3-17-1413/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.02.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1413

Haldusasi

XX

kaebus

Keila

Linnavalitsuse

05.06.2017

ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-36 tühisuse tuvastamiseks

või alternatiivselt selle punktide 5.1−5.3 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Aleksei Smelov

Vastustaja – Keila linn, esindaja Enno Fels

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.08.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.08.2018 otsuse nr 3-17-1413 resolutsiooni punkt

2. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Keila linnalt XX esimese astme

menetluskulude katteks välja 692 eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus

muutmata.

3. Mõista Keila linnalt XX apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja 40 eurot.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.03.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-17-1413

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX on alates 09.01.2017 Keilas Haapsalu mnt 47 asuva kinnistu kaasomanik 29/100

mõttelises osas.

2. Keila Linnavalitsus kohustas 05.06.2017 ettekirjutusega nr 4.1-1.3/634-36 XX

korrastama Haapsalu mnt 47 kinnistul asuva elamu fassaadi (p 5.1); rakendama meetmeid

kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks (p 5.2); korrastama abihoone ja tagama

kinnistul asuva abihoone ohutuse, vajadusel lammutama lagunenud abihoone seadusega

sätestatud korras (p 5.3) ning niitma kinnistul muru ja koristama jäätmed (p 5.4). Ettekirjutuse

p-de 5.1 ja 5.2 täitmise tähtajaks määrati 09.07.2017, p 5.3 täitmise tähtajaks määrati

10.08.2017 ja p 5.4 täitmise tähtajaks määrati 30.06.2017. Ettekirjutuses hoiatati, et selle

täitmata jätmise korral kohaldatakse sunniraha.

Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tuvastati 26.04.2016 paikvaatlusel, et kinnistul asuva

elumaja fassaad on lagunenud ja korrastamata. Kinnistul asuv abihoone on vajunud viltu, selle

katus on osaliselt sisse varisenud ja abihoone on tervikuna varisemisohtlik. Ehitiste ümbrus on

jäätmetega reostatud ja korrastamata. 23.01.2017 teostatud kontrolli käigus selgus, et hoone

fassaad on endiselt korrastamata ja abihoone on varisemisohtlik. Abihoonet on küll toestatud

palkidega, kuid see on ajutine abinõu; abihoone vajab kapitaalremonti või lammutamist. XX

ei ilmunud 05.06.2017 paikvaatlusele, samuti on ta mitmel korral keeldunud talle

kaasomandina kuuluva kinnistu kohta selgituste andmisest.

Ettekirjutuse õiguslikud alused on korrakaitseseaduse (KorS) § 15 lg 1, § 23 lg 4, § 28 lg-d 2

ja 3 ning Keila Linnavolikogu 29.04.2014 määrus nr 5 „Keila linna heakorraeeskiri“.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks või

alternatiivselt selle p-de 5.1−5.3 tühistamiseks.

Ettekirjutus on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel tühine.

Ettekirjutuse teinud ametnikul puudus selleks pädevus. Ettekirjutust ei ole võimalik täita, sest

sellest ei selgu, milliseid toiminguid peab kaebaja selle täitmiseks tegema. Kaebaja sai

korralduse kätte 21.06.2017, seega on kohustuste täitmiseks antud tähtajad ebamõistlikult

lühikesed. Kaebajal ei ole õigust lammutada abihoonet ilma kinnistu kaasomanike

kokkuleppeta. Alternatiivselt tuleb ettekirjutuse p-d 5.1−5.3 nimetatud põhjustel tühistada.

4. Keila linn palus jätta kaebus rahuldamata.

Keila Linnavolikogu 25.08.2015 määrusega nr 14 „Riikliku järelevalve ülesannete

delegeerimine“ (delegeerimismäärus) on riikliku järelevalve ülesanded üle antud Keila

Linnavalitsusele, kes on kooskõlas HMS § 8 lg-ga 2 määranud isikud, kes tegutsevad

haldusmenetluses

haldusorgani

nimel.

Ettekirjutuse

koostamise

pädevus

tuleneb

järelevalveametniku ametijuhendist. Ettekirjutus on piisavalt selge ja konkreetne. Paikvaatluse

käigus tehtud fotodelt on näha, et umbes pool kinnistul asuva abihoone katusest on sisse

3-17-1413

3(9)

varisenud. Abihoone lõunakülg on vajunud viltu ja toestatud ajutiste palkidega, mis ei pruugi

tagada hoone edasist püsivust. Seega on silmaga nähtav, et abihoone on varisemisohtlik.

Korrastamine tähendab abihoone viimist sellisesse seisukorda, et see ei ole enam

varisemisohtlik ja vastab ehitusprojektile. Alternatiivselt võib ehitise lammutada. Valiku

peavad tegema kaasomanikud ühiselt. Kuna kinnistule ei ole seatud kaasomandi kasutuskorda,

peavad kinnistut hooldama kõik kaasomanikud. Ehitusluba abihoone lammutamiseks saab

taotleda iga kaasomanik teiste kaasomanike nõusolekul. Vastustaja on teinud sarnased

ettekirjutused kõigile kinnistu kaasomanikele. Ettekirjutuse täitmise tähtajad on mõistlikud.

Kaebaja on osalenud kinnistu heakorda puudutavas järelevalvemenetluses alates 2016. a

maist.

5. Tallinna Halduskohus tühistas 06.08.2018 otsusega ettekirjutuse p-d 5.1 ja 5.2 ning

jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja menetluskulu 346 eurot ning jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda

(resolutsiooni p 2).

Ettekirjutus ei ole tühine, sest ei esine ühtki HMS § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse

alust. Kaebuses märgitud sisepädevuse rikkumine ei too kaasa haldusakti automaatset tühisust.

Ettekirjutuse p-d 5.1 ja 5.2 on õigusvastased ja tuleb tühistada. Ettekirjutuse p-s 5.1 pandud

kohustuse täitmiseks antud tähtaeg on ebaproportsionaalselt lühike. Ettekirjutuse p-s 5.2

pandud kohustus on nii üldsõnaline, et pole selge, mida kaebaja peab selle täitmiseks tegema.

Ettekirjutuse p 5.3 on õiguspärane. Kogutud tõendite põhjal on usutav, et abihoone on

varisemisohtlik. Vastustaja esitatud fotodelt on näha, et hoone üks välissein on vajunud

väljapoole viltu ja võib kujutada endast ohtu möödakäijatele. Seega on sellise ehitise

korrastamiseks või lammutamiseks ülekaalukas avalik huvi. Ettekirjutusega antud

kahekuuline tähtaeg ei ole ebamõistlikult lühike. Asjaolu, et kinnistu on kaasomandis, ei

muuda ettekirjutust õigusvastaseks.

Kaebaja menetluskulu oli kokku 1038 eurot. Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades

tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 346 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäi

rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult. Kui ringkonnakohus ei

tuvasta uues otsuses ettekirjutuse p 5.3 tühisust ega tühista seda, palub XX tühistada

halduskohtu otsus vähemalt menetluskulude jaotamise osas ja mõista vastustajalt kaebaja

esimese astme menetluskulude katteks täiendavalt välja 346 eurot.

Ettekirjutus on tühine selle allkirjastanud isikul pädevuse puudumise tõttu. Halduskohus ei ole

põhjendanud, miks sisepädevuse rikkumine ei too kaasa ettekirjutuse tühisust. Pädevuse

puudumine on ilmselge. Delegeerimismäärusega anti riikliku järelevalve ülesanne Keila

Linnavalitsusele kui omavalitsusorganile kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §

4 p 2 tähenduses, mitte linnavalitsusele kui ametiasutusele. Keila Linnavalitsus kui

omavalitsusorgan ei ole andnud õigusakti, millega oleks määratud linnavalitsuse ametikohad,

millel töötavatel isikutel oleks õigus viia läbi riiklikku järelevalvet. Keila linnapeal, kes on

kinnitanud järelevalveametniku ametijuhendi, ei ole sellist pädevust, vaid ametikohad saaks

määrata üksnes linnavalitsus kui omavalitsusorgan oma istungil. Seetõttu saab riiklikku

järelevalvet läbi viia ja ettekirjutusi teha üksnes linnavalitsus, mitte selle ametnik, ning

tegemist ei ole sisepädevuse küsimusega. Lisaks ei nähtu järelevalvespetsialisti

ametijuhendist, et tal oleks õigus ettekirjutust koostada.

3-17-1413

4(9)

Ettekirjutus on tühine ka põhjusel, et kaebajale on antud p-s 5.3 nimetatud kohustuse

täitmiseks – abihoone korrastamiseks või lammutamiseks – liiga lühike tähtaeg. Abihoone

korrastamiseks tuleks leida ehitusettevõtja, koostada ehitusprojekt, osta materjalid jms. Ka

ehitise lammutamiseks on vaja esmalt koostada ehitusprojekt ja taotleda ehitusluba. Keila

Linnavolikogu 28.09.2010 määruse nr 14 „Keila linna ehitusmäärus“ § 25 lg 1 kohaselt

saavad ehitusloa taotluse ehitise lammutamiseks esitada kõik omanikud ühiselt, seega ei saa

kaebaja ainuisikuliselt ettekirjutust täita. Kaebajal ei ole kaasomanike nõusolekut ehitise

lammutamiseks. Kirjeldatud tegevused võtavad ilmselgelt kauem kui kaks kuud.

Lisaks tuleneb ettekirjutuse tühisus asjaolust, et selle p-s 5.3 nimetatud kohustust ei ole

ebaselguse ja üldsõnalisuse tõttu võimalik täita. Kaebajale ei ole mõistetav, millal saaks p-s

5.3 nimetatud kohustuse lugeda täidetuks. Ettekirjutuse p 5.3 on ka vastuoluline, sest

kaebajale tehti ettekirjutus ajal, kui teistele kaasomanikele tehtud samasisuliste ettekirjutuste

täitmise tähtaega oli pikendatud.

Kui ettekirjutuse p 5.3 ei ole tühine, oleks halduskohus pidanud selle eeltoodud põhjustel

tühistama.

Halduskohus rikkus menetlusnorme, kui jättis rahuldamata kaebaja 04.06.2018 taotluse

kohtuistungi edasi lükkamiseks, kuigi kaebaja esindaja ei saanud sellel osaleda. Kaebajal

endal puuduvad vajalikud teadmised ja professionaalse esindaja puudumise tõttu ei saanud ta

enda õigusi efektiivselt kaitsta.

Halduskohus jaotas menetluskulud valesti, sest mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja ainult

1/3 menetluskuludest, kuigi kaebus rahuldati 2/3 ulatuses.

7. Keila linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata,

jäädes varasemate seisukohtade juurde ja lisades järgmist.

Ettekirjutuse p 5.3 eesmärk oli saavutada olukord, kus kinnistul asuv abihoone on korrastatud

ja ohuallikas likvideeritud. Keila linn ei ole huvitatud sunniraha rakendamisest, vaid sellest, et

omanikud hoiaksid neile kuuluvad ehitised ohutud ja korras. Kaebajale kuuluv varisemisohtlik

ehitis asub linnaruumis ja ligipääs sellele on piiramata, seega võib see olla ohtlik seal

viibivatele isikutele (sh kinnistule sattuvatele lastele, kes ei pruugi aru saada ehitise

ohtlikkusest). Kaebaja ei ole asunud ettekirjutust täitma, vaid on oma tegevusega takistanud

teisi kaasomanikke, kes soovivad abihoone korda teha või lammutada. Abihoone on varisenud

just selles osas, mida kasutab kaebaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kuigi kohtuotsuse põhjendused on väga

napid, on halduskohus jõudnud kokkuvõttes õigele järeldusele, et vaidlustatud ettekirjutus ei

ole tühine ja kaebuse väited ei anna alust ka selle p 5.3 tühistamiseks. Kuigi halduskohus

rikkus menetlusnorme, jättes rahuldamata kaebaja 04.06.2018 taotluse kohtuistungi aja edasi

lükkamiseks, ei toonud see kaasa ebaõiget kohtulahendit. Halduskohus on aga eksinud

menetluskulude jaotamisel ja selles osas tuleb kohtuotsus tühistada. Ringkonnakohus

põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

I

3-17-1413

5(9)

9. Vastustaja viis läbi riikliku järelevalve Keila linna heakorraeeskirja nõuete täitmise

kontrollimiseks ja kohustas vaidlustatud ettekirjutuse p-s 5.3 kaebajat kui Haapsalu mnt 47

kinnistu kaasomanikku korrastama kinnistul asuva abihoone ja tagama selle ohutuse või

vajadusel abihoone seadusega sätestatud korras lammutama.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et eespool viidatud sisuga ettekirjutuse teinud

ametnikul puudus selleks pädevus. KorS § 6 lg-st 1 ja § 23 lg-st 4 tulenevalt on õigus teha

järelevalvesubjektile ettekirjutus korrakaitseorganil, s.o seaduse või määrusega riikliku

järelevalve ülesannet täitma volitatud asutusel, kogul või isikul. Ehitusseadustiku (EhS) § 130

lg 2 p-st 2, KOKS § 22 lg-st 2 ja § 30 lg 1 p-st 4, delegeerimismääruse § 1 lg-st 1 ja Keila

linna heakorraeeskirja § 8 lg-st 1 tulenevalt on heakorranõuete täitmise ja linnas asuvate

ehitiste nõuetele vastavuse kontrollimise pädevus Keila linnavalitsusel. Ringkonnakohus

märgib, et kuigi vaidlustatud ettekirjutuses ei ole tuginetud EhS sätetele, kuigi see olnuks

nõutav, ei too see käesoleval juhul kaasa ettekirjutuse tühisust või tühistamist, sest asjakohane

õiguslik alus on tegelikult olemas ning sellele tuginemine on asjaoludest tulenevalt selge.

Keila linnapea on määranud kooskõlas delegeerimismääruse § 1 lg-ga 2 ja HMS § 8 lg-ga 2

riikliku järelevalve teostajaks järelevalvespetsialisti (vt 18.04.2016 käskkiri nr 24 ja sellega

kinnitatud ametijuhendi II osa ja III osa p-d 3.1, 3.1.2 ja 3.2.1 koostoimes; tl 73, 86), kes on

omakorda allkirjastanud vaidlustatud ettekirjutuse. Käesolevas asjas ei tulene õigusaktidest, et

linnavalitsus kui kollegiaalorgan pidi volitama järelevalvet teostava isiku oma korraldusega,

seega võis nimetatud isiku määrata ka linnavalitsus kui ametiasutus oma üksikaktiga, sh

käskkirja ja ametijuhendiga. Seega ei ole ettekirjutus antud pädevust ületades.

11. Isegi kui asuda seisukohale, et järelevalveametniku ametijuhend ei ole piisavalt

konkreetne, sest ei maini selgesõnaliselt õigust allkirjastada järelevalvemenetluse tulemusena

tehtavaid ettekirjutusi, ei ole alust pidada ettekirjutust tühiseks ega seda tühistada. HMS § 63

lg 2 p-s 3 on haldusakti tühisuse alusena silmas peetud ebapädevat haldusorganit (nn

välispädevus), mitte haldusorgani nimel tegutsevat ebapädevat isikut (nn sisepädevus).

Sisepädevuse ületamine, s.o ettekirjutuse allkirjastamine linna ametniku poolt, kellel puudub

selleks linna antud volitus, ei too kaasa ettekirjutuse tühisust, vaid on menetlusviga, mille

esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas see rikkumine mõjutas asja otsustamist (vt

Riigikohtu 24.04.2018 määrus nr 3-17-725, p 20). Kohtuotsuse eelmises punktis märgitut

arvestades ei olnud järelevalveametnikul ettekirjutuse allkirjastamise pädevuse puudumine

ilmselge. Sisepädevuse võimalik ületamine ei mõjutanud ka asja õiget otsustamist, sest Keila

linn on kohtumenetluses aktsepteerinud järelevalvespetsialisti tehtud ettekirjutust ja pidanud

ennast sellega seotuks.

12. HMS § 63 lg 2 p-s 5 nimetatud haldusakti ebaselgus või mittetäidetavus saab tühisuse

kaasa tuua vaid siis, kui haldusakti pinnalt ei ole võimalik kindlaks teha selle regulatiivset

sisu; muul juhul võib tulla kõne alla selle tühistamine. Seejuures tuleb arvestada, et

ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on võimalik lisaks resolutiivosale arvestada ka ettekirjutuse

muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist

konteksti. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võib

ettekirjutusega jätta valiku erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi

valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt

oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt

määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada (vt Riigikohtu

03.04.2002 otsus nr 3-3-1-14-02, p 23; 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p-d 12 ja 13).

13. Vaidlustatud ettekirjutuses on viidatud Keila linna heakorraeeskirja § 4 lg 1 p-dele 7 ja 8,

mille järgi kinnistu ja ehitise omanik on kohustatud tagama ehitise ohutuse teiste isikute elule,

tervisele või varale, samuti tagama kasutusel mitteoleva ehitise ja sinna juurde kuuluva krundi

3-17-1413

6(9)

heakorra, vältima hoone varisemisohtlikkust ning sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile.

Sarnased ehitise ohutuse ja korrashoiu nõuded tulenevad ka EhS §-dest 8, 11 ja 16.

Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tuvastati 26.04.2016 paikvaatlusel, et Haapsalu mnt 47

kinnistul asuv abihoone on vajunud viltu, selle katus on osaliselt sisse varisenud ja abihoone

on tervikuna varisemisohtlik. 23.01.2017 teostatud kontrolli käigus selgus, et abihoone on

jätkuvalt varisemisohtlik; abihoonet on küll toestatud palkidega, kuid see on ajutine abinõu

ning abihoone vajab kapitaalremonti või lammutamist. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses

neid faktilisi asjaolusid vaidlustanud ega abihoone seisukorda puudutavaid väiteid ümber

lükanud.

14. Eelnevat arvestades on ettekirjutuse p 5.3 piisavalt arusaadav: kaebaja kaasomandis olev

abihoone on väga halvas seisukorras ja seetõttu varisemisohtlik; selline ehitis kujutab endast

ohtu nii selle omanikele kui ka teistele isikutele; seetõttu tuleb ettekirjutuse täitmiseks

korrastada abihoone selliselt, et see ei oleks enam varisemisohtlik ja vastaks ka muus osas

taolisele ehitisele kehtivatele nõuetele (vt eeskätt EhS §-d 8, 11 ja 16), või alternatiivina

abihoone lammutada. Asjaolu, et ettekirjutusega on jäetud kaebajale õigus valida, milliste

abinõudega ta eesmärgi saavutab ja kumma alternatiivi kasuks ta otsustab, ei muuda seda

ebaselgeks või mittetäidetavaks. Kuna kinnistul on seitse kaasomanikku, kellel tuleb edasises

tegevuses kokku leppida, saab ettekirjutuses valikuvõimaluse jätmist pidada eesmärgipäraseks

ja mõistlikuks. Seda, et kaebaja väide ettekirjutuse p 5.3 ebaselgusest on otsitud ja kaebajale

on temale pandud kohustus tegelikult arusaadav, kinnitab muu hulgas asjaolu, et ta on juba

2016. a-st alates Keila linnaga kinnistu, sh abihoone heakorra teemal suhelnud (enne

09.01.2017 kinnistu kaasomanikuks saamist eelmise omaniku YY volitatud esindajana; vt tl 7,

30–38, 72, 82).

15. Ringkonnakohus ei pea ettekirjutuse p 5.3 täitmiseks antud tähtaega ebamõistlikult

lühikeseks. Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga, mis üldjuhul

tähendab haldusakti allkirjastamise hetke (HMS § 54, HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu

02.02.2018 otsus nr 3-15-2813, p 14). Vaidlustatud ettekirjutus anti 05.06.2017 ja p-s 5.3

kaebajale pandud kohustus tuli täita 10.08.2017. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et

abihoone oli halvas seisukorras ja varisemisohtlik. Seega on õigustatud linna soov, et

abihoonest lähtuv oht kõrvaldatakse võimalikult kiiresti. Kohtule esitatud fotodelt (tl 40–41)

nähtuvalt on kõnealune abihoone (kuur) lihtne ehitis, mille korrastamiseks või lammutamiseks

tehtavad eeltööd (vajadusel projekti koostamine, asjakohaste lubade taotlemine, tööde teostaja

leidmine vms) ei saa eelduslikult olla väga töö- ja ajamahukad. Kaebajal on õigus, et

Haapsalu mnt 47 kinnistu ja sellel asuv abihoone on kaasomandis ning ettekirjutuse p 5.3

täitmine eeldab koostööd kinnistu teiste kaasomanikega. Samas oli vastustaja juba 2016. a-l

teinud kõigile kaasomanikele, sh kaebaja õiguseellasele, samasisulised ettekirjutused kinnistul

asuva abihoone korrastamiseks või vajadusel lammutamiseks (tl 58, tl 141–149). Vastustajale

oli vaidlustatud ettekirjutuse andmise ajal teada, et teised omanikud on teinud ühiselt

ettevalmistusi neile tehtud ettekirjutuste täitmiseks ning edasised tegevused abihoone

korrastamisel või lammutamisel on takerdunud eeskätt kaebaja (ja enne 09.01.2017 tema

õiguseellase, kelle volitatud esindajana kaebaja tegutses) koostöövalmiduse puudumise taha

(vt tl 141–149). Puudub ka vaidlus, et kaebaja omandas mõttelise osa Haapsalu mnt 47

kinnistust, olles teadlik sellel asuva abihoone halvast seiskorrast, samuti asjaolust, et

vastustaja on nõudnud juba tema õiguseelnejalt abihoone korrastamist või lammutamist (vt tl

30–36). Lisaks tuleb silmas pidada, et kaebaja keeldus kõnealuses järelevalvemenetluses

Haapsalu mnt 47 kinnistu kohta selgituste andmisest (tl 74), seega ei saanud vastustaja

ettekirjutuse täitmise tähtaja määramisel tema seisukohtadega või võimalike vastuväidetega

arvestada. Eelnevat arvestades ei saa käesoleva vaidluse asjaoludel pidada kaebajale

ettekirjutuse täitmiseks antud rohkem kui 2-kuulist tähtaega ilmselgelt ebamõistlikuks.

3-17-1413

7(9)

16. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kui pärast ettekirjutuse andmist selgub, et selle

täitmiseks vajalikke nõusolekuid või lubasid ei õnnestu saada või tekib ettekirjutuse tähtaegsel

täitmisel muid objektiivseid takistusi, võib see anda aluse taotleda näiteks ettekirjutuse

täitmise tähtaja pikendamist, samuti täitmist tagava sunnivahendi rakendamise edasi

lükkamist või kohaldamata jätmist (vt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8). Need

asjaolud ei muuda aga ettekirjutust tagantjärele õigusvastaseks.

17. Kaebajale tehti vaidlustatud ettekirjutus ajal, kui Haapsalu mnt 47 kinnistu teistele

kaasomanikele tehtud samasisuliste ettekirjutuste täitmise tähtaega oli järelevalveametniku

04.07.2016 e-kirjaga pikendatud (vt Keila Linnavalitsuse 07.08.2017 vastus XX

teabenõudele, tl 84). Keila Linnavalitsuse 07.08.2017 vastuse kohaselt tingis tähtaja

pikendamise asjaolu, et kõigi kaasomanike nõusolekuta ei saanud väljastada ehitusluba

abihoone lammutamiseks. Toimiku materjalidest ei selgu, millise ajani oli teistele

kaasomanikele tähtaegu pikendatud. Tõenditest nähtuvalt oli aga vastustajale teada, et

abihoone korrastamine või lammutamine seisis paljuski kaebaja (ja varem tema õiguseellase

YY) nõusoleku ja koostöötahte puudumise taga (vt tl 104–117, 148, 150). Seega ei saanud

teised kaasomanikud neile tehtud ettekirjutusi abihoonet puudutavas osas täielikult täita, kuid

selle takistuse kõrvaldamine oli vähemalt osaliselt kaebaja mõjusfääris. Seetõttu ei saa

käesoleva vaidluse asjaoludel pidada õigusvastaseks kaebajale ettekirjutuse tegemist ajal, kui

teiste kaasomanike jaoks oli ettekirjutuste täitmise tähtaegu pikendatud. Ringkonnakohus

märgib siiski, et sarnases olukorras oleks vastustajal mõistlik teha ühine ettekirjutus kõigile

kinnistu kaasomanikele.

18. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et ettekirjutus ei ole tühine selle allkirjastanud

isikul pädevuse puudumise või ettekirjutuse ebaselguse või mittetäidetavuse tõttu ning

kaebaja väited ei anna alust ka selle p 5.3 tühistamiseks.

II

19. Kaebaja väitel rikkus halduskohus kaebaja õigusi sellega, et ei rahuldanud kaebaja

04.06.2018 taotlust kohtuistungi aja edasi lükkamiseks, kuigi kaebaja esindaja ei saanud

mõjuval põhjusel 05.06.2018 kohtuistungil esindada.

20. HKMS § 128 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel võib kohus kohtuistungi aja tühistada või

seda muuta. HKMS § 128 lg-s 4 ja §-s 143 sätestatud tingimustel võib asja arutada ka

menetlusosalise osavõtuta või teha menetlustoiminguid menetlusosalise kohaolekuta. HKMS

§ 127 lg 5 alusel on kohtul õigus kohustada kaebajat isiklikult kohtusse ilmuma. HKMS § 144

lg 2 p 2 alusel võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui kohus on kohustanud kaebajat

ilmuma istungile isiklikult ja kaebaja ei ilmu kohtuistungile.

21. Toimikust selguvad järgmised asjaolud. Kaebaja märkis kaebuses, et on nõus asja

lahendamisega

kirjalikus

menetluses.

Halduskohus

määras

21.12.2017

määrusega

kohtuistungi ajaks 05.06.2018 kell 10.00, kohustades kaebajat isiklikult kohtuistungile

ilmuma ja hoiatades teda, et ilmumata jätmise korral võib jääda kaebus läbi vaatamata.

Kaebaja esindaja esitas 04.06.2018 kohtule taotluse (tl 120) kohtuistungi edasilükkamiseks,

kui kohus peab jätkuvalt vajalikuks kaebaja osalemist kohtuistungil, sest esindaja osaleb

samal ajal kaitsjana kriminaalasjas nr 1-16-9171 toimuval kohtuistungil. Taotluses on

märgitud, et kaebaja on nõus ka kirjaliku menetlusega või asja läbivaatamisega kaebaja

osavõtuta. XX saatis 04.06.2018 kohtule täiendava avalduse (tl 121–123), milles selgitas, et

soovib osaleda istungil koos oma esindajaga ja kuna esindaja ei saa 05.06.2018 istungil

osaleda, palus kohtul määrata uus kohtuistungi aeg. Halduskohus jättis 05.06.2018 istungil

tehtud protokollilise määrusega taotlused rahuldamata, sest kaebajal oli piisavalt aega oma

3-17-1413

8(9)

esindajaga seotud probleemi lahendamiseks ja päev enne istungit selle edasi lükkamise

taotlemine ei ole kohane lahendus. Kaebaja 11.06.2018 vastuväite jättis halduskohus

13.06.2018 määrusega rahuldamata, viidates, et kaebaja ei ole kasutanud oma menetlusõigusi

heauskselt. Seejärel esitas kaebaja 14.06.2018 taotluse menetluse uuendamiseks ja uute

tõendite vastuvõtmiseks ning 11.07.2018 taotles kohtuotsuse teatavaks tegemise aja edasi

lükkamist poolte vahel toimuvate kompromissiläbirääkimiste tõttu. Halduskohus andis

11.07.2018 määrusega pooltele aja kompromissi sõlmimiseks ja määras uue kohtuotsuse

teatavaks tegemise aja juhuks, kui pooled ei jõua kokkuleppele. Seejärel tegi kohus

06.08.2018 otsuse.

22. Ringkonnakohus leiab, et menetlusosalist peaks kohustama ilmuma isiklikult istungile

vaid siis, kui on teada või võib eeldada, et asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta saab

selgitusi anda vaid kaebaja isiklikult, mitte tema esindaja, või kui menetlusosalise isiklik

osalemine on vajalik muul põhjusel (nt kompromissi saavutamiseks). Halduskohus ei ole

21.12.2017 määruses ega ka hiljem kaebajale isikliku ilmumise kohustuse panemist

põhjendanud. Halduskohtu 05.06.2018 istungi protokollist (tl 129–130) nähtuvalt oli

halduskohtul kaebajale vaid üks sisuline küsimus („millal viimati krundil käisite“), kuid

kohtutsuses ei ole kinnistul viibimise asjaolusid üldse käsitletud. Seega ei selgu toimikust,

miks oli kaebajale isikliku ilmumise kohustuse panemine vajalik. Halduskohus ei ole kahtluse

alla seadnud kaebaja esindaja väidet, et ta osales 05.06.2018 kaitsjana kriminaalasjas

toimunud kohtuistungil, 05.06.2018 istungi toimumine selgus viimasel hetkel ja tegemist oli

kriminaalasjaga, mille arutamine oli kestnud juba mitu kuud järjest. XX viitas 05.06.2018

kohtuistungil asjaolule, et esindaja tegeles kõigega ja tal endal puudub asja sisust piisav

ülevaade. Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja esindaja oli 04.06.2018 taotluses viidanud

võimalusele arutada asja istungil kaebaja kohalolekuta või jätkata selle arutamisega kirjalikus

menetluses, kuid halduskohus ei ole neid võimalusi üldse kaalunud. Eelnevat arvestades leiab

ringkonnakohus, et halduskohus rikkus kaebaja 04.06.2018 taotlust rahuldamata jättes

menetlusnorme, sest ei arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega põhjendanud

piisavalt oma seisukohta.

23. Tegemist ei ole siiski rikkumisega, mille tõttu tuleks halduskohtu otsus tühistada. Kaebaja

esitas halduskohtule pärast kohtuistungit täiendavad selgitused ja tõendid, mille

vastuvõtmisega seonduvat ei ole halduskohus selgesõnaliselt lahendanud. Kuna kohtuotsuse

p-s 6 märgitu kohaselt tutvus halduskohus otsuse tegemisel kõigi toimiku materjalidega ja

hindas kõiki kogutud tõendeid, võib järeldada, et halduskohus on täiendavalt esitatud tõendid

vaikimisi vastu võtnud ja neist asja lahendamisel lähtunud. Nimetatud selgitusi ja tõendeid on

arvestanud ka ringkonnakohus, seega ei ole kaebaja õigused jäänud kaitseta.

III

24. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada esimese astme menetluskulude

jaotust puudutavas osas. Kaebaja menetluskulud olid kokku 1038 eurot. Kuna halduskohus

rahuldas

kaebuse

osaliselt,

tuli

menetluskulud

jagada

proportsionaalselt

kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja märgib õigesti, et halduskohus rahuldas kaebuse

2/3 osas, kuid mõistis kaebaja menetluskulud välja vaid 1/3 osas. Seega tuleb vastustajalt

kaebaja esimese astme menetluskulude katteks välja mõista täiendavalt 346 eurot, s.o kokku

692 eurot.

25. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud on kulud õigusabile 720 eurot (6 tundi) ja riigilõiv

15 eurot, mille kohta on esitatud arve ja maksekorraldused. Asja mahtu ja keerukust ning

menetluse käiku arvestades loeb ringkonnakohus need vajalikuks ja põhjendatuks. Kuna

ettekirjutuse sisu osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulude jaotust

3-17-1413

9(9)

puudutab vaid lühike lõik apellatsioonkaebusest, mille koostamine ei saanud olla aeganõudev,

mõistab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonimenetluse kulude katteks vastustajalt välja 40

eurot (HKMS § 108 lg-d 1 ja 2). Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS

§ 108 lg-d 1 ja 2, § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)