ekspert leiab, et keskmine joobeaste algab just 1,50 mg/g-st, mitte aga näiteks 1,2 või 1,4 juurest. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist niisuguse selgitava ja täpsustava küsimusega,

mida kaitsjal olnuks võimalik eksperdi küsitlemisel maakohtus selgitada. Ekspert on

ekspertiisiakti põhjendavas osas viidanud L.G mäluhäiretele ja tema ütluste ebaadekvaatsusele ning viidanud, et need on sellised tunnused, mis on tavaliselt iseloomulikud vähemalt keskmisele joobeastmele ehk kui veres on alkoholi kontsentratsioon rohkem kui 1,50 mg/g. Eksperdi põhjendustest nähtub, et L.G avaldusid seega sellised tunnused, mis eksperdi erialateadmiste pinnalt ei avaldu üldjuhul kaitsja poolt pakutud 1,2 või 1,4 mg/g puhul,

vaid, kui alkoholi kontsentratsioon on kõrgem 1,50 mg/g-st. Ringkonnakohtu hinnangul on niisugune eksperdi põhjendus jälgitav ja loogiline ning apellatsiooni etteheide ainetu. Veel seab apellant eksperdi seisukoha L.G tõenäoliselt esinenud keskmise joobe kohta kahtluse

alla seetõttu, et ekspert tugines KL ütlustele, mis aga on ebakonkreetsed ega kirjelda konkreetselt L.G. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt ekspertiisiakti põhjendavast osast, ei tuginenud ekspert L.G joobeseisundi hindamisel, sh selle sedastamisel, et tal esinesid keskmisele joobele viitavad tunnused, ainult KL ütlustele. Ringkonnakohus märgib, et tegelikkuses tõi ekspert L.G keskmisele joobeseisundile viitavad tunnused peamiselt välja L.G enda kirjelduste alusel. Nagu eelpool märgitud, viitas ekspert, et tunnusteks,

miks viitasid L.G keskmisele joobeseisundile, olid temal esinenud mäluhäired,

temapoolne kirjeldus sündmusest. Nähtuvalt ekspertiisiakti põhjendavast osast esinesid K.

15

L.G sündmuse meenutamisel mälulüngad. ütlused polnud seega eksperdi hinnangu KL kujunemises L.G keskmise joobeseisundi kohta üldsegi määravad. Nendele on ekspert

viidanud lühidalt pärast seda, kui on käsitlenud L.G mäluhäireid ning selles osas ekspert viidanud - KL le vaid, et too kirjeldas, et mõlema naisterahva käitumine sündmuskohal oli ebaadekvaatne, nad väitsid midagi ebamäärast. Tegemist oli seega eelnevat järeldust toetava viitega. Kui eksperdi seisukoht tuginenuks vaid viimatimärgitud viitele, siis poleks tõepoolest tegemist jälgitavalt ja arusaavalt kujunenud järeldusega, kuid arutataval juhul see nii pole.

Eksperdiarvamuses on ekspert leidnud, et tõenäoliselt oli L.G väljahingatavas õhus alkoholi kontsentratsioon rohkem kui 0,75 mg/l kohta, seejuures pidanud võimalikuks, et see

oli väärtuses 0,90+/ 0,09 mg/l kohta. Ekspertiisiakti põhjendavas osas on ekspert jälgitavalt - seda seisukohta põhjendanud. Seega kinnitab ekspertiisiakt ülejäänud tõendikogumist nähtuvat,

et süüdistatav oli sõiduki juhtimise ajal märkimisväärses alkoholijoobes ning seda kriminaliseerimispiiri ületaval määral. Kaitsja soovib omistada tõenduslikult määrava tähtsuse ekspertiisiakti sellele osale, milles ekspert on võtnud hüpoteesiks, et L.G tarbis autos

3-5 lonksu viskit, ning leidnud, et sel hetkel võis tema veres alkoholi kontsentratsioon olla vahemikus 0,87-1,50 mg/g. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav

mootorsõiduki juhtimine ka siis, kui veres on alkoholi 1,50 mg/g. Seega on õige maakohtu väide, et iseenesest on selgi juhul võimalik, et L.G oli kriminaalses joobes. On tõsi, et sel juhul esineks suurem tõenäosus, et süüdistatava joove oli alla kriminaalset määra. Samas oleks KrMS § 61 lg st 2 tuleneva tõendiste kogumis hindamise põhimõttega vastuolus omistada -

sellele eksperdi seisukohale määravat kaalu ja mõista L.G sel alusel õigeks.

Tõendikogum kinnitab, et süüdistataval esines juba juhtima asudes märkimisväärne

alkoholijoove. Ühtlasi kinnitab tõendikogum, et süüdistatav oli vahetult pärast juhtimist

märgatavalt purjus. Puuduvad tõendid, et süüdistatav jõi alkoholi pärast juhtimist ning konkreetse kriminaalasja tehiolusid arvestades on see välistatud. Mõistliku aja jooksul pärast

joobes juhtimist tuvastati süüdistataval tõendusliku alkomeetriga kriminaalne joove. Eksperdiarvamuse tähtsust tõendina tuleb kaaluda koos teiste kriminaalasjas kogutud tõendite

sisuga ja nendega koostoimes. Arvestades eelkäsitletud tõendikogumist nähtuvat, omandab

seega tõendamise seisukohalt tähtsuse ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamus, mille kohaselt oli süüdistatav sõiduki juhtimise ajal kriminaalses alkoholijoobes, ning seda toetab

ekspertiisiakti põhjendav osa. Ekspertiisiakt kinnitab võimalust, et süüdistatav oli sõiduki

juhtimise ajal kriminaalses alkoholijoobes. Seda tõenäosust suurendab eksperdiarvamusest nähtuv, et see polnud kriminaalse joobe piiril, vaid seda mõnevõrra ületaval määral (0,90+/-

0,09 mg/l). Kaitseversiooni puhul ei ole kriminaalses joobes auto juhtimine välistatud, vaid selline võimalus on lihtsalt märgatavalt väiksem. Kuid üksnes see tõsiasi pole tõendikogumit arvestades aluseks õigeksmõistva otsuse tegemisele. Põhikaristust apellatsioonis vaidlustatud ei ole ning kuivõrd apellatsioonikohus peab seda L.G süüle vastavaks, siis eraldi sellel ei peatu. Apellant vaidlustab maakohtu mõistetud lisakaristust. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb

KarS § 424 korras süüdimõistmisel juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ning vaid erandlikel asjaoludel võib jätta lisakaristuse kohaldamata, on ekslik. Maakohus viitas Riigikohtu üldkogu lahendile 3-4-1-2-05 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele 3-1-1- -07, 3-1-1-55-07. 54

Ringkonnakohus märgib, et viidatud lahendites on küll märgitud, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes erandlikel asjaoludel, kuid arvestades viidatud lahendite ajal KarS-i redaktsiooni, ei ole see seisukoht üheselt rakendatav

kehtiva KarS § 424 lg 1 puhul. Nimelt nägi maakohtu viidatud Riigikohtu lahendite ajal kehtinud karistusseadustik ette joobes juhtimise kuriteokoosseisu KarS §-s 424, mille kohaselt oli see kriminaalkorras karistatav vaid juhul, kui tegemist on korduva joobes juhtimisega. Seega

kehtisid kõrgeima kohtu seisukohad kontekstis, et korduvalt joobes juhtimise korral tuleb

16

isikult juhtimisõigus üldjuhul ära võtta. Ringkonnakohus märgib, et KarS-i kehtivas redaktsioonis on samasugune lähenemine leidnud rakenduse KarS § 424 lg-test 2 ja 4 tulenevalt. Tänaseks aga on kriminaalkorras karistatav KarS § 424 lg 1 korras juba esmakordne joobes juhtimine ning seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et juhtimisõigus tuleb sel juhul üldjuhul

ära võtta ja üksnes erandlikel asjaoludel võib jätta selle alles. Seda, et juhtimisõigus tuleb

üldjuhul ära võtta just korduvalt joobes juhtimise korral, on Riigikohus kinnitanud lahendi

märksa uuema lahendi 3 s 9. Vaatamata eelmärgitu -1-1-75-16, ple puudub ringkonnakohtu hinnangul alus lisakaristuse tühistamiseks ja selle kohaldamata jätmiseks. Riigikohtu juhiste järgi tuleb lisakaristust nagu põhikaristust mõista KarS § 56 lg 1 alusel ehk tulenevalt isiku süüst (RKKKo 3 eegiumi hinnangul ei ületa maakohtu mõistetud -1-1-18-17, p 13). Kohtukoll põhi ja lisakaristus, s.o 6 kuud tingimisi vangistust ja juhtimisõiguse äravõtmine 6 - -ks kuuks,

L.G süü suurust. Tuvastatud tehioludel ei saa L.G süüd pidada kindlasti

väikseks. Lisakaristusegi puhul tuleb arvestada, et karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud puuduvad. Kuigi tõendusliku alkomeetriga mõõdeti süüdistataval kriminaliseerimispiiri lähedusse jääv tulemus, siis on ekspert pidanud võimalikuks kõrgemat

tulemust. -ga mitu pudelit veini, teadis, et oli Süüdistatav oli enda sõnutsi tarbinud peol SP purjus ning vaatamata kainete autojuhtide olemasolule otsustas siiski minna autorooli. Tegu oli

pandud toime raskeimas tahtluse vormis ehk kavatsetult, mis suurendab tema süüd. Alkoholijoobe tuvastamine venis süüdistatava tegevuse tõttu ligi poolteist tundi, mistõttu on igati põhjendatud väita, et tema tegelik joove juhtimise ajal oli kõrgem mõõtmistulemusest. Süü tunnistamisest, toimepandu kahetsemisest ega hukkamõistust süüdistatava puhul rääkida ei saa.

Vastupidi, L.G suhtumine toimepandusse kinnitab, et see väärib riigilt ranget

hukkamõistu. Politseinikest tunnistajate ütlustest nähtuvalt, kui süüdistatavat toimetati sündmuskohalt jaoskonda puhumisele, siis tegi ta kolleegide suhtes vulgaarseid ja ründavaid

avaldusi. Nii andis EL ütlusi, et süüdistatav teatas sel ajal, et on „narkoment“, kes omab

juurdepääsu kõigile andmebaasidele ning leiab üles hiljem. Ründavate ja trükimusta EL

mittekannatavate avalduste tegemistega menetlustoiminguid läbiviivate politseinike suhtes

pikendas süüdistatav ühest küljest aega, mis jäi juhtimise ja puhumise vahele, et jõuda

mõnevõrra kaineneda ja puhuda väiksem tulemus. Teisalt väljendub süüdistatava eeltoodud

avaldustes arusaam, et ametiseisundi tõttu tulnuks teda käsitleda seadustest kõrgemana. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav mõistab ise oma teo hukka ja kahetseb, võib ka riigipoolne hukkamõist olla väiksem ja kohtlemine leebem. Arvestades süüdistatava käitumist kriminaalmenetluses, siis L.G puhul niisugusest endapoolsest hukkamõistust

rääkida ei saa ning ringkonnakohus on veendunud, et juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik tema suhtumise muutmiseks.

Eelnevast tuleneva 1 p-le 1 lt ja tuginedes KrMS § 337 lg jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale esimese astme ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et kui ringkonnakohus teeb K § rMS 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna ringkonnakohus jättis süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata, jäävad

süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Kuna maakohus mõistis süüdistatava süüdi, siis jäid valitud kaitsja maakohtus tekkinud õigusabikulud KrMS § 180 lgst 1 tulenevalt samuti süüdistatava kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/