3-18-2332/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-2332

Haldusasi

A.K

kaebus

justiitsministri

kohustamiseks

järelevalvemenetluse läbiviimiseks Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna

suhtes

21.08.2001

toimunud

kinnistamismenetluses registriosade nr 3265203 ja nr

3265303 avamise seaduslikkuse osas

Menetlusosalised

Kaebaja – A.K

Vastustaja – Justiitsministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2019. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.K määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse A.K määruskaebus Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2019. a

määruse peale haldusasjas nr 3-18-2332.

2. Jätta A.K määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2019. a

määrus haldusasjas nr 3-18-2332 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121

lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.K esitas 16.10.2018 justiitsministrile taotluse järelevalve algatamiseks Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna suhtes 21.08.2001 toimunud kinnistamismenetluse seaduslikkuse osas, kui

registriosades nr 3265203 ja nr 3265303 avati korteriomandid.

2. Justiitsministeerium leidis 13.09.2018 vastuses nr 13-5/4978-2, et järelevalvemenetluse

algatamiseks puudub alus. Justiitsministri 10.04.2003 määruse nr 28 „Esimese ja teise astme

kohtu kohtudirektori ning kohtuosakondade üle teostatava järelevalve korra“ (järelevalve

kord) § 7 kohaselt kontrollitakse kinnistusosakonnas töökorraldust ning Justiitsministeerium

ei teosta järelevalvet kinnistamismenetluses tehtud kandemääruste üle. Kandemäärus on

kohtunikuabi sõltumatu otsustus ega ole Justiitsministeeriumi kontrolli objektiks. Kui

3-18-2332

2(4)

õigustatud isik arvab, et kandemäärus on ebaõige, siis seda saab parandada

kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 631 lg-s 1 sätestatud korras.

3. A.K esitas 13.12.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri kohustamiseks

viia läbi järelevalvemenetlus Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas 21.08.2001 toimunud

kandemenetluse seaduslikkuse osas, kui registriosades nr 3265203 ja nr 3265303 avati

korteriomandid.

Kaebaja omandis on kinnistusraamatusse kantud korteriomand (registriosa nr 3265303), mille

reaalsel kasutamisel rikuks ta teise kinnistusraamatusse kantud korteriomaniku (registriosa nr

3265203) põhiseaduslikke õigusi ning vastupidi. Kui kohtunikuabi oleks nõudnud 18.06.2001

kinnistamisavalduse juurde 29.10.1996 ja 17.12.1996 sõlmitud asjaõiguslepinguid või

võrrelnud kinnistamisavaldust sellele lisatud plaaniga, siis oleksid ebaõiged kanded jäänud

kinnistusraamatusse tegemata. Eesti Vabariik on seaduslikkuse kontrolli kinnistusosakonna

tegevuse osas teinud ülesandeks üksnes Justiitsministeeriumile, pannud ministeeriumile

kohustuseks pidevalt kontrollida kohtu allüksuste tegevust ja algatada järelevalve, kui

kinnistamis- või kandeotsust tehes on eksitud imperatiivse õigusnormi (KRS § 46) vastu. Kes

teeb vea, see ka parandab selle.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 11.01.2019 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-i 1

alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isik saab järelevalvemenetluse algatamise või

järelevalvemeetme rakendamise otsustamist nõuda vaid juhul, kui on olemas järelevalvet

sätestav õigusnorm (pädevusnorm) ja see norm kaitseb isiku subjektiivseid õigusi (vt

Riigikohtu otsused nr 3-3-1-44-10, 3-3-1-29-13 ja 3-3-1-42-14). Järelevalve korra § 4

sätestab, et Justiitsministeeriumi teostatava järelevalve eesmärk on tagada kohtu allüksuste ja

kohtudirektori tegevuse seaduslikkus ja otstarbekus ning Justiitsministeeriumi ülesanne on

pidevalt kontrollida kohtu allüksuste ja kohtudirektori tegevust arvutivõrgu kaudu või

kohapeal

järelevalvetoiminguid

tehes

(lg-d

ja

2).

Justiitsministri

järelevalve

kinnistusosakonna üle on avalikes huvides ühe haldusorgani poolt teise haldusorgani üle

teostatav kontroll Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 751 lg 1 tähenduses. Nimetatud

haldusjärelevalve eesmärgiks on täitevvõimu tegevuse seaduslikkuse ja teatud juhtudel

otstarbekuse haldusesisene kontroll, mitte isikute subjektiivsete õiguste kaitse (VVS § 751 lg

3). See, kuidas registripidaja menetlust läbi viib ja seadust kohaldab, on õiguse rakendamise

küsimus ning ühestki normist ei tulene justiitsministri pädevust registripidaja kandeotsuste

muutmiseks või tühistamiseks ega kandeotsuste sisu osas ettekirjutuse tegemiseks. Seega ei

saa justiitsministri järelevalve kinnistusosakonna üle kaitsta taotleja subjektiivseid õigusi,

millest tulenevalt ei ole kaebajal ka õigust järelevalvemenetluse algatamise otsustamist ega

menetluse läbiviimist nõuda. Kaebajale on õigesti selgitatud, et kui ta leiab, et kandemäärus

on ebaõige, siis saab seda parandada KRS § 631 lg-s 1 sätestatud korras.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. A.K palub 04.02.2019 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.01.2019 määrus ja

teha asjas uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse.

Õigusvaidluse objektiks on järelevalve korra § 7 lg 1, millele on viidanud ka

Justiitsministeerium ise. Kaebaja on taotlenud kontrolli järelevalve korra tingimustel.

Kandemenetluse

seaduslikkuse

kontroll

on

esmane

järelevalve

ülesanne.

Esmalt

kontrollitakse, kas kinnistamise osas otsust tehes ei ole rikutud KRS §-i 46. Kui formaalse

kandemenetluse reegleid on järgitud, siis otsuse sisu ei kontrollita, vaid kontrollitakse juba

järelevalve korra § 7 lg 2 asjaolusid. Kohustus sisu kontrollida on juhul, kui otsuse tegemisel

3-18-2332

3(4)

ei ole järgitud formaalsele kandemenetlusele ette nähtud korda (KRS § 46), sest

kandeavalduse rahuldamisel täielikult teeb kohus registrisse kande kandemäärust eraldi

vormistamata ning kandemääruseks loetakse kande sisu (TsMS § 596 lg 3). Määruskaebuse

võib isik esitada üksnes määruse peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata või rahuldati

osaliselt (TsMS § 599), kuid kaebust ei saa esitada kande peale (TsMS § 600 lg 1). Samas,

registrit pidav kohus parandab kande, kui kande aluseks olev kandemäärus on tühistatud või

muudetud (TsMS § 600 lg 2 ls 2). KRS § 631 lg-s 1 sätestatud korda kohaldatakse ebaõige

kandemääruse, mitte seadusevastase (õigusvastase) kandemääruse suhtes.

Järelevalve algatamise õigus on üksnes Justiitsministeeriumil. Riigikohtu otsuste nr 3-3-1-44-

10, 3-3-1-29-13 ja 3-3-1-42-14 järgi võib puudutatud isik nõuda, et järelevalveorgan otsustaks

järelevalvemenetluse algatamise kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm

kaitseb ka tema õigushüve. Kaebaja omandis on kinnistusraamatusse kantud korteriomand

(registriosa nr 3265303), mille reaalsel kasutamisel rikuks kaebaja teise kinnistusraamatusse

kantud korteriomaniku (registriosa nr 3265203) põhiseaduslikke õigusi ja vastupidi. Olemas

on õiguspärased ühe eluruumi kaasomandisse erastamise notariaalselt tõestatud kokkulepped,

mis

on

vastuolus

kinnistusraamatusse

kantud

korteriomandite

omandiõigusega.

Järelevalvemenetlus peab välistama kandemenetluse õigusvastasuse. Justiitsministeeriumi

19.07.2018 vastuses on viide, et kohtunikuabile enam küsimusi esitada/selgitusi küsida ei ole

võimalik, kuna isik on pensioneerunud. Seega on tõendatud, et järelevalvemenetlus on

sisuliselt läbi viidud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et A.K määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse

võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1,

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus peab võimalikuks lahendada määruskaebuse

vastustajalt seisukohta küsimata.

7. Halduskohus on A.K kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel, mille kohaselt

võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus. Riigikohus on selgitanud, et HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel kaebuse tagastamine

on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (nt Riigikohtu

08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8; 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10). Õigusliku

olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja

sisulist läbivaatamist (nt Riigikohtu 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 12; Riigikohtu

08.06.2016 määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). Praegusel juhul ei olnud halduskohtul siiski

põhjust võtta A.K kaebust menetlusse, sest kaebeõiguse puudumine on ilmselge ning tegemist

ei ole menetlusõiguslikult keeruka olukorraga.

8. Kohtute seaduse (KS) § 45 lg-st 3 tulenevalt teostavad kinnistusosakonna ja

registriosakonna tegevusvaldkonnas järelevalvet kohtudirektor ja valdkonna eest vastutav

minister. Järelevalve korra § 4 lg 1 kohaselt on Justiitsministeeriumi teostatava järelevalve

eesmärk tagada kohtu allüksuste ja kohtudirektori tegevuse seaduslikkus ja kord. Sama

paragrahvi lg 2 järgi on Justiitsministeeriumi ülesanne pidevalt kontrollida kohtu allüksuste ja

kohtudirektori tegevust arvutivõrgu kaudu või kohapeal järelevalvetoiminguid tehes.

Järelevalve korra § 7 lg 1 kohaselt kontrollitakse kinnistusosakonnas ja registriosakonnas

osakonna töökorraldust. Järelevalve korras ei kontrollita registriotsuste ega kinnistamis- ja

kandeotsuste sisu, välja arvatud juhul, kui otsust tehes on eksitud imperatiivse õigusnormi

vastu.

3-18-2332

4(4)

9. Justiitsministeerium

on

kaebajale

19.07.2018

vastuses

õigesti

selgitanud,

et

Justiitsministeeriumi järelevalve kinnistusosakonna üle on ühe haldusorgani kontroll teise

haldusorgani üle (haldusjärelevalve), mis toimub avalikes huvides (vt VVS § 751 lg 1). Sellise

haldusjärelevalve eesmärgiks on täitevvõimu tegevuse seaduslikkuse ja seaduses sätestatud

juhul otstarbekuse haldusesisene kontroll, mitte isikute subjektiivsete õiguste kaitse (VVS §

751 lg 3). See, kuidas registripidaja menetlust läbi viib ja seadust kohaldab, on õiguse

rakendamise küsimus, millesse Justiitsministeerium täidesaatva riigivõimu asutusena sisuliselt

sekkuda ei saa. Menetlus- või materiaalõigusnormi kohaldamise või kohaldamata jätmise

küsimused lahendatakse kohtumenetluses. Justiitsministril puudub pädevus registripidaja

kandeotsuste muutmiseks või tühistamiseks või kandeotsuste sisu osas ettekirjutuse

tegemiseks. Kohtudirektori üle teostab järelevalvet valdkonna eest vastutav minister, kuid

Justiitsministeeriumi kontrolli eesmärk on tagada üksnes kohtu allüksuste ja kohtudirektori

tegevuse seaduslikkus ja otstarbekus. Sellise järelevalve korras ei kontrollita registriotsuste

ega kinnistamis- ja kandeotsuste sisu. Seega ei ole kaebaja subjektiivsete õiguste kaitse-

eesmärki võimalik tuletada KS § 45 lg-st 3 ega järelevalve korra § 4 lg-st 1 ja § 7 lg-st 1.

Eelneva tõttu ei saa justiitsministri järelevalve kohtunikuabi tegevuse või kohtudirektori üle

kaitsta kaebaja subjektiivseid õigusi ning kaebajal ei ole õigust nõuda järelevalvemenetluse

algatamist ega menetluse läbiviimist. Eelnevast tulenevalt on halduskohus kaebuse õigesti

tagastanud HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel.

10. Seoses määruskaebuse väidetega peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada veel

järgnevat. TsMS § 596 lg 1 kohaselt lahendatakse registriasjas avaldus kandemäärusega ja

selle alusel tehakse kanne. Kui kohus rahuldab kandeavalduse täielikult, teeb ta registrisse

kande kandemäärust eraldi vormistamata ning kandemääruseks loetakse sel juhul kande sisu

(TsMS § 596 lg 3). Määruskaebuse esitaja märgib õigesti, et määruskaebuse saab esitada

üksnes kandemääruse peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata või rahuldati osaliselt

(TsMS § 599) ning kannet ei saa vaidlustada. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole praegusel

juhul eraldi kandemäärust vormistatud. Juba tehtud kande korral on võimalik registrit pidavalt

kohtult taotleda ebaõige kande parandamist seaduses sätestatud korras (TsMS § 600 lg 1).

KRS § 631 lg 1 kohaselt parandatakse ebaõige kandemääruse alusel tehtud kanne

kinnistamisavalduse alusel. Kande parandamiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek. KRS

§ 341 lg 1 järgi on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku

nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut

asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud

nõusoleku andmise kohustus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 järgi võib isik, kelle õigust

on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle

õigusi parandamine puudutab. Eelnevast tulenevalt on määruskaebuse esitajal puudutatud

isiku nõusoleku puudumisel õigus AÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt esitada maakohtule hagi,

millega paluda kohtul tuvastada, et puudutatud isikul on kohustus anda nõusolek ebaõige

kinnistusraamatu kande parandamiseks (TsMS § 368 lg 1). Hagi esitamisega tagatakse

kinnistusraamatu kande vastavus tegelikule õiguslikule olukorrale. Kinnistusraamatu kande

parandamine toimub sellisel juhul mitte kinnistamisavalduse ja puudutatud isiku nõusoleku,

vaid jõustunud kohtulahendi alusel.

11. Eelneva põhjal jääb A.K määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.01.2019

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)