2-17-18726/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

TÄIENDAV OTSUS

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2019. a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-17-18726

Tsiviilasi

E L hagi A R vastu võlgnevuse väljamõistmise nõudes

Tsiviilasja hind

1400 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: E L (isikukood xxx, elukoht xxx)

Hageja lepinguline esindaja: Kristjan Kenapea, jurist (e-

post: kristjan.kenapea@gmail.com)

Kostja: A R (isikukood xxx; elukoht xxx, e-post: xxx)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

lihtmenetlus

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt A R’lt hageja E L kasuks 1400 eurot (s.o. põhivõlgnevus

summas 700 eurot ja viivised summas 700 eurot.)

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud jätta kostja A Ri kanda.

2. Välja mõista A R’lt E L kasuks menetluskulu 200 eurot (riigilõiv).

Edasikaebamise kord

Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. TsMS § 632 lg 3 kohaselt kirjeldava

või põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga vastavalt TsMS § 448

lõikele 4¹ hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest.

Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga

täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi

kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt pooled sõlmisid 28.10.2015 laenulepingu,

mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 1000 eurot. Laenulepingu punkti 2 järgi kohustus

kostja tagastama hagejale laenu järgmiselt: 667 eurot hiljemalt 21.11.2015 ja 333 eurot

hiljemalt 31.12.2015. 2016. aasta alguses tasus kostja oma võlgnevusest hagejale 300 eurot.

Vaatamata hagejalt saadud meeldetuletusele ei ole kostja asunud täitma 28.10.2015

laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega on tulenevalt 28.10.2015 laenulepingust muutunud

sissenõutavaks nii kostja põhivõlg kui lepingujärgne viivisvõlgnevus. Kostjal ei ole VÕS §-st

Laenulepingu punktis 4 lepiti kokku, et kui laenusaaja (kostja) ei tagasta laenusummat kokku

lepitud tähtpäevaks, kohustub ta tasuma viivist 0,3% tasumata summalt iga tasumisega

viivitatud kalendripäeva eest. Samas lepiti kokku, et viivist hakatakse arvestama

maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse laenusumma täies ulatuses tasumisel.

Makse tasumisel laenusaaja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus ning

seejärel laenusumma. Laenulepingu punkti 2 järgi kohustus kostja tagastama hagejale laenu

kahes osas, hiljemalt 21.11.2015 (667 eurot) ja hiljemalt 31.12.2015 (333 eurot). Tegelikkuses

tasus kostja osa oma võlgnevusest (300 eurot) hagejale 2016. aasta alguses. Hageja peab

võimalikuks viivisearvestust kostja kasuks lihtsustada, arvestades viivist üksnes käesolevaks

ajaks tasumata põhivõla (700 eurot) osas ning alustades viivisearvestust alles alates 01.01.2016.

Kostjal on 28.10.2015 laenulepingu alusel õigeaegselt tasumata arvete põhivõlast tulenevalt

hageja ees hagi esitamise ajal alates 01.01.2016 arvestatud viiviseid 1497,30 euro eest, kuid

hageja peab võimalikuks sisse nõutavat viivist vähendada ulatuses, et arvestatud viivis ei

ületaks sissenõutavat põhivõlga, mistõttu lõplik laenulepingust tulenev viivisesumma on 700

eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõisa hageja kasuks põhivõlgnevuse summas 700 eurot,

viivisevõlgnevuse summas 700 eurot ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastus

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt hageja on sularahas kõik raha kätte saanud,

aga ju avastas ta et selle lepinguga saab veel natuke välja pressida, sest kostja ei pidanud

ekslikult vajalikuks sularahas maksmist kirjalikult fikseerida, sest pooled tegelesid nii riigi kui

hageja tööandja tagant näppamisega. Mingeid makse hageja kostja poolt renditud asjade pealt

ei maksnud ja vaevalt, et tehnika, mida kostja hageja kaudu rentis kuulus hagejale ja kui ei

kuulunud, et hageja selle raha firma kassasse kandis. Kostja tasus saadud teenuse eest hagejale

sularahas. Mingeid tõendeid,allkirja paberil saadud summa kohta, kostjal esitada ei ole.

Menetluse käik

TsMS § 444 lg 4 alusel jättis kohus 28.12.2018 avaldatud otsusest välja kirjeldava ja

põhjendava osa. Käesoleval juhul täiendab kohus otsust TsMS § 448 lõikes 4ˡ sätestatu

kohaselt, sest kostja teatas kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule

soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea

põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses. Teisele menetlusosalisele

otsuse täiendamisest ei teatata. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest

arvates.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis

leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 28.10.2015 laenuleping, mille kohaselt

andis hageja kosjale laenu 1000 eurot. Laenulepingu punkti 2 järgi kohustus kostja tagastama

hagejale laenu järgmiselt: 667 eurot hiljemalt 21.11.2015 ja 333 eurot hiljemalt 31.12.2105 (tlk

7-7 pöördel). Hageja väitel tasus kostja oma võlgnevusest 2016. aasta alguses 300 eurot ja

rohkem kostja tasunud ei ole. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on hagejalt 28.10.2015

sõlmitud laenulepingu alusel laenu saanud. Kostja väidab, et ta on 28.05.2015 sõlmitud

laenulepingust tuleneva võla sularahas tagasi maksnud. Hageja sellega oma 28.02.2018 kohtule

esitatud seisukohas ei nõustunud, märkides, et võlast on tagasi makstud üksnes 300 eurot.

Seega pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võlgneb hagejal põhivõlgnevuse 700 eurot ja

viivisevõlgnevusena 700 eurot.

Kostja kohustus tuleneb lepingust. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki

võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel

vaidlus laenulepingu sõlmimise fakti osas.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping

täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. Laenusummas tagasimaksmise kohustus muutub sissenõutavaks laenulepingu

lõppemisel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama

hagejale laenu järgmiselt: 667 eurot hiljemalt 21.11.2015 ja 333 eurot hiljemalt 31.12.2015.

Seega on hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks muutnud 31.12.2015. Hageja väitel on kostja

tagastanud 2016 aastal 300 eurot. Kostja väitel on ta kogu võlgnevuse hagejale sularahas

tagastanud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses

neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited või vastuväited. TsMS § 230 lg 2 kohaselt

esitavad tõendeid menetlusosalised. 16.04.2018 määruses on kohus kostjale selgitanud, et tema

tõendamiskoormus on tõendada, et ta on hagejale kogu laenulepingust tuleneva võla tagasi

maksnud ja kohus on teinud kostjale ettepaneku esitada kohtule tõendid, et ta on hagejale

28.10.2015 sõlmitud laenulepingust tuleneva võla tagasi maksnud. Kostja hagejale laenu

tagasimaksmise kohta kohtule mingeid tõendeid esitanud ei ole.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib

võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene

teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha

maksmise kohustuse rikkumisel. Eeltoodust tulenevalt hageja ja kostja vahel sõlmitud

laenulepingu alusel on kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 700 eurot.

Hageja on esitanud viivisenõude summas 700 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. Laenulepingu punktis 4 lepiti kokku, et kui laenusaaja ei tagasta laenusummat

kokku lepitud tähtpäevaks (31.12.2015), kohustub ta tasuma viivist 0,3% tasumata summalt iga

tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivist hakatakse arvestama maksetähtpäevale

järgnevast päevast ning lõpetatakse laenusumma täies ulatuses tasumisel. Makse tasumisel

laenusaaja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus ning seejärel laenusumma.

Hageja nõuab viivist tasumata põhivõlalt summas 700 eurot ja hageja on viivist arvestanud

alates 01.01.2016. Hageja poolt kohtule esitatud viivisearvestuse kohaselt on hageja arvestanud

alates 01.01.2016 kuni hagi esitamiseni summas 1497,30 eurot, kuid hageja nõuab viivist

kostjalt summas 700 eurot arvestades, et viivis ei ületaks põhivõlga. Kohus on tuvastanud, et

kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 31.12.2015 ja kostja on rikkunud raha maksmise

kohustust. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise nõudele ega viivisearvestusele.

Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivisearvestus on korrektne ja vastab poolte vahel

sõlmitud lepingule ning kosjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised summas 700 eurot.

Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse summa 700 eurot ja viivised summas 700 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi tuleb

rahuldada, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Hageja menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 200 eurot.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita

menetluse sätteid. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik