4-18-6276/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 21.01.2019.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Tallinna Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk Katrin-Jana Vaab Vaidlustatud lahend

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 12.11.2018 2302,18,007535 .a otsus väärteoasjas nr.

Kaebuse esitanud isik P.O, isikukood: XXX, elukoht xxx Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: P.O, kohtuvälise menetleja

– Põhja prefektuuri

k büroo

orrakaitse

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi esindaja

Jaak Paju

LÕPPOSA

Tühistada Põhja p orrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse refektuuri k kohtuesindusgrupi otsus

nr. 2302,18,007535 teha uus otsus, millega P.O-le määratud karistuse osas ning määrata LS § 223 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 LS § (kolmeks) kuuks; 226 ( ) kuuks j lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 9 üheksaks a LS § 236 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 (viieks) kuuks.

P.O kaebus rahuldamata. jätta

P.O taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 13.02.2019.a Harju Maakohtu kantselei s.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Väärteoasi nr.4-18-6276

2

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsu alusel ga 3 kuuks; sega karistati kaebajat LS § 223 lg 1 juhtimisõiguse äravõtmise LS § 226 õiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 14 ja LS § 2 lg 1 alusel mootors kuuks 36 lg 1 alusel

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmi Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt sega 12 kuuks. juhtis P.O 05.08.2018 ajavahemikus kella12-00-st kella 12.48-ni xxx juures xxx linnas sõidukit, tegeles juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist (haaras telefoni), mille tõttu kaotas sõiduki üle juhitavuse ja sõitis teelt välja paremale poole vastu puud

ja paiskus külili. Oma tegevusega põhjustas P.O varalise kahju xxx. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. P.O tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal politsei poolt. P.O rikkus LS § 33 lg 11 p 1, § 169 lg 7, § 169 lg 5 ja § 169 lg 4 p 4,5 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1, § 226 lg 1, § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

KAEBUSE SISU

Kaebuses taotletakse väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel või karistusena rahatrahvi määramist Kaebuses märgitakse, et P.O-le koostatud väärteoprotokoll ei .

vasta VTMS § 69 lg 2 nõuetele, kuna seal puudub süüteokoosseisudele vastavate P.O

tegude kirjeldus – väärteoprotokollist ei nähtu neid faktilisi asjaolusid, mille alusel jõuti järeldusele, et ta oleks väärtegusid toime pannud. Sellest tulenevalt asus kaebaja seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Alternatiivselt palutakse kaebuses

P.O-le rahatrahvi määramist, põhjendades seda asjaoluga, et ta on lasknud ennast kodeerida xxx - meditsiinikeskuses ning vajab juhtimisõigust tööalaselt, kuna teostab OÜ s xxx varustusteenuseid, mille tegemiseks on vajalik juhiluba. Kaebaja arvates ei ole kohtuväline

menetleja piisavalt põhjendanud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise vajalikkust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad, samuti

uurinud vahetult väärteoasjas nr olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele 2302,18,007535 seisukohtadele.

Kohtuistungil tunnistas P.O oma süüd talle etteheidetud väärtegude toimepanemises. Tema selgituste kohaselt helises sõidu ajal telefon ning tema sirutas e, et telefon haarata, kaotas kä

kontrolli i juhitavuse sõiduk üle ja sõitis vastu puud. Löök oli nii tugev, et auto paiskus külili. Juurde saadi tulnud mehed lõid esiklaasi puruks ja selliselt P.O kätte. Tema oli toimunust ehmunud, võttis kaasa pudeli viina ja peitis ennast kraavis, kust ta pärast saadi kätte ja anti üle saabunud kiirabile. Enne seda jõudis ta tarvitada alkoholi. Kohtuistungil kinnitas P.O, et on tal on probleemid alkoholi liigse tarvitamisega, ta on püüdnud sellest lahti saada, on teinud erinevaid süste, kasutanud rahvameditsiini vms, kuid asjatult. Alles hiljuti pärast viimast sündmust hakkas xxx tehtud xxx mõjuma ja käesoleval ajal ta alkoholi ei tarvita üldse.

Peale P.O süü omaksvõtu on tema süü tõendamist leidnud sündmuskoha

vaatlusprotokolli, sellele lisatud skeemi ja fotodega, millistest nähtub P.O sõiduki liikumistrajektoor ja sõidukil tekkinud vigastused, samuti vigastada saanud puu, mille otsa sõiduk sõitis (tl 1 15). P.O sõiduki vigastuste iseloomu kinnitab ka sõiduki vaatlusprotokoll (tl16) -

3 ja sõiduki hoiukohta teisaldamise akt (tl 17). Kohtu hinnangul puudub vaidlus ka selle üle, et P.O ei teavitanud politseid liiklusõnnetusest, püüdis sündmuskohalt põgeneda ja ta leiti kraavist kiirabi töötajate poolt, suust oli juba tunda alkoholi lõhna (teatis õnnetusjuhtumi tõttu kannatada

saanud isiku saabumisest tl 26). Ekspertiisiakti nr 1501 kohaselt tuvastati P.O verest etanooli 2,45+-0,06 mg/g (tl 28).

Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 keelab juhil tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita,

sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. P.O on kohtuvälises menetluses kui ka nii

kohtuistungil tunnistanud, et liiklusõnnetuse toimimise põhjuseks oli sõidu ajal telefoni kasutamine, millega rikkunud ta on eelpool viidatud liiklusseaduse sätte nõudeid. Ta on samuti tunnistanud ja see leiab ka kinnitust refereeritud tõenditega, et peale liiklusõnnetuse põhjustamist ei ole ta politseid teavitanud, kuigi liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju ja ta ei ole ennast nimetanud varalise kahju tekitamise eest vastutavaks isikuks ning ei ole seda vastavalt LS § 169 lg 4 p 5 kohaselt kirjalikult vormistanud. P.O kohustus teavitada toimunust politseid tuleneb ka LS § 169 lg st 5, mis näeb ette vastava kohustuse juhul, kui - varalise kahju saaja ei ole teada.

Kohtu arvates on üheselt tõendamist leidnud ka P.O süü LS § 169 lg 7 nõuete eiramises,

mis keelab l tarvitada alkoholi kuni politsei on selgitanud iiklusõnnetuses osalenud juhil

sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Tuginedes P.O enda ütlustele ja ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamusele, puudub vaidlus selles, et ta on tarvitanud alkoholi ajal, mil politsei ei ole veel sündmuskohale jõudnud.

Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et poolt väärte P.O gude toimepanemine on tõendamist leidnud ning tema käitumisele on antud õige juriidiline hinnang LS § 223 lg 1, § 236

lg 1 ja § 226 lg 1 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Lisaks peab kohus hindama menetlusaluse isiku tegevuses süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Ko - hus juhib siinkohal tähelepanu KarS § 15 lg le 3, mille kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega ei oma tähtsust, kas väärtegu pandi toime teadlikult ja tahtlikult, vaid piisab juba

leiab kohus, et ainuüksi hooletusest. Käesoleval juhul menetlusalune isik on d toime pannud tahtlikult

kõik talle etteheidetud väärteo , kuivõrd ta teadis ja möönis sõidu ajal telefoni kasutamise ja alkoholi misega liiklusõnnetusejärgselt , et tarvita rikub ta liiklusseaduse sät , samuti ka sellega, et jättis politseid liiklusõnnetusest teavitamata. teid Seega on kohus seisukohal, et P.O on väärteod toime pannud teadlikult ja tahtlikult.

KARISTUS

Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud LS § 223 lg 1, § 236 lg 1 ja § 226 lg 1 tunnuste esinemise P.O käitumises, on kaebaja karistamine olnud põhjendatud ja õiguspärane.

Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on

karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld ja eripreventiivsetest eesmärkidest. -

Kohtuväline menetleja on määranud P.O-le kõigi toimepandud väärtegude

toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise. Kohus nõustub kohtuvälise

menetlejaga selles, et määratava karistuse liigiks on ta valinud juhtimisõiguse äravõtmise ning

leiab, et puudub alus eks põhikaristuse asendamis rahatrahviga, kuivõrd tulnuks sellisel juhul

4 juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada lisakaristusena, mis oleks aga veelgi raskendanud P.O olukorda.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et

kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja

seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut.

P.O karistusregistri väljavõtte kohaselt on teda korduvalt karistatud mootorsõiduki

juhtimise eest joobeseisundis, kusjuures alkoholipiirmäära ületamise määr oli niivõrd suur, et andis aluse võtta P.O kriminaalvastutusele. Nimelt on teda kriminaalkorras karistatud

KarS § 424 järgi 2015 ja 2016.aastal ning kohtu hinnangul on ta arutatavate väärtegude . toimepanemisega 2018.aastal endiselt kujutab endast liikluses ohtu nii iseendale näidanud, et ta

kui ka teistele liiklejatele. endal P.O ütluste kohaselt teadvustab ta ise

alkoholisõltuvuse olemasolu, kuid samuti tema ütluste kohaselt ei andnud varem kasutatud meetodid oodatud tulemusi, mida omakorda kinnitavad etteheidetud väärtegude toimepanemise

asjaolud. Kohtu vee tuleb ndumusel on P.O näol tegemist ohtliku liiklejaga, keda

liiklusest kõrvaldada, tagamaks õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemise vähemalt selleks

ajaks, kui ohtlik liikleja on liikluses ine menetleja t kõrvaldatud. Sellest tulenevalt tuli kohtuväl põhjendatult järeldusele, et P.O suhtes tuleb kohaldada juhtimisõiguse äravõtmine ja seda just eripreventiivsetel kaalutlustel. Kohtu hinnangul oli mõistlik ja õiglane kohaldada P.O

suhtes juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma

lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Samas lahendis on märgitud, et korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist. Lisaks sellele on vältimatult vajalik märkida, et P.O on kokku toime pannud kolm väärtegu, kõik teod on olnud tahtlikud, toonud kaasa varalise kahju tekkimise ja kujutanud reaalset ohtu teistele liiklejatele. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui kohtuväline menetleja oleks P.O-le

põhikaristusena määranud rahatrahvi, tulnuks talle juhtimisõiguse äravõtmist

kohaldada lisakaristusena, lähtudes tema isikust, väärtegude toimepanemise asjaoludest ja karistuse

eripreventiivsetest eesmärkidest.

Nõustudes määratud karistuse liigiga, annab kohus hinnangu karistuse määrale. Kohtuväline menetleja on määranud P.O-le LS § 226 lg 1 alusel karistuse, mis oluliselt ületab sanktsiooni keskmist määra ning LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuse sanktsiooni

ülemmääras. Kohus nõustub , et niivõrd range karistuse ja siinkohal kaebuse esitajaga selles

juhtimisõiguse äravõtmise pikkus ei ole arutatavas asjas proportsionaalne. Kohus ei jaga kohtuvälise menetleja seisukohta, et karistuse määramisel ta ei arvestanud P.O kahetsusega, kuivõrd tema süüd on hinnatud raskeks. Kohtu hinnangul ei anna taoline asjaolu veel alust kahelda

süüdlase poolt Toimiku materjalidest nähtuvalt ta on asunud avaldatud kahetsuse siiruses.

vabatahtlikult tekitatud kahju hüvitama, püüdnud kõikvõimalike vahenditega vabaneda alkoholisõltuvusest ning näidanud üles valmisolekut jäädavalt loobuda alkoholi tarvitamisest.

Arvestades esineva karistust kergendava asjaoluna isiku puhtsüdamlikku kahetsust ning asjaolu, et , leiab kohus, et P.O-le väärteo korras teda varem karistatud ei ole LS § 226 lg 1 ja § 236 lg 1 alusel kohaldatav karistus sanktsiooni keskmises määras suudab kõige tõhusamalt suunata teda õiguskuulekale käitumisele. Eeltoodu alusel tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt määratud karistuse osas ning

teeb uue otsuse, millega

määrab P.O-le LS § 223 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks; LS § 226 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse

5 äravõtmise 9 (üheksaks) kuuks ja LS § 236 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5 (viieks) kuuks.

Kaebaja on esitanud ka taotluse kaitsjatasu hüvitamiseks summas 300 eurot. Kohus leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu üksnes väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p 1 6 sätestatud -3 ja 5- alusel. Kuivõrd arutatavas asjas ei ole kohus väärteomenetlust viidatud alustel lõpetanud, ei kuulu kaitsjale makstud tasu hüvitamisele.

Kohus juhindub VTMS § 132 p 2, § 109, § 111,

Julia Vernikova Kohtunik