2-16-18557/82 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.02.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-18557

Tsiviilasi

F OÜ hagi S K OÜ vastu asja võõrast valdusest

väljanõudmiseks

Tsiviilasja hind

12 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja F OÜ (registrikood xxxx), lepinguline esindaja

advokaat Tenno Parmas ja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja S K OÜ (registrikood xxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Enno Heringson

Kolmas isik OÜ B E(registrikood), seaduslik esindaja

A T

Asja läbivaatamine

Kohtuistungitel 17.04.2018, 21.06.2018 ja 21.11.2018

ning edasi poolte nõusolekul kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Mõista S K OÜ ebaseaduslikust valdusest F OÜ valdusesse välja tõstuk XXXX

(seerianumber XXXX).

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud kostja S K OÜ kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hageja palub tunnustada hageja omandiõigust tõstukile XXXX (seerianumber XXXX) ja

nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest välja hageja valdusesse tõstuk XXXX (seerianumber

XXXX). Hagiavalduse kohaselt on hageja kahveltõstuki XXXX, seerianumber XXXX

(edaspidi tõstuk) omanik. Hageja omandas tõstuki 15.04.2015 I AS-ilt. 05.10.2016 kasutas

hagejale kuuluvat tõstukit hageja poolt volitatud isik A T. Tõstuki kasutamise käigus pöördus

A T poole kostja juhatuse liige V V ja võttis ähvardades ning jõudu kasutades tõstuki enda

valdusesse. A T ütluste kohaselt viis V V tõstuki aiaga piiratud kinnisasjale asukohaga Xxxx.

Kinnisasi kuulub kostja omandisse ning seal asub ka kostja registrijärgne tegevuskoht.

Hagejale teadaolevalt asub tõstuk endiselt kostja omandisse kuuluval kinnisasjal, mis on

ümbritsetud aiaga, millel on kostja logo „Xxxx“. 20.10.2016 pöördus hageja kostja poole ning

palus anda tõstuk viivitamatult hageja esindajatele üle. Hageja selgitas seejuures, et tõstuk

kuulub hageja omandisse ning kostjal puudub õiguslik alus tõstukit ilma hageja nõusolekuta

vallata. Kostjal puudub õiguslik alus hagejale kuuluvat tõstukit vallata. Hageja ja kostja vahel

puudub mistahes lepinguline suhe, mille alusel võiks kostja hageja tõstukit kasutada või

vallata. Kostja ei ole ka vastupidist tõendanud. Kuna kostja ei ole nõus seda hagejale

vabatahtlikult tagastama, siis on hagejal õigus nõuda tõstuki tagastamist tulenevalt AÕS § 80

lõikest 1.

2. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja 9.05.2017 esitatud seisukohas, et kostja on

kinnitanud, et tõstuk asub tema valduses. Seega ei saa olla vaidlust selle üle, et tõstuk kuulub

hageja omandisse ning see asub kostja valduses. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole

tõendanud pandiõiguse olemasolu, mistõttu ei ole kostja ka tõendanud, et kostjal on õigus

tõstukit vallata. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud kehtiva üürilepingu

olemasolu, millest tulenevalt oleks kostja saanud üldse pandiõigust teostada. Kostja vastusest

nähtub, et kostja võttis 08. juunil 2016 üle äriruumide valduse ning teostas kostja ja OÜ B E

vahel sõlmitud üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigust äriruumides olnud

asjade suhtes. Üürileping lõpetati OÜ B E endise juhatuse liikme J T 1. märtsi 2016 avalduse

alusel. Üürilepingu lõppemist kinnitab asjaolu, et kostja sõlmis 2016. aasta märtsis

üürilepingu esemeks olnud äriruumide kasutamiseks uue lepingu uue üürnikuga. Seda

tõendab kostja juhatuse liikme V V poolt 4. märtsil 2016 edastatud üüriarve nr xxxx. Arvelt

nähtub, et üürilepingu esemeks olnud äriruumid (st Xxxx laoruum, kontor ja plats) on alates

2016. aasta märtsist üüritud välja H E OÜ-le. OÜ-le B E teadaolevalt kasutab alates 2016.

aasta juulist Xxxx bürooruume ka lastehoid. OÜ B E vastusest selgub seejuures, et

üürilepingu lõppemise seisuga oli OÜ B E nõuetekohaselt täitnud kõik üürilepingust

tulenevad kohustused. Seda kinnitab asjaolu, et audiitorettevõte DC M OÜ saatis 13. mail

2016 kostjale kirja, milles palus kostjal teatada oma nõuetest OÜ B E vastu. Kostja ühestki

nõudest OÜ B E vastu ei teatanud. Sellega on kostja kinnitanud, et pooled lõpetasid

üürilepingu 1. märtsil 2016. Vastasel juhul oleks OÜ-l B E tekkinud kostja ees üürilepingust

tulenevad kohustused ning kostja oleks nendest ka audiitorbüroole DC M OÜ teada andnud.

Üürilepingu lõppemise seisuga ei olnud kostjal OÜ-l B E suhtes üürilepingust tulenevaid

nõudeid. Lepingu lõppemisest tulenevalt ei saanud OÜ B E neid enam ka tekkida.

3. Kostja ei ole tõendanud väidetava üürileandja pandiõigusega tagatud nõude olemasolu.

Kostja vastusest ei selgu kostja väidetav üürilepingust tuleneva nõude suurus ega koosseis.

Ühtlasi ei ole kostja ka nõude olemasolu ega sissenõutavust tõendanud. Juhul, kui kostja peab

üürileandja pandiõigusega tagatud nõude all silmas kostja vastuse lisadest nähtuvaid OÜ B E

võimalikke kohustusi kostja ees, siis on ilmselge, et kostja nõue on alusetu. Kostja vastuse

lisade kohaselt omab kostja OÜ B E suhtes üürilepingu alusel tekkinud nõuet, mis tuleneb

perioodist 2016. aasta märts, aprill, mai, juuni, juuli, september ja oktoober. Üürileping ise

lõppes juba 1. märtsil 2016. Seega on kostja eeltoodud nõue ilmselgelt alusetu, kuna see

tuleneb perioodist, mil üürilepingu lõppemisest tulenevalt ei saanud OÜ-le B E kostja ees

enam kohustusi tekkida.

4. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et tõstuk asus üürilepingu kehtivuse ajal

äriruumides või kuulus selle kasutamise juurde. Kostja vastuse kohaselt võttis kostja 08.

juunil 2016 äriruumide valduse üle ning teostas üürileandja pandiõigust ruumides olnud

asjade, sealhulgas ka vaidlusaluse tõstuki suhtes. Kostja vastuse lisana esitatud kriminaalasja

alustamise teatis ei tõenda, et tõstuk oleks asunud üürilepingu kehtivuse ajal äriruumides.

Hagejale teadaolevalt ei asunud tõstuk kostja kinnisasjal enne selle kostja esindaja poolt 05.

oktoobril 2016 äravõtmist ja äriruumidesse toimetamist. Tõstuk oli enne seda tegelikult

kasutuses kinnisasjal Xxxx. Seda kinnitab ka hageja ja OÜ-le B E vahel sõlmitud tõstuki

rendileping, mille kohaselt andis hageja tõstuki OÜ-le B E üle ja kasutusse just aadressil

Xxxx.

5. Alternatiivselt, hagejal on õigus nõuda kostjalt tõstuki tagastamist, kuivõrd kostja pidi

olema teadlik, et tõstuk ei kuulu OÜ-le B E. Isegi, kui peaks leidma tõendamist, et kostja on

teostanud tõstuki suhtes üürilandja pandiõigust (millega hageja ei nõustu), on kostja

kohustatud tõstuki hagejale tagastama, sest sellisel juhul pidi kostja olema teadlik, et tõstuk ei

kuulu OÜ-le B E. Eeltoodust tuleneb, et kui üürileandja teab või peaks teadma, et rendipinnal

kasutatav ese ei kuulu üürnikule, võib üürileandja küll asuda pandiõigust teostama, kuid kui

kolmas isik esitab üürileandjale AÕS § 80 alusel nõude asja väljaandmiseks, tuleb see nõue

täita ning pandiõigust asjale teostada ei saa. Ka käesoleval juhul pidi kostja teadma, et tõstuk

ei kuulu OÜ-le B E ning viimane rendib seda hagejalt. Hageja on kõik temale kuuluvad ja

renditavad tõstukid märgistanud kleebistega selliselt, et need oleksid hageja rentnike

kasutuses teistest (rentnikele kuuluvatest) asjadest rentnikele mittekuuluvatena selgelt

eristatavad ja identifitseeritavad. Hagiavalduse lisast 6 nähtub, et kostja valduses asuv tõstuk

on märgistatud punaste kleebistega. Nimetatud kleebistelt nähtub, et tegemist on

renditõstukiga, samuti nii hageja logo kui ka kontaktandmed. Seega pidi kostja teadma, et

tõstuk ei kuulu OÜ-le B E.

6. Alternatiivselt, tõstuki suhtes teostatud üürileandja pandiõigus on lõppenud. Isegi, kui

asuda seisukohale, et tõstuk on üürilepingu kehtivuse ajal asunud äriruumides (millega hageja

ei nõustu), siis on kostja väidetav üürileandja pandiõigus tõstuki suhtes lõppenud. Eeltoodust

tulenevalt on pandiõiguse teostamisele ette nähtud ajalised piirangud. Kui üürnik on

pandiõigusega hõlmatud asjad kinnisasjalt eemaldanud, siis saab üürileandja asja kinnisasjale

tagasi toimetamiseks või enda valdusse saamiseks esitada nõude ühe kuu jooksul. Kuivõrd

tegemist on õigust lõpetava tähtajaga, siis selle järgimata jätmisel pandiõigus lõppeb.

Käesoleval juhul on kostja pandiõigus tõstuki suhtes lõppenud, kuna kostja ei ole alates

tõstuki äriruumidest eemaldamist esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohtusse hagi

selle tagastamiseks. Kostja vastuse lisadest nähtub, et OÜ B E kolis äriruumid ilma kostja

teadmata tühjaks. Kostja 17. juuni 2016 kuriteoteate kohaselt avastas kostja juhatuse liige V

V, et OÜ B E on 8. juunil 2016 ilma kostja teadmata kolinud äriruumid seal asunud varast

tühjaks. Ka 08. juuni 2016 üürilepingu lõpetamise teatise kohaselt on OÜ B E kolinud oma

vara äriruumidest välja ning võimaldanud sellega kolmandatel isikutel asemele tuua uue vara.

Ühestki viidatud kostja tõendist ei nähtu, et kostja äriruumidesse oleks jäänud tõstukeid.

Kostja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit, mis kinnitaks vastupidist. Seega tõendavad viidatud

tõendid, et OÜ B E kolis tõstuki äriruumidest minema ning kostja sai sellest teada hiljemalt

08. juunil 2016.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

7. Kuivõrd kostja valdab tõstukit õiguslikul alusel, kuna teostab selle suhtes üürileandja

pandiõigust, siis AÕS § 80 lg 1 tulenevat nõudeõigust hagejal ei ole ja hagi tuleb jätta

rahuldamata. V V mitte ei viinud tõstukit kinnisasjale asukohaga Xxxx, vaid V V takistas

tõstuki õigusvastast ära viimist just nimelt kinnisasjalt Xxxx, kuivõrd kõnealuse tõstuki osas

teostas kostja üürileandja pandiõigust. Kostja ja OÜ B E vahel sõlmiti 10.03.2015 äriruumide

üürileping nr xxxx, mille kohaselt üürileandja andis üürnikule üürile Xxxx asuva

kontorihoone, osaliselt laohoone/kaarhalli (510 m²) ja laoplatsi (700 m²). 08. juunil 2016 kella

12 paiku avastas üürileandja juhatuse liige V V, et üürnik oli üürileandjat teavitamata kolinud

tühjaks (või suuremalt jaolt tühjaks) talle üüritud äriruumid. Samal päeval kella 13 paiku

kontorihoonesse sisenedes avastas üürileandja, et kontorihoones asuvad talle tundmatud

isikud, kes väitsid end olevat uued üürnikud kusjuures üürileping olevat sõlmitud äriühinguga

Xxxx VOÜ – nimetatud äriühing oli registrisse kantud alles 31. mail 2016 ning sellel puudus

igasugune seos S K OÜ-ga, so kostjaga. T K väitis, et nemad on heausksed üürnikud, ja leidis,

et neil on õigus Xxxx kinnistul asuvaid äriruume kasutada.

8. 08. juuni 2016 õhtul, kella 21-22 paiku saabus kinnistule kostja poolt tellitud Lukuabi

spetsialistid, kes avasid laohoone välisukse. Kostja vahetas ära kontori- ja laohoone uste

lukud, samuti ka kinnistu territooriumile viivate auto- ja jalgväravate lukud. Märgituga võttis

kostja üle ruumide valduse, samuti teostas pandiõigust veel ruumides olnud asjade suhtes. M

oli vastavate esemete hulgas vaidlusalune tõstuk, mille osas ei olnud OÜ B E üürileandjale

kunagi teatanud, et toob üüriesemele kolmandale isikule kuuluva vara. 09. juunil 2016 leidis

kostja, et asjaolusid arvestades ei ole võimalik OÜ-ga B E enam üürilepingut jätkata. 05.

oktoobril 2016 tungis endise üürniku OÜ B E juhatuse liige A T sisse varem üüritud

laopinnale. Asjaolu, kellele vastav tõstuk kuulub, ei oma käesoleva asja lahendamise

seisukohalt tähtsust. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-08 selgitas, et üürileandja pandiõigusega

võivad olla koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud ruumis.

Seejuures ei ole tähtsust, kas vallasasi kuulub üürnikule või kolmandale isikule. Küll on

erinevalt üürnikule kuuluvast vallasasjast võimalik välistada kolmandale isikule kuuluva

vallasasja suhtes üürileandja pandiõiguse teostamine. Selleks tuleb üürileandjale teatada, et

üüritud ruumis asuvad kolmandatele isikutele kuuluvad vallasasjad. Hageja ei ole tõendanud,

et kostja „teadis” või „pidi teadma” tõstuki kuuluvusest kolmandale isikule. OÜ B E ei ole

kõnealuse sõiduki paigutamisel üüritud laoruumidesse ega kunagi hiljem enne üürilepingu

lõpetamist teatanud, et kõnealune sõiduk kuuluks kolmandale isikule. Hageja ei ole kordagi

väitnud, et sõiduk oleks tema valdusest OÜ B E valdusesse sattunud kuidagi tema tahte

vastaselt – vastupidi: hageja on kinnitanud nt oma 07. novembri 2016 kirjas tema poolt arvete

tegemist OÜ-le B E.

9. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja (kaudses) valduses on üks kahveltõstuki XXXX.

Pandiõiguse teostamine ei eelda kehtivat üürilepingut. Isegi kui eeldaks, siis pandiõiguse

teostamise hetkel oligi üürileping kehtiv. Selline seisukoht jääb arusaamatuks ega tulene

seadusest. VÕS § 305 lg 1 teine lause sätestab, et pandiga on tagatud jooksva ja sellele

eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Seadus (nt VÕS § 306, mis loetleb

pandiõiguse lõppemise alused) ei sätesta üheski osas, et üürileandja pandiõigus lõppeb koos

üürilepingu kehtivusega. Praktikas on tavapärane, et üürileandja ütleb korraga üles nii

üürilepingu kui teostab samaaegselt üürileandja pandiõigust. Õiguslikult ei ole kuidagi

võimalik väita, et üürileping lõppes 01. märtsil 2016. J T kinnitas oma 1.03.2016 avalduses, et

sooviks üürilepingu neljakuulisest etteteatamise tähtajast hoolimata lõpetada 31. märtsil 2016.

Samas ei olnud OÜ B E valmis tasuma 31. märtsile 2016 järgneva kolme kuu üüri ja seega ei

andnud kostja aktsepti lepingu varasemale lõpetamisele. Üürilepingu p 11.5 tulenevalt oli

üürilepingu ülesse ütlemine võimalik kas nelja kuulise etteteatamisega või varasemal

lõpetamisel nii, et tasutakse ikkagi nelja kuu üür. 01. märtsist 2016 kuni 31. märts 2016 ei ole

neli kuud. Seega minimaalselt saanuks vastava avalduse alusel üürileping lõppeda 02. juulist

2016. 14. aprillil 2016 esitas OÜ B E juhatuse liige A T 01. märtsi 2016 üürilepingu

lõpetamise tühistamise avalduse.

10. Üüriarvelt nr 3031506 väljastamine ei tõenda kuidagi üürilepingu sõlmimist –

äriühinguga, mille varasem ärinimi oli H E OÜ. J T teavitas kostjat 01. märtsil 2016 OÜ-s B

E on probleemid, ta ei suuda kohustusi täita ja palus võimalust lepingut lõpetada.

Läbirääkimistel kostjaga J T teatas, et nelja kuu üüri ei ole äriühingul võimalik tasuda, kuid

avaldas soovi, et üürilepingu võiks üle võtta äriühing tolleaegse nimega H E OÜ ja J T

paluski vormistada arve juba H E OÜ-le. Ülaltoodust tulenevalt jäi üürileping ka peale 01.

märtsi 2016 kehtima. 09. mail 2016 tasus OÜ-s B E kostjale 2 415 eurot selgitusega: "B E OÜ

XXXX Xxxx, mai. 13. mail 2016 kohtusid OÜ B E ning kostja esindajad ning kostja andis

allkirja vastu A T üle pretensiooni võlgnevuse tasumiseks; võlgnetavad arved summas 5

099,20 eurot aprill ja märts 2016 ja pretensiooni omavolilisi lukkude vahetuse osas.

11. Isegi kui OÜ B E peaks esitama vastuväiteid kostja hilisematele arvetele, siis minimaalselt

(tegelik summa rohkem) summas 5 099,20 eurot on OÜ B E tänane ainus OÜ B E juhatuse

liige A T võlgnevust tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tõstuki valduse

saanud muul viisil, kui üürileandja pandiõigust teostades. Käesolevaga vaidlustab kostja

hageja poolt tema seisukoha vastuse lisana esitatud rendilepingu. Kostja leiab, et vastav

dokument on vormistatud hiljem ning üksnes esitamiseks käesolevas vaidluses ehk siis

dokument on võltsitud. Kostja taotleb, et kohus arvaks vastava dokumendi oma määrusega

tõendite hulgast välja või alternatiivselt jätaks kohus otsuse tegemisel viidatud dokumendi

arvestamata. Mitte kunagi varasemalt ei ole poolte suhtluses vastavat väidet esitatud –

märgitu on üllatav, et alles nüüd „ilmus“ selline hageja välja mõeldud positsiooniga leping

kuskilt välja. Isegi kui kohus märgituga ei nõustu, on tõendatud, et 17. mail 2016 on B E OÜ

tõstukit kasutanud tema poolt üüritavas laos (vaid 4 päeva pärast seda, kui A T oli 13. mai

2016. a poolte kohtumisel allkirjastanud ja aktsepteerinud kostjale võlgnetavaid arveid

summas 5 099,20 eurot). Tõstuk jäi ka peale 08. juunit 2016 kostja angaari samas kui palju

kaupu oli B E OÜ sealt ära vedanud. Märgituga on üheselt tõendatud, et tõstuk oli kostja

kinnistul juba varasemalt ning B E OÜ kasutas seda laos.

12. Kostjal puudub kohustus tagastada tõstukit hagejale ka seetõttu, et kostja ei pidanud

olema teadlik, et tõstuk ei kuulu B E OÜ-le. Kleebis on iseenesest suhteliselt väike – võimatu

on a priori eeldada, et seda tuleks märgata või tähele panna. Asjaolu, et tegemist ei pruugi olla

rendisõidukiga nähtub ka hageja seisukoha olevast kleebise fotost – seal on kirjas „Tõstukite

müük ● rent ● hooldus ● remont ● varuosad“. Ehk siis kleebisest (kui seda üldse tähele

panna) võis teha järelduse, et tõstuk on kas ostetud hagejalt või seda hooldatakse või

remonditakse seal. Mistahes kleebis vallasasjal ei tõenda selle omandit. Seega kostja mitte

üksnes ei pidanud olema teadlik, et tõstuk ei kuulu B E OÜ-le, vaid AÕS § 90 lg 1 alusel võis

kostja otsesõnu seadusest tulenevalt eeldada, et tõstuk kuulub selle valdajale so B E OÜ-le.

Hageja väide kostja pandiõigus lõppemise kohta on tõendamata, kuna tõendamata on, et

tõstuk on vahepeal so enne 08. juunit 2016 kinnisasjalt vahepeal kuskil mujal olnud. Kostja

on esitanud ka väite, et hageja on võõrandanud tõstuki edasi B E OÜ-le. Hageja pangakonto

väljavõttest nähtuvalt on B E OÜ tasunud hagejale 15-ndaks novembriks 2016 juba tasutud

kokku 8 647,61 eurot.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

13. Kolmas isik kohtu poolt nõutud tähtajaks kirjalikku seisukohta ei esitanud. 21.11.2018

toimunud istungil selgitas kolmas isik, et tõstukit ostetakse odavalt ja tehakse korda ja need

kulud tulevad juurde tõstuki omahinnale. Lisaks sai B täisteenusrenti. Nad ei parandanud, ei

hooldanud, see kõik oli hinna sees. Lisaks oli neil neid tõstukeid rohkem.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

14. Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, et hagiavaldus on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

15. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

16. Hageja nõue on esitatud ja võiks kuuluda rahuldamisele (AÕS) § 80 lg 1 alusel.

AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja

valdab. Sama sätte lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja

asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Seega on nimetatud normi

kohaldamise eeldused järgmised: hageja on asja omanik; nõue esitatakse valdaja suhtes ja

valdaja võib vastuväitena esile tuua, et tal on valdamiseks õiguslik alus. Hagejal tuleb seega

tõendada, et vaidlusalune tõstuk kuulub talle ja et kostja seda valdab (AÕS § 82 lg). Pooled

ei vaidle selle üle, et vaidlusalune kahveltõstuk XXXX asub kostja valduses. Kostjal on

võimalik hageja väited ümber lükata või tuua esile ja tõendada oma õigus tõstukit vallata

(AÕS § 83 lg 1). Kostja leiab, et valdab tõstukit õiguslikul alusel, kuna teostab selle suhtes

üürileandja pandiõigust. Kostjal on kahtlus, et tõstuki omandiõigus on üle läinud B E OÜ-le.

17. Esmalt tuleb tuvastada, kas hageja on tõstuki omanik. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasasja

omand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on

kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 93 kohaselt tekib vallasasja omand

ka väljanõudeõiguse loovutamisega. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et hageja on

omandanud tõstuki XXXX (seerianumber XXXX) I AS-lt hinnaga 5 760 eurot (koos

käibemaksuga). Nimetatu on tõendatud I AS-i poolt hagejale tõstuki eest esitatud arvega ja

arve tasumist tõendava maksekorraldusega (I kd, tl 10-11). Samuti tõendab hageja

omandiõigust I AS-i kinnitus selle kohta, et hageja omandas 15.04.2016 I AS-ilt tõstuki

XXXX (seerianumber XXXX) ja tõstuki omandiõigus läks I AS-ilt hagejale üle pärast I AS

15.04.2015 arve nr 10415 hageja poolt tasumist (tl 36-37).

18. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas tõstuki omandiõigus on hiljem hagejalt üle läinud B E

OÜ-le. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja pangakonto väljavõtete näitab vaid vara

käsutusi, kuid nende alusel ei ole võimalik teha järeldusi varakäsutuse aluseks olevate

tehingute sisu kohta. Nimetatud väljavõtetest ei ole võimalik järeldada, et hageja oleks tõstuki

võõrandanud B E OÜ-le (vt I kd, tl 187 ja III kd hageja 12.11.2018 menetlusdokumendi lisana

4 esitatud hageja pangakonto väljavõtted). Samuti ei tõenda hageja poolt kohtule esitatud

arved tõstuki omandiõiguse üleminekut (II kd, tl 162-202). Samuti seletas B EOÜ esindaja A

T 21.11.2018 toimunud kohtuistungil, et tõstukit ostetakse odavalt ja tehakse korda ja need

kulud tulevad juurde tõstuki omahinnale. Samuti andis A T vande all ütlusi selle kohta, et neil

oli hagejaga tellitud täisteenusega rent. Arveid ei ole manipuleeritud või muudetud. B ei ole

ostnud hagejalt ühtegi tõstukit. B sõlmis hagejaga tõstuki rendilepingu 6.06.2016 (III kd, tl

62 pöördel). Kohtul ei ole mingit alust asuda seisukohale, et rendilepingu näol on tegemist

võltsitud tõendiga. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et hageja on tõstuki XXXX

(seerianumber XXXX). Seega on täidetud vindikatsioonihagi rahuldamise esmane eeldus.

Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalune kahveltõstuk XXXX asub kostja valduses. Seega on

täidetud ka hagi rahuldamise teine eeldus, so nõue on esitatud tõstuki valdaja suhtes.

19. Järgmisena võtab kohus seisukoha, kas kostja valdab hagejale kuuluvat tõstukit õiguslikul

alusel. Kostja leiab, et valdab tõstukit B OÜ-ga 27.03.2015 sõlmitud äriruumide üürilepingust

xxxx tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel. Kostja teostas 08.06.2016 üürileandja

pandiõigust üürilepingu esemeks olnud äriruumides asuva vara suhtes ning kostja väidete

kohaselt asus pandiõiguse teostamise ajal äriruumides ka hagejale kuulunud tõstuk.

20. VÕS § 305 lg 1 kohaselt kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete

tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või

kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses.

Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. VÕS §

307 lg 1 kohaselt, kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib

üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks.

Üürileandja võib oma pandiõiguseteostamiseks kasutada omaabi. Seega on kohus seisukohal,

et pandiga on tagatud juba sissenõutavaks muutunud (eelneva ja jooksva aasta) nõuded ja

jooksval aastal veel tekkivad nõuded ning võimalikud hüvitisnõuded. Seda seisukohta toetab

ka Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-8-08 p-s 16 avaldatud seisukoht, mille järgi on üürileandja

pandiõigusega VÕS § 305 lg 1 teise lausekohaselt tagatud üürilepingust tulenevad jooksva ja

sellele eelneva aasta üürinõuded, samuti hüvitisnõuded. Sama lahendi kohaselt võib VÕS §

307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on asjade

valdusse võtmisel muutunud sissenõutavaks, v.a võimalikud edasised kulud asjade

hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks.

21. Eeltoodust tulenevalt kohustub kostja pandiõiguse realiseerimiseks tõendama, et

eksisteerib kehtiv üürileping, millest tulenevate nõuete tagamiseks sai kostja pandiõigust

teostada; sellisest üürilepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud nõuete olemasolu;

üürniku tahe ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia ning asjaolu, et tõstuk asus

üürilepingu kehtivuse ajal üüripinnal või kuulus selle kasutamise juurde. Õiguskirjanduse

kohaselt seadus ei ütle, et pandiõigus üürnikule mittekuuluvate asjade suhtes ei kehti (vt

Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2007, § 305 komm 3.3 ja 3.4, lk 221).

22. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostjal kui üürileandjal olid hageja vastu pandiõiguse

realiseerimise hetkel olemas sissenõutavaks muutunud nõudeid ja viivisenõuded, mis olid

pandiõigusega tagatud. Üüri maksmine on VÕS § 271 järgi üürniku põhikohustus ning VÕS §

108 lg 1 alusel saab üürileandja seda temalt nõuda. Kostja väidab, et valdab tõstukit

27.03.2015 B sõlmitud äriruumide üürilepingust xxxx tuleneva üürileandja pandiõiguse

alusel. Vaidlus puudub selles, et kostja ja OÜ B E vahel sõlmiti 10.03.2015 üürileping, mille

kohaselt kostja andis OÜ-le B E üürile Xxxx asuva kontorihoone, osaliselt laohoone/kaarhalli

ja laoplatsi (I kd, tl 53-58). Hageja leiab, et üürileping lõpetati poolte kokkuleppel 01.03.2016

OÜ B E endise juhatuse liikme J T avalduse alusel (I kd, tl 105).

23. Tõendamist on leidnud, et 4.03.2016 edastas kostja OÜ B E e-postile H E OÜ-le

adresseeritud üüri arve (I kd, tl 106). H E OÜ on tasunud kostjale 2016.a märtsis ja aprillis

äriruumide asutamise eest üüri. Nii kostja kui ka H E OÜ on 2016.a märtsi- ja aprillikuu

käibedeklaratsioonidel deklareerinud kostja poolt esitatud arved nr 3031506 ja nr 3041506

summas 2415 eurot (II kd, lk 90 ja lk 93). Ühtlasi on seda teinud ka kostja. Kohus leiab, et

arve väljastamine ei tõenda üürilepingu sõlmimist H E OÜ-ga. OÜ B E avaldusest nähtuvalt

tühistas OÜ B E juhatuse liige A T üürilepingu ülesütlemise avalduse (I kd, tl 120). Kostja

esitas OÜ-le B E pretensiooni/teatise võlgnevuse tasumiseks koos arvetega (I kd, tl 125-128).

Kohtule esitatud 8.06.2016 teatisest nähtuvalt ütles kostja üürilepingu OÜ-ga B E

üürivõlgnevuse tõttu üles (I kd, tl 76). Nimetatule oli lisatud ka võlgnevuse arvutus (I kd, tl

77). Vaidlus puudub, et kolmas isik ei vabastanud üüripinda enne juuni 2016 algust ja hoidis

seal kaupa. Samuti on kohtule esitatud tõenditega tõendamist leidnud kolmanda isiku poolt

üüripinnale kauba tellimine. Kohus leiab, et B 2016 mai maksekorraldus tõendab üürilepingu

kehtivust pandiõiguse teostamise ajal (I kd, tl). Nimetatud maksekorralduse selgitusest

nähtub, et B on tasunud Xxxx, mai eest (I kd, tl 124). Kohtu hinnangul on tegemist mai üüri

tasumisega, vaatamata sellele, et maksekorralduse selgituses ei ole märgitud lepingu- ega

arvenumbrit. Kohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust, et üürilepingust tulenevate arvete

tasumisel on B makseid tehes alati märkinud konkreetse kuu eest väljastatud arve numbri (I

kd, lk 187). A T on 21.11.2018 kohtuistungil selgitanud, et B tasus 2016 mais 2415 eurot

kostjale sellepärast, et poolte vahel olid käimas läbirääkimised uue üürilepingu sõlmimiseks.

Kuivõrd vana üürileping oli selleks ajaks lõppenud, siis ei pidanud ta ülekannet tehes

vajalikuks märkida selgitusse arve ega lepingu numbrit. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav,

et üürilepingut sõlmida sooviv isik märgib maksekorraldusse kuu nime. Tegemist sai siiski

kohtu hinnangul olla üksnes maikuu üüri tasumisega. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et

vaidlusalune üürileping lõppes kostja poolse ülesütlemisega alates 09.06.2016.

24. Järgnevalt kohus analüüsib, kas 08.06.2016 seisuga oli kostjal B OÜ suhtes üürilepingust

tulenevaid sissenõutavaks muutunud nõudeid. Hageja leiab alternatiivselt, et kostjal ei

eksisteeri pandiga tagatud nõuet isegi siis, kui lugeda üürileping lõppenuks kostja poolt

ülesütlemisega alates 09.06.2016, kuna 08.06.2016 pandõiguse teostamise seisuga ei saanud

eksisteerida B OÜ-l kostja ees üürilepingust tulenevat ja sissenõutavaks muutunud

võlgnevust. Kostja leiab, et pandiga tagatud nõue seisneb B OÜ poolt tasumata 2016. a märtsi

üüris 2 415 eurot; 2016. a aprilli üüris 2 415 eurot ja 2016. juuni üüris (8 päevaeest) 644

eurot, sh nimetatud võlgnevuselt arvestatud viivisenõudes summas 292,70 eurot. Kohus leiab,

et kostja ei ole tõendanud, et B OÜ-l oli nimetatud kuude eest kostja ees võlgnevus. Asjaolu,

et kolmanda isiku esindaja võttis kostjalt allkirja vastu pretensiooni võlgnevuse tasumiseks,

võlgnetavad arved ning pretensiooni lukkude vahetamise osas, ei tõenda kolmanda isiku

võlgnevust kostja ees. Allkirja andmine kinnitab kohtu hinnangul üksnes nimetatud

dokumentide kättesaamist. Alates 01.03.2016 esitas kostja äriruumide kasutamise eest

üüriarved vaid H E OÜ-le, kes on nimetatud arved tasunud ning ka vastavad arved

deklareerinud. Kostja ei ole ühtegi B OÜ-ga seotud arvet deklareerinud, siis ei olnud B OÜ

2016 märtsis ja aprillis ka kohustust kostjale üüri tasuda. Seega kohus nõustub hageja

seisukohaga, et B OÜ-l ei saanud kostja ees nimetatud perioodil üürivõlgnevust tekkida.

25. Kostjal ei saanud eksisteerida pandiõiguse teostamise seisuga B OÜ suhtes sissenõutavaks

muutunud nõuet ka 2016 juuni (8 päeva eest) eest. B ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu p

5.3 kohaselt kohustub üürnik tasuma arve alusel toodud teenuste eest summad ühes kuus,

makstavale kuule järgneva kuu 5. kuupevaks. Seega ei olnud 9. juuniks 2016 üürinõue 2016

juunikuu 8 päeva eest veel sissenõutavaks muutunud. Seega ei saanud pandiõiguse teostamise

ajal kostjal ka B OÜ suhtes 2016 juuni eest sissenõutavaks muutunud üürinõuet eksisteerida.

Kostja ei ole ka vastupidist tõendanud. Kostja ei ole tõendanud enda väidet, et mille kohaselt

on B OÜ esindaja A T palunud kostjal muuta B OÜ-le esitatud üüriarvete maksekuupäevi.

Seega on alusetu ka kostja viivisenõue 2016. aasta märtsi, aprilli ja juuni kuu üüritasult

(kokku summas 292,70 eurot. Kostjal ei saanud nimetatud kuude eest B OÜ suhtes

viivisenõuet tekkida, kuna pandiõiguse teostamise ajal ei olnud kostjal B OÜ suhtes 2016. a

märtsi, aprilli ega juunikuu eest sissenõutavaks muutunud üürinõuet, millelt oleks saanud

viivist arvestada.

26. Kostja on selgitanud, et pandiga tagatud nõue seisneb ka 2016.a märtsi, aprilli ja maikuu

äriruumide kasutamisega seotud kõrval- ehk kommunaalkuludes kokku 462,60 eurot

(valveteenus, elektrienergia), sealhulgas on arvestanud nimetatud kuludelt viivist summas

17,08 eurot. 2016 märtsis ja aprillis tasus äriruumide kasutamise eest kostjale H E OÜ. Kohus

nõustub hageja seisukohaga, et 2016 märtsis ja aprillis äriruumide kasutamisega seotud

kommunaalkulude tasumise kohustus oli H E OÜ-l mitte B OÜ-l. Seega ei ole B OÜ-l

kommunaalkulude võlgnevust kostja ees. Põhivõlgnevuse puudumise tõttu puudub ka

viivisenõue. Üürilepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude sissenõutavaks muutumise üheks

eelduseks on kostja poolt vastava arve esitamine. Kostja ei ole tõendanud, et esitas arved nr

xxxx ja nr xxxx B OÜ-le enne 08.06.2018 pandiõiguse teostamist, mistõttu ei saanud ka

nimetatud arvetest tulenev kohustus olla pandiõiguse teostamise ajal sissenõutav. Samuti ei

olnud pandiõiguse teostamise ajal sissenõutav maikuu elektrienergia arve nr xxxx summas

115,15 eurot, kuna selle maksetähtaeg oli14.06.2016.a (vt I kd, lk 79). Seega ei olnud arvetest

nr xxxx ja xxxx tulenev kohustus pandiõiguse teostamise ajal sissenõutav. Eeltoodust

tulenevalt ei olnud nimetatud arvetest tulenevad kohustused tagatud kostja poolt 08.06.2016

teostatud üürileandja pandiõigusega.

27. Käesolevas asjas ei oma tähtsust kostja väidetavad nõuded, mis on tekkinud ja muutunud

sissenõutavaks pärast pandiõiguse teostamist. Käesolevas lahendis eelnevalt viidatud

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-08, p-s 16 avaldatud seisukoha kohaselt on üürileandja

pandiõigusega VÕS § 305 lg 1 teise lause kohaselt tagatud üürilepingust tulenevad jooksva ja

sellele eelneva aasta üürinõuded, samuti hüvitisnõuded ning üürileandja võib VÕS § 307 lg-s

1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on asjade valdusse

võtmisel muutunud sissenõutavaks. Seega ei saa üürileandja pidada asju kinni võimalike

tulevaste nõuete tagamiseks. Tõendamist on leidnud, et 08.06.2016 kella 21-22 paiku avas

kostja Lukuabi kaasabil äriruumide uksed ning vahetas ruumide (sh kontori- ja laohoone uste

ning ka kinnistu väravate) lukud ära. Seega võttis kostja äriruumid ja seal asunud vara enda

valdusesse ning alates 08.06.2016 ei saanud kostjal enam B OÜ suhtes ühtegi üürilepingust

tulenevat nõuet tekkida. Seega ei olnud B OÜ valduses äriruume mida kostjale tagastada.

Tõendamata on kõik kostja lisakulude ja väidetava kahjuga seotud nõuded. Eeltoodust

tulenevalt ei ole tõendamist leidnud kostja pandiga tagatud nõude olemasolu ja tõendamata

on, et kostja valdab tõstukit õiguslikul alusel.

28. Eelnevast tulenevalt ei ole vaja analüüsida poolte väiteid ja hinnata tõendeid selle kohta,

kas kostja on pidanud pandiõigust teostades vara kinni suuremas vääringus kui kostja

mistahes väidetav nõue. Samuti ei ole vaja analüüsida poolte väiteid ega hinnata tõendeid

selle kohta, kas hagejale kuuluv tõstuk (XXXX, seerianumber XXXX) asus enne kostja poolt

05.10.2016 selle äravõtmist ja äriruumidesse toimetamist äriruumides ja kuulus äriruumide

kasutamise juurde ning kas tõstuk asus kostja äriruumides 08.06.20 a pandiõiguse teostamise

ajal. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja hinnata ka tunnistajate ütlusi.

29. Seega tuleb hagi rahuldada ja mõista AÕS § 80 lg 1 alusel kostja ebaseaduslikust

valdusest välja tõstuk XXXX (seerianumber XXXX) hageja valdusesse. Kohus leiab, et eraldi

ei ole vaja tunnustada hageja omandiõigust vaidlusalusele tõstukile. Õiguskirjanduses on

viidatud, et AÕS § 80 lõikes 1 sisalduv viide nõude suunatusest omandiõiguse tunnustamisele

ei oma sisulist tähendust, vaid on pigem deklaratiivse iseloomuga. Kohtulahendiga, millega

vindikatsiooninõue rahuldatakse, tuvastatakse (ja „tunnustatakse“) ühtlasi ka hageja

omandiõigus välja nõutava asja suhtes (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne

2014, § 80 komm 3.4.1, lk 367).

MENETLUSKULUD

30. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodus tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

31. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid

kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse

TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. TsMS 178 lg 1 kohaselt

menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik

Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 28.10.2019 kohtumäärusega.