3-17-1329/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. veebruar 2019, Tartu

Haldusasja number

3-17-1329

Haldusasi

AS ATKO Bussiliinid kaebus Narva Linnavalitsuse

12. jaanuari 2017. a vaideotsuse ning Arhitektuuri- ja

Linnaplaneerimise Ameti 14. novembri 2016. a teate

nr 1 13/4602 lisana vormistatud tasusumma vähendamise

akti tühistamiseks ja 2016 aasta novembri eest täiendava

1800 euro tasumiseks kohustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Narva linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja AS ATKO Bussiliinid

esindaja v. adv Keijo Lindeberg

Vastustaja/Apellant Narva linn

esindaja v. adv Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Narva linna apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu halduskohtu 14.

detsembri 2017. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta AS ATKO Bussiliinid kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. märts 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 5. oktoobril 2015 sõlmisid Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet ja

AS ATKO Bussiliinid Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179.

14. novembril 2016 saatis vastustaja kaebajale teate lepingu rikkumise kohta nr 1-13/4602 koos

teenuse kvaliteedi mittevastavuse ja toetussumma vähendamise aktidega. Nende kohaselt

rakendati kaebaja suhtes kokku 36 rikkumise eest leppetrahvi 1800 eurot.

25. jaanuari 2017. a korraldusega nr 64-k kinnitatud 12. jaanuari 2017 vaideotsusega jättis

vastustaja rahuldamata AS ATKO Bussiliinid vaide toetussumma vähendamise akti kehtetuks

tunnistamiseks.

2. 22. juunil 2017 esitas AS ATKO Bussiliinid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada Narva Linnavalitsuse 14. novembri 2016. a teate nr 1-13/4602 lisaks 2 oleva akti ja

12. jaanuari 2017. a vaideotsuse ning kohustada vastustajat tasuma talle 2016. aasta novembrikuu

toetussummana täiendavalt 1800 eurot.

Kaebuse

põhjenduste

kohaselt

on

toetussumma

vähendamise

aktid

vormivigade,

ärakuulamisõiguse rikkumise, erinevate allkirjade ja kaalutluste puudumise tõttu õigusvastased.

50% ulatuses maksimaalsest võimalikust määratud leppetrahvi ei saa esmakordse rikkumise eest

pidada proportsionaalseks. Kaebaja ei ole rikkumises süüdi, kuna tal ei olnud võimalik sõiduplaane

peatustesse panemiseks välja trükkida, sest Maanteeamet ei suutnud võimaldada kaebajale selleks

vajaliku programmi kasutajaõigusi ja ligipääsukoode.

3. Vastuses kaebusele vaidles Narva linn kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaja ületamisega. Vaideotsuse kinnitamise kohta

antud korraldus tehti dokumendiregistri kaudu avalikult kättesaadavaks 25. jaanuaril 2017 ning

kaebaja pole tõendanud, et sai võimaluse vaideotsusega tutvuda hiljem.

Kaebajale saadetud toetussumma vähendamise teates on näidatud haldusakti andmise faktilised

asjaolud, toetuse vähendamise põhjused ja summa, sellele lisatud akt aga on informatiivse

iseloomuga ja sellel olev teise ametniku allkiri ei mõjuta haldusakti kehtivust. Rikkumise asjaolud

on selged ja kaebaja 22. novembri 2016. a selgitusi arvestades ei ole ärakuulamisõigust rikutud.

Kaebajal oli võimalik paigutada sõiduplaanid bussipeatustesse ka ilma ligipääsuta Maanteeameti

andmebaasi. Kuna kohaldati lepinguga määratud sanktsiooni, polnud tegemist kaalutlusõigusega.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2017. a otsusega kaebus rahuldati. Halduskohus otsustas

tühistada Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 14. novembri 2016. a

teate nr 1-13/4602 koos selle lisaks oleva toetussumma vähendamise aktiga ja Narva

Linnavalitsuse 12. jaanuari 2017. a vaideotsuse.

5. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastustaja väitnud ega tõendanud, et oleks asjas tehtud

vaideotsuse kaebajale kätte toimetanud nagu nõuab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 86 lg 1.

Dokumendiregistri vahendusel teatavaks tegemist menetlusdokumentide kättetoimetamise viisina

HMS ette ei näe. Seega peab antud juhtumi puhul lähtuma kaebaja poolt osundatud kuupäevast,

s.o 26. mai 2017, mil vaideotsus tema esindaja nõudmise peale elektrooniliselt väljastati ning

kaebuse saab lugeda tähtaegselt esitatuks.

6. Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 punkt 5.1.18 näeb kaebajale ette

kohustuse paigaldada bussipeatustesse ilmastikukindlatel infotahvlitel olevad kehtivad

sõiduplaanid ning tagada nende korrasolek ja teabe kättesaadavus. Lepingu punkt 8.8 aga annab

vastustajale õiguse vähendada vedajale makstavat toetussummat kuni 100 eurot iga tema poolt

avastatud puuduse eest. Toetussumma vähendamise vormistab tellija küll ühepoolse aktiga, kuid

tegemist on siiski haldusakti tähenduses oleva otsustusega, sest sellega muudetakse kaebaja õigust

saada vedajale makstavat toetust täissummas. Kuigi kaebaja on vaidlustatud haldusaktina ära

nimetanud üksnes 14. novembri 2016. a teate lisaks oleva toetussumma vähendamise akti nr 2,

tuleb sellena käsitleda talle saadetud teadet koos mõlema selle lisaks oleva aktiga.

Neis dokumentides pole aga vähimalgi määral põhjendatud, miks kohaldatakse just 50 euro

suurusi toetussumma vähendamisi. Vastavate kaalutluste märkimata jätmine on oluline

menetluslik rikkumine, mis ei võimalda kohtul kontrollida kaalutlusvigade puudumist ega

otsustuse proportsionaalsust ning peab seetõttu kaasa tooma haldusakti tühistamise. Lisaks vajab

ära märkimist, et aktil puudub kuupäev ning ei nähtu, kes täpselt on selle koostanud.

7. Oluline on ka see, et poolte selgitustest nähtuvalt pole vastustaja andnud kaebajale võimalust

oma seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks. Vastupidiselt vastustaja seisukohale oli see

HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt tingimata vajalik. Ärakuulamisõiguse rikkumine on

niivõrd olulise tähendusega menetluslik rikkumine, et võis kaasa tuua vale otsustuse ning saab

seetõttu anda kindla aluse haldusakti tühistamiseks.

8. Vaidlustatud haldusakti tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka selle kohta tehtud vaideotsus.

Kaebaja kohustamisnõue on tühistamisnõudega sisuliselt hõlmatud, sest selle rahuldamise korral

puudub alus toetussumma vähendamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Narva linn esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

10. Apellatsioonkaebuses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebus on esitatud kaebetähtaja

rikkumisega, kuna vaideotsus tehti kaebajale Narva linna dokumendiregistri kaudu teatavaks

25. jaanuaril 2017.

11. Vaatamata sellele, et sõlmitud hankelepingul on halduslepingu õiguslik iseloom, toimub trahvi

määramine seoses lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega siiski tsiviilõiguse korras. Seoses

sellega ei ole vaja trahvi suurust määravates dokumentides põhjendada ega esitada kaalutlusi trahvi

summa kohta, nagu see toimuks juhul, kui trahvinõue esitatakse haldusakti vormis.

12. Vastustaja esitas koopia kaebaja esindaja 22. mai 2017. a e-kirjast. E-kirjas kaebaja esindaja

tõendab, et temale oli edastatud vaideotsuse eelnõu. Vaideotsuse eelnõu esitamisega oli

ärakuulamise õigus täielikult täidetud.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb AS ATKO Bussiliinid apellatsioonkaebusele vastu

ja palub jätta selle rahuldamata.

14. Kaebaja hinnangul on arusaamatu Narva linna seisukoht, et kui Narva linna võrgulehele on

märgitud korralduse jõustumise kuupäevaks 25. jaanuar 2017, siis selle päeva seisuga oli

vaideotsus kaebajale ka kätte toimetatud ning Narva linn ei pea tõendama, millal vaideotsus Narva

linna veebilehele lisati ja kuidas pidi kaebaja sellest teada saama. Käesoleval juhul on vaideotsus

toimetatud kaebajale kätte elektrooniliselt, kuid see toimus alles 26. mail 2017. 25. mail 2017

saatis Narva linna esindaja vaideotsuse ning kaebaja esindaja kinnitas selle kättesaamist 26. mail

2017.

15. Toetussumma vähendamisel pidi Narva linn hindama, millises ulatuses on toetussumma

vähendamine põhjendatud. Kuna toetussumma vähendamise aktist vastavaid kaalutlusi ei nähtu,

on tegemist kaalutusveaga, mis toob kaasa haldusakti tühistamise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduskohtu otsus tühistada.

17. AS ATKO Bussiliinid taotles kaebuses Narva linna 14. novembri 2016. a teate nr 1-13/4602

ja selle lisa tühistamist ning 2016. aasta novembri eest avaliku liiniveo lepingu alusel täiendava

1800 euro tasumisele kohustamist, samuti samas asjas tehtud vaideotsuse tühistamist.

18. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebus on esitatud HKMS § 47 lg-s 2

sätestatud tähtaja jooksul, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et vaideotsus oleks kaebajale

teatavaks tehtud enne 26. maid 2017. Vaideotsuse kättesaadavaks tegemine haldusorgani avalikus

dokumendiregistris iseenesest ei ole piisav haldusmenetluse seaduse (HMS) § 86 lg 1 ls-st 2

tuleneva vaideotsuse kättetoimetamise kohustuse täitmiseks. Olukorras, kus puuduvad andmed ka

selle kohta, et kaebaja teadis vaideotsuse tegemisest ja ebamõistlikult viivitas vaideotsuse

väljanõudmisega, tuleb kaebetähtaega arvestada vaideotsuse kaebaja esindajale saatmisest 26.

mail 2017.

19. Halduskohus käsitas kaebaja ja Narva linna vahel sõlmitud Narva linna avaliku bussiliiniveo

teenindamise lepingut nr 179 (tl 39-44) halduslepinguna. Samale seisukohale asus Riigikohus

käesolevas asjas 21. novembri 2018. a määruses. Seetõttu käsitab ringkonnakohus poolte vahel

sõlmitud bussiliiniveo lepingut halduslepinguna ning ei analüüsi halduslepingu ja eraõigusliku

lepingu eristamise küsimust.

20. Kaebuse lahendamisel leidis halduskohus, et Narva linna 14. novembri 2016. a teade

nr 1-13/4602, ühes sellele lisatud tasusumma vähendamise aktiga, on haldusakt ja asus

seisukohale, et akti andmisel kaebaja ärakuulamata jätmise ja põhjendamiskohustuse rikkumise

ning kaalutlusvea tõttu tuleb see tühistada.

Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.

21. Vastavalt HMS § 105 lg-le 1 kohaldatakse halduslepingule tsiviilõiguslike lepingute kohta

käivaid sätteid, arvestades HMS-ga kehtestatud erisusi. HMS 7. peatüki sätetega on lisaks

halduslepingu mõistele reguleeritud halduslepingu pooled, lepingu sõlmimine, jõustumine,

muutmine ja lõpetamine, samuti halduslepingu õiguspärasus, õigusvastasus ja tühisus. Üldise

põhimõttena kohaldatakse halduslepingule HMS ülejäänud peatükkide sätteid niivõrd, kuivõrd see

ei ole vastuolus halduslepingu olemusega (vt HMS § 99 lg 1, § 100). Kuna HMS-s puuduvad

sätted halduslepingu täitmise ja lepingu rikkumisel kohaldatavate õiguskaitsevahendite kohta, siis

tulenevalt HMS § 105 lg-st 1 tuleb selles osas kohaldada asjakohaseid eraõigusnorme.

Eraõigusnorme halduslepingu täitmise, lepingu rikkumise ja õiguskaitsevahendite rakendamise

osas on kohaldatavaks pidanud ka Riigikohus1.

22. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millistel tingimustel oli vastustajal õigus vähendada Narva

linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 järgi kaebajale makstavat tasu (toetust)

lepingu p 8.8 alusel.

Lepingu p 8.8 järgi tellijal on õigus vähendada vedajale makstavat toetussummat kuni 100 eurot

iga tellija poolt avastatud puuduse eest, mis puudutab sõidukijuhtidele esitatavate nõuete

mittetäitmist või muude lepingu või ükskõik millistest riigihanke viitenumber 164562

dokumentidest ja/või nende lisadest tulenevate kohustuste mittetäitmist, kui lepingu mõnest muust

sättest ei tulene konkreetse rikkumise osas teistsugust sanktsiooni.

Nii vastustaja kui kaebaja on pidanud lepingu punkti 8.8 leppetrahvi kokkuleppeks.

Ringkonnakohus nõustub, et säte vastab võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 158 toodud leppetrahvi

mõistele.

VÕS § 158 lg 2 järgi kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud

lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 158

lg 2 viitab sellele, et leppetrahv ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, kui rikkuv pool peab kahjustatud

poolele maksma kindlaksmääratud summa. Seetõttu ei ole välistatud, et leppetrahvina on kokku

lepitud, et lepingut rikkunud pool ei saa nõuda osa kokkulepitud tasust.2

Kaebaja ja vastustaja ongi kokku leppinud, et lepingu muudes sätetes nimetamata rikkumise korral

on vastustajal õigus vähendada kaebajale makstavat tasu ja vastavalt ei saa kaebaja selles osas

nõuda vastustajalt lepingus kokkulepitud tasu maksmise kohustuste täitmist. Seega vastab poolte

kokkulepe leppetrahvi mõistele ning vaidluse lahendamiseks hindab ringkonnakohus järgnevalt,

kas vastustaja on õiguspäraselt vähendanud kaebajale makstavat tasu lepingu punkti 5.1.18

rikkumisele viidates 1800 euro võrra.

23. Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema

täidetud järgmised üldised eeldused:

a) poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe);

b) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

1 Vt RKHK 23. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p-d 10 ja 11.

2 Vt RKTsK 9. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-24-16, p 14.

c) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku

teistsugune vastutusstandard (VÕS §‑d 103 ja 160);

d) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise

avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2).3

24. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel sõlmitud Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise

leping nr 179 on kehtiv ja kehtiv on ka lepingu p 8.8, s.o vaidlusalune leppetrahvi kokkulepe.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et vastustaja poolt kontrolli teostamise ajal 1. ja 4. novembril

2016 kontrollitud 36-s bussipeatuses puudusid ilmastikukindlad infotahvlid kehtivate

sõiduplaanidega. Infotahvlite paigaldamise ja korrashoiu kohustus tuleneb lepingu p-st 5.1.18,

kusjuures kohustus on kestev, s.t kaebaja pidi tagama asjakohase teabe kättesaadavuse peatustes

kogu lepingu perioodi jooksul. Seega on kaebaja lepingulist kohustust rikkunud. Kaebaja ei ole

kahtluse alla seadnud ka vastustaja seisukohta, et infotahvlite puudumisel on tegemist 36 iseseisva,

mitte ühe kompleksse rikkumisega. Sellise tõlgenduse kasuks osutab ka lepingu p 8.8 sõnastus,

mille kohaselt leppetrahvi kohaldamise õigus on iga tellija poolt avastatud puuduse eest. Kuna

sättele antud tõlgendus on kooskõlas VÕS § 29 lg-tes 1 ja 2 antud lepingu tõlgendamise reeglitega

ja üldise arusaamaga sellest, et andmete puudumine busside sõiduplaanide kohta avaldab igas

peatuses iseseisvat mõju just selle peatuse kasutajatele, siis lähtub ka ringkonnakohus sellest, et

lepingu p 8.8 tähenduses on tegemist 36 iseseisva rikkumisega.

25. Lepingulise kohustuse rikkumise vabandatavuse kohta näeb lepingu p 10.1 sarnaselt

VÕS § 103 lg-tele 1 ja 2 ette, et rikkumine on vabandatav üksnes juhul, kui selle on põhjustanud

prognoosimatud ja poole tegevusest olenematud asjaolud (vääramatu jõud). VÕS § 103 lg 2 ls 2

järgi vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise

ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

26. Kaebaja hinnangul on sõiduplaanide peatustesse paigutamata jätmine vabandatav seetõttu, et

kaebajal puudus juurdepääs Maanteeameti poolt peetavale ühistranspordi registrile, mille

kasutajaõigused tuli kaebajale anda tulenevalt lepingu p-st 5.1.20. Kuna kaebajal puudus

juurdepääs ühistranspordi registrile, siis ei saanud teha registriandmetest nõuetekohases formaadis

sõiduplaanide väljatrükke ega neid peatustesse paigaldada.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esiletoodud asjaolu ei ole käsitatav vääramatu jõuna ega anna

alust pidada rikkumist vabandatavaks. Kaebaja kohustuse täitmata jätmine on vabandatav üksnes

juhul, kui kaebajast sõltumatu asjaolu takistas kohustuse täitmist ning takistuse iseloom oli selline,

et kaebajalt ei saa eeldada takistuse ületamist ega takistuse esinemisega arvestamist lepinguga

võetud kohustuste täitmise kavandamisel.

27. Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 p 2.1 kohaselt algas lepingu

alusel teenuse osutamise periood 1. veebruaril 2016. Vastustaja tuvastas vaidlusalused rikkumised

2016. aasta novembri alguses, s.o üheksa kuud pärast seda, kui kaebajal tekkis lepingu p 5.1.8

alusel kohustus paigaldada peatustesse infotahvlid sõiduplaanidega. Lepingust ei tulene kaebajale

kohustust, et infotahvlid oleks vormistatud ühistranspordiregistri väljatrüki formaadis ega sedagi,

et infotahvlite paigutamise kohustuse täitmine peaks toimuma ühistranspordiregistri kasutamise ja

sellest väljatrüki tegemise kaudu. Kaebaja viidatud lepingu p 5.1.20 näeb tõepoolest ette, et

kaebajale antakse ühistranspordiregistri kasutusõigused, kuid seda selleks, et kaebaja saaks esitada

info sõiduplaanide kohta ühistranspordiregistrisse, mitte seoses peatustesse sõiduplaanide

paigaldamise kohustusega. Vaidlust ei ole selles, et sõiduplaanid olid kaebajale teada. Seega ei ole

registriandmetele juurdepääs eelduseks kaebaja kohustuse täitmisele ja kaebajal oli kahtlemata

võimalik korraldada iga peatuse tarvis sõiduplaanide koostamine ja väljatrükkide tegemine

sõltumata ühistranspordiregistrile juurdepääsuõiguse olemasolust või puudumisest. Seetõttu ei

3 Vt RKTsK 10. mai 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-36-17, p 11.

anna võimalus, et ühistranspordiregistrist väljatrükkide tegemise kaudu oli kohustuse täitmine

lihtsam, alust pidada ühistranspordiregistrile juurdepääsuõiguse puudumist asjaoluks, mis

vältimatult takistas kohustuse täitmist lepingu p 10 mõttes. Seda kinnitab kaebaja enda käitumine,

kuna 22. novembri 2016. a kirjas (tl 8p) kaebaja kinnitas, et pärast rikkumiste tuvastamist

paigaldati peatustesse sõiduplaanid käsitsi trükituna.

Ringkonnakohus osutab sellelegi, et lepinguliste kohustuste täitmise algusest möödunud üheksa

kuud on sedavõrd pikk aeg, et hoolsal käitumisel kaebajal ilmselt olnuks võimalik saavutada

juurdepääs ühistranspordiregistrile rikkumiste tuvastamise ajaks. Juhul, kui ühistranspordi-

registrisse andmete esitamise ja sõiduplaanide väljatrükkide tegemisega tegeles kaebaja kasuks

kolmas isik, pidi kaebaja arvestama sellega, et kolmanda isiku poolt kohustuste täitmise lõpetamise

korral tuleb kaebajal endal asuda neid kohustusi täitma.

Seetõttu ei ole kaebaja rikkumised vabandatavad ja ta vastutab lepinguliste kohustuste rikkumise

eest.

28. Vastustaja teatas kaebajale kavatsusest nõuda leppetrahvi 14. novembri 2016. a kirjaga

nr 1-13/4602 (tl 6p), millele oli lisatud teenuse kvaliteedi mittevastavuse akt (tl 7) ja toetussumma

vähendamise akt (tl 7p). Rikkumised tuvastati vähem kui kaks nädalat enne lepptrahvi nõude

saatmist kaebajale. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb leppetrahvi teadet pidada esitatuks mõistliku

aja jooksul, arvestades poolte vaheliste suhete iseloomu, eelkõige seda, et vastustaja on kohustatud

kaebajale teenuse eest tasuma igakuuliselt 15 päeva jooksul pärast vastustajale nõuetekohaste

aruannete esitamist. Ka kaebaja ei ole väitnud, et leppetrahvi nõue oleks esitatud hilinenult.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ka selle, et 14. novembri 2016. a kiri ühes lisadega oli

üheselt mõistetav ning kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, et vastustaja rakendab tema suhtes

leppetrahvi kokku 1800 eurot, vähendades vastavalt kaebajale makstavat tasu. Kirja ja selle lisade

vormistamise võimalikud puudused (kuupäeva puudumine ja teise, nimetamata ametniku allkiri

tasu vähendamise aktil) ei takistanud kaebajal kirja ja selle lisade tähendust mõistmast. Olukorras,

kus vastustaja on linnapea allkirjastatud vaideotsusega (tl 15-17) pidanud õiguspäraseks

leppetrahvi kohaldamist kirja ja sellele lisatud aktidega ei ole alust kahelda ka akti allkirjastanud

ametniku pädevuses vastavalt vastustaja sisepädevuse jaotusele.

29. Erinevalt 23. veebruari 2016. a otsuses asjas nr 3-14-431 väljendatud seisukohast leiab

ringkonnakohus, et leppetrahvi nõudes ei tule nõutava leppetrahvi ulatust põhjendada

HMS § 56 lg-s 3 sätestatud standardi kohaselt. Leppetrahvi nõudes tuli vastustajal tuvastada

leppetrahvi nõude aluse esinemine, s.o lepingu, k.a leppetrahvi kokkuleppe, kehtivuse ja

lepingulise kohustuse rikkumise fakt. Seda on vastustaja 14. novembri 2016. a kirjas ka teinud.

Edaspidise vaidluse korral lasus kaebajal tõendamiskoormus rikkumise vabandatavuse osas. Kõiki

neid asjaolusid on ringkonnakohus eespool kontrollinud. Nõutava leppetrahvi ulatust ei tulnud aga

vastustajal eraldi põhjendada. Selles osas tuleb kohaldada VÕS regulatsiooni, kuna HMS-s

puuduvad asjakohased erinormid, HMS üldregulatsioon on aga vastuolus leppetrahvi eesmärgiga.

Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude

realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele4. Seega ei ole

leppetrahv seotud tekkinud kahju ulatusega ning seda saab kohaldada sõltumata sellest, kas kahju

üldse tekkis, ka näiteks jätkuva rikkumise lõpetamiseks või tulevaste rikkumiste ärahoidmiseks.

Eeldatakse, et leppetrahv nähakse poolte kokkuleppel ette kindlas suuruses. Kuid keelatud ei ole

leppetrahvi määratlemine selliselt, et leppetrahvi ulatuse määramine on ühe poole õigus.

Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud leppetrahvi maksimaalse võimaliku suuruse ning

markeerinud vastustaja õiguse nõuda leppetrahvi väiksema ulatuses mõistega „kuni“. Arvestades,

et lepingu p 8.8 on leppetrahvi kokkuleppena ette nähtud hõlmama määratlemata arvu erinevaid

rikkumisi, siis on lepingu sõnastus sellisena ka mõistetav. Lepingu sõnastusest ei saa aga teha

4 Vt RKTsK 14. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-66-05, p 17.

järeldust, et nõutava leppetrahvi ulatust tuleb vastustajal põhjendada kaalutlusõiguse teostamise

põhjendamise reeglite järgi või, et vastustaja pidi kaebaja ära kuulama enne lepptrahvi nõudmist.

30. Ringkonnakohtu seisukohta toetab kaudselt Riigikohtu 21. novembri 2018. a määrus

käesolevas asjas, milles riigikohus leidis, et vaidlusaluse lepingu määratlemine halduslepingu või

tsiviilõigusliku lepinguna sõltub poolte sellekohasest kokkuleppest. Raske on aga leida

põhjendusi, miks vaidlusaluse lepingulise kohustuse rikkumisel tuleks leppetrahvi nõudmise

õiguspärasust hinnata erinevate õigusnormide alusel vastavalt sellele, kas pooled on sama teenuse

osutamiseks soovinud sõlmida halduslepingu või tsiviilõigusliku lepingu. Halvemal juhul jätaks

see võimaluse isikute ebavõrdseks kohtlemiseks, kui sarnastel asjaoludel haldusorgan sõlmib ühe

isikuga halduslepingu ja teisega tsiviilõigusliku lepingu ning sellest tulenevalt on erinev ka lepingu

poolte õiguste ja kohustuste maht. Seetõttu isikute ühetaolise kohtlemise ja avalike vahendite

kasutamise läbipaistvuse tagamiseks on põhjendatud eeldada, et osas, milles halduslepinguga

reguleeritakse eraõigusele omast õiguskaitsevahendit, tuleb kohaldada eraõigusnorme.

31. VÕS §-s 162 on seadusandja näinud ette menetluskorra juhuks, kui lepingut rikkunud pool

leiab, et temalt nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur. Nimelt on tal sel juhul õigus taotleda

kohtult lepptrahvi vähendamist mõistliku suuruseni. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on

kohtu kaalutlusõigusega5, mida saab teostada üksnes poole taotlusel, mitte kohus omal algatusel6.

Seega on haldusmenetlusele omane haldusorgani kaalutlusõigus ja põhjendamiskohustus

leppetrahvi ulatuse (vähendamise) osas asendatud kohtu kaalutlusõigusega. Vastavalt ei jää

kaebaja õigused leppetrahvi kohaldamisel kaitseta ka olukorras, kus vastustaja leppetrahvi nõudes

ei esita põhjendusi lepptrahvi ulatuse kohta. Samas ei saa aga kohus ilma poole sellekohase

taotluseta asuda leppetrahvi vähendama.

Käesolevas asjas on kaebaja lähtunud varasemast kohtupraktikast ning leppetrahvi ulatuse osas

heitnud vastustajale ette eelkõige kaalutlusõiguse ja põhjendamiskohutuse täitmata jätmist.

Seejuures ei ole kaebaja esitanud otsest taotlust leppetrahvi vähendamiseks vastavalt

VÕS § 162 lg-le 2. Vaatamata VÕS § 162 lg-s 3 sätestatud piirangule oleks taotluse esitamine

käesolevas asjas siiski lubatav, kuna kaebaja ei ole ise leppetrahvi tasunud ega teinud ka

sellekohast tahteavaldust vastustajale. Käesolevas menetlusstaadiumis ei pea ringkonnakohus aga

põhjendatuks selgitada kaebajale leppetrahvi vähendamise taotluse esitamise õigust ega anda

tähtaega taotluse esitamise otsustamiseks, kuna vaidluse asjaoludel ei saa kaebaja suhtes

kohaldatud leppetrahvi pidada ülemääraseks.

32. Tulenevalt VÕS § 162 lg-st 1 tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada eelkõige kohustuse

täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Vaidlust ei ole, et Narva linna avaliku bussiliiniveo lepingu nr 179 p-st 5.1.8 tulenevad kohustused

olid vastustaja kontrollitud peatustes täielikult täitmata, s.t peatustes puudusid kehtivad

sõiduplaanid. Kuna ühistranspordi efektiivseks kasutamiseks on oluline teada, millal konkreetsel

liinil sõitev buss peatusesse saabub, siis ilmselgelt on vastustajal õigustatud huvi, et kehtivad

sõiduplaanid oleksid avalikult kättesaadavad muude kanalite kõrval ka igas peatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et vaidlusaluse lepinguga osutatava teenuse mahu ja

kaebajale makstava tasuga võrreldes on leppetrahvi summa väike ega mõjuta oluliselt kaebaja

majandustulemusi või majandustegevuse jätkusuutlikkust.

Kaebaja on leidnud, et leppetrahvi kohaldamine väiksemas ulatuses on põhjendatud juba ainuüksi

seetõttu, et tegemist oli esimese rikkumisega kaebaja poolt. Ringkonnakohus osutab, et VÕS

asjakohastest sätetest ei tulene, et leppetrahvi kohaldamise õigus või ulatus eelduslikult sõltuks

sellest, kas tegemist on poole esimese rikkumisega. Ka kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud

lepingus ei ole ette nähtud leppetrahvi kohaldamist vähendatud ulatuses juhul, kui on tegemist

esmakordse rikkumisega. Olukorras, kus vastustajal on tegelik huvi rikutud kohustuse täitmise

5 Vt RKTsK 6. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-3965, p 31.

6 Vt RKTsK 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 20.

vastu ja kaebaja ei ole kohustust üldse täitnud, oleks esmakordse rikkumise tõttu leppetrahvi

ulatuse vähendamise eeldus vastuolus leppetrahvi eesmärgiga. Seetõttu ringkonnakohtu hinnangul

ei saa see kaebaja väide kaasa tuua leppetrahvi vähendamist.

33. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on kohaldanud kaebaja suhtes

leppetrahvi käesolevas asjas vaidlustatud osas õiguspäraselt. Vastavalt tuleb Narva linna

apellatsioonkaebus rahuldada ja Tartu Halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue

otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.

34. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/