1-08-16551/602 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-08-16551 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 15. jaanuari 2019

määrus Aleksei O.R-i tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Aleksei O.R (isikukood 38709213715), määruskaebus RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 15. jaanuari 2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Viru Maakohtu 26.01.2010 otsusega karistati Aleksei O.R-i KarS § 263 p-de 1, 3, 4 ja KarS

§ 114 p 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 12 aasta vangistusega, KarS § 199 lg 1 järgi 8 kuu vangistusega ja KarS § 257 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes kergema karistus kaetuks raskeima karistusega, mõistes lõplikuks karistuseks 12 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 18.12.2007 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 7 kuud 28 päeva, mõistes lõplikuks karistuseks 12 aastat 7 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse tähtaja hulka eelvangistuse aeg ja karistuse kandmise tähtaega arvestati alates 08.07.2008.

1.1. Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2010 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o A. O.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p-de 1, 3, 4 ja KarS § 114 p 1 järgi

ning liitkaristuse mõistmises. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

1.2. Viru Maakohtu 24.11.2011 otsusega mõisteti A. O.R KarS § 263 p-de 1, 3, 4 järgi õigeks. Sama otsusega karistati A. O.R-i KarS § 114 p 1 järgi 11 aasta vangistusega.

KarS § 64 lg 1 ja KarS § 65 lg 1 alusel liideti käesoleva otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 26.01.2010 kohtuotsusega mõistetud karistusega (KarS § 257 järgi - 1 aasta 6 kuud

2

vangistust ja KarS § 199 lg 1 järgi – 8 kuud vangistust) ja loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõistes A. O.R-ile liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

KarS § 74 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendati käesoleva otsusega mõistetud karistust Viru Maakohtu 18.12.2007 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 7 kuud 28 päeva võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 11 aastat 7 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse tähtaja hulka eelvangistuse aeg ja karistuse kandmise tähtaega arvestati alates 08.07.2008. 1.3. Karistuse kandmise aja lõpp 07.03.2020.

2. Viru Maakohtu 15.01.2019 määrusega jäeti A. O.R ennetähtaegselt vangistusest vabastamata.

2.1. Maakohtu hinnangul võib kinnipeetava vabanemisjärgseid elutingimusi hinnata heaks. A. O.R on olemas kindel vabanemisjärgne elukoht ning tal on olemas vabanemisjärgne

garanteeritud töökoht. Positiivseks tuleb lugeda sedagi, et A. O.R-i ema on valmis teda materiaalselt toetama. 2.2. A. O.R-i näol on tegemist korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga. Karistusregistrist nähtub, et tal on käesoleval ajal 2 kehtivat kriminaalkaristust. Esimesel korral tunnistati A. O.R süüdi avaliku korra raske rikkumise eest ning kohus andis talle võimaluse kanda temale mõistetud karistust vabaduses kriminaalhoolduse all. Kriminaalhooldus ei täitnud oma

eesmärki, sest A. O.R rikkus kriminaalhoolduse nõudeid, pannes katseajal toime uued

kuriteod, sh raske I astme vägivaldse kuriteo (peksis ja pussitas noaga kannatanut, mille tagajärjel viimane suri). Katseajal uue väga raske kuriteo toimepanemine viitab, et isik ei mõtle oma tegude tagajärgedele ning viitab, et kriminaalhooldusele allutamine ei pruugi olla piisav vahend, et isik oma vigu ei kordaks ning uusi kuritegusid toime ei paneks. 2.3. Käesolevaks ajaks on A. O.R kandnud oma esimest vanglakaristust juba rohkem kui 10 aastat, kuid maakohus ei saa kuidagi mööda vaadata, et kinnipeetava käitumises on vangistuse

jooksul toimunud positiivsed muutused alles hiljuti. A. O.R paikneb enda sõnul nüüd

avavanglaosakonnas ning viimase aasta jooksul ei ole kinnipeetavat distsiplinaarkorras

karistatud, kuid kinnipeetava iseloomustuses on märgitud, et varasemalt on esinenud nii korralduste eiramist, vanglaametnike solvamist kui ka kaaskinnipeetava ründamist. Maakohtu hinnangul on positiivne, et kinnipeetav on hakanud ellu viima muudatusi, mis aitavad

kaasa õiguskuulekama eluviisi kujundamisele. Lisaks on A. O.R täitnud temale

individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke – kinnipeetav on läbinud

kinnipidamisasutuses sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“, „Agressiivsuse asendamise treening“, omandanud keevitaja eriala, õppinud riigikeelt ning osalenud riskipõhistel vestlustel kuritegeliku käitumise teemal. 2.4. A. O.R-i puhul on kuritegude toimepanemise soodusteguriks alkoholi kuritarvitamine, sest kohtuotsusest nähtuvalt pani A. O.R raske isikuvastase kuriteo toime alkoholijoobes.

Vangla on märkinud, et kinnipeetav võib muutuda alkoholi tarvitades emotsionaalselt tasakaalutuks, kaotada enesevalitsuse ning käituda vägivaldselt. Maakohus hindab positiivselt, et kinnipeetav saab enda sõnul aru alkoholi kahjulikust mõjust ning ta on vangistuses alkoholiga seotud riskidega tegelenud (sotsiaalprogrammides ja tugirühmas osalemine). Maakohus ei sea

kahtluse alla ka isiku motivatsiooni kaineks eluviisiks, kuid arvestada tuleb ka seda, et kinnipeetav ei ole pika perioodi vältel vabaduses olnud, mistõttu ei ole tal olnud võimalust tõestada, et ta on alkoholi tarvitamisest püsivalt hoidunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb alkoholi tarvitamist pidada jätkuvalt üheks uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. 2.5. Maakohus leiab, et A. O.R-i ennetähtaegne vabastamine oleks võimalik üksnes juhul, kui

tema poolt toime pandavate kuritegude toimepanemise risk oleks minimaalne, missugusele

3

järeldusele aga hoolimata A. O.R-i positiivselt iseloomustavatest andmetest jõuda ei saa.

Kinnipeetav on viimase aasta jooksul käitunud õiguskuulekalt ning tema seaduskuulekust

vabaduses soodustavad ka tema vabanemisjärgsed elutingimused, kuid kohus peab arvesse

võtma ka kinnipeetava isikut, varasemat elukäiku ning asjaolu, et positiivsed muutused kinnipeetava käitumises on toimunud alles hiljuti.

Maakohtul puudub veel käesoleval ajal usaldus, et A. O.R on ennast nüüdseks piisavalt

parandanud ning oma mõttemaailma õiguskuulekuse suunas korrigeerinud selliselt, et vabaduses ilma kuritegusid toime panemata hakkama saada.

Määruskaebus 3. Viru Maakohtu 15.01.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. O.R, kes ei ole rahul maakohtu määrusega ja soovib ennetähtaegselt vabaneda.

Kokkuvõtlikult leitakse määruskaebuses, et maakohtul on kujunenud süüdimõistetu iseloomustusest vale arusaam, kuna seal ei ole märgitud, et süüdimõistetu viibib käesoleval ajal

avavanglas. See omab suurt kaalu. Sama kohtunik, kes vaatas praegu läbi A. O.R-i ennetähtaegse vabastamise materjale, on teinud seda ka 2014. aastal ning võis võtta arvesse ka oma varasemat arvamust ja jättis arvestamata praegu toimunud muutused. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et A. O.R on vangistuses olnud juba pikka aega ning see on tema viimane võimalus ennetähtaegselt vabaneda. Süüdimõistetul on linnaluba ning ta töötab XXX, kus ta on läbinud kvalifikatsiooni tõstmise kursuse. Süüdimõistetu kordab veel kord üle tema suhtes esinevad positiivsed asjaolud. Pärast nii pikka vangistust on A. O.R aru saanud, et peab ennast muutma, on aru saanud kuriteo raskusest ja kahetseb.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

5. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks ja süüdimõistetu ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks, sest määruskaebuses ei ole välja toodud asjaolusid, mis omaks olulist kaalu maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asumiseks. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhistustega, siis neid siinkohal üle kordama ei hakka. Maakohus on lähtunud konkreetsest süüdimõistetust ning sidunud vabastamata jätmist just konkreetse isikuga ning seadusest tulenevate alustega. Tutvunud maakohtu määruse ja vangla iseloomustusega ei saa asuda seisukohale, et maakohus

oleks lahendit tehes arvestanud eelmise ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamise

aluseks olnud asjaolusid, vaid on lähtunud konkreetsest süüdimõistetust ja temaga seotud asjaoludest käesoleval ajal.

Maakohus on arvestanud KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid, s.o kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega

karistusest vabastamine. Veelkordne maakohtu poolt arvestatud positiivsete asjaolude

ülekordamine ei anna nendele asjaoludele suuremat kaalu. Maakohus on arvestanud, et

süüdimõistetul on garanteeritud eluja töökoht, ta on läbinud mitmeid programme. Ka on maakohus arvestanud, et süüdimõistetu on praegusel ajal avavanglas. Ringkonnakohus peab

siinkohal küll vajalikuks seejuures märkida, et süüdimõistetul oli olemas ka varasemalt

garanteeritud eluja töökoht, kuid need ei ole hoidnud ära raske isikuvastase süüteo toimepanemist, seega ei ole tegemist asjaoludega, mis maandaksid uue kuriteo toimepanemise

riski. Mitmed positiivsed asjaolud, mis on süüdimõistetul ka enne käesolevat vangistust esinenud, ei ole need asjaolud, miks oleksid ära hoidnud uue kuriteo.

4

Süüdimõistetu toob välja, et ta on vangistuses olnud pikka aega ning see on tema viimane võimalus ennetähtaegselt vabaneda. Kantud karistuse pikkus on seadusest tulenev formaalne

eeldus, mida arvestatakse ennetähtaegse vabanemise küsimuse arutamisel esmaselt, kuid iseseisva alusena ei anna alust süüdimõistetu vabastamiseks. Samuti ei ole selliseks asjaoluks

väide, et tegemist on süüdimõistetu viimase võimalusega ennetähtaegselt vabaneda.

Süüdimõistetu on siiski oma käitumisega vangistuses näidanud, et on võimeline muutuma,

mille tulemusena on ta määratud avavanglasse, mis näitab tunnustust süüdimõistetule. Arvestades veel lisaks asjaolu, et süüdimõistetu on viibinud varasemalt kriminaalhooldusel, kuid see on ebaõnnestunud, kuna süüdimõistetu pani toime uue kuriteo, siis ringkonnakohtul hinnangul ei ole riskid uueks kuriteo vältimiseks piisavalt maandatud. Määruskaebus jääb edutuks.

6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu 15. jaanuari 2019 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Mati Kartau